Kui kogu rahvas Seitsmes detsember 1941. aasta. Hommikul kella poole kaheksaks oli Jaapani löögikoondis kaks lahinglaeva, kolm ristlejat, üheksa miiniristlejat ja kuus lennukikandjat 360 lennukiga pardal. Jõudnud suure saladuse katte all USA sõjalaevastiku baasi Harbori lähistele. Ja võis alustada rünnakut. Sel ajal viibis Pearl Harbor i lahes kaheksa Ameerika lahingulaeva üheksa ristlejat, 20 miiniristlejat, viis allveelaeva ning 48 muud sõja ja abilaeva. Kell seitse ja 58 minutit andis Pearl Harbor i raadiojaam eetrisse sifreerimata teksti. Õhurünnak Pearl Harbor ile. Tegemist ei ole õppehäirega, kordan, tegemist ei ole õppehäirega. Kell üheksa ja 30 minutit. Õhurünnak lõppes. Neli Ameerika lahinglaeva oli põhja läinud, neli oli löödud pikaks ajaks rivist välja. Kokku sai ameeriklastel tõsiselt vigastada 18 suurt ja hulk väiksemaid laevu. Niisiis, seitsmendast detsembrist 1941 oli Jaapan sõjas Ameerika Ühendriikide ja Inglismaaga. 11. detsembril kuulutasid sõja Ühendriikidele, Saksamaa ja Itaalia. Sõda oli võtnud globaalse ulatuse ja muutunud sõna täielikus tähenduses maailmasõjaks. Võib öelda, et alates käesoleva sajandi algusest kuni teise maailmasõja lõpuni pidas imperialistlik Jaapan peaaegu vaheaegadeta vallutussõdasid taotledes ülemvõimu Aasias ning Vaiksel ja India ookeanil. Tähtsamatena olid tal kogu aeg sihikul Indo-Hiina päris Hiina ja meie maa Kaug-Ida piirkonnad kus asuvad ammendamatud toorainemaardlad, millest loodus on Jaapani peaaegu täiesti ilma jätnud. Me teame, et sajandi alguses tungis Jaapan ootamatult kallale Tsaari-Venemaale ning selle sõjalist mahajäämust ära kasutades vallutas Sahhalini saare lõunaosa ja vene sõjalaevastiku baasid Hiina kirderannikul. Hiinalt röövisid jaapanlased siis taiwani saare kogu Korea, Pescatori, saared ja jaotungi. Poolsaare. Kodusõja ja välismaise interventsiooni ajal kiskusid Jaapani intervendid noorelt Nõukogude vabariigilt ära Kaug-Ida ja vägivallatsesid seal kuni 1922. aastani. 1900 kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail püüdsid nad korduvalt toime panna provokatsioone meie maa vastu. Eriti ulatuslikud sissetungikatsed leidsid aset 1938. aastal Assani järve piirkonnas ja 1939. aastal Alhingoli jõel. Kogu kahe maailmasõja vahelise aja ründasid Jaapani imperialistid Hiinat kiskudes sellelt ära järjest suuremaid piirkondi, kaasa arvatud iidne pealinn Peking ning suur tööstus ja sadamalinn Shanghai. 1932. aastal kuulutati okupeeritud majandusuurijas välja nõndanimetatud mantsuoko riik, mis tegelikult oli Jaapani koloonia ja pealetungi platsdarm nõukogude liidu vastu. Muide, selle nukuriigi etteotsa seati viimane Hiina keiser puu I, kes lapsena oli esiisade troonilt tõugatud. Juba 1920. aastal ennustas Lenin, et Jaapani ambitsioonid Aasias ja vaiksel ookeanil viivad varem või hiljem paratamatu kokkupõrkeni esmalt Ameerika Ühendriikidega, seejärel Inglismaaga, kelle imperialistlikud huvid nimetatud piirkondades polnud kaugeltki teisejärgulised. Ja niimoodi siis seitsmendal detsembril 1941 jõutigi konfliktini. Jaapani väed maabusid otsemaid ka Hongkongis, Malaisias, Filipiinidel ja mujal. Nad tungisid ka taisse, kus vastupanu tegelikult ei organiseeritudki. 