Tere õhtust siin kultuurisaadete toimetaja Mari Tarand kavatsusega meenutada üht nukrat tähtpäeva. Üheksandal jaanuaril nimelt möödub 50 aastat päevast, mil Iru vanadekodus suri keegi kuuse vana passi järgi Hans Hansu poeg, kuusk. Tegelikult eesti kirjanik Karl August Hindrey. Materjal, millele tänane saade toetub on kõik trükitud loomingu 1995. aasta kaheksandas numbris. Siis avaldati esmakordselt katkendeid Karl August Hindrey Irus kirjutatud päevikust. Peaks siis mõne sõnaga neile, kes ei tea rääkima Karl August Hindrey viimaste elupäevade lugu. Ta oli üks neid, kes enda elu päästmiseks oleks pidanud põgenema välismaale 1944. aastal. Kuid mitmesugused perekondlikud, tervislikud ja muud põhjused takistasid teda nii, et koht temale varutud koht laeval jäi tühjaks ja ta jäi Eestisse. Ja siis perekonna sõprade Oleskite abiga mõeldi välja niisugune plaan, et kirjanikul õnnestus varjuda Iru vanadekodusse vale nime all. Ja kui ta seal kirjutas oma päevaraamatut, teadsid teised, et tegemist on vanakooli õpetajaga, kes kirjutab oma mälestusi. Päeviku lehed saatis Karl August Hindrey ükshaaval kõik välja Olli Oleski kätte. Päevikus nimetatakse teda varjunimega päive. Üldse on selles päevikus palju tegelikke nimesid asendatud hüüdnimedega, eesnimede või nimetähtedega sest tegemist oli ikkagi ka konspiratiivse päevikuga nendes oludes. Ta saatis need päeviku lehed välja. Olli Olesk hoidis neid kuni 1972. aastani, mil ta need kirjandusmuuseumile üle andis. Seda materjali uurinud ja kommenteerinud kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus ikka sellessamas loomingu 1995. aasta augustinumbris. Sellest saame teada huvitavaid üksikasju selle Hindrey elu lõpuperioodi kohta. Aga kõige kõnekam on kindlasti päevik ise, ta on väga mahukas ja täna Loeme katkendeid ka ainult sellest Loomingus avaldatud osast. Kuid enne veel üks lõiguke Oleski meenutustest Karl August Hindrey surma kohta oli Olesk on jutustanud Järgmisel varahommikul see on üheksandal jaanuaril tuli Irust noormees ja teatas, et Karl August Hindrey oli öösel suurtes valudes surnud. Teatasin doktor viiburile, et tema sõit ei ole enam vajalik. Samuti teatasin Karl August Hindrey abikaasale mehe surmast. Karl August Hindrey ei olnud mingil moel seotud kirikuga, kuid arvestades tema konservatiivseid seisukohti traditsioonide suhtes kui ka maali Hindrey soove tuli korraldada kiriklik matusetalitus. Oli vaja leida õpetaja, kes antud tingimustes mataks. Kaks õpetajat keeldusid, kuna mul puudus võimalus nõutud honorari tasumiseks. Loomulikult olid ka kirikumaksud maksmata. Siis pöördusin praost Jürgensoni poole, kellele Supwyydepastoralis tegin teatavaks, keda tuleb mata jätmata, tuleb võõra nime all. Praost Jürgenson nõustus otsekohe, loobudes igasugusest tasust. Leppisime kokku, et matusetalitus toimub 12. jaanuaril kell 15 11. jaanuaril sain vanadekodu juhatajalt hobuse surnuviimiseks metsakalmistu kabelisse. Maa oli paljas, 100. kerget lund, oli väga külm. Voorimeheks oli keegi debiilne, et kes kogu tee ümises metsa läksid, sa ja metsa läksin, ma. Tee oli väga halb puusärk, rappus, hullumeelne, laulis, metsa vahel luusid. Vene sõdurid. See oli Karl August Hindrey viimane teekond. Nii on meenutanud Olli Olesk Nüüd aga kuulame lehekülgi Karl August Hindrey Iru päevikust. Rein Oja ettekandes. Et ei ta surra enda avaldamise tahe. Et ikka tahaks veel ütelda, mis su Varstine laip mõtleb ja tunneb. Kuna miljoneid ühes tunnete ja mõtetega kadusid jäljetult. Caniinivers mõtelda tunti, tuiskab liiv tuules, mida ütlevad kellegile uued kogemused näiteks sellestki, et on inimesi, kes suudavad magada oma räpasuses päevad ja ööd läbi paar korda süüa ja siis jälle magada ja ei vabasta oma minekuga kambri õhku iga päev päevast päeva, igavesti seesama. Ei aita mõtlemine, kuidas saaks ema haua juurde tema enda juurde? Mitte mingist härdameelsusest, küll aga mingist sissekasvanud ajest, et vahest on kellelegi kord vaja vaatama tulla. Ja vaatama tulla, saab ju ainult kindlat paika, mitte liiva, mis tuule käes liigub. Nendel pole mõtet andvaid vaevaliselt väemlev kamatu probleem