Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna räägime ühest Eesti laulu emast. Oma loominguga on ta mõtestanud ja julgustanud meie olemist 60.-te aastate algusest tänase päevani. Tema sõnadega laulab Urmas Alender. Makstes vaarial tahab Tahaksin. Viivi Luige loomingust tuleb jutt. Ja saate külalisteks luulesõber Mari Tarand ja kirjandusteadlane Aarne Merilai. Äsja lõppenud Viivi Luige sisuka juubelikonverentsi üks peakorraldajaid. Vahepalana kuulete kirjaniku enda lugemisi raadio arhiivist. 1987.-st aastast mis siia jõudnud Mari Tarandi käe all ja saatele paneb punkti, Viivi Luik ise. Tema lõpusõnad Tartu juubelikonverentsil. Ma olen Viivi Luige lugeja ja Viivi Luik on minu luuletaja, üks minu luuletajaid ja üks nendest, kes on minu ajas luuletama hakanud, sest näiteks Betti Alver hakkas luuletama palju varem. Aarne Merilai, kas kirjandusteadlasena oled sa alati selline teoreetiliselt luulemaailma kompav või on ka emotsioonil sinu ja Viivi Luige suhetes kohta? See on tõesti eripärane emotsioon, mis ilmselt praegu väga hästi mari suhet täiendab, ma olen noorema põlvkonna inimene pole kunagi varem viivid tundnud, nüüd vaevalt aasta aega väga südamlikult koostöös. Aga see suhe kaldub mul olema tõesti niisugune analüütiline. Mul on see väga tähtis. No ütleme nii, et ma võiks pidada ennast kognitiivseks inimeseks, see tähendab seda. Kui mul ajul hea, siis on mul ka südamele hea intellektuaalsed emotsioonid valdavad ja kui mul on, ütleme siis analüütiliselt väga pidulik ja tekstide suured hulgad paistavad omavahel läbi nagu röntgeniga, siis ma südame poolest väga erutunud ja satun nagu sellesse maailma. Katsume siis, kes röntgeniga, kes südamega Viivi Luige loomingut ja tema luulet täna selgemaks kõnelda. Kas luuletaja puhul on teie arvates oluline see, et hakkas näiteks kirjutama 60.-te alguses on see mingi märgiline aeg tulekut? Kas ma mäletan seda luulerohket aega, sest mina olin enam-vähem ülikooli lõpetanud, kui Viivi tuli Kaszekis oma Pilvede pühaga aga minu õpingukaaslased olid olnud Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, kes olid aastakest viis. Ütleme nii ees, aga selles nooruse ajas on see märgatav vahe. Viivi tuli nii väga noorelt ja ma mäletan seda, ma olin noor raadiotoimetaja lastesaadetes ja meil on alles helilint, kus 15 aastane Viivi loeb oma luuletust, neid taevas on sinisem, isegi siidist või pilved on valgemad, isegi kriidist ja nii edasi. Ja see andekas laps oli, tähendab siis juba leitud, see oli luulerohke aeg, seal oli nii palju sealsamas kassetist tuli Runnel, tähendab see aeg, milles luuletajaks saada, oli kuuekümnendatel aastatel ikkagi parem, kui oli olnud otse pärast sõda puhas anne ja see võeti kuidagi rõõmsamalt ja kergemalt vastu. Minu arust oli see nii. Minu jaoks on ta muutunud kuidagi koondavaks, luuleta isiksuseks naine pealekauba kes esindab kuidagi tuumselt hästi 60.-te 70.-te põlvkonda, kus siis lahvatas valla selline vabaduse eufooria ja avalikult, eks ole. Vabaduse tung on kogu aeg meis kõigis olnud praegustes tingimustes ja ma arvan, et ta isegi ei sobiks, ta vajab natukene rohkem õhku ja rahu enda ümber, praegune olukord rabeleb. Ja see luule inflatsioon on täiesti ilmne. Tekst on palju, tegijaid on palju. Ja Viivi Luige jaoks see kontekst on kindlasti võib-olla liiga närviline. Noh, see see kristall, mis ta oma loominguga on loonud, hästi mitmetahuline, see peegeldab küll praegu oma erinevatel tahkudel väga hästi neid hoiakuid, laadi tendentse, mis praeguses luules valitsevad, et noh, mingi mingis mõttes võib öelda, et praeguse luulesituatsiooni suhtes mõjuta, kui teatab lauluema ja lauluema arhetüüp meie rahval ikka väga tähtis olnud rahvaluulest saadik. See mõte on niisugune uus. Võib-olla sarnaneb selle nagu Uku Masing kunagi ütles, et. Ma teadsin küll, et see niimoodi on, aga ühel hetkel ma saan sellest aru ma seda lauluema ideed, kui ei mõtle kujundlikult, vaid päris reaalselt, et keegi peab meile laulma. Jah, kuskil on niisugune mesilas mesilasema tüüpi nagu kõivu ette, kuidas viisi, kes koondab enda ümber aega ja võib-olla sarnaselt näiteks kütuste veskile seal vendades garamaazovides, kus keegi koondab enda ümber kogu ajastut, esindab seda. Mina jälle ma olen ja tahan olla praegu selles saates tõesti lugeja, ma olen puhtalt tema luulet vajanud, armastanud, austanud, lugenud, pähe jätnud, sellega elanud ja ma ei suuda seda üldse niimoodi eritleda või, või kuidagi ma ei tahagi seda analüüsida niimoodi, aga kui ma täna selle ülesande saanud, et räägi natukene siis ma mõtlesin korraks niiviisi, et minu jaoks on nagu kaks Viivi Luike. Ja üks on see, see õrn akvarell, see kurb, lilla kanarbik. Minu meelest on esimeses kogus vaatet esimeses luuletuses määrdinud lumi, lepakooremaik angervaks ohakas tuli lill, õrnad pilved, taevaste tuul, tule alla, liblikas. Piibelehed, niisugune