Mees, kelle loomingut täna esitame, on paljudele tundmata või vähetuntud. Ta kuulub eesti kultuuri sellesse ossa, mis valmis maailmas ajal, mille olime nii eraldatud ja ära lõigatud. Sellest Alexis rannik nimi siiski kuulub kindlalt meie kirjandusse. Nüüd kuulame dokumentaalset kompositsiooni Alexis ranniti elust ja loomingust. Kompositsiooni on koostanud Heidi särappu ja pealkirjastanud selle kristalli süng. Kujunduseks on saates kasutatud toomas Tuulse kristall valguse sümfoonia nimelist teost Toomas tuul, see on arhitekti ja helilooja sündinud 1946. aastal Stockholmis eesti haritlaste perekonnas. Keskendume nüüd siis kuulama saadet, mille tekst pole kergete killast, kuid väärib mõistmist. Lootust loevad Indrek Pajumaa, Juhan Viiding. Eili ülikool üks vanemaid ja lugupeetava maid Ameerikas korraldas omapärase loengute sarja eesti luule tutvustamiseks 1968. 69. õppeaasta jooksul. Eili vaimset ilmet iseloomustab muuhulgas selle suur raamatukogu oma kuue miljoni köitega. Eriti kuulus on haruldaste käsikirjade Jürikute kogu mis asub omaette uues aukartust äratavaks hoones. Selle ülikooli õppetegevuse kvaliteeti tagab seik tema teaduskondades on palju rahvusvaheliselt kuulsaid õppejõude. Oma stiilsete ehitustega. Jäil meenutab Oxfordi ja Cambridge'i Inglismaal. Ühes sellises vanas hoones keskaegsete sammaskäikudega ja võlvistik iga ning värviliste aknaklaasidega peeti ka Eesti luule üle loenguid. Esmakordselt selle ülikooli, samuti ka Ameerika ajaloos. Selle haruldase loengute sarja läbi viiakse. Korraldajaks oli luuletaja, esseist ja kriitik Alexis rannit kes oli Eili Ülikooli teadusliku uurimise korraline professor ja Ida-Euroopa kogude kuraator. Rannitan avaldanud seitse luuletuskogu, milledest viimased oma klassikalise puhtuse poolest ainulaadsed eesti luules. Ta luuletusi on tõlgitud kaheksasse võõrkeelde. Lisaks oma kirjanduskriitilistele, Esseedele, Ameerika eurole popajakirjades on rannid silmapaistev taide teadlasena, seda eriti graafika ja maalitaide vallas ning võrdleva esteetika viljelejana. Me võime õigustatult rannitit pidada eesti kultuurikuulutajaks võõrsil, kes on edukalt ja väärikalt tutvustanud eesti kirjandust ja taiet nii PEN-klubide kui ka teistel rahvusvahelistel kongressidel. Kuigi arvukate loengutega Ameerika-Euroopa ülikoolides peale Eesti kunstinäituste korraldamist esinduslikkus Rivers saidi muuseumis New Yorgis eesti raamatugraafikanäituste organiseerimist New Yorgi linna keskraamatukogus mis asub viiendal avenüül ja on üks suurimaid maailmas Eduard Wiiralti ülevaatenäituste korraldamist New Yorgi prantsuse Instituudis ja Marie Underi ning eesti luulenäituse organiseerimist. Eili ülikoolis oli rammiti tookordne suur üritus loengute sari eesti luulest. Selle läbiviimiseks kihutas rannik kaasa tulema jäili, võrdleva kirjanduse, inglise, saksa romaani ja slaavi keelte ja kirjanduse osakonnad samuti ka keeleteaduse, klassikaliste keelte, kirjanduse, teaduse ning taide ajaloo õppetoolid. Need kõik kaavitasid selle ürituse kordaminekuks. Tänu rannitile Keila ülikoolis, mis lõppes mõjukas Ameerika ühiskonnas, on eesti kultuurisõprade arv tõhusalt kasvanud. Nii jagab oma muljeid loengute