oma korjuse ümber et saaks teda kuidagi teha ülesotsitavaks kallistele inimestele. Ja see on sisse kasvanud romantika, millest lahti ei saa. Nii tõesti nagu igatseksid päriselt vaikses ammu järele mu haua ümber. Kuigi praegu ühelgi igatsusel pole nii palju jõudu, et seda nimetada igatsuseks. Kuid ta pole sugugi ükskõiksus. Paratamatuse suurus on nõnda veenev oma tõsidusega, et kaovad väikseks kõik igatsust lämbuvad eotki. Et lootusetusest võib-olla positiivsust ei ole ma senisel määral tundnud. Lootusetust olen ma tundnud aastaid ja aastaid. Olen tundnud lootusetust kasvavat jäite kindla kujulisemaks muutuvat kuid siis oli selle taga siiski üks üha pead pist. Üsna väike lootus. Kas ei saa vahest natukegi lahket rahugi leppimist ja väsinud lepitust. Aga kas pole praeguse vana korjuse paigutamise küsimus mitte samasugune lootus, et siis vahest keegi tuleb ja mäletab. Aga ka mäletamine on nagu tuiskliiv düünides. See viis, kuidas oma nuga iga päev ühte lugu vaatan, pole haiglane. On ju viimne enda määramise võimalus kõigist äpardunuist, mitte teine, ise peab enda üle otsustada, võima. Ei taha olla teiste teotada. Kui ma otsustamise enda käest ära andsin, ei suutnud ma kõigile katsetele vaatamata leida oma ultraraatsi jo vormi määrajat. Selles viga seisis ja tagajärgi tuleb külmalt võtta. Ja võtan külmalt. Ei ole mul kogu aeg pilk veel niiskeks läinud, enda haletsusest ega kahjutundest Parmsatega. Nii suur on pude lõpp, tavaline meeleliigutus tekkima ei hakka. Ja kõik muud tähelepanekud, kuidas inimene jõuab oma viimase viletsuseni, see teine ise ei vääri õieti ei tähelepanu ega järelemõtlemist. Seda kõike on suured kirjanikud kirjutanud. Lühidalt seisavad, sünteesid vanglate seintele kraabitud surmaminejate viimased hüüded edasi kohisevasse maailma. Olen lugenud Raudsepa viimset eurooplast ja oleksin peaaegu ütelnud, et nautisin. Aga ei ole praegune olukord soodus nautimistele. Tunnetan vaid tema vaikset irooniat, mis õieti on väga-väga küps ja illusioonideta. Tarbija punnis iseloom olema, et nii surmale kogu aeg visa vii mõistes muiata, võida. Sellest suuresti kahju, et mul pole aega antud seda külge ka teistele mõistetavaks teha. Oled paljudessegi liiga pealiskaudselt suhtunud. Aga kui ta Juudaste tuleku järele väga paistis näljas olevat, sain ma tema toidunormi tõsta, seega et lihtsalt kirjutasin, kuhu vaja ilma jätma otsustavat isikut oleksin tundnud või elus üldse näinud. Olen mõni päev tagasi öösel end vaadelnud ja mõistatada püüdnud miks ma nimelt ikka kahe kivi vahel pean olema. Sellepärast, et minu loomuses pole suud pidada ja mitte midagi ütelda. Sel viisil ei pahanda kedagi ja saad kiita, pealegi kui leplik inimene. Õieti aga olema ikka seisnud rõhutute eest, mitte poliitilise klassivõitluse mõttes, vaid lihtsalt nende eest, keda vaevatakse. Egas mu rahvast pole küllalt vaevatud kahe suure jõu poolt. Niisugune väike rahvas hõõrutakse lihtsalt puruks. Ütles saksa ohvitser, kes end maha lasta kavatses. Kavatses sellepärast, et ma häält tõstsin oma rahva liikmete eest. Ükstakõik, mis usutunnistus neil ka ei olnud. Ja olen ma olnud kolm korda mahalaskmise ähvarduse all ükskord juba kõripidi ühe laeva peal veos. Edasi oleme olnud kuus kuud koduarestis ja mult oli võetud sõnaõigus ning alati valve all kõik sellepärast, et massihingesid välja, kauplesin surmasuust ja vangistusest. Jahi tuleksin. Ja paaril korral tundsin selgelt, kuidas mul surmiva vaatas üle õla. Ja kui ma saaksin nii olla, et mõistaksin mööda hiilida. Kui mõni teine hädas on kõrilõikajate käes siis oleks mu elu mugavam olnud. On külmalt võetud kõik põhjused ja tagajärjed, kogu see minus oleva loodusseadus mis pole mingi tuju vaid konstruktsiooniviga või konstruktsiooni eelis, nii nagu seda igakordne partei näeb. Esimene kaart, mida täna nägin, oli ristemand. Tõsi, ta polnud seanssi esimene kaart, aga ta oli all ja ma nägin. Siis alustasime seanssi selle pool kõheda ja pool trotsliku tundega, mis on juba vabam paanilisest saatusehõngust. Esimeseks kaardiks oli ristäss. Ei tea, mida ma siis mõtlen, kui esimeseks kaardiks on kord mõni