Lendavad pead, lendavad, pead, lendavad-lendavad, pead lendavad, pead. Tere pühapäeva pääle lõunat, head kuulajad, head sõbrad. Neli nädalat on jälle igavikku tiksunud ja selle märgiks on vikerraadio eetris taas saade lendavad pead. Nagu möödunud kord. Täna on mikrofon number üks ehk esimesel rajal Tartu kõrgema kunstikooli lektor Andreas vee mikrofon number kaks ehk rajal keskmisest suuremate kultuurihuvidega, Jaak Tomberg ja mikrofon number null kuulub siis saatejuhile ja toimetaja Janek Kraavile. Ja tänasest teemast ümber nurga üteldes tuleb põhimõtteliselt juttu sellest, et kumma oma siis parema hamburgeri way kamakäkki. Ja selgituseks niipalju, et mäletate, mõned aastad tagasi ütleme, viis-kuus aastat tagasi tehti väga palju juttu siis sellisest nähtusest nagu globaliseerumine ja tähistuseks hakati kasutama isegi eestikeelset terminit üle ilmastumine. Ning üldjuhul vastandus sellele või ilmusele globaliseerumise kõrvale ka selline nähtus nagu lokaalne või rõhutati sisse kohalikke eripärasid. Iga maa oma kamakäkki küpsetamiste sellel teemale pühendati kultuuriüritusi kunstifestivale filmifestivale. Ma tooks siia võib-olla ka ühe sellise visuaalse näite, et kust te peaks see teema siis nalja lähtuma või, või alguses. Kui te seisate suure maakaardi ees ja kui teie silmad libisevad üle tuttavate mandri kontuuride, siis te leiate sealt pöidla alla ära mahtuma Eesti territooriumi. See ongi globaalne ja lokaalne. Ja tänases saates me proovimegi neid globaalse lokaalse vahekordi mõnevõrra selgitada. Ja esimene asi, millest võiks lähtuda, mille võiks ehk selgeks mõelda, on see, kas globaliseerumine nõndanimetatud üle ilmastumine on nähtus, mis ka varem on toimunud või kas varasemas maailma kultuuriloos või ajaloos on sarnaseid protsesse ka varem olnud. Ilmselt on see olnud, kuigi see ei ole päris termini, põhiliselt võib olla väga täpne, sest et kui me räägime globaliseerumisest, siis termin seal taga, eks ole, on klõb nagu maakera ja see vastus, mille ma sulle nüüd ütleksin, et miks jah, siis enam niivõrd ei külgne enam selle klubi terminiga vaid nagu laieneb, aga ma hakkasin just mõtlema, et me oleme harjunud ka rääkima, et globaliseerumine on nagu mingi noh, viimasel ajal ja saavuta seda viimase aja arengutendents. Ja siis mul tuli kohe pähe paralleelmõiste või paralleel. Et aga mis siis toimus nagu sellel ajal, kui traditsionaalsete skulptuurides šamaan võttis ühendust ülailmaga ja alailmaga. Et noh, seda võiks siis nimetada võib-olla ülailmastumiseks ja ala ilmastumiseks, aga põhimõtteliselt noh, see, see laiendusse varem oli ju tegelikult suurem kui see haare, mis meil on nii-öelda noh, maastruktuure mööda ja maapinda mööda liikudes. Et mõnes mõttes, Me oleme võib-olla nagu globaliseerumise praeguses faasis tulnud nagu kõvasti tagasi ja muutunud kõvasti väiksemaks kui võrrelda sellega haardega ja selle kommunikatsioonide võrgustikuga, mida NAGU saaman pidas oma noh, tema selja taha koondunud inimeste jaoks ja Meil on siis praegusel hetkel sellele vastu panna, ütleme siis, et noh, videokonverents emafirmaga Saksamaal või USA-s masendav dimensiooni kahanemine minu meelest. Siia peaks lisama muidugi, et praegusel hetkel me siiski noh, võib-olla ka kõige laiemas plaanis eelistame siiski mingisugusele teatavale positivistlikuks teadusest lähtuvale realismile põhindada oma mõtlemisskeeme sageli niisugustes analüütilises toonis rääkides, et seega šamaani näide võib ka tunduda justkui noh, lihtsalt nagu, nagu ärritamiseks torkamiseks välja visatud, et justkui ega me seda nüüd päris tõsiselt ei võta, aga noh, siinkohal võiks kohe meenutada seda realismi definitsiooni, mis ütleb, et realism on keeldumine peaaegu kõigest, mida tegelikkuselt meile pakkuda oleks. Ja mulle meeldib ka kohati sellest lähtuda, nii et seega päris kindlalt, et see šamanismi väide asuks ainult sellisel hüpoteetilisel ebamäärasel pinnal. Mulle tundub, et seal on, seal on mingisugune selline sügavam pinge, mida me võib-olla praeguses kultuurikontekstis lihtsalt päris hästi ei taju või mida me ei lase endale ligi pääseda. Aga millisel moel me võiksime sellest globaliseerumisest rääkida siis nii-öelda tänapäeva tähenduses tänapäevaste terminitega, tänapäevase sõnavaraga? Kõige lõpus või hiljem võib muidugi selleni välja jõuda, et tänapäevases globaliseeruvas kontekstis toimub samalaadne tegelikkusest keeldumine. Tänapäevast konteksti arvesse võttes räägitakse siis siiski peamiselt kas helis kapitalistlikus kultuurist või tarbimiskapitalismi-ist globaliseerumis, aga seoses ja võib-olla siin seda globaalsust või globaliseerumisest oleks hea määratleda mitte nüüd tingimata just globaalse ja lokaalse vahelise opositsiooni kaudu vaid pigem globaalse sõja lokaalsuse otseselt muutumise kaudu. Et ma helistaksin tegelikult siin kahte erinevat tüüpi reaalsust, üks siis oleks vast see, millest me võiksime hiljem rääkida, kui me räägime rahvuslusest. Teist laadi lokaalsus on niisugune, mida me näeme, kui me vaatame lihtsalt ringi helis kapitalistliku kultuuris, ütleme linnapildis, kus vahelduvad lugematud lokaalsused tegelikult lugematuid