Tere kuulama hiirelõksu olen saate autor Pille-Riin Purje. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree. Hetkel tekib kiusatus tuss parafraseerida Mart Kivastiku näidendi pealkirja ja lausuda külmetava näitleja portree. Aga ei, see ei lähe mitte. Sest kui näitleja mõistab nõnda nõtkelt liikuda, et on pälvinud Helmi Tohvelmani nimelise auhinna 2005 isikupärase ja kordumatu lavalise plastika ja pedagoogitöö eest lavalise liikumise õppejõuna siis mõistate end ometi külma vastu kaitsta. Ka pole kuidagi paslik kujund portrees muuseumis, kuhu pelgab sattuda kunstnik Elmar Kits, Mart Kivastiku näidendis Kits viiuli ja õngega. Sest tegu on näitlejaga, kes 60. eluaasta lävel turvalisest koduteatrist loobunud. Sünnipäevast kui elu kujundist on aga kantud Mart Kivastiku näidend teener mis praegu VAT teatri mängukavas ja kus saatepeaosaline mängibki teenrit. Ses näitemängus on täheldatud. Becketti mõjusid küllap ka kodo ootamise seisundit. Aga nüüd küll aitab läbipaistvatest vihjetest, teatri tundjast. Kuulaja on juba ammu taibanud, et hiirelõksu peaosaline on Aleksander Eelma sünniaeg kuues november 1946. Teatrisse on tema tulnud erandlikku rada mööda pantomiimi stuudiost. Enne sõna teatrisse sisenemist olnud miin. 30 aasta vältel on Aleksander Eelmaa teatrimaailmas tuntud kodusema nimega Eelmas äss olnud näitleja noorsooteatris, vanalinnastuudios ja Draamateatris aastast 2006 vabakutseline. Kui lähtuda saate nimest hiirelõks siis nii-öelda Hamletit mängis Aleksander Eelmaa 1980. aastal noorsooteatris komöödias Hamleti lavastamine alamkolka külas kus tema tegelinski oli küla apollo prints Hamleti rollis. Juttu ajasime oktoobrikuus 2006. Aga läheneva novembri ja sünnipäeva teemal sai alustatud. Mart Kivastiku näidendi teener. Nimitegelane lausub. Ikkagi on tore, kui sul sünnipäev on. Üks päev elus peab ju olema. Mida Aleksander Eelmaa praegusest eluetapist arvab? Tekib selline väike kokkuvõte aeg või noh, iseendale, mitte teiste puhul ja siis ma nagu jõuan teatavasse kohta ja siis nagu hetkeks see nagu seisad ja vaatad, et see ei ole nagu mingi teadlik kokkuvõtte tegemine nii, aga nüüd selles kümnendikus kindlasti on küllaltki suur muutus selle jooksjat kindlalt, juba hakkad tajuma, et ettepoole küllaltki piiratud arv, noh, päevi, kuid aastaid, eks, ja see sunnib nagu täpsemalt käituma või või täpsemalt tomotoiminguid valima ja tegema. See alati ei ole mitte niisugune noh, arukas tegevus, vaid kas siis kiirustad või siis oled natukene liiga aeglane või tähendab seda aega venitada natukene pikemaks või siis kiirustab. Ja siis aeg läheb jälle ka kiiremini, nii et see võitlused üpris selline Kummaline no aga üks asi on see reaalne, iga ikka öeldakse, et inimene on nii vana, kui ta ennast tunneb, et kui vanana sa ennast sisemiselt tunned? See on küll kummaline ja ma ei tunne, et oleksin vananenud, selline tundemaailm või seal on enda arvates nagu vähemalt 10 aastat tagasi, et see nii midagi muutunud ei ole, aga, aga muidugi, eks füüsiline keha ja see ikka ta kulub ja valutab, vahest. Ei oska jah ette ette kujutada, kas nüüd sa oled vana või igal juhul kujutad, et vanadus on ees veel? Seda küll tunda. Õlled. Aga sellist noort poisikest ka ikka hinges on. Ta on jah, ma usun küll, see tähendab, et et Peeter Mudisti ütles, et mida rohkem me suudame jääda selleks nooreks või avatud olekuga seda rohkem me oleme võimelised ka looma. Voldemar Panso ikka rõhutas, et jäägem lasteks. Ta mõtles ilmselt ikkagi seda avatust maailma suhtes ja lapsemeelsust ja siirust. Jah. Ja kui sa suudad seda hoida või tähendab, eks endale tuleb võib-olla nüüd selles eas natukene meelde tuletada seda ja aga seda avatud seisundit on võimalik ka endas nagu säilitada või taastada. Aga näitleja elukutse ilmselt ka soosib seda või võimendab kuidagi on see nii, et igas töös ja öeldakse Talgade algusest. Jah, ikka peaks olema kordumatu tähendab oma tundemaailmaga ja tervikmaailmaga ja siis me alati püüame säilitada veel midagi mingit tükikest teisest maailmast ja sellega võitlemine, et see ongi see kõige raskem teatritegemise juures, et et saavutada see uus algus, uussiirus, uus ehedust ja selles olen küll kindel, et, et ta muutub ka vanemas eas järjest nagu raskemaks, need muutused ei teki nii kiiresti, sa ei ole nii kiiret teks muutusteks valmis. Kui ei oleks nii, et teeks ühe lavastuse aastas või kahe jooksul, et siis see periood oleks parem, aga selline kolm kuni neli lavastast aastasse kindlasti ei soosi seda, et sa suudaksid minna uuele näitemängule ligi siiralt ja ausalt ikka võtab mingisuguse kepikese kuskilt sealt teiselt poolt kaasaja ja siis ta ongi natukene ilmselt segane. Vahest kahju, see ei ole