Säde filmist. Head raadiokuulajad täna jätkame meie vestlust Eesti filmiajaloost ja filmide tegemisest üldisemalt koos eesti kino legendaarse helimehe dokumentalisti Enn sädega. Nii nagu eelmises saates, nii peab seegi kord teid hoiatama, et tegemist ei ole ametliku ja igakülgselt tasakaalustatud ajalooga vaid pigem suulise pärimusega, milles siin ja seal võib leida ka pisikesi ebatäpsusi. Ometi usun ma, et ajaloo puhul on faktidega vähemalt samavõrdselt oluline see, kuidas maja lugu mäletame. Eelmises saates rääkisime, kuidas Nõukogude Eesti mängufilme tegid peamiselt Venemaalt tulnud filmimehed, kelle jaoks Tallinn oli nõukogude filmikunsti provints. Kuid samal ajal kui Venemaalt tulid need mehed meile nõukogude filmi sõnumit tooma, läksid Moskvasse teatrite filmikunsti õppima eestlased kellel endil oli minevikus mõni ebasobiv seik ka saksa okupatsiooni ajast või vanematega seoses või veel midagi. Sina oled rääkinud, et üks põhjustest, miks Eesti filmikunst varem jalgu alla ei saanud, oli eestlastest järelkasvu puudumine. Kas või kohe pärast elutsitodellis valmimist. Tõsi, esimesi eestlastest KIKi lõpetajaid me täna ju peaaegu ei mäletagi. Ta on üks selline nimi, näiteks mis käib läbi eesti teatmeteostest üks Lintsius. Mul oli isegi teada, kas ta on eestlane. Ta tegi lühikese mängufilmi ja hiljem ta töötas Kiievi stuudios, ma tean, järelikult noh, tal need sidemed olid nii nagu nad olid. Ja ülejäänud need kaks noorikud kyljest jutel, Villu Reiljan ja Reet Kasesalu, hiljem. Martinson Reet jäi dokumentalistika peale, Virve Reiman püüdis siin ja püüdis seal. Ja ta karjäär lõppes väga traagiliselt. See oli juba minu ajal. Ma mäletan seda hästi, ta tegi asja eestist ka mingit odavat reklaamfilmi liiklusohutuse teemal. See reklaamfilmi Tallinnfilmi kuude kutsus peaossa tol ajal oma kuulsuse tipul oleva laulja Ott Raukas. Ja kusagil Tabasalu kandis võtete vaheajal oli haavade siis Tšehhi mootorrataste jäävade hullus, mina ostsin ka hiljem võtete vaheajal Ott Raukas asja ees, teist taga ka üts. Ma olen, proovin ka, istus Mootorite peale, sõitis kivi otsa, sai kohapeal surma. Ja see oli nisuke pauk, noh kõigepealt, eks ole, Estonia leid ja virve võttis seda nii südamest, päevapealt lahkus, tan filmist. Ei, ma ei tea üldse, kus ta praegu asub näiteks selle põlvkonna juures, kes siis Moskva selleks mind huvitab nagu see, et kuidas nad ise käsitlesid seda, kes nad olid, noored inimesed, kõik eesti ajal sündinud seda Moskvasse õppima minekut mulle, seal on igasugust põhjust, ärgem unustagem, et et, et nüüd me teame väga hästi, et banzulex Moskvas sellepärast et ta oli esinenud mõistlikuma vulgariseerin, sa saad ise aru. Ma sattusin Saksa-aegses saelehtedes keegi eesti näitleja Osnap tagurpidi Panso esineb saksa sõduritele laatsaret, sest mis sa arvad, et see andis talle siis vene tulekul, lisa ordeneid? Kisa kalju noore poisina Saksa sõjaväes olnud, tõsi küll, natuke aega, Kruusement samamoodi küllalt kahtsa vend olnud soomepoiss ja, ja nii edasi, nii edasi. Kõikidel olid niisugust hämarad ümbrused, akuse Moskvas läksid siis sa oled tehtud poiss ja seda on ju, see on erilugu saneri lugu ja sama oli siis filmimeestega Jüri müüri minek, noh, kui sa minu pikka filmi viitsid vaadata, siis tegelikult ma looritan selle koha, sest ma ei leidnud vastust, kuidas Jüri, selle peale tuli minna filme ja talifilmihull, jah, ta oli muidugi saksa lennuväe abiteenistuses ja tagasi tulnud ja laagris istunud ja nii edasi, aga nagu filmis, kui ma näitan, et NKVD KGB dokumentide oli kahtlane mees. Dokument anti rajoonist rajooni ja ta tajub väga hästi, teda jälgitakse hakkaja poisina nagu mina olen meremõrtsukas, ta sai aru, et siin ei tasu olla. Ta oli metsatöödel ja siis teenistusele väike ja siis sai kui oleks siis karjalasse isegi šasse. Ja kujuta nüüd ette, seal ta töölisnoorte keskkooli lõpetab, mul üks tema kolleeg ütleb tühjade, lõpetasid, minu arust ostis selle lõputunnis. Mis Jürit tundes võib, mul on see lõputunnistuse originaal minu käes, väga ilus lõpptunnist, vene keelustena kehv, ülejäänud on kõik hiilgav. Et see sõber ütles, et ma nägin, mõnikord istus õpikutega, äkki me kuulsime, et tal on keskkool läbi. Aga kuule, töölisnoorte keskkooli sa tead, kuidas need asjad käisid ja, ja see, et ta seal tutvub ja abiellub noore vene arstiga. Noh, selle arsti esimese naise onutütar ütleb mul filmis ka, et minu arust selle kilgi Jürile pähe Mascus õppimine pani su naine. Noh, see jääb tema südametunnistus, sest ma ei suutmete, mingid Jüril ei ole mitte mingeid vihjeid, ta mulle ei rääkinud sellest kunagi, et kuidas üdini füüsilise töö peal mees kes küll jah, lavastas ja tegi igasugust pulli, seal. Räägib filmis ka, eks. Helmut sõstra lavastasid sellise katkendi tol ajal kurikuulsast näidendist 1919. aasta ja läks nii edukalt, et Jüri mängis seal mingit valget agenti, valge salli kaabuga ja midagi niisugust olid läks nii edukate töölt klubis tuleb kordamisele kohalikud, mingit oblastikomitee mehed tulevad, aga aga üks näidetest osavõtt oli ennast täis, joon teil Venemaast mööda teisele korrusele ja siis öeldi, et jätke see jama näidendi tunud kordamisele, aga, aga seal olid veel muud asjad niimoodi, et Jüri mängis mingis muus seal samasse keesas mingit ameeriklast Ta kookoskusagilt, noh, liitlased olid sel ajal need Ameerika vasest UUS märgid panid mingisugusele esimesele juhtuvale mundrile peale tõmbas kirsad jalga ja kõndis mööda Šegee sati kõikidele vastutulevatele miilitsat sõduritele andis au, röökis midagi olematus keeles, tõenäoliselt saksa keeles. Eks ole, nii et, et