kontekstis kõik, mida ma otseselt tajume, on tegelikult lihtsalt üks suur lokaalsuste meri. Ja kohale asetub siis selline globaalsus kui virtuaalne idee. Mingis mõttes võiks seda globaalsust määratleda ka kui sellist pidevalt ärkveltaju. Et suur hulk lokaalsusi on ühel või teisel viisil omavahel ühendatud peaaegu otsekoheselt kättesaadavad. Seesama määratud kohalikuste väli, mida siis virtuaalne globaalsuse idee katab, on miski, millest tegelikult sellises tarbekultuuris ei olegi õieti võimalik välja saada. On võimalik saada paid edasi mingisugustesse, teistesse kohalikustesse ja kõiki neid lokaalsusi katab siis kummituslikuna. Selline virtuaalne mõte sellest, et kõik lokaalsuses oma võimalikes mitme kesistustes moodustavad ühe suure ja justkui omavaheliste vastu oludeta sellise koostoime koha ruumi. Et niimodi asetaks, mina need globaalsuse lokaalsuse kohakuti. Põhimõtteliselt see on ju, eks ole, sellise nagu suurema võrgustikud Raju, eks ole, võrgustik, mida me ei määratlegi, aga mille kohalolekut me tunne ja ma arvan, et see on selline noh, ajastuomane projektsioon. Et lihtsalt kuna meie üleüldine kommunikatsioon on nagu ülimalt selline noh, võrgustikuline sõlmeline ja me olemegi nagu harjunud seda tajuma oma lähiruumis, isegi siis, kui me seda ei näe. Selline vaikne sensorite, sageduste undamine, eks ole, teadvustamine Nad undavad meie ümber ka kogu aeg siis kui me neid käega katsuda ei saa ja silmaga ei näe. Et seesama asi kandubki nagu üle ja selle tõttu noh, ongi vist lihtne vaadata sellist lokaalsuste sekventsiaalsust järgnevust kui ikkagi midagi, mis lõpuks põhjustabki selle üleüldise kupli üleüldise haarde. Ja, ja mul on tunne, et noh, puht nagu personaalsest vaatepunktist ja minul on sellega seos just nagu läbi läbi üksindusse kandumise, kui mõelda, mismoodi saaks nagu kohalikus kontekstis siduda püüdu nagu veelgi suuremasse lokaalsusesse äärmuslikku lokaalsusesse ja samas noh, mismoodi see omab ka enda kohal ikkagi seda nagu globaalsuse tunnet või nagu laiali laotumise tunnet, siis see päris päris mitmed Eesti intellektuaal maalid on varem või hiljem teinud sellise sammu, et nad on läinud nii-öelda ära metsa, eks ole, kui tuletada meelde, milline on näiteks Peeter lauritsa kureeritava kodulehekülje nimi, siis see on ju metsas näiteks ja tõepoolest, eks ole, Lauritsema kütiorus ongi metsas ja samal ajal on tal ju kogu aeg, eks ole olnud ikkagi nagu selline noh, tugev kommunikatsiooni võrgustik kohal, eks ole, et ta töötab oma digital Sealsete seadmetega, et tal on seal nette, ta on suuteline sealt pidama videokonverentse, eks ole, maailmaga nii nagu siin vahepeal oli see videokonverentside sild, mida, mida Laurits ehitas terve see kunstiprojekt ja mulle tundub, et see on nagu selline hästi niisugune kiire ja terav lähenemisloogika asjadele, et minna ära nii-öelda geograafilisse perifeeriasse lõigata läbi oma geograafiline kohalolu ja samal ajal säilitada oma virtuaalne kohalolu täisvõimsusel, et need asjad toimivad nagu korraga kahesuunaliselt graafiline välja liikumine ja samas sees püsimine selles informatsioonivõrgustikus. Jah, ja ma leian, et see nii-öelda geograafiline välja liikumine just võib-olla sellisel kaardistamata alal, nagu äkki metsa ette kujutame, on, on ka selles mõttes asjalik idee, et kui me mõtleme selle globaliseeruva konteksti peale siis ei ka sellest tegelikult näha ainult üle maailma laotuvate kontekstides kättesaadavust vaid tegelikult siin sellise teise vaatenurga või punktina tuleks kindlasti rääkida ka sellest, et seesama kättesaadavus tegelikult juurutab või piirab üksikindiviidi väga tihti sellises hiliskapitalistlikus linnaruumis just näiteks sellistesse väga piiratud ruumidesse või, või väga piiratud liiklemistrajektooridega ütleme näiteks elutuppa, kust kogu muu maailm läbi ekraani kätte tuleb või lihtsalt mingisugustele töökäikudele. Mobiilne lähenemine muidugi, eks ole, üritab seda siiski noh, nagu võimalikult kogu aeg nagu vähendada seda asja, et nii-öelda vabastada sinu liikumisteed, eks ole, noh, viimaks iga peaks saabuma ka juba eks ole, selles mõttes nagu mobiilne ühendusnetiga, et sinu liikumine ei katkesta enam ära nii nagu praegu mobiiliühenduse puhul, kui sa liigud telefoniga maskide vahel, eks ole, siis sinu nagu levi ei kuku maha vahepeal, vaid üks mass võtab selle sujuvalt üle teise käest ja samamoodi, eks ole, viimaks oma noh, nii prognoositavalt enam-vähem 50 kilomeetrise levi raadiusega ja sellega, et tema signaal põrkab hästi ja selle tõttu ei sumbu nii kergelt ei kao, ära, peaks tagama ka, eks ole, nagu sellise kohaloleku kommunikatiivsuse võrgustikus, mille probleem on muidugi kohe, eks ole teine ja, ja mis tõukab sellelt, mida Jaak just ütlesid, et noh, see kogu aeg võimalus, ühesõnaga koguaegne kohalolek tähendab ühtlasi ka samamoodi suletust, eks ole, siis oled sa suletud oma kohalolekusse ja sul ei ole võimalik enam nagu eralduda, kaotsi minna ja toimida väljaspool süsteemi, et selleks tuleb siis hakata juba kasutama jõuvõtteid. Nii, ja nii edasi, Need küsimus, siit võiks olla tegelikult veel see, et misasi on see