Palverännak ei ole tavaline retk, väljasõit või piknik, sõnaskeesi vorm, vaimne otsing ja füüsiline pingutus, tahe ja valmisolek end ületada. Ning kuigi igal palverännu siht on niisama tähtis ka teelolek sihtpunkt, kulgemine ja rändur. Neist kolmest koosnebki palveränd. Mina olen Martti Kalda, helipuldis on Maristamba ja see on palveränduri päevaraamat. Palveränduri päevaraamat. Meie tänaseks külaliseks on Andrus Mõttus Kambja kirikuõpetaja kellel on kolm kõrgharidust, mida alati tema kohta rõhutatakse. Ja samal ajal on ta ka Tartu kutsehariduskeskuse direktor. Millest see tuleb, et ühelt poolt just nagu äärmiselt selline ilmalik hariduse, töö ja eelnevalt ka töö erinevates firmades ja siis kirikuõpetaja? Hea küsimus. Kes sellele täpselt vastata oskab? Ju see äkki on minu saatus või äkki on, see, näitab mingisugust rahulolematust hinges või otsivat vaimu mis paneb siis käima erinevaid teid, et seda päris õiget siis üles leida. Ma küsin, küsingi, just nimelt sellepärast, et jõuda selle selle palverännaku teema juurde. Ma märkasin ajaliselt vaadates, millal te oma palverännakute Santiagosse ja Rooma tegid. Aitäh, et te tegite need ajal, kui veel ei olnud kirikuõpetaja ja kui te veel ei olnud otseselt seotud Eesti Evangeelse luterliku kiriku ja, ja Kambja kogudusega, nii et ma, nagu ma aru saan, teie vaimsed otsingud algasid varem kui kui päris teie nii-öelda töökiriku õpetajana. Eks Faimsivate otsingud hakkavad igalühel sünnist saadik. Et kui ma vaatan oma peres kasvavad kolme last, siis nemad ka vaimselt kogu aeg otsivad midagi erinevatel aastatel erinevaid asju, aga ikka on see tõe otsimise vaim just nagu inimesse sündimisest saadik sisse esitatud. Ja ega mul sellist ammendavat vastust ei olegi, aga tõsi ta muidugi on, et peale viimast palverännakut sellelt naastes hakkasin ma järjest rohkem mõtlema selle üle vaimuliku maailma üle ja kiriku rolli ja tähtsuse üle ja eriti luterliku kiriku rolli üle, sest ma olen ju luterlik kirikus ristitud, leeris käinud. Ja nähes luterlaste arv järjest väheneb, kirikud jäävad järjest tühjemaks, siis mingisugusel hetkel tekkis selline tunne, et varsti on see aeg käes, kui, kui võib-olla hakatakse kirikut kinni panema, sellepärast et sinna ei ole vaimulike saata ja siis ma tegingi otsuse isegi mitte, et ma tahaks kirikuõpetajaks hakata, aga et kui peaks selline situatsioon tekkima, ma olin siis tegev ettevõtjana. Et kui mul on selleks õigused olemas või haridus olemas saavutatud, et siis ma suudan päästa vähemalt ühe kiriku kinni panemast. Et kui muuks võimeline ei ole, siis ma Lähen kord nädalas pühapäeval kirikusse keeran võtmega ukse lahti. Luban kaks memme sisse, kes sinna on tulnud siia, loen neile kõva häälega piiblit ette. Nüüd on siis juhtunud niimoodi, et ma olengi kirikuõpetaja. Kas teile tundub, et see viimasel ajal Eestis populaarsust koguv soov käia palverännakutel? Meil on päris palju inimesi, kes käivad nagu teie olete käinud Santiagos, Roomas, ilmselt vähem aga kindlasti on ka sinna rännanud inimesi. Kas see näitab, et inimeste usuliste otsingute hulk või nende nende inimeste hulk, kes otsivad midagi on kasvanud, või on see lihtsalt, et selline nii-öelda moetrend? Kuidas teile tundub? Ega ma ju täpselt tea, aga, aga ma arvan, et seal on nii ühte kui teist. Sest kui me vaatame, siis keskealiste hulgas ka sporditegemine on kasvanud. Et käiakse järjest jooksmas, maratone sõitmas, suusamaratone sõitmast, pikki rattaretki. Et võib-olla