Säde filmist. Head raadiokuulajad täna jätkame meie vestlust Eesti filmiajaloost ja filmide tegemisest üldisemalt koos eesti kino legendaarse helimehe dokumentalisti Enn sädega. Nii nagu eelmises saates, nii peab seegi kord teid hoiatama, et tegemist ei ole ametliku ja igakülgselt tasakaalustatud ajalooga vaid pigem suulise pärimusega, milles siin ja seal võib leida ka pisikesi ebatäpsusi. Ometi usun ma, et ajaloo puhul On faktidega vähemalt samavõrdselt oluline see kuidas maja lugu mäletame. Tal ei ole aega üks minut treeneri mehaanika reporteril lahkuda, rajad võistlejal, panna ette prillid, valmistuda tähelepanu. Me oleme oma jutuga jõudnud aastasse 1959, mis minu jaoks oleks huvitav aasta, sellepärast et sel aastal tehtud filmiga vallatud kurvid hakkavad peale minu mälestused eestikeelsest huvitavast filmist, seal siis film, mille režissööriks oli juuli konn ja kus Kaljo Kiisk oli kaaslavastajaks see vallatud kurvid oli ju film, mis sai populaarseks mitte ainult Eestis, vaid aga siiski kogu nõukogude liidus kahtlemata eriti veel pärast seda, kui nad tegid selle kaveri selle panoraamfilmi ja nad katvad ja nad on nii segamini läinud, et Õie Orav isegi oma paksudes raamatutes fotod segamini, mis foto ühe filmi pealt, mis teenist nad on täpselt sama nimega? Ei, teine on ohtlikud kurvid ja niipalju siiski ja aga noh, rahva mälus nad on, muidugi segunevad teistest enam-vähem samad näitlejad sama tegevus. Kas oskad seletada, miks film populaarseks see siis mitte ainult Eestis, vaid ka Nõukogude liidus? Tõenäoliselt kas see, see sõjas Järgne kramp ühiskonnas natuke järele andma? Sest stalinistlik pikka aega oli nagu mööda läinud ja Cuschinovi ajal sisemine vedru hakkas nagu lahti kerima suur ühiskonnas ja ma kujutan ette, et see mootorratturite lugu no kuule, miks ta ei peaks nii olema ilusat inimest, no Rein Aren oli ikka poiss nagu kompu tol ajal ja ja tere, Terje Luik, eks ole. Poisid agenti neile vaike, kas tead, aga mis sul hakkas? Ega midagi ta oskab väga hästi, Luisa. Kuule, võib-olla sina, vaid ikka teatrist. Mis võib olla. Ilusad kostüümid, ilusad dekoratsioonid ja Tallinn on nii puhas jäljublikut, Tallinn nagu nad tulid siia kohvikutesse ja ja mootorrattasport Venemaal oli suhteliselt vähetuntud, ringrajasõitu, seal ju peaaegu ei tehtud. Algus, eestlased tegid platsi puhtaks nagu mõnel muul alal, kus teisi ei olnud. Minu klassi klassivennad näiteks olid keskkooliaegsed olid akadeemilises sõudmises Nõukogude Liidu, ma ei tea kümnekordset meistrit. Suhkruke on tõusnud esmakordselt. Kallab alates neljandast ringist kallab publiku lemmikuks öelnud kõikidest teistest hakata püüdma liidrid. Mina kujutan ette niisugust täiesti inimliku asi selle juures vaevalt et keegi seal nüüd eriti analüüsis filmidramaturgiat või jant on jant, komöödia, komöödia, suhteliselt lahtise käega. Ma ka ise vaatasin just kahele aspektile, üks on see mootorrattasport ja, ja teine on Tallinn ise, sellepärast et neil Pribaltika vabariike Lätit testib. Leedut nähti ju kogu aeg mingil moel läänepärastena ja nii nagu ka siin filmiti mitmete Nõukogude filmide stseene, mille tegevus toimus kusagil Lääne-Euroopas ikka veel kolmandal kursusel Leningradis, nüüd üks kasahhi poiss, minu kursusekaaslane täiesti tõsimeeli küsis minu käest, missugused rahad teil on? Tuleb arusaamine sellest impeeriumist ja tema osadest. Eestlastest oli üpris imelik. Näis täna siis selgub, kes tähendab rahvusvahelistele rahus lahinguid, võitlused. Samas Tallinnas kahe nädala pärast poja. Tuleneb mure neeger naised tuleb nii umbes kuus väli heitlik. Aga siin mäki jah, puhas niisugune noh, kui ei olnud, teab mis geniaalne režissöör, tegelikult oli ta operaator ja kuuldavasti hea operaator, aga Chantlime läbi-lõhki ja arhiivipaberid jälgides võib komistada kogu aeg tema naiste seiklustele, sest päästjatel ühe korraga kuus naist ja ma ei tea ja veel seitse armukest. Ja see lisas vürtsi kogu selle asja juurde, mida mina ei osanud seal noorest sest mingit tähelepanu pöörata, aga no nüüd tahes tahtmata komistab nendele asjadele. See ongi selles suhtes huvitav, et kui vaata mingil määral juba tekkinud Eesti filmiajaloo selliste traditsioone, siis räägitakse eesti rahva silme tekkes, et ikkagi alates sellistest filmidest nagu ühe külamehed või või sealt kohe natuke hiljem tulnud jääminek või võijäljed, et miks siis neid vallatuid kurve jäetakse veel sinna teisele poole seda rahvusfilmi tekkimise veelahe, et noh, ennekõike seebikat Kundagi kahtlemata. Sest et see oli täiesti selgelt jälgitav see polariseerumine, kui mina juba 61 stuudiosse tulin, ikka nemad ja meie täiesti selgelt jälgitav. Sinnamaale on isegi vanu arhiivi, seal on ju selgelt vaadata, kõik on venekeelsed või ütleme nii, peaaegu kõik on venekeelsed, kogu sisemine töökeel oli venekeelne. Ja ilmselt see sisemine tunne, kui Eesti režissöörid tulid Moskvast, kas nüüd just nii nagu mulle möödunud nädalal, Jaan Ruus uhkelt ütles, et ma tulin Tallinnfilmi ainult selleks, et lõhkuda need vaesed müürid? Ei