kohalolu, millest me siin räägime, kas on enam päriselt kohalolu, kui me kasutame mingisuguseid kommunikatsioonisüsteeme või ammutame infot kusagilt internetist, vaatame telekat või nii edasi. Et kas kogemused, mida me seda suht ütleme, infovõrgustikus kätte saame või endasse hammutame, noh, kas neid on enam tegelikud? Jutt läheb praegu selle globaliseerumise ühe külje peale, mille taga seisab just nimelt siis selline suur hüpe tehnoloogias või see tähendab seda, et ka ju näiteks globaliseerumisest hakati rääkima väga laialdaselt siis, kui oli see internetti laiema leviku aeg, satelliittelevisiooni, laiema levikuaeg. Noh, üks selliseid kõige argipäevasemaid eeldusi, kuidas globaalsuse Timm tunne nagu tekitatakse siis vä? Või kuidas ta tekib, ütleme nii ja mulle tundub, et see võib olla nii, sest et noh, jällegi, eks ole, noh, ennast ei saa kasutada üldistava näitena, aga samas saab kasutada sellena, et püüda välja tuua mingisugust taju tendentsi. Peaks nagu on olnud alati äärmiselt vabastav see teadmine, et ma olen nagu noh, masinatega samas võrgustikus. Et masinate kultuur on mulle kui inimkultuuri esindajale tulnud lähedale või me oleme lähenenud ja teadmine, et minu kohal on neli satelliiti, eks ole, millega, kui ma GPS-i sisse lülitan, millega ma saan ühendust, see nagu laiendab minu tunnet kohalolust selles maailmas, ühesõnaga see muudab seda kohalolutunnet intensiivsemaks. Loomulikult, ma annan endale väga selgelt aru, et sellega koos, eks ole, see teine ja see väga nagu tume külg on see, et ma olen kogu aeg jälgitav vaatluse all, eks ole minust teha satelliidifoto või ükskõik kellest või millest, eks ole, mis mingisugusel hetkel hakkab mingile noh, näiteks jõustruktuurile huvi pakkuma, on võimalik teha satelliidifoto või nii nagu näiteks William Gibsoni neurous Hoteli lõpus lendab üle Osaka helikopter, mis skaneerib infrapunakiirgusega inimest, keda ta otsib ning seejärel tulistab raketid õiges suunas, et ühesõnaga sellega ühteaegu üks pool sellest nagu tagab, tekitab turvalisuse. Eks ole, selline nagu võrgustikuga pidevalt seoses olemine ja teine pool sellest nagu lõikab seda turvalisust maha ja muudab sind nagu kättesaadavaks nähtavaks nendel hetkedel, kui sa ei tahaks seda olla nagu üksindus lahkub. Üksindus lahkub üha kaugemale meist, et kui ütleme näiteks Milan koonderaama romaanikunstis mainis, et kõik need, kes ütlevad, et Kafka probleem oli see, et ta oli üksi. Ta ütleb, et nad eksisid sügavalt, et kaka probleem oli just nimelt see, et eks ole maailmas, milles oleme, ei saa me nagu hetkegi olla üksi. Et üksindus on nagu puuduolev asi, siis nüüdseks on see see üksinduse puuduolek kasvanud tõepoolest, globaalsete mõõtmeteni ei ole enam noh, peaaegu ühtegi kohta, kus sa saaksid olla üksi. Aga teleekraanil luurasid jah, no ütleme pigem siis kaamera, eks ole. Aga mulle tundub ikkagi, et vähemalt nagu praeguses faasis minu jaoks kaaluvad Need need kiirusfaktorid ja need võimalused informatsiooniga sidestuda nii-öelda ükskõik kus kaaluvad ülesse selle ohu poole, sest et noh, mulle tundub, et kui mõlemaga võrdselt tegeldakse, siis no ütleme, selle võib võtta kokku sõnadega, kui hunti kardad, ära metsa mine. Ma eelistaksin metsa minna ja mõelda välja, kuidas hundiga hakkama saada. Ja see globaliseerumise globaalsuse tunne säilib siis ka siis, kui sa ütleme ei ole otseselt. No ma võin enda välja lülitada, eks ole, selleks olekski mõelda välja tehnoloogia, kuidas ma saan enda välja lülitada nüüd. Okei, ma toon siia veel ühe näite, mis puudutab seda nagu tuleviku arendatud, ütleme ühte sellist visiooni võimalikust kultuure arengust tuleviku suunas, milles see, mul ei ole usku, et see lähemal ajal niimoodi juhtuks, aga võib-olla moodustub mingi selline tunnetuslik saareke mingisugusel hetkel, see on väga kummalisel kombel seotud just nimelt eestikohaga. Ma seisin ühesõnaga Leigos hakati korraldama mingit kontserti ja ma olin seal kohal ja seisin seal ja vaatasin alla järve peale ja taga olid maastikukuplid. Ja ühel hetkel ma lihtsalt nagu füüsiliselt tajusin võimalust, kuidas kultuur võiks olla sisemiselt sidestatud, ühesõnaga et kui lisaks informatsioonilisel kohalolule ruumis oleks ka taevas lahti selles mõttes, et me ei liigu mitte mööda lihtsalt autodega, vaid et oleksid olemas sellised väiksed lihtsad hüppajad, nii nagu ütleme nagu mootorrattad, millega sa liigud õhus ja et sa oled sidestatud üleüldisesse võrgustikku, siis kogu keskkond võiks olla dominantselt looduslik. Ühesõnaga sa võiksid liikuda mingite metsade, erinevate pinnavormide mägede vahel. Ühesõnaga olla vaba, olla nii-öelda oma üksinduses ja sa lihtsalt tuled ja lähed ja ei ütle mitte midagi, et ühesõnaga sa lihtsalt vaatad, jälgid, kuidas midagi toimub ja see on utopistid, kõik pilk, eks ole, seal on väga palju faktoreid maailma arengus, mis sellele vastu räägivad kõikvõimalikud piirid, riigipiirid, eks ole, mingisugused eravaldused, eraalad, taevas on olnud suletud kaua aega. Aga mulle tundub, et see, see tung sellisesse lahutatusesse, et just nimelt see, millest enne ka rääkisime, et minna ära looduskeskkonda, lülitada