Eelmisel nädalal meediasse jõudnud uudis, et Kalevi kommivabrik saab omale uue omaniku, tekitas kohe omajagu elevust. Elevuse põhjuseid oli mitmeid. Ühest küljest on ju tegemist börsil noteeritud ettevõttega ja seega tähelepanuväärse uudisega majanduslehtede jaoks. Teisalt sai taas ainest seltskonnaajakirjandus, kes armastab kajastada kõike, mis seondub ettevõtte juhtfiguuriga. Ent see polnud veel kõik. Usun, et uudis tõmbas ka paljude nende eestimaalaste tähelepanu kes ei investeeri börsil ega loe seltskonnaajakirjandust, aga armastavad maiustusi. Kalev on juba aastaid kõiksugu kohalike kaubamärkide edetabelite tipus figureerinud. Enamikele meist on ta juba lapsepõlves tuttavaks saanud ja kümnendite jooksul oleme sellega nõnda kokku kasvanud. Et kommide nime muutumine või endiseks jäämine oli üks esimesi küsimusi, mida uus omanik meediale klaarima pidi. On selles midagi imelikku? Kaubamärkide ehk brändide võim ei ole iseenesest mingi uudis. Kõiksugu turundusgurud ja muidu arvajad juba väga kaua kuulutanud. On ju paljudel märkidel kujunenud välja omad tulihingelised fännid, kelle jaoks näiteks mõni automark ei kujuta endast lihtsalt tarbeeset, vaid midagi, mille ümber kogu oma elu ehitada. Mõni elektroonikatootja suudab särasilmse tarbijat poe ukse taha tänavale ööbima meelitada lubadusega et just nemad saavad uut tehnika imet esimesena katsuda. Ja mõni riidemärk on muutunud kandjatele nii südamelähedaseks, et nad ka duši all sellest eemal olla ei taha ja seetõttu vastava logo otse oma nahale lasevad tätoveerida. Mõistagi on see, kas võtta brände rohkem või vähem tõsiselt iga inimese enda valik. Ja eks ole ju meie ümber palju neidki armastavad kõiksugu ilmakuulsate kaubamärkide suhtes valjuhäälselt, kes skeptitsismi ning küünilisust üles näidata. Kuni selleni välja, et internetis on üles seatud lugematu hulk kaubamärkide vastaseid lehekülgi. Et hoolimata sellest tänapäeva inimestel on keskmiselt väidetavalt veidi vähem naiivset usku kaubamärkidesse kui varem on neil ka vähem aega valikute tegemiseks. See aga soosib olukorda. Karastusjooki või riideeset soetades. Eelistatakse minna siiski kindla peale välja ja valida pigem mõni tuttava nimega toode. Nii tõusabki aasta vastavalt analüütikute poolt arvutatav globaalsete kaubamärkide väärtus. Konsultatsioonifirma Milmar Braun. Optimor andmetel on 2000 seitsmendad osta tugevaimaks kaubamärgiks. Otsingumootor Google. Brändiväärtuseks hinnatakse ei rohkem ega vähem kui 66 miljardit dollarit. Esimesena kergemini käegakatsutavatest asjadest leiame edetabelis neljandalt kohalt selle vana hea Coca-Cola mille märgi väärtust hinnatakse praegu 44-le miljardile dollarile. Teisisõnu ütlevad analüütikud, et mõni põhjet taskutega, investor oleks valmis Coca-Cola ära ostma 44 miljardit dollarit kallimalt kui on väärt kõik firmale kuuluvat kinnisvaraobjektid, tootmisliinid sõlmitud lepingud ja värvatud personal. Ja seda summat ei oleks ta valmis välja käima mitte tingimata põhjusel, et ta ise andunud mullijoogifänn oleks vaid veendumusest, et erakordselt edukas kaubamärk aitab toodeti üle maailma nii palju müüa, et see lisahind ootuspärase aja jooksul ära tasub. Rääkides Reiukatest investoritest jõuame tagasi kommentaari alguse juurde. Aktsiabörside ja tugevate brändide areng on kombinatsioonis tekitanud huvitav olukorra kus tulihingeline kaubamärgi fänn peab lihtsalt leppima oma jaoks hingeliselt. Nii oluline märk võib üleöö liikuda uue omaniku meelevalda. On see hea või halb, eks seda näitab aeg. Kui aga lojaalne klient tahab veenduda, et lemmikbändi arengu tema kontrolli all on ainus võimalus ise omanikuks hakata. Enamik maailma tippkaubamärki Need aktsiad on börsil vabalt kaubeldavad. Nii et kui praegune omanik mingil põhjusel ei meeldi, eks askeda siis välja.