lõhkunud, aga tuli siiski ma usun, et Jyrka müür ja kes sealt kõik tulid, et nad oma sisemuses mõtlesid täpselt samamoodi võimalik mitte deklareerida, sest realistida nad said aru, et et koolipoisilikult oskused nagu neil alles on. Et vaevalt nad siin midagi murravad, aga, aga noh tähendab, et see teistmoodi tuleb tegema küll hakata. Ja vastasleer muidugi see muukeelne seltskond alates direktorist ja lõpetades ma ei tea, viimase ideoloogia töötajaga, kes seal majas oli, neid oli üsna palju, taipasid kohe seda vastasseis silmpilkselt, noh, see on bioloogiline, see peab nii olema. Ja kuigi noh, kunagi Uno Laht kusagil Kirjanike Liidu mingil istungil, et kui uus põlvkond tuleb peale, siis on lootused oodata, et uus põlvkond ütleks tänu eelnevale põlvkonnale, et see on noh see oli teises seoses kirjanikke. Aga see nii ongi. Otse loomulikult, vastasel juhul poleks ju põlvkondade vahetus sest üldse mõtet rääkida. Kui see nii ei oleks. Teine asi, kas sa pead nüüd olema revolutsiooniline või evolutsiooniline nagu Eesti filmis, nüüd viimasel käibson erias, sina jõudsid tagasi Tallinna 61. aastal. Millised on sinu esimesed mälestused sellest Tallinnfilmist? Ma tulin esimesel septembril nagu korralik koolipoiss, kuigi diplomi kaitsesin seitsmeteistkümnendal juunil. Aga ühe kuu tegin siis endale teadlased, kuni pensionäre on rohkem vaba, aega ei tule, mis, kui tõsi oli. Ja Ma tulin neli osakonda, kuhu mind määrati ja helisaalis endises pangasaalis ka põllumeeste pikalaenu pank oli, see maja põles maha märtsipommitamise siis saksa sõdurid, sõjavangid taastasid, niiet 63. renoveerisime ma hüppan üle seda saali, siis me leidsime saksakeelseid kirju ja niuke, põnev asi, vot nüüd selles samas saalis. Veel vanamoodsalt akustiliselt töödeldud saalis oli mingi koosolek ja ma ei tundnud mitte kedagi loomulikult või ütleme nii, peaaegu mitte kedagi, üks lumivalge juuksepahmakaga suure peaga poiss kole kõva häälega karjus ja minu arust ka ropendab vene keeles ülejäänud seltskonna peale. Ja siis ma läksin kähku sealt läbi ja tagant, siis püüdsin kooliõdede käest küsida, mis lahti, seda öeldi, et see on Jüri Müür ja see oli nüüd takkajärgi tarkusena, kes manitseda, uurinud olen, see oli üks tema selle ühe külameest vahetapmise hetk. Nii et see on minu niisugune dramaatiline sisseaste lavale ja siis ma, kuidas nad kirjutavad näidendites keskelt ära, ESM läks keskelt ära ja hakkasin uurima, mis taga on ja nii ma tean täpselt, mis toimus, nad olid Natura võtetel, nagu mõtlen kusagil Karjalas, Laadoga äärest, Soome nad ei saanud. Noh, tegevus pidi toimuma Soomes. Ja seal olid siis igasugust kõikvõimalikud jamad, aga ennekõike nagu võib lugeda need parteibüroo paberitest kostab läbi kogu aeg kellakägu loosung niiviisi filmi tehtud. Ja sealt edasi läks, juba läks põnevaks, nii et film peatati. Moskva kinoinstituudist kutsuti välja ennekõike operaatorite juhendajad, Harri Rehe ja Jüri Karsnek tegid samuti diplomitööd nagu Jüri režissööri, nemad olid operaatoritena. Noh, seal oli tõenäoliselt mingit. Harry tunnistab mulle intervjuus, et oli tõesti lapsusi unustasite fragma peale panna ja igast sellised asjad. Aga noh, ma kujutan ette, et esimene mängufilm poistel käed värisesid täitsa käes. Ja Jüri, kellel muidugi tugevaks toeks oli juba Griša Kromanov keeras tõenäoliselt ütlemisega võtteplatsil vindi üle, sest ta kirjutab plommi sissejuhatavas sõnavõtus mustandena olemas. Et operaatorid viisakas väljend siis muidugi kui operaatorid panevad neli või viis tundi valgust, et selleks ajaks on näitlejad kaotanud igasuguse vormi ja mida ma saan siis rääkida näitlejatööst ja nii, et seal tekkis niisugune ütleme, filmisisene värk. Noh, nimetame siis loominguliselt ebakõla taga siis loomulikult Tallinnfilmi teenindav personal, mis seal ümber kõik keerles ette kujutada, kui tuleb üks pootsmani häälega poiss Jüril oli jumalast antud hääl ja hakkab kamandama neid, kes me oleme siin juba teinud 20 aastat, mis sina ka tead, ma täiesti tajunud seda asja. Lõpptulemusena olid seal selgesti näha, see on nagu, nagu lakmus paberkülameeste puhul see stuudio, sisemine puldsemine ja muud niisugused asjad, pluss noh, ütleme seal, stsenaarium oli nii, nagu ta oli. Stsenaariumi puhul oli joon Aime Vladimir Beekman, kes selle sõnani algselt kirjutasid olid ju kah samuti head Moskvas jaja Meeks, kus ta siis, kui ta Moskvast tagasi tuli, küll jah, seda mulle, Harry Rehe öelnud, Moskustel Kaime, no olgu. Meie Aime Lõpetas ju operaator René ja jõudis Tallinnas isegi nukufilmis paar filmi teha, kui sa seda raske haigus ja ta oli sunnitud loobuma ja ta tõmbus eemale ja hakkas siis kirjanikuks ja see stsenaarium on küll Vladimir Beekman kahasse kirjutatud ja selle käivita sai mingi stsenaariumit, võis kolmanda koha või midagi niisugust aga mõnusat algstsenaariumi lugenud ja üsna kuidas ma pean, ütleme, üsna kole lõivu maksmine ideoloogiale ja, ja niisugused šabloon, situatsioonid ja, ja kõik, see noh, Jüri koostöö siis peetmetega paistab niimoodi seal nendes paberites, mis on jäänud nudivata siis niimoodi ära järgmiseks piisavalt lihtsaks ja, ja noh, nii nagu ta neid on, et teda ei ole lõppkokkuvõttes seda filmi häbi vaadata. 