25. detsembril 1941. aastal kapituleerus inglise sõjalaevastiku baas Hongkong pärast 18 päeva kestnud vastupanu. Teisel jaanuaril 1942. aastal kapituleerus Filipiinide pealinn Manila. 23. jaanuaril samal aastal maabusid Jaapani väed Uus-Guineal. 31. jaanuaril tungisid jaapanlased Birmasse 15. veebruaril kapituleerus tugev inglise mereväebaas Singapur. 28. veebruaril maabusid Jaapani dessandid Jaaval ja viiendal märtsil alistus neile Holland, India pealinn Batavia. Siia juurde võib nüüd julgesti öelda ja nii edasi sest Jaapani sõjajõud peremehetsesid kogu Kagu-Aasias. Nad ähvardasid Austraaliat ja Indiat. Nii kestis see 1943. aastani, mil hakkasid tulema vastulöögid Ameerika Ühendriikide järjest tugevnevatelt sõjajõududelt. Ägedate lahingutega võideti jaapanlastel tagasi saar saare järel maatükk maatüki järel. Ent see läks väga aeglaselt, sest jaapanlased panid visalt vastu. Nendel jätkus veel mehi, relvi ja sõjamoona, jätkus ka laevu ja lennukeid. Ja kus häda väga suureks läks, sinna suunati kurikuulsat kamikazed, kes 1943. aasta lõpus lagedale ilmusid. Tegemist oli eriüksusega Jaapani lennuväes, kelle ülesandeks oli juhtida lõhkeainelastiga lennuk või torpeedo märgi harilikult vastase sõjalaeva pihta. Plahvatuses pidi ründaja paratamatult ka ise hukkuma. Teatakse, et ühtekokku olevat kamikazesid olnud paari 1000 ümber. Nad uputasid 34 ja vigastasid umbes kaht 100 viitkümmet USA sõjalaeva. Sealjuures paljud ründajad avastati ja hävitati enne eesmärgini jõudmist. Muide ka hitlerlikul Saksamaal hakati sõja lõpu eel kamikazede eeskujul kasutama juhitavaid torpeedosid ent mingit efekti nendega ei saavutatud. Kes olid siis need vabatahtlikult surmaminejad nagu motoisikava, kellest Läti poeet nuts Kuienjecon kirjutanud luuletuse. Ta suitsetas rahulikult sigareti lõpuni, võttis ära sõrmuse, pani raha lauale ja oli juba surnud enne surma. Tal oli ükskõik, et ta naine riietus juba valgesse kimonosse. Tal oli ükskõik, et koju ei saadeta isegi urni põrmuga. Jumala asemik, taeva prints, päike, kese, poeg Mikado Irohita andis käsu. Ja vaikne nukrameelne, alati mõtlik isik. Haava kaotas naise silmade sära ja oma nime. Polnud enam Isikavat oli ainult torpeedo. Null 73. Kes enne oma amokijooksu surus rahulikult mahajääjate käsi. Poeedi kujutlus võib tegelikkusest muidugi erineda, ent kamikazede olemasolu oli seotud sügavale juurdunud fanatismiga mida kõigepealt sisendas samuraide iidne usu tõde. Anda oma elu taevase käsu andja maapealse asemiku nimel on õilsamast õilsam surm. Sõja surm on mehe jaoks kõige õilsam surm. Teiselt poolt aga etendas olulist osa inimeste kasvatamine militarismi vaimus paljude põlvkondade kestel. Muide, Jaapani keisrilt võeti tema taevalik sära täielikult ära alles riigi sõjajärgse põhiseadusega mille järgi Mikado sai tavaliseks konstitutsiooniliseks monarhiks. Kuid sõja ajal oldi sellest veel kaugel ja miljonid taevapojad läksid surma. Tenno nimega huultel. Tenno see oli keisri kui usupea nimetus. Aastatel, mil Nõukogude Saksa rindel võideldi