need asjad olid aga, aga noh, see oli ikka niisugune, eks ole. Ja sealt äkki poiss otsustab 55. aastal. Et ta läheb kikki ja mängufilmi režissöör mitte mingit suhet õrna aimu ergudes filmi tehakse, välja arvatud see, et kinofanaatik muidugi, Hans Albers, seda ta võis laulda peast, vaat et see nullpunkt, minul jäi see seletama. Aga samal ajal on ju Eestisse, kui tema läks 55. aastal kõiki, siis tegelikult on see esimene Kitis rände tagasi juba tagasi. Aga mitte midagi pistmist. Aga kui võtame neid järgmisi, Leida laius, kaheksa nad koos läksid ja mul oli suur üllatus, kui Marhiivis komisjon lõbusest Jüri mulle rääkis kogu aeg, nagu oleks ta ise omal jõul nagu kuulus raamat omal jõul läbi mustad nagu ise läinud Moskus. Ei, Tal oli siiski vabariiklik suuna, mul oli selline mõiste ka minul oli Leningradi vabrikut kuulamine, oli selline eesti kultuuriministeeriumis oli kahjuks osakond Erich Tarkpea oma neljakümnete aastate komsomoli tegelane, oli siis seal tema poeg Algist fotograaf oli seal ja vastutus selle asja eest, mina käisin seal siis mingid eelkonkursil keskkoolipoisina ja Jüri samamoodi ja leida samamoodi oli veel keegi kolmas kelle nime ma unustasin ära, kes sisse ei pääsenud, nii et leida Jüri pidid minema koos ja siis juhtus prohmakas, Jüri tegi läbi need eelkonkursid mingisugused noh, nagu režiisikon. Ja siis võeti ta kordusõppustele, tähendab Saksa sõjaväest Vene sõjaväkke ja ta ei olnud vene sõjaväes käinud ja ta oli siis alles 24 ka. Nii, aga on kuueaastane. 27-ni võis võtta nii, et ta oli Leningradis õhudessantvägedes, kordusõppustel andis seal siis nõukogude sõduritõotuse, nüüd siis teise tõuts, andis Hitlerile Stalinile Stalini surnud. Ja täpselt sel ajal hakkad kikkis sisseastumiseksamid ja siis on seal näha see paanika, ma sain KIKi arhiivist JÜRI isiklikust toimikust, need on kõik ilusti säilitatud, täpse inimlik paanika, Jüri on nii paanikas, kik ütleb julmalt, ei, kahjuks me ei saa edasi lükata. Te ei tule, järelikult ta ei pääse konkursse. Ja Jüri siis saab ilmselt väeosa komandöri käest, sest noh, kui üldse keegi oskas mängida, siis Jüri saab ilmselt loa ja siis saadab mingisuguseid niukse venelast, ütled Crictušiisuke, hinger röögatuse sinna Telegrami sealjuures. Et ma saan demobilisatsiooni, et kas te saate mind vastu võtta siiski oma tulen kolme või nelja, viie päevase hilinemisega, kick siis suuremeelselt, ütleme hea küll, tulge ja niimoodi pääseb leida all oli lihtsam, sest leida oli sõja ajal olnud ju nõukogude armees küll algul vist san patise pärastele kulturnik olnud, nii ta vist mundrite peale ta lausa seersandi nii välja. Aga noh, see on ka kahe teraga mõõk, sest isa, 38. aastal represseeriti tapeti Venemaa eestlane nagu, nagu leida oli. Ja, ja see oli pigem ka niisugune pääsetee sõja ajal, et kui lähed armeesse, siis ehk ei viida mind ja ema ära. Ja noh, leida oli selleks ajaks juba olnud näitleja. Ja kui ta sai aru, et nagu Tõnis Kask ma enda kohta ütles, et kui ma olin kaks aastat Draamateatris pärast Kitist mänginud ja sain aru, et mu nina üle püüne ääre ei ulata siis ma taipasin näitajat, must ei tule. Väga fantastiline avaldus. Filmis ei ole, aga lindis on Tõnis kasud leida taipas sedasama, tal oli aktsent, ta mängis täitsa suuri rolle, aga tal oli vene aktsent juures ja ta ei löönud läbi. Ja siis ta otsustas minna nii, et näed, missugused imelikud ürginimlikud põhjused ja nii edasi. Jüri räägib, mis mul on meeles ja ma täiesti usun seda üritundes, ta läks Moskvasse sisseastumiskatsetele mundris noloogil oleks olnud, et no nii palju mingisuguseid viigipüksid, ta läks spetsiaalselt mundris ja kirsades, reamees, nagu ta siis oli. Ta oli nii palju siis juba Vene sõjaosanud, et ta enam seda saksa armee pöörete ümber parem õla ei teinud, Vene pöörame vasakule ja saksa valvel on kannad kokk, venelased seda ei teinud niimoodi, et öeldi, et Kitis esimese lennupoisid jäid just sellega vahele, kes saksa sajalisel tohtrit instinktid hakkasid tööle, et vahel, et kui Jüri oli selleks ajaks juba piisavalt venelane ja temalik Tošenko Paberi šenko kinnisest arhiivist Gustav tšenko iri suhtes ütleb, et loe läheb hästi siis luuletusi. Et äratab usaldust, on niisugune termin, sest Jüri ütleb niimoodi, et mar röökisin. Aga hääl oli tal ise teab missugune Eeriku pasun. Ta oli ju sellest lennuväe abiteenistuses noh, meie mõistes rühmaülemaks helpher noorte poiste hulgas ja lõin kõvasti igal pool komisjonides kandu kokku ja, ja tervitasin pilotka kogu aeg, ütlesin, et kõige tähtsam oligi komisjonidele meelde jääda. Ja Tošenkolde jäigi meelt niimoodi Jürise sisse. Nulltasemega. Ma olen lugenud tema sisseastumismis, ma pean nimetama kirjandit, esseed, tal on Volga, Volgast teeb analüüsi tegema üsna vigane vene keel veel, noh, see töölisnoorte keskkorbis ise Kehras, aga noh, ta seletab asja ära. Ja kes tal sealset retsensiooni kinnitab, see on üsnagi keevel. Ahjaa, noh ikka nii ei saa ja aga noh, laseb läbi, sest vabariiklik koht. Ja noh, siis siis olid noh, tiivad lahti, siis võisime minna, mis on niimoodi, et noh, leida sisseastumistema, oli noh, kursuse kõige vanem noh, elukogemustega sõja läbi teinud näitleja juba olnud Jüri oli täiesti null, tähendab sisuliselt puhas leht kõik ülejäänud tol ajal, kes KIKi astusid, räägib mulle Firssova Lenini preemia laureaat Jüri kursuse kaasnenud, kõik olid ju suurte ülikute pojad ja tütred. Seal oli niimoodi, et, et seal oli vaikuse sekundaarne kino põlvkond, eks ole, sisse väga vähesed, kes, kes väljapoolt kõike vabariiklikud, koha mehed, tema lennul oli seal noh, rahvusvaheline või siis tõesti