Kui te prantslastega vestlete, kas siis teie jutt reedab ka, et ei ole päris prantslane, kas aktsent on kõva, mida nad ütlevad? No on muidugi ja no eriti näitlejate juures näiteks Pariidilatseenbjakin ja tema on juba vist 15 aastat nüüd elanud ja tema tema räägib ikka nii, nagu oleks see alles eile Pariisi tulnud ja siis prantslased andestavad talle kõik, et grammatika on halb ja ütlevad, et see on temast šarm. Aga no mina tahaks ikka grammatikaga väga töötada, et vähemalt perfektselt rääkida. Aga, aga mul jääb surmani minu, minu šarmantne aktsent. Seda sellest, ma ei saa kunagi kirjus laatilisest, kui ka Vlad üle 30 hakkasite võõrkeelt õppima siis seal ning ka see on peaaegu möödapääsmatu. Alguses ma läksin sinna kooli, mille nimi on allianss maa sees ja siis seal oli niimoodi, et oli maksuline ja, ja ainult need inimesed, kes seal poliitilist varjupaika palunud Prantsusmaal võivad seda saada ilma rahata. Ja mina pidin maksma selle eest. Aga siis ma võtsin oma südame rindu ja läksin direktori juurde ja ütlesin, et ma tahaksin natuke õppida teie juurest ja siis ta ütles, et ah, te olete Venemaalt. Kas kõik nõukogude naised on nii ilusad nagu teie ja ütlesin, et ei ole, et ma olen eestlane, ma ei ole venelane. Siis seda enam oleks, neli kuud sai iga päev intensiivselt kursustel ilma rahata. Ta poeg oli nii, et ta läks kohe kooli, aga muidugi esimesed kuud olid tal täitsa košmaar selles mõttes, et noh, see oli väga-väga raske, kuna näeksime talvel sinna. Aga siis suvel, juulis ja augustis ta oli ja laste suvelaagris koos teiste lastega. Ja pärast seda, kui ta sügisel kooli tuli, siis ta rääkis täitsa puhast prantsuskeelt ja siis ta nii ei jäänud ühtegi aastat maha. Oma eakaaslastest. Marje Lenk kutsus keskstuudiosse Pariisis elava eestlanna ene Rämmelgi. Küllap paljud mäletavad ene Rämmeldit Leida Laiuse filmist libahunt, milles Ene Rämmeld mängis Stiina. Sellest on ikka väga palju aastaid tagasi. Mäe aseliik 68. või jah, ta oli 68. Need virvist sai valmis 69.. Ja see on jah, väga-väga ammu. Aga pärast seda mul oli õnn pärast seda filmi, kuna ma sain tuttavaks Hermakülaga ja pärast hiljem tema kaudu ka toomingaga teadele lavastusi ja üldse ma töötasin nendega. Aga need keelati kõik ära, niiet kahjuks suurele publikule tegin minu töödest ja tegemistest palju, Eestis teada ei ole, see on rohkem sõprade ring ja kes teadsid, mida ma tegin. Tuhkatriinumängu Lähevad Lukkade mängan, dokad, mäng, see on ka minu Evalgi mäng selles mõttes, et ma ei tea, kas ta tööd kunagi kellelegi rääkinud, aga tähendab nagu võite arvata, siin kõik teatrid on ju noori naisi täis ja meil on nii, mitte nagu prantsusmalet. Prantsusmaal on näiteks nii, et iga etenduse jaoks valitakse ainult näitlejad ja siis niikaua on proovid, nii kaua on etenduse, nii, Kaaga sa mängid selles teatris varastada, siis läheb trupp laiali, jälle tuleb uus tükkija. Töö meie teatrites on niimoodi, et noh, enamus kui sa lähed ühte teatrisse vähemalt vanasti oli see nii, et noh, siis võib peaaegu ära surra seal nagu muud liikumist palju ei ole, kuigi ma viimasel ajal on aru saanud, et siin on hakanud ka nüüd kasvõi Rakverest Pärnusse ja Pärnust Tallinnasse, inimesed on hakanud liikuma alati see süsteem oli väga jäik, et ütleme, Hermaküla oli väga julge, kui ta kutsus mind Tartusse kastralleerima tukad mängusest magma päriselt kunagi tahtnud minna Tartusse, kuigi see on armas linn ja kõik kas teil on mingi teatrialane haridus ka või? No mina, eks õnnetu inimene, ma olen teatriga hakanud tegelema teatrit armastama täitsa lapsena, nii et esimest korda ma sain laval juba kaheksa-aastaselt. Ja siis ma mängisin Türi keskkooli ja meil oli väga tore õpetaja seal Türi keskkoolis. Ta nimi on Linda Paal ja ma siiamaani armastan ja meenutan seda naist, on suure südamesoojusega. Tähendab, see pisik hakkaski nagu sealtpeale edasi, ma läksin peale keskkooli lõpetamist Türi keskkooli lõpetamist, ma läksin Ugalasse konkursi alusel, sain teatrist ja olin aasta seal ja siis ma nagu väga pettusin teatris, sest noh, minu jaoks oli, no ma olen üldse nii alati ideaalsete asjade poolt. Siis no ma olin liiga noored, et mõista, teate, siis on ka intriigid, teatris on ka argipäev ja ja nii edasi, et see oli mulle nagu niisugune šokk isegi ja siis ma tahtsin minna Panso juurde, aasta olete sellest jälle, paljud ei saanud aru, et sa oled juba nagu teatrisse, miks sa tahad minna ära? Ja siis ma ikkagi läksin. Ja tegin seal mitu vooru läbi ja kui ma lõpuks jõudsin nii kaugele, et seal ma ei tea, mitme paariteistkümnest 12-st Me mäletame, mitmest valiti kuus tüdrukut siis Panso vaatas meie ankeet, siis ta ütles, noh, sina oled juba rikutud, et sa oled juba teatris. Aga ma vastupidi, ainult