mingi reegel, selleks, et teinekord on spontaanselt, võib ta sellesse maailma sisse minna kindlasti, et need ei ole reegleid, aga et need võitlused kindlasti on näitlejatele Aga kui keeruline ennast on niimoodi etendusi mängides selle rutiini vastu kaitsta. Kui kerge see on tulema või oleneb see sellest, kui hea roll on või kuidas sul vedanud on, nende rollidega? No minul on nagu vedanud või vähemalt ma ise tunnen, et on vedanud, et selliseid rutiinse trolle on neid kindlasti, aga neid on vähe olnud. Mingit sellist reeglit või, või nipi otseselt ei ole, eks iga rolli puhul see nipp, millega siis ta endale nagu huvitavaks teed, et on erinev, kui selle leiad ülesse, siis seda leitakse kindlasti ei proovis, et see ei ole mitte nii, et ma hakkan mängima ja siis leia nähe nipikese, teisel leitakse juba proovis ja kui me teeme ikkagi 40 proovi kuskil, kui see seal ilmneb, siis on ka proovide resultaadid paremad ja kui seal ei ilmne, siis on väga raske juba etendustel seda leida. Sa võid partner näiteks olla paljud vanemad naisnäitlejad ütlevad, kui palju nad on armunud? Noh, kindlasti see on ka üks selline Sillase rollil muutuda. Aktiivseks aga laiemalt see hiirelõks on saate nimi, kas sa teatrid kuidagi lõksuna halvas mõttes oled ka tajunud? Ei ole halvas mõttes kindlasti, olgugi, et ma jaotan nagu teatrit kolme ossa teatrikunst, noh, tema on lõplik, tema ilu on ideaalne. Mida me saame siis kas ilmutada või siis oma saamatusest oma lohakusest siis vähendada, me ei saa kunagi teatrikunsti paremaks teha, kui ta on selleks, et noh, tema on ideaalne muusika. Ja siis teine on teatrimaja. See on juba keerulisem. Teatavasti ei saa omada, eks me saame puudutada küll, aga teatrimaja noh, saame nagu omada, nimetada minu maja ja ja meie maja ja, ja selle palge kujundab nagu ikkagi see, need inimesed, kes seal sees on näiteks, ütleme, praegustki võib-olla suured teadjad, niukse kriimunäolisemad, tähendab, ütlen seda ja teistega, väiketeatrid on nad, nende palged on üpris selged ja puhtad. Ja suurel teatril ongi seda palet nagu raskem moodustada. Aga nüüd, kolmas on veel, on teatripoliitik, mis käib veel sinna juurde minu meelest kolmandasse ossa, tähendab et teatripoliitika on noh, tavaliselt see teda nagu suunavad ja juhivad inimesed, kes on natuke väljaspool teatrit. Vahest on nad konfliktis selle teatritegemisega, vahest nad ei ole, tähendab, vahest nad aitavad kaasa tihtipeale teatritegijad just arvavad, et nad on takistuseks. Ja nad ajavad igast jura ja raha ei anna ja kõike, kõike nad teevad ja nii ta ka on ka, tähendab, et noh, eks see sõltub väga nende teatri, poliitikute inimlikkus tasemest ja Nende maitsest. Kas nad tõstavad siis esile või lükkavad tagasi või hoiavad, eks need poliitik on nagu poliitika ikka, temas on sellist head poolt ja siis päris pahnaga vahest noh, nii nagu poliitikas ikka kui nii võtta, võib-olla seda hiirelõksu, võib-olla seal seal seal viimases on võib-olla kõige rohkem, tähendab, võib-olla, aga ta minul vähemalt ei ole olnud või noh, ma ei ole nagu kokku puutunud selle, selle hiirelõksuga. Aga esimene ütleme teatri, kus ta kindlasti ei ole, ta ei ole selline salakaval, et meelitab juustuga ja siis lööb laks rauad kinni, et, et ei ole küll teatripoliitika kindlasti meelitab rahaga ja siis ütleb, et sa oled siin. Et need võimalused muidugi on. Aga see hiirelõks, mis Hamlet, Tyson, Hamlet nimetab näidendi nii, et, et saaks teada, kas Klaudes on süüdi või mitte. Et kuivõrd sa seda usud, et teater võiks maailma parandada, siis kõige laiemas mõttes? Mina usun küll sõda, sellest on väga lihtsates põhjusel, et et ega maailm paraneb läbi meie ja ma usun, et teater kindlasti ma ei oska ütelda, kas ta nüüd parandab, aga ta saab muuta meid saab meid aidata, mõista mitte hukka mõista ja aidata, mõista ja see parandab meid ja sellega paraneb ka maailm. Teist maailma parandamiseks kindlasti teist võimalust ei ole. Noh, ei ole võimalik teda kellelegi jõu läbi seda muuta või. Meie selline unistus, et heaolu parandab maailmas ega ei ole õige, et kahjuks see no mille poole me püüame Tseegahip taastas või ei paranda seda maailma, see võib teha päris halba. Nii nagu Beckett ütleb, et kui keegi hakkab kusagil naerma, siis kiik hakkab kusagil nutma. See tasakaal on ja ma usun, et kui me seda tasakaalu mõistame, et siis ka paraneb maailm ja ma usun, et seda tasakaalu mõista. Noh, aitab teater kindlasti tähendab, et kas alati ütleme need etendused seda teha aitavad seal juba teine asi. No kui siin oli nüüd see teine tasand teatrimaja, siis sa oled ühest suurest teatrimajast nii-öelda välja kõndinud vabakutseliseks hakanud, mis see põhiline põhjus on? See ei ole tingitud