ennast välja ning samal ajal lülitada ennast sisse informatsiooni võrgustikes. Et noh, nagu mida dünaamilisemaks, mida kergemaks muutub, mida lihtsam oleks ka oma füüsiline keha sellesse ruumi kaasa võtta, et praegu on ju tegelikult asi toimub nagu väljalülitus tasandil, füüsiline keha jääb maha, sa lähed, lihtsalt toodi informatsiooni enda juurde, aga kui see kõik võiks olla nagu terviklik, kiire ja kerge, siis võib-olla on selles liiga palju sellist noh, nagu kunstniku lähenemist asjale. Ja võib-olla on see nagu mõneti raskesti mõistetav, et miks see just niimoodi hea oleks, aga mulle tundub, et see töötab, et see on nagu üks variant, kuidas selline nagu globalisatsioon võiks toimida tehnoloogiapõhiselt tervelt. Nii et annaks tõesti inimesele midagi juurde. Täpselt see tahan, hüppan Stockholmis, tahan, ei hüppa, tahan, istun oma metsas edasi. Tahan, ronin mäe otsa, tahan, ei roninud. Ühesõnaga see valikuvõimaluste kasv ja mul muidugi siia tuleb kohe sisse, see samas mul ei olegi väga palju usku sellesse, et praegune inimene praeguses maailmas oleks nii väga mobiilne füüsiliselt kui tundub. Võib-olla ajaloolased võiksid mind siinkohal parandada, kohati mulle tundub, et võib-olla keskaeg rändas palju rohkem kui meie ja võib-olla me oleme palju sunnismaised ja see globalisatsioon osaliselt ja nii-öelda ligiolek kõiksugustele struktuuridele maailmas, et võib-olla on see nagu üks selline virtuaalne hüpotees, millel nagu tegelikkuse põhja ei olegi, kuna informatsioon tulebki kogu aeg kohale, asub meie ekraanidel meie displeidel ja meile tundub, et me oleme kohal, aga me ei ole, sest me enam ei rända. Praegu on jutt käinud ennekõike siis sellest tehnilisest poolest ja selle tehnika kaudu edasi kulgevast põhimõtteliselt siis informatsioonist või aga sellest lähtuvalt on siis palli tekkimas ka mingisugune selline uus kultuure, nimetagem seda siis ma ei tea, globaalseks või globaliseerumisprotsessist mõjutatud kultuuriks. No ma pean silmas seda, et sinna alla kuuluksid ka erinevad tänapäevased, üldse ka argipäevased inimeste praktikad. Kuidas seda nii-öelda globaalset või globaliseerumisest kaasa toodud kultuuri võiks iseloomustada. Tähendab kindlasti tarbimisega Vitalism ja globaliseerumine ehitavad rahvusluse läbi rahvuskultuurile väga suure väljakutse. Noh, kui me mõtleme näiteks veel võib-olla kõikjal levib selline globaalturism, kus tegelikult rahvuslusest rahvusesse kui sellisesse kuidas nüüd öelda tõesti tegelikku reaalsusesse, mida, mida suudab võib-olla nagu intuitiivselt täielikult hõlmata ainult see selle sama rahvuse eneseliige. Et kui me mõtleme sedasorti globaalturismi peale, siis tegelikult kõikvõimalikud rahvuslikud motiivid, rahvakultuuris motiivid on sageli muudetud lihtsalt sellisteks pindmisteks representatsiooni teks või nad on lihtsalt tarbe kaubastatud või näiteks ma tean Šotimaast ainult võib-olla seal torupill või hägist või kilti ja ma kuidagi mingisugusel pimisel tasandil juba olengi rahul. Aga tarbimiskapitalism paistab nagu ära söövad sellise maalähedase rahvusluse idee just asendavad selle sellise kehatu klopp maalse võib-olla siis Tugustatavusele keskenduma kontekstiga. Mulle tuleb meelde näiteks selline näide, no viimastel nädalatel on siin jälle palju räägitud sellisest nähtusest nagu Nobeli preemia pean silmas Nobeli kirjanduspreemiat. Vot see oli selline auhind või preemia, mis oligi nagu suunatud teatavale sellise sarnasus printsiibile selles mõttes, et selle saanud isik justkui siis esindas kogu maailma siis inimeste vastava ajastu mingisuguseid mõtteid või arusaamu või soove või mingisuguseid lihasid. No see on selline romantismiajast pärit kontseptsioon, aga igal juhul töötas väga hästi näiteks 20 sajandi esimesel poolel, jaga pärast, et teist maailmasõda veel nii, aga nüüd on tekkinud väga palju nurinaid ja kriitikat selle Nobeli auhinna suhtes heidetakse ennekõike kõike ette seda, et seda auhinda antakse siis rahvuslike eripärade kajastamise eest. Seda kõike maskeeritakse siis tegelikult selliste väljenduslaadiga tegemist on poliitilise auhinnaga, et kõik need lähtekohad, hindamiskriteeriumid on poliitilised ja nii edasi ja nii edasi see tegelikult ei pruugi nagu üldse noh, niimoodi olla. Kui Postimees avaldab terve lehekülje pluss veel ühe kommentaari nüüd äsjasel Nobeli laureaat kuradi tutvustamisel, siis ei tehta seal tegelikult üldse eriti jutukogu sellest loomingust. Et kogu see lehekülg sisuliselt oli pühendatud sellele, kuivõrd on Rootsi Akadeemia ikkagi sõltu mingitest poliitilistest tõmbetuultest ja edasi ja tagasi ja nii edasi selline laul, mis on kõlanud juba mingisugune viimased viis-kuus-seitse aastat, miks mitte, ei võiks siis arvata, et tegelikult seesama Nobeli auhind antaksegi siis nendesamade noh, kaalsete erijoonte väljatoomise eest selles globaalses maailmas või pakutakse globaalsele taustale siis neid kohalikke eripärasid probleeme, milles siis kujundid või, või sümboolika ja tänase inimese ka mingisugune ma ei tea, mõttelaad või ilutunnetus siis lähtuda. Kas seal ei ole taga väga lihtne asi, et ühesõnaga olukorras, kus mingisugused