hoidsine valmite silla selleks suureks konservatooriumi eluks ette ja nii et kahjuks mind ei võetud sinna. Ja mul ei olnud ka ei, ei julgustega tähendab nahaalsust sellel ajal peale käia. Nagu paljud teised ikka käisid kaks või kolm korda proovimas. Mina arvasin, et minu anne peab, olen nii selgel läbi paistma noh kas nüüd või mitte iialgi ja siis no ma ei saanud ja siis ma mõtlesin, et ma tapan ennast ära. Heino ei katsute siin elama jääda ja täiesti juhuslikult nägin tänava peal ühte endist koolikaaslast, kes siis töötas punases tähes ja siis ütles niimoodi, et teadsin, et meil on seal trükitsehhis palganud arvestajat vaja. Siis ma mõtlesin, et jumal küll, terve keskkool jäänud, ma olin niivõrd nõrk matemaatikas. Aga nüüd ma näitan tõesti ka sa iseendale, et ma lähen säärase koha peale tööle, milles ma olen absoluutselt võimetu ja kõlbmatu aega, nutsin selle arvelaua Felixi keelt ja siis seal oli kommuniks vägagi hea inimene. Tema nimi oli Maie ja ta tõesti aitas vill ja palgaarvestus, nii et aasta otsa ma tegin säärast tööd tõestamaks, et ma võin teha midagi niisugust, mis, mis üldse mulle ei sobi. Ja siis sealt mind leiti filmi jaoks. No ja siis oli nii, et me Hermakülaga töötades libandi ajal mõistsime, et meil on väga palju ühist ja nagu meil on ikka võtteperioodil on küllaltki pikad ja kuna sellel ajal režissöör hoidis meid lausa kohadel kinni seal paar kuud koe siis meil oli aega hästi põhjalikult seal omavahel rääkida ja temalt ma sain kõik need andmed, mis toimub Euroopa teatris, tema oli esimene inimene, kes mulle rääkis Krotovski kellest ma olen hiljem väga palju filme näinud ja, ja Pieter pruukinud, kuulsin ma tema käest, nii et ühesõnaga see see avangardteatrimaailmas saime tema kaudu teade, nii et siis me hakkasime tegema telelavastusi televisiooni jaoks. Valtonianad tegime jäätise, keelati ära, miks seda enam ei tea, miks need siis ära keelati, aga siis üks nendest lavastustest läks selle nimel armastuse armastuse, see oli Irene Haak, lään, tema tegi selle. Ja see läks siis ainult üks kord eetrisse, siis ka umbes nii, et kas organiseeriti või tulid, tõelised lastevanemate pahandavad kirjad, nii et seda ma siiamaani ei tea. Aga see oli väga nice, siit väga armas lugu. Ja lindprii on seisnud siis riiulil, nüüd juba annan nüüd juba 17 aastat, sest mu poeg on kuueteistaastane ja selle oma pojale järgi tean, et teil oli seal suur töö. See polnud ainult mitte minu töö, vaid Lindpriid on ikka, noh, ma praegu täpselt ei tea, mis siin Eestis vahepeal tehtud kõik on. Aga no mulle tundub, et see on ikka siiani üks üks suurimaid filme, mis on Eestis tehtud ja ütleme, niisugustes tingimustes justenilistes väga rasketes oludes nii suur film ära teha, noh, see on, see on ikka suure suure inimeste hulga tööl näiteks saada Lunder minu meelest oli tema hiilgeroll Mikk Mikiver oli väga huvitav roll. Hendrik Kerge mängis minu venda, isegi Veljo Tormis, keda tunnet heliloojana oli nii filmimuusika autor kui, kui mängis ka ühte peaosadest ja minu meelest ma väga suurepäraselt tegi seda ja filmirežissöör oli filmi režissööri Vladimir kajast. Kas te olite siis juba abielus maja? Ma ei ole kunagi abiellumise poolt, annan. Ma olen laadi vabaduse poolt. Aga no ma elasin temaga koos kas see oli siis ajendiks ka, et Kressof meilt ära läks, et see film ei tulnud ekraanile? No ma arvan, et see polnud mitte ainult, aga, aga muidugi see oli üks, üks üks suur põhjus, sellepärast et et noh, see polnud tõesti ainult mitte tema enda isiklik, noh, et kas sai film valmis? Ei saanud. Aga see oli väga suure kollektiivi inimeste pingutuse töö, viljana sai see film valmis ja tõesti, meil oli ka tegemise ajal väga palju raskusi, väga palju takistusi tehti isegi tegemise käigus. Et see filme ilmuks pärast seda ta on, tal oli väga palju stsenaariumeid, kuna mädad elasid koos, siis no ma teadsin, mis tal plaanides olid. Siis ta ikka käis seal kinokomitees ja stuudiotes, tähendab, nii Daini filmis kui televisioonis. Ja ka meie Valges Majas pakkus oma stsenaariumid, aga mitte kuskil need asjad ei liikunud, müür oli aastas. Siis sündis mul poeg ja siis hakkas, ütleme neil kui loomingulistel inimestel väga raske aeg peale. Mitteametlikult tunnustatud, aga ametlikult põlu all. See oli väga raske, ütleme, kui ennem seda oli veel, nii et no ei olnud asjad selged, kuidas nad võiksid laheneda, võis olla mingi lootus. Aga siis, kui ta Prantsusmaale jäi, no siis tuldi mulle koju järgmine päev ja siis pandi mind fakti ette, et nüüd on kaks võimalust. Et kui sa tahad meele järgi minna koos lapsega, siis ei saa enam mitte kunagi töötada loomingulise tööga. Ja kui sa tahad tõesti järgi minna jaa, jaa, annad regulaarselt sisse sooviavaldust, siis