niisugused ürgandekad nagu Tarkovski nõelakoti peida, muide Peeter Simm, olgu, sisin, räägitud, Linteks kasutasid või kasuta, räägib ühte legendi, mida ma sain teada pärast Jüri filme. Et kui tema kikkis õppis, nad olid ei, Peeter oli pärast ja, ja nad ei olnud koraav kikkis Petroni palju noorem. Jüri Lõpetas 60 61 ja Petka läks alles alles tükk aega hiljem. Et käis KIKi legend, et Jüri Müür päästis Tarkovski. Tarkovski oli kolmandal kursusel nimetatud nii nagu see käib loomikulistes ülikoolides loominguliselt küündimatu ja arvestati väljaviskamiseks introvert. Ja Jüri oli siis mingisuguse üliõpilaskomitee esimees. Kuule selle häälega niimoodi, et Rehe, Harry tänase räägib, kuidas ikka Jüri teistele närvidele liiga kõva hääle ja kõikide võimalike ja Türile koosolekul püsti tõuseb pidanud niisuguse võimsa sütitava kõne, et Tarkovski jäetjad kiki edasi. Kui see on nii, siis on jõle ilus detail, mitte see, et meie kõntsime, eks ole, noh, elevant ja sääsk. Mulle meeldib küll Jüri müürist ka see detail, mida sa jutustad oma filmis. See on siis pundar Chucky filmi inimese saatuse kuulus stseen, kuidas pundart sihuke sisemängib, peaosalist. Seal Saksa vangilaagris kutsutakse punkrisse, et talle pakutakse seal selle teeklaasi sees viina võimalusega kohe peale hammustada ja tema ütleb peale esimest klaasi ei hammusta peale. Sakslased avaldavad imestust, tunnustas ta sellise joomiskultuuri peale ning siis tõuseb üks saksa ohvitseride püsti. Ma olen seda filmi kaks korda näinud, sellepärast pundart sihuke siis ka kuulub filmiklassikasse. Ja ma ei olnud iial selle peale mõelnud ja sain nüüd teada, et see üks saksa ohvitser, kes laua tagant püsti tõuseb, on tolleaegne KIKi üliõpilane Jüri Müür, kes saksa keeles ütleb midagi kandu kokku. Räägatab saksa keeles au meie relvadele. Ma nüüd ei oska seda öelda, aga siis ma filmi ajal ma õppisin selle pähe. Seal mängitakse ju selle ette raadiost tulnud teade, et meie võidukad Saksa väed jõudsid Volga äärde. Teadki raadionuppe keerab Mikko Niskanen Soome režissöör õppis kikkis tali nagu kõrgematel kursustel. Tema keerab raadionuppu üks ilus tehnil detail, mis ei ole üldse linti, aga ta on põnev. Kõikide tolleaegsete lampraadiote paremal pool oli jaama häälestus, vasaku tugevus, aga kuivõrd kaader on pandud, siis Niskanen keerata seda nuppu ja täiesti vales pidi helile madalamaks. Nii naerma ma olen raadioamatöör olnud ja tead, kes kolmas sakslane kõrval on, on lätlane, Viktors, Lorents, hullumeelsusest, stsenarist ja punases viiulisõrmust mängib mees. Nii et mul on seal filmis fotokad. Kolmeks saksa mundris seisavad kõik ja selle foto taha selle ma sain siis Jüri naised. Naised Photo naise käega anud taha kirjutatud drifashista Swed maimus, kolm fašistid, keskmine minu mees või abikaasa ja mõtlesin, et selle, tal jätkus huumorimeelt, aga Jüri ütles niimoodi, et tema oli tol ajal Mosfilmi vabakutseline fašist. Ja ma isegi kirjutasin sellest oma kirjandusliku libreto, s või kuidas ma nimetasin Liternatuursesse libreto, kuidas see tal õnnestus. Sest noh, see hakkas kõigile silmata, kuramus, oskab saksa keelt, teab hiilgavalt saksa sõdurivärk, relvi, mundreid, kombeid ja asju, et kus kurat see poiss ja kui oli midagi pistmist saksa värkidega, siis temal, konsultant niimoodi Harri Rehe külg kilkab sinna vahele tema keskhaltuurat tegemas, et tema on ka kuskil seal vangivalvuriks. Aga ma vaatasin 200 filmile, tarri oleks hea meelega rakendanud. Seda siis nii, et Jüri naaskas Jürist tuleks ülejäänud materjalist panna muidugi raamat kokku, olgu see ikkagi ilus öelda. Ta on ikka täielik meremõrtsukas tema kirjutav kikki sisseastumise ajal oma elulookirjelduses vene keeles piisavalt korralikus vene keeles. Et jah, ta oli tõesti sõja lõppu Saksamaal. Aga tema arreteeriti Eestis ja ta veetis kõik need noh, viimase aasta Saksamaal koonduslaagris. Ja tema isa, kes tegelikult tuli Tooma sookatsejaama direktor ja suri kuuendal juunil 1947 diisikusse, ma käisin lausa Jõgeval kontrollimas perekonnaseisuaktide büroos, teel seda fakti. JÜRI kirjutab, rahuldus ja isa suri sakslaste piinamise tagajärjel. Ma loen seda, piinlik välja kirjutada, tähendab kihk sisse saada, sest Jüri, et, aga ma ei taha nagu raadiokuulajale igaks juhuks talle üle üteldud. Et tegelikult oli Jüri müüre noore poisina lennuväe abiteenistuses ja Lufthansa ja, ja, ja nii äge poiss, et kui nad taganesid Eestis võeti üldse kolm ja pool 1000 bassid lennuväe abiteenistusse suvel 44. Siis kui taganemine oli, siis, kes Tallinnas ära hüpanud, noored poisid 16 17, isegi 15 ja pool Jüri oli 15 ja pool. Siis nad hüppasid rongis tee pealt ära, niimoodi, et lõppkokkuvõttes kuramus, jõudis 900 poissi ja sealt nad ei pääsenud enam välja, sest sulguse siis nad viidi laevaga Saksamaale. Ja Jüri saab Kuramaa kotis kõrgendust, noh, ütleme kõrgendast niuke, noh, Ober helpheriks nimetatud saab ühe hõbepaela peale, sest ta juba siis röökis kõvasti ja ta vist isegi mul filmised. Oot, üks korpashuliku naabelannarlased tähendab Jüri olemuses oli saksa ohvitser tegelikult algusest lõpuni, kust see tuli, kust mina seda teha? Noh, võtan selle praeguse episoodi kokku sellise kummalise tõdemusega, et ühest küljest me näeme, kuidas tulevad Eestisse umbkeelsed venelased teevad siin filmi Eesti laulupeost ja teisest küljest näeme terve rida eestlasi, kellel on tolleaegses terminoloogias fašistlik või nad seal mõistlik minevik ja kes lähevad Moskvasse ja kes osalevad seal suures propagandamasinas propaganda teoste tegemisel tihtipeale küll mängides päris ausalt oma fašistliku natsionalistlikud minevikku, Olev