õrnus ja ilu ja valu. Ostagaks kimpu kannikesi, neid müüakse juba valgusta, kui nad kahekesi sinu pimedat tuba. Kõik see, see armastuse igatses, aga see on niivõrd niivõrd õrnalt, nii ilusast ja nii hästi. No muidugi tänapäeval inimesed ütleksid, ega luule ei ole selleks, et kedagi panna hellima või et puhastada või et tal on ja seda lugedes või noh, luulet vaadatakse praegu teistmoodi, nii, olgu, aga siis see teine viivi ja kust see algas, seda ma isegi ei tea, aga mis tipneb tema ränga rõõmu koguga kus on äkki nagu niisugune, no ma ei tea, kas võiks öelda siis Christian Raualik söejoonistus või mingid dušiga või jämeda markerpliiatsiga tõmmatud jõulised tugevad jooned Isamaa alus, viha, protest, õiglus, seal võib olla ka see, see hiljem tema proosas olnud niisugune päike, võitlev tüdruk või, või vastaline otsiv. Pärast tuli nagu vabastav jõud, alguses oli see, see see kurb ilu. No ma ei tea, kas Viivi Luik noorena Mõtles selle peale, et kunagi saab tema osaks paar aastakümmet hiljem anda ahastuses ja ahistuses vaevlevale rahvale mingisugust jõudu, lootust või, või panna kirja see rahvajõud ja ja jõuetus ja see, et miks on igal ajal omamoodi valu, mis meid kõiki elavaid teeb, üheks tõuks. Käsi kirjutab ja kortse, tume valu tõuseb paberilt ja muutub elu jooksma. Ütlen siin kohe ära, et palun andeks Viivi Luige ja paremate lugejate käest, kui ma valesti midagi tsiteerin, ma räägin nii, nagu mul peas on. Aarne Merila jätkame mari joonistas siin kaks pilti, eks akvarell ja teine tume tuši joonis. Jah, need pildid on mulle samamoodi olulised minu meelest niimoodi kahte lehte ja ta tegi ja ma olen ise oma mõtet seda ka niimoodi teinud, et ühelt poolt see õrn akvarell ja siis kuskil Praha kevade ja kogu hääl kust tunded ühelt poolt pöörduvad rohkem sissepoole ja süvenevad, aga teiselt poolt pöörduvadki näoga ühiskonna poole hakkavad ühiskeelt kõnelema. Tekstid lähevad sümbol tasandile, kui tekib niisugune tekstidest Refoonia etendusegi pindmine, realistlik kiht ja seal all on sügav sümbolistlik sõnum. Nii nagu juba erustenno sümbolistina on luuletanud, ei toiminud ja, ja Uku Masing ja Tuglase novellid muidugi siin taustaks Viivi Luige st saab võib-olla isegi vähe teadvustatud kujul kirjandusloos, aga tõeline sümbolist, mis tipneb tõesti siis rängast rõõmust kogus, mida võib ju ka vastupanuluuleks nimetada, Jaan Kaplinski ja teised on seda nimetanud kujundil on suur üldistav topeltjõud, iseenesestmõistetavalt on see siis protestil osalt põgenev, aga pigem siiski ikkagi rohkem vastu vastuhakkav vaba laps, kes paneb selle rahva elujõu ja mured ja mõned sügavamad valupunktid kirja niimoodi, et ükski tsensor ei saa ka neid maha tõmmata, sellepärast et kuskil ei ole näpuga näidata. Üks raamat on lahti. Haa, taevas on ära neetud. Külmalt särab kui militaristid metall. Siiski ta kurvassinaga luulest tehakse ärivalgete roiete vastu sileda naha all. Surmatunnini põrkab salapärane täring mida võib juhtuda tuha all tules ja jääs. Piiblis poliitikas, proosas, lihas ja luus, teisi pilgata küll enese pilked on pääs, kus on neid võlusõna ja kelle punases suus noort ja julma kevadet ootad. Ja ikka veel truult selle eest sa saad au ja raha ja unetu ööd. Üks raamat on ikka lahti, sealt tähti tõuseb ja tuult säält leia üles üks sõna, see ongi see elutöö. Seal on ka valge Engel ja must päike ja põrm ja sinu tõmmata neid nende vahele piir. Sinu enese nime pääle seisma jäi, sõrm, ole nüüd ise lootus, ole ta viimane kiir. Et kui naine samas ajas, kirjutasid ju väga jõulised luule isiksused tema üksi naisena seal keskel, kui me võrdleme nüüd tema eakaaslaste põlvkonnakaaslaste ja tema tekste, et kasse, naiseks olemise lugu ja mari sulle on meelde jäänud või, või hinge jäänud koos Livia tema luulega. Keelt see, ma ei ole sellele kunagi mõelnud, kas Viivi Luik, naisluuletaja või mees, luuletaja, aga või sa praegu ütled, et samal ajal olid tekstid, siis mina olen niimoodi vahel oma peas kokku pannud? No ühesõnaga näiteks kuiviivil on seal oma vara varases loomingus selles õrnas perioodis, eks ole, see, et et tuul, taevaste tuul, tule alla, üks liblikas koju, vii tuul taevaste tuul, tule alla, järguda nutku, nii suudleda kurbi silmi ja nii edasi. Aga mis on samal ajal Pauleerikul? Tal on seal, kuidas tähepuus, seal tuleb tuul ja ütleb, et seda, kes lamab jalaga lüüa või möödudes nõndasama käega lüüa ei või. Ja siis mis võib ja mida ei tohi, ei tehase rääkija, tuul, ühesõnaga rääkija tuul on sealsamas, on naiselikult, on mehelikult või näiteks kui, kui Juhan Viidingut on seal, ütleme niimoodi, et lillemüüjatel hakkas külm, enam ei õitse, nemad. Aga samas Viivi ütleb, mina ei armasta lund, lumi on liiga jäine, lumi sajab ja sajab, lumi on hallipäine. Minu meelest on niivõrd kooskõlas selle luulehäälega, mis sel ajal on. Mitte, et ma ütleksin, et et