see tähendab seda, et niikuinii sa niipea ei saa ja võib-olla mitte kunagi ei saa. Aga sa ei saa kunagi seda tööd teha, mis sulle meeldiks. Ja no sellest ajast oli mul täitsa selge, et mul hakkas võitlus, pealegi, no ma ütlen, et see oli tõesti säärane Aecus. Kus ma isegi nägin, kuidas inimesed tänavat vahetasid, et mitte minu, kust saada mulle tere öelda ja testima muutsin ennast täielikult, ma hakkasin suhtlema väga-väga huvitavate ja väga lihtsate inimestega, kes mulle väga palju hingejõudu andsid. Ja sellepärast, kui ma olen praegu Eestis. No mul on väga hea meel, et et inimesed nakkis nagu ei pretendeeri kin minu armastusele või hoo hoolele või näevad ning pisarsilmi ja mäletavad seda aega, kus mul oli tõesti raske janu. Mul on tõesti väga hea meel, et, et mul on olnud siiski inimesi, kes on mind aidanud. Keda ma tõesti surmatunnini meeles pean ja endale armsaks pean, aga on ka neid, kes, kes siis pööravad selja, kui on vaja abi. No ja, ja enamuses ongi need, kes pööravad selja, pöörad ka varsti tehti nii, et nüüd on peaaegu teistmoodi välja kujunenud. Nüüd järsku hakatakse tere ütlema, kutsuma igale poole ja see on ka nagu moevärk nagu rohkem, et ma ei tea isegi seda päris tõsiselt võtta. Sest ma ei ole kunagi muutunud ja ma olen alati iseendaks jäänud ja katsun elus ausalt läbi saada. Iseendaks jääda elus on kõige raskem. Nii et sel raskel ajal pakkus Leida Laius teile tööd? Nojah, näiteks ma käisin ka ikka, mõtlesin, et võib-olla saan seal Tallinnfilmis kas või assistendina tööd või televisioonis. No ja siis ikkagi mitte kuskilt midagi saanud, Leida Laius kutsus mind ja Kõrbo filmi peale assistendiks, nii siis ma sain Aegviidus seal Kõrbojavõtete ajal olla ja mastiga töötada. No see oli mul ilus aeg. Lik suvisis. Aga kuidas te hakkama saite hiljem te ootasite ju väga kaua enne kui saite minna Prantsusmaale, kuidas te majanduslikult hakkama saite? Nojah, ega, ega siis sellel ajal isegi vaata inimestele oli ikka niisugune jaanist siiamaani säärane ettekujutus, et no mina saan alati hakkama. Sellepärast noh, ma ei ole nagu kunagi ennast norgu lasknud. Ja ütleme, me tegime ka väga palju erinevaid teid ja näiteks ma ei tea, ma ei ole oma elus näinud, et üks nelja viieaastane poiss näiteks vabatahtlikult tundi diviisist üks modellina minu poiss istus ja me käisime kunstiinstituudis ja mõtlesin, et meil tõesti raha ei ole, et sa pead istuma. Ja sellest me saame raha, nii et mu poeg oli mulle tõeline sõber ja ja ta juba aitas mul raha teenida. Ja siis kahekkisime, saime noh, juba rohkem. Kas rubla asemel saime kaks rubla, näiteks Tõnni eest? On tõesti, minu poeg oli minu, minu suur tugi ja minu sõber. Et ta väga mõistlikult võttis ka seda rasket aega. Aga kas te kohe pärast meheraminekut otsustasite, et et lähete ka Prantsusmaale või tuli see tahtmine hiljem? Prantsusmaa kui säärane ja prantsuse kirjanduse prantslase kunst ja kultuur, see, see on mul kogu aeg nii enda mind lapsena huvitanud ja ma olin üldse täitsa no väga, väga väikse lapsena juba tõesti sellest huvitatud ja ma tundsin ennast alati Eestis soojamaalinnuna. Nii et ühesõnaga, see on üks, üks asjade niukene ilus kokkusattumine. Et tegelikult ühest õnnetusest sai, säiliks õnnelik. Lahendus minu minu elus, sest ma sain maale, mida ma väga armastan ja ja nüüd ma olen reisinud, ma olen Ameerikas, käin Kanadas ja Rootsis ja Saksamaal ja ja iga kord, kui ma Pariisis ma hingan sügavalt, et ma olen jälle kodus. Nii et tõstsin, Pariis on tõesti, mul on niisugune tunne, et ma olen seal ennem elanud. Esimesel päeval juba, nagu ma sinna sattusin. Ma sain aru, mis see linn on, teadsin ära täpselt, kus miski asi asub. Näiteks ma olen seitse korda elus käinud. Mitte midagi aru, mis kuskil on, sinu meelest on õudselt inetu arhitektuur ja nüüd mulle üldse peale selle punasel väljakul mitte midagi sealt meelde pole jäänud. Aga Pariis niivõrd armas ja niivõrd kodune, niivõrd väike linn. Et noh, ma olen täiesti pariisi hull ja prantslaste poolt ning võeti ka kohe vastu seal ikka näitlejad ja, ja kunstiinimesed, kes mind ümbritsesid. Nii et noh, mul ei olnud algusest peale mingit probleemi, et ma oleksin need võõras või ma kedagi ei tunne õda suhtlema. Sest ma olin tõesti natukene eelisolukorras, see ei olnud nii väga nagu. Mina sattusin just sellesse seltskonda Pariisis millest ma siin olin viis aastat ilma jäänud, nii et ühesõnaga unustasin see viis aastat noh, meelekibedust ja hakkasin elama seda elu, nagu ma ennem oleks tahtnud elada. Nii et selles mõttes mulle edasi, aga kuidas teie abikaasa oli ennast sisse seadnud, mis teid ees ootas? Tema ootas meid ja juba see, et me sinna sinna saime, noh, see on, see on täiesti fantastiline tema, tema töö, sest see