üldistavad jooned pingejooned on väga selgelt maha märgitud ja just nimelt see nii-öelda see globaalne teadlikkus inimkultuuri mingitest ühtsuslikest aspektidest ja kui see on nagu piisavalt palju läbi mängitud ja seda on piisavalt palju räägitud ja teoretiseeritud sellel teemal, siis on ju tundub nagu väga loogiline, et olukorras, kus kultuur tegelikult on laiali paiskunud noh, pisikesteks kildudeks Kilgultuurideks ta üha enam paiskub laiali ja pihustub, et siis muutubki kõnekaks just nimelt kõik see, mis ei ole üldistav, kõik see, mis toob sõnumeid nendest kohati küllaltki hästi suletud ja herm eetilistest kild kultuuridest, sest väga sageli ei ole nende kild, kultuuride esindajad kandjad absoluutselt huvitatud sellest, et nende kilkultuuri sisu kuhugi laiemas plaanis leviks. Nad ei võta kaugeltki väga rõõmsameelselt vastu kedagi endale sinna sisse ja kui siis osutub, et noh, kuskil on sõnumitooja, kes vahendab ikkagi seda paljusust, seda, seda ootamatust ja teistmoodi mõtlemist, siis on nagu loogiline, et, et just nimelt see hakkab tõusma sellisesse nagu jälgimispunkti Mis muidugi ei tähenda, et neid killustatus ei võiks kuidagi tõsta kuidagi laiemale globaalsemale tõlgendus tasandile, nii et need võib-olla väga kitsa konteksti tehased või, või kunstiteosed hakkavad mängima kusagil juba kõrgemal tasandil. Räägitakse palju sellest, et inimesed tõsiseid romaane ja ennekõike saavad nad oma lugemiselamuse kas siis avatest sellistest kioski romaanidest või noh, enamus inimesi looda ainult subtiitreid. Kas siin põhjuseks see, et kogu meie argipäev kogu selle nii-öelda suure suure maailma kultuuri argipäev on teatavas mõttes muutunud ilusamaks? Pean silmas seda, et inimese selline argine ümbrus või ka mingisugune öine ümbrus on järk-järgult muutumas kriitilisemaks. Et inimesel ei ole tegelikult mõnes mõttes vaja enam siis näiteks ooperisse oma samme vaid ta saab oma esteetilise elamuse kätte siis mitte seal ooperis lavakujundusest, vaid sellest, et tal on niivõrd šefi disainiga auto või veekeetja koduse. Et kas siin selle globaliseerumisprotsessiga ei ole kaasas käinud või ütleme, moodsa kultuuri arenguga ei ole kaasas käinud see, et ilu või ütleme Kaulist kriitikat ei paku ainult kultuur, vaid kõik, mis ümber anud. Siin on nüüd küll see, et, et ma tahaks sulle kohe esitada täiesti nagu risti vastupidi oleva vastuväite ja ma ei ole päris kindel, et kas ma nüüd ise jagan seda seisukohta. Aga mulle meenub siin arhitekt ja teoreetik Christopher Aleksander, kes ütleb, et just nimelt postmodernsus ees on probleem selles, et kõigi ehitiste ja, ja ütleme noh, nagu ruumi hõlvamise juures on just nimelt ära kaotatud, see inimlik loomulikkuse taju ja keskkond on muutunud pigem üha inetumaks. Praegune arhitektuur ja ruumi hõlvamine ei pruugigi nii väga noh, nagu selle küsimuse kohaselt ilusam olla, et pigem võiks teha panuse eelnevatele sajanditel ja selles mõttes oleme võib-olla pigem tagasi nihkunud. No ma ütlen, et ma ei esinda ise seda seisukohta. Ma lihtsalt noh, toon selle siia vastuväiteks. Nüüd teine asi, nagu poolt väitena võiksin ma meelde tuletada seda, mida rääkis Science Fiction, kirjanik Brush Darling Sigraphi arvutigraafikakonverentsil aastal 2004 ja ta ütles, et maailma ruulivad blokjektid ühesõnaga objektid, mis mida võiks põhimõtteliselt käsitleda kui tuuletunnelist disainitud pliiatsit teate edasiarendust läbi kaasaegsete arvutigraafiliste võimaluste. Et siis ühesõnaga objektid, mille moodustamise aluseks on olnud kolm d programmide käitumise algoritmid ja see, kuidas kolded rammides midagi saab projekteerida, see tähendab, et objektidele on antud voolavus teatud sellised kõverjoonelised parameetrid ja et need on laiali paiskunud noh, igas mõttes just nimelt disaini ja disaini sellistele igapäevaselt kasutatavatele tasanditele, see tähendab, et Nende programmide käitumisloogika termineerib meie objektset ümbrust pidevalt ja kogu aeg. See nagu jälle räägiks pigem sinu väite kasuks, et tõepoolest meid ümbritseb selline nagu läbi töötatud disain. Aga räägime tarbimise esteetikat või asjade eest eetikast, siis see iha asjade järele on kuidas öelda, siis rahvusülene või see sellist lääne ühiskonda tähendab ühelt poolt, aga kas selles kontekstis sealt edasi küsida järgmisele tasandile minnes tulles nii-öelda asjade maailmast alla või õigemini astudes asjade maailmast teise maailma, siis võiks küsida, kuivõrd tänases maailmas kultuuril on rahvusta. See ei ole päris otsene vastus, aga ma peaksin tsiteerima või esitama visuaalse tsitaadi teoreetikut Kert Lowinkilt, kes tegi filmi, kus ta opereeris kõikvõimalike selliste nagu klassianimatsioonipõhiste loosungite ja plakatite ja selliste kiirete nagu reklaamiesteetikat tuttavate sõnastustega ja Ta esitas ise endale küsimuse, kas on võimalik üldse üldmõistetav kommunikatsioon tänapäeva maailma erinevate struktuuride vahel. Ja tema vastus oli jess ja jess oli moodustatud kolmest märgist y nagu jeeni märk e nagu euromärk ja Es nagu dollarimärk. Võib-olla jälle me peaksime mõtlema siis ühelt poolt need on muidugi küll tinglikult määrata seda ka, ütleme