palverännak kellegi jaoks kuulub ka sinna kategooriasse, et on justkui enese proovilepanek, et kas sa suudad kõndida järjest 800 kilomeetrit või 1000 kilomeetrit. Et on see hulk, aga kindlasti on ka neid, kes tänases kiires muutusterohkes maailmas vajavad mingisugust stabiilsust või võib-olla järelemõtlemisaega või n enesesse süübimise aega. Sest argielus me ju oleme järjest rohkem seotud elektrooniliste vidinatega, mis on taskus, mis on laua peal. Me peame olema iga sekund kellelegi kättesaadavad. Kui meie käest ei ole küsitud küsimusi või, või kui me ei ole selle virvarri sees juba tund aega, siis me tunneme rahulolematust, et kas meid on ära unustatud. Et võib-olla see on, et üks hetk inimesed taipavad, et, et nad selliseid nende jaoks sügavaid olulisi mõtteid ei olegi saanud mõelda või ei ole saanud neid lõpuni mõelda. Siis palverännak Selles kohas ka võimalus aeg maha võtta. Nüüd Rooma palverännak ja Santiago palverännak täpselt samamoodi nagu Jeruusalemma palverännak on ju teatavasti klassikalised palverännakud Euroopasse ja Euroopast väljapoole. Aga need on eelkõige klassikalised palverännakud katoliikluses. Katoliiklased on need palverännaku teed välja töötanud. Kuidas te tunnete, kuidas luterlus palvela nakutesse suhtub? Ega ma tea? Ma tean mõnd kirikuõpetajad, kes on käinud ja need, kes on käinud, need suhtuvad hästi. Kindlasti on neid ka, kes sellise skepsisega vaatavad palverännakute suunas sest noh, on ju luterlaste hulgas neid ringkondi, kes näevad ohumärke, et luteri teenistusse tulevad katoliku elemendid sisse. Ehk tunnetavad võib-olla oma identiteedi kõikuma hakkamist. Et kes on selle noh, võib-olla natukene skeptilised selles suhtes aga sellist vastuseisu või ei ole mina kohanud. Aga täpsemalt Küsin, mis teid motiveeris minema? Santiagosse, ma saan aru, te olete käinud kahel korral. Kell 2006 ja 2007 esimesel korral kõndinud 200 kilomeetrit, teisel korral 800 kilomeetrit. Ja Roomas siis aastal 2008 lausa 1100 kilomeetrit. Mis teid motiveeris nii-öelda vahetult just nimelt seda teekonda ühte või teist teekonda valima? Selle on vastus väga lihtne. Ma arvan, et see 2006 äkki ilmus üks raamat, Paulogoilia, mäletaksin palverännak või äkki ongi sellise pealkirja? Lugesin seda. Ja see hakkas kõnetama, seegi tekitas mingisuguse igatsuse tunde võib-olla sisse. Ja siis juhtus, et samal kevadel ma töötasin ühes kinnisvaraettevõttes ja mul oli töölepingus selline tingimus, et ma sain igal aastal ennast koolitada ühe kuupalga ulatuses. Aga kuna ma sinnamaani olin igasugustel juhtimiskoolitustel käinud väga palju konverentsidel lugenud juhtimisõpikuid, siis sellest oli mul saanud villand. Ja kui järjekord, järjekordne kevad käes ja ma pidin otsustama, et mis ma selle koolituse rahaga teen, siis ma otsustasin minna Šotimaale Edinburghi inglise keelt täiendama kaheks nädalaks. Ja vot seal siis nädalavahetusel, kui mitte midagi teha ei olnud, otsustasin muuseumidesse minna, et muuseumides käies siis eksponaatide nime otsides seda, see oli väga vaevaline selleks, et need olid kuskil väga väikses kirjas. Aga mis oli suurelt kirjutatud iga sellise eksponaadi peale oli pliistontats. Ja siis ma käisin nendes muuseumites, üks hetk siis midagi hakkas sees kõnetama, ehk et ma nägin, et muuseumisse asjad ja asjad ja asjad kuninganna meerist oli seal palju eksponaat Edinburghi lossis mida ta kandis seljas, milliseid kingasid jalas, millised olid tema prillid, millised aksessuaarid. Ja siis üks hetk