Pannitäis unistusi, see on Jürgen Rooste luulekava mikrofoni ees autor ja teda täiendamas kitarril ja tekstiga Marko Martinson. Orgia laul, üksildus olematusega palees laulab kurb laulik oma triviaalsus keeles sulle üksilduses svingi. Jää minuga. Sinuta on see sompus sügiskurv. Sa mõtled, kes lõhnas, elab igavene kevad. Ja silmades on kalki õiglast. Mu süda on sügises alati tulvil ja seetõttu eluks õieti just nagu poolik. Kas pole suveleid, milles sünnitad, sina, arm, armsam, kalli arma. Seda tunnet melanhoolne merevesi on kodu. Säält oleme me tulnud ja sinnamäega. Üksilduse diviis Evasse ookeani. Aga meil on me üüratu üürike hõõritud. Aga meil on üüratu üürike üüriitu hetk, aga meil andmeüüratu, riik üüritud aeg korvata teineteisele see valu. Korvata, teineteisele see valu korvata. Teine teisele, see valu, millega sündisime. Sa oled ilus nagu Billy Holiday muunlaid vöömanud. Ma kardan sind kaasa joriseda sest rikkusin su ära. Linn väriseb kevade lainduses. Mil tuhiseb taksoga oma, tuli see unenägude ratsuga läbi eelarvamuste ja ärevuse, tume kuuma betooni. Su silmad on need usinad sahk piirid, mis ma homme enesega põrgu kaasa viin. Su silmad, ehtsad eesti tõllarattad, et hirm, sügavad nõia, Allike silmad. Kui ma seal veeretan, kivi, küünitan toidu ja vee poole. Su pilk mu põues põletab nagu sadab päikest 1000 sigaretti otsa. Aga selle valu elan ma üle. See valu on ilus nagu Billy Holiday, mul näed vähemalt. Ja ma Jürisson kaasa. Nii vaikselt kui ma oskan oma kähedal kaslase häälel. Muun läätsesid väänanud. Me sööme tänavakaubitseja mõnusat kuuma viinerisaia ja öö on meie ees pikk nagu võõra linna tundmata avenüü mis jõe kallast mööda kulgeb sinna, kus just temal on kõige parem hääbuda. Muu lähiti, vähemalt kui seal veritseks. Ma annaks sulle kogu oma soontes kulgeva vere, mis on puhas ja helendav, klaasis seda vastu valgust vaadata. Miks sa mind ei armasta? Ei ole see küsimus, mida ma praegu küsiksin. Läheksin vähem. Kui kahel inimesel on lähekuti siiski külm võib selles süüdi olla ilm mis meil on külm, jäine ja põlgab nagu Džomolungma. Või siis paratamatu see kurb, et armastus, nagu ta Macotši sureb, kui teda ei toideta. Mulle. Me ripume nagu sügaviku kohal. Et ma ei ole milleski kindel, kandes garderoobi ära oma päevinäinud mantli. Kui me astume veel 20 sammu mööda seda mistrad kaetult koridori oleme veel elus, armastame me veel 11. Ükskõik. Pärast seda kõike on ükskõik. Ma ei pea sind armastama, sest mul on mõnus sinuga olla. Siin. Enam ei julgume linna pääl. Väljas on hakanud sadama sademed. Sademed on osa meie identiteedist. Mäletad, kallis, kuidas me sademeis kõndisime? Käsikäes roosikrantsi ja Pärnu maantee nurgal langes meile kaela õrn suvevihmajuga. Otse poja ees. Lilleseadja tütre silme taga on midagi suurt ja ilusat. Ei ei. Saal ballisaal. Mille kriibitud kraabitud parketil mõõdavad kinganinade täpsed klõpsud meile välja maailma kauneimad valssi. Ei salsat, ei tangot, mõtete iharat, painduvad tangot, mis on nagu Belka ja Strelka igaveses süstikkuv varitäiskuu pinnal. Lilleseadja tütar, see lillekimp, mille ta ema. Oma hulluse ööl kokku seadis kõigi jumalate deemonite juhatusel. Seisab nüüd ühes väikses hämaras räpases toas mu sompus hallide ära joodud Silmetaga. Lilleseadja tütre kinganinade täpsed klõpsud. Kuskil kõrvaltänavas aga mõõdavad meile välja Lunastust. Muidugi, seda mida me ära teeninud pole. Ta lendab õiele Ta meelon purumus kosmiliselt jäli. Kuid kingad, kõrgevõitu, Kons tall eksimatult lei ja punakivi prao. Ma armas, annan kirjutatud süga vale sügiks hallis silma, hõõgvel hinge