Ja ja ma ei aja jama. Kataloonia. Liivimaa Pastoraal ja selle laulu sõnade autor Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat, stsenarist ja tõlkija ja paljude laulutekstide autor Villu Kangur. Tere päevast. Kõige viimane töö, mille järgi neid avalikkus võib-olla tunneb, on tegelikult hoopis teleseriaal ENSV, kus te olete kaasstsenarist, see on niisugune ka humoorikas tagasivaade Eesti NSV-le. Et miks siis miks see huumoriprisma nagu hean? Ma ei tea, miks ta hea on, aga ma ei suuda kohe teistmoodi ju see on siis lihtsalt minu eluviis natukene. Kuidas nüüd öelda? Irooniliselt suhtuda asjadesse või, aga noh, see aitab elada, hea, et niigi on läinud. See Liivima pastoraal selle laulu kohta on öeldud, et hoolimata rahvuslikust eneseirooniast on see läinud rahva hulka ja ülipopulaarseks saanud mina arvan, hoopis vastupidi, et tänu sellele rahvuslikule eneseiroonia-le, mis teie arvate? No annaks jumal, et see nii oleks, jah. Ma ma arvan, et pigem ikka tänu sellele, jah, ega ma ei suuda ühtegi ühtegi asja nagu väga tõsiselt teha, siis. Nii. Peab ikka mingisugune selline okas või ora taga olema, mis mind sisimas tagant torgib, natuke või erriteerib, ärritab, siis on nagu kõik korda läinud, kui, kui tänu sellele midagi tekib. Kuidas sündis laul Liivimaa pastaral? Vaat sellega on selline lugu, et mõnel inimesel on väga ja mälu nagu nägude peale, mõnel inimesel on väga hea mälunimede peale, aga mind on loodus õnnistanud sellega, et mul on väga väga hea mälu nagu mingite hetkede peale, mis kangastuvad, et kuidas see asi just sellel sellel momendil nagu juhtus või sündis ja ja ma mäletan seda hetke, ma elasin siis maarjamäel, istusin köögilaua taga, seal oli selline, kuidas öelda. No ütleme siis leebelt peesikas laudlina, hästi hirmsat värvi ja ma mäletan, kui esimene rida sellest loost ära tuli, kuidas ülejäänud lugu sündis, seda ma ei mäleta, aga ma mäletan, et et millegipärast mahtus selle esimese rea peale täpselt see fraas kuis põhjalahe kohiseb tegelikult seal, kus põhjalahe kohiseb see, see seal vist Aleksander lipp puutekst või sellele lätte lätte koorilaul, aga aga mul see rida istlus täpselt sinna peale, kõik ülejäänud asi tuli nagu tagantjärele ainukene, ma võtsin selle sealt vahelt või panin selle sinna vahele, mõeldes sellel ajal, et kuis praegu sünnib sellel hetkel Selliseid vihjeid eesti kultuuriloole on selles laulus ju väga palju. Väegregoorneid. Näiteks kasvõi ja koor oli üks järgmisi asju, sealt see hakkas tulema siis üks järgnevaid ridu oli see, et kuidas koor laulupeol käinud ja nii edasi ja nii edasi, siis tulid kõik need pastoralide alledega takkapihta. Kuidagi kergelt tuli see lugu ära, kõik, kes mind teavad, teavad, et mul need tekstid sünnivad väga raskelt, aga jumal ja siis niipalju noorem lihtsalt, et, et see, see tuli väga kergelt. See lugu. Et siis ei olnudki mitte niimoodi, et päris laulu esimene rida ja sealt hakkas otsapidi minema vaid üks rida tulija, siis teine rida ja siis need kuidagi lõpuks paigutasid õigesse järjekorda. No reeglina see ongi niimoodi, et loo põhimõte või tähendab see