1924. aasta aprillikuus nägi Leedumaal Kaunase linnas ilmavalgust poisslaps, kes sai nimeks ratas. Tema lapsepõlvekodus valitses tõsine puudus ja seal nähti kõvasti vaeva, et lapsed üldse kuidagimoodi söönud ja riides oleksid. Tulevane filmi ja teatrikuulsus oli aga just seesugune lapp, kes nois viletsate oludes oskas kaduda omaenese loodud fantaasiatesse mis olid juba siis kõige selgemalt moel seotud lavaga. Ta unistas suurtest rollidest ja ihkas sisse hingata raske tolmuseid, lõhnu ja see kõik ei tulnud ju lihtsalt pühast vaimust. Tänatase töölistest vanemad lõid näiteks isetegevuses kaasa nii, mis jaksasid. Ja kuigi isa Joosas mõistis poega ideaalselt, soovitas ta aru saada odavatel põhjustel ikka kõigepealt üks tõsine amet selgeks saada. Senine amet, mis edaspidises elus ka midagi sisse tooks. Valik langes kutsekoolile, kus õpiti muuhulgas ka keraamikat end lõputööks mõeldud kohviserviis jäigi klas uurimata. Sest maailm, no täpsemalt küll kõigepealt Leedu teater koos publikuga olid valmis talenti vastu võtma. Vaat selline väike eellugu hiljem tõesti maailma kuulsaks saanud tippnäitlejad ja NATO-s panioonise kohta. Või kes ei mäletaks hiilgerolle filmidest, keegi ei tahtnud surra. Solaris Coya paganiini vaikne hooaeg. Rääkimata ajalukku läinud osadest legendaarse paniveisise teatrilaval, kuhu sõideti omal ajal igasugust vahemaade tagant kohale nagu palverännakule. 83 aastane ilma teinud näitleja vist isegi rõõmustas oma tagasihoidlikul moel. Kui talle esimest korda helistasin ja rääkis palju elust-olust ja ka oma hetke tegemistest, mida tal siis tundus täitsa olevat. Pidin tagasi helistama päeval, kui vanameister teeb täpselt, kuhu ja millal ta filmivõtetega seoses sõitma peab. Kokkulepitud päeval ja kellaajal aas koduukse just seesama ekraanilt nii tuttavad suurte silmadega näitleja, keda vaadates tundsin, et aukartus hakkab takistama oma küsimuste esitamist. Sain sellest üle, sest vastasel juhul poleks sündinud tänast saadet. Ent ajapikku muutus Augar tus millekski kaastundetaoliseks, mida kuid kohatut nähtust küll kõigest hingest tõrjuda püüdsin, aga uut jää siin tõesti juttu vana ja väsinud mehega, kes oli üksjagu pettunud ja käega löönud paljule sellest enne pühaks pidas. Mis seal ikka ta ratas pani joonisel on nagu meil kõigil õigus olla ka väsinud ja tüdinud. Sest kui mõelda, millist elu ta on elanud. Loodetavasti saab sellest pisut aimu ka alanud keskeprogrammis. Minu nimi on halli Normet-Saarna ja järgneva vestluse jooksul kuule, mitte üksnes tekkimas, vaid ka laulmas sümpaatset leedulast. Ehk teisisõnu leidsin enesele julguse mängida seesugust muusikat, mis tundub mingil moel suure leedu näitleja olemusega kokku minema. Nõnda laulis Leedu ansambel bluus meikers, siit jätkame juba meie kohtumise avahetkedega esimese hooga nägise kõik küll välja, nii et tänatas panioonis heitis üsna häiritud pilgu oma armsa abikaasa hoona poole kes oli just meie vestluse alguses otsustanud hakata väikest kohvilauda katma. Head arvu küll, ent nõud kolisesid ikkagi ja mõningase kaalutlemise järel tehti prouale otsustav märkus, et halloo, lõpetagu askeldamine. Siis võisime alustada ja minu esimene küsimus oli, et kuivõrd tema kunagine superstaari positsioon, ent praegu ka tunda annab noh, kas või näiteks tänaval kõndides. Sügisel Moskva Peterburi Jerzy jõe Depmani poisis advesseir ees ööbisime. Huvitaval kombel on just Leedu see koht, kus ma tasapisi unustusse vajunud. Ilmselt ka seetõttu, et meil siin näidatakse vanu filme märksale vähem kui näiteks Venemaal kus 60.