Eskola, Ants Eskola, need olid ju venelased, ei suutnud lõpuni mõistatada Olev Eskola ilusat rühti ja nii korraliku saksa keelt ja nad võtsid alguses seda huumoriga sest naisteks oli teenistus küllalt hea. Ja näitleja elukutsega siis, kus see siis seda saad. Aga tudengid teenisid raha, Harri Rehe ütleb niimoodi, et kuidas tema, no see Moskva kinoinstituut on ju selle kuulsa üleliidulise põllumajandusnats kõrval pool kilomeetrit. Ja siis tema käis eesti esinduses juuris välja, millal tuleb järgmine kolhoosnik delegatsioon Eestist? Triksistraksis hommikul sele, veden, haavand väravas tegi ennast tutaksid, muidugi te tahate fotosid saada, kõik muidugi tahtsid seda päev otsa. Pildistas öösel kopeeris, hommikul uuris välja, kus nad elavad iis hommikul telli. Mõtlesin, kas sa ikka taha nime kirjutasite. Noh, sa lähed ajalukku hullu need või? Teenisid hästi rohkem kui siin filmioperaatorina ja räägib siis, et nad käisid aeg-ajalt siis Jüri Müür oma häälega R1 käisid Moskvas ilmselt siis sellest nad ainult tsentronauch filmis populaarteaduslikus filmis mingisuguseid jumal teab mis põllumajandusteemalist propagandafilmist risti teksti sisse krõps. Müts puhul on suured kogemused diktorina. Õnneks ei ole vist kunagi Eestisse jõudnud, aga tehti siukest tööd. Moskvast võeti, teine asi on muidugi see, et Moskva on suur kultuurikeskus, ärge seda unustage, mis nad taustal ikka nii võimas, kui nad tulid. Et Jüri niisuguseid hinge röögatusi Tallinnfilmi parteikoosolekutel kus ta karjub välja, et ühesõnaga poiss tuleb maailmatasemel Skikist. Ja Moskvast ja Mosfilmist tuleb siia haisvas mulksuvasse muukeelsesse provintsi stuudiosse, kus on pisikesed intriigikesid kriginat? Ei, kusjuures kõik siinviibijad taipasid juba Jüri põlvkond, Tull nimetame niimoodi siis seda noh, seda siis Leida Laius, Jüri, Veljo Käsper, naine, sõda Igurgilt, Sofada jääb vahepeale, aga praegu läheme tagasi sellesse perioodi, kus kus oli elu sitta Velise, kus oli laulev rahvas ja kus Eesti noored läksid Moskvasse, me rääkisime veidi kikkis, aga huvitav on Eesti kino jätku suhtes ikkagi sa Kitise seltskond Kitisesse läks ju, see oli hiilgav plejaad hiljem, eks ole, ja sealhulgas oli ju Leida Laius otse Kaljo Kiisk, noh, Griša Kromanov juba siis Tõnis Kask, kes otsekohe ju väga ruttu maandusid Eesti filmi, nemad lõpetasid 53 ja nüüd see vaheaeg ongi kuni nüüd ütleme päris väljaõppe saanud Moskva kinoinstituudi poisid, noh Jüri müüria Leida Laius tagasi tulevad, 60 61 200 viis-kuus aastat ongi just see, miks need noh, ma ei julge öelda tiivasirutus, aga, aga tegelikult see on ju, see on õige huvitav aeg, see aeg, mis järgnes Stalini surmale, Stalin sureb meil 23 53, märts just nimelt praegu läheme korra siis tagasi veel 51. aasta juurde. Valgus koordis on tulnud. Tallinnfilmi direktoriks on Nikolai Danilov Is. Seejärel saabub viies märts 1953 mida sa väga hästi mäletan, ma olin kaheksanda klassi poiss ja kui see teade tuli, siis vaata, eestiaegsed poisid, siis esimene asi, kõik naersid, ütlesid aa, nüüd jäävad tunnid ära. See oleks kõige tähtsam. Siis aita meid Koidula nimelise kooli aulasse, kipsist Stalin oli pandud lavale pastamendi otse siis tüdrukut seisid auvalves kaheksas klass, nii et nad võisid veel pioneeri val, noh, 14 15 16 niisugust üleminekueas lapsed ja keegi seal midagi rääkis, meil oli üks keemiaõpetaja, kes siis hakkas lörinal nutma ja siis üks meie tüdruk, kes Lavotseis minestas, vaata, mis mul ja ta kukkus, vaata, ma ei ole kunagi näinud niimoodi kuku imetaja löönud ninaluu puruks, tähendab täiesti sirgelt, pulksirgelt kukkus näo põletama ja võid arvestajate vastalik mütsikest. Tähendab, seal kurv, see keemiaõpetaja nuttis halastamatult edasi ja nüüd räägib mulle Arnold Green praeguses intervjuus mõni aeg tagasi filmi jaoks. Tema Raphere toimetaja, jutt läks meil Lensmane peale tol ajal keskkomitee ideoloogiasekretär ja tema pidi siis öö läbi olid valves, sest noh, Stalini surmateade seda korrigeeriti 100 korda, kas kõik on surnud või ole surnud, tänasel räägitakse juba viis päeva, surnud on nagu teada, tehti. Ja nüüd lõpuks siis tuleb teade, et tuleb homiku eriväljaanne, tema ja kreen läheb siis keskkomiteesse Klensman juurte Jerlents pannud, tahab suure nöörina häälega. Juhtus meie keemiaõpetaja, oli süsteem parteilane, aga noh, see ajupesu oli nii võimas olnud, et nüüd me juhti, õpetaja kaob ära kõik sisse ja ega ma suurt muud ei mäleta, sest edasi ajaleht Nendes lugeda ja siis hakkasid need põnev muide kontrolli, kui usu ma vaatasin rahva häält Stalini surmajärgset. Seal on alla kirjutanud väga palju Moskva keskmittemehi ja enne imet seal päris lõpus on Leonid Brežnevi nimi. Ta oli juba seal kusagil pisikene kantselei rotikene, aga ta sai õiguse alla kirjutada, noh, niimoodi, et see järjepidevus oli, oli juba siis paika pandud, suri juhi õpete poolest. Aga noh, kuni need pehmemad tuuled sellega läks aega. 1954 11. juulil on EKP v keskkomitee pleenum, sest Moskvas on võetud peeria maha. Käbin, tolleaegne esimene sekretär, istunud terve nädala Moskva pleenumil, nüüd tuleb Eestisse ja nüüd tuleb Eestis saableenume, tuleb keeria hukka mõista. See on muidugi fenomenaalne kirjandusallikas noh näiteks seal keegi seltsimees Puusepp ütleb peeria kohta vene keeles muidugi. Et see oli distlik, haisev lutikas, kui usukontrolli ja muud sõnatasin otsa. Kas ta ikka päris teadis, mis palun, partism on, aga see polnud tähtis, aga ma ei taha mitte sellest rääkida. Ma tahtsin rääkida, seal esineb keegi seltsimees rajoonist viie neljandal aastal, poolteist aastat on Stalini surmast mööda