sarjast Eesti luule jäili ülikoolis 1969. aasta tulimullas Paul Saagpakk. Vali hümni. Aeglasel kahtleval sammul ma astun su templisse, muusa käskimist trotsiv Noviits, kannatlik teeline munk. Langetan süüdlaselt silmal siia, seisatan tuhmuvi tiivu kuulates, kuidas mu sees kiirgama lööb sinu ruum. Toorija, tummuse, muusika, uhkusi ja liigendus, range, kaine ja võimastetail lihtsuse, joovastust, loovjoonise pindade külmast kontuurist. Pilastrid ja röövid, friisid ja sammaste read. Teie, kes puhtuse tõe tunnistanud ainumaks hilju maastunde selguse alla peljates, peatun su ees hunnitu hümni, Tenneid teadvuse meelelik muusa, mullummaja Loitlevat loitsu lausuma pääle, et saaks laulvaks mu saamatu salv. Pole hümni ja pidulikule ja meeli ülendavate laulude hooldaja Anna on olnud algusest saadik mu lemmikmuusa, keda olen ihaldanud endale õpetajaks kaitsjaks. Armastatu ja muusa sulavad ühte, ainsaks kujundiks isikuks teatavaks luule usuliseks ühiselamuseks. Näitin Tallonson, oktoober maustima Moriali kui keskmustavaid kõrgpilli rooge. Hõikas äkitselt sinine kiirg. Teised ütlevad see, minu ema oli piinadest õnnelik silm ja veel teised, ah nemadki, nemad ei või aimata tundigi Mill. Olin sündinud kobarast Marju viina sinika pihlakasoost ja mu laugeksaid vahtrate varjud juusteks roostetanud põldude puuskogust vastu kolletus päeva. Alexis rannid sündis 14. oktoobril 1914. aastal Tartumaal kallastes ehitusinseneri ja matemaatikaõpetaja perekonnas. Lapsena asus elama Peterburi, kust Repatrieerus koos emaga Eestisse 1921. aastal. Isa jäi Eestisse ja võitlusvabadussõjas. Aitasin ema 11 aastasena alaealisena ja noormehena sain ema õe Elizabeth Aademy haruldase hooldamise osaliseks ja nii kujunes minust hellitat tuisupea, kes kirjutas palju halbu värsse. Oled sündinud selleks tihata, seda tunnet, mis iial ei torma sinu mõtlemise võitlema lihaga otsib külluse selgust ja korda. Sündinud selleks, et heitlusest meeletu langeks põlvili, äikeselaine tahad vormida harras ja keeletu külma vaimustust hangunud ainet. Sündinud selleks, et hurmuse allikast juua kiiri ja rõõme laeva kuigi pilvede haudadel hallitaks kinni lööduna muusade taevas. Keskhariduse sain Rakvere seminaris õppisin kunstiajalugu, esteetikat, klassikalist muinasteadust, kirjandust ja raamatukogunduse, Tartu, Kaunase-Vilniuse, Freiburgi ja Ühendriikides Kalambia ülikoolides, mille lõpetasin 1956. aastal. Kunstide ja teaduste magistriastmega. Värsside veeretamise esimeseks innustajaks oli Anna Haava kirjanduslikus, ristiisaks on alates aastast 1935 olnud Artur Adson. Täiesti kindel on aga selles, et peaaegu kõik, mida ma olen seotud kõnes kirja pannud enne aastat 1947 ei põhjusta Eritlemist. Aga kui palju võiks sedagi mu hilisemas värsitöös olla, mis võib-olla vääriks arvustusliku vaatlemist? Ka sellele ei oskaks oma vastust anda. Üsna eitaval vormilisel ja maailmavaatelisel seisukohal olen ma oma varajase ajakirjandusliku ja kriitilise tegevuse suhtes. Hindavalt arutleva ja valiva mõtte hiline sünd langes kokku mu tööga pärast teist maailmasõda prantsuse kõrgkomisjoni ametnikuna tegelesin seitse aastat prantsuse taide näituste korraldajana ja taide