elu ja surma peale ei tulnud meil Jaapaniga sõdida. Kuigi Hitler tungivalt nõudis. Ja kuigi Jaapani imperialistid seda ka tahtsid, ei söandatud Tokyos meie maa vastu välja astuda. Jälgiti hoolega asjade kulgu Nõukogude Saksa rindel. Hitlerlaste lüüa saamine Moskva all 1000 941. aasta lõpus. Kuidas ka kõige tulisemaid päid? Kui algas fašistide suur pealetung Stalingradi ja Kaukaasia suunas 1942. aasta suvel ja see näis edukalt arenevat, asuti Tokyos kohe välja töötama uut sõjategevuse plaani nõukogude liidu vastu, milles nähti ette Kaug-Ida ja Siberi hõivamine. Kuid hitlerliku grupeeringu puruks löömine Stalingradis lõi segamini mitte ainult Berliini, vaid ka Tokyo plaanid. Seepärast otsustati esialgu nii-öelda passida. Tegemist polnud vaikse ära ootamisega, vaid kõigil noil aastail püüti provotseerida kokkupõrkeid piiril ning lasti põhja või peeti kinni meie kaubalaevu. Isegi meie maale kõige raskematel kuudel Nõukogude Saksa rindel olime me sunnitud pidama kaugidapiiridel 30 kuni 40 diviisi. Meie sõjamehed pidid elama pikki aastaid pingsa valmisoleku õhkkonnas. Neid aegu meenutab nüüd partei ja ametiühingute veteran Johannes Ulfsak. No minu teenistus Nõukogude armees algas oktoobris 1940. Sel ajal ma elasin ja töötasin Tomski oblastis Linda külas, hiljem Lillingois ja töötasin kooliõpetajana. Ja kogu teenistusaeg Nõukogude armees kulges vist Kaug-Idas ja vahetult Nõukogude Liidu Jaapani piiri lähedastes rajoonides. Kui fašistlik Saksamaa tungis kallale nõukogude liidule oli kindel oht, et Saksamaa liitlane Jaapan samuti alustab sõda Nõukogude Liiduga Kaug-Idas ja me pidime olema valmis vastulöögi andmiseks kogu aeg. Meie ülesannete hulka kuulus just piiriäärsete rajoonide kindlustamine. No ehitasime vajalikke teid, sildu, kindlustusi, tankitõrjekraave, mineerisime piiriäärseid alasid, täpsustasime topograafilisi kaarte ja nii edasi, nii et ühesõnaga pidime olema kogu aeg lahinguvalmis. Ja oli teada, et vastane teispool piiri oli samuti lahinguvalmis. Seda märgata, märgata oli küll, kasvõi sellest, et nad väga tugevasti õpetasid oma sõdureid. Meilt üle piiri oli isegi silmaga näha. Liivakotid seljas aeti mäe tippu pärast alla, niikaua kui nad pikali maha kukkusid. Ja kõik oli näha, et olid koondatud väeosad piiri äärde. Nii et me pidime kogu aeg valmis olema vastulöögi andmiseks. Tihtipeale oli magasime riides automaadid ja kõik lahingumoon oli kaisus. Ühesõnaga lahinguolukorras. Isegi siis, kui käisid rasked ägedad lahingud ameeriklastega, see oli 1944. aastal pidasid jaapanlased kaks kolmandikku oma tankidest ja poole lennuväest. Samuti keisserlikud valiti viisid Nõukogude Liidu piiril asuvas kontungi armees. Seda armeed juhtis kogemustega Jaapani kindral Ottotso jamada. Ühtekokku oli seal 1,2 miljonit sõjameest pluss veel kümned tuhanded mehed Kuriili saartel ja Lõuna-Sahhalinil. Õhust kaitsesid kvanttungi armeed. Kaks lennuväe armeed. Tuleb arvestada seda, et jaapanlased toetusid Mandžuuria ja Korea rikkalikele, toidu ja tooraineressurssidele samuti mandžuuria sõjatööstusele, mis suutis tagada kõik vajaliku armeele. Kui näiteks meil oli Kaug-Idas ainult üks raudtee, siis kvanttungi armee tegevuspiirkonnas oli 13700 kilomeetrit raudteid 22000 kilomeetrit, maanteid, 400 lennuvälja, 870 suurt sõjamoonaladu ja nõnda edasi. Mandžuuria territooriumile Nõukogude Liidu ja Mongoolia rahvavabariigi piiride äärde olid jaapanlased rajanud 17 kindlustatud rajooni mille sügavus ulatus kuni 100 kilomeetrini. Lükanud tagasi USA, Inglismaa ja Hiina Potsdami deklaratsiooni 26.