oli tõesti asi, millega ta tegeles iga päev kaheksa tundi päevas. Ja ütleme, 81. aastal seal ikkagi pretsedent veel. Sellepärast et noh, mitte keegi ei andnud lootustki, et see võiks juhtuda. Nii et selles mõttes tõesti Prantsusmaal ei olnud ühtegi poliitilist parteid, võib-olla pealegi, eks ta on tomati mis, mis ei oleks, tegeleme küsimusega. Nii et ühesõnaga, igal võimalikul juhul iga võimaliku inimesega saadeti kas Tallinnas Moskvas kirju ja järelpärimisi nõudmise, nii et see oli üks pidev pidev pidev töödemal. Kas tema sai filmialast tööd ka või ei, ta praegu pole teinud, sellepärast. Et noh, selge on see, et Prantsusmaal üldse praegu kogu Euroopas, aga eriti Prantsusmaal on suur kriis filmis dist Ameerika film, täielikult uputab Euroopa näidiseid paar aastat tagasi meil ikka veel aasta tagasi oli veel Dallase dünastia ennast siis on tõesti nii, et ma enam ei jaksa seda oma aasta vastu pidada. Praegu on niimoodi, et ühesõnaga kõik, kõik väga head filmirežissöörid tõesti on mures prantslase filmi pärast mis on täiesti alla käinud, tähendab, kui prantsuse film oli veel maailma Eesti linnad, need 70.-te aastateni, kus tehti veel tõsiseid probleem filme siis praegu tõesti kõik on kommertsi ja šovinessi eest. Nii et väga vähe on tõesti probleem filme ja üldse midagi, mis pakuks. Niiet väga-väga raske on praegu filmitegijatel Prantsusmaal just kes, kes tahaks midagi huvitavat teha. Ja kuna kalastada on säärane inimene, kes ka ei teinud singi komöödiaid ja no see saanor teda nagu ei huvitanud siukesed lõbusad Hodevillid, siis no tähendab lihtsalt ei leia produtsenti oma teemadele. Ja ilma produtsendid ei saa teha. Tema teeb kaastööd minu teada raadiole Vaba Euroopa. Teeb ta ei ela enam koos ja ei ela ja viis aastat laos õlu. Või elu. Muutis mind. Varastasin, tegi minust naise. Ma muutusin väga iseseisvaks, sest elu ja raskused karastavad. Ja, aga kuna meil on ühine laps, noh, siis me kasvatame teda ühiselt, tähendab jagame kõike probleemi ühiselt ja nii, et selles mõttes lapsi ei ole kannatanud. Tema isa koos ei ela. Millest te alustasite, mida te tegema hakkasite Prantsusmaal? Alguses, kui ma läksin, siis ma sattusin kohe hariannovskini teatris, see on teater siis leida on väga kuulus teater Prantsusmaal, aga see on niisugune väga eksperimentaalne, teate selles mõttes niuke. Näitlejate osas isegi peab ütlema, et see on näitlejad, on täiesti anonüümsed, keegi räägija, Rämmaskini näitlejatest kõik räägivad temast ja tema teatrist, temal on niimoodi, et kõik näitlejad teevad ka lavatööd ja tehnilist tööd ja, ja kostüüme, kõike seda valmistavad nad eelne kombinaatteater. Ja siis ütleme, on lõunasöök, kes siis peale nad hakkavad proovid peale õhtul siis kas on etendused eni. Aga mina jälle mõtlen, et ma olen kogu aeg vastust otsinud ja mulle tundus see väga raske, tähendab mina, ma armastan väga Pariis ja ma tahtsin vabal, ma tahtsin liikuda ringi, ma tahtsin teatris käia. Ma tahtsin kinos käia. Ma olen alati väga armastanud kinos käia ja jälgida ja näiteks Pariis on üks väheseid linnu maailmas kus tõesti ainult maailma filmikunsti kullafondi kuuluvaid filme näha kus on iga päev võimalik näha kõike, kõike maailma parimaid näitlejaid ja režissööre. Ja, ja see oli niivõrd ahvatlev, et ma lihtsalt üle kuue kuu seal vastu ei pidanud. Aga mida ma võib-olla peaaegu kaedsenaga näiteks. Ja ta teab, et maaelu ei ole kerge ja mulle tundub, et ta mind isegi imetlema hakanud, näiteks paar aastat tagasi tegi sama trupiga Los Angelesis ja siis mina läksin teatrisse, leidsite, küsisin aine, kus sa käisid, kas oled midagi teinud, mis sa oled näinud, ma ütlesin, on teada ja need sina käisid terve oma trupiga minagi siin üksinda saan seal siis. Ja tegin oma luuleteater seal, nii et ma Ta on mind vaikselt isegi imetlema hakanud, seda teab, et mul kerge ei ole, aga näiteks tema isa filmiprodutsent ja kujutleme tal ei oleks teda isa, kes pidevalt teiste filmi produtseerib. Siis oleks Arianneldama teate, et mul kahjuks jale miljonärist isaga, noh, võib-olla ma siis leian kellegi ära, laps, tähendab. Kust see mõte tuli siis hakata luuleteatrit tegema? Tähendab, see on asi, millega ma olen kogu aeg niimoodi vaikselt tegelenud. Isegi kui ma Eestis elasin, siis ma pidevalt käisin kirjanduslike kolmapäevadel. Ja siis ma ikka peaaegu alati natuke pettusin ja selles mõttes, kui ma kuulasin, kuidas neid loetakse ja ja tähendab, no ma alati arvasin, et, et ma ikkagi läksin otsima seda, mis ma tahtsin, aga ma nagu iga kord ei saanud seda ja siis ma hakkasin neid luuleteatrit tegema ainult sellepärast, et kõigepealt ma mõtlesin endale kui publikule, mida ma siis olen tahtnud nähes ja kuulates, kuidas näitlejad luuletusi loevad. Ja siis ma