-te 70.-te ja 80.-te filme teie alandliku teenri osavõtul saab alailma mõnes telekanalis näha. Näiteks 1969. aastal linastunud operatsioon trusti, mis oli omale vajalik, on väga kuulus sai just hiljaaegu sel moel vaadata. Sisuks on seal mõistagi tollaste tavade kohaselt kangelaslik võitu pluss kontrrevolutsiooniliste jaamonarhistlike jõudude vastu Nõukogude maal ning filmis osales ka teie kuulus kaasmaalane Bruno Oja. Tema tegi mäletatavasti hiilgava rolliga salake ravičuze ekraani šedöövrid. Keegi ei tahtnud surra. Aga mis minu tagasihoidlikku isikusse puutub, naeratas panioonis siis ja tänu sellele, et vene salailma vanu filme näeb, tuntakse mind seal ka praegu ära. Tullakse Moskvas või Peterburis, tänaval või poes, kee, palutakse autogrammi, aetakse niisama juttu, soovitakse üheskoos pildile jääda ja nii edasi, oli eakas Leedu staar silmanähtavalt liigutatud. Ja kinnitas samas, et ei põe seda võõrastele oma omadele võõras sündroomi, sest mis parata, kui Leedu televisiooni on tänaseks vallutanud kõikvõimalikud seebid, mängud ju või realitid suhtub filosoofiliselt. Pidasin vajalikuks Leedu filmi teatri legendile öelda, kui vähe ta aja jooksul tegelikult muutunud on. Ikka toosama, no ütleme siis tabamatu näoilme ja ilusat peaaegu lapselikult, selgete silmade terane pilk. Vanameister oli kahtlev, ent meelitatud. Edasi palusin Leedu filmi ja teatri suur kujul, 80 kolmeaastasel tonatas panioonisel meenutada oma elu tähetundi töölesaamist Juozas Miltiinise juurde paniewyesise draamateatrisse. So äikes või jobud, ärritistu või kingin lokid või moosis kirjus arstide. Lennuk ning kiiremas või muud kiigu asju veidi nimi, särdeid liigume, niipalju kui üldse ennast mäletan, olen alati mängida tahtnud. Kooli õpetajad olid usinad ära kasutama ja mind hakati kõikvõimalikel puhkudel ka lavale torkama. Kui läksin isa tungival soovitusel kutsekooli keraamikuks õppima, siis tegime seal koos sõbraga ühe draamaringi, kus õppisime mingeid tükke, harjutasime esinemisteks. 38. või 39. aastal loodi Vilniuses ametiühingute toel üks taidlusteater kuhu ma muide hirmsasti kippusin, aga nooruse tõttu ei võetud, olin siis 14 15, aga just sel ajal naases Pariisist Juozas Mil teenis, kes oli seal õppinud Charliel leni juures. Sõja puhkedes Miltiinis enam Prantsusmaale tagasi ei saanud ja jäigi niimoodi kodumaist teatrikunsti edendama. Nõukogude võimule oli tähtis näidata end väga kunstisõbralikuna, nii avastatigi, et väike linn pani Veežis on puhta ilma teatrita. See tühimik otsustati täita ja Miltiinisele tehti ettepanek asi käsile võtta. 1940. aasta detsembris kuulutati välja konkurss vääriliselt appi leidmiseks ja Miltiinisel olid siin muidugi oma raudsed tingimused. Tulevane näitleja pidi olema puhas valge leht, mida võis rahulikult Vornima hakata ja mingist varasemast lavakogemusest ei tahetud kuuldagi. Tahtsin minagi katsetele tormata, aga sõber hoidis tagasi, et kannata, aastake veel, muidu öeldakse jälle, et liiga noor. Ja nõnda siis juhtusse mais 1941 teater oli juba olemas ja minu sõber selles näitleja, kui ta palus Miltiinist mind jutule võtta. Me kohtusime, Ta kuulas, vaatas mu üle ja ütles, et võime kohe koos paniviisi sisse sõita. Olen teatrisse vastu võetud. Saabusin kohale esimesel juunil 1941 22 päeva pärast algas sõda. Me jäime püsima nulgi aastatel ja pärast sõda läks tegevus muidugi