-st juulist 1945 otsustas Jaapan sõda jätkata. Selle otsuse puhul tugines ta oma tugevale maaväele ja võimsale sõjatööstusele. Jaapani relvajõududes koos armeega oli 1945. aasta suvel üle seitsme miljoni mehe üle 10000 lennuki ja umbes 500 sõjalaeva. Oli ilmne, et liitlased pole suutelised sundima Jaapanit kiiresti kapituleeruma. Sõja lõppu ei toonud lähemale ka kahe aatomipommi heitmine Jaapani linnadele. Inglise ja Ühendriikide valitsused mõistsid hästi, et sõja kulgemine vaiksel ookeanil sõltub esmajoones Jaapani maavägede purustamisest Aasia kontinendil. Nad arvestasid, et sissetungiks Jaapani saartele tuleb neid koondada umbes seitse miljonit meest ja ilma Nõukogude Liidu sõtta astumiseta kestaks heitlus veel vähemalt 18 kuud pärast Saksamaa lüüasaamist ning nõuaks tohutuid ohvreid. Nagu nüüd on teada, oli sõjaplaanides ette nähtud kuuenda USA armee ja merejalaväe maandamine Kyushu saarele 1945. aasta novembris ning kaheksanda ja 10. armee maandamine on saarele 1946. aasta märtsis. Nii olid lood maandamisega, aga kui kaua võisid lahingut kesta, seda ei osanud mitte keegi ette näha. Liitlastele polnud muidugi teadmata üldine sõjatüdimus Jaapanis vastuolude teravnemine saareriigi poliitilises elus ja sealse majanduse äärmiselt raske olukord. Teadmata polnud seegi, et Kagu-Aasia okupeeritud maades tugevneb vastupanu liikumine mis muutis Jaapani armee tagala ebakindlaks. Kuid erakordselt karmide repressioonidega suutis Tokyos võimutsenud fašistlik kildkond rahulolematuid taltsutada. Demagoogilised loosungid pidid aitama rahvahulkade patriootilisi tundeid hõõgvel hoida ja selle varjus järjest uusi meeste kontingente kahurilihaks mobiliseerida. Niisugust rahvast selles oli veel küllaltki paljus, samuraide fanatismi polnud kerge murda ja seda liitlased oma sõjaplaanides arvestasidki. Kuid olukord muutus kiiresti kaheksandast augustist peale, kui Nõukogude liit astus sõtta imperialistliku Jaapani vastu. 13. aprillil 1941 oli Nõukogude Liidu ja Jaapani vahel sõlmitud neutraliteedi pakt mis pidi kujunema kahe riigi rahumeelsete suhete aluseks sõja ajal. Nagu öeldud, rikkus Jaapani pool seda lepet loendamatuid kordi. Juba siis, kui Jaapani välisminister Mathuoka oli paktile alla kirjutamiselt Moskvast Tokyosse tagasi jõudnud, oli ta teatanud hitlerliku Saksamaa suursaadikule Hotile. Ükski Jaapani peaminister või välisminister ei suuda Jaapanit neutraalseks jääma sundida. Kui Saksamaa ja Nõukogude liidu vahel puhkeb konflikt. Sellisel korral Jaapan muidugi tungib Venemaale kallale. Siis ei loe mingi. Ajad olid muutunud Nõukogude armee erakordsed võidud läänes olid sundinud Jaapani sõjardeid pealetungi mõtteid maha matma ja kaitseplaanide kallale asuma. Et väljakujunenud olukorras neutraliteedipaktil enam mingit mõtet polnud, luges nõukogude valitsus viiendast aprillist 1945 selle kehtetuks. Juba kolme liitlasriigijuhi Teherani konverentsil. 