ajalooõpetajana. Rööbiti sellega käis Wiiralti loomingu tutvustamine Saksamaal, Šveitsis, Itaalias ja hiljem Ameerikas. Samuti prantsuse vaimu sissehingamine, luule-muusika- ja teatrialal elavat vaidlust. Innustav on olnud lähem tutvus Ants orase, Viktor Kõressaare, Aleksander aspeli, Arno Vihalemma ja leedu luuletaja Henrik kas Radouskasega? Kõik see süvendas minu usku eneses puhkavasse vormi ilusse. Tõhus ja vaimustav kirjavahetus ning mitmekordne kohtumine Marie Underi ja Artur Adsoniga. Need seigad tegid kas vahetult või kaudselt mind teadlikumaks muutes taotlustes. Esimese tõuke andis aga miski muu ja keegi teine. See sündis ühel talvekuu öisel tunnil aastal 1935. Olin koos Talviku ja Alveriga veetnud hubase õhtu Tartus inimAndreas kusjuures Alver oli tõsiselt vaimustunud ühest sellel õhtul esinenud meisterlikkuse saavutanud köietantsijat. Vahepeal olime ka Alveri koju saatnud ja liikusime voorimehe abil Tuglase majas asuva Talviku ärklitoa suunas. Kerge purjusolek tegi meid vanema Plinius mõttetera Invinoveeritas õigeks tunnistajaid. Täiesti avameelseks. Vestlesime üksnes luulest ja luuletajaist. Lõpuks kaldus jutt ka minu värsigatsetistele. Muidu nii peenetundeliselt tähelepanelik ja hell Talvik tõstis häält ja ütles midagi, mida ma pole kunagi unustanud. Jah, kuulen ikka veel tema otse raid Daydelise selgusega välja voolitud sõnu. Sa oledki Algne nagu Göte, aga kahjuks ei tunne sa poeetika grammatikat. Selle vaimuka lause esimene ilukõlaline osa geniaalne nagu Göte meelitas mu nooruslikult rumalat iseteadlikkust, kuid oli täiesti selge, et kuld, südameline Talvik oli selle Velpalt ära kasutanud hoovõtmisena, et anda siis mu tollasele arusaamale luulest hävitav löök. Kahjuks ei tunne sa poeetika grammatikat. Talviku veendumus luulest kui vormi taidest oli sel ööl väga suur Se joonestus mingi usulise müstilise tunnetusena, rääkisin talle kirglikult vastu, kuid paraku jäima vaidluses alla. Heiti Talvikule oli Tartu talvekuu ja tuisk oli Tartu ja sul mure, must, must kui ärklitoa, sinu elunurk, must kui karjetum. Must kui vaikus, kurt. MUST KUI SINU hell vendlusesse kiin must kui läbi öölaual kiiska viin. Hingerännu. Aga mulle näib, et ma paastukuu päiksen paljapäi hõiska, et saanud teoks talveharja murd ja mul lapse peon palmi paju. Kurb. Viirastuslik pilt, see on sinu hääl. No virge pilk, sinu valgusvärsid nagu tuh tähelennud uhk, värsil puhas ulm, juunikuine, luht, teiste värsse loed neisse, sul on usk, valge, teiste värv, sinu mammust, selle musta kiirg seob, kui rütmilemm seob, kui sinu käsk hülga isend. Talviku järel sammujana hakkas rannid viiekümnendail aastail viljelema kvantiteerivat värsimõõtu. Esimeseks selle laadiliseks palaks oli luuletus kaks kaugust. Ma olen kaua-kaua joonud kui mingit helgendavat puhtust, su kätestiili, karget joont ja värvi külmetavat uhkust. Kaks kaugust külje kõrval, külg iidseks riimiks liitnud keegi ning ma ei teagi, mis on külm ja mis on saanud selleks leegiks, mis meie ainsaks kaitsjaks jäätmis päevi ähmaseid ei karda. Mis hõllousse heid, et käed ja hoiab meeletult ja targalt. Lõpliku kinnituse Talviku uskumusele sain aga hiljem Eduard Wiiralti näiliselt liha