kõrgkultuuri peale. Ja teiselt poolt siis võib-olla populaarkultuuri peale. Et kui rääkida kõrgkultuurist, siis justkui kui sellistest inimlike väärtuste kandjast, siis, Kui üldse rääkida kõrgkultuurist, eks ole, kas ma, ma siin lõikan sulle vahele kohe küsimusega, et kas me tegelikult üldse peaksime seda mõistet kasutama? Mina olen selle mõistega igal juhul hädas, tähendab, et just nimelt see oleks nagu see oleks nagu midagi, mis kuuluks sellesse globaalsesse tsooni, eks ole, miski, mille puhul me võime noh, rääkida, et tal ei ole nagu tema noh, alus võib olla rahvuslik, eks. Aga ta ulatub igale poole, et ta on selline nagu üldmõistetav, suur, massiivne, etableerunud kõikjale jõudev. Aga kas ta üldse on olemas sellisel kujul rarhilises vertikaalsest arenduses? No võib-olla siis on meil lihtsalt mõtet rääkida mingisugusest globaalkultuurist, mis võib küll lähtuda Apasestagana on võib-olla kas kuidagi noh, kuidas öelda, kas kas mitte hüljanud oma juured, vaid kuidagi murdnud sellest algsest nime välja kuhugi tõepoolest üle? Kui me võtame kasutusele termini globaalkultuur, siis me saame vist hoopis täpsemalt lähemale asja sisule ja kui me selle kõrgkultuuri üldse kõrvale jätame, kui mõista? Jah, ja võib-olla ei osata siis vajalikuks ka populaarkultuuri mõista, nii väga enam? No vähemalt hägustub, mulle tundub, et ta on moodustatud teiselt aluselt kui mõiste kõrgkultuur, nad ei ole nagu üldse nagu vastakuti asetatavad, sest nende moodustamise alused on täiesti erinevad. Aga tagataskust on muidugi võimalus võtta alati ka selline mõiste nagu subkultuure. Kuidas see globaalsesse kultuuri suhtub? Kas kultuuri asemel ei ole tänapäeval üldse enam siis ainult subkultuurid või selles mõttes, et kas me saame ooperit pidada enam kui me ei pea seda, eks ju, kõrgkultuuriks äkki hoopis näiteks valgete keskklassi inimeste supkultuur? Ma arvan, et see sobib väga hästi, tähendab, ooper on juba pikaajaliselt subkultuur ja noh, kuigi ma kasutaksin siinkohal pigem sedasama terminit, mida N ja paneks nad enam-vähem võrdlus märgiliselt kokku asendasin termini Sukultuur terminiga kild kultuur. Et jällegi nagu loobuda sellest vertikaalsest tasandist, ülemisest ja alumisest, eks ole, supia super et jätta see kõrvale ja noh, kindla kindlasti on ooper pigem kild kultuur pigem ühe kindla eelistusega klassi eraldada. Ja võib-olla siis tõepoolest võiks vähe, keda ühelt poolt globaalkultuuriliselt, teiselt poolt kild kultuurist ja kild kultuur haakuks siin hästi just ka sellise globaalse konteksti lõputute lokaalsuste vohangu Katjana või täitjana. Jah, kusjuures kilkultuur käituks terminina, aga selles mõttes sünkroonis tema sisuga, et tõepoolest selliseid kild, kultuurilised nähtused, kui nad lülituvad üldisesse protsessi, siis nad võivad käituda tihtipeale nagu plahvatus, kildudena, mis lihtsalt nagu rebestavad seda, noh, nagu seda suurt globaalset kudet tungivad sinna sisse mingisugusel vähem rohkem kontrollimatult moel ja nende nende sisenemine teataval määral nagu noh, vägivaldne kontrollimatu, mitte see, et nad neid, keegi ei suuna neid, vaid nad paiskuvad laiali ja ühel hetkel nad lihtsalt osutuvad olevat selles kultuuriprotsessis. Aga mis võiks sellises globaalkultuuris, mis mingis mõttes taotleb võib-olla tõesti kõikide nähtustega kõikide mitmekesisust kooseksisteerimist ta ühelt poolt või Köbut eksisteerimist, mis võiks sedasorti globaalses kultuuris olla selline tõeline õõnestajad. Ma ei usu, et seda saab niimoodi defineerida, see võib olla ükskõik mis, mis mingil põhjusel osutub kõnekaks ja mis toob sisse just nimelt erinevuse või mingi häire või ootamatu see, mis noh, rebestab sellist noh, kokkuleppelised, ühtlust, pidevust. Ma võiksin peaaegu tuua sisse nii-öelda järgmise teema ja lugeda ühe loo sellest, kuidas kuidas Kalevipoeg jälle meie armas kalevipoeg osutus selle, nagu kanga rebestajakse lõhestajakse käitus täiesti nagu hiigelsuures globaalses plaanis. Ma ütleks vahele, et kui Rolaan port on öelnud, et kogu luule räägib armastusest, siis me võiks öelda, et meie saate läbi teema on Kalevipoeg. Jäägaa läbivad. Praegu kipub olema küll nii et näide pärineb Hasso Krulli raamatust loomise mõnu ja kiri ja ma täitsa hämmastav siin, kui ma seda, seda lugu nägin seoses globaalse ja lokaalse teemaga, sest noh, nii võimas sidestust nende kahe asja vahel mulle tundub, et ma ei ole elus varem näinud ja lugu on järgmine, ma loen selle otse raamatust ette. Olemas on ka lugu, kus torni hävituse katse on seostatud Paabeli torniga. Vanal hallil ajal elanud Eestis suur mees nimega Kalevipoeg. Ta olnud väga vihane Babülon laste üle, kes suurt Baabüloni torni ehitanud. Tookord ollagi Kalevipoeg suure kivi maast rapsanud, ketist lingu otsa pannud ja ümber pää 10 korda keerutanud. Parajasti kui ta kivi Baabüloni torni sihis tahtnud visata, katkenud kett ja kivi kukkunud põlva ligidale ootsi talu maa pääle maha. Milline kokku saada? Tomas minu isa kodu on just nimelt seal nii-öelda otsi Oro veere pääl. Oled sa näinud seda kivi? Kivi on kadunud igal juhul. Milline hämmastav väljendusjõud, eks ole, kohalik kohalik kangelane