1943. aasta lõpus oli kokku lepitud, et pärast hitlerliku Saksamaa purustamist astub Nõukogude Liit sõtta Jaapani vastu. Jalta konverentsil 1945. aasta veebruaris juba täpsustati, et sõtta astumine toimub kolm või kolm ja pool kuud pärast Saksamaa kapituleerumist. Meie poolel olid muidugi ka omad tingimused, millega liitlased nõustusid. Mis tingimused need olid? Kehtiva olukorra säilitamine Mongoolia rahvavabariigis, mille sõltumatust liitlased ei olnud tunnustanud. Lõuna-Sahhalini tagastamine Taireeni internatsionaliseerimine ja Port Arturi kui NSV Liidu sõjalise merebaasi rendilepingu taastamine. Ida-Hiina ja Lõuna-Mandžuuria raudteede ühine ekspluateerimine koos Hiinaga. Kuriili saarte üleandmine NSV liidule. Lepiti kokku ka Korea ühise okupeerimise suhtes ja koreale sõltumatuse andmises. Okupatsiooni võimudena Jaapani saartel pidid hakkama tegutsema Ameerika Ühendriikide relvajõud. Potsdami konverentsil täpsustati kõiki neid leppeid miks oli vaja vähemalt kolme kuud sõtta astumiseks Jaapani vastu pärast hitlerliku Saksamaa purustamist Kaug-Ida asub tuhandete kilomeetrite kaugusel meie maa Euroopa osast. Kuid nõukogude armee põhijõud asusid siis veelgi kaugemal Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Austrias ja mujal. Kõne alla ei saanud tulla sõtta astumine üksnes nende vägedega, mis juba asusid Kaug-Idas. Et kindralstaabiplaan nägi ette kvanttungi armee kiire purustamise, siis tuli saavutada tundu ülekaal nii elavjõus kui ka tehnikas. Aga vaja oli ka Euroopa lahingutandritel omandatud rikkalikke kogemusi. Väed hakkasid läänest Kaug-Itta veerema juba 1945. aasta aprillis. Vastavalt sellele, kuidas nad sõjategevusest Euroopas vabanesid. Kaug-Itta viis ainult üks raudteeliin, mistõttu oli rohkelt tegemist sõjatehnika ümber paiskamisega. Seda muide teadsid ka jaapanlased ega arvanud, et meie väed enne septembri lõppu suudavad pealetungi alustada. Veel üks detail. Kaug-Idas läks edasi liikumiseks vaja palju rohkem autosid, kui neid sinna Euroopast saata suudeti. Seepärast lepiti ameeriklastega kokku kokku, et põhiosa lend-liisi alusel saadetavatest transpordivahenditest suunatakse Kaug-Ida sadamatesse. Seega ikka kiirus, kiirus, kiirus. Nüüd meenutab Rakvere mees August Amor, kes sõtta läks teede remondimehena, aga kellest sõja lõpuks sai tankiremontija. Natuke remontisime tanke ja siis korrast, kuidas front liigub lõuna suunas. Iga meie läksime järgi ja et olime vist tublid remondimehed ei saadetigi meid Eesti korpusesse. No ja siis jõudsime Riiga. Muidugi sõda lõppes. Seda veel nägime, kui Eesti korpus marssis sealt Riiast läbi Eestimaale tagasi, aga meie olime teises väeosas, siis saame. Ja siis sõit, meil kulus sinna Kesk-Mongooli, kus raudteed enam ei olnud, sai Balzani linna 32 päeva terve kuu aega. Iga 10 minuti tagant läks ešelon ja iga 10 minuti pärast tuli tagasi ešelon. See tee on kahesuunaline paikalist