62 tuleb ta välja vist kuskil tüks filmitakse. Kriitikud on väga ettevaatlikud, sest nad tajuvad, et midagi uut toimub esimest kriitikud. Ja nagu ikka Eesti filmikriitikute puhul on niimoodi, et kuni ei ole kusagil mujal filmikoda sõja öeldud, nad parem ei ütle head, sest et noh, see oli asi nagu öeldud, mida võis alata taguda, oli Eesti film ja nädala algul ettevaatlikud, kuigi nad märkavad, et midagi hakkab muutuma. Tema tähendab esiteks näitlejate mäng sellest elutsitodelli aegsest jäigast, teatraalsus hakkab tõmbuma tagasi. Heinar Koppel teeb väga ilus rolli ju seal. Ja kusjuures pool näitlejate meeskonnast oli esimest korda kaamera ees, no Helend Peep, minu teada esimest korda filmi Einar Koppel, kas isegi mitte Arnold Sikkel Pärnust minu perekonnatuttav idee esimest rolli filmis nüüd Jüri oli selles mõttes täiesti hulljulge ja seda soome tüdruktki mängib üks täiesti juhuslik vene neiu trammipeatusest. Ainult Peeter kardilp, Smaakov tol ajal oli vist juba mingi väikene filmikogemus olemas. Aga ülejäänud olid ju noh, ühesõnaga totaalselt algajate punt võtab tegelikult raske filmi. Jüri kirjutab diplomi lõppsõnas niimoodi, et, et film ei tulnud hea, aga ma oletan, et need kogemus, et mis ma selle filmi tegemise sain, lubavad mul edasi saada režissööriks ette rutates ta kaitses Moskvas viie peale filmi ja, ja kui lugeda neid diplomi pretensioone või need on kõik kiitvad. Enne kui me läheme erimüüri järgmise filmi juurde, mida ta jääb alles kaks aastat hiljem tolmuks eesti kinos veel midagi huvitavat, mida on täheldatud. Esimest korda hakatakse 60.-te aastate alguses rääkima teisest maailmasõjast või teise maailmasõja kõrval teemadest. Huvitav on see sellepärast, et nii-öelda nõukogude filmikunstis vene filmikunstis siis peamiselt oli seda juba 15 aastat olnud üks, üks peamisi teemasid ja Eestisse ta oluliselt ei jõudnud ja nüüd jõuab ta kõigepealt läbi inimeste, kes on trikist tulnud või teevad oma kiki diplomitööd. Nii nagu need filmid on, Leida Laiuse õhtust hommikuni ja Veljo Käsperi roosa kübar. 62 60 kolme aastal. Ma olen sõlminud, tehtud ja erastatud ja, ja seejärel esimesed täispikad, filmid kah teise maailmasõja ajast on Kaljo Kiisa jääminek ja jäljed ka 62 ja 63. Aga huvitav siiski see, et eesti film hoidus sellest sõjast kui ilmselt liiga vastuolulisest teemast 15 aasta jooksul seda oli liiga lähedal. Ja eestlaskond ikka tõenäoliselt oli, kas just lõhestunud, aga aga liimist lahti küll võimsalt. Ja noh, teine asi on muidugi see, et ma kujutan ette, et katsed tõenäoliselt on tehtud, aga no ideoloogilised käärid olid nii nii võimsad, et mõtet oli või noh, loosunglikke Proclamatiivseid filmikesi sakslased pahad meie head lihtsalt teha, kui seal midagi muud taga ei olnud. Ja selle tõttu see niisugune külg ees lähenemine sellele teemale, ma usun küll sest tegelikust tõsimeelsest sõjast põhjaeesti sõdurist sõjas küll küll Vene poolel saab rääkida, lasi Jüri müüri inimesed sõdurisinelis puhul niisugused tagahoovi filmid, ütleme õhtust hommikuni nagu tagalas, kus Leida toob esimest korda vist Nõukogude ekraanile tulevase tähe Lavrovi, eks ole. Leningradist ja Spril on ju ka niisugune noh, külg ees lugu mis ei ole otseselt sõda, noh, on küll suitsuvaremeid, aga, aga puhast niisugust eelnõuga ei võta ka siis Kaljo Kiisa jäämineku, siis eks see avab umbes selle sama teema, mis kaheksakümnendatel aastatel omamoodi jõuab teatrilavale, pilvede värvide näol. Jäämineku puhul on nüüd natuke nalja, kas see asi, et stsenaariumi kirjutas Aadu Hint, eks ole, ja hakkas Bošakovski juba siis jaol see, kes kaljul hindi kõrval alati oli sisse Moskva proff. Samas Hint oli sõja ajal tagalas. Nii et see on ka niisugune tassidest koosnev lugu ja loomulikult nii sind kui kiisk ise maksavad lõivu tolleaegsel kombel, kui sa ikka vaata nagu sakslane oli ikka fašist pidi olema karikatuur. Ja kui eestlaskond seal on enam-vähem filmitud minu mälu järgi Manilaiul on noh, enam-vähem naturaalne, siis sakslased on ikka niisugused, nagu nad pidid olema. Aga võimalik, et mõttemall sundis kaljule nii peale ja sel ajal me mõistagi teadnud, et ta seitsmest aastase poisina ise oli saksa mundrit kandnud, aga see võis väga imelik tunne olla küll kaljulguda, kui ta selle asja ette võttis. Ta oli juba siis Eesti kinoliidu esimene sekretär ja ikka veel ei olnud parteis. Ja nagu selgus, oli ta siis viimane liiduvabariigi kinoliidu sekretär, kes ei olnud parteilane. Tallinnfilmipart torgiks oli sel ajal Künnapu väga sümpaatne mees, korpuse ohvitser Olga Lauristini vend ja ta käis kaljut mitu korda nööbist keeramised. Kuule karju, aeg on astuda ja, ja vaata, sa ei hoiatanud, oleks võtnud paberi kaasma, olen välja kirjutanud Kalju vastus, et ma ei ole ikka veel küps parteisse astumiseks. Sest et ma lootsin, et ma astun parteisse siis, kui ma olen saavutanud loomingus teatav küpsus ja