asub looma korda kogu maailmas, eks ole, asub korrastama Baabüloni torni ehitajate katseid hakata vastu nagu üleüldisele jumalikule ette määratlusele ja Kalevipoeg osutub olevat jumala rusikas kõige globaalsemas mõttes. Kes siis selle korra tahab maksma panna? Kuidas me siis nagu käituma peaksime, kas peaksime hoidma siis enam nii-öelda lokaalset koloriit, tööhõive peaks me iga hinna eest siis globaliseeruv maa või, või kuidas? Andres, sinu ühest, üks paar aastat tagasi tehtud raadiojutust on mul meelde jäänud üks lõike või üks lause, kus sa ütlesid, et. Eks see jalg, mis adra taga astub, astub ikka õigel teele. Et mida see tähendab, mis see tähendab umbes seda, et ega iga vald pole riigike ja kontorinukk ei ole maailm või? No. Siin tuleb muidugi nüüd kohe tuua sisse, see täpsustas, et seda sõna ütles rahvasuu ja mina tsiteerisin seda kontekstis, millele ma nagu aktiivselt vastandusi. Et lihtsalt noh, see on nagu üks kõnekujund, mis väljendab just nimelt sellise kohaliku stabiilsuse ülemvõimu ja mulle tundus, et, et sellised kõnekujundid nagu ei tööta hästi, et nii kaua kui me tuginema neile nii kaua, me ei noh, ei olegi võimelised sealt adra tagant välja astuma ja kuhugi kaugemale jõudma. No ütleme siis nii, et ader liigub suhteliselt aeglaselt ja nagu mingisugusele globaalsele horisondile globaalsele tunnetusele. Aga väga nagu lähedale ei jõua ja adraga sellele pihta ei saa. Kui nüüd rääkida sellest, et kas võtta suund siis pigem ütleme lokaalsele kontekstile või globaalsele kontekstile, siis noh, kui me mõtleme sellest jälle näiteks rahvusluse või rahvuse võimaliku hääbumise võrdlemisi siiski selge hääbumise tingimustes, siis ma ei usu, et näiteks rahvuslust või sellist lokaalset konteksti oleks võimalik, päästab nagu seda tihtipeale teha tahetakse just mingisuguste globaalsete rahadega või ütleme, sisust mingisuguste rahvusväärtuste tarbel kaubastamise kaudu tegelikult ühelt poolt küll justkui nominalistlikult või märgiliselt esindab rahvust, aga teiselt poolt just globaalne kontekst ise sööb selle sellesama liikumise kaudu lokaalset järjest rohkem ära. Eakas globaalsuse see tike keskkond on linn. Globaliseerumine kindlasti sünnib suurlinnast, sünnib suurlinnade toel ja, ja tehnoloogiate toel, mida suurlinn endast sisaldab, kuid eelkõige sünnib globaliseerumine ja võib-olla süveneb globaliseerumine siiski sellisest fundamentaalselt usust, et kapital on siin selleks jääda. Ja siin võib-olla oleks hea rääkida usust üldisemalt sellises globaliseeruvas kontekstis. Et kui nüüd nagu ringi vaadata, tõesti siukses hiliskapitalistlikus linnaruumis jääda mulje, et inimesed enam nagu ei usukski millessegi või kuidagi otseselt teadvustatult. Aga ma tahaksin sind, tsiteerib Sloveenia filosoofislavoišiisakit, kes ütleb, et sellises globaliseeruvas kontekstis ja ja, ja sellises läbinisti kapitalistlikus kontekstis ongi juba kergem uskuda mingisugustesse võrdlemisi absurdsete asjadesse või võrdlemisi ebatõenäolistest asjadesse, näiteks sellesse, et meid võiks millalgi tabada asteroid või meteoriit pigem kui sellesse, et võiks toimuda mingisugune miinimum, maalne nihe või, või kasvõi kõige pisemgi muudatus. Kapitalistlikus süsteemis. Kui me vaatame globaliseerumis kui midagi, mis tuleb linnast ja mis põhineb linnal siis samal ajal teeb globaliseerumine v1 toreda asjade nimel, ta annab meile tagasi küla nüüd sel juhul siis juba globaalküla kujul ja ennekõike on see televisioonipõhine. Vanasti oli nii, et külas nagu ikka inimesed jälgisid, mida keegi tegija ja külas oli see nagu sa vaata horisonte teadmise horisont oli nagu hästi lähedal ja kõik said üksteisest kiiresti informatsiooni. Ja see informatsioon levis nagu suulist traditsiooni, suulist pärandit pidi väga kähku. Siis nüüd vahepeal oli ilmselt selline periood, kus kus nagu inimesed kaotasid selle ja nad ei saanud enam niimoodi nagu üksteisest aru. Ja noh, selline küla nagu lagunes laiali, aga nüüd globaliseerumise käigus, kui vaadata televisioonis näiteks on ju kõikvõimalikud need see niinimetatud seebiseriaalid siis nendel seebiseriaalidele põhinevalt on meil jälle küla olemas, selline ilus suur globaalne küla, kus me nagu jälle väga hästi teame seda, et noh, miks näiteks Mark lõi naabrimehel mako pärast silma siniseks või miks ja kuidas Mihkel värvis Juula koera triibuliseks. Need nimed võivad seal olla küll, Miguel Mario, aga põhimõtteliselt on kogu maailma inimestel jälle olemas üks teema ja sellised persoonid, kelle eraeludest rääkida, sest see on huvitav ja nad saavad oma nagu külas toiminud informatsiooni vahetus vajadust niimoodi suurepäraselt ellu rakendada. No see on ka üks globaliseerumise sfäär, millega iga inimene, mis tänapäeval kursis on või see on see, millega suhestutakse vist nagu nagu kõige intensiivsemalt üldse teleseriaalide globaal. No see ongi nii, nagu sa ütlesid, et väga paljud inimesed loevad subtiitreid nad loevadki, sellepärast et seesama globaalküla informatsioon liigub subtiitrites. Ja võib-olla ka tõesti tulla sellisesse keskmisse elutuppa, vaadata, kuhupoole mööbel osutab, noh reeglina või keskmiselt siis