tööd. Seal siis tuli omal jõul liikuda frondile. Niimoodi siis mindi arvestades asjaolu, et Kaug-Ida sõjateater asub kaugel ja seal on keerulised looduslikud tingimused otsustas riiklik kaitsekomitee luua. Kaugidas asuvate nõukogude vägede ülemjuhatuse. Ülemjuhatajaks nimetati Nõukogude Liidu marssal Aleksander Passiljevski, kes jõudis tsitaasse esimesel juulil. Salastamise eesmärgi nimetati seda ülemjuhatust kuni viienda augustini kindralpolkovnik Vassiljevi operatiivgrupiks. Vassiljev oli Vassilevski pseudonüüm. Vastavalt kõrgema ülemjuhataja kinnitatud plaanile tuli anda hävitav löök Mansuurias ja koreas asuvatele Jaapani vägedele kolmes suunas. Baikali tagant, see tähendab Mongoolia rahvavabariigi territooriumi idaosast. Edasi Primorjest ja selle kõrval abistav löök Habarovskist kagu pool. Eesmärk piirata sisse armee peajõud ja purustada need. Nende strateegiliste plaanide elluviimiseks moodustati kolm rinnet. Nimetagem needki. Taga Baikali rinne Mandžuuria läänepiiril Nõukogude Liidu marssal Rodion Malinovski juhatusel. Esimene Kaug-Idarinne Nõukogude Liidu marssal Kirill Meretzkovi juhatusel ning teine Kaug-Idarinne Mandžuuria kirdepiiril armee kindral. Maksin Bsurkajevi juhatusel. Me ei hakka siin üksikasjaliselt selgitama, missugused jõud olid iga rinde käsutuses ja missugused olid rinnete strateegilised plaanid. Kõik pidid pealetungi alustama üheaegselt ja ootamatult, et vaenlast juba rünnaku esimestel minutitel segadusse ajada. Ette tõtates öelgem, et see õnnestus täiel määral. Ootamatus, see tähendab ettevalmistusi pealetungiks tuli teha suure saladuskatte all, et vaenlaseni ei jõuaks vähimatki informatsiooni vägede liikumise ega nende võimsuse kohta. Sellega seoses meenutab põline kindralstaabi mees armee kindral Sergei Ustimenko üht juhtumit. Sõna otseses mõttes mõni päev enne sõja algust, täpsemalt kolmandal augustil leidus minu hommikuse posti hulgas ka üks lühikene kiri mille oli edasi saatnud ajalehe Krasnaja Zvezda toimetus. Ajaleht oli selle kirja saanud tavalisi kanaleid pidi. Ja üldiselt ei erinenud see millegi poolest sadadest teistest. Ometi jahmunud olime juba esimesi ridu lugedes. Selgus, et Jaapani sõja ettevalmistamise otsustaval etapil kui plaanid olid lõplikult koos ja pealetungi algus kindlaks määratud. Kui marssal Vassilevski ja rinnete juhatajad suunasid vägesid nende lähtepositsioonidele võisid kõik need ülisalajased andmed saada. Või olidki juba saanud vaenlasele teatavaks. Kirja tundmatu lähetaja Petrov avaldas meile järgmist. Erakordne asjaolu sundis mind vanameest teile seda kirja saatma. Juulikuu viimastel päevadel ühes avalikus kohas, kus viibis üle paarikümne kõrvalise isiku kiitis üks alampolkovniku aukraadis ohvitser liiga õhinal iseennast. Ja seoses sellega lobises välja omamoodi sõjalise ja riikliku saladuse. Tema perekonnanimi on kas Palup või gallup. Ees- ja isanimi, Nikolai Ivanovitš. Käesoleval ajal käivad kiirendatud korras ettevalmistused sõjaks Jaapani vastu ja sõjaliste operatsioonide juhtimiseks saadetavat Kaug-Itta grupp kindralstaabiohvitsere marssal Vassilevskiga eesotsas. Edasi palus