edraariga, tallenn davai, Linnar Nonii taime põõsais. Ning kardab külma ilma, pelgab hääbumist. Ta lendab õielt üllaskamiga CTU. Nii on ta ja, ja mu austust, ent paraku ka talvel last lõppu. Ent paraku talvelõhnast lõpp, puu, talen jääl lendab õiele. Ta meel on puruks kosmilisel tõi ligi. Öölambi valgussõõri, mahumäära, linad on kulunud ja karedad. Katsume teineteist eksides kobades oleme väsinud ja aredad. Kapi pääl jahtub task kibedat rohelist teed. Oleme unustanud mõlemad peapäevast võlg kirju, nii paljud tööd, nii palju vastamata kirju. Kuid me silmad põlevad. Oleme millegi ootuses riietel rahutud. Silmadeta käredad, nihutan äkki end suudeldes pikalt sind suule. Nõiad on tagasi ja püüan aimata, mida sa sellest nüüd järeldad. Klõpsud lambi, kustu aknad, haka traadil, kõlkvel üksiköine linna valguskehand. Del ainus võõras, ainus, kellele on näha kahe väsinud ja teise inimese kehad. Milleks on vaja luulet? Ma küsin, milleks? Luule lepitab meie lahku läinud vanemad tipa-tapa kääkistest kinni, ilusasti jälle kokku, nii nagu see alati on läinud, nagu see ikka on käinud linnulaul ja päiksepaiste. Milleks on meile vaja luulet? Kas ta aitab kuidagi alkoholist loobuda? Perse küll, mõtlesin alkoholist loobuda. Milleks sellest loobuda? See on meie rahvuslik eripära, treidmar, kõvem kuiv Welcome to Estonia, Modern Fokin, Fownia siis lähme baari. Juba Hemingway teadis, et igas maailma sadamas on üks eestlane end põhja joonud end ankruks joond. Milleks on meil vaja luulet? Kui me emad stardivad alko nautidena ühe või sumbuvad ühe meie ja nende vahele jääb lõhe ja antidepressandid ruulivad kastreeritud universumis. Milleks on vaja luulet? Kas see kotib kedagi, kui persetäis? Idioot kirjutab ilusaid hämaraid sõnu? Sõõdo o ärge pidage, sõdu jääb siis keegi tapma, Ta Roo paa jätan tänase reaalsest super hüper megamarketis käimata. Milleks on vaja luulet? Kas ta maksab üüri ja käib minu eest tööl ja mõtleb välja, kuidas ma saaks oma naisesse taas armuda? Kas ta peletab nälja ja hoiab mind purjus ööl linna pääl, mil ma olen maas ja löödud ja möödujad ei peatu. Kas ta aitab mind jalule? Teisalt, milleks on vaja Eesti riiki? Eesti riik on nagu krahvomaani luule tuulema, jah, palun tänan, aidaa puhuge mind siit miine, maa ja pangad on nagu klassikute kuldaväärt. Luule ja teadlased nokitsevad oma riimide kallal, sotsioloog otsib all Litereeruvaid sõnu, et udu uuringuisse hinge sisse puhuda ja seks seks on nagu luule korralikus keppis, nii kõvasti neljajalgset Rohjust, profisporti kirjutatakse leegilisest distikhonis. Küsin, milleks, milleks on meile vaja luulet? Ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt, kes tööks peseb autosid. Ja sellelt ilusalt välismaise kultuuri instituudi tibilt, kes luuletajaid maale toob Yahomodele diktarilt, ilusas ööklubis neoontulede valgel. Ma helistan erootikatelefonile ja lukuabisse, küsin, milleks on meile vaja. No näed. Kuulake, mis nad mulle vastavad. Kuulake ise, see on juba peaaegu luule. See on peaaegu Marie Underi stroofide vääriline. Jah, tõesti. Milleks? Kellel oli vaikne poiss, osalikult vaevu nina suurde linna saanud. Autoli pann ja nokamüts kulunud. Reede õhtal sõitis oma Ford Sierraga poe juurde nagu teisedki poisid. Seal jõid nad õlut, kaklesid, lõppesid tüdrukutega makist, mängis mõnusat muisa. Volli, helistas soovisaatesse, ütles, et toredad autoga kutid ootavad poe juures kenasid tšekke keseks, lõbusad ja lahked ja tahaks pidu panna ja keegi ei tulnud. Aga nalja sai. Hommikul ärkas Peeter peavaluga. Aga tal oli üks unistus, emal väiksed inimesed oli miski mis ei lasknud