saab segamini ajada, aga minu meelest need, see on mingi niisugune luulevendlus, mis seal toimib. Seda ma saan toetada, isegi ühe tsitaadiga käibki proosa proosa kirjutamise kohta, aga Viivi Luik näiteks näiteks ütleb tsiteeri niimoodi, et kirjanikud räägivad meiega pealetükkivalt meestest ja naistest sel ajal kui meie ihaldaksime juba olla androgeenid, milleks meile need mehed ja naised, kui meile aitab iseendast taoline hoiak mittemeheks naiseks jagunemine iseloomustab ka Ene Mihkelsoni ja Tõnu Õnnepalu üldse eesti kirjandust mis varasemal ajal oli küll võib-olla kergelt seksistlik, aga üldiselt me ikkagi mõtleme nagu inimeste peale ja, ja naiskirjanikuks ja mees kirjanikuks jaotamine tundub alati imelik olevat ja see tõesti ei tundu olevat nagu probleemi. Oluline. Vähemasti Viivi Luige puhul mitte, kes mõtleme kui üldisemate kõiki ühendavates kategooriates. Jah, ma tean, et ta ise vististi kusagil on öelnud, et häält ta peab mingiks murrangukoguks või kuidagi nii, ma ei tea, jälle siin ütlen, ma ei taha sellele mõelda, mis järjekorras ja millal ilmus see või teine asi. Aga rängast rõõmust on siiski niimoodi, et see väike vihik, mille puhul ma alguses mõtlesin, nii et oh jumal, et kas nii hea luule ei võiks olla ka ülendatud mingisugusesse ilusasse, väga väärikasse raamatusse nagu tol ajal nõukogude ajal tehti, neid luulekogud olid kopika hinnaga ja imetlesime, kuidas soomlased annavad luuletusi välja, et kuidas luuletused mahutuvad lehele, neil on ruumi, neil on õhku, neil on ilusad kaaned ja ilusat ilust, Vabereni. Aga selle ränga rõõmu kogu puhul, see muutus kõik tähtsusetuks. Kas ta oli väike kastani vihikas, tali õhuke, kas ta ei peaks? See oli niivõrd tähtis see tekst, mille iga luuletuse esimene suurte trükitähtedega laotud rida ütles midagi. See kogu oli mul mingil hetkel peaaegu täiesti peas. Ja sellega istusime oma vanema õega, kes ei olnud mitte kirjandusinimene, reli muusik. Istusime Lasnamäe kuskil kaljupanga otsas ühel päeval suvepäeval ja lugesime vastastikku peast. See oli nagu andis nagu mingisugust jõudu selles ajas just siis. Rängast rõõmust ilmus 1982, eks ole ikkagi ränk, masendav aeg, üsna sihuke tühi ja ummikutundes oli. Nojaa, aga kui sa loed seda, et keegi on selle niimoodi kirjutanud, et et raadiot kogelevad televiisor maigutab suud ehk ei tulegi kevad, vaid midagi hoopis muud või kuidagi niiviisi või majahoidja hoovis, raiub jääd raske kangiga taob kitsas talverada. Et ta on selle sõnastanud selle. No ikka see, et käsi kirjutab ja kortse tume valu tõuseb paberilt ja muutub elujõuks, ta on ise seda öelnud, et, et see on nagu kujundlikult see, mida me kõik tunneme ja on, on valus ja on paha ja on raske. Aga keegi on seal välja öelnud ja siis hakkab natukene kergem. Näiteks see kogu hääl kui Viivi ütleb, et see saatis mulle erameili ja ma tsiteerin näiteks, et mulle oli kogu hääl väga tähtis. Mäletan, et see raamat tekitas tollal mingit võõrastust, kuid ise olin esimest korda rahul, sest olin väljendanud seda, mida ihkasin väljendada. See tunne lugejale tuleb ka ilmsiks, et luuletaja on ise esimest korda rahul mida ta on suutnud väljendada, et ei ole selles mõttes enam nagu Juhan Liivil ikk Debora Vaarandi loodusluule natukene ebalev ja jalad on nagu maha saadud ja selline tahe, tahe, tunne, tuleb, tuleb tekstidest ilmsiks ja siis mälestis edasi arenemine, süvenemine siis sellise linnaluule ja olmelisuse suunas, mis on tegelikult näiline, vaid tekstid siis muutuvad üha rohkem ja rohkem sümboolseteks. Ma olen viimasel ajal on nimetanud seda nagu stereofooniliselt kontrapunktiliseks, kus ühe teksti asemel on tegelikult kaks teksti ja kui ühe teksti asemel on kaks teksti ja siis tal on ikka topeltjõudja sisemine vägi on seal sees peidus, mis tipneb siis rängast rõõmust kogus. Kui tõesti niimoodi nõukogude aja luule tippiroonilisel viisil öeldes sõnumit risti vastupidine Nõukogude luulele hääle juurde korraks tagasi põrgates. Elu võitluslikult on seal ka muidugi väga tähtis, siis sattus luuletaja esimest korda rünnakut D alla surve alla ja ta pidas sellele väga, väga vapralt vastu, aga avalik kiri kirjutati Rahva hääles ja see kõik ei ole. Oli, süüdistati teda Uku Masingu likes qq maastike viljelemisel ja nii edasi. Ja et küsimused, mis häälega selline õieti tegu, kas mida Ameerika häälega oli nagu vihje ja ega see naljaasi muidugi tollases ajas ei olnud, aga seevastupanuluule siis, kuidas ta lõpuks rängast rõõmust kogu juures tipneb kustestisendile, näiline olmepilt, ütleme mingi Mustamäe Lasnamäe, kui, kui Lasnamäe, siis seal oli, aga ja selle all niisugune tõesti võiks öelda tammsaarelik, eepiline voolamas voolamas, selle all niisugune ülim sümbioos, tekkimine, sõnumi, täiuse efekt, kui see väljendus on täiuslikult sõnumi teenistuses. Puhas ülemus, sõnum on ise kahetähenduslik, et see minu meelest annab