kirja autor korraldada lobamokale vajalik peapesu. Saagu ta aru, et meie riigi huvid on meile lihtsatele inimestele kallimad. Tolle noormehe isiklikust heaolust. Algas juurdlus. Inimene, kellest Petrov kirjutas, leiti ruttu üles. Ta oli üks neist, kes olid määratud tööle Vassilevski aparaadis. Leidis kinnitust ka see fakt, et see ohvitser lobises seltskonnas palju ja avalikult oma ülemusest kindralist, kes oma tööd. Ta oli isiklikult kontaktis Kaug-Ida vägede ülemjuhatajaga. Mõistagi ei lubatud tal enam töötada mitte ainult ülemjuhataja aparaadis, vaid üldse ükskõik missuguses staabis. Ta arvati koosseisust välja. Stalinile sellest juhtumist ette ei kantud. Kiri valmistas meile ühtaegu nii muret kui ka rõõmu. Ühelt poolt näitas see meie viltulaskmisi kaadrialases töös teiselt poolt aga ka seda, et sõjasaladuse hoidmise eest seisavad head miljonid nõukogude patrioodid. Õnneks ei levinud lobasuu avaldatud andmed kaugemale sellest seltskonnast, millest Petrov kirjutas. Igal juhul ei jõudnud need vastase kõrvu. Kaheksandal augustil 1945 anti Moskvas Jaapani suursaadikule üle Nõukogude valitsuse motiveeritud avaldus selle kohta Ta et alates üheksandast augustist loeb NSV liit end Jaapaniga sõjaolukorras olevaks. Samal ajal kuulutati Kaug-Idas välja sõjaseisukord. Üheksandal augustil kell null null 10 kohaliku aja järgi hakkasid Taga-Baikali rindevägede eelüksused tegutsema neli ja pool tundi hiljem aga astusid välja ka peajõud, kes esialgu ei kohanud oma teel peaaegu mingisugust vastupanu. Siinkohal paneme täna sõjakäigu kirjeldamisele punkti. Kokkuvõte sündmustest teeme meie järgmises saates. Nüüd aga kutsun mikrofoni juurde eestlastest sõjamehi, kes 40 aastat tagasi olid sattunud Kaug-Ida sõjatandrile. Johannes Ulfsakiga oleme juba tuttavad. Tema nüüd jätkabki. No mina teenisin insener väeosades, olime valmis ja kui käsk, et üle piiri ületada, me asusime siis rajoonis, kus oli tihedad metsad ja meile anti käsk, et teha läbi tee sellest tihedast metsast või, või ütelda taigast. No see oli umbes 13 kilomeetrit. Ja seda teed oli vajalik selleks, et läbi lasta meie sõjatehnika. No selle ülesande me Noh, ma ei tea, kas siis me luure halvasti töötas, et selle koha peal, kus meie ehitasime seda tee kolm kilomeetrit sellest eemal oli juba tehtud taoline tee peaaegu meie piirini. Nii et piirist oli mets maha võtmata, no üks, 200 või 300 meetrit. Nii et see juba tõestab, et olid neil kindlad. Edasi räägib Rakvere mees Johannes Martinson, kes kogu sõja aja oli Karjala rindel. Juunis 1945 saabus aga Vladivostoki lähistele. Tema teenis Kaug-Idas leegiheitjate roodus. Esines mäeahelike sellistes kohtades, kus tingimata pidid sõjaväeüksused läbi minema ja sellega Jaapani relvajõud arvestasid ja tahtsivad tekitada niisugust ummikuid nendes mägestikes kuskohalt. Nõukogude väed just lähenesid oma rünnakuteks edaspidi selleks, et vaenlast tõkestada ja panna temale piir peale ja suruda ühesõnaga põlvili, et tal ei ole võimalik oma lahingutegevust arendada edasi. Meie olimegi just kutsutud selleni välja, et mitte nende mäeahelike, no seal oli üksikuid metsadega