ja Stalini isiku hulka, sest hakatakse juba rääkima. Küll veel ettevaatlikud, aga hakatakse rääkima, siis äkki tõuseb, keegi seltsimees ütleb, et ja üldse mis toimub. Et me räägime isikukultusest, aga Stalin on juba igalt poolt maha võetud, ei tohi Stalinit maha võtta, vaata see see protsess, kuni Rushovi 20. kongressi ise võttis kolm aastat aega siiski, nii et, et 54 on niisukene interreeglemi hetk, vähemalt Eestis. Ma ei tea, mis maskus toimus, osal võimuvõitlus, karvad lendasid, aga Eestis ilmselt oli see natuke teistmoodi siis ja see lainetus hakkas sinna alla kultuurikihtides jõudma ilmselt märksa aeglasemalt, kui arvata võis. Kõik olid nii ära ehmatatud, tõsi, hakati tasapisi neid represseeritud tagasi laskma juba 56 55 56. aastal toimub Moskvas Nõukogude Liidu kommunistliku partei 20. kongress, kus Hruštšov teatab siis ametliku parteipoliitikuna, seda Stalini isikukultus mõistetakse hukka, seejärel toimuvad liiduvaba kõikides dubleerivad kongressid, kus sõnum viiakse igale poole laiali. Järel hakkavad Eestisse saabuma ka need, keda on Siberisse saadetud ent võib-olla prooviksin vaadelda veel seda perioodi, mis jääb selle Stalini surma ja 20. kongressi vahele. Sellepärast et tegelikult, ega seal palju filme ütleme pärast valgus koordis tehakse ringvaateid, aga muid filme oluliselt ei tehta. Vaataks korra seda, mis on eesti kultuuris sel hetkel üldse juhtumas. 53. aastal saabuvad esimesed Kitise lõpetajad tagasi. Kaljo Kiisk lavastab väga populaarse kevade versiooni Tallinna draamateatrisse ja see oli üks tõeliselt epohhiloovlavastus omal ajal. Kui palju sulle tol hetkel siis Pärnu poisina need sündmused kohale jõudsid, mis Tallinnas toimusid? Ausalt öeldes mitte see oleks nüüd iseenese ja teiste petmine. Kui ma peaksin midagi sealt meelde tuletan, mina olin siis selleks ajaks sukeldunud raadio turismi pealaest veel kõrgemale, juhtisin Pärnu Koidula koolis raadioringi, see oli päris legendaarne raadioring ja ja muud asjad, mis väljapool raadioringi kooli toimusid, mind peaaegu ei puudutanud, mis kõlab küll küll jumalavallatult, tõsi küll, jah, puudutasid nii palju, et see peab olema 53. Kaheksas üheksas klass, meil oli poiste klass ja oktoobripüha, et olid ükspäev ainult ja nii, nagu see poistekambas on. See oli siis keskkooli kaheksas klass, ma tulin algkoolist üle ees oli siis üle terve rajooni tulnud poisid kokku ja spontaanselt tekkis, et teeme ise ühe püha juurde. Ja hommikul siis kaheksandal novembril. Me ei tulnud keegi kooli Endale täiesti aru andma, et NKVD või KGB sel ajal juba töötab täie auruga. Vennaga kodus magasime emale seletasin midagi, tund ei ole, mingit udu, ajasime, ema käis tööl ja siis Brummib klassijuhataja akende peale jalamaid kooli Takso näost valge täielikus paanikas. Me loivamis ennast kooli ükshaaval, siis kõik poisid tulevad kooli, seal on mingites täiesti nagu halvast filmist mingites pretmanud skaabudes mehed ära seletatud, siis KGB agendid mingisugused toetaksid, ei tahatuppa igaüks eraldi paber ette, kirjutad selles kirja. Ja noh, igaüks siis luulets, kellele hammashaigetel kõht valutas ja keel midagi otsitakse algatajat, nagu see asi ikka käis tol ajal ma olin ikka niivõrd lapsemeelsed ja näiliselt nagu küüditamisaeg oli ülem, ei taibanud, et on alles 53. aasta. Ja siis need paberit korjati ära, minu teada otseülekuulamist rohkem tehtud ja siis meie direktoriks saanud just värskelt Linda soovik, Sindi tüdruk, aga sõja ajal tagalas olnud äsja parteisse astunud, mis meid päästis ikkagi direktor, hiljem väga legendaarne ja väga hästi meelde jäänud direktor. Ja siis ta kogumeid oma sinna kontorisse või kabineti kokku hakkab lörina nutma, ütleb poisid, kas te saate aru, mis te tegite? Tähendab, siis meie mõistsin, jõudis, et see asi ületas uudisekünnise. Aga juhtus midagi naljakat, tõenäoliselt Pärnu enda julgeolekupoisid pluss linnapoisid, pluss kooli kogu see haridusosakond ja nii edasi taipasid, et see ongi poisikeste koerus ja metsasid selle kinni, sest mingeid repressioone meile kellelegi peale selle poiste klass lödid täpselt pooleks mind ja venda viidi eri klassidesse ja nii edasi ja kannatas muidugi täpselt poolik tüdrukute klass, kes suure nutuga meie kassi tulid seal nüüd otsene lainetus, mis Stalini see oli, noh, samal Stalin aastal, eks ole, siis, aga muus osas mina olin sukeldunud mingisse hullumeelse raadio, mad, turismi. Ja otseselt ei oska nagu midagi öelda, mul on meeles ainult virve aruoja, Eesti filmi, režissööri hea kolleegi jutustus Kitise lennust. Kui Nemad olid ühiselamus maganud, noh ilmselt suur tuba, tüdrukud koos. Ja keegi hiljem ta ei ütelnud mulle seda nime ja, ja selle tõttu jääbki nii, et keegi tuntud näitleja hiljem siis naisnäitleja tormab hirmsal lõugama kell viis hommikul tuppa ja karjuva targa küljest on surnud. Ja tüdruk ütlevad, kes seal surnud nõsdaalidel surnud ja virved nii toredast rääkisid. Mis sa karjud, lase magada, tüdrukud magavad. Siis virve aru, õel on üks ungarlanna sõbranna, mõistagi Ungari patrioot, ütleb enne Moskvast ära ei lähe, kui ma vana vuntsi laipa näen, just nii, ütleme firma. Kaks tüdrukut või norra toimetk, vanemad muidugi 25 26. Ja kui ungarlastel oli noh, mingisugune tolleaegne välispass virvel polnud midagi kaat pugema sammassaali poole, see on blokeeritud kolmekordselt, sest ma tean seda man filmides näinud veoautod aeti põike tänavatele ja, ja nii edasi ja tead, need naisnäitlejad poevad veoautode alt läbi, kõhud saavad Samost surelik. Ja siis ungarlane siis ametiühingute maja või endise ametiühingute maja sammas saaliga, kus pandi välja tähtsamate parteitegelaste Sargad nõukogude ajale ja see veeres see võidurõõmus, kiljatus, mis, mis virve ungarlaste. Nüüd võin ma koju tagasi. Nüüd ma olen seda vuntsi näinud, tõesti surnud. Aga no see on natuke teise värviga mälestus ja Kitise poisid, noh, ilmselt tagasi tulnud poisid olidki, vaata nende lavastusi, mis asju nad alguses olid sunnitud tegemist. Absurd ju uksest aknast peale suurt rahvaste sõprust ehk teist üldse ainult vene näidend, mis teatrites läksid tühjadele, saalidele, kes nüüd Ljubov Serova ajasid ja unustamatut 1919 nii väga. Vaata, mis käis või mis nad seal mängisid sisse. Ma tahaksin seda, seda 50.