põhiline mõte, mis loos on? See tuleb ikka enamasti kõigepealt ära, kuhu ta pärast paigutub selles loos või, või no see on iseasi diala tehnike nagu öeldakse, aga, aga sul peab plaksti ära käima see murdumismoment, et et nii nüüd hakkab siit tulema ja reeglina see ongi see asi, mis sellest loost meelde jääb või. Kuidas te kirjutate laulutekste, kas enne on viis kas enne või, või Riho Sibul tegi teie tekstile viisi? Ei, ei, ikka mina kirjutan suurest pieteeditundest tellil loojate vastu kirjutan mina ikka kõik, kõik need tekstid nagu muusika peale ja mul peab olema. No ma tahan saada selget visiooni, mis on heliloojal, see. See ei ole luuletuse kirjutamine. Ma olen eluaeg rääkinud, et ma olen üritanud luule- ja laulutekstid ikka väga lahus hoida. Mind peab see helilooja tekst või helilooja muusika peab kuidagi kõnetama ja, ja siis tuleb, eks tagantjärele, kui need nüüd omavahel ilusasti kokku saavad, siis on kõik korda läinud. No kuidas see siis oli, Riho Sibul tõi teile viisi. Oleks vaja laulu ja selliste sellist laulu. Ise selle looga isegi ei olnud seda sellist ja sellist minu meelest ei olnud Riho nagu pikalt mulle midagi on olnud lugusid muidugi väga palju, kus helilooja ütleb, et ma kujutan ette, et siin võiks olla midagi sellist, ütleb mulle mingi fraasi või mingi oma tunde emotsiooni ette, aga aga, aga noh. See tuli kuidagi jah nagu iseenesest, et Riho nagu tunneme teineteist kani nii ammu, et ega üsna tihti ei ole vaja rääkidagi piisabki teisele teisele otsa jõllitad ja sa tunned seal tunde tegelikult ära, et. Kui see lugu valmis, siis oli 80.-te keskpaik, ilmselt see on umbes seesama aeg, kuhu on teleseriaal ENSV jõudnud. Me oleme täpselt jah, kui me nüüd kui see nüüd oli 87.-le lastel see lugu, siis me oleme jõudnud praegu ENSV nende osadega. No ütleme ausalt öeldes sügisesed osad nendest suur osa on juba tegelikult kirjutatud ja võtted juba käivad. Aga Need, mis nüüd sügisest eetrisse lähevad, need on täpselt 1987. aasta sügisest, nii et kõik langeb nagu kuidagi Aga kas te mäletate ka esimesi etteasteid, mil, kui seda laulu lauldi Liivima pastoraadi? Oi, ma aus vastus oleks, kes seda enam mäletab, aga mulle küll mingisugust erilist erilist emotsiooni sellega seoses ei ole, et ma mäletan, mäletaks, millal ma esimest korda seda kuulsin, nagu need reeglina on ju niimoodi, et sellel ajal ma ikka Dilbendasin veel üsna tihti ise ka stuudios ja, ja nüüd ma olen elu ära ära õppinud selle, et sinu töö on sellega tehtud, ära mine torkima mitte kuskile, ma ei käi isegi televõtetel, sest ma tean, milline trauma seal näitlejale. Kui autor kohale loivab, siis hakkavad kõik küsima, mida sa sellega mõtlesid, mida sa teedega mõtlesid? No tänapäeval on lihtsam, tänapäeval on telefonid olemas, saab ju alati helistada, kui ebakõlasid tekib, aga ikka saab küsida. Ta tulebki küsida, tulebki küsida. Üks asi, mida ma, millest ma ei ole suutnud siiamaani elus aru saada, on see miks seda ei tehta, miks muudetakse mõnda asja, kui, kui, kui on ju alati võimalik küsida, vat see mulle on nagu natuke vastukarva, seda ma olen märganud