täiskäigul edasi. Esitajaks oli Leedu ansambel Hayrija ja me jätkasime vestlust tänatas panioonisega. Rääkides temaga lavastaja Niltiinisest, tekkis hooti tunne, et suurel näike lihtsalt ei jätku alati sõnu ülistamaks oma iidolit. Ja seda ka niisuguste vaieldavate teemade puhul, kus maestro isegi suurepäraselt teadis, et ühte ja ainumast tõde seal ei eksisteeri. Eelkõige mõtlen siin tollase paniversise teatrijuhi keeldu näitlejatel abielluda sest omavahel paari heitnud näitlejad hakkavad teineteist kaitsma ja muud moodi segadust külvama. See kõik aga oleks takistanud normaalset loomingulist õhkkonda. Ehkki aja möödudes piirang vaikselt kaotati, jäi ta ikkagi piisavalt absurdseks. Seega küsisin, kas panioonist tunnistab tagantjärele, et meil teenis, oli teatris kaparastes poolt. Scania Ding ei jooksnud sisse sugugi keevassi, nagu võiski arvata, ei nõustunud Tanioonismite kuidagi Mildiinistes poodiks pidama, pigem suure pere isaks. Pereaga koosnes lastest, kes lihtsalt vajasid suunavat kätt. Seda aktsepteeriti nii ja naa, aga üldiselt oli ikka teatritegemise vaimustus sedavõrd suur, et probleeme ei tekkinud. Mina harjusin kiiresti, toonitas vestluskaaslane kõiges ja kõikjal suurt lavastajat, et usaldama ja see joon on minust säilinud tänini ka teiste lavastajate suhtes. Ja muide see Miltiinise nõndanimetatud Espotism oligi ju tegelikult see, mis Kreeka niin tippu viis, et omal ajal vooris sinna sõna otseses mõttes vahetpidamata ja kui tahes kaugelt fanaadikutest palverändureid kes ei soovinud ühtki etendust vahele jätta. Ta maestro panioonis vaatas mulle otsa, vastuvaidlemist mitte salliva näoga. Liisin juttu nüüd tema filmikarjääri algusesse, kuna just see oli valku kond, mis tõi mehele maailmakuulsuse arste. Võimeli muidugi noordistu. Oi, no enne 50 teist 50 kolmandat aastat olnud Leedu filmist muidugi põhjust rääkida Polnud oma stuudiatki. Soov mängida filmis oli esialgu vaid unistus, esimene vähegi arvestatav film linastus 1959. aastal ja see oli Adam tahab olla inimene. Režissööriks legend Arne Vytautas Salakjavičeus, kes valis enamikku näitlejaid sellesse filmi just meie panivesise teatrist. Teiste hulgas ka peanäitejuht Miltiinise. Muide film ise oli lühidalt öeldes sõjaeelse Leedu kahe noore armunu American Dream-ist ja selle täitumiseks tehtavatest tegudest. Pani unis sattus oma filmi elu algusaastaid meenutades üha enam hoogu ja kartmata olla pateetiline. Mina ütleksin ka, et muutus justkui nooremaks, ta oli jälle see sädelev ja karismaatiline, tonatas oma parimais aastais, keda nii režissöörid kui publik üha rohkem märkama hakkasid ja kelle hiilgavama trollid olid ikka alles ees. Juhtmiltiinise kõrvale oli tekkinud teine idul filmirežissöör Vytautas Salakjevitšus, kes muide ise on panijoonisest rääkides toonitanud kui hämmastav näitleja võime sisemiselt ümber kehastuda hingelise interjööri ja teadvuse laborintides mängleva kergusega liikumine. Vot need sõnad iseloomustavad näitleja panioonist ja tema välimus asub tema sees. Kuulsa filmirežissööri sõnad julgustasid tema divendigi fantastilist näitlejat katsetama ja tulemused olid valdavalt põnevad. Filmid vaikne hooaeg, punane telk, Coya, Solaris, Beethoven, Kentourid, Nicolopaganiini ja paljud teised andsid aastate jooksul läbilõike erakordselt andekas ja sarmikas leedulasest, kes samal ajal jõudis hiilata Ta ka laval, nii kaasaegseid kui sajanditevanuseid tegelasi mängides. Lavaroll oli tal väidetavalt üle 100 filme. Üle 70 ja viimaste kohta ütles ta meie kohtumisel nüüd küll seda, et hea, kui oli viis arvestatavat filmi ma ei hakanud taas kord vastu vaidlema, sest juba olimegi jutuga jõudnud neist viiest omale pael tähtsaimani, millest võib-olla tegelikult algaski panioonise tõeline kinokarjäär. 