-te aastate teist poolt iseenda jaoks natukene lahti seletada. See on omamoodi see aeg, kus nüüd selgelt kasvab peale esimene põlvkond neid noori inimesi, kes oma põhilise haridustee on saanud nõukogude ajal kelle seas on ka neid, kes tõepoolest hakkavad uskuma, natukene hiljem nägi ta Hruštšovi lubatud loosungit. Et see põlvkond näed kommunismi. Selles ma kahtlen, seda ei uskunud mitte keegi. Ma kardan, et Mikita ise uskunud. Aga mina olengi, ma olen seda mitu korda öelnud, et noh, kes mul nüüd sai 50 aastat keskkooli lõpetamisest ju juunikuus. Et mina olengi see Eesti esimene põlvkond, kes on saanud hariduse üleni nõukogude ajal täiesti vanaaegne. Sest 56 ma lähen Leningradi õppima. Ja vaata, see on tõepoolest põnev aeg ja maru kahju, et vaat, noor inimene on vastuvõtlik ja samal ajal loll. Palun vabandust, noored inimesed, ma olin seitsmeteistaastane, kui läksin esimest korda elus kodunt ära esimest korda üldse Leningradi õppima. 56 sügis meil jäi, kes kooli ajalooküpsuseksam ära, sest vahepeal oli toimunud 20. kongress ja kõik oli kuidas Hamlet ütleb, et on liigestest lahti see maailm. Ja nüüd ma maandun Leningradi ja loomulikult on seal partei ajaloo mingisugune distsipliin olemas. Õppejõu nimi on 10 vara, sest moskva dikter nimi oli kahmara. Ja mul on selgesti meeles, kui see mees tuleb kateedrisse. Ja ütleb poisid või ütles ta, seltsimehed, seda ma ei mäleta, ütleb, et mina ei oska teile midagi rääkida. Ta oli ilmselt kogu sellepärastsõjaaegne endine sõjaväelane, nagu ta ütles, major. Laulnud seda laulu, mis vaja oli. Ja nüüd ehkki tähendab see liimist lahtiolek Leningradis oli eriti arusaadav isegi minu noorele ja lõbusa vahejutu lihtsalt see, et kui me saime kuulda, et ta on võtnud osa talvesõjast majorina tol ajal kehtis ikka see, mis koolideski räägiti, et ikka valgesoomlased tulid väetile Nõukogude liidule kallale, nemad tahtsid ikka suurt Soomet teha kuni Uuralites välja ja ja Leningrad pääses vaevu-vaevu surmast ja, ja kõik see laul, kus juursele kodus isa mul ei olnud, siis aga ema ja kõik muud ja eestiaegsed lehed ja kõik nii edasi. Ma teadsin ju mingil moel haarse nõust, seda talvesõjaasja ainult, eks ole, mida noh, nüüd ma mõistagi rohkem juba tean. Ja siis see onu Maara, kes tuli meil jälle seda partei ajalugu rääkima ja kui ta ele jäi kuidagi sõna ahtraks, siis Baltikumist ta unustas ära, et me neli viis loengut järjest, ühed samad mehed küsivad ja küsivad, kuidas ikka selle talvesõjaga oli, et Soomes on ju, sel ajal oli Soomes kolm ja pool miljonit inimest ja Nõukogude liidus sellel kuskil peaaegu 200 miljonit kestnud ikka sõda alustas ja siis oli kaks korda 45 minutit oli, oli rahu majas, siis ta rääkisime sõjamälestusi kusjuures ülimalt lugupidavalt rääkis soome sõduritest kõik ta oma, need jutustused, lõigud ütles ikka, Luisaldatikin on alles sõdurid, see täiesti suure lugupidamisega rääkis, see on otse, mis ma mäletan viiel kuuendast aastast Leningradis, sest hiljem see noh, nagu hakkab hägustuma, siis tulevad erialaained juba ja, ja noh, nagu sukeldud, sellesse seistakse marksistlik jama. Kes seda siis tõsiselt, et meie käest nõuti marksismi loengute konspekte ja seal käisid ringi tõenäoliselt 500 aasta vanused konspektid, kus siis kirjutati, ma pole elus nii suure käekirjaga kirjutatud, minust glade lehe peale mahtus viis rida näiteks, sest lehekülgi tuli lugeda. Aga siis, kui taipad suures Nõukogude entsüklopeedias on kõik Lenini teosed väga hiilgavalt konspekteeritud, siis ma kirjutasin sealt maha kogu aeg. Ja sain koledasti kiita questi mõnuga spekteeritud Lenini teost. Ühtegi Lenini teost lugenud elust. Ma pean häbiks tunnist õhema, lugesin viiendal kursusel empiiri kritsitsismist, aga see oli nii tüütut, kui sa läksid Leningradi tol korral 56. aastal. Kas sa mingil moel siiski, ma eeldan, kultuuriliselt ärksa noormehena said aru, et võib-olla midagi liikuma läinud ma huvitavat faktina leidsin, et selleks hetkeks on Lennart Meriga juba igalt poolt tagasi ja lõpetanud Tartu Ülikooli ajateaduskonna ja Vanemuise teatris kirjandusala juhataja. Jaan Kross hakkab kirjutama oma esimesi asju. Luuletusi näoliselt aga vaata, Leningradi minek oli teiselt poolt jälle nüüd takkajärgi tarkusena minule natukene niisuguses noore inimese kultuurilises arengus pani teatava piduri ma olen seda tundnud tegelikult tänase päevani sest mõistagi tähendab tehniline instituut ja ma olin. Ma olin hea õpilane, mis tähendas seda, et meil oli nisuke tamm peale, et ma näiteks Ermitaažis alles kolmandal kursusel. Et rääkida seda, et ma oleksin Eestist endale pakkide viisi, ütleme krossi või millal ta sööb, rikaste tulija neid tellinud ma ausalt ei saa. Ja mõistagi alles siis, kui ma tulin jälle koolivaheaegadele ja noh, vendi õppis kunstiinstituudis, siis ma viisin ennast jälle vaikselt kurssi, mis Eestis on toimunud. Tõsi, eesti lehed käisid Mul ema oli tellinud masti lehte, lugesin kas siis noortel wrapher käis mul Leningradis kogu aeg, nii et nii palju, ma teadsin küll, mis Eestis toimub, aga et ma saaksin rääkida, ütleme, mingitest kirjanduslikes ringkondades läbimisest või seda, kui ma ütleks seda, valetaks lihtsalt. Nii et tegelikult niisugune maandumine, muide sama asi tunnistas mulle ka Jüri Müür, sama asi oli Moskva üli, millest nad olid küll maailmatasemel, läbisid nad nägid lõppkokkuvõttes siiski maailmaklassikuid kikkis on 70000 nimetust filmiarhiivis ja ja nii edasi, nii edasi, aga lõppkokkuvõttes saad eesti sellesse tõelisse. Kultuuri pugesid alles siis, kui nad tagasi tulid. Nii et, et see on see välismaal ütlemise halvem külg küll, eks sa ise tead. No 50.