paljudes lugudes isegi, kus piisab ühe sõna äramuutmisest, et minu jaoks muutub see asi iseenesest väga nõmedaks ja, ja sama on ka paljude asjade puhul, aga õnneks enamasti enamasti seda ei juhtu. Liivimaa pastoraadi on ka esitanud teised artistid peale Ultima Thule ja seda lauldud laulu peolgi. Et kuidas te sellesse suhtute? No see on ju väga tore, tegelikult kui lugu hakkab elama iseseisvat elu ja ega mis mul saab selle vastu olla, esitatagu, aga. No väga tore iseenesest noh, minu jaoks on see ühtpidi nagu ühtpidi on ta nagu tehtud töö, mis sellest, et ta on oma laps, aga, aga, aga noh võib-olla see kannustab mind isegi midagi uut tegema, kui ma sellest lahti lasen, sest mõni asi ta peas oi kui kaua ja oi kui kaua ja reeglina on niimoodi, et et. Ma ei tea, mida ma pean kasutama selleks, et kui ma olen jälle viimasel ajal ma kirjutan need laulud, eks ta väga harva, aga, aga mõni lugu ei lase sust lahti, enne kui uus peale tuleb. Aga no selleks peab mingeid kunstliku kunstlikke võtteid kasutama, sest et. Ma üsna tihti kuidas öelda, ma ei tegele mitte paralleelselt erinevate asjadega, aga, aga ma võtan nagu näiteks mingi teles klipiga jänni jään ja mõte kinni jooksnud, siis ma võtan just mingi laulu või asja vahele, see oleks nagu teine maailm, et ma saan ennast kuidagi nihkesse, hüppan teise maailma ja, ja see tuleb ikkagi kasuks, kui sa tast lõpuks ometi lahti saada. Oma laulutekstidest räägite ikka väga palju eesti asjast nii-öelda, et On selliseid rahvuslikult eneseiroonilise laul, aga on ju palju ka selliseid, mis on rahvuslikult ülevad, näiteks mitut Tõnis Mägi laulab palvet. Ja on ka veel üks laul, näiteks mida Ultima Thule laulab, elu on kunst. Ja kus niisugune sõnamäng on, et kumb siis on, kas eestlane olla on kunst või lust? No annaks jumal, et oleks kunstlik lust, minu meelest on seda, seda seda mõlemat poolust peab inimestes olema ja mina olen küll kuidas öelda oma hingelt väga, isegi võib-olla nagu härdalt rahvuslik, nii et ju see on siis alateadvuses kusagil. Vallateaduses kestvalt olemas ja mina olen küll uhke selle üle, et ma eestlane olen ja ükskõik, kui kehv siin elu on, ega ma ei nurise. Lähen edasi. Aitäh Villu Kangur laulude eest ja, ja nende sõnade eest palun. Planeedi. Ei. Kommenteeri. Et planeet on Siis. Viimane kõnepruuk, mis peetud Pealinna mis tuutu? Olaf ja Peeter Kopwillem Leida Järvi, kelle nimed ja laulud olid tuntud ka kodu Eestis ja Jaan kuusk, Reet Hendrikson, Ell Tabur, Andres Raudsep, Jüri Lipp ja paljud teised lauljad, muusikud on Maarja Merivoo-Parro ja Vaiko Eplik kogunud ulgueesti kogumikku kolme plaadi peale. Ja osa sellest kuulame järgmises saatetunnis koos Maarja ja Vaiko seletuste ja täiendustega aga algust de Olav Kopwillem oma vastaraaliga. Karjapoiss ajas lehma edasi. Lehm seb punnis minna siis tagasi edasi-tagasi edasi-tagasi Trump pisignaad. Kuni päike vajus Kuusemetsa taha ja karjapoiss lõi käega ja läks tuppa soo. Leht siis omaette, päris üksi marssis edasi. Enam ei viitsinud minna ta tagasi. Kestus siis kännoulle haljale aasale ja sini. Vaikne õhtu. Sööbru. Oma kõhtu.