mõtlesingi kõigepealt endale kui publikule, siis hakkasin neid asju ise tegema. Ja kõigepealt alates sellest, et valida ja mis programm teha ja nii edasi juba see, kuidas seda asja paika panna ja, ja kuidas siis seda teha ja ja ühesõnaga minu etendusega väga intiimsed. No ma ei ole estraadilaulja ja üldse luule on väga, väga ilus tiimile. Ja näiteks ma sellepärast ma saan ka aru mikspärast, ütleme, poeedile on väga raske ise oma luulet lugeda, sest noh kui ta natukenegi tunnet sisse paneb lugeda, siis ta võib ainult reeta seda ajendit, miks ja kuidas juhtus, et üldse selle luuletuse kirjutas. Ja tähendab see luulelugemine ja ka luule kirjutamine, see on ikka täielik striptiis hingest. Nii et selles mõttes noh oma väga aus, kui ma teen neid õhtuid ET tähendama paljastan oma tundeid valges ning ka peale Terest. Ei, ma mõtlesin rohkem prantslastele. Aga kuna Pariisi selle palju eestlasi, siis ma lihtsalt oli nii kaval, ütlesin prantslastele ja panin kuulutasid välja, et see toimuks nagu eestlastele umbes nii, noh, valitud inimesed ainult saavad sisse. Aga tegelikult oli nii, et on jäänud võib-olla neli, viis eestlast ja ülejäänud olid kõik prantslased. Ja siis ühesõnaga, kuna nemad üldse meie keelt ei mõista ega tunne, siis no suid suure elamuse. Ja siis ma mõtlesin, et kui juba prantslased on meie keelest ja meie luulest vaimustatud, et no miks siis mitte väliseestlastele seda pakkuda. Kuna 84. aastal toimus ESTO Torontos siis ma pakkusin ennast ise välja, ma ütlesin, mis ma tahan teha siis need organisaatorid kutsusid mind ja samal ajal jõudis sinna, ma sain aru, et need Need, Eesti lood on nagu suured kogunemised, et seal on nagu meilgi siin laulupeod laulavad ja, ja on rahvatants ja kõik niisugune suur isetegevust. Et noh, ütleme nagu seda ei propageerita seal, et niukseid väikseid õhtuid tehakse. Aga aga no ma meeldisin neile väga niimoodi tööõhtu asemel tegin kolm. Ja pärast seda siis ma käisin veel teisel reidil läksin juba siis New Yorki ja Washingtoni Eesti Seltsi Philadelphiast ei ole ka seal ja siis hiljem ma käisin juba Stockholmis. Ja siis 86. aastal ma tegin, see on minu jaoks parim õhtu, sest ma tõesti, ma olen kogu aeg olnud selle vastu midagi üksinda teha, sest üksinda on tõesti väga raske teha tund ja 20, üksinda isegi koos riide vahetusega kõik vastu pidada, see füüsiliselt nii raske pärast me tõesti kuu aega, depressioon, see niivõrd raske. Ja siis 86. aastal oli eestival Lundis ja Malmös ja siis ma käin sinna kaasa, Raivo Tammiku ja see oli tõesti fantastiline rõõm minule õnn. Sest ta on niivõrd andekas inimene ja ta minna väga palju ütles, nii et ütleme noh kui ma temaga saaks töötada selleks tõesti ainult surm, millele oli siis tema roll luuletehastes on tema, tegime muusikalise tausta ja näiteks üks nendest minu seal nendest osadest on on Viiding Juhan Viidingu luule. Ja siis noh, seal oli ta mulle otseselt partneriks, ta mängis mugaja kaaslasena tähendab, seal tegime natuke kabareed. Natuke selles on, kui seda väga mindi, inspireeris. Ta on tõesti väga andekas inimene ja tal on väga palju pakkumisi ja näiteks aasta tagasi me arvasime, et me läheme koos Austraaliasse. Ta käis juba Austraalias ära sakslastega, kui oleks võimalik, siis ta hea meelega teeks ja ma tõesti tahan temaga koos töötada. Aga kahjuks vahemaad läänes on ka nii, et see pole nagu Tallinn, Tartu, Türi. Siin on näitlejad otsida Tartust Tallinnast ja Pärnust ja nii, aga meile, tema elab Hamburgis, mina elan Pariisis. Esinema läheme Austraalias, Sydneys ja Melbourne'is, kõik seda seda kokku viia, noh, see on tõesti kõrgem matemaatika, mille peale ma ütlesin, ei ole andmed puuduvad. Nii et meil võib-olla peaks omavahel olema meil võib-olla väliseestlaste hulgas peaks olema inimesed, kes meid oskaksid kui viia, sest minu jaoks on see täiesti kõrgem matemaatika, sest ta on väga raske nii erinevatest riikidest inimesi kokku panna. Kellega veel olete kokku puutunud? Arvo Pärdiga, olete ka kohtunud? Jajaa, Arvo Pärt on juba mitu korda Pariisis käinud ja nyyd itta tuleb ka detsembris. Ja siis vist veebruaris ka iga kord, kui ta on tulnud Pariisi ja siis me läheme teda, vaatame, tervitame teda. Ja siis, kui ma olin New Yorgi Metropolitan ooperis käisin, siis ma nägin ka Neeme Järvitselgis dirigeeris nüanss, nad siis oli ka mulle suur elamus, sest andsin etendus oli tõesti kinnine. Nii et tänu Neeme Järvi hakkasin ma jälle seal läänes elades ooperis käima. Nii et kui nüüd kevadel tuli Estonia Pariis, siis ma muutusin lausa melomaan, ise käisin neli korda ooperi. Et noh, tore on ikka vaadata, kui väga andekad inimesed töötavad ja ja ka nende tööd hinnatakse ja armastatakse, nii et sellest on ainult suur surra. Mis tööd te siis