end lihtsalt president 10-st või haard rokist nööri ribalaks juua. Mis sundis vaimu ärevile? Mis pani ta mõnikord igatsevalt aknast vaatama. Vanemaid tegi see murelikuks. Äkki poiss on haige, äkki on tal midagi viga? Miski kiiks külges. Kui peetuid kodus polnud. Tuulas emade asjades. Kartis kõige hullemat. Et leiab päeviku või pildimappi või mõned lade luuletustega. Ei midagi säärast. Arvas, et äkki oleks poisil lihtsalt aeg naine võtta ka korralikult Puhki pääle saada. Emazas isale köögirätiga. Millest petel unistas? Ei saanud kunagi teada. Laupäeva hommikul leiti ta ära kärsanud oma Ford Sierra vrakist. Peetri silmad põlenud näos olid valla imekombel terved ja selged. Ja vaatasid igatsevalt käenduvale teele. Eks hiljem käisid sõbrad selle puu juurde lilli viimas. Eriti Britta, kes oli sel aastal esimest aastat poes tööl ja kes hiljem volile lapse sünnitas. Eriti Britta käis seal alguses rohkemgi kui Peetri ema. Noh, mõned unistused surevad ka hullemal viisil. Mäletad, kuidas vanad Ikarus, bussid, olete, kiunused, juskui, lateksist kinni olevat hoorad. Mäletad, kuidas mööda metsarada koju minnes tungis ninna igasugu imelisi lõhnu. Pea peale pööravaid hääli, liigunemisi. Mäletad esimest lõhkist põlve esimest naist, keda tahtsid suureks saamise vajadust uut mudelautot, unikaalsust? Mäletad, et leidsime, et on vaja mäluda, mida mõtled seksida, tappa, et olla olemas esimest palka, halba tuju, teiste naermist nutmist. Mäletad purunemisi, sisemisi ilusid ja kusehäda nägemise ühte udust õhtut Jänedal, seal mäe peal püstkojas, kahe õllega või rohkem puu otsas istumist ja saia söömist kop kate eest. Mis tarvis vajamise pärast seal sees olid olnud, kuni kaubapäevani. Mäletad liiga palju rääkimist number nelja trammi kitsi keset linna nädalapäevi, aastaid nimesid, odavaid väljamüüke, kellaaegu jumal teab kelle elusid. Esimest proovimist, mõtteid, unistamise, eelmise aasta märtsikuud, muid, millel polegi nii suurt tähtsust ennast kõigutama, sime lihtsate asjade serval muusika kõrvus, kellelegi. Mu vanaisa sai täna haiglast koju. Tal oli infarkt. Teel koju trepil ründas teda mu vanatädi tabletiga. Tahtis, et vanaisa seal istuks ja puhkaks. Vanaisa rühkis edasi. Ma mõtlen, et ta elab veel jupp aega, kui mutid teda surnuks ei vihasta. Ö nominaalväärtus 234 krooni. Nii odav. Mis mul viga on? Mis on mul viga? Mu noorus, olin juueys kaupluse lõhnaküünal seebi lõhnane, mu ajud on perses, feeling. Kuuldasin manovary, olin õnnelik. Või oli see keegi teine? Jumal seda teab. Aga tema juba oskab vait olla. Veedan ülejäänud elukapis, ei tule välja. Peegliga kapist. Esimene projekt Enn Mänd Käin Taani linna baarides, nägu Diogeenes küünlaga turule valgust viimas inimest otsimas. Kes meid märkab? Mindiamus sihimat Diogeenest, küsin ise, vastan ise. Ei märka meid keegi. Selle võrra, et kasvõi koerad kallale asetada. Isegi baarmen baarmen märkab mind alles kolmanda küsimise pääle ja temale makstakse selle eest. Ma ei taha teda ehmatada. Alustan lihtsalt. Kas teil õlut on? Millist? No näed, juba ajasime asja keeruliseks. Olgu mina, mina olen Diogeenes ja sina oled nüüd vait. Sina oled janu ja mina, mina olen Spray. Võtan taskust küünlajupi ja tikud, süütan tahi. Käed värisevad pisut tilguta letile veidi vaha, sätin küünla seisma, ta võbelevam valguses märkan, et kõik on meid vaatama jäänud. Do keeles on tulnud päästi vallama peni auh-auh. Ta ta ta oleks, oleks ta oleks pidanud. Tahaks pidanud lihtsalt rocki kallama. Ma loen saatori sõnadest, kuidas teda lapsepõlves vaimustas raamatute saladus ja see, et ta vanaisa kuulus tsunfti, oli