otseselt teatrist, vaid see on tingitud kindlasti minu arust endast nagu üks aeg on nagu otsa saanud ja mõtlesin küllaltki pikalt, see otsus ei tulnud kiiresti. Et aeg on sealmaal, nüüd tuleb otsustada, kas rahulikult siis minna puhkusele või siis proovida veel midagi kindlat, selline noh, vabakutselise elu. See on väljakutse sellise ellujäämiskursus ja. Ma mõtlesin, et ma prooviks selle veel ära, et selles oleks nagu põhiline põhjus. Mul ongi olnud sellise nagu perioodiga oli noorsooteatriperiood siis oli vanalinnastuudioperioodi, oli draamateatriperiood ja draamateatriperioodiks ma ikkagi pean seda perioodi, kus ma olin koos Evald Hermakülaga see kahjuks lõppes. Ja ma ei ole nagu saanud endale sellist sihti või mitte teiste poolt, vaid enda poolt ja see teeb sellise kõikuva tunde, siis ma mõtlesin, et äkki siis juba siis kõikuda suuremalt jätkuda ja võib-olla natukene ehmatas see, et siis, kui Evald Hermakülaga tegime koostööd, et siis ma olin väga kaitstud, väga turvaline selle jaoks, et kõik välised sellised tegurid ja mõjuta mõõtis nagu enda kanda seal nagu ei, ei pidanud mõtlema selle peale, et kas sa teed õieti või valesti, et selle vastutused nagu võttis ta enda peale, see oli väga ilus ja vaba aeg. Ja nüüd natuke veidike ehmatas mind ka, see tähendab, kõik ei olegi nii turvaline. Olgugi et vanas eas, aga tähendab, et õpib elu lõpuni. Aleksander Eelmaa 21. sajandi lavarollide seas on märkimisväärne osakaal eesti dramaturgia. Andrus Kivirähu loomingus on ta mänginud onu Hansu papagoid päevades Ärnit Rehepapist sassi Eesti matuses, eakad korstnapühkijad mihkel kulli näitemängus Adolf Rühka lühikene elu. Koos venna Oscariga, keda mängib Ivo uukkivi teeb too mihkel andunult kaasa Viira aegsetes teatritükkides. Eriti innukalt kehastuvad vennaksed kullid elevandiks. Aleksander Eelmaa on kaasa mänginud erinevais paikades väljaspool koduteatrit. Margus Kasterpalu teatritalus saueaugul on ta juba lausa püsinäitleja mänginud Haadarit torni Lindgreni kumalase Mesi esitanud Peeter Mudisti tekstidel põhineva lavastuse ratsukäik vaade kunstnikule ning koos Kaie Mihkelsoniga, Jaan Kruusvalli lühinäidendid Sild ja kustutage kuuvalgus. Oluline paik on ka Viinistu kunstimuuseum. Aastal 2004 esietendus seal Mart Kivastiku külmetava kunstniku portree. Lavastaja Aleksander Eelmaa pälvis Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna. Kivastiku Viinistu triloogia jätkus põrgu värgiga. Aleksander Eelmaaga osales taas kolmandas näidendis Kits viiuli ja õngega peategelasena kunstnik Elmar kitse rollis. Teatrisuvel 2006 jätkas ta ka lavastajana. Naissaarel valmis Nargen Opera egiidi all Jaan Krossi vastutuulelaev. Kuidas võrdleb Aleksander Eelmaatööd teatrimajas ja niinimetatud keskkonnateatris kohavaimuga mängupaikades? Teatrimaja tööprotsess on hoopis teine. Tan selgem plaanipärasem, nagu oleks süvenemiseks need tingimused paremad. Aga tihtipeale seal sellises, mitte tavapärases keskkonnas sa kontsentreerunud nagu teistmoodi, sa leiad endas ka midagi nagu teistel näiteks saueaugul mulle väga meeldis selle perioodiga, mis ma olen seal olnud, ma olen mänginud selliseid tükke, mida ma teatris ei ole mänginud, nii et see kogemus on väga hea. No sa oled jõudnud ka lavastaja rolli või kuidas seda ise määratleda? Peaaegu analoogsed rolli ma olen päris pikkade aastate jooksul olnud, tähendab ma olin assistendina või, või selliseid kõrvalseisjana nii vanalinnastuudios kui Evald Hermakülaga ja tegelikult on võimatu teda seda osa, mis keegi kannab, kuid tükk valmib. Ma arvan, et professionaalne lavastaja muidugi, tema ülesanded ja kohustused on palju suuremat kindlasti mina neid ei, ei kanna ega ei ole kandnud ka selles professionaalses mõttes lavastab on kindlasti ei ole. Kuid näiteks selles külmetavas kunstnikus olid kõik lavastanud peale minu Raimo Pass oli lavastanud Sulev Departalil, lavastanud Aarne Üksküla, lavastanud Hendrik Toom, perest rääkimata. Mikk Mikiveri täiesti rääkimata ta, noh. Nii et selle võrra oli mul ka võib-olla lihtsalt. Oled sa üldse mõelnud, mis nende Kivastiku kunstniku näidendite võlu on ja, ja kui palju seal seesama Viinistu koha Vaingi kaasa mängib? No minu meelest oli see, et eelmise generatsiooni teatri näitlejat või ütleme Eskola Karm aren, nad olid väga seotud kunstnikega, näiteks Orgulas, nad olid väga lähedalt seotud. Aga nüüd oli minu arust nagu mingi kaugenemine, kunstnikud töötasid nagu omaette näitlejad omaette, et ei saa aru, et milleks see on nüüd lahknevust nagu tekkinud. Ja siis, et see nagu lähendaks neid, et see idee hakkas nagu sellest ja väga paljud kunstnikud käisid teda vaatamas ja olid üllatunud, et oi jah, et ongi päris marru ja sellest