suretavast, tegelikult aga elu loovast pühendumisest, tehnikale. Hakkasin isegi pikapeale arvama, et luule peaks olema kujundav taide ümmardaja. Vähemalt selle osa. Ajanimeks on nimetus, jõed, silmitud, mornid, ilu on inetus, stiili puhtuseks, vormid. Ka Wiiralt oli tulnud raskemeelse rändurina eesti müstilisest talvest. Ka tema oli kaose eneses võitnud ja otsinud kõige loodava ürgvormelit. Et rannit just selle sõbra olemuse ja loomingu kiidulauludes oma tugevama väljenduse leiab. Ja seejuures enese kohta kõige rohkem avaldab. On imestama panev, liigutav, see kõneleb sellest armastusest, mida rannit nii kasinasti puhuti särav, sügava vaikimisena ja siis jälle surmava kuuli õrna kajana, kirjeldab. Kui kuldne münt nii harva pudeneb talt joon, see, mille kõlas, kuuldub suled, distsipliini, kord vahuveinid, tseva muusika, Rossini, korpachi, Largo kannatlikult ülev toon. Talk kaks on hinge alla käinud, jälk vioon. Tas purskub reetes vere, pinge, laet, miini, tas puhub Rilke ingel õrnalt okkariini ja hele pehme heli uitleb nagu voon. Ta uuen, gootika on looja. Mitte stiililt vaid hingelt, sest et tema vaimu lõplik püüd sööst kõrgusesse kantud teadvuse iililt. Ta kunst ei ole vormi ilu näiteks karmiks, vaid vaimuvabaduse kaitseks antud nüüd Euroopa mõtte uueks hoiatuse alarmiks. Suletud avarust, kuiv hiilgus, kaljud, sõrmus, kõiki neid rammiti, luulekogude pealkirju iseloomustab nappus, fantaasiamängudest hoidumine, näiline ala toonitus. Kuid selles sõna ahtruses on iga kord sümboolsed, Trituaalsust tegelikult aga väga nõudlikku pidulikkust. Tame enese ise ristinud mehaaniliseks värsitegijaks peaaegu värsisepaks. Sepaks, kes sepana meisterdab, taob, vasardab kuni tõrkuma tall on võtnud õige vormi. Kuid see vormimis kirg on tõeline kirg. Tõepoolest kirglik ja põlemine jäädajumatuks. Raimitioodid on peaaegu viimseni pühendatud kellelegi, väljendades mõnd osa autori maailmavaatest ta vaimustusteste püüdlustest meie keelele, õiesele ja tiivulisele, õrnale ja siiski geomeetrilisele on pühendatud Johannes Aaviku juubeliluuletus. SIND karge keel, Sudiivustuvat kurbust, sind, range puhte valgus, meie keel ei tea, mis rõõmu sõrmiline kurgus ei tea, mis leinameeli meie keel, sind jõin ma sündimisest saati linde, soo vahtrall laulis suusmi helge keel ning pilverahn, kui ilmutuse ingel jäi liuglema Su hiilguses, Me keel. Ning vaikus küüni seintelt alla hargus haav-haaval selles ulmas meie keel ning rukkipõllul rammestavat hardust jäid hoidma õõtsudes Me hõljuv keel. SIND Vestsid, tõlva lauad, kaevu ämbrid, sind korrutasid, Sirbid meiega keel sind põimis kiirte pärjaks, halla Ämblik. Sind saatis saani kurjus, laulev keel. Ürgnoori hääli, allikate rikkaid saab kulgema suu kaugusse Me keel. Ning miljon aastat seadnud ellu ritta ei valjastaks ma sind, meil lihtne keel. Jään muundama ja murdma sinu puhtust umbkeelsena ja võõrana. Me keel, jään ängis appi hüüdma ühtepuhku kui väeti maimuke. Me võimas keel. Täis viiulite Leelutamist helget täis lauget õhtulaotust on meekeel jää võitmatuks ja andestavalt heldeks. Lehtmetsane ja mulla päälne keel. Keele üle meelt mõlgutades tahaksin teile peamiselt aga endale meenutada ammu higist tõde et