viskas üle, mõtlesin, et aitab muuseumitest, läksin Edinburghi kõrvale, seal on üks mägi sinna mäe otsa jalutama, siis tekkis selline säde äkki kuskil peas, et järgmine kord, kui ma lähen vabatahtlikult välismaale, siis ma lähen palverännakule. Ja tagasi tulles ma hakkasingi uurima, et kas on, kuidas käiakse, kas on keegi, kes on käinud. Ja, ja kui ma tulin koolituselt tagasi, siis siis keegi tuttavatest oligi just tulnud palverännakut, ehk et ma sain aru, et Aira Tammemäe korraldab gruppidega siis Santiago teel käimist. Ja siis ma hakkasin uurima, ise sinna minna. Ehk et samal ajal sellelsamal kevadel ma olin hakanud ehitama kohukesetehast noh, toiduainetööstust ja siis ma rabelesin kahel rindel, et juhtisin ühte ettevõtet, asutasin teist ja selle teise ettevõtte asutamisel läksid tegevused juba nii suureks, et ma pidin esimesest loobuma. Ja omanikega läbirääkimisi pidades nad küll püüdsid motiveerida mind jätkama seda kinnisvaraettevõtet. Aga ma, et me ei jõudnud kokkuleppele. Ja siis, kui minu lahkumishetk hakkas juba lähemale jõudma, peame olime leppinud, kui, et ma otsin järglase juhi ja viin mingisugused asjad kuhugi maale. Siis ma ise tegin sellise väljapressimisega ettepaneku, et mind kui head ettevõtte juhti võiks premeerida palverännakuga näiteks. Ja läks mõni kuu mööda ja kui minu ärasaatmispidu oli, siis selle ettevõtte omanik kinkis mulle palverännaku. Et sealt sai asi alguse. Sügisel 2006 käisin lühikese palverännaku koos grupiga 200 kilomeetrit, umbes. Seal tekkis selline tunne, et see ei ole ikka päris see grupiga käia, see lühike maa, et et järgmisel kevadel olin juba üksi pikemal rännakul ja nii see mu alla neelas. Kas ma võin siis kokkuvõtvalt öelda, et teie jaoks oli oluline see veel polnud see füüsiline pingutus see, et see ei oleks selline steriilne museaalne kogemus ja nii nagu ma aru saan, siis siis ühtlasi, et see oleks ka vaimne otsing. Ja kolmandaks, et see oleks üksinda tehtud rännak, kus oleks aeg iseenda jaoks. Võib olla küll, et sellist vabadust oleks palju kellestki sõltuv, keegi ei peaks sind ootama, sina ei peaks kedagi ootama, ei peaks arvestama, et vaimses mõttes, et, et oleks võimalus keskenduda siis jumalale iseendale oma mõtetele. Mõelda need tead, mis argipäeva kiiruses on jäänud lõpuni, mõtlemata need lõpuni ja võib-olla otsida mingisugust selgust, kogeda jumala lähedalolu. Ma praegu üritan välja mõelda, mis need asjad võisid olla. Sest noh, päris ausalt öeldes ega ma nii ratsionaalselt asju läbi kalkuleerinud mingi sisetunne ütles, et peab minema ja ja kui esimene kord oli käidud, siis sisetunne ütles, et et ikkagi peab teist Moody's olema, peab minema ja nii ma sellele sisemisele sunnile järgi andsin. Aga räägime siis sellest Santiago teekonnast, meie ees on, kuulajaid küll ei näe, aga meie ees on laiali mitmed palverändurite passid, mis on paksult täis erinevaid templeid, mis tähistavad siis palverännaku vahepeatusi. Meil on ka klassikaline Santiago palveränduri teokarp mida peetakse siis Santiago palveränduri sümboliks. Kokku see kõige klassikalisem Santiago teekond algab nii, nagu ma olen aru saanud sealt kusagilt prantsuse piirilt ja kulgeb siis Hispaanias Galiitsia alal asuvasse Santiago de Compostelasse siis usutavasti katedraalis hoitakse ka Püha Jaakobuse siis Jeesus Kristuse apostli säilmeid ja tuntakse seda siis Jakobi teekonna või Camino de Santiago ja vähemalt katoliku kirikus usutakse, et see, kes on selle teekonna läbi käinud, olgu