teine värv. Ja paljusid seansse pannes tuleb teisi värve. Kui siis tuleb esimesena äss siis tuleb hinge pehme tunne surmtõsisel taustal ja tahaks nagu naeratovski tekkida, kui basseans välja tuleb. Paremaga oleks üldse mitte kaarti laduda. Oleks ju teha palju ja palju mälestusi üles tähendada vanast ja hilisemast ajast. Kasulik igikellegile. Kuid antud olukorras nad ei too ju kasu kellelegi. Ja need ei maksa kirjutada, teisalt nii nagu kõik tõepoolest oli. Ma ei tohiks üldse midagi kirjeldada, see ju äratab kaastunnet, siis tegutsemist, appitulekut ja see on ju kõik nii kohutavalt kaelamurdev. Aga kui palju ma üldiselt tean, mida ma pean tegema, mida mitte mida tohib, mida mitte. Miks on mulle antud pliiatsid paberit et ma kirjutaksin ja aga kas olid ka tingimused samad, kui neid anti, kui nüüd? Ma ei tea ju, kas läheksid need read üldse kätte? Ja kui mitte, siis kas pole tavalistel aegadel nii palju kaduma läinud ja kui palju südamevalu teinud arusaamatusi ja häda häda, häda? Mul on nii suur andekspalumise tung. Ja ometi ma tean, et ma ju ise olen ikka end võita püüdnud. Ja andestanud, kui ise sain valusalt lüüa. Oleks ma suur vaim, siis oleks praegu suuri ja kõike lähedalt ära ütlevaid, mõtteid, kokkuvõtlikku, tarkust. Aga ma ei suuda muudkui üles tähendada meeleolusid nii nagu neid ronib, sulge nagu väsinud musti tõuke. Mala on veel kord kaate. Loen sillaotsa. Loen taim sillaotsa, kes on mul pooleli. Mul on elu käinud nõnda kiirelt, ei olnud nyyd täis kõike muud, et ei ole saanud süveneda naise ellu kes nõnda kiirelt kõneleb oma erilisest eraelust. Ja on ometi elu nii täisõiguslik nagu iga teine jaan ometi tema ainukene elu, sest teist elu pole meil kellelegil. Aga kui see raamat on mul lõpukorral, mis teema siis? Täna hommikul oli murrang. Esimene kaart oli ruutu emand. Passi Ants tuli välja. Öö oli väga halb, teised magavad päeval oma une ära ja siis köhivad öösel oigavad, teevad vastikuid, hääli vähklevad ja lainetavat linu vist kõik minu poole. Olen neile küünalt andnud ja petrooli, et nad öösiti pimedas välja minnes ei tormaks kolinal pinkide vastu. Venelast noomisin siis teiskordsel regul pani küll surnuaia küünla põlema, aga nõnda, et tema väljas olles läks tema ajalehtede virn põlema. Kustutasin. Siis kukkus majaomaniku voodist välja ja ei leidnud end põrandal tükina igal üles. Oli segane ja end kõvasti ära löönud. Skooracanied, ütles venelane. Tõnu ütles, et mis ta ikka kohe sureb. Vähemalt on ta väga haige, põsed õhetavad, andsin talle met, mis läheb otse verre. Muud ei anda, ei tea, mis on ohutu. Kuigi mul on gripirohtu, aspiriini. Tal olevat ka täiu olevat vanamees, kes ei jaksanud koristada, ütles passija. Tõnu jalgadel on Corp juba pääl paistetus kadunud. Nüüd on mul kahju, et ta tõmbas saapad jalga metsast puude toomiseks. Ta ei raatsinud viielist edasi anda kellelegi teisele saaksime puid ahju, sest täna on külm. Ei oleks, kui vanamees surema hakkab. Mina olen asemel, kus enne mind oli üks punapäine alati karjuv mees enne mu siia jõudmist surnud. Aga vist on siiski teine voodi aluskott. Ma parem ei küsi. Kuid peab oskama võrrelda. On olemas kaevikuid ja punkreid haavatutega. Surijatega täiadega. On olemas veealuseid, paat õhupuudusega, lämbumisega. Ülestõusmise võimatusega merepõhjas. On elusalt maetud kaevandustes ja kokkuvarisenud hoonetest. Mis erand pean olema, mina lugesin sillaotsa. Ja see on ikkagi pihtung Undvahhait. Sest väga palju on teisiti. Sain siiski kolm silku Seppikuga ja võileivaga. Ja mulle tundub, et ma leiba enam vaesemaid lei, aga sest see aeg paistab möödas olevat, kus ma üldse ei tahtnud süüa. Sest milleks õige. Sillaotsal on üks koht, kus ütleb, et teine oleks endale vist otsa peale teinud, kui ta mitte kehaliselt liiga nõrk ei oleks olnud. Päris õieti tähele pandud. Selleks on jõudu vaja. Vist esmakordselt elus tuleb mul mälestusi noorusest mis pole mitte vaid faktide konstateeringud vaid need mälestused on seotud meeleoludega nagu näiteks rattasõidutolmu lõhn maanteel ja sellega koos kiriku torni heledalt sirgub pilt. Või jaga, vintsutab ratta kõrval kõndimine läbi