tekstile topeltjõudu. Ma võtan näiteks kaks, kaks troofi luulete, sest et südaöösel majas sõidab lift läbi uksesilma, vaatab inimsilm trepikoja kalki valgusesse. Külmatõmbetuuled vilistavad pikalt uusi linnaosi, saates talve algusesse. Niisugune näiline olmepilt, eks ole. Magala trepikoda ja kõle talvevalguse kalk atmosfääri mäletavad veel seda, osaliselt on see, mis praegugi säilinud, eks ole. Aga teine kiht, niisugune üldistatud sümbol alltekst või, või ma ei tea, peal tekst. Uksesilmast piilus ilm, eks ole, niisugune nuhkimine kalk atmosfääri ingelises mõttes külmad tõmbetuuled vilistavad pikalt, eks ole, nagu Siberisse viivad rongid saates linnaosi, eks ole, talvealgusesse et visked, rahvuslikud motiivid, mis olid täielikult keelatud, millest oli tarvis rääkida mitte sellepärast, et keegi neid ei teadnud, vaid et sellist ühistunnet turgutada ja et me ikkagi saame kokku hoida ja me oleme olemas ja me saame oma probleeme väljendada. Ja neist nii-öelda. Ja näiliselt võib-olla tundub see, et natukene ühetähenduslikult tõlgendatud kujundit kujundile kahtlemata laiemaid tähendusi ja konsultatsioone, aga see tuum ikkagi on selline rahvuslik mure, rahvuslik püsimajäämine ja ma olen ka Viivi Luige käest küsinud, et mis sa ütled, sellise tõlgenduse kohta ma nagu praegu välja pakkusin, siis tema ütles, aga lihtsalt jah, see ongi see. Sellesse jutt käibki kogu aeg selle ümber, kallerdub siis muud kõrvalmotiivid ja muud üldistused. Noh, see on teksti, teksti, stereo, foonia, tekstil on lisajõud, tekstil on sisemine elu, niisugune võimsusi vägi sees. Kuidas on raadio toimetajal olnud Viivi Luige klapitamisega, raadio, tsensuuri ja ideoloogias? Nendel aegadel, kui see kogu rängast rõõmust ilmusi oli ilmunud, oli ka juhuseid Viivi Luike paluda vahel raadiosse esinema. Kõigepealt tuleb mulle meelde üks niisugune saatesari, mille genereeris Hando Runnel. Sari läks kirjandusest ja seal oli kirjandus ja sõna kirjandus ja muud kirjandus ja niisugune sari ja seal oli peatükk, kirjandus ja uhkus. Mina toimetasin, Hando Runnel oli selle saate ülevalhoidja osaline alati ise ja kirjandus ja uhkus sellesse valista. Just Viivi Luige ja mitte asjatult. Sest kui me nüüd niimoodi mõtleme, et Viivi Luige luules ja selles hoiak koos ja kogu tema olemuses on niisugust uhket väärikat. Ma kogu aeg mõtlen, et kuidas see nooruses väga noore luuletaja haprus õrnus otse sama akvarell, et kuidas seniseks jõuks siis sai. No nii, et mul on selle saate lindistus meelde jäänud ja aeg-ajalt kutsusin Viivi Luike ka mõnesse kirjandust puudutavas elu puudutavas saatesse ja oli üks aasta lõpp. Ilmselt oli see aasta 82, ma arvan, Viivi rääkis. Loomulikult oli see tema publitsistlik esinemine kooskõlas unisoonis sellega, mida ta just selles ränga rõõmu kogus kirjutab. Seal oli väikseid eluhalli, olmelisuse, kitsuse, surutuse, joonekesi, aga see ei ole nüüd luuletekst, vaid kirjaniku esinemine, siis läheksime selle tekstiga viseerijate juurde. Aga võtke see maha, võtke see maha, võtke see maha. Tasapisi teks kahanes ja kahanes, kuni ta kahanes kaheks minutiks. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ei läinudki lõpuks eetrisse, et siit on ikkagi näha, et luules sai toona rohkem öelda kui sellises just nimelt jutustamises ja siis mul tuleb ka meelde, et viivil on ju seal niimoodi, et ühtki tattattattattat, ühtki liivatera ma ei tea. Sellest koormast ei saa ära anda, mulle on neid tarvis elamise jaoks ikka jälle seesama, et luules saida, seda seda ängi väljendada ja teistele sellega jõud anda ikka jälle see, et ta sõnastas. Vanu ähvardusi taevakaart on täis enamus. Mis sinna kõrvale ei mahu? Suures armastuses midagi, on jäist, ajaliku, pilget, igaviku rahu, talve viirastused käivad läbi toa seintel lumesaju, närviline võte. Mitmesingel, meelevalla sai ja loa. Ehk on kuskil teada, millega see lõpeb. Läigib kella klaas ja läigatab Silet. Kuskil kaugel lauldakse liimarleeni, kuidas kinni maksta veel üht kevadet, mida ajalugu süstib meile veeni. Mis on veel kuidagi väga viivilikatsee, mida minu meelest ei ole, teistel, on see temal, on need? Verisooned, liha, luud, rinnakorv, süda, kõik need, et niisuguseid inimesi, keha elemendid, need kõike tuksuvad ja tõmblevad ja kannavad neid mõtteid, soove igatses edasi ja isegi nagu, et tükk mälu on käes, sa surud, need pihku jääb valge vesi või siis minu pääl luu sisse joonistati eesti kaart. Muidu mina ei ole see, kes luulest otsiks, niisugust väga. Noh, ega ma ei oska ütelda lihaliku kujundit või sellist, aga see on niivõrd omal kohal. Minu pealuu sisse uuriselt eestikaate sõnu tangidega kisu suust, räägi surmatunnist, reetja kaelaluust. Või valusalt kõrvadest läbi lõikavad maailmatuuled. Seda sa vist juba ütlesid, tume sajand tõmbub sirgu, traadid kaelalülides? Jah. Traditsioonilisel viisil võib seda ka seletada, mis ei ole ka