on tegelikult selle triloogia puhul isegi piisav. Aga kui oluline sinu jaoks kujutav kunst, maalikunst need asjad on olnud. Kuna ma alustasin pantomiimi, pantomiim ise ongi lavale joonistamine ja lavalise liikumisega, ma olen ka tegelikult minu jaoks ongi see, mida inimene siis laval teeb, ta joonistab meile sellele pinnale ja ta on igal hetkel teadlik, mida ta teeb ka siis, kui ta väga spontaanselt käitub, dub ta ikkagi nagu maalib või joonistab sellele pinnale, nii et selles mõttes on väga tihedalt seotud väga oluline. Näiteks Michaels jagu lausa joonistaski oma psühholoogile žeste, nii et väga paljud näitlejad joonistavad. Et see annab sellise tervikutunde mängu ajal sa pead tajuma tervikut, sa ei tohi mängida lõike aga kõige paremini näiteks pildi joonistusel, tervik on kogu aeg silmade ees, sa neid detaile lisad või võtad ära. Nii on ka siis selle teatri laval olemisega, et sa ei tohi teisi unustada, ei tohi ennast unustada, tähendab sa pead arvestama kõige selle tervikuga, nii et ta minu meelest on hästi sarnased. Kui oluline üldse see eesti dramaturg ega kokkupuutumine või, või selle mängimine, et on see väga erinev, ütleme kas mängida seiks piiri või siis Kivastiku Kivirähki Kruusvalli kui tähtsad need oma kirjanike maailmad on? Minu arust praeguseks hetkeks on küll väga õnnelik olukord, et seda eesti dramaturgiat on tõesti piisavalt, tead, ütleme seal 60.-te 70. aastate ajal siis oli teda vähem ja siis lavastajad tihti dramatiseerisid ja oli tunda, et on nagu selle dramaturgia põud. Aga nüüd on, need on tõesti piisavalt ja noh, minu jaoks on ta kindlasti see ehedus. Tähendab, et. Ma ei tea, võib-olla, kui sa valdad väga hästi keelt või isegi tähendab ülihästi peaks nagu näitleja peaks siis ülihästi valdama keelt, et siis mängida pärast kas või noh, ütleme Shakespeari, eesti keeles see tõlkevahendus kindlasti on üks selline asi, mis ma ei tea, mul on alati tunne, et miski jääb nagu sõel jääb vahele. Jaa, aga ütleme oma dramaturgi puhul selline kardin puudub. Et on ligemal ta minu jaoks on ta mõistetavam, ma tunnen ennast kodusemalt, tähendab ja suur rahukartus kaob ka ära, sa oled nagu sellega rohkem osaleja julgeta temaga rohkem nagu liigutada. Ütleme kui Mart Kivastik kui juures, et, et siis sa saad, ütled, et kuule, ma tahaks teha nii või tähendab, et kuidagi ta on nagu selline minu jaoks kindlasti paremini mõistan kindlasti teda palju paremini ja mul on parem teda mängida. Seal taga võiks olla ka see, et kui nad nii hästi kirjutavad ja kui nad nii palju kirjutavad, siis keegi peaks seda ikka ära ka mängivad, öeldakse, et ka see on niisugune väike võiks väike kohustus olla, et isegi kui nad nii väga noh, maailmaklassilised näidendid ei kuulu, et et kui meie neid ära ei mängijaid, kes neid ikka mängib, siis. Kuuldemängu rolle on Aleksander Eelmaal kogunenud kümmekond, enamus neist küll kõrvalosad. Valik katkendeid aastatest 1986 kuni 2002. Samu ilmašhaki 12 kuud. Roll sõdur Mait Rauna uni. Illimar Martin Valzeri kõrval haak Hubert direktor August Gailiti Ekke Moor, metsaülem. Režissöörid Astrid Relve ja Tamur Tohver. Partnerid Viire Valdma, Taavi Eelma, Andrus Vaarik, Rain Simmul. Tervist kaunitar. Mis sina sisin, nii rõõmustad jänes ja orav ajasid siin teineteist taga. No ja siis orav hüppas puu otsa ja narrites hüppajad, tahan sabaga hoogu, kohe inimkeeli hoolelahke. Näed, ei usugi. No miks ei usu. Mis päev täna on? Vana aasta viimane päev. Aga mina kuulsin juba oma vanaisalt, nagu tema vanaisa talle oleks rääkinud. Et sel päeval juhtub igasugu imeasju oska ainult näha ja kuulda. Ja mis ime, seed, jänesed, oravad, inimkeeli rääkivad. Vana aasta öösi võib suurimadki imet juhtuda. Mida siis tema vanaisa olevat vana aasta öösi. Kahteteist kuud korraga kohanud. Tõsijutt tervet aastat. Nägi korraga talve ja suve ja kevadet ja sügist terveks eluks ei meelde. Rääkis oma pojale ja lastelastele käskis rääkida. Nii sain minagi sellest kuulda. Niisugune asi pole võimalik. Mida tean seda räägi, mida? Ei tea, sellest ei lausu mitte sõnagi. Mina olen Illimar Puusepp. Olen juskui tüvi, poeg ja sõber on mu oksad. Nad ei tunne küll teineteist, aga ma olen õnnelik. Nimi on puussepp. Amethööveldaja puusse Behitab, eveldaja kulutab puud, muidu ma olen tavaline inimene. Ja muide, ma oskan voolida taktikepi. Mina ei sekku kunagi. Vaatan üksnes kaugelt, siis on inimeste kontuurid selgesti näha. Ühel päeval ütlesime poegadele võtke oma märsid ja minge õnne otsima. Peebule andsin punase märsi Aabule suure halli märsiväravast välja jõudes vahetasid nad kotid ära. Sest Peep oli värvipime, aga ihaldas suurt. Ihaldas väikest. Kas te suudate ette kujutada, kui raske on jätta poegi