sügava pori ja vihma 46 versta. Või kuskil mõni varsakappidest läbi nirisema allikanire või hane taga ajav isa paar tumesinisel jõel subsi kõrtsi juures. Ja on seesama elamus nagu siis nagu midagi ammu kadunud ja nüüd tagasi tulnut. Ei ole mul vist mitte kunagi aega olnud. Mõtted on vist alati töötanud mõne edaspidise tulevikku või ettevõetava kallal. Mul pole mahtigi olnud mama hääle kõla kuulama jääda või mõnda tema näoilmet mälestuses täie tähele pannud, kui meenutada. See tuleb nüüd alles ja ei tuleks kivist teistel tingimustel. Tänane tuuline päev annab ette aimata, mis tuleb ilmade külmenemisega uude puudusega, puuduliku riietusega, ühekordse aknaga. Aga on ju sõjavange nähtud sukkadeta puud Aldadega ja kätega narmastes sinelid varrukatest. Tuleb vastu pidada ja kõigele vastu vaadata. Ka sellele teed on kinni ja porised. Ja mind keegi enam ei külasta. On ka seisukordi, kus enam kedagi ei nähta ja see on juba ette ära elatud. Aga kuigi ära elatud siiski lõikub nagu ehmatus südame alt läbi. Panen parem pliiatsi ära ja keeran endale sigaretti. Ei, võtan ühe neist kallitest südamelähedastest. Lugesin seda vene inglise raamatut, kus juba eelmisel ilmasõja ajal üksiku, olgugi nii väärtusliku elu lakkamine oleks mainimise korral tundunud naeruväärne. Isegi närvismi mõiste ei tungi sellest suurest kisast läbi, mis täidab maailma saab kaua täitma. Ei saama maailmal niigi palju paberit olema, et kõiki neid heroismi traagikaid üsna väiksel määral meelde tuletada. Kaotakse. Viljatu mõtelda, mis teevad praegu need, kellele ma mõtlen. Tema on muidugi praegu ametis, aga kes näeb tema hinge sisu, mis seal kõik võib liikuda kandmisest ja kannatustest. Ja seal köögis talitatakse, täna tuntakse muret, kuid ei näidata, tuntakse oma abitust aitamiseks oma ahelais olekut, füüsiliselt vaimsest küündimatusest. Kannatatakse sündis, kannatas ja suri. Pidi olema epita üldse inimesele. Ka üks üsna vale sõna. Küllalt on neid, kes loomult on õnnelikud ja rõõmsad ja siis pühitakse järsku maapinnalt, kus on seal kannatus? Haige vist ei ole suuteline palju kannatama, tal olevat pea nii sassis, et ei mõista mõtelda, niipaljugi mitte õiendaks oma asju teisel ajal mitte siis, kui ma söön vean talle veel ühe võileiva silguga tegema, see on alles kompvek, ütles ta. Seejuures on mul aga seesama tunne nagu kord väikse lapsena, kui olin kellegi süles, ei tea, kas liidi või Marta omas. Ja siis tulime häält, üks naisterahvas, keda ma väga sallisin ja kes tahtis ka minu käesolevat kooki saada. Ta küsis. Ja ma tahtsin joa anda. Aga kahju oli ka. Jama andsin, aga nutsin. Ja kui ta siis ei võtnud ja tagasi andis siis ei olnud mul sellest koogist enam hääd meelt ja ma ei tahtnud midagi ja olin ainult õnnetu. Mis ta mul nüüd aega laste tundeid tunda? Vaatan asju, mis mulle on kingitud või mille töö ümber on vähemalt teiste hool käinud. Ma olen ju väga rikas, mul on kapis purke ja pakikesi ja nende pärast on mõteldud ja nende eest on hoolt kantud. Ma mõistan vist väikseid tütarlapsi, kes on saanud väga armsa nuku ja suruvad selle vastu põske. Ja nii väga hoiavad. Seejuures, aga hoiavad ka nii väga kinkijad. Siis mõtleme sellele hulgale, mis on maha jäänud, mis osalton pakkide sees ja milledel, kõigil on oma minevik ja ajalugu minu tunnetes. Ja siis on kahju laostumisest ja kõigest kaotsi läinud. Aga kui nad olid alles kõik kohal, siis libises pilk ikka küll hellusega üle, kuid nii palju mahti ju elu ei andnud, et pikalt süveneda neisse ja nende mu pahurust leevendavasse mõjusse. Mul on alati vähe aega olnud. Ka vähe aega olemiseks lahkuseks. Olen end aegamööda venekeelsesse raamatusse sisse lugenud. On võõraste inimeste tunded ja valud kuid sarnased oma läbielatu yle ja imelikult kurvad sellepärast, et see kõik nii on. Ja teisiti vaevalt saabki olla. Et siis olgu inimesed päris väljaspool elu ja tema avalduste survet. Mul on kahju sentast, ma tahaksin, et ta jääks endisele tundmusele ustavaks kuid see kõik oleks üleinimlik neil olukordadel. Ja siis on mul endast kahju. Ta ju võib võita oma isiksuse suhtes, aga ta kaotab selle kauni muinasjutulise