ilmselt väga vale muidugi, mis ei ole ainuvõimalik, aga esteetilise olemus iseenesest ongi niimoodi olla nii ühel ajal meeleline kui ka intellektuaalne, et mina võin sind abstraheerida teha, aga luuletus peab olema ikka läbi keha kirjutatud. No vot ei näe kedagi teist, kes niimoodi teinud. Täitsa kombata või niisugune arvustatest keegi nimetada, kas ta viibisektsiooniks muidugi viivi allusioon on siin ka olemas, et tõesti niisugune vahetu kehalõikamise žiletiga skalpelliga lõikamise tunne tolles ajas see oli ka reaalne ja igaüks oma oma kehal tundis. Ja kui luule selle niimoodi ära sõnastab, siis saab ka ilmsiks, et see tõepoolest niimoodi on. Nende sõnastamist tegelikult asjad ilmselt ei ole. Tavapoetikas sünest ees jaoks võib, seda nimetatakse mitmed meeleandmed, nägemine, kuulmine, haistmine, pumpamine, kõik kuidagi koos aktiveeruvad on olemas, et see on esteetilise olemuseks, et ta nii kehaline, meeleline kui ka kui ka samas intellektuaalselt või seda all tekstiilist või mõttelisemat osa pakku ja ja need on tal nii võimsad paralleelselt, nii harmooniliselt tasakaalustatud sümbolistlik luule väga kergesti kalduda. Kas liigsesse sümbolismi siis esmapinna olmetasand tühistub või olla nõrk ja olmeline tasand, nagu võtab võimu üle viivi puhul tilguvad omavaheline tasandid ja kumbki 11 ära, seetõttu ei ole see ka väga paksudes värvides sümbolismi, seda on selles mõttes nagu raske ära tunda. Aga vaata, tal on ju, kas mitte jälle ka rängas rõõmus on niisugune pilt. Ta elas tegelikult seal turu ääres, käisin seal kõrges korrusmajas ja kui me seda luuletust loen, siis ma millegipärast näen ikka seda tuba ka kus on jälle see mingisugune olmeline, niisugune asi. Midagi, mis ta seal näeb, ma ei tea, laual, kas oli poolik telesaade äkki või nii ja siis kuskil seinale langeb mingi valguskiir, ma ei tsiteeri siis mul ei ole see luuletus peas. Aga kui kuskilt siis praegu siit läheb elu ja luulepiir, niisugune rida on teil seal ja ta ise kuidagi saab ka sellest aru, et et ta katsub elu ja luulepiiri kas näha või, või, või seda ületada. Ja luule alati sisaldab kontraste Need kontrastid, on ta siis niimoodi nähtud niimoodi sõnastatud, et nad sellest olmelises tasapinnast üldistavad hakkavad esindama mingisuguseid suuremaid kontraste ja suuremaid probleeme on siis midagi üldisemat ja sealse sümboli jõud tuleb, mis muudab need olmelised pisidetailid oluliseks tähtsaks. Aga valdav osa eesti kirjandusest isegi nimetati olmekirjanduseks, eks ole, sellele kõrgemale tasemele lihtsalt ei jõudnud tõusta. Aga tung oli kindlasti kõigil laviini näetegi selle triki ära, et tema tõusis selles mõttes nagu esindab kogu seda pürgimuste. Ega see olmekirjanduse isa olla ei tahtnud, ta tahtis kuskile ikkagi olete nagu kõrgemale tasandile võite tähendusele jõuda. Aga mõni sai sellega ka hakkama. Kaplinski, Runnel, Viiding, noh, siin muidugi lisada. Paljud kuigi olmekirjandust ikkagi rohkem, see oli ikkagi proosas, rohkem kasutati seda tegelikult ma tahtsin sellega haakuda, need olmelised detailid või üksikud asjad, et kus nad kasvavad, siis kõrgemaks muutuvad millekski suuremaks. Lugeja, nagu ma olen, et miks jäävad teatud read kummitama ja kerkivad uuesti ikka ja ikka jälle lihtsalt pähe iseenesest, et miks igal kevadel tuleb minu juurde jälle see, et kas kevad ongi siis igavik, suitsboria õhtueha, kus on need hernekepid ja isa vöörusest tuleb välja ei ole ühtegi kevadet, kus ma ei ütleks mõttes, et isa vöörusest tuleb välja ta kuurist, mis nüüd on pisem, võtab terava labida välja ja valguse armulise, kes on nii suur üldistus, aga mina näen ka oma lapsepõlvekodu, näen seda kuuri ja näen oma praegust labidat ja oma laste isa labidaga ja kõike kõike ja ükski kevadele mööda, kui ma herneid likku panen, seal pandi just seemneid likku ja ujuvaid hernekepid. Tähendab, ta suudab midagi niisugust sõnastada, mis on väga suure osa teiste eestlaste omand mõttes või tunnetes mingi ühismälu. Jah. Hiljuti käisin tagantjärele vaatamas linnateatri tõde ja õigus, teist osa, neljandat osa olime varem varem näinud mõtegandus Viivi peale ja ühtlasi ka Tammsaare peale ja mõtlesin, et noh, väga paljudest asjadest, millest seal räägitakse lõpuks allusioonideni Jeesus Kristuse nii välja, aga et mis seda kõike motiveerib ja mis on põhibaasiks, mida ma võiks ka Viivi Luige kohta öelda lõpuks ikkagi selle kõige all on armastus ja mis ei ole klišee, vaid tõesti armastus inimese vastu oma rahva vastu ja tema võitluse vastu elu ja surma nimel, nagu Tammsaare seda nimetab, seongimisele eepika voolama paneb ja paneb lepiga voolama ka luules, et minu meelest on see üks niisugune tähtis eksistentsiaalne baas. Nendest olmedetailidest veel rääkida, põikan korra näiteks Seitsmenda rahukevade romaani peale, kus on ju sarnane mehhanism olemas, et Viivi Luik eravestluses mulle ise öelnud, et põhimõtteliselt