üksi? Aga nüüd on mu pilk nende suhtes kaine ja selge. Kutsusin pojad enda juurde. Nad sõitsid läbi terve, ma nägin, et üks püsib, teine eksleb, üks kogub, teine pillab laiali. Ulatasin märsid ja nad lahkusid. Praegu elab Peep oma naisega Tähetornis, ta vaatab taeva poole. Ka naine vaatab, taeva pole, nad on rahulikud. Torn kõrgub uhkelt üle linna. Raske on igaühele meele järgi olla, seda võite küll uskuda. Iseäranis vana-aasta õhtul lähed. Te saate minust aru, ma lähen seda. On üksainus vana-aasta õhtu ja sa pead olema sel õhtul Hamburgis jõulmis. No mis te teete? See küsimus käib mul üle jõu. Teadsin, et rida mind vajab, tulid kehvad lood. No seda ma ei hakka praegu seletama, Brida võiks pahaks panna. Igatahes oli see eriline olukord, mis tegi minu kohaloleku tungivast vajalikuks. Siis läks kogu plaan lõhki. Friida ei usaldanud mind. Ja mida teeb tema sellest hoolimata, et mina olin nõusoleku andnud? Nii, ta saadab mulle Telegrami koju, see satub valedesse kätesse. Ja siis oligi minul Lõuna-Saksamaasõiduga loomulikult lõpp ja mitte ainult seda. Missugune vana-aasta õhtu mul oli. Seda ma ei taha rääkidagi. Naine. Kuni 28. 28. tulid heledam ja Istume parajasti lauas. Sõime suppi päise päeva ajal. Lumi, lumi sätendas aken kuidagi. Paar musträästast hüppasid päikese käes, nii tuleb Telegrami tooja. Minu naine läheb talle vastu ja te olite omadega sees. Lüps läbi. Seal ei aita enam mingid argumendid, siis pidite muidugi koju ja mul veel õnnestus postkontorisse minna Friidale Telegram saata. No see oli niisugune organisatoorne saavutus, mille üle ma küll võin uhkust tunda. Naabertalus elab küll üks tütarlaps. Ta nimi on aste Baborisse. Kuid ta ei loe raamatuid, pole sellistega tegutsenud. On veel teine dioosinna. Tool loeb raamatuid küll, kuid ta on 50 aastat vana ja pole erand, tütarlaps. Hiljuti pühitseti ta juubelit. Sealses joodi praasite pussitati, öös narrisid rahva kombel isegi pastor olla, sõitnud koju toreda Muhuga otseselt. On veel kaika perre tütar Ede Too loeb raamatuid, on ka tütarlaps kaunis ja üllas. Õdede sõitis juba eelmisel kuul sugulaste juurde pealinna. Teisi pole imelik, tühipaljas jutt, ülem. Aga on sul elu elamusi teatrielamusi saalist vaadates. Kõige suurem enamus minu meelest oli Mauruse kool, Voldemar Panso lavastus sellise inimene jumala inimene jumal ja ja Indrek mängis Mati Klooreni tema monoloogi vaatasin, mis tähendab kõik etendused, nii palju, kui ma olin võimeline, see oli täiesti elamu sugugi, et ma ei vaatamas saalis, ma vaatasin küll kõrvalt, aga seda enam tuli kuidagi niisugune tunne, et ta siis ma olin üksi ja siis tundus, et mängib mulle üksinda välja ja see oli tõesti selline suur elamus, aga kuidas sa sel ajal seal lava kõrval sai talle siis ma olin lavatööline draamateatrisse. Aga need on katked ja pildid ja hetked, mis on täiesti minu meelest täiesti piisavad, sest need katked muidu ei tuleks, kui seda pinda ei oleks, et nad ei tule mitte nii et, et on igav, igav, igav ja siis hetkel on, see tähendab see tervik on väga nagu ja siis tuleb üks katkeks pilt, üks hetk, üks mõistmine või üks arusaam ja. Neid hetki saab endale noh ka nagu selles mõttes luua. Et kui sa lähed vaatama väga nagu tühjalt või noh, mitte tühjalt, aga sellises rahulikus pinnas, mille peale sai tekkida Kuivõrd sa seda laval tajud on palju niisugust publikut, kes ei ei tule nagu vastu või kellest tuleb läbi murda või kellega on raske enda poole võita. Ja see on hästi kergesti tuntav, tähendab publiku seisund, ainukene asi, et sa võid eksida sellega. Ta on nii tähelepanelik, et sa Nagu ei saa arugi, mida ta seal teeb ja siis mõtled, et ta vist ei saa midagi aru, aga pärast lõpus, kui see aplaus tuleb, et siis see võib olla väga tormiline. Ta on olnud väga selline vastuvõtlik, tihtipeale see on ajanud nagu segamini, et, et mida rohkem naeru, seda rohkem võetakse vastu, aga, aga seda on tunda kohe kindlasti, tähendab, kuidas ta vaatab, kuidas ta tunneb ja kas ta sind üldse vastu võtab. Kus publik ei võtnud mind vastu, üldse, oli noorsooteatris ametile lavastamise alampalka külas, ma jooksin kogu aeg seal läbi saali ja karjusin, isa, isa ja ma ei tea, kas kolmandal või neljandal korral kuma saalid, ilmusi, kaks naisterahvast suure ohkega jälle ta tuleb. Siis ma teadsin, kannatav vint silma otsas ka. Et selles suhtes Aga kas kuidagi mingeid aja üldistusi saab teha, et kas on raskem kuidagi seda publikut haakida, et kas aeg on rahutum, pealiskaudsem või tähelepanu hajutatud, kas niisuguseid tendentse ei ole? Ei, minul küll ei ole, ei ole. Näiteks minul oli väga suur üllatus. Ikkagi on olnud, noored, tahavad kiiremat ja aga Hamleti. Theatrumi Hamlet seal oli, põhiliselt