siis selle, selle põhiteekonna ainult Hispaanias. Või ka Itaaliast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, vist isegi Šveitsist kaugemale algava teekonna. Et see siis saab oma oma patud andeks. Nüüd kuidas tee on näiteks tähistatud ja, ja kas seal liigub palju inimesi? No mina ei ole isegi tipu ajal käinud, aga, aga sellisel hõredala hooajal ehk et varakevadel, hilissügisel on seal juba nii palju rahvast, et eksimise võimalus sellel teel praktiliselt puudub. Te iseenesest on tähistatud selliste värvitud kollaste nooltega, mida on siis maalitud küll puude peale postide peale kivide peale asfaldi peale kuskil betoonäärise peale ehk et reeglina, kui tuleb mõni ristmiku koht, kus võiks mõte käia, et kas ma pean minema otse või keerama kuskile siis sealt lähedusest leiab kindlasti kollase noole, mis siis õige suuna kätte näitab. Et selline logistiliselt Santiago teed käia on väga lihtne. Iga, ma arvan, umbes viie kilomeetri tagant on võimalus palverändurite ööbimispaika puhkama jääda. Ehk et see logistika infrastruktuur on väga hästi välja arendatud. Tänapäeval aga Stidzee, et seal nii palju inimesi on, et ei olegi isegi eksimise võimalust, kas see on selline, tekitab turvatunnet või on see pigem nagu häiriv? Kuidas kellelegi, ma arvan, et, et neid, keda see häirib, need sinna ei lähe. Need, kes turvatunnet vajavad, nende jaoks on see noh, nende jaoks seda turvalisust pakub. Et raske öelda jah, mõned lähevadki just sellepärast, et elu viib kokku uute huvitavate inimestega, kel on väliselt sarnane eesmärk. Ehk et vahest öeldakse, tee õpetab ise. Et, et kuidas teie õpetab, õpetab läbi kaasrändurite. Ma ei tea mind, võib-olla natukese häiris, et rahvast oli palju, aga ma sain sellest väga lihtsalt üle. Maa, alustasin hommikul kõndimisi kuskil kell neli, pool viis, viis pimedas siis olid suhteliselt tühi. Mina olin see, kes sellist üksindust otsis. Kas see Santiago katedraal seal seal lõpus oli ka kuidagi vee jaoks selline oluline sihtmärk või oli kõige olulisem see see tee peal olemas? Hea küsimus. Sportlasel ka ikka, finiš on nii oluline. Ta pingutab sena finišini, et on mingis mõttes sihtmärk selleks, et kui sa oled võtnud 800 kilomeetrise tee jalge alla ma tegin seda üsna suure tempoga, ma kõndisin keskeltläbi 40 kilomeetrit päevas. 800 kilomeetri läbimiseks kulus 20 päeva. Et siis võttis jalad üsna läbi. Ma mäletan, ma lugesin vesiville jalgade peal SMS-isin tuttavatele koju, et üks SMS oli midagi taolist, et eile oli mul veel 13 vesivilli kahe jalalaba peale kokku, aga täna on kaks vähem, sest kolm suurt ühinesid üheks veel suuremaks. Et loomulikult, kui see selliseid füüsilisi kannatusi natukene kaasa toob, siis siis see eesmärk jõuda sihtpunktini on ikkagi oluline, et see on mingisugune märk. Teiselt poolt jälle, kui ma viiksin teema sellele viimasele rooma rännakule siis sealse lõpp-punkti jõudmine tekitas hoopis sellise tühjuse tunda või, või et kui ma olin tee peal olnud enamasti üksi, siis siis lõpu Rooma linna või Vatikani sipelgapessa jõudes, kus sagimine käis ümber ringis, see tundus nii võõras keskkond olevat. Et sellest oli tahtmine kohe kaugemale saada. Nii et Santiago siis eesmärgina oli, oli, oli sümpaatsem. Ma ei oska neid omavahel võrrelda, see on nii nagu tänane eile päev, et kumb on parem, kumb on halvem. Et iga järgmine päev võivad need väärtushinnangud järjest muutuda. Nii nagu palverändurid, rännaku tähendused, et mida aeg edasi, seda, kas me hindame