iga keeleliselt algupärasema teose loomine tähendab taganemist, kõrvalehoidumist või ette astumist ametlikust õige keelsusest. Umbes viis aastat tagasi kuulsin English Tigerit osundamas Rainer Maria tõlke panteri nimelise luuletise esimesi ridu. Ja pärast pidulikku pausi tunde liigutuslikult küsimas. Kirjandusteadlastest koosnevad. Tolle konverentsikülaline olles vaikisin, kuigi tahtsin professor Stigerile vastu hüüda, see on saksa keel, kuid loomulikult ei ole see teie küllaga. Rilke keel. Sind targad keelitanud, et ebasaksa Liksugil, et kunstlikult on sinu tunne sõnapinda kaevat kuid sinus troofi helkjas, keerd on kõige kaunimgi, mis kunagi on kallistanud Śaksa muusa kaela. Minu veendumus on, et meie saksa keele vaimus loodud kirikulaulud on ära solkinud meie luulehelirõhu ja vastuvõetavaks tunnistatud silbilisi rõhuline värsiehitus on saanud meie luule rütmi moonutavaks teguriks. Eesti keelt märgistab alati väldete terav skulptuur. Sus rääkides pole meil võimalik sõnu hääleliselt pikendada või lühendada. Vahel harva võib ju laskuda osavasse rütmi libistamisse, kuid see peab olema rütmiliselt kõrvalekaldumise, tõemeeli meisterliku rakendamise kuju. Kui ärgates öös, mina vangunyevarun täis Ulmi ja und nagu tumm munud lind siis kuulen ma sind, minu Maater, akvaarium, sünk, sündimiskulg, särav viirastus, ling, see, millesse seot sinu haarmete keerud toomillesse kood, sinu luhtade lõim aeg vaikuseks sai. Aga kentsakas keerub siis vargsi mu jaoks esisalmikuid lõi lõi nõnda, et riim oli muusikat kiiskav, kõik idges ka naer, olitaaruv mud arm, kõik Tsimblid, poed, unune, muusikariistad, sild, paadunud paat, paju kaarjas, kitarr, kõik huilgas mu sees. Sinu helgina. Ova nüüd viimistlus taas kadu kaugele, vii sa uuesti tõeks. Minu ustavust hooma. Noor karjasesarv igiharduse viis. Ei näe, minu suu enam iial, sulandu põeb võõriti öös sinu kullendav jooks kuid mulle on jäänud sinu allika rangus ning vaikus ja jõud, sinu vaigistav jook. Jäänud süüvivat tuult, sügislaineid ja koski pao kirkuseks seot Kivi võidetud koost. Kord mulle su hüüd une Uurmetest kostis. Ei voolava vorm, ajavu kudes kao. Ning kuigi su hääl juba tundmatuks pleekinud, see valgustab mind, iha valjuseks, teeb oo kuulata veel minul loojangu leeki, jää karmiks ja käi Mukozdaalija teed. Minu tunne on nool, mille on valla lasknud seesmine vorm. Kuidas võib nool püsida õhus? Ta lendab tagasi vormi poole. Sõna saab luuleks ainult siis kui ta seesmise helina kant ainult siis, kui sellest sisimast võngutada tusest võrsub. Elamus luuakse ümber kehtivaks võrdkujuks. Ainult siis, kui tollest sügav haardelisest värinast sündinud väljendus ülendatakse stiiliks. See, kes omab kõigiti kavakindla mõtlemise võime. See võib saavutada palju. Vägagi palju. Mul ei ole mälestusi Marie Underist. Mälestusi võib teostuda ainult minevikku, sügavas süles. Võiksin ainult jutustada oma esimesest kokkupuutumisest, luuletaja annaga. Väikese Treffneri poisina elasin Anna Haava Tiigi tänava korteris Tartus ja see polnudki keegi muu kui see järv leegib Eha paistel luuletuse autor, kes esmakordselt minu tähelepanu juhtis Marie Underilt. Üks sinine koolivihik, mis oli määratud