ka kirjamees. See panemus tööle paar viimaste nädalate linki. Mida pean teil siinkohal selgitama? Kuulame tütrega lõdaku jutuks õdiviiningut, sest mis siis, et kirjanduslugu teeb tast institutsiooni, on ta seal plaadi pääl üdini inimlik. Laps tahab teada ja ma selgitan, et kunagi oli see mees, vaata et eesti panime luuletaja aga siis tappis end ära. Miks tahab laps teada? Ja ma ei oska seda lugu rääkida. Mõtlen, et ta pettus koledasti elus. Aga see kõlab nii tühjalt. Laps arvab selle peale, et praegu olen ju mina eesti, panin luuletaja. Räägin seda lugu töö juures, Kaarle Kaarel muigab ja ütleb, et las ta usub. Ei ole vaja laste illusioone lõhkuda, küll kunagi ise teada saab. Paar päeva hiljem tulen töölt kole hilja ja purjuspäi. Tüdruk olla emale öelda, miks peab just meie issi kirjanik olema. Kui poleks, siis ei juhtuks ju nii. Päevalehes kirjutab ajakirjanikust luuletaja ka et lapsed hakkavad lugema, kui näevad eeskuju tugitoolis kosutavat vanem lugejat. Siin ma siis istun kõrva klappes Bob Dylan. Visinesoftši. Kell on üle süda, segan viski tilga veega, rüüpan tasalugemise kõrvale. Kas ta ikka teab seal unemaal, et Eesti parim läheb praegu, et olla talle heaks eeskujuks, nagu KK käskis? Kas ta tunneb läbi unede raamatu tolmu lõhna nagu pisike saator? Lapsed? Põrgu päralt on toredad. Aga neist saavad suurest pääst kultuuritarbijad ja saatorid, kes ütlevad, et kulaag polnud võimalik sest see on vastuolus kommunismi ideega. Marks kindlasti kirjutas kuskil just nii, eks ole. Või mõtlevad, miks just minu isa? Mitte normaalne inimene. Ei, ei, ei too ainult see morbiid, feeling, mis mind vaimude tunnil on nakatanud. Mõtlen ja süübin taas Saartrisse, kes asub parasjagu kirjeldama oma vanaema lugemisharjumusi. Mulle tuleb meelde, kuidas minu vanaema mulle kunagi rääkis, kuidas ta vihakobaraid luges. Praegu loeb ta peamiselt õhtulehte ja minu lugusid. Lugusid minust. Vähemasti tund aega tagasi luges mu naine teises toas titele tissi, andes esimest korda elus artulkonnal tollietüüdi punases mille talle pihku torkasin. Kui erootiline? Me oleme eeskujulikud, vanemad, post, kriptum. Muidu on mul see asi sama nagu Saatril see vanaisa ja raamatud ja nende lõhn. Vanaisa on mul tore mees. Seda olen ma juba kirjutanud. Tänama jälle, koju ei jõua. Täna ma ei koju, ei jõua. Paari, venitan vaikselt. Nurgas laulatus pesitsenud paikselt, et keegi ei nõua mult enamat. Elu on baarikärbeste melu. Õlu on hea ja sõbrad on hulluuud second asulaed tunde. Ja ta ei tahaks veel kuidagi tulla. Alle staabaasitu. Täna. Koju ei saabu kelgi Rich linnas ammused kuni on viina. Ma tean, et kõik laabub, kõik õnni pääle, Ko. Õlu on hea ja sõbra Ron uud sekkun. Asum loeb tuurite. Ja ta ei tahaks kuidagi tulla alle staabasindum. Saab kõrist alla jah, kummu liikva aas baaridaam peagi toob uue. Leian, et taas mingid tüdrukud suudlen. Siivutu. Õlu jah, sõbrad on Hollo ikooni asu laekunud. Pea tahaks veel kuidagi tulla. Ja koju ei päädi. Sest pole midagi vanast, ikkagi ala, rin, kov kui jäädi. Jääme siis nõnda. Ehk Meegi. Õlu on hea ja sõbrad on hullu. Šenko. Loe tonnile. Pead ei tahaks veel kuidagi tulla alla. Mustvalge mees värvilises toas. Geniaalne, hall luuletaja astub tuppa. Kamber on pinevus tulvil. Siidised tütarlapsed karedast riidest kott-toolidel, osavate sõrmedega üksteise kehasid voolides. Geniaalne hall luuletaja, võtab kotist kausta. Tuppa tekkinud vaikus pakatab. Ta loeb. Vihma sajab ja sajab. Vihmavari ei aitaga, sest vihm sajab altpoolt maa seest. Mulle ütlevad, et ma nutab. Mina seda ei usu. Minu aruta kuseb inimeste peale. Aknast