seda süvitsi ja teistmoodi või mis see pilt kogu aeg sees muutub. Roll või osa? See füüsiline pingutus ja need pillid ja väsinud jalad muudavad selle palverännaku nagu väärtuslikumaks või võtavad vastupidi sealt sellist rõõmu ja naudingut sellest käimisest retkest vähemaks sõltub eesmärgist sõltub inimesest. Mul üks asi, mida väga vähesed on tähele pannud, on see, et kui ma palverännakuid alustasin, need kaks pikematel kevadisel ajal siis mõlemal esimesel Santiago teel Pürenee tööletamine jäi sellesse aega, kui oli suur reede ehk Jeesus kirikukalendri järgi läks rist õlal, kolgata mäel ülesse rooma teel, täpselt samal ajal suurel reedel kõndisime silma alpidesse mööda Lond ülesse. Et minu jaoks on need olnud sõna otseses mõttes palverännak. Vot sellised usulise jumala kogemise rännak. Ja, ja seal ei oskagi nende villide rolli ehk et, et see oli pigem selline iseenda õpetamine vä sundimine, oleks vale öelda. Aga iseendale tõestamine, et need pisikesed villid 13 villi jala peale ei saa olla takistuseks. Noh, mina olin ise ka mõningaid rännakuid teinud, et mina olen alati tundnud, et see füüsiline pingutus mõnes mõttes vääristab seda seda retke. Ja, ja kui te nüüd rääkisite Seosest suure reedega ja Jeesuse kannatusteekonnaga siis noh, tegelikult ma juba ennem tahtsin küsida. Et kas te, kas te tunnete ühel või teisel teekonnal käies, et te käite mõne apostli jälgedes näiteks või või, või küünite sisse rooma üritades sellega näiteks järgi teha, noh, ma ei tea, kas või Peetruse või Pauluse sisse kõndimist sellesse sellesse linna, et kas te tajute sellist katkestust mõnes mõttes nagu nagu ajas ette neid ajaloolisi isikuid. Noh, mitte nüüd otseselt enda kõrval, aga kujutate neid ette sedasama teekonda tegemist? Kui ma viimasel rännakul käisin siis ja olin sealt tulnud, siis küsiti päris mitmed, küsisid mitmekesi käisite, mõtlesin neljakesi. Et isa, poeg, püha vaim ja mina siis selle peale muidugi muiati. Aga see polnud üldse mõeldud naljana. Sellepärast kui me rääkisime enne motiividest, siis, siis võib-olla iseenda plaani oli kahes esimeses Palvarannakus. Aga kui ma selle 13 Williga või lõpus 11 Williga, siis Santiago lõppu jõudsin teisel rännakul, siis oli selline tunne küll sees, et no lähemad viis aastat sellist asja enam ette ei võta, selleks on füüsiliselt päris ränk. Aga sai minna mööda vaevalt pool aastat ehk kevadest sai suvi suvesse sügis. Hakkasin unes nägema, et ma olen palverännakul ja seda mitte üks või kaks korda mingi pika perioodi jooksul, vaid iga nädal vähemalt paar korda panin palverännakule palverännakule, ma ei saanud aru, mis toimub. Mul oli meeles eelmise palverännaku kannatused. Oli meeles lubadus, et ma sinna kunagi või vähemasti viie aasta jooksul ei lähe. Munes muudkui nägin, et ma lähen ja lähen ja lähen siis istusin arvuti taha, hakkasin uurima, milliseid palverännaku võimalusi veel on. Siis olin kuulnud kuskilt, et Euroopa kolm käidavamat kohta on siis Santiago, Jeruusalemm ja Vatikan. Et Rooma TVd Vatikani tee pidi olema armastuse tee. Ja siis hakkas kuidagi kõnetama. Ma ei tea, miks ma hakkasin arvutist otsima, et kas on palverännaku teid sinna leidsingi mingisugused lingid. Assotsiatsiooni, kes seda rada on püüdnud märgistada või kes siis koondab palverändurite mõtteid või kogemusi kellel on olemas ka mingisugused kaardid, mida nad on valmis postidel saatma. Aga situatsioon kodune oli selline, et kaks väikest last kodus abikaasaga elame maal. Ehk et loogiliselt