mul on siia lauale panna mingit suurepärased filmid, see niuke stampväljend, mida mina, muide, komsomolikutsumise puhul enam-vähem samamoodi keskuses rääkisin, astuvadki ja siis tuleb Künnapu on väga närvis. Ütleb kalju, siin on valge paber, nüüd siin kirjutad avalduse, nad on Tallinnfilmi väikses saalis mõni viitsimist ATK või siis tehnilise kontrollisaal. Ja siis kalju ütleb mulle niimoodi, et siis ma võtsin kopsud õhku täis, see kõlab pool, et ma ei saa astuda, miks sa ei saa? Sest ma olin Saksa sõjaväes, Künnap, evaka, tõusis püsti, läks ukse juurde. Kas ukse taga ei ole kedagi, läks projektori nende klaasakende taha, vaatas, seal ei ole kedagi. Ütles kaljule, seda juttu ei ole olnud, paber on siin, kirjuta ja ta pidas sõna ja ei öelnudki. Noh, omamoodi sümpaatne. Vaata, maailm ei ole mustvalge, eks ole, sisse. Aga nüüd selle ajastamise mõttes ma jään siin vastuse võlgu, et kas 62 minu arust toimus hiljem, sest seal ümbruses alles Kinoliit organiseeris genoliiduks ja vaevalt et kaljukohe sinna sai. Selleks hetkeks, kui valmivad need Kaljo Kiisa filmid, jääminek ja jäljed, kus ta on esimest korda selgelt ise režissöör, kuivõrd ta ennem oli Kamsem kaasa režissöör teatriharidusega mees, kes juhendas näitlejaid, siis on Õie Orav üks Eesti peamisi filmiajaloolase praegu nendesse filmidesse väga hästi suhtumas rääkimas, kuidas nende filmidega kaob Eesti näitlejate mängust teatraalsus ja sünnib see tõeline eesti rahvuslik film. Ma kujutan ette, et loomulikult Tallinnfilmi stuudios sel hetkel kommenteerida neid filme ka oma moode. Kuidas sealsel filmid vastu võeti? Üldiselt hästi, mina hääletan jäämineku aega, ma olin siis stuudios tööl ennekõike operaatoritöö eest, sest meile minule, mitte aga eestlaskonnale täiesti tundmatu Algimontas mozzcus oli ju esimest korda Eestis külalisoperaator. Tundsin teda tänu sellele, et tema noorem vend Mindaugas mozzcus oli minu kursakaaslane, elasime kolm või neli aastat ühes toas ja ma olin nende juures Vilniuses külas käinud. Tundsin nende matemaatik, professorist isa, kes oli Eesti ajal olnud diplomaat, umbes nii, nagu noh, Georg Meri, meil mingisugune niisugune, et ma teda isiklikult tundsin, aga muidugi mitte operaatorina. Aga siis oli küll väljakutsuvalt teistmoodi filmid ja uhkelt sõlmitud. Ja mõnes episoodis võib ju jälgida, et Kaljo laseb liugu aparaat turu peal, kus dramaturgia järele vea või kus näitlejad ei tule järele, veab operaator välja. Nii et need mälestused mul on väga selgesti meelde jäänud, mis puutub nüüd eesti näitlejate teatraalsus sisse, muidugi jäi kahjuks kuigi kalju tõenäoliselt peksis seda võimsalt välja, aga kuule, kui kool on niisugune. Ja teine asi, on see õnnetu meie kõnepruugis must heli. Sest tol ajal keegi ei julgenud ju kusagil Manija saarel võtta otse heli nagu nüüdsel ajal tehakse ja ja tahes-tahtmata rääkinud sellest, et sakslased olid lätlased ja nii edasi tuli teises keelsesse rääkida. Ja tahes-tahtmata see, see kinnisesse sundseisu pandud näitleja mikrofoni ees, kes peab seda rõngast jälgima, sünkroonsus jälgima ja nii edasi, nii edasi. Ma olen kõigile öelnud, et proovinud ise, mina olen proovinud, mina levitan seda kõhurääkimiseks. See on müstiline, et nad teisteks tekstile pihta saavad ja samal ajal rolli jäävad. Üks näitleja saab teine isa. Ada Lunder oli Teatris müstiline täiesti vapustava rütmitajuga. Noh, täiesti iseõppinud pole ju näitleja kuuli näinudki, lähedalt vaatad rolli, ilusasti tema sisse mõtlevad. Selle peale ma hüppaksin isegi vahel, et ju Eesti kinos on veel teisigi näitlejaid, kelle puhul öeldakse, et nad on head kinonäitlejaid ja see ja seejuures toodakse välja fakt, et nad ei ole enamasti tulnud teatrikoolist. Vaata me tegime metskannikesed. Kaljo Kiisa film, mina ei pidanud seda helimehena tegema, aga seal juhtus mingi tõrge ja ma ei käinud võtetele buss siis, kui tuli seesama järel helindamine mind, mind kutsuti peal ja ma lõpetasin selle filmi helimehena ja see oli nii palju aega juba edasi, et me teadsime, mis tähendab teatraalne näitleja ja püüdsime siis niipalju, kui sealt helipuldist sai sekkuda maha, koorida seda, seda sest noh, seal on ka tehnilised tingimused taga, tolleaegne tehnika ei võimaldanud nii laia diapasooni nagu siin raadiuse pole tosinast röökimiseni, sest me pidime suruma kokku ja ütleme, näitlejat ahistab see, kui helimees kusagilt karjub, et räägi vaikselt kõvemini või, või sosista ka, nii et kuulda oleks ja noh, mõistagi kes ei olnud seda mängu kaasa teinud, sai kammitsetud. Ja mets kannikestes mängib üks mees, kelle nime ajut parem ja uskumatult halvasti sisse. Ja mina vihastasin ja ütlesin seal oma meestele taga, et kuramus, ma olen üles Panso kooli homme ja hakkan töö kõrvalt õppima kõnetehnikat. Et ma ei ole seda kunagi õppinud, et mina tahan selle endale selgeks teha, mis asi sa oled, kuidas näitlejat juhendada? Tekste annaks kõik need kuulsad huulhäälikuid ja muud asjad. Ja siis, kui natuke aega hiljem ma kuulsin, et see mees on kõnetehnika õppejõud Panso juures siis muidugi, kas siis tal on võimalik, et nonii, metafoorselt väljendudes sealt kusagilt hakkab viga peale vaata, sa võid panna siia pärast vahele, hea küll, ürgvana lõigu 1947.