mis on vaid muinasjuttudes või solvegi laulus. Ja ta on ühe osa täna veel lugemata. Ka sellega peab kokkuhoidlik olema nagu kõigega praegu. Olen nõrk. Ei suutnud säilitada sigaretti. Öösel oli mul teda vaja, sest mu sigaretimasin läks katki ja näppude vahel ma ei oska veel keerata. Täna varastasin ühe traataiatulba. Kellele need aiad kuuluvad, ma ei tea. Peitsin taara. Kardan, et mõni lööbile saaks muidu terve ahjutäie sooja. Aga midagi ma temaga kaasa saata julgenud. Ta on rumal ja putru ja kaotab ära. Ja niisugusest väiksest asjast võib tulla siis suuri, alati nagu pisiasjad, teevad plahvatusi, laste käes. Lehedai mulle kaasa. Kõik, mida loed, on lõpmata hirmus oma hävinguga. Ma kättemaksuga. Mis ei tea, kunas lõpeb. Ei tea, kunas lõpeb? Ei tea. Prille pean väga hoolikalt hoidma laguvad kui need otsas on väga-väga palju otsas. Juba mõni päev tagasi mõlkus mul mõttes ikka kasvatuse ja ümbruse olude seisukordade mõju inimese arengule. Ja meenus pilt kaugest noorusest, kus onkel tunked tuli kusagilt külaskäigult vist ühe metsaülema juurest, jutustasid sääsed, neli poega, kes polnud suuremad, kui mina olid ehitanud ise oma kätega maja telliskivid, ise teinud kaks tuba ja eestuba mitte küll kõrge, aga ikkagi elamiskõlvuline ahi sees, aga päris paras nii väiksele rahvale. Selle jutu tagant kõlas nii palju, kahetsevad igatsust, et miks mitte ka mina midagi nii kasulikku ette ei võta. Suur lugupidamine, kostis poiste ettevõtlikkuse üle. Ja mul hakkas nii kahju onust ja endast ka minus tõusis imetlus nii suur ja ennast masendav nende poiste vastu. Ka igatsus niisuguse tegevuse niisuguse maja vastu ei olda selles eas, kus oled vaevalt 10 aastat vana mitte põhjendustega varustatud, miks üks oskab ja teine mitte üks võib ja tuleb toime, kuna teine peab päält vaatama. Tundsin oma tühi paljusust oma võimetust nagu suurt häbi ühtlasi aga ka nagu õnnetust. Ja teadsin, et mina küll tahaksin. Nii, tahaksin, et süda hakkab kohe peksma, aga minust ikka kuidagi niisuguse toreda unistuse teostajad ei saa. Pidin leppima selle võimetusega ja häbiga. Kuigi see ehitamise tung oli mul sees nagu vägagi paljudel poisikestel. Me tegime vennaga ja tema sõbraga palju telke, toolidest pikast riik lauast, tekkidest ja vaipadest, kõiksugu koduste seesmist nurkadega, kus fantaasia mingis oma saladusliku mängu kõiksugu kujutelmadega. Kuid need hooned lõhkus argipäev ja tema vajadused juba söögi eel, sest selleks oli jälle toole vaja. Tuba pidi korras olema. Need algelised ehitamistungi avaldused olid vaid mäng ideega mehe tegu, mille järele igatses mõistlik Ei usu ma, et ma tol ajal olin teadlik takistustest, mis seisaksid ees niisuguse otse hingeldama paneva võimaluse teostamisel, nagu seda on maja ehitamine. Nüüd ma tean, papa oleks laitvalt vaadanud ilmaaegsele ei andamisel. Käru oli vajalik, teistele mamma oleks ütelnud, et muudkui rikuvad riideid, mind oleks naerdud ja pilget. Ma kartsin, savi polnud läheduses, kes annaks laepalke, kas vend ja mõni teine üldse oleks poolt ja üks ju ometi ei saa neid, aga oli ju neli. Peale selle, kes õpetaks, kuidas alusmüür peab olema, kes annaks tööriistu, kas lubatakse hobust, materjali veoks ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Häält aga tuleks kohe halvavaid märkus igalt poolt, sellest ei tule ju midagi välja. Seal aga nende metsa saksa poegade juures pidi ju siiski teisiti olnud olema. Vanemate rõõm ja toetused poisid, midagi suuremat ja kasulikkugi ette võtavad. Hea nõu ja huvi täiskasvanute poolt vahest mõne umbe jäänud ehitustungi aadri mõjul vanemaist. Ühesõnaga kõige soodsamad tingimused. Mina aga nägin vist ühe ainsa pilguga vaistlikult kõiki takistusi. Olin päris masendatud ja igatsesin ühte teistsugust perekonda, teistsugust kasvatust ja ümbrust. Muidu kvalis artiseks morjoor. Ei tea, kas neelogi oma viimses surmaeelses sõnas ei kahetsenud oma keiserliku kasvatust, mis talle oli soodustanud vaid oma tujude täitmist mitte aga nende omaduste väljaarendamist, mis oleksid temast teinud kunstniku. Oleks olnud mu elul hoopis teine perspektiiv, oleksin olnud selle metsa saksa poeg. Või