oli keskkooli õige veidi vanem publik ja ameti olnud kärbitud ta oli tõesti neli ja pool tundi oli tükk, vahest natuke isegi vähem ja nad vaatasid väga vaikselt ja väga tähelepanelikult jälgisid, nii et, et ka see on need noored tahavad hästi kiiresti ja kõike kätte saada. Seega minu meelest ei kehti tegelikult, kui sa suudad teda nagu sellele otsale aidata, millega ta jälgib seda asja. Aastal 2003 mängis Aleksander Eelmaa polooniust ja hauakaevajad Lembit Petersoni lavastuses Hamlet Theatrumis. Aga 1976. aastal, mil lõpetas lavakunstikateedri VII lend, sündis noorsooteatris legend, lavastus Samuel Becketti Kodood oodates. Lavastaja Lembit Peterson. Peaosalised, ootajad olid Sulev Luik Est Dragon ja Aleksander Eelma Vladimir. Sõna saab nüüd Lembit Peterson. Intervjuu on salvestatud Beatrumi proovisaalis, kus Aleksander Eelmaalgi roll valmivas lavastuses. Detsembris 2006 esietendub toomas Dance Ellioti kokteiliõhtu. Aga koostöö algas 30 aastat tagasi. Aleksander Eel magama tutvusin eero sprindi kaudu kellega koos nad omal ajal turu kultuurimajas tegid pantomiimi ringi ja neil olid ka mitmed etendused tekkimas. Käisin proovides ja seal Aleksandr mulle nagu silma hakkaski. Ta tuleb mingisugune eriline anne, mulle tundus sealt meie läbikäimine alguse sai. Hiljem kutsusime ta juba ühte üliõpilasmalevasuveprojekti, kus me reisisime, tema tegi pantomiimi numbreid, miimid, mis ta tegi, oli ta tõepoolest silmapaistvad, et mul vahest isegi süda natukene piinab, et ma ta draamalavale kutsusin, et see, see liin oleks võinud. Paratamatult see sõnalavastus teatris tähendab tahaplaanile. Aga siis hakkasime tegema kodu oodates. Juba pikemat aega oli tundunud, et seda võiks kutsuda trupi või temaga tahaks koostööd teha. Ja siis me niimoodi alustasime lihtsalt proove ja tegime Stani stuudio korras, tehes harjutusi ja ja analüüsides näidendit ja tehes seda sellise noorusliku jõu ja teie südamega, et lülitusega hästi ansamblisse. Ja tagantjärele, nüüd, aastaid hiljem olen kuulnud, et ta töötas Draamateatris tol ajal ka lavapoisina, ma isegi ma tähele, et ta seal lavapoiss on, aga kuulsin ka temal üks pool avalikku ülestunnistust, et ta käis meie erialatunde tihtipeale nagu ukse taga kuulamas. Et see, mis meil seal toimus, tundidest mõõdetus, tegime konsodonni, mingit muud, siis selleni oli ta ukse taga kuulates ka natukene pühendanud. Aga põhiline on see, et mis mind huvitas, tema puhul kaekuid, seda kutsusin trupi, kellega me tolleaegsesse noorsooteatrisse läksime. Kus oli siis Eero Spriit, Peeter Volkonski, Sulev Luike, mina et ta õpetaks meile ka nagu pantomiimi liikumisaluseid ja seda me tegime koos. Minu periood norsatuse, lühike ja ma kutsusin Sulevi ja sassi siis ka Ugalasse, seal on tegelikult kaasa Vaizzakis. Ja hiljem tekkis töösuhetes pikem paus, mis ei tähenda, et me isiklikud sõprussuhted oleksid kuidagi noh, paratamatult nad jäävad rohkem tahaplaanile töid, aga läbikäimine jätkus kontaktisolek läbi nende aastate, kui tema töötas vanalinna stuudiosse minna lavakunstikateedris oli erinevates kohtades jälle. Me kohtusime Draamateatris ja siis hiljem ka Viljandi kultuurikoolis käiste õpetamas liikumist ja kui ma selle kateedri juhatajaks Kui ma olen töötanud üliõpilastega nii humanitaarinstituudis kui kui ka siis teater, mis mõnda kaasa teinud jah, et see töökoostöö jätkub muidugi, ja eriti viimasel ajal järjest intensiivsemalt ettegi, kui mingi uus ring on algamas meie koostöös. Ma ei oskagi öelda, vestelda eristab võib-olla see, et ta on ise pidanud kõik välja võitlema kui ma vaatan tihtipeale teatrikooli lõpetanud inimesi või kes on nagu koolisammudel tunnevad ennast kogu selles süsteemis kuidagi nagu turvaline, kuidagi paigutuvad siiski ära, eks ole, kui on vähegi annet. Aga need, kes tulevad küll kui kõrvalt või kellel on anne ja kes ei ole kuulu sellesse nii-öelda noh, süsteemi ja et nad peavad ise kõik endale ise kätte võitlema. Ja seal on väga suur väärtus, ma vaatan kõrvalt, olid oma esindatus hästi palju, ütleme, Evald Hermaküla, Stwilyinowalmarust või kõik on lõpetanud mingid stuudioid ja teinud aga lihtsalt, et ja see on minu meelest Eesti teatri suur rikkus, kui tuleb inimesi nii isetegevuse hulgast kui kes saavad tulla professionaalsel teatrilavale ja see kahtlemata rikastele. Ma arvan, et, et Sass impulsse andnud väga palju ka teatrikooli läbi teinud näitlejatele, nii erinevates kohtades, et on olnud selliseks teater kui kollektiivides, kuhu ta läheb haputaignaga tema vanalinnastuudios on, see, oli see, Draamateatris oli see ema küll aga koostööd-tegemised, või et ta seal mingi selline vägi, mis omal ajal, kui ise pusijatele isetegijatele ta peab läbi minema, et