-st aastast 1960. aastal Panso enda mängitud episoodi ja siis siis sa saad aru, mida ma mõtlen. Just selleks mad sõdindi härra professor, et unistus lakkaks olemast unistus. Ja ei tule kunagi. Maailm vajab ainult seda, mis purustab, lõhub, hävitab. Neid, ootab operatsioon. Pidi opereerima professor Kalavi, aga ei, mingi tagasi, kui kaalul on teie elumaise, kõnelen temaga. Ma arvan, et rääkides 60.-te aastate esimesest poolest ei saa kuidagi mööda minna. Jüri müria, Grigori Kromanov ei põrgupõhja uuest vanapaganast mis on stilistiliselt kindlasti väga teistmoodi kui, kui varasemad filmid ja ka hilisemate filmidega valgusest tundub ta ikka kuidagi kummaline. Noh, kindlasti, kuigi Jüri enne surma ta näitas mingi Lääne-Saksa kirjanikul oma sõbral seda filmi tuli siis saalist välja ütles, et Praat küll on teatraalne fill mul seda häbi vaadata, aga see võib olla ka edevus. Sest kõik on nad ju mingil moel ka edevad poisid, meie režissöörid. Näide oli selline küllaltki. Lapsi teil pole? Lapsed peaks olema, muidu pole mõtet maad pidadega tööd rabada. Laps, lapsed tulevad kuini. Ennekõike on stilistiliselt see põneva tüüri karschet, kellega Jüri müüril ühe külameestes olid väga suured lahkhelid ja, ja noh, arhiividokumentide järgi on näha kohe niimoodi, et noh nagu Smuul kirjutab, et nad ei saanud ühele merepoolele ka koos vaadata. Ja ma leian juhuslikult põrgupõhjapaberitest ühe imeliku märkus, et põrgupõhjaoperaatoris planeeritud mats, kus seda ei ole kusagil mainitud rohkem läbitõmmatud ilmselt Mascus ei tulnud, seesama leedukas, kes või mis hea mineku. Jüri ilmselt pani silma peal, et oot-oot, see on see mees. Aga karszek ületab iseennast. Ja üliebakinolikult, filmid, see on ju väga pikad staatilised kaadrid, peaaegu, ei mingit sebimist, ma ei räägigi dogmaatilisest, kaamera väristamisest, see ei olnud veel sündinud. Sünnib küll, jah, oli sündinud, muidugi see kured lendavad, eks ole. Aga noh, eesti kinos veel võbistatud kaameraid ja korrektse klassikalise valgusega mustvalge film, lühimängufilmid, kõik mustvalged. Pane see on huvitav tähelepanek, kõik neli film. Ja noh, ennekõike siis rahulik näitlejad, ma tean, et nad hästi kaua otsisid. Leiti, et ma olen ainult filmi proovi, kus Panso mängib põrgupõhja Jürka, et mul on siiamaani meeles ja mul on hirmus kahju, et näitlejate proovid on vist hävinud. Tähendab, mina istusin saalis, hoidsin kahe käega pead kinni, mõtlesin, kas läheb. Ma väga austan Pansot, aga sorry, poisid, see film ilmselt Griša puhtast lugupidamisest kutsus tantsu, aga no see kes teeks lühinägelik prillimees ja nii edasi, keda seal veel prooviti, nii et Elmar Salu jälle esimene roll? Tähendab, Jüril selles mõttes hulljulge võtta Vanemuises noh, tegelikult ooperilaulja ja raske rolli peale ja raske krimmi peale ja uhkelt sellega film läbi viia. Aasta oli see, see oli aga ennekõike muidugi väga täpne režiis, minu arust on see klassikaliselt täpne reži, jah, oma laps, loomulikult ei saa võrrelda Jaan Toominga lavastusi, kus need on kaks, kaks eri kultuurid nähtustel, sealt. Ja uhke on, et meil on mõlemad lindi peal olemas täna Andres söödile, kes toomide lavastuse üles võttis Eesti Televisioonis. Nii et noh, alati on võimalik võrrelda ja siis öelda seda või teist või kolmandat ja teine asi muidugi Jüri müüri auks, nüüd peab ütlema, et põrgupõhjas ta siis oma tulevase abikaasaga saab tuttavaks kadi Vihalemm siis veel kes küllalt palju, väga keerulisi osi episoode saab kätte puhta heliga, mis muidugi ütleme seal Kaarel karmi episood ja vallavanemaga ja need asjad on, noh, ma ei kujuta, kui need oleks sisse räägitud. Karm oli väga halb sisse rääki, esiteks ja, ja noh, seesama kuulus apteekri roll või mis ta seal on? Pealuuga räägib, see on ikka täiesti uhke põrgupõhja, uus vanapagan, ehkki ta räägib sellest, kuidas see maalähedane tegelane satub kodanlike bürokraatidega ja rahaahnete talupoegade vastuollu, oli siiski kuidagi kummaline. See on õige, mul on käes. Ma olen liiga palju siin kasutanud sõna müstiline on minu käes müstiline materjal Moskva kinoinstituudi, kuidas nad seda nimetavad referaat, komisjon tähendab täis eesotsas rektoriga ja kõik alla välja puha kõik klassikud kes arutavad, Jürka müür on neljandal kursusel arutud põrgupõhja, vanapagan stsenaariumit kohe 100-l leheküljel, vähemasti Anserfreeringul olemas plus, otsused. Ja see tuleks tingivat eesti keeles ära tõlkida, kusagil avaldada, kunagist plaani teha, sest et näha, mis tegelikult selle asja ümber toimub su väga tähelepanelikult juhtis tähelepanu tegelikult sellele. Sest ennekõike muidugi tahab, kes Tammsaaret lugenud olid, õppejõud seal oli Essteete, kes teadsid, kes on Tammsaare need olid muidugi üksmeelselt nõus, aga sealt vastaspoolt, kes kahjuks minule nimed ei ütle midagi, kes ma ei ole ju Moskvas õppinud. Noh ütleme nii siis marksistid tõsimeelsed, need