1966. aastal linastunud keegi ei tahtnud surra Rauli tõeline välgusähvatus ja mitte ainult leedu filmi taevas. Lipad puhu, vihjus virtual Spyhumas jobu, joogid pihus. Köögis määrju asperstiume PayPatikust seda spetka või kinda sees. Salakjevitšus andis mulle naariumit lugeda ja see oli tõesti väga huvitav. Meenutuseks siis, et tegevus toimub 1947. aastal ja kujutab endast külaelanike võitlust metsavendadega. Lugesin siis, mis ma lugesin ennast ma esimese hooga küll üheski rollis ette ei kujutanud. Siis küsis salake Heavičus, mida ma arvan Vaitkuse osast ehmatasin ja nõustusin. Äärmiselt komplitseeritud sisemaailma ja traagilise saatusega sulane, kes lõppkokkuvõttes ikkagi võitleb metsavendade vastu, hakates üha rohkem ja rohkem uskuma, et nõukogude võim jääb igavesti kestma. Minut on hiljem korduvalt küsitud käsku, Annik panioonis arvas tollal niisamuti, täpsemalt öeldes siis aastal 1966. Seepeale olen vastanud, et tol hetkel tundus üksainus asi siin maamunal vääramatult kindel olevat. Nõukogude Liidu ja Saksa demokraatliku vabariigi sõprus panioonis itsitas mõnuga ja lisas, et loomulikult kõlvanud nõukogude võimu igaveseks jäävad. Seda näitab juba maailma ajalugu. Kui palju on muutunud kas või vanadest kreeklastest ja roomlastest tänaseni välja rääkimata veel pikematest vahedest. Aga meie filmil läks hästi, lõi, pani joonise nägu taas särama. Ta sai autasusid ja mullegi anti üleliidulisel festivalil Kiievis üle parima meesosatäitja preemia. Samas leidsid mõned kriitikud, et minu roll oli filmi ainus ebaõnnestumine. Küllap kuskil vahepeal, muigas legendaarne panioonis. Aga film käis samal aastal elaga Karlovy Varys, kus olid kohal tõelised maailmanimed. Näiteks Siimon taan, meenub kohe, kui mulle sosistati, terendab jälle parima meesosatäitja auhind, pidasin seda esimese hooga naljaks, ei olnud nali. Ma sain ta tõepoolest ja ihu Montaan vaatas pealt, tegi panioonis nüüdki imestunud nägu. Hiljem sain ka riikliku preemia, olin tõesti pealaest jalatallani ära pärjatud Leedu näitleja ja elu liikus täistuuridel edasi. Naeratas elav legend joonis. Aga selles naeratuses oli siiski pigem krust kui rõõmu. Nüüd juba. Laulis Leedu ansambel Bavaria, edasi uurisin tonatas paniooniselt, kas kuulsus ja populaarsus tema iseloomule ka kuidagi mõjusid ja palusin hästi ausat vastust. Opessegi aktilis jõgi, uudis, pean jälle tänuga meenutama oma vaimset isa ja panime Isise teatri peanäitejuhti osas Miltiinist, kes pidas tihtilugu vajalikuks rõhutada, kui kahjuliku mõju avaldab tähehaiguse põdemine tervele organismile. Tajusin nende sõnade õigsust iga oma rakuga ja küllap sealt siis sai alguse ka veendunud mõtteviis, et kõik, mis minus on head, võlgnen ma tänu lavastajale. Mina olen ainult näitleja, ütles ta Natas panioonis, rõhutades näitleja, kes headesse kätesse sattununa võib särada ja hiilata, andetu meeskonnaga täielikult läbi põruda. Ja kuigi siin kõnelda. Mulle tundus, et sel viisil arutledes teeb suur näitleja, ent teenimatult pisemaks tuli kuuldud arvamust ikkagi respekteerida. Sest just sellised õega oli Leedu teatri- ja filmi suurkuju elanud terve elu ja teinud suure hulga