televisiooni. Pole enam ei käida kaevul, vaid käiakse telekat vaatamas. Siis võib-olla see infotulv, mis sealt telekast tuleb, muudab kõiki inimesi, kogemused, juba representatsiooni liseks, maandab ta sinna elutuppa ja siis see selline ütleme, virtuaalse globaalsuse tunne, mis, mis tema kuklas võib-olla on või, või noh, mis kuidagi sellise alati ärkvel oleva tajuna seal on, ongi võib-olla lihtsalt selleks, et mingilgi moel kompenseerida seda tegelikult seda suhet Dust lokaalsusesse või, või sellist hiliskapitalistlikku sunnitust lokaalsusesse. Nii et ühelt poolt siis selline võib-olla täielik maandatus või piiratus, aga teiselt poolt selline absoluutselt võib olla ruumi too ja ajatu vabaduse tunne. Kui nüüd püüda selles kontekstis sulle vastata, et noh, et kas me peaksime, noh, ütleme siis, et see mee oleks siis nagu noh, see meie rahvusrühmitus siin ütleme noh, see, see väiksem, väiksem teataval keelepõhiselt nagu koos püsiv üksus. Et siis noh, minu vastus on see, et me ei peaks midagi selles mõttes, me ei peaks ei ühte ega teist, sest et nendes maailma rütmides ei ole võimalik nagu niimoodi praeguse maailma rütmides ei ole võimalik niisugust hoiakut võtta, et me saaksime mehaaniliselt ühte või teistmoodi noh, mingisugusele tulemusele jõuda või et me saaksime kuidagi isegi nagu mõistlikult eristada globaalse ja lokaalse toimimisprintsiip. Et need asjad on ikkagi minu meelest juba nagunii tugevalt sulanud. Ja nad on segunenud et globaalsus kui selline sisaldabki iseendas lugematuid selliseid lokaalseid. Eks see on selle praeguse maailmarütm ja seega nagu mõnes mõttes ega ei olegi nagu muud teha, kui püüda seda noh, analüüside püüda sellest aru saada ja noh, mitte sattuda paanikasse, et, et vee peale ei saa astuda. Eks ole, ses mõttes, et kõik need ütleme katsed klammerduda lokaalsusesse noh, meenutavad nagu soovi ujuda ilma jalgu põhjast lahti laskmata mis ei lähe kuigi hästi. Ja samas nagu noh, juhul kui eks ole sukelduda lokka globaalsusesse nüüd selle tundega, et unustada, unustada nagu põhi täielikult ja siis noh, tuleb varem või hiljem uppumine kui nagu metafoorselt rääkida, et, et selles mõttes Need asjad, need on nagu balansseeritavad asjad, see on lihtsalt selle maailma Rütus ja ma ei saa öelda, et lokaalsuse erineks globaalsusest. Globaalsus erineks lokaalsusest mingisuguses hinnangul selles mõttes. Need on lihtsalt kaks sellist pingevälja Aga pidin välja jäävad, mis võib olla teineteist siis nii-öelda vastastikku ehitavad või konstrueerivad. Tänapäeva inimene käib kultuuriüritustel ja suhtleb kultuuriga paljuski siis tööst vabal ajal ehk nädalavahetustel. Aga siin ma tahaks tegelikult küsida teie käest, et milline on näiteks teie puhul üks PÄEV kultuuris näiteks üks pühapäev, mis asjad need on, millega te kokku puutute? Pigem mul on tunne, et ma oma keskmisel või ütleme, heal või paremal pühapäeval tahan pigem minna sellest kultuurist nagu kuidagi natukene kaugema, võib-olla vaadata seda kõrvalt. Pigem kui siduda ennast nagu võib-olla kultuuritarbimisega niimoodi otseselt. See kontakt on ka pigem pigem põhineb mõningatele juhuslikele leidudel, noh, mida ma leian raamatutest, mida ma loen, või filmidest, mida ma vaatan, see põhineb fragmentidele juhuslikele välja rebitud tükkidele, millest moodustub selline intensiivsus, pingeväli, mida ma iseenda ruumi tahan sisse lasta. Ühesõnaga selline järjestikune jaht intensiivsustele, mis tähendab seda, et ma arvan, et minu kontaktkultuuriga on sügavalt informatsiooni ökoloogiline. Kui siiamaani on oluliseks peetud lihtsalt ökoloogiat, siis ma arvan, et tänapäeval peaks üha enam hakkame teadvustama seda asja, mida keep loving nimetab informatsiooni ökoloogiaks. See tähendab Filderdamist kiirete teravat silterdamist, nende asjade kõrvalejätmist, mis ei ole kõnekad nende asjade arvelt, mis on kõnekad nende ligilaskmiseks. Ühesõnaga. Ma arvan, et see nagu minu kontaktkultuuriga põhineb sügavalt õigete filtrite rakendamisel nende filtrite rakendamisel, mida ma tunnen ära kui töötavaid ja kõige ülejäänu, nagu noh, intensiivsel kõrvale jätmisel. Ma siiski tahaks siia juurde veel öelda, et minu pühapäevane kontaktkultuuriga ei ole mitte kontakt ütleme, institutsionaliseerinud kultuuriga, vaid võib olla täiesti kontakt minu enda ümber viibivate inimestega võib-olla otsida inimese skulptuuri rohkem kui kuhugi linnapilti materialiseerunud selliseid nähtuseid. Lendavad pead, lendavad, pead, lendavad, pead lendavad, pead lendavad, pead. Nagu tänasest saatest selgus võib maailma kirjeldamine ja selles maailmas elamine ikka päris keeruline ja kindlasti mitte süütu tegevus olla Elaza siis tavalises või globaalses külas. Aga sellised need tänase maailma Kombed kurdude. Globaalset ja lokaalset värvi lisasid saatele instrumentaalse ja vokaalset kollektiivid. Šangher mäen mässibraga Changl. Jaa, Tiibeti munkade koor. Kuulsime ka 1904.-st aastast pärit vaharullisalvestuste ning siia lõppu jääb mängima soomlaste värtina. Stuudios olid Andreas vee, Jaak Tomberg, Janek Kraavi. Saate helirežissöör oli Viivika Ludvig. Nelja nädala pärast jälle kõike paremat kuulmiseni.