kaetud ja ka need kohad, kus olid juba tehtud avad betoneeritud mäe külgede sisse endid sügavale, sinna oli võimatu tavalise relvaga ligi pääseda, kuna leegiheitja oli vaja suunata kogu see põlevmass sinna, kuskohast tulistamine käis. Vaenlase poolt olid ainukesed kasutamise ajad olid öötunnid siis, kui udu oli ja hästi kas niisugune pilvine, sajune, tume et oli võimalik niisuguse kaugusele üldse läheneda, et sai seda relva kasutada. Vastasel juhul ei relv oma ülesannet, ei täida. Mägedes tuli olla ka tallinlasel Heinrich Poldil, kes oli tankiremontija. Kui see alguspäevist sõitsime üle Ingani mägestiku, tankid sõitsid ees ja parandusspetsmasinad sõitsime järgi neile, et kui mõnel tankil viga juhtus, siis jälle parandasime ära need masinad, Jaapanil, mingisuguseid tanke, see oli ainult näha, et olid hobuse korjus olid slaididest kõik, et peamiselt oli vist seal ratsavägi ainult kahte väikest ankette, ma nägin, mis oli maha lastud seal Ingani mägestikus. Ja sümboliks olid meie väed jätnud ühe tanki kõige kõrgema Ingaani mäe tippu sinna mälestuseks, mägiteed olid väga rasked, sest mul oli inglise masin ja mul oli esimene sild oli rikki läinud ja null viie sild oli alla pandud. Aga see viie silla klambrid olid kitsamad ja vedureid poolviltu all ja mul juhtuski selle tee peal. Nendega õnnetus, mul läks, vedru läks katki ja siis ma jäin oma väeosa kolonnist maha ja pidime kahe mehega seda esisilda parandama ja ma sõitsin pärast kaks või või kolm ööd-päeva, mida ma sõitsin ühte jutti, et sain oma väeosa kätte uuesti. Mägedes oli küll niimoodi, et kui üksikud masinad juhtusid jääma mägede vahele et kus see ühest saaks nii, et kus liiklust ei olnud, et siis räägiti nii et seal pidid siis grupid olema, kes ühesse käivad, neid siis seal hävitamas. Ma üksikult seal ei olnud. Seal väeosad tulid kogu aeg peale. Ja jaapanlaste fanatism, Rudolf Langus, Varstu mees Võrumaalt tema kohta nii palju, et tööpataljonist ei sattunud ta Eesti korpusesse, vaid hoopiski tagavarapolku Kaug-Idas, sealt ka hiljem sanitarina rindele. Ma seda kohta ei mäleta, nii palju aega on möödas. Mis üks kõrgendik oli, kus oli Jaapani see väeosa nagu siin kutsuti SSlased, aga siis seal oli isamaalased. Valitsus oli juba kuulutanud kapitulatsiooni, aga tema ei alistunud. Seal hakkasime rünnakule minema, kes käe tõstis, see jäi magama enne päikeseloojangut, siis Katjuša tegi oma töö. Siis oli valge lipp üleval, see oli küll nii kindlustatud nagu Mannerheimi liin. Räägiti, kes valatega ja laskemoona seal oli küll nii palju nii palju võtma leitnandid ja kes otsesed ülemused olid, need ütles, et võiks kuu aega tema pidevalt tuld anda. Mitte ei, ei vaikiks üksi, päästik see oli kõik minule muidugi kõige raskem. Nii palju siis täna sündmustest Kaug-Idas. Arvan, et kuuldud meenutused aitasid teatava kujutluse luua sealse sõjatandri omapärast ja ka vastasest. Ütlen lisaks veel seda, et lahingud ei kestnud seal kaua, et nad olid kohati üliägedad, nõudes nõukogude sõjameestelt taas mehisust ja kangelaslikkust. Täna 40 aastat tagasi oli Teise maailmasõja lõpuni jäänud veel ainult kaheksa päeva.