võttes mul ei olnud just nagu mingisugust võimalustki minna, selle pigem selline igatsus. Nägin Modkaga oma unesid, et ma olen palverännakul, olin saanud endale juba kaardid ja siis üks hetk tuli abikaasa minu juurde, üks õhtu ütles, et kuule, et kui sa muud moodi ei saa, et sa pead sinna minema siis mine kohe, et suvel ma ei saa hakkama, siis on murude niitmine ja, ja muud toimetused majapidamise juures. Ja sellest hetkest läks vist kaks päeva mulle need asjad koostööasjad organiseeritud niimoodi, et et need minust enam ei sõltunud. Ja ma olin juba lasanis alustamas kolmandat palverännakut. Ja see armastuse tee igati väärib oma nime. Sellepärast et et see isa poeg püha vaim koos käies, et see, see oli, see tee, mis on minu elu murdepunktiks olnud, mõjutanud, pannud süvitsi rohkem sügavamalt mõtlema usuteemade üle. See on CD pärast, mida ma alustasin õpinguid Tartu teoloogia akadeemias. Ja mis oli ajendiks siis sellele, et ma tänaseks hetkeks olen ordineeritud luteri kirikuõpetaja. Et selline tagantjärgi mõelda väga võimas kogemus. Et ma ei ole kujutanud ennast apostlite järel käimas ehk et ma sinna teele minnes ma unes nägin, siis ma mõtlesin, et kas see tõesti on jumala tahe, et ma pean jälle minema palverännakule, mis ta mulle sellega öelda tahab. Et siis teele minnes ei olnudki mitte mingisugust eesmärki. Lihtsalt oli eesmärk olla teel, hoida silmad lahti, hoida süda lahti ja vaadata, mismoodi siis mida jumalal mulle öelda on. Nagu ma aru saan, see rooma teekond Lausanne'ist siis Šveitsist üle Alpide Itaaliasse ja ja lõpuks siis rooman suhteliselt Itaalia keskosas Rooma Vatikani välja. See ei ole sugugi nii hästi tähistatud ja, ja nii käidav kui Santiago teekond. No kui nüüd võrrelda, siis Santiago teel hooajal sellist hetke, kui gaas palverändurit ei näe saab olla tõenäoliselt kas hilisõhtul või varahommikul, keset päeva on nagu sipelgate rada, seljakottide rivi on näha, kõik kõnnivad siis ühes suunas Lausanne'ist Rooma kõndides ma nägin esimest kaaspalverändurit oma 20. päeval. Mäletan, kui ma olin ühes Itaalia kirikus, rääkisin inimestega, küsisin, kas singi palju palverändureid, kaks keskealist naisterahvast arutlesid omavahel, ütlesid ja käib palju. Ja siis hakkasid arutama, et kas eelmine oli eelmisel kuul või üle-eelmisel kuul, keda nad nägid, et seal on käijaid vähem ja teie ei ole märgistatud küll paketis, kui tellida kaardid, palverändurid, pass, siis sellelt assotsiatsioonid, siis antakse kaasa kaks kleepekat, mulle vähemasti anti. Ja need on siis selle jooksjat, kui sa näed kuskilt kohta tee peal kõndides et järgmistele märgistada, siis teed, kus seda kleepekat ei olete siis liimid selle kleepekas ja nende kleepekatega oli selline lugu, et et linnades ja kohtades, kus tee oli ilmselgelt äratuntav, siis seal võis neid näha üsna tihti ühe nurga peale, teise nurga peal. Aga kui tee suundus metsa või kuskile võpsikusse, läks, nagu meil metsas on, loomale arvad või siukseid hästi pisikesi vaevu ära tuntavad, siis kadusid kleebekad ära. Sest need, kes seda teed, ju käisid, ega nad tagasi tulnud lepekat liinime ehk et kui nad ise ei olnud kindlad, kas nad õigel aja peal on sisi. Et aga neid neid sinna rada tähistama. Et kui Santiago tee on väga sillutatud, siis rooma tee on selline paljuski juhuslik. Sildasid ei ole ojadest üle üleminemisele. Ta on selline, et kui lihtsalt võrrelda seda teed ühte, teist omaette, siis kõike saab korrutada kahega, et kui tuleb Mägijate, siis