see on siiski autobiograafiline romaan oma olemuselt. Aga et need autobiograafilised faktid on kõik valitud ja ainult sellised autobiograafilised faktid nii-öelda tulevad läbi filtri, millel on mingisugune üldisem tähendus või üldistavam jõud ka luuletustes, need olmedetailid ei ole valimatult sees, vaid nad on võimelised esindama midagi enamat kui ainult oma konkreetne tuba. Ja see keskkond ümber või oma lapsepõlve mingisugused faktid. Kui mesilastaru on oluline, siis ta on ikkagi nagu millegi muu poolest ka oluline, mitte ainult selle konkreetse juhtumi pärast, aga tekib üldistava mõtte, kuidas mesilastarusse nii-öelda pakane sisse lastakse ja et selles on julmus. Need ütlevad aga midagi, midagi enamat kui ainult lugu lapsest jussi, sõnastamise küsimus, miks jääb meelde? Meeldivast jääbki sellepärast, et enne ei olnud ja kui sõnastati, siis sai olema, olemine saab eksistentsi ja midagi juhtub ja me oleme millegi võrra rikkamad, mida me enne ei teadnud, enne ei näinud. Kui ei olnud kedagi, kes selle välja ütles ja sõnastas. Ei ole ilmselt juhus, et Viivi Luik on selle küsimuse peale ka ise mõtelnud. Ja see oli vist aasta tagasi, jah, keel ja kirjandus 2005, number 10 oli tal niisugune lühike, see, kus ta nende küsimuste peale just mõtleb ja mõtleb, mõtleb, selles voolusängis võiks selles raamistikus ütleme niimoodi, et luule ei ole või kirjandus ei ole ainult tootilise mõtles nimeesis kirjeldamine vaid tegelikult millegi tõepoolest loomine. Ja esmalt oleme ütlemine esmalt tekitamine kapuajeesis algupärases mõttes ja see käib just sõnastamise kaudu, nagu Juhan Liiv ütleb, et igav liiv ja tühi väli taevas pilvine ja sellega ühtlasi on meie alatiseks meie rahva nii-öelda nõmme kogemise kogemus määratud või vähemasti varjundatud, see igav liiv ja tühi väli ja see meie emotsioon sellega seoses saab olema, saab eksistentsi ja enne teda ei olnud ja nüüd on ja need näiteks tsiteerin, lihtsalt ütleme välja etniliselt seda. Viivi Luige hoiakud selle suhtes. Minule muutuvad reaalseks, ainult need asjad, mis on sõnastatud, peab olema keegi, kes ütleb sõna suurte tähtedega kirjutatud alles siis ma saan aru, et ka see asi, mida sõna märgib, on olemas tõepoolest, maailm on loodud sõna abil. Kirjandus loob ja muudab maailma ja nii elementaarne mõte, Lähme, käime sellest nähtusest mööda ja see muidugi ei toimu alati luules, aga valdavalt luule- ja kirjandus on selleks disponeeritud. Et kirjandus ja luule sõnastavad olemist ja siis olemine saab olema ja muutub kõigile kättesaadavaks. Ja kui ta on poeetilises nii-öelda seotud kõnes väljendatud, siis talonge suur levimisjõud ja ellujäämisväärtus kõrgem kui niisama tavaliselt kuskil põõsa taga midagi näed ja ütled ja väga hästi võib-olla, aga see sinnapaika jääb, aga luule seate elama saadu omale viibimise ja kestmise ja tal on selline kõrgem prestiiž. Tead, miks ma naersin, et pane tähele, keegi, ütles põõsad, aga, aga meile õpetati koolis rahvaluulet, nii et keegi ütles põõsa taga midagi, aga teine mees kuulis, ütles just nagu minu lugu ja rääkis edasi, nii tekkis rahvaluule, aga nüüd siin luuletaja ütleb ja mitte põõsa taga, vaid raamatus, see oli nii tore, aga kuulasin sind. See tegelikult Heideggeri filosoofia sellele keskendub, kogume filosoofilise jõu just sellele, et olemine tegelikult antakse nii-öelda poeetiliselt noh, praktiliselt nii-öelda luuletajate poolt see ei olegi nii väga, mis on algsõnastused ja jäävad, sõnastus jääb just siis, kui ta on nagu, ütleme, poeetiliselt fikseeritud, et miks me ütleme, et maa on must ja ütled maa, pruun sellepärast, et maa must on elujõulisem ja kuna tal on allitratiivne seos ja see jääb alles ja seetõttu ja hakkabki meie eestkõnelejad, ma must vanasti maa, maksakarvaline maa ja meri, ütleme, aga me ütle näiteks, ma ei tea, maajärv ja, ja nii edasi. Poeetiline vormistus annab lausungile kestvuse, tugevamad geenid. Jah, ja me ütleme et aeg tuli maa ja mere pääl mis tegelikult on vägivaldselt kokku pandud ühend, aga mis jääb meie rahvale, on ei ole, originaalis, on Hando Runneli essees Paljud on seda läbi näinud ja tajunud ja see laest võetud, ega müstika ja sellised sõnastused, selliseid vormeli, selliseid värsid, nad annavad selle kogemise raami tajumise, raami või toimimise vormi meile ette, ütles, aga sisustavad selle ja nende alusel mõtleme ja seda olemist siis sellisel viisil kogeme ja näeme ja mitte teisel viisil võib isegi muidugi naljalt ja et mingil moel me oleme, eks olema Kalevipojarahvas ja Kreutzwaldi poolt loodud aasta tagasi, millal ilmus läti noore kirjandustehase Cruxi artikkel Vikerkaares, kus ta võrdles Kalevipoega ja laads pleesist ja ütles, et tänu sellele, et Kalevipoeg on no ütleme, jõulisem, energilisem ja, ja on ka eesti rahvas, lätlase vaatepunktist vaadates palju elu olen ja ei ole nii depressiivne kui lätlased, kes on siis