vapustavaid rolle. Edasi küsisin, et mida annab meenutada panioonise kohtumisest teiste maailmas staaridega nimesid on ju mitmeid, aga näiteks Feliinil käistaga koostarkovskiga lausa külas. Kooslus hõljus. Tõepoolest olen kohtunud mitmetega, näiteks meenub Shaun okonnari põgusalt Claudia kardinaale ja mitmed teised, aga mis puutub liinis, oli aukartus nii vägev, et ei saanud sõnagi suust. Õnneks Andrei Tarkovski seda krampi olnud ja lobises täiesti sundimatult kirudes muuhulgas ka kõikvõimalikke totrusi, mida Nõukogude kinematograafias küllaga leidus. Ja ma ei väsi kordamast, et ka Feliini filmide nägemine ja tema endaga kohtumine ainult süvendas minu arvamust, et hea režissöör, see on kõik näitleja ratas Benjoonis vaatas mulle teraselt otsa. On ainult näitleja, võtke või miljonite ebajumala Smactonovski, ta on oma rollides nii hiilanud kui olnud ka täiesti keskpärane ütelda, hullem temagi on ainult näitleja. Ma ei mäletagi, võib-olla 75 protsenti ma filmidest, sest nad läksid lihtsalt aia taha. Õnneks on olemas keegi, ei tahtnud surra Coya maailma filmilukku läinud Solaris vaikne hooaeg, täiesti uudselt Rolli lahendust pakkuv prints soriseli seiklused. Aga teatrirollidega muidugi teisiti neist on häid kogusummas, rohkem jäi nagu neid endidki on ülepea rohkem. Mida arvab Leedu filmi ja teatrilegend Donaldas panioonis tänasest olukorrast selles valdkonnas. Skeptškimatu keht jäädratjeib, üldiselt olen skeptiline, märkis panioonis mornilt, sest praegu toimuv võtab hooti lihtsalt nii tummaks, et ei taha sinnapoole vaadatagi. Edasi meenutas vanameister taas kord oma. Jääte surematuid, õpetussõnu, kuidas ja milliste vahenditega ehitada oma roll kas laval või filmis. Näitleja on oma töös igaveses otsingus, tema natuur on selleks kohandanud läbi raskuste ja katsetuste näitleja ei saa hetkekski paigale tammuma jääda. Panjonis teljel mitmeid näiteid oma hiilgeaegade mängu printsiip pidest ja küsis siis. Aga mis toimub täna? Inimene tänavalt, võetakse Hamletit mängima. Puudujäägid näitlejatöös korvatakse üüratute, kostüümide, operatsioonide ja kõikvõimalike lavaefektidega, põrutas vanameister. No ma tõesti ei tea, kuidas nimetada Shuks. Suu käib teatris, kinos, televisioonis, panioonis, vaatas siin kõnelejat väljakutsuvalt, siis naeratas äkki oma filmidest tuttavat imearmsat peaaegu et lapselikku naeratust ja lisas Heino ja eks minu kohta võib ju ka öelda, et mis seal olla ajale jalgu jäänud vanamees ka, tead, mõtles siis pisut ja jätkas ilma naeratuseta, et paraku pole ka see sugusedki kandid nagu Peterburi suur draamateater või Moskva kunstiteater enam. Need Need olid üht teatrikunsti tippu tähistabki minu jaoks viimati mainitud nähtud kolme õe lavastus aastast 1947 täpsustas panioonis iroonia ja nukrusega pooleks öeldes samas, et ta ei saa taha ega kavatsegi teha midagi oma suhtumise muutmiseks jäädes igavesti Miltiinise ja Reavičez usku. Edasises vestluses tuli päevakorda väike mõttearendus teemal, kas pole imelik. Räige okupatsiooni tingimustes oli teatri ja filmikunst ju olukord vähemalt Leedus tunduvalt soodsam kui praegu. Panioonis andis sellele ühe oma lemmikkommentaaridest nõnger Jereibanud. Õigukoksi res kirdumas. Kius, kuid vaadake seda ilma Eluhandika, sestpeale kaunid kunstid, teater, hiljem kino on alati tõusnud ja langenud. Hiilgeaegadele on järgnenud madalseis, millest ühel hetkel jälle üle on saadud. Loodetavasti juhtub see nüüdki ja see lihtsalt käib oma