veel olete teinud, nüüd olete filmis ka saanud mängida? Temaga elu on olnud väga huvitav ja väga kirju. Ja nagu võib aru saada, ega ma siin Eestiski raskusi ei kartnud, nii et seal ennam. Ja no filmiga on niimoodi, et et filmis ma olen saanud väga paljudes filmides lihtsalt kaasa teha nii massistseenides ja põgusalt episoodi. Ainuke episood, mis meil on, on, see on, see on elussi filmis liivale viia, seal mängisin vene ajakirjaniku ja intervjueerisin Pikkoliidega seda palju filmi. See on see, et ma mäletan, et seal olid Ameerika ajakirjanikke Jaapani ja need, need ei saanud isegi üldse nähagi, nii et aga see on väga hästi makstud ja nii, et ühesõnaga, kuna mul on palju sõpru-tuttavaid igal pool, siis ma katsun ikka organiseerida, et vähemalt kolm, neli võtta, kuus saan siis ma siis ma tahan ikka natuke süüa ja natuke üüri maksta, nii et siis võib vaadata edasi, mis, mis veel võib kõrvalt tulla. Aga see on, selles mõttes on ka nende asjadega häda, et need võivad alati langedes kokku millegi muu asjaga, kus siis just midagi huvitavamat, niiet et ütleme, filmi filmi töö olemus on tõesti niivõrd ebaregulaarne, see lihtsalt kukub taevast alla ja ma olen mõningalt lihtsalt pidanud ära ütlema, sellepärast et noh, see ei sobi. Hakkame nüüd eelmine aasta ma käin, tähendab kontakti väga huvitava majaga, mis kujuneb välja nüüd täielikus konkurentsis Bombidutsentronile mis nagu kultuuritsentrum Pariisis on nüüd üks uus rajoon tekkimas tekkinud nüüd juba ta on vilets ja seal on väga Sormaale kui eestlaste natuke Teletlesi, ma ei tea. Kui paljud tunnevad Moskvas vedel haad, kus on siis kõik mis sa tahad, igas valdkonnas. Ja siis mina sain nagu hotestiksime, meelde tõstab teistsugune see inimene, kes võtab vastu külalisi ja kõrgeid külalisi, näiteks presidenti, meie ministreid ja, ja nii edasi. Kui on suured näitused ja siis ma töötasin kolm kuud, filmelasin näitusel. Seisukohalt siis on peaaegu fantastiline, et sa võid surigi juhigi jätkatsud, aga noh, nemad on tõesti väga lihtsalt ja väga kenad inimesed ja proomidena on tõesti nii, et ta juba nagu Ma olen teda näinud mitmes erinevas kohas, näiteks teatris ja siis ma näen, et noh, ta on nii kohutavalt tagasihoidlik ta nagu igas majas, ta näeb mõnda inimest, keda ta juba tunnemmasita, täitsa häbelikult tuleb juurde, umbes katsuge vaikselt kuskile panna, et keegi mind tähele ei paneks. Nii et inimene äärmiselt tagasihoidlik. Nii et ühesõnaga jumal on sealt ka pidevalt niimodi regulaarseid pakkumisi on olnud, siis ma peale seda olin üks suur arhitektuurialane näide kus siis kõik maailma parimad arhitektid näitasid oma valminud töid. Ja, ja siis seal oli ka Nõukogude arhitektid olid esindanud, oli kirjutatud Pumaasmäe arhitektuuri paberiarhitektuur, tähendab, see on Tööd, mis kunagi ei saa, mida ei saa realiseerida, see nagu linn vees ja linn taevas ja, ja nii edasi ja seal oli ka Toomas Reinu ja, ja Leonhard Lapini ja ja Loovery ja tööd. Nii et no mul oli väga rõõm, siis ma näitasin kõigile, et nad on eestlased ja selled. Kuna ma olen loominguline inimene, siis jälle lõhub sellepärast et simese jälle seda teha, mis ma tahan, nii et ühest kohast muidugi ma oleks vaja regulaarselt raha. Aga teises kohas niisuguseid töödele väga seovad. Nii et see on, see vabadus on väga, väga raske olete proovinud kirjutada ka? No ma olen, see ongi see, et et kui ma seal nüüd olen nii pooljuhuslikult väliseesti lehti kätte saanud sest ma ei telli mitte kuskilt ja ma isegi eestist mul lehti käia, ajakirju, mitte midagi, aga ma nagu juhuslikult telligi kuule juures, alati loen neid siis. Sest see tellimine on igal pool nii raske ja keeruline ja ja siis ühesõnaga, ma vaatasin, mis väliseesti lehtedes on ja siis ma järsku tundsin, et ma peaks hakkama ka kirjutama, sest mul on nagu mingi oma vaatevinkel paljudele asjadele ja siis ma mõtlesin, soovin ja hakkasin saatma ja siis nii ongi minu artikleid avaldatud välisEestis, mis on Stockholmis ja siis meie elus leed, mis sinu Kanadas. Ja siis need Rootsis ilmunud võiks, ajakiri, mille nimi on ajakiri. Ja seal ilmus 49. aasta numbris ilmus, mine mõtisklusi uustulnukatest sest neil on seal palju probleeme ja, ja ütleme näiteks minul ei ole väliseestlastega probleeme, sest tõstsin ma olen oma luuleõhtuid, et ega, ja oma esinemiste võib-olla ka oma olemusega võitnud tõesti, nende armastuse ja enamuses nad suhtuvad minusse kõik väga hästi. Ja higist suhtuvad halvasti need ma lihtsalt Välgis mõningaid mindi sälliga, aga no mul on lihtsalt vedanud, et ma suhtlen ainult kenade inimestega. Ja siis nüüd ajakirjas on jah, ma natuke siiski rääkisin uustulnukate probleemidest väliseestlastega, sellepärast et et noh, kuna on palju ebaõiglust, mis seal