Olen hea meelega täheldanud, et viimasel ajal on hakatud rohkem kasutama sõna Velmama. Näiteks võis hiljuti sirbist lugeda Marie Underi Velmatut sonettidest, misjärel kuulsin inimesega mitut puhku arutamas, mida see Velmuma õige tähendab. Sõnaraamatud ütlevad, Velmama on SÕNA taaselustama, meditsiinis reanineerima sünonüüm. Eesti etümoloogiasõnaraamat täiendab, et tegemist on viiekümnendatel loodud tähistusega, mille impulss sõna on olnud ersa keele Velmend tähendusega ellu ärkama. Sõnade ajaloo uurija Uudo Uibo raamatust sõnalood saame pildi teada, et sõna soovitas kasutusele võtta keeleteadlane Valdek Pall. Aasta oli siis 1954 ja selle innukas propageerija oli Paul Ariste. Ja miks mitte seda väikesest sugulaskeelest pärit laenu praegugi propageerida. On ju tegemist suupärase sõnadega taaselustama reanineerima võrreldes lühema keelandiga, millel on meeldivalt selge konkreetne tähendusväli. Velmata saab näiteks vanu ja unustatud sõnu möödunud aegade kombeid, Aja jooksul unarusse jäänud sõprussuhteid ning mõistagi õnnetuses kannatanut värv, heli või lõhn võib hõlmata lapsepõlve mälestusi, kirjandusteos, varem elanud inimesi ja nii edasi. Lisaks tegusõnale Velmama võiks julgemalt hakata kasutama ka nimisena Velme taaselustus, reanimeerimine on ju seegi sõna kahest viimasena mainitud suu ja sulapärasem võrrelgem kasvõi keerukat väljendit reanimatsiooniosakond ja selle ökonoomset vastet Velme osakond. Ja viimaks oleks mõeldav ka enesekohase tegusõna Velmuma ehk taaselustuma kasutuselevõtt.