vot see on mees, kes läheb läbi halli kivi, tähendab et tal on annetanud kutsumust, ta teab, mida ta tahab teha. Ta on niisugune hästi põneva mõtlemisega on. Ja et ta läheb oma mõtetega sageli, võib minna ka täiesti teises suunas, aga ta läheb kuskile kuskile lõpuni, selles teises suunas minekuks on alati kasu, võtku ta õigele rajale jõuab, siis hakkab sealt sealt tulema säravaid asju. Kuigi ta ise ütleb, et hoidub ja ei taha väga tähistada igasuguseid tähtpäevi ja üks ümmargune sünnipäev on teil tulemas, et midagi talle soovida. Võib-olla isegi mitte nii konkreetselt sünnipäevaks, aga just selles praeguses ajahetkes tema praeguses eluhetkes Noh, minu süda on temaga selles mõttes ja soovin eelkõige talle nagu vastupidavust ja minu imetlus selles suhtes, et ta on jälle mingite uute alguste eelsed seal, nagu temale iseloomulik, et ta jõuab kogu aeg uuesti jälle alata. Ta tähendab kaasa võtta selle kõik, mida ta on kogenud ja palju vastupidavust ja jätkuvat hoolivust ja armastust kõikide vastu, mis ta on kogu aeg olnud. Üks eelmaa sassi populaarsemaid rolle on kindlasti seriaalist Õnne 13 tuttav luua Saare õlu koloriitne ja eluline sell oma isikupärase mõtteilma ja sõnapruugiga. Rõõmu Sullike ja kodukootud filosoof. Nagu Teet Kallas ka ütles, et ta kirjutab mind siis sisse, kui tunneb, et natuke igavaks läheb, et ma olen nagu siis selline väike meelelahutusvahend riieteta tervikuga ei puutu nagu eriti kokku. Teised lähevad siis elavad edasi, siis ma tulen, vahest vaatan seal aknast või uksest laudas. No võib arvata, et see elu on ikkagi populaarne roll või kui palju Sildon sellena kõnetatud või sammast. No on ikka jah, on jah nii et tere, Ülo ja kuidas läheb ja kuidas lehmad kasvavad ja aga muidugi naljaga, aga teinekord on olnud ka niukseid hästi sümpaatseid kokku näiteks enne uut aastat bussipeatus. Palju head uut aastat ja mitte mitte kui Ülo, vaid lihtsalt nagu peretuttav. Sest need seriaalid muudavad need tegelased nagu pere tuttavateks või siis see kantakse siis meile noh, tänu nendele rollidele siis sa meiega sealt natukene, noh, mina kui näitleja, siis saan ka siis seda natukene seda magusamat poolt ase teeb ise endale meelepärane ja, ja on küll, jah, ta nagu. No kui palju sinus endas niisugust lõuapoolikut on või või oled sa tõsimeelsem? Ei, ma ei telliti naljamees, ma ei ole punane, ainult paar anekdooti, mida ma rääkinud, et ma ei ole isegi nii, et seltskonnast nagu anekdoote, rääkija ja paest mu naljad võib-olla tigedad või ma ei tea, aga mis seal on. Aga ma ei usu, et keegi mind väga naljameheks peab. Ja väga tõsiseks ei peeta seal kuskil seal vahepeal. No selline huumorimeel või naljatunnetus on ilmselt väga oluline näitleja ametis või üldse inimesi. Minule endale meeldib nalja näiteks Tammsaare naljad või Kivirähu naljad, kus see vaatamine on kõrgelt siis me muutume kõik naljakaks ja see mulle meeldib see noh, et see nagu võtab meie tõsimeelsust natukene tagasi ja meil on lihtsalt kergem elada ja, ja olla ja nii endal kui teistel ja ja noh, nagu öeldakse, et see maailma kõige parem nali on tegelikult noh, tundub hästi banaalne banaanikoore peale komistamine, aga et kus siis mõtlema hakata, et tõesti, et sellel hetkel variseb see inimlik niuke hoitus või uhkus põrmu. Samas kui mina kukun, siis naerdakse niisama, aga kui näiteks ütleme praegust kuskil punasel vaiba peal puss näiteks kukuks siis ja sellega langeks, nagu tähendab terve see suur maailm, siis kõik naeraksid vist üpris südames see inimliku uhkuse või selle väärikuse kukkumine korraks korraks kindlasti, et see on naljakas, mitte see, et ta valusa haigeta Kui oluline üldse niisugune elu kõrvalt vaatamine on või kui suur vaatleja sa oled, kas see käib elukutse juurde või natuuri juurde või? Eks ma ikka vaatan, aga tähendab, et tavaliselt arvatakse vist, et, et on, vaatlemine on nii, et ma vaatan tüüp leppe ja siis kannan need nagu lavale üle. Et selles suhtes nagu ma ei, ma ei ole. Mul on elus üks kord olnud, kus ma olen nagu tänavalt leidnud ja see oli minu esimeses rollis. Kodud, oodates Vladimir. Et seda ma nägin, küll tähendab seda kuju, nägin teisel pool teed teiselt poolt laia tänavat, kui ta jooksis ja seda ma püüdsingi olime püüdnud küll järele aimata. Mis on sul meelistegevused väljaspool teatrit, on neid hobisid, on? Mida vanemaks lähed, siis hobid jäävad järjest kaugemale. Meeldis vanasti marjul käia, seenel käia, aga noh, nüüd järjest ikkagi rohkem jääb teatritegemine, nii et praeguseks hetkeks nagu ma ei saa ütelda ühtegi sellist väljapoolt. Hobi. Aga oskusi väljaspool teatrimaailma, millega sa hakkama saaks? Mulgipudruga või hapukapsast? Ei, ma ei tea, ma tasapisi ma saaksin näiteks