toimub, sinna ma tahtsin natukene noh, nagu sellest kõigest rääkida, et väliseestlased hakkaks mõtlema sellele. Ja nüüd võib-olla uus number ilmub seal, räägiksin eesti naistest. Ja selle artikli pühendasin oma emale. Siin natuke tahtsin rääkida natuke naise seisukohalt, mis tähendab siiski olla naine, mis tähendab olla Nõukogude naine. See on tõesti natuke teistmoodi kui ükskõik milline naine mujal maailmas. Ja nendest tähendab paati kirjutan ainult siis, kui, kui on mingi teema või mis mind väga erutab. Ma olen Arvo Pärdist kirjutanud. Mind tõesti väga liigutas, segame teda Pariisis esimest korda nägin, tähendab, sõnathnice emotsionaalne tõugemal kirjutas. See pole nii, et ma pean kirjutama. Lihtsalt mulle meeldib teha. Kui keegi on teie käest küsinud, ene kas oled Pariisiter, mida te olete vastanud? No ma ei tea, ei tea mind ennast juba naerma, et ja eriti minu poisi igitab, sest no 16 aastani itsitavad naeraga seal Rütin et ütleme, kui turistid tulevad sind alati tormavad ikka minu poole aastates. No et ma olen Bransamana, et siis minu käest küsida täpselt, kes. Nii et ühesõnaga välismaalaste jaoks olen mina tõesti Pariisiks. Kui puhast näiteks Pariisis enam leiab, son täitsa küsitav. Te olete palju ringi käinud maailmas, kas preesitarit tõesti erinevad teistest saamidest? Ei oska öelda ka, nendelt on ikka palju õppida, nad on ikka päris kavalad naiste ja seda võib küll öelda, et ega tõesti netis. Ma eestid, tunnen väga palju ilusaid naisi ja, ja ka salmikuid ja kõik. Aga nad ei ole elus arvanud, et nad on ilusad. Ma tunnen väga palju tarku naisi, kes kunagi ette, et ma olen intelligentne naine aga vana on tõesti seda nahaalsust ja seda sarmi kõigile seda kõigepealt teatada. Siis muidugi ja üldse pidama järelduse teha, aga tähendab ta oskab ennast välja mängida. Aga no meie oleme tõesti väga-väga-väga tagasihoidlikud. Me oleme tõesti liiga tagasihoidlikud. Ja selles mõttes ma olen natuke õppinud Laslannadelt. Et kui sa ise ennast ei armasta, kui ta iseendast lugu pidada, siis teised ei tee sust juba ammugi välja. Nii et see on üks nipp, mida tuleb neilt õppida. No ma ei tea, vahest ma olen mõnda turisti näinud, kes on Eestist tulnud ja ta nagu mind vaadanud ja öelnud, et oi, aga on niimoodi üldse Eestis ei käida, et see pole üldse nagu moes, mis sul täna seljas on või olen paar-kolm lauset kuulnud, naersin jõudsalt naerma. Sest tegelikult Prantsusmaal vist ainsana terves maailmas käiakse kohutavalt vabalt riides. Tähendab, sa võid tõesti, kandes absoluutselt maksid kuni minini välja, nii et tagumik on paljas ja mitte keegi ei ütle sulle paar sõna. Sellepärast et kui see sulle sobib ja kui sa oskad ennast nii kavalalt riide panna, varjata oma puudusi esile, tõsta oma voorusi siis üks naine võib endale absoluutselt kõike lubada. Mitte midagi ei ole talle keelatud. Ja noh, see on niisugune asi, mida absoluutselt prantslanna ta on, on omandanud nii et et kõige inetum naine tundub lihtsalt Prints esina. Sest ta on lihtsalt kaval ja ta teab, kuidas ennast riidesse panna. Et ütleme, moed ja kõik see nagu deme Eestiski. Nii jälgitakse moemaja ja kõik, mis toimub. Ja kõik noh, mingi lihtsalt naerma. Sest noh, see on sihuke, see on tõeline vabadus, tähendab kui sa ise juba tead, mis sa oled või, või noh, siis egas tsenter või kampsun või pluus ning kaimuda. Et see on nagu seesmine väärikus ja punase ladele seda seesmist väärikust. Ta teab, ise ta, ta on iseenesest niivõrd vaimustada, on, et mis tal ümber on, see pole enam üldse oluline ja see kiirgab temast nii tugevalt välja. Et lihtsalt inimesed vaatavad teda, näiteks kui ma läksin New Yorki, siis ma mõtlesin ka, et noh, et ma näitan väliseestlastel, et ma olen ikkagi eestlane ja Pariisist ja kuna ma nii palju tuttavaid näitlejanna siin Pariisitajale tõelisi jumala Ada laenutasin omale riideid, siis ma tegin täitsa fantastiline garderoobis ja siis oli tõesti nii, et ma mitte ei ehmatanud väliseestlased ära, vaid ka ma tõesti tundsin, kuidas inimesed keerasid tänaval ringi ja vaatasid sellepärast et tõesti niimoodi pealaest jalatallani ja ET kõik kõik kindad ja kõik no täiesti välja peetult välja mängida, ameeriklastel see kultuur puudub. Seal on väga palju ilusaid naisi ja seal tõesti kõik naised on nii, et viis minutit tagasi juuksurist tulnud ja üks on siis ta dünastia kangelannade moodi, teine on siis kas suveleen või Pamela. Aga midagi, et siis allapoole vaatavad siin mingi must särk või mingid katkised püksid või siis väga ilus kostüüm ja stiidi pluuse järsku mustad tennised jalast jookseb võib-olla üle tee poodi. Näiteks Sannaga siis sureb, aga ta elus ei lähe klassikalise kostüümiga ja mustade tennistega, siis ta läheb ennem paljajalu, see siis juhtus mingi