on tagajalgadel muidugi ja vene keele kõne kasutab, see on täiesti ainulaadne seal, et mis see siis nüüd tähendab, et kurat, short nad ei oska, sest see venekeelne pealkirigi varieerus väga kaua kuni lõpuni välja ei olnud, tal oligi töönimekiri, oligi maa peal. Pärast tuli see no põrgupõhja uus vanapagan, see käänati imeliku vene keelde Novi, nii tšisti ühispriis poodi ja kes selle peale tuli, aga ta on täpne, aga kikkis poisid Jürka ise ei olnud ilmselt suuteline seda nii täpselt, sest ilmselt venekeelne tõlge ei olnud päris adekvaatne. Ja siis noh, vanapagan, Jürka on seal siis kurat lihtsalt et mis see siin on, kurat, tuleb Venemaalt. Ja, ja üldse, mis asi on lunastus küsivat naad ja siis noh, seal Jüri küllalt ebalevalt kaitseb. Aga ta lükatakse üsna varsti kõrvale, üks esteetilist õppejõud ütleb, et me saame muidugi noorest noh, ütleme režissööre vastusest aru, et ta nüüd keeras natukene vindi ülest Jüri läksatsioon, kodanliku Eesti satiir ja sama pani otse niimoodi. Ja, ja see õppejõud vabandab Jüri välja ja ütleb, et Tammsaar on märksa põnevam kui, kui seltsimees müür siin meil nüüd ette kandis, aga me paneme tema närveerimise arvel selle ja seleta Tammsaare tee nii nagu meie täna seletame. Ja seal nad lähevad siis täiesti karvupidi kokku, see tundub olevat olnud mitu tundi, sest ma saan niimoodi mingites stenogrammi märkmetes nii aru, et see on saalis ja teised tudengid istuvad juures, kui need klassikud üleval, kuskil seal vaidlevad. Ei näinud seda peale. Lõpptulemusena on see, et soovitatakse poistele, Jüril oli üks kursusekaaslasest stsenarist, kes nüüdsama alles suri, kellega nad koosseis nagu olid selle kirjutanud ja siis tuleb uhke Telegram kikki või Moskva kinoinstituudi direktorilt Tallinn filmida Rootsile. Meie soovitame, et Jüri Müür teeks diplomitööks põrgupõhja uus vanapagan. See on siis juba 1960. aastal. Ja siis on tükk aega vaikust ja siis ta Loovitš direktor ütleb niimoodi, et kuni me ei ole saanud ikkagi eestikeelset korralikku stsenaariumit, me ikka ei saa, elab niukses kiigutamiseks. Jüri elab seda võimsalt üle, niimoodi tsepteekmanite ühe külamehed, noh, niisugune asendusained all, aga ta saab aru, et ta on algaja ja kaine mehena taipab ise ka, et ta ei oleks seda välja vedanud. Seda enam siis ta Griša Kromanov ei tundnud üldse. Ma ajasin jälgi, kuidas Griša Kromanov Jüri kaaslaseks üldse sai. Ja vist jõudsin õigetel Kruusement ütles, jah, sul võib-olla sel ajal oli peatoimetajaks Tallinnfilmis Ants Saar, kes jäljed kirjutas minu teada. Ja sel ajal Griša Kromanov oli lavastanud eesti televisioonis antsaare Ühe näitemängu pealkirjaga inimene otsib õnne, see võib-olla isegi mingil moel säilunud. Ja samal ajal siis, kui Jüri käivitus selle ühe külameestega Müpa nüüd küll edasi-tagasi siis Ainsaar ja öelda, et kuule, et näed, Griša oli mul seal kõva režissöör võtta omale Abiksist, Jüri otsis abiliste tunnistamise jätma, näitlejate tööd ei tunne üldse veel. Ja niisugused kummalised sõlmitused on, kuidas need sõpruskonnad tekivad ja kaovad ja ja veel üks kummaline või kõhedaks tikitud märkusi järel, et Griša Kromanov sureb täpselt neli kuud enne jürikuupäev, sobib ka neljateistkümned, seitsmeteistkümnes kuupäev. Aga noh, nad olid head sõbrad lõpuni välja. Põrgupõhja lükatakse kõrvale ja käib edasi-tagasi kiigutamine ja minu kunagine õpetaja Heleene Siimis ker tema kalligraafilise käega esimene paberileht on Tallinnfilmitoimikutes üldse esimene paber Jüri ja siis selle Moskva poissi stsenaariumi kohta seal tapvalt see väga viisakas hakata on siis Tartu Ülikoolis juba uurib ja ta ütleb, et tekst on nagu džungel, millest läbironi ja nii edasi, fantastiline paber. Ja see kainestab ürit. Tundub niimoodi olevat, ei lähe, see on veel siis, kui ta ei olnud veel tulnud ja nad hakkavad seal siis üsna kõvasti nüüd seda Tammsaaret kukulitsema. Sest noh, ei saa haarata haaramat vist ise ka, et see tuleks, sest vahepeal isikufilm on juba käigus, Jüri teeb avaldusi, et film tuleb kahiseeriline. Ta taipab, et Tammsaare teisa litsuda. Aga noh, dramaatilised tulemused sellise litsumistel, mina olen deklareerinud nüüd oma väikeses dokfilmi praktikas, et film peab olema nii lühike kui võimalik, nii pikk kui vaja. Aga tol ajal sellist mõõdupuud ei saanud üldse olla, kui film oli ette nähtud üks tund ja 20 minutit pidi olema üks tund ja 19 minutit, 55 sekundit ja Jüri näiteks lõpp Montaažis. Selle tunnistajaks ma olin ise, seal on pikk lugu noorest Jürkast, mida mängib Mikk Mikiver, terve see novell lendas, väljakolleegium oli hädas ja Jürjens, ärge tulge mind õpetama, istus öösel montaaži, mis kõik veel paluks muidugi Mikult vabandust, mitmik vilk saab seal mingitel üldplaanidel sõnade pursside kemplemiseks korraks. Sest ainult selle nimel, et film oleks siis noh, ette nähtud metraažiks, millest on jõle kahju. Aga see, see ideoloogiline lugu läheb seekord Tallinnfilmis. See on üldse minu rehkendust mööda esimene tõsise kirjanduse järgi tehtud film pärast, kui remmelgas tuleb, siis läheb lahti see