terendab laual värelev küünlaleek. Geniaalne hall luuletaja, mõõdab tüdinud pilgul oma noort ihar, publikut ja õdusat tuba, kus kanepisuits keerab lae all lõbusaid vooge ja mustreid. Ning võtab vihmavarju ja läheb. Ta peab täna veel jõudma. Pole kindel, kuhu ja miks. Ta teab, et ta peab. Seda ei tea just paljuda. Igavikku otsida. Number seitse. Otsustasin elada igavesti. Läksin tööle kommunikatsiooni metafüüsika ministeeriumisse asekantsleriks. Minu käest käivad läbi inimkonna olulisimad küsimused. Milleks me oleme. Kas see, mida näeme, on päris? Kui ma tean, et mõeldes olen siiski see ikkagi on, kes mõtleb. Mis kell siin süüa antakse? Kas jumal on hea, paha pohhistlik või surnud. Nii millised poed on pühade ajal lahti? Kallis, mis värvi tapeedi seinale panem. Kes, kes lähisugulastega võib lapsi saada? Kas on olemas tõde? Ja nii edasi. Marhiveerin need lahtedel jaladestan kolme kausta. Esiteks lahendamatult küsimused. Teiseks tähtsusetud küsimused. Kolmandaks rumalad küsimused. Igale neist kannan kuupäeva, kellaaja ja ministeeriumi templi. Siis viimus, seksikas sekretär, Need, kintsud iharalt vänderdades hoidlasse, igaviku ootama. Kuni palgatakse või leitakse keegi, kes neile kõigile vastama hakkab. Kirjalikult. Mõni loll luuletaja, kindlasti mõni pagana tindi jahv. Viimase hullu mehe laul. Üksinud. Jal linna kohal. Muu kolba beer. Kuu. Teed põue sügavusse otsib salakaval suu. Kivist kolju kolksub sulle laulus sihid. Ning Kändlat rüüta vatsu ihu. Su silmad, võta pihku, paitan linnalt kulmukaart. Tund aega piidlen pingsalt sind, kui oleksid maagaar. Üks bänd Antoemist põrgust ukse taga olu väed, etüleen, veidrad laulud meile pähe kuluvad. Et veidral laulud meile pähekuluga. Mingi hiljem veel kui oled üksi linna kohal. Unes selles laulus Minu ümber tähev. Ning hiljem. Move unes selles laulus sinu. Jah laps oli mul pool ööd üleval, nuttis palavikust, nõhutas köhatus, niiviisi on alates lasteaiast tassitakse kõik kraam koju, tead alates tigudest kividest kummiku sees olevast liivast kuni kõikide haigusteni, mis üldse liiguvad. Kõik tuuakse lasteaiast koju. Aga siit läheb viimane tekst. Kui jumala troon on tühi kui mõistus magab, kui pargid on hämarate inimtühjad, ent sellegipoolest ei tihka sealt läbi minna siis mu hing laulab betooni ja klaasikildude pluusi oma olematule armsamale, kelle jahe ja nõtke ranne mu näppude all tuksub tajutult valusate argipäevade biiti. Ja ära raisatud vanade tähtsate onude piltidega rahatähed siseorganite, noor uljas vastupidamisvõime, tahtejõud, tahtejõud, enda või ümbritsevaga, midagi pihta hakata. Võime armuda, võime päriselt ennastunustavalt armastada, võime üllatuda, mälu, mälu, see ainus, mis veel mäletas, miks. Kui põrgu lihtsalt emakoda Ell sündi elavate surnute maale. Kui mõistuse hääl on vaiki, eirab mind õllesel pilgul. Kui jumala troon on tühi siis mu hing laulab reaalsuse pööristuules rock n roll'i ulub oma lagunemist veel ümbritseva keha, ta pekki, kudede kiudude, ta liha ja lihaste, luude ja närvi lõpmete luule väldates, kestes ja elades. Nagu maailm ulub oma otsatut väsimust veeredes läbi ilmatu piraka kosmosekaose või korra kaetud miljardist miljardist vähimatest, suurematest parasiitidest kellest üks tilluke osa veedab oma muserdavat lühikest aega siin ängistuses eksistentsiaalsest kõhkluses rahutuses rahuldamatuses siis mu hing A Le luu ja. Haleluu ja Haale elu. Seda viimast ei saa panna, sest siis te peate Nikolajevile miljoneid maksma. Kuulsite Jürgen Rooste luulekava pannitäis unistusi. Esitajad autor ja kitarril Marko Martinson. Eesti raadio luulesaated 2006.