isegi hobusega kündmisega ja maatöödega, ma saaksin hakkama küll nii et hobust vankri ette rakendanud. Ja traktoriga sõidan ka, kui vajan nende äästada ja kartulit maha panna ja isegi käsitsi vilja külvata. Nii et need noorepõlve oskused, need on säilinud muu midagi. Et selles mõttes väljapoolt ma ei ole juurde õppinud, näiteks ma ei oska praktiliselt autoga sõita või noh, sõita nagu oskan, aga ma ei oska liigelda. Ja puudub ka selline nagu noh, otsene huvi, mis seda sunniks, nii et, et see on mul mõlemad poegadel täpselt samuti. Et seal nagu kirjas geenides või siis vist oli niuke tunne. Aga tõesti siin mitte mitte palju, isegi 15 aastat tagasi mulle väga meeldis, tähendab, et sügise seened ja marjad ja, ja noh, nüüd ma lihtsalt käin küll jalutamas metsas, aga tähendab, et sellist indu ja nihukest saagihimu ei ole. Öeldakse, et inimesele see aastaaeg sobib või meeldib, millal ta sündinud on. Kas see peab kuidagi paika, kas see november hingedeaeg, kuidas sulle tundub, või on mõni teine? Minu mul on olnud ikka rohkem kevad, aga nüüd vanemas eas tõesti näiteks ega ma ei tundnud sügisest ilu oska ütelda nooremas mööda lastega nüüd nagu küll. Et, et need värvid on hakkavad nagu rohkem silma või või mõisanud võib-olla mida, ma ei tea, mis ma siis vaatasin? Vaatamise punkt aga sügis ikkagi tähendab, et eriti just ütleme siis nüüd sünnipäeva aegu hakkab, tähendab see selline hilissügis ja see hingedeaja, see ikkagi ta on väsitav. Selles mõttes ütleme siis kevade-vitamiini puudus elanud kergemini üle. Need kevadväsimus mul nii hullusti ei ole, ega siis jaht sügisel enne jõule, just siis, kui juba lumi lumi tuleb, siis on jälle kergem. Ma teen selle raamatu lahti, mis ma siin kaasa võtsin ja see on sulle tuttav tekst, aga äkki sa oled nõus, lugevasid seda monoloogi. Mina olen lihtsalt kaua teinud, selles on asi. Sul tuleb ju ka, aga selleks läheb metsikult aega. Olen juba 40 aastat teinud, ma olen vana. Olen vana mees. Mis on ühest küljest küll õudne, aga teisest küljest. Olen 40 aastat töötanud, see mõjub kogu aeg. Luuletajal viid ideed kolmekümneselt otsa saada, seda on juhtunud. Ma olen ise näinud. Aga maalikunstnikuna, kuule, Lembit maalikunstnikul. On vananedes ilmne suurem meisterlikkus. Maalikunstnikul olen ma täheldanud meisterlikkuse perioodi vananedes. Tiitsi on oli üheksakümnene, kui ta tööd tegi. Tema viimased ööd olid kõige paremad. Rembrandti viimased tööd olid suure meisterlikkuse koolivabad ja rohkem enesepärased Picasso. Kaheksakümneselt loome võimelik. Meisterlik. Aga see, mis kunstnik öelda tahab, see on selge juba 30 viieselt või varem. Aga ta ei oska justkui sina nagu tumm, vehib kätega ja ma ei saa aru, mida sa mulle öelda tahad. Kui meisterlikkus kasvab siis ta juba suudab seda väljendada. Suudaks justkui rääkida, mida ta enne öelda tahtis, aga ei osanud. Ei olnud sõnu. Maalijatest on väga paljud alles vanas eas maalima hakanud. Niiet maalikunstnikul ei ole noorusega midagi peale hakata, nooruse võib vahele jätta. Nurust tuleb üle elada. Ja see läheb mööda usu minna. Muusikutele poeetidele noorust vaja. Neil on vaja romantilist hingelaadi. Maalikunstnik on hea enne surma. Hajul. Mul on kogu aeg tunne, et mahaju Sat töö selgeks. Ja sured ära. Kõik. Näitlejana kardad hajumist? No selles mõttes, et neid maale ka järele. Jah. Kui oleks see võimalus, et midagi jääks siis võib-olla mõtlevad ja ta lihtsalt ei noh, ühte asja on küll kurb mõelda, see tähendab seda ja seda mitte mitte enda pärast, vaid vanemate näitlejate pärast. Et see hetk. Kui nad lavalt lahkuvad Selleks hetkeks nad nagu surevad ära, nii oli, ütleme antsest Eskolaga Velda otsus tähendab, et neid enam ei teata, et tõesti seal lavalt lahkumine lõikab ära. Elu. Ma ei kujuta küll ette, mida nad nagu ise tundsid, aga minu jaoks oli see natuke hirmutav. Selleks piisab ainult viiest aastast või kolmest aastast, kui järgnev konservatoorium tuleb noorte näitlejate generatsioon ei tea enam neetik, ütleme siis sind või kedagi teist. Kes oli. Loodetud rebaste löömine oli ühel kursusel ja me läksime draamateatri sauna noormeestega kõik seal kokkusaamine Dianzorgulasega ja ma viisin jutu siis kohe ka kevade peale ja ja siis Jaanus oli väga niisugune õhevill ja kuigi üks noor näitleja siis küsis, et aga kes sellel ajal siis seda Tootsi mängis siis Jaanus üpris nukraks. On paratamatu, et see aeg läheb. Hiirelõksu peaosaline oli näitleja Eelmas äss korrektse kodanikunimega Aleksander Eelma. Tema soovil kõlas saates Wolfgang Amadeus Mozarti muusikal. Katkenud monoloog oli Mart Kivastiku näidendist Kits. Viiuli ja õngega. Hiirelõksu seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin. Turie kuulmiseni.