ta on kaks korda suurem. Kui on selline vilets mudane lõik, siis on kaks korda mudasem. Kui on igavat pikka lõiku, kus mitte midagi ei ole, siis see on kaks korda pikem. Ehk et selline tunne ja jätan igalt poolt kaks korda ükskõik mis mõõtes siis siis asja mõõta. Ja muidugi, mis hakkas pihta siis minu jaoks, see oli täis imesid rada, selliseid esitatud palveränduritele ööbimismaju praktiliselt polnud üks kaks tükki vist kogu selle teekonna peale. Ehk ainus võimalus siis oli ikas kasutada asustatud punktidest siis ööbimisasutusi või siis paluda kirikutest või kloostrites öömaja. Jaa, see oli selline, see kuidagi nagu õnnestus või laabus esimesest päevast, et ma olen tagantjärgi öelnud, kui me neljakesi käisime, isa, poeg ja püha vaim, et minu asi oli ainult kõndida, nemad organiseerisid mullegi ööbimispaika küll igasuguseid takistusi ületamisi. Et tihtilugu oli see, et ma võimalikust ees ootavast probleemist sain teada läbi selle, et keegi tuli mulle lahendust pakkuma. Noh, näiteks et kui ma läksin, paar päeva olin kõndinud, jõudsin Alpide jalamile. Ühest kirikust palusin öömaja võeti lahkesti vastu kirikuõpetaja koos kirikutee, Henryga hakkasid mulle süüa tegema praadist omleti. Siis läks jutuks, nad ütlesid, et nad, aga homme sa lähed alpidesse, mõtlesin ja ma tean seda ka, alpides on lumi, mõtlesin, et nad võib-olla küll lund on nii palju, et silma räätsa deta ei tee seal mitte midagi ära. Siis mul tekkis selline tühi pilk ju siis ette, seda pole viga, ma annan sulle räätsa, mul on, et, et kui sa üle alpide lähed, siis siis küsimärgi all oli üldse, et kas üle saab minna selleks, et seal olid lumetormid olnud? Londoni tõesti palju hiljem tuli välja, et seal alpides kohast, mida ma ületasin, oli vähemalt kaks pool kolm meetrit lund ehk majadest baitsed ainult katuseharjad, ilma läätsed, et ta tõesti ei oleks seal mitte midagi teinud, aga et võimalus oli, et üle ei saa minna, aga mäest seest läks läbi tunnel ja tunnelist kaudu käis rong, siis ta seletas mulle, et kui sa üle ei saa minna, siis jäta sinna kuskile, kus rongipeatus on kellelegi kätte need ja läätsed. Aga et kui see üle alpide saad, siis teisel pool on selline küla, mille nimi on sant, hoian, mine sinna kirikusse, seal töötab minu vend kirikuõpetaja, jätan need rattad sinna. Ehk et selliseid, selliseid hetki, kus, kus tõesti tundus, et probleem on ületamatu. Siis need lahendused just nagu tulid iseenda juurde varem, kui suutsin üldse aru saada, et probleem tuleb. Teine taoline näide oli Itaalia poole peal, enne poo jõe ületamist on üsna suur ja lai jõgi. Ja ma ei olnud mõelnud selle peale, kaardi peal oli näha, et nad tuleb jõgi. Ja siis, kui ma ühes väikses linnakeses jälle kiriku juurest öömaja olin saanud tuliks kiriku noor minu juurde rääkima ja küsima, et kuhu ma teel olen ja pallima homne plaanin kõndida. Siis kui ma ütlesin, et 20 30 40 kilomeetrit, palju jaksan, nii palju kõnnin, siis läksid silmad suureks, ütlesid. Sa pead siis üle puujõe minema, et kuidas sa plaanid minna, mõtlesin, et näiteks siis vast mõnest sillast. Ta vaatab mulle otsa, ütleb, et siin ei ole silda aga ei ole probleemi. Sellepärast, et meil on kirikuõpetajal üks sõber, kellel on paat ja siis jooksis ära ja tuli tagasi, küsis, mis kell samme jõe äärde jõuad. Natuke kaugele jõgi on. Siis ta ütles. Ma ei mäleta, mis need kilomeetrid olid, need, ma arvasin, et ma lõunaks jõuan. Siis ta jooksis jälle minema, tuli tagasi, küsis, kas kell 12 sobib. No