-te aastate teine pool Eesti kinomaailma jaoks on selline aeg, millest keegi suurt midagi ei mäleta. Rohkem inimesed, kellel on kolleegid, vanemad kolleegid, kes sel ajal juba tegid filme. Aga kui ma nimetan siin selliseid niri mandril ja siin need on tegijad vaid kui saabub õhtu kontsertfilm, jahid merel, millest me oleme juba rääkinud tagahoovis pigem seostub seoses Oskar Lutsu kui, kui filmiga 57. aastal juunikuupäevad pöörded, kui palju neid eestlasi, kes neid filme praegu mäletab, samal ajal, kui see võib olla Leningradis, käisid Eestis? Kas sa vaatasid neid filme või kas nad tõlgendasid, mida ma vaatasin? Ega siis polnud videokassette, tähendab, kui see eesti film nii või naasugune pöördel või mitte pöördel oli Eesti kinodest läbi kleidiga, ma ei näinud ju seda kuskile. Ma olin tavaline üliõpilane ja ma mäletan ainult üht Eesti filmi, aga sedagi jutumärkides, mis juhuslikult sattusin Leningradis vaatama ühe esimese järgu kapten soli laiekraanfilm ja ma mäletan selgelt, kes ma siis oli juba piisavalt kinoinsener, et taibata, et tegemist on praakkoopiaga rohkem, sest ei mäleta mitte midagi, seal oli paar Eesti näitlejadki, kas, kas Olev Eskola vist mängib seal vööris, Ants Eskola ei ole veesklamegi vitsa vene mereväe ohvitseri. Eve Kivi vist on seal ka jälle omas igaveses rollis. Aga muud asju ma pidin ilmselt väga juhuslikult. Ja ma neid asju tegin tasapisi tagasi, siis kui ma olin juba Tallinnas tööl. Sest noh, mõistagi olid koopad Tallinnas olemas ja vahetevahel me lubasime. Kuivõrd ma ise kamandasin ka genoprojektsiooni ja mehaanikuid insenerina siis ma lubasin luksust vahetada vaikses saalis neid siis kas üksi või kaksi üle vaadata, nii et ma tegin niiskus järel õppimistunde. Nii et, et meil olid need eesti vahefilmid, tulid ja mõistagi hinnang on, nii nagu ta on ilmselt nii väga rääkida, eks ole, sellest aastast võib-olla kõige huvitavam on vaadata seda ideoloogiliste suunitlust, sellepärast et juba kuuekümnendatel aastatel, mille juurde me jõuame järgmises saates vaid rääkida eesti filmidest, aga siin on ilm selgelt üheteistsuguse ajaloojutu jutustamisest ehketavad Lähme filmid 57. aastal valminud juunikuupäevad, mis räägib sellest, kuidas just nagu siis 40. aasta juunis tegelikult Eestis viidi läbi sotsialistlik riigipööre või siis veel 59. aastal iseenesest võib-olla isegi oma omal viisil huvitav film. Kutsumata külalised Igorjelt sooviga selline spioonifilm, kus Nõukogude Eestit väisavad kutsumata külalised imperalistlikust läänest. Mind huvitab loomulikult see, et mil viisil filmid Eesti vaatajale mõjusid või ehk siis alati, kui räägitakse kinost või ka televisioonist siis räägitakse sellest, kuidas meedial võib-olla inimestele halb mõju. Samal ajal, kui me räägime suvalise eesti inimesega, siis mul on tunne, et me võime rääkida ühest teistsugusest meedia fenomenist, mida kutsutakse vastupidiseks tõlgendamiseks. Et niipea, kui sa tunned, et sul ei ole sugulussidet, sellega, kes räägib nii peas, hakkad tahes-tahtmata tema sõnu tõlgendama vastupidiselt. Ehk et näiteks kutsumata külalised nendele eestlastele, kellel on metsavendade mälestus veel vaid 10 aasta taga võis tunduda väga jabur või mitte? Vaata, küllap Sul on õigus. Esiteks, kui sa isegi vaatad tolleaegsed noh, nimetame siis filmikriitikud siiski, see oli nende filmide puhul uskumatu küll. Kuigi nad olid ju puhtad propagandaelemendid reas, eriti muidugi kutsumata külalised, puhas KGB tellimusfilm, muide Jüri Müür mängib seal mikrorolli küll ühtegi sõna temal raadiomehaanik ja Heino mandri esimene loll pärast Siberis, kõik on seal, ta mängib ühte paha, paha, paha, nii et selles mõttes seal huvitav, eks ole. Aga piisas ju selle eest, kui tiitrid silmusid tegijatena vene nimed ja jutlusta mingisugust rahvuslust praegu, aga nii oli vastuseis automaatne. Tähendab see, et üks vene režissöör isikuma ei olnud filmimaailma väga pühendunud. Nii kui ma nägin ikkagi niversonid manud röökida nii-öelda selge see, et sealt ei saa midagi head tull. See oli esimene efekt ja teine asi oli muidugi see, et kes vähegi kirjaoskaja oli ja luges filmikriitikud, artiklid, mis tookord ju siiski ilmus siis noh, need olid enamuses oma enamus siiski mahategevad ja noh, seal oli reeglina üks lause, aga operaatoritöö on piisavalt hea, pilt on enam-vähem, kus siis see on meil käibefraas on ka tänapäeva, et oli hea operaator, pilt oli enam-vähem Foxus kõik siis, sest muud ei osata Direct operaatoritöö kohta. Ma kujutan ette, et, et üks normaalne eestlane suhtluski nendes filmides just nii nagu pidigi suhtuma. Et nojah, nad on nüüd olemas ja seal on nüüd juba eesti näited olnud jube kõik sees, aga sealt ei saa midagi head tulla, sest on teada on, et kahte asja võimatu kokku pane, vähemalt sellel tasemel. Sa mainisid nüüd näitlejate teemat huvitab taoliste filmide puhul ka see, et kui näiteks täna nähakse näitlejaid reklaamides või televisiooni seebi laadsemates asjades siis