õnnetus ja siis jääb ka liikluseema, kui ta läheb painejalu, aga elusana Niukest. See on linn selles mõttes, et noh, seda lihtsalt tasub õppida ja noh, see mulle väga meeldima, mina olen väga kaugel sellest, sest pole olnud minu eesmärk. Aga noh, vahest niimoodi nalja ma teen, et mulle meeldib nii. Kas selleks on vaja väga palju raha, et käia kenasti riides? Prantsusmaal pole selleks peab üldse raha vaja sest see on tõesti üks väheseid riike maadel, kus võib minna žanri seepeale osta seal võib-olla 10 või 20 tuhanded rankis kleidi ja samal ajal võib minna kuskile väga äärelinna ja osta seal võib olla mingi naarits kasukas seal võib-olla 100 frangi eest. Et võib siin ümber natuke teha ja siin väga uhke kasukas, nii et see kõik on väga, väga suhteline, nii et kiisel oraanid seda võib osta tähendab nende eest ja samal ajal kuskil nurga tagant 15 frangi eest ja nii et ja see on, mida ma õppisin Blancenadelt, tähendab, kõige rikkam inimene ei torma sinna ostma, kus turistid käivad, vaid meil on absoluutselt minuti pealt teada, millisesse poodi tuleb sisse astuda, sest seal on kast odav väljamüük. Või näiteks jaanuaris on, on odavad välja mingid ja juulis ja augustis ja siis juba netis oma kingad ja kõik sa tead, et saastav, kas jaanuaris või juulis või augustis ja vahepeal liigud ringi ja teen midagi muud ei teegi ühtegi ostu vahel. Nii et selles mõttes ma pean olema väga osav Tamme ennem raiskama oma raha väga hea shampuse ja väga hea seeni peale. Aga meie lobi raha tuulde riide peale, mida saab täitsa muidu. Nii et see on täitsa niisugune nipp, mida noh, lihtsalt koha peal elades õpid. Te tulite Tallinnasse koos oma tuttavaga prantsuse filmiprodutsendiga, tema tahtis küll alguses minna Moskvasse ka suhteliselt teda meelitada Tallinnasse. Temaga juhtus ka niimoodi, et ta kaks ja pool kuud tagasi ja oli juba, et ta pidi minema kohe Moskvasse ja silma, mina tulin küllakutsega moe juurde, siis tema hakkas nagu oma viisat ajama, et see võttis kaks ja pool kuutel aega, et siia saada just Eestist ja hotelli. Seal oli muidugi vahepeal juba 10 korda tüdinenud ja nii et noh, et ma teen midagi muud vahepeal ja üldse ei tule. Aga noh, kuna ma olen osanud nii palju head ja ilusat Eestist rääkida, siis ma tõesti tahan, et et ka Euroopas neist teada saadakse ja et praegu teie huulte tuultega võib-olla tõesti saaks hakata, on koostööd tegema. Ja ma tean, et Me oleme täiesti täiesti võimelised ükskõik mida, mis alal Just kunsti ja kultuurialane ja see on ainukene ja spordis ka muidugi, kus aeg-ajalt lisatavad eesti nimed ka, ütleme, rahvusvahelistel võistlustel. Noh, me võime täiesti maailma nii turul kaasa rääkida. Kuidas te rahule jäi nende päevadega, no ta oli ikka väga hästi selles mõttes, et Motailistati see on selge, et kui kirjeldada, rääkida mingist rahvast või maast kultuurist, noh, seda ei jõua kunagi ära rääkida. Aga kuna kohapeal me käisime nii palju ringi ja ja, ja no elamusi oli seal väga palju ja ta kohtus aga huvitavate inimestega, siis. Ma arvan tõesti, et selle nädalaga ta hakkas Eestit armastama ja et võib-olla me saame ikka tõesti midagi temaga teha. Ja see oleks väga-väga tore, millised plaanid teil on nüüd, kui sõidate koju tagasi? No nüüd on mul, mul on üks, üks väga raske probleem, praegu ma olen kogu aeg probleemide ees sest mul on pidevalt valida kahe asja eest. On täiesti elus kõige raskem, sest Kongolmisid juba oskad juba kuidagi ära klaarida, mis jääb. Aga nüüd on nii, et ma just paar päeva enne siia tulekut siin ettepaneku etenduse peale kaasa mängida ja kus täiesti aktsepteeritakse minu aktsent ja kõike ja, ja seal oleks kaks kuud proovi ja kaks kuud etendust ja siis hakkaks peale kohe oktoobris ja samal ajal väliseestlaste poolt juba aasta tagasi kokkuleppe ja, ja noh, lubadus antud, et ma võtan osa Eestlast 88 Austraalias ja nüüd ma olen absoluutsed õnneta, sest ma tõesti ei tea, mida teha ja samal ajal ma tean, et mõlemat korraga ei saa teha. Nii et no ma vist ikkagi lähen Austraaliasse. Sellepärast et vot see on, et eestlane välismaal on väga raske olla. Mul oleks palju kergem, kui, kui ma unustaks, et ma olen eestlane. Sest issand, minu prantslase sõbrakesed minuga tahavad töötada, nad ei saa minust aru. Ära teistele ma olen hull. Nii nagu on mingi huvitav ettepanek või, või mingi plaan mul siis ma teen nii, et aega on ja ma olen rootsid. Siis tulen tagasi, siis jälle olen natuke aega, tuia on nostalgiline Eesti kõige selles suhtes ta mingi uue ettepaneku roots või prantsetega. Natuke teen midagi, siis kõik hakkab hästi minema, siis järsku ettepanek minna Ameerikasse, head aega, monen Ameerikas, eestlased ei olnud. Nii et ühesõnaga no väga raske on eestlane olla eladel vabas maailmas.