kui minu perekonnal oleksid olnud need omadused, mis soodustasid poiste maja ehitamist. Kunagi tahtsin arhitektiks saada. Talenti ühes varajase ehitussaavutusega oleks võinud kaugele viia. Oleks väga tõsiseks romaani probleemiks, kuidas mu areng mind muutis niisuguseks, nagu ma nüüd olen. Faas faasilt peaksin rekonstrueerima seda käiku. Mitte nii, et mu iseloom muutus aega meega vaid miks ta muutus, millal tõrjuti gaasi senised jooned ja vabanesid uuel, mis seni nagu metsakaru juures kui varjus olevad taimed valgusele ei pääsenud. Ma olin ju poisikesena ja noorena äkiline nagu püssirohi põrin, vägivaldne, tõrges, hoolimatu ja hooletu. Ei kaalunud kunagi tagajärgi. Ja nüüd prahvatan ma alles väga pikkade vaevamiste järele. Nüüd ei saa ma üldse kedagi millegiks sundida. Nüüd hoiduma haiglaselt sellest, et mitte kedagi teist mõjutada. Nüüd püüan ma kaugele ette näha ja muhool õieti hooletunne on alati erk ja mu muret selle pärast alati ette ruttavad ja mu enda elu mõrustavad. Mao linn Vägivaldne tooruseni. Ma sundisin vaest, Hans Masingut repid sööma äädikat, joomakuningad, valuga koju pidi kõndima. Ma ütlesin poistele, et hüpaku riietes, vete muidu saavateksa manipeldasin vaest Karl Fribergi ainult sellepärast, et ta meie tempudest natuke oli lobisenud. Ma peksin neurot halastamata, kui ta redelit üles ei oskanud ronida. Ma olin üldse nii oma tahtmist Pääle sundida püüdev nagu seda võib-olla valitsemishimuline laps, kes kõik oma tahtmised läbi viib. Ööd on vist teine äärmus, mille all ise kannatan ja teisi panen kannatama. Ka keiser neuroprobleem oleks romaanina väga huvitav. Kuidas avaldas ennast temast tema kunstnikuloomus ja mil viisil matsid ja millistele ajajärkudel ja millistel ajedel kõik tujud selle kunstniku loomuse avaldused? Või viisil nad vildaka radadele. Lugesin õhtul Äraus messi lõpuni on ikka väga tugev raamat ja laseb üllatavalt paralleele tõmmata. Oleme samuti noor rahvas nagu ameeriklased, noorematki ja niisama ilma kontidesse läinud traditsioonid ta. Sellepärast ka meil omad pikerboodia Päbitid kes aga säärsete, dimensioonide, amplituud-ide ja tehnikast läbi põrutatud rütmi juures mõjuvad. Suuremalt. Põhiolemuselt aga on kõik seesama tohmanid parlamendis, ministritena Snabistlikud, Strandmanid, smaatnessiga uhkeldavad veilerid, hirmsaid luuletusi löövad raudkepid ja kõik. Tohman on kaotanud isiksuse. Kas keegi üldse veel teab, et tõeliselt oli olemas ja rääkis Parlamendis putru? Nii nagu Päbitide piker, pood lähevad või on läinud mõisteteks? Kõnni valitsevale järele on mõisteks saanud prototüübid kultuurrahvaste juures ikkagi võimatud. Nähtusteks nad jäävad, aga nad ei mõjuta nii kõvasti elu ja üldsust. Professor Unrat ja kooliõpetaja, flaksmann, Tartaräänia, kringe Pill ja teised kuriositeedid jäävad Coriositeedideks rahva sügavam kultuuri, lase neil tõusta juhti vaiks ja määrajaiks. Kuid Ameerikas oli võimalik senaator, kes pani käimast hiigelaparaadi Darwini vastu ja eitas iga suguluse ahviga, kas või hääletamise teel. Hääl kui ka meil need armis öösse, daamid, sedasama lõhenemine ideaalide ja basaaride vahel ja hirmus aju, tühjus ühes traditsiooni ja kultuurivaesusega. Muide, armastan nautida ja loen põnevusega hääd ööd. Kuid kriitiline vaim ei maga siiski. Mul hakkas autorist nagu kahju, nii nagu mul on seda hulka enda suhtes, kui on sõlm sees ja edasi hästi saa. Tal oli tarvis Lewoorast lahti saada, tal oli maad, oleks vaja kedagi muud, mis sega ja ei lase tööd teha, tal oli vaja viia teda suurde seltskonda siis pidile ora kaduma. Ja nüüd ei tulnud talle muud meelde kui ümber kukkunud katku Patšillide nõu põrandale visatud sigaretiots katkupisikute sees. Ja seda sigaretiotsa suitsetab Ljored vaevarikkalt surra. Ta on võimalik, see on aga sellest Tondki aru, miks maatsin kohe ja jalamaid juba laevalgi ei süstinud talle seerumi. Miks ta endale ei süstinud, miks Sandeelius mitte mingil viisil ei lasknud end süstida? See on esimene asi, et aitaja, arst ja personaalkui tahavad ravida teisi, peavad endid kohe immuniseerima. Esiteks sellepärast. Ja teiseks juba armsa inimese pärast