tõusu. Mõõnaseaduspärasuste järgi. Parasjagu pukis olev võim ei puutugi nii väga asjasse. Nii mediscaspenioonis ja lisas, et küll on ta aegade jooksul kohtunud inimestega, kes on valitsevate keeruliste oludega ühiskonnaelus välja vabandanud oma lihtlabast, professionaalset küündimatust, Kärsust. See oli ansambel menestreles edasi uurisinga. Kas vanameistrile läks omal ajal ka kõvasti korda, et ta oli üks Gorbatšovi lemmiknäitlejaid nii et praegune Vene tsaar Putin sattus nii vaimustusse panioonise mängitud Ladeinikovist vaikses hooajas et otsustas ka luurajaks hakata? Ütelda, Miltiinise poolehoid oli võrratult tähtsam. Mis aga Putini elukutse valikusse puutub, siis ta jah, tõesti midagi sellesarnast mulle poetas, kui me oma delegatsiooniga kord Kremlis vastuvõtul olime lahma äratasime või isegi naersime seepeale mõlemad viisakalt ja sinnapaika see lugu jäi. Ma ei arva, et see oli minu võitleja teene, et ta selle elukutse valis, võimalik, et lihtsalt tegelaskuju amet tundus siis nii ligitõmbav, jäi tonatas panioonis vaos Aituks. Suurt leedu täht ei lummanud siis ega nüüdki vägevate riigimeeste soosing ta elas ja elab vaid sellest midagi andsid talle suured filmi- ja teatrikujud eesotsas valitsuse ja Miltiinisega. Ja siin on ka põhjus, miks kunagi pole huvitaval kombel isegi üritatud panioonist poliitikasse värvata. Ta oli, on ja jääb sedavõrd avatud ja siiraks inimeseks, et temaga pole eelmainitud valdkonnas lihtsalt midagi peale hakata. Nüüd küsisin tonatospaniooniselt, kuidas näeb välja tema praegune elu ikka. Kõige. Ma arvan, et praegu on ülimalt tähtis näiteks igahommikune ärkamine koos vajalike protseduuridega ning hommikusöök märkis minister. Ja mulle jäi arusaamatuks, kas irooniliselt või mitte. Ja kui juhtub keegi teiesugune helistama või uksest sisse astuma, algustas näitleja nägu, äkki rõõmsameelne naeratus, siis küsimustele teine loomulikult ongi kogu lugu. Siinkõneleja meenutas nüüd pahaaimamatult, et kui me telefonitsi kokku leppisime, jättis vanameister palju hõivatuma. Mulje. Filmivõtete tõttu ei sobinud talle üks teine kuupäev ja mul tuli mitu korda tagasi helistada. See jutt tegi mu esinejat usaseks ja ta pomises midagi plaanide muutumisest, lisades, et kui ei taheta, polegi vaja. Aga mõtles viivu ja lisas miskipärast juurde juba kordi nimetatud tõe. Ma olen ju ainult näitleja. Savitükk, mis ootab hoolimist, ei muud. Siit tuli mulle õnnelik mõte meenutada, kuidas noor ronis ise kunagi keraamikakoolis savist nii mõndagi voolis. Kas seda vanaoskust ei annaks enam ellu äratada telki rängas muigvel või? Nojah, kutsekoolis õppides oli vaja voolidema, voolisin, praegu pole mullaga ei savi ega tööpink ja no kust ma nad välja võtaksingi ei, jääb ära, nentis vestluskaaslane lisas, et poest leiva ja piima ostmine on ka tähtis tegevus ja nõuab piisavalt energiat. Küsimustele pikemate jalutuskäikude lugemise ja lihtsalt mõtisklemise kohta vastas ta eitavalt. Ütlesin, et ma ei usu seda ja kuulsin vastuseks, et ise tean. Intervjuu oli lõppenud, tuppa astus õuna ja mehistasime kohvilauda. Vanad istusid kõrvuti ja ma märkasin äkki, kui tohutult ühte nägu nad on. Naise päikseline olek nakatas väsinumaid, jaga tõsisemaid lauanaabreid, siin kõnelejat ja tema abikaasat tänatas panioonist. Nõnda laulsid lõpetuseks sarina Janada Leedu filmi ja lavatähte legendaarsete Natas panioonist külastas tema Vilniuse kodus Haldi Normet-Saarna. Helioperaator oli Maristamba kuulmiseni.