hoopis targemate õppeainete teenimiseks, sai vägivaldselt pühendatud poeetika teadvuse uurimiseks. Esimeseks luuletuseks, mille ma sesse vihikusse maha kirjutasin, oli Marie Underi sonett valge värav. Too sinine koolivihik on hiljem kaduma läinud, aga selle esimese kohtamise tundeküllane elamus oli ja jääb mulle alati maagiliseks tõeluseks. Hiljem palju-palju hiljem astusin Rahumäe vaikseid teid tubei visit suurele sõna kunstnikule. Sellele järgnesid paar uut küllakutset. Ja oli hea ikka ja jälle hingeliselt ettevalmistada, noile, palverännakule ja neid realiseerida. Mitte ainult Marie Underi hinge kirgas looming ei olnud see, mis mind paelus, vaid ka tema isiksus. Mingisugune kättesaamatu plastilisust ehtis teda kui naist. Tema ruumi loovais liigutusi oli hellust ja tarkust. Ma näen nagu praegu, kuidas ta kord mu jumalagajätu hetkel minu auväärse laiade äärtega kunstniku kaabu selle mustast veel uurist kaabu oli mõisa ostnud, 1900. aastal Pariisi maailmanäitusel siis endale pähe pani ja korraga oli mul tunne, et ma viibin Carmeni läheduses. Aga niisama ilus oli istuda Konrad Mäemaalingu all, lugeda poetessile ette luuletusi, võõraid värsse, mitte omi. Ja kuulata tema vaimse mehisuse sütitatud sõnu. Kui ma siin vanana esile Marie Underi naiselikkust ja mehisust, siis on mu tagamõtteks samas tähendada, et ta on oma loomingus olnud rohkem kui ainult naine. Ja ma pean siiralt pihtima, et tollest päevast peale, mil ma väikese koolipoisina oma sinisesse vihikusse kalligrafeerisin valget väravat on mul tunne, mida saaksin täpselt väljendada Rainer Maria Rilke poolt luu Andrea Salumeele pühendatud sõnadega. Ma pole sind kunagi teisiti näinud, kui kroon peas. Marie Under-il kuulamis hardalt Tiibu liigutamata lihtsalt ja kaunilt. Sa lendad kõrgele alla, juuksed Palmitud krooniks ja taevane pael seotud su hõimude ümber. Sinu laulud tõlgitud meie. Artur Ratson, saanud luulekogu kuiv hiilgus koos pühendus tekstiga Alexis rannituid otsustas tavalise arvustuse asemel kirjutada sisse vaatavama artikli ja veel rohkem anda autorile võimalus astuda lugejaga kokkupuutes intervjuu kaudu. Teinud intervjuu ettepaneku luuletajale sai ta vastuseks. Aga sellest kujuneks jõbistimus. Aga miks ka mitte, sest lüürika on ju pihtimus, konfessioon. Niisiis küsimusi ja vastuseid. Selles kogus on korduvalt kasutatud ladina keelt. Mis põhjusel, mis mõttega? Vastus tagamõttega nimelt teatava vastastikuse kompositsioonilise seose tagamõttega luuletuskogu pühendus professor Ants orasele on mul kirjutatud ladina keeles. Selle sõnastamisel kasutasin peamiselt siit zero stiili ladina keele ülevus ja otse raid taidele omane kujundlik, kus näis mulle täpsema võimalusena avaldada oma suurt austust tantsuorase vastu. Võib-olla isegi täpsemalt, kui meie keeles on ladina keel kõigiti loomulikuks vahendiks tunde hoogsuse ja vaimustatud pidulikkuse demonstreerimiseks. Kuidas kõlaks pühendus eesti keeles? Ants orasele luulelisele, teadlasele teaduslikule luuletajale sügavalt õpetatud arvustajale teritatud sõnastuse loojale härdas tänulikkusest autor. Kes aga soovivad pühenduse ilu maitsta, selle erilise Silmekuses, peavad seda siiski ladina keeles lugema