juhtub, kui kirjanik on suure töö juures ära väsinud, mõtleb, et hiljem teeb ümber. Aga siis pole mahti. Kuid muidu see võitlus töö pärast oma loomupärase anni pärast, olgu siis tegemist kunstiga kirjandusega, teadusega ja kasvõi põllutöö või kaubanduse probleemidega. See aju ja loomu sunnilise töötahte nõue põrkub igal ajal ja igal maal kokku naiste pesaehituse instinktiga sele, tsentri Betaalse vaistuga, mis sinna Chloé Pääle õigel ajal söömas käimisega kohvi Siljadineesid, kus ükski ei tohtivat puududa. Köik loovad mehed on ses asjas väiksed strinbergid, lõhuvad endid puuriv harvade vastu veriseks ja õnnetuix. Ja see võitlus ei lakka kunagi, sest ta sünnib mõlemal sugupoolel ürgloomu põhjal. See on juba kirjutatud kell pool seitse sest pesin jões oma kahte rasket voodilina. Tülikas asi, kivid, Limased määrivad nad uuesti roheliseks, kurikut pole, pesulauda pole. Ja kui koju tassid, on nad nii rasked, et kanna õlal ja siis oled ise üleni märg. Tõmbasin kuue märjale särgile pääle. Nüüd see kõik on mõnus kompress. Jõin ühe melanhoolselt kohvi, mille sain nii, et panin teelusikaga jahu tee sisse ja keetsin priimusel üles. Ja kui ma poleks lasknud ühe leiva eest vilte parandada, poleks nüüd leiva muret. Aga viltel lasksin parandada jälle sellepärast et leib igalt poolt hallitas, jamaga lappimine ei aidanud. Väiksete hädade madu, mis oma saba suus hoidis. Mul on kahju, et ma ka kirjanduses nii üksi olen olnud. Et pole mahti olnud leida samutimõtlejaid nagu iseseisvalt teinud oma veendumusi. Seisad siis nagu lolliks löödud. Arvad, miks maailmas ükski inimene ei taipa? Sellest on siis tekkinud mul mingi taktiline joon, mida poleks ju vaja, kui kuskilt kõlaks vastu mõningane nõusolek. Tekib kõhe jubedus, tunne, kui kogu sellesse juhuslikkusesse looduses hakkad sisse mõtlema. Nüüd, kus on tohutu suurte meeste aeg, hiiglaslikud, mõjudan märatsemas, nüüd on ka siinpool või sealpool langused kõrgustelt mis on samuti tohutud. Pääle selle, need lugematud võimalused, mis olid lõhki lastud päädes ja on nüüd mööda maailma mulda laiali. Ja selle kõrval teeb see või teine tellitud salme trafaretti loosungite alusel. Põlgus on nende kohta liigagi aktiivne tunne, ainsama aktiivsus oleks pääle poolt tuule kiirelt mööda kõndida ja tülpinud mõtelda, et sarnaseid üldse võimalikuks peab pidama. Kõigi mu mõtete taga seisab tasa ikkagi päeva oma väsinud alistumisega sellele elule. Aga võib-olla, et vibuga selles olekus kogub jõudu. Praeguseni viimased näkileivad ära igavusest ja näljast toitained kõik välja pakkimata. Ootame kappe aknast näha, et mõni neist venib siiapoole. Siit aknast oleks päime tulekut näha. Ega mu vastu minemata kunagi ei jätaks, kui teaksin, kunas ta tuleb. Kuidagi on väga ebamugav kirjutada pinke, liiga madal. Pean ümber istuma voodi keskele. Teine asi mõlemad, küünarnukid põlvedele. Nüüd läheb niipea kui kapid siin on ja kraamitud kohe teen värsket kohvi. Tontse Tõrukov küll teine on parkhapet tal sees on ja muud midagi. Kuid häär maiku teise kohvi sees annab küll. Werneri vana retsept, saladus. Aknast näeb, kuidas veetakse vaeseid ja jalutuid ja kuidas mõni liigub ise. See vanamees, keda nad läksid, ära külmuda, liikus neljakäpukil. Aga oli korvi, punuja käis alati all jõe ääres pajuvitsu toomas. Vitsa, kubu, indoneesia rullistada, mäest üles. Keegi ei aidanud. Veenõuga andis sangapidi suus, kui ronis oma tuppa. Ei ole küll tahtnud enam jõe äärde minna, libe olevat, ei saavat enam mäkke üles. Kuid siiski läinud. Jäigi. Toas pole tema järgi nagu puudust tuntudki. Kui öö kätte jõudis oli lume kõik ära kraapinud ja ikka tagasi alla veerenud. Kuni alistus, keeras end selili ja suri. Täna pani mind jahmatama mõtlema teadmatuse põhjatusse. Kaaslane rääkis, et on imelik, kuidas vanasti tuntudki tuld pandi liha sadula alla ja ratsutati pehmeks. Tähendasine c pehmeks ratsutamise jutt olevat arusaamatus hunnide Piivsed teki tegemisest. Praegugi tarvitavad Ratsarahvad hobuste veriseks, hõõrutud selgade raviks õhukesi lihalõikeid dema hunnid, olidjaapanlased, mina mitte kunagi olnud. Seletan veidi Tšingis-khaani ungarlastest