ma kihutasin õlgu, nagu naeratasin, ikka sobib. Siis tegi mulle selgeks, et vot homme kõnnid ühest külast läbi jõuad puu jõe äärde, otsid üles Neitsi Maarja kuju ja siis jääd ootama. Jõudsingi no enda üllatuseks puu jõekivi oli ikka väga suur seal. Seal kohas ja 10 minutit enne kahtteist hakkasingi põrinat kuulma ja tuligi kaater, mootorpaat, võttis mees mind peale, tuli ainult spetsiaalselt mulle järgi piis üle jõe, viis oma koju, söötis kõhu täis. Küsisin, mis maksab, ta ütles, et mitte midagi ei maksa, ta on halastaja Samaarlane ja soovis mulle head teed. Selliseid juhuseid oli palju, need ei olnud ainult üksikud. Et kas ma jõudsin suurde linna linna äärde ja mõtlesin, et kust ma siit öömaja leian. Ja siis seisab tee ääres jalgratast, tor jalgrattaga, vanapapi vaatab mulle otsa, küsib, et sa oled vist palverändur ja otsi ööbimispaika. Ma noogutasin siis Ta saatis mind üks, kolm kilomeetrit kuskile kloostri juurde ukse vahelt sisse ja siis kadus selliseid hetki, et oleks seda nagu Santiago palverändureid, palju aga, aga et, et kord kuus, keegi läheb läbi ja siis vanapapi ootab sind. Tunneb ära, et sa oled palverändur, pakub ööbimispaika. Need tundusid sellised üleloomulikud või siis, et, et ma järgmises Itaalia linnakeses otsin ööbimispaika keset linna, ma tean, et seal on kirik kiriku juures võib-olla ööbimispaik. Aga vanalinn, nii kitsad tänavad, ühtegi tänava nimetust pole kiriku torni näe, kitsaste majade vahelt siis lootused tõuse. Tundes õhtul esimese ettejuhtuva käest küsin, et, et ma olen palverändur teelt Roomat, et ma otsin siit ühte kirikut, kust võiks saada ööbimispaika. Ja siis see inimene ütleb, et oota üks minut, ma lähen toon võtmed. Selliseid juhuseid oli nii palju. See mõjutas mind sügavasti, sellest ajast peale ei ole mul enam kõhklust, kas jumal on olemas või ei ole olemas. Kui Santiago teekond on Eestis hästi populaarne, meil olemas lausa Santiago teeliste selts, mille korraldatakse sinna eraldi retki, saab käia grupiga. Neid inimesi on lausa mitmeid, kes, kes seda teevad. Ja rooma teekond, nagu ma aru saan, on selline suhteliselt vähe käidud. Mis te arvate, kas seda Rooma palverännakut peaks inimestele nii Eestis kui ka Euroopas rohkem soovitama? Või arvate, et las ta jääb selliseks vähe käiduks ja vähe puutumatuks paigaks kus ei ole palju palverändureid? Noh, ma usun, et see eestlase sinna nii palju ka ei lähe, seda teed ära ummistada? Ma ei oska öelda. Ma arvan, et iga tee leiab oma rändureid, Veiga rändur oma teed, et kas seda populariseerida või mitte. Et kes, kes otsib, see leiab, piibel ütleb ka, kes otsib, see leiab. Ja viimase küsimusena küsiksin, et kui te olete Santiagos ja Roomas juba ära käinud, siis millal tuleb retk Jeruusalemma Jeruusalemma mõned jalutanud ei ole, aga Jeruusalemmas ma käinud olen eelmisel kevadel. Aga sellist kihku ei ole, et kõnniks ei ole. Noh, minu jaoks on ka küsitud abikaasagi, alles hiljuti küsis, nähes, et töökoormus on praegu suur täiskohaga töö, kutsehariduskeskuses täiskohaga kirikuõpetaja, näed, et äkki tahad mõnikord rändama minna, mõtlesin, et mul ei ole sellist tunnet. Et mul ei ole olnud sellist soovi pärast seda teist palverännakut ise minna. Ehk et pigem ma püüan olla nii nagu palverännakul ollaski avatud, et kui jumal tahab mind kuskile saata, küll ta siis saadab maipi ise plaane tegema. Selle ilusa mõttega lõpetamegi meie külaliseks oli Andrus Mõttus. MINA OLEN Martti Kalda ja helipuldis oli Maristamba aitäh.