asi, aga see on niisugune algeta. Aga stuudios filmi tegemise ajal on suhteliselt vaikne. Sest Jüri on ilmselt see sissemarss, see suure lärmiga sissemarss Eesti filmi on mingeid tulemusi andnud ja ütleme, see parteipoolne asi on suhteliselt vaikne, lihtne sest noh, kikist on nii võimsad paberid kaasa antud. Jaa, jaa. Ja midagi veel, nähtavasti näete siis ka keskkomitee siitpoolt vaatab ettevaatlikult, noh, ikkagi Tammsaare, noh, mis ta seal ikka teha saab ja lahti läheb, möll jälle uuesti, kui film on valmis ja Jüri on mulle rääkinud, kuidas ta siis kavandati äkki Moskvasse ja minu mälu järgi keskkomiteesse päris suurte NLKP keskkomiteesse. Sest ma mäletan, et ta ütleb, et, et olid jõle pikad koridorid, punased vaibad, lakitud uksed, aga mitte ühte numbritega nime uste peale. Lihtsalt sile uks, mitte midagi, mingi kaason oli tal kaasas ja siis viidi kuhugi, muidugi mitte nüüd esimese sekretäri juhtumistega ilmselt mingi kultuuriosakonna tegelinski juurde ja siis koos vaadati filme. See ei olnud veel vene keeles, Jüri ilmselt ise luges teksti peale kõrvalt. Ja siis läks lahti põhi süüdistus, muidugi, Heino, mandri kirikuõpetaja, miks on teil see luteri kirikuõpetaja nii inimlik, sest noh, nõukogude kinos olid Leninist saadik papid. Need olid ikka karikatuurid alati mingit habemikud, kes jõid viina ja üldse olid niuksed ta siin on äkki kõrgintelligent, kes filosoofitseb ilusasti ja hästi mängitud roll, eks ole, ja. Ja selle ümber läks kemplemiseks, aga Jüri oli sel hetkel nii tasemel, et ta kaitses selle ära. Tõsi küll, üleliidulisele ekraanile läks film, formaalselt läks, ma olen näinud seda genolaenutuse paberit, aga tiraaž oli nii väike, et võib sisult öelda, et oleks riiulile, aga ta tegime töö ära ta sööma kuldse suure merevaigu siin ja kahjuks välismaale ei pääsenud enam sisse. Kuigi ma sattusin peale keskkomitee paberites, kus Lensmann märgib ära, et Eestil oli plaanis müüa otse Soomele põrgupõhja vanapagana, et mingi siinpoolne strateegiline viga lõikas selle läbi ja siis alla läks siis välku ja mürtsu käske tulevikus las läheb see asi kõik läbi keskkomitee. Et ei loe päris välja, kas Eesti kinokomitee läks ise pakkuma, mis ei olnud tema pädevuses, teadupärast sooveczpord film tegi seda ka seal on mingi niisugune imelik jõnks sees, mis on noh, selles valguses, mis ma praegu rääkisin, päris huvitav on siis niimoodi, et tema üleliiduline saatus ei olnud sugugi mitte nii nii hiilgav, kui ta siin Eesti oludes oli, aga vähemalt on olemas. Jyrka sul hooned tuli aga alla nii nagu oma laps ja helde jumal, kus ta on sul lammastel juures ja kus need on? See, mis järgneb põrgupõhja vanapagana-le, on omamoodi 203 aastat. Mina ütleksin, tühjast on tegelikult mitte nii päris tühjust, sest tehti ka filme, aga neil võib-olla täna nii hästi ei mäletata. Et kui me vaatame seda nimekirja, siis väga isegi ei tohiks midagi ette heita. Leida Laiuse mäeküla piimamees 65. aastal. Jüri Müür teeb kirjad, sõgedad külast. Valmis saab 66. aastal Veljo Käsper, tütarlaps mustas lilli Prometi järgi 66. aastal. Ja seejärel selle perioodi võib-olla minu jaoks kõige huvitavam film jusele ajamates, millal see filme ilmusa Kuusbergi järgi 66. aastal, mis juhtus Andres lapetavusega, mis on Grigori Kromanov film, mis on võib-olla huvitav just nimelt sellepärast, et ta taas korda mingil moel suhestub selle teise maailmasõja teemaga aga Kuusberg, kes on Kirjanike Liidu esimees, sel hetkel selgelt parteiline kirjanik toob sisse võib-olla sellisem Kružovi aegsed teemad millest tehakse ka sellele süsteemile ilmselget kriitikat. Kui filmi lõpuepisoodis Peaosaline Andres lapatus, keda mängib Einari Koppel, räägib sellest, kuidas sõjaaegseid sõpru ei unustata ja Kaljo Kiisa mängitud sõber ütleb, aga sina unustasid ja unustasid oma karjääri nimel, see ei ole küll päris täpne tekst. Siis see lõpeb sellega, et süümepiinades mees joob ennast täis ja sõidab autoga surnuks. Andres lapituusiga oli see lugu, et tema sünd venis sest Enn Kalmu kaks mina kirjutatud märgata varem ma tean, et see asi läks loksuma, noh, seesama põhjus, sest noh, vihje isikukultusele nii võimas, et, et siin ei saanud. Mis Kuusbergi puutub, siis asi ei ole jälle nii üksühene, ta on keskkomitee paberites pidevalt üks valulaps, tähendab kui Kirjanike liidu esimene sekretär, interparteilane ja, ja kõik sinna juurde. Aga ta ei allu keskkomitee diktaadile sõna otseses mõttes. Kas ta on Loomingu peatoimetaja, 68 69 looming on seal letis ja siis Lensmann pritsib tuld ja tõrva, Kuusberg vastu akustregi alla. Ja selle filmiga oli sama asi, sest selle filmi sünnituslood hakkasid just nimelt stsenaariumi töötlemisest pihta. Sest ta oli nii ebalev asi, et võimulolijad said ju suurepäraselt aru, et. Ja, ja see oli ju Griša Kromanov esimene iseseisev töö, kui mu mälu ei peta. Kes siis niimoodi, et noh, need kompaniid läksid kõik need veel kokku ja kopeldab esimese tõsise rolli, kuigi ta nüüd on mänginud juba sellest aastaga teeb rolli need asjad, kõik jooksid kokku ja ja selle valmissaamist, keda ma mäletan selle ümber mingit jõledat sekeldamist ja teadagi, mis suunas sekeldamist minu teada, lõigates sealt üht-teist välja ja Griša oli väga närvis ja kas ta ei jäänud enne lõppu raskelt haigeks, et see asi jäi venima. Sest noh, südamehaige nagu ta oli, tal ei olnud siis veel mingit järsku infarkti, aitäh, aga tal mingi mingi asi oli juures, nii et see veni mõtlesin, mitu kuud seisis. Et noh, see oli jälle seesama lakmuspaber, et süsteem ei tahtnud peeglisse vaadata, seal seal ohtlik ja ühiskond sotsiaalselt ei olnud ikka veel valmis ja need plemad, mis sinna sel puhul kokku kokku räägiti. Mispärast nii hirmsasti praegu 11 Klohmitte ikka kohal aiaridadest välja vaenulike elementide taastatakse, praegu? Ongi Sa loed lugu ajalehest? Radi, inimlikult. Purjus tuleb kaine peaga, räägib ära solva sõdurit. Ma olen ka kaks korda haavata saanud, nagu sinagi. Ma küsisin sinult ilusti nagu vend venna käest, kes sina? Ah, kurat, laulan paremini. Kas sa mäletad? Keems, suitsupoisid kempsu õitseda ja laulan laulu võib sind kompromiteerida ministri järgmine mees ja pealegi pilet seal rubiin on? Ei ole. Võtame pisikesi nende mälestuseks, kes Lukjalt tagasi tulnud. Meil oli kõva root, tee oma roodu täis. Pole parata, jalgsi minema tuleb kraavi. Andres, kus sa olid, kui Põdust rahvavaenlaseks saimat? Paat võtaks, kes meist teda ei tunneks. Kas sa Temajaks hea sõnakese ütlesid? Või oli sul suu vett täis, vaiksemalt, ennast, vaiksemalt. Kaardiväelane kaardiväelane. Aga kuidas Eesti üldse selle filmi vastu võttis, minu mälu järgi hästi, sest noh, vihjed olid selged. Näitlejad olid head, kiisk sai oma paju viidikust vägevalt kiita, sest noh, see episood seal. Ma ei tea, Kivimäe kuskil perroonil sedasama, mida sa rääkisid praegu plaanika, niukene, nii suuruce, kuse, meie klassika on, aga ta mahub sinna klassika sisse küll täies uhkelt ära kohe ja näitleja töödada lunduril. Väga ilus roll. Järgmine film, mida ma enne päris kuulsaid filme tahaksin veel korra meenutada, on Veljo Käsper ilmselt kõige lihtsam film Viini postmark ja, ja, ja see, mis samal moel on esimene pretensioonid komöödia Eestis. Sellega on üks sant lugu selle fiini postmargiga, mida arhiivisi leia, vot nüüd, mis nende, kuidas poro ütleb, hallide ajuosakeste vahelt üles korjab, selle filmi pidi tegema Igor kild, show, see oli kinnitatud, kõik oli valmis, film oli käivitumas. Igaks juhuks tuletan siis raadiokuulajale meelde, de Igor Jel sov oli see mees, kes olid teinud need kutsumata külalised. 59. aastal valminud film sellest, kuidas Lääne salateenistused saadavad Eestisse halbu imperalistlike spioone ja kuidas nende sepitsused, lõpuxiga, nalja ja peale selle ta tegi uskumatult halva filmi ühe katuse all ja puhtalt venekeelse loo arstidest pealkirjaga null kolm. Ja vot nüüd ta pidi käivituma Viini postmargi. Kiltsov oli dokumentides näha, minu suur sõber, me käisime koos suusatamas. Lühikest kasvu, ilus poiss oma teatavate kombel läksitega. Tegelikult oleks Moskva kino insti, tahtis näitlejaks saada, stel ilus poiss aga lühikest kasvu. Ja siis ta lülitus ümberrežiime ja tal oli teatavaid raskusi suhtlemisel naistega. Olen mina niimoodi aru saanud vaikselt ja see tekitas temas mingit kompleksite. Tra nii et ta väga pikalt ja väga kaua otsib ja valib filme, lükkab tagasi ühe, lükkab teise toimetuskolleegiumi paberites näha, et tema peale ollakse juba vihaselt. Muide, tema pidi tegema jutuks tuleva inimesed sõdurisinelis, kusagilt käib tema nimi isegi läbi. Ja nüüd on tal siis komöödia käes. Viini postmark oli edukas näidend juba siin mängitud sisse ja ta läheb Moskvasse mingisugusele viimasele stsenaariumi, kinnitas, ütleme seal plaani kinnitamisel, samal ajal on tal ka tagataskus välissõidupaberid. Ja siis ta sõidab välissõitu ja tagasi ei tule. Ja tulemus on see, et plaani lülitatud, aga plaan oli püha lehm plaani lülitatud Viini postmark jääb äkki õhku oma ja Veljo Käsper rahude põrmule oli kõigesööja. Tal ei olnud parasjagu filmi ja siis öeldi, et veljo ja nüüd selle filmi ära niimoodi sattus. Olgu see siis film, alus räägitud, niimoodi sattusin Viini postmargid Veljo Käsperi kätte. Tuli tervisest, see on hästi organiseeritud töö ja puhkeaeg. Sajandeid oli kombeks rääkida Küürakat, parandab ainult Hald. Kolm viimast aastakümmet on sundinud tegema korrektiive sellesse nukrasse Kõni käändu lülisamba operatsioonil, mida hakkabki esmakordselt sooritama aegla jalad. Tugevnenud majas on kergem. Sellega saab meie tänane saade läbi. Järgmisel korral näeme, kuidas Tallinnfilmi saabub esimene kuldaeg. Isegi kui sellised filmid nagu Viini postmark või mis juhtus Andres lapetavusega ei ole veel eesti kino absoluutsesse tippu kuuluvad valmistavad nad ometi pinnast ette nendele paarile aastale, mil tehakse korraga ära nii Kaljo Kiisa Hullumeelsus, Grigori Kromanov viimne reliikvia kui ka Arvo Kruusemendi kevade. Aga sellest juba järgmisel nädalal. Täna olid mikrofoni ees Enn Säde ja Ilmar Raag. Nuppe keeras Kätlin Maasik. Kohtumiseni järgmises saates.