ja Venemaa tatarlaste ikkest. Temaga olevat koolis õppinud, et hunnid olidjaapanlased ja üldse see ajalugu üks kirjutavat ühte, teine teist ja nii edasi. Kuigi mitte uskuda, et õigeusklik algkool ta on Pravas lahunei. Nimelt seda imelikku hunnide lugu õpetas. Ikkagi leian ma siit mingi ühise joone seniste Endiste õigeusklikud ja vene all olnud isikute juures. Nende teadmised on niisama kõikuvad, kui nad ise pole ka imeisad olid kõikuvad. Sellisest ühiskonnast ja traditsioonist kergesti võõrduvad pojad pärisid iseloomu ja said veel rohkem juuretuks tegema kooli. See kool Omalt poolt jälle andis meile kõiki neid võõrastele mõjudele kergesti alluvaid imekiirelt infitseeritavaid, subjekte. Kui suurtel sotsiaalseil turbulentsid satuvad etteotsa suure suuga mehed, kes usuvad, et Timur Lenki ajal tuld ei tuntud ja sellepärast liha pidi pehmeks ratsutama siis teame, mis nende Lähete kaudu tarkust maailma valgub. Kuitahes praegu mõistan ma täielikult seda tohutut kuristikku harimatuse ja hariduse vahel mille tajumine seni oli mulle vaid väelis, kaudselt õlgu kehitama panev. Need väikesed mosaiigitükikesed, mis kõlvaksid muinasjutu sisse, on mul kõik meeles. Kuid neist ei jätkufaabulaks. Fantaasia on siis laisk mälu, funktsioneerib. See viimane ongi tähtis. Ka Burghardt ütleb, et kunst on ühest küljest mälu asi. Sellele võin ma siiski kindel olla, kuigi paar aastat oli kriis nii suur ja toodang seepärast ka kuidagi kobav, et ma hakkasin oma mälukindluses kahtlema. Ei julgenud kinnitada, et viimaks olen sedasama juba kuskil ütelnud. Kuid mittekahanev mälu polnud süüdi, vaid mu kahtlus, et on kahanenud. Või et üldse mu meeled ja tähelepanekud petavad. Kuni jõudsin veendumusele, inimsugu on üldse mäluvaene ja ümbrus eriti. Ja et muidu oleks mu toodang pidanud kobisema kordamistest. Sekka registreerisin ka kergendustundega meeste seltskonnas, et sündmuste ja dialoogile lahku minevate kirjelduste suhtes oli minu oma kõige täpsem ja tunnustati ka kõige täpsemaks. Niisiis pole mu praeguse steriilsuse põhjuseks mitte mälupuudus, vaid fantaasia vähesus. Ei voola. Seal pole midagi parata, nagu oleksin viimase muinasjutuga üle rinna tõstnud ja nüüd pole enam jõudu. Õieti tahaksin ainult lugeda. Silvetit õppida ka ei taha. See aga peaks olema kahe nädala töö. Kõike pähe tuupida. Ei taha. Või on sündmused mul pääs nii kihamas, et ei anna ruumi muule? Jälle ei usu? Neid kihab küll, aga mitte nii suure hooga, nagu peaks arvama. Kuigi peaaegu iga sõnum toob mingi Shaide vasseri mitriooli, mis end sisse sööb üsna põliseks saanud positsioonidesse. Muudkui märgi, kuidas antakse rahvastele Stihverte, et kerkiks põnevaid küsimusi ja neist põnevaid vaielusi. Ei. Siin ei leia avamasteriilsuse põhjust. Mingi pursonaslike elu nautimise dispositsioon tahab tulla. Tahaksin ainult ühte lugu, süüa on veel väga pikk aeg ees, mõningate küsimuste lahendamiseks peab oma söömist kindlalt normeerima. Võtamegi Burkhardi jälle kätte. Enne aga söön mustasõstrapurgi põhja ära, hakkab hallitama ja. On päevi, kus iga ese tekitab kurvastust. Vaatad oma sigaretipitsi, on armas, on kink. Aga milleks? Ei tea, kuhu tema jääb, kui mind ennast pole. Näed vilte ja palitud. Et üles hakkavad ütlema, siis lausud endale mõrudalt, iiveldus kurgus. Kaarnad neid küll ei söö, aga igal pool vedeleb vanu narts saapaid milledel oli ka oma rõõmus minevik. Millal nad midagi tähendasid? Oma suremise või surmamise mõtteid olen nii põhjalikult ja igakülgselt läbi mõtelnud et seegi juba tekkimisel tülgastav ja ei taha üldse mõtelda. Katsun muinasjutuga edasi saada. Katkendid, mida kuulasime, pärinevad Karl August Hindrey päevikust, mida ta pidas aastail 1944 kuni 1947 Iru vanadekodus end vale nime all varjates. Päevikuhoidja Olli Olesk andis käsikirjad 1972. aastal kirjandusmuuseumile. Täna kuuldud katkendid on võetud ajakirjast Looming, kus need Rutt Hinrikuse kommentaaridega koos ilmusid. 1995. aastal kuuldud saatega tähistasime 50 aasta möödumist Karl August Hindrey surmast. Karl August Hindrey teksti esitas Rein Oja. Saate helirežissöör on Külli tüli ja toimetaja Mari Tarand.