automaatselt nendesse teatud ringkondades enam nii hästi ei suhtuta. Samal ajal kui sa räägid Heino mandrist kes teeb ideoloogiliselt talle täiesti vastupidise rolli, kuidas sellele vaadata või noh, ilmselt võib arusaadav, miks ta vaata seda peaks küsima tegelikult näitlejate käest, mul ei ole ju näitlejatega niisugust hingesugulust ja nii edasi, aga ma kujutan, et kui aastakümneid Olev Eskola mingis vene filmides saksa ohvitseri, siis tal ikka plekk külge jäi. Kuigi jah, vene kriitikud ütlevad, et fantastiline rüht ja missugune see saksa keel ja ja kui ikka neid need draamateatri kommunistid, oletan, et Eduard Tinn ja kõik need mängisid ikka filmides selliseid kommunist või vähemalt parteitöötajaid. See plekk jäi ikka külge, mitte kuhugi ei pääse. Ma usun, et see on, see on täpselt sama asi ikka. Ja hea küll, et näitlejad tegid, noh jah, Rein arene, kohtlikus hoida oli laps läheb niimoodi näitleja, lapsemeelsus ja nii edasi, nii edasi seal vahendites ja no ma olen ainult metskaptenid teinud Rein arenike koos, kus tõesti ka küllap neil oli ebamugav. Teisest küljest, palgad olid ju niisugused, nagu nad olid, meil pole kordagi rääkinud ju, kui ju sellest, et, et Tallinnfilmi palgad olid ju alla keskmise kultuuritöötaja palk, eks ole, siis nüüd ma loen arhiivist, et seesama sinu poolt nimetatud Nikolai Ivanovitš palk oli 200 rubla, peatoimetaja Remmelgas 250 rubla toimet. Lennart Meri sai 210 rubla. Directroc. Mina kui ma juba olin tipus helimees ka minu polku, siis 210 rubla naeruväärselt väiksed, omavahel öeldes Ivan Käbini palkul sellel 700 rubla, ehkki sina ei olnud tol hetkel veel Tallinna kinostuudios tahaksin rääkida veel ühe toreda loom, mille kaevas välja Tallinna Ülikoolis üks diplomand, kes kirjutas diplomitöö Mahtra sõjafilmiprojektist siis Mahtra sõja 100.-ks juubeliks plaaniti 50.-te keskel filme, mängufilme ja seda esimeste stsenaariumit. Kirjandusliku stsenaariumi palgati kirjutama taas Paul Rummo, kellest meil on siin kord juba juttu olnud. Kes kirjutas küll esimese variandi, kirjutas teise variandi, mis seejärel Eesti poolel peaaegu heaks kiideti. Kuid löök saabus siis, kui asi läks Moskvasse kust tulid tagasi kriitilised märkused, mida Paul Rummol enam otsesõnu ei seletatud. Aga mille sisu oli see, et stsenaariumis oli kõik korras eesti talupoegadega, kes olid ideoloogiliselt sobivad Nõukogude võimule, samuti oli selge, et sakslastest mõisnikud on pahad probleem, tekkis vene karistus tartlastega, kes tulevad siis mõisniku palvel kohale, hakkavad eesti talupoegi piitsutama ja siin tekkis probleem, kuidas saab vene soldat peksta eesti talupoega samal ajal, kui nad on mõlemad proletaarlased esindajad? Vaata, sa tuletasid mulle ühe asja meelt ja täpselt sama asi, aga nüüd juba päriselt korduv Mark Soosaare jõulud Vigalas, mille peal ma olin seal reaalsusesse penisõdurid peksavad Vene sõdurit, karistussalklase vene sõdurid lasevad maha ja seal oli niimoodi, et peksmise episood ongi margil väljas, kuigi me sealpool jokes talume Vigalas tõesti läbi peksnud. Tõsi, mitte väga valusate piitsa tegurid olid kuidagi porolooniga kaetud, midagi niiskusthakatised, sealt efekt oli täiesti veel palja tagumikuga ja talle anti pudel viina, karjus seal nagu nagu põrsas aia vahel. See läks välja igatahes seda mäletan ja, ja mahalaskmine lõpus on ju ka margil viidud ja nagu mingisse teise ruumi, et seal juba see ballaadilaulja laulab, niimoodi pauku ei ole ja mehed plaanis kukuvad ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja samal ajal jälle Moskval tekitas vastuseisu, kuidas Eesti talupojad ründavad, mõisasid ja ütlevad, et seda ikka ei tohiks näidata, et see on ikka väga barbaarne ja ja siis toimetuskolleegium istus ja mõtles, kuidas näidata mõisate vallutamist ja rüüstamist, nii et siin näiks barbaarne. See jäi tegelikult saavutamata seal mõned lõigud vist pehmendaskist, noh teadupärast sellest tehti ju üks lühike variant, kus marki kontrolliti pealkirjaga õpetaja kus peaosa mängis Jüri Arro ja siis selle järel tuli alles täis film seisis nimeks jõulud, Vigalas oli täpselt sama probleem, aga nüüd juba valmis filmiga tuli sisse. See asi huvitav on see, et tolles kirjavahetuses, mis ris arsti Paul Rummo ja erinevate tsensuuri instantside vahel, Ühel hetkel Paul Rummo kirjutab ka, et aga et ma ei saa aru, kuidas saate te kaitsta Tsaari-Venemaal võimuesindajad, et kas, kas nüüd me oleme jõudnud nii kaugele, et Seegee, kelle me troonilt kukutasime, on see, keda me peame ka filmise kaitsma, aga loomulikult see läbi ei läinud ja see filmiprojekte jäigi üheks nendest, mida arendati, milleks kirjutati mitu stsenaariumi versiooni, mis iial ei anta tootmisesse. Seal on neid arhiivi lademetes, on neid arendatud ja mitte arendatud Altkoridorides Tallinnfilmis räägiti nii, et Tallinn film on terve Kirjanike Liidu juba kinni maksnud. Sest kui remmelgas tuli pidada Te, mäletate ehk siis nende kirjanduslike stsenaariumite ostmine ja mitte ostmine ja see oli niisugune lõpmatu protsess. Ja noh, nagu teada, mitte käivitanud stsenaariumidest, maksti täitsa kõvasti, mida ei tulnud tagasi maksta, kui see ka ei käivitunud, kas mitte 2000 rubla või midagi, noh, tolle kohta kohtad, kohtad suured rahad. Aga noh, kui riigi raha ega muuseas kahjujal kirjanikud elast sellega saab meie tänane saade otsa. Meie järgmises saates jõuame ajajärku, mil tekkis tõeline Eesti mängufilm või vähemalt nii armastavad paljud filmiajaloolased arvata. Tegemist on siis 60.-te aastatega. Täna olid mikrofoni ees Enn Säde ja Ilmar Raag, nuppe keeras Kätlin Maasik. Kohtumiseni järgmisel nädalal.