karutapja rahvas, kes on siis kohmake depressiivsemalt espiraatsem, see on nagu niisugune nali, aga need vormid on, mis, mis meid kujundavad ja nendesse püsime. Ja me ei oleme keelde heidetud ja me ei suuda kõike ise välja mõtelda. Ja kirjandus pakub pakkumeni, toimise vorme, olemise sõnastamise vorme meile läbivalt ja võib isegi väita, et see ei olegi väga idealistlik, et kelle rahval ei ole mingit mõtet, kui, kui ei ole, siis paralleelselt toimivat ja ta juba olemist sõnastavad kirjandust. Kuulan huviga seda rännakut ja tahan jälle ta Viivi Luige juurde tagasi kutsuda. Viivi Luik ja lauluema see kujund jooksis meile vestluse alguses läbi. Kui palju on tema ise oma loominguga pakkunud inspiratsiooni ja andnud jõudu teistele oma kaasaegsetele endast noorematele. No ma korraga. Olen nimetasin, mingisugust luule, vendlust või mida ma mõnede tekstide puhul olen tundnud, lugedes, et need justkui kõnetavad teineteist, ma mõtlen siin mõnda. Juhan Viidingu teksti on eesti kirjanduses ka niisugune luuletus. Esimene leebe päev sel aastal Lähen mäkke kõlakoja kanti. Kastan süttib juba õige varsti ja ma näen, et mulle näha anti. Ma loodan, et tsiteerin täpselt, sekund kulub, aga aeg ei kulu, sõrme vahelt kulub pliiatseid. Panen siia ainult ühe suluma, ei taha kinni panna, neid. On üks naine eesti luuletaja, tema loodu püsib ülevalt. Mulle tõesti on ta laule vaja. Kasta hääle küsib ülevalt. See on Juhan Viidingu tekst ja igaüks võib ise mõelda, kes võiks olla see naine, eesti luuletaja. Ma panen siia kolm punkti, ma ei taha kinni panna leid. Aga jah, mina mõtlen ka niimoodi, et mulle tõesti on ta laule vaja. Olen mõelnud Viivi Luige luuletusi lugedes, siis kui need ilmusid, jälid, uued. Järjekordse mina tean, mis täna on, et mul niisugune unisoon mari tarandi kogu aeg mõeldakse samamoodi ütelda, et samast luuletes põhjusest teadvustab sarnaseid mõtteid tõesti niisuguste vastastikust toetamist, vastastikust mõjutamist, kus kõik on siiski mingisuguses tervikus hoolimata suurematest või väiksematest erinevustest, aga sageli ka erimeelsustest. Juhan Viiding, Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, eks ole mingit kihtipidi, on nende luulet, tused, kõik ühte või teistmoodi 11 mõjutanud, üksteisest väga teadlikud. Kui teine on midagi ära ütelnud, siis teine võib-olla selle koha peal energiat ei raiska kihama, leiutab midagi muud ja nii edasi ja niisugune kooslus on olemas või tõepoolest ikkagi teatud seal kui hoidva mesilaspere kujund ei olegi nii väga sisutu metafoor, vaid päris olemasolevat tajutav, aga vahetama, et kindlasti edasi liikudes või noorema põlvkonna juurde sümbolistidena, kes sul küll ütleme rohkem nagu isik, kus sümbolism, kui nii võiks ütelda, Doris Kareva Indrek Hirv tulevad küll kindlasti pähe ja, ja hiljem taas loodusluuletajana on ta kindlasti mõjutanud Tõnu Õnnepalu ja see on ka tõestatav ja Õnnepalu seda ise kindlasti ka kinnitada. Aga just see niisugune ühistundelisus, põhise asjaajamine või see on kindlasti reaalsuse tagantjärele paistis veel suurem reaalsus kui omal ajal võib-olla seni Kui sa vaatasid värsket lund, kas sa panid siis tähele, kelle sätendav surmatund aiakeeristest läheneb nagu pilgates aru ja au nagu midagi lubades tõusis raamatuist hingeaur ja liikus tubades. See võttis kuju, jälg jäänud on, sest elu pikale filmile kes ilmub nüüd nendest köidetest ja suudleb sind silmile. Mäletan, kui ühel päeval Eesti rahva ja minu k sõber Eeva Lille ütles mulle saladusliku näoga. Tead, Viivi kirjutab proosat. Ta andis mulle lugeda paar lehekülge ja see tuleb, hea jutt oli seitsmendast rahu kevadest. Ja mina siis mõtlesin ma nii. Mäletan seda, kuidas ma mõtlesin, et minu luuletaja Viivi roosakaid no muidugi elevus, õhin huvi, kõik see oli olemas. Aga ma ei suutnud seda kujutleda, vaid missugune see proosa siis tuleb. Ja siis ta tuli. Ja võib-olla võiks küsida, et kui palju inimene oma elus saab luuletada? On ju teooriaid, luuletada saab ainult nooruses ja samas on ka teada klassikuid, kes kõrge eani väga kirgas luulet on andnud ja teisi, kes on nooruses olnud luuletajad, aga pärast hoopiski lähevad ajalukku proosa meistritena, aga minu meelest ikkagi viivi proosa jätkas seda luulet, ta keel jääb luuletaja keeleks ka selles proosas pärast ränga rõõmu kogu, mis minu ettekujutuses nagu poeem, mina pean, selle poeemiks. Ilmusid ju veel selle tsükli järel kajadena, luuletused, vikerkaares ja üksikult. Minu meelest Juhan Liivi auhinna saanud luuletus ilmus ka veel just pärast lahtise lehena, aga see luuletervik on nagu kuidagi nii lõpetatud, nii täiuslik, et kogu elu ongi seal juba sees. Mina ei saa niimoodi ütelda, et, et miks ma praegu ei saa Viivi Luigel Tuut luulet? Mina olen täiesti rahul, kui ma saan temalt häid esseid või või ükskõik mida, aga no jumal hoidku, ei tuleks luuledzis. See on tõepoolest üks niisugune kahjulik müüt, et sa pead kogu aeg kuidagi nagu kirjandusprotsessis või kirjanduselus osalema ja muudkui tootma tekste. Siin niisugune permanentne missivõistluse, see peaks kogu aeg käima ka kirjanduses. Vanasti külapoisid, ütlesid, et mingi hea mootor hästi käima läks, et paugupill et nagu kirjanikul on ka vahepeal nagu sundus või või ootus mingisugune Horisont, ühiskonna või kasvõi teiste kirjanike poolt, et ta peab olema nagu paugupill ja pidevalt tootma nagu Vändrast saelaud häid tekste, no andke ikka natukene armu ja hingamisruumi ja, ja kui inimene kirjutab proosat, siis ikkagi töötab natukene teine aju piirkond kui luulet kirjutades ja kõik tekstid vajavad oma ümber natukene õhku ja keskendumist. See luule, kristall või briljant, mida alguses nimetasin, millel on siis need mitmeid tahke, et nendest tahkudest tõesti ka praegune noorem luule põlvkond nii või naamoodi, kes kuidas Hei astub, aga tõesti ei saa ütelda, et see oleks nagu vahetu mõju. Aga see voolusäng on siiski Viivi Luige lik ja kuidagi Luige poolt määratud ja etteantud aga kindlasti teadlikumal viisil võiks ütelda näiteks linnaluule ja selle niisugune sümboliseerimise vajadus EFS-i, Lasnamäe ja Jürgen Rooste Taani linnaluule ja no ma ei näe sealt väga kauged oleksid viilude sugusest tunnetusest või Liisi ojamaa ja Elo Viiding, linnakeskkonna sõnastajad teiselt poolt, Kristiina Ehin õrn akvarell, nagu alguses meil jutuks oli, loodusluule oma sõitluses värskuses, nagu Viivi Luike kunagi alustas ja nii edasi, aga üks üks aspekt, mul tuleb veel meelde, mis on tõesti tähtis, mida Viivi Luik on ka ise toonitanud ja ka kriitika on seda toonidel, näiteks Rein Veidemann, kui ta rängast rõõmust kogu kohta mäletamisi ütles, et seal ei ole ühtki rida, aga miks ei teeniks sõnumit, mis oleks paljas sõnamäng, et kõik on nagu sõnumi teenistuses, siis seda võib küll näiteks toonitada. Võrdleme Alliksaarega, et Viivi Luik nagu keeleluuletaja selles mõttes ei ole, et keelemängu ja niisugust keelelist žongleerimist ja ei, ei viljele. Viivi Luik on seda ka ise toonitanud seda sõnumi sõnumi primaarsust näiteks tsiteerin. Igasugused sõnamängud ja ainult sõna peal seisvad raamatud jäävad mulle kaugeks. Ütleksin nii, sõna peab siiski sõnumi teenistuses olema ja muidugi peab sõna täpselt valitud olema, ta peab väljendama rohkemat kui ainult seda sõna ennast. Noh, siin me jõuame siis selle briljanti või kristalli või ülima, Betti Alveri liiku lihvituse juurde. Tagasi tänane jutt oli inspireeritud Viivi Luige loomingust. Vestlesid Mari Tarand ja Aarne Merilai. Saadet jääb lõpetama kirjanik ise. Viivi Luik Tartus viiendal novembril 2006. aastal oma kahepäevase juubelikonverentsi lõpetamiskõnes. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes. Ma tahaksin, et räägitaks luulest endast või elust endast, aga mitte nimeliselt, mitte nii, et tänar peab minust rääkima, et seda ma ei ole tahtnud kunagi. Mul on lihtsalt tunne kõik, kes me siin oleme, et me oleme ühed omavahel seotud, ühed nagu potsle osad. Me oleme osalised milleski, et me oleme kõik koos osalised ja ma ei tea, milles elus. Ja mina niisamuti nagu teie ja teie niisamuti nagu mina ei oska muud ütelda, aga mul on veel üks asi, mis ma enne mõtlesin, enne kui ma siia konverentsile tulin. Ja see on see, et ma oleksin tahtnud teiega jagada midagi, mida jagatakse ainult kõige lähemate inimestega, kolme luuletust, mille pärast ma omast arust üldse olemas olen. Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm. Reedris tullu palati on ainult väike samm ning tugi puuta nöörita. Silt kannab kiikuv traat vaid siis, kui peadeebeerita sul kõrgus, akrobaat. Hoop kaugele ei ulata, mis kaljusse le prao kõikuma teras sulata ja nõtke, eks noolt, eks ta toed varisevad kantsides kui algab kivi Bild. Ent kuristikel tantsides sulg kergusest saab sild. See on üks luuletus, mille, mille tõttu ma olen olemas siin praegu. Et seal Need on kolm põhiluuletust, mis mind on teinud minuks. Ja teine on see minagi olin Arkaadia teel. Kuigi ma sündisin saunas. Mõnikord mõtlen, ma läheksin, meel, muretu nooruk Arkaadia teel. Marssalikepike paunas. Aga ma tean, et kaotasin käest tee juba enam kui ammu jätma üksinda enese väest, leiaksin tee, mille kaotasin käest. Selleks ei ole mul rammu. Kuhu ka lähen, seal vesi on ees, vesi ja kõledad, kaljut, lahkunud viimne kui otsiku, mees. Lahkunud lauldes, et vesi on ees. Nii nagu laulavad paljut. Nõnda ma istun ja tõesti ei tea, vanduda ennast või saatust. Ärge vaid öelge, et nõnda on ja nõnda on elu. Sest teie ei tea, ei tunne muisamatus. Ja kolmas üle hämara varjudest tume, õrna ja sinaval lume heidab veerev kustub päike Punavale äike üle ääretu lumise välja. Nii tyhja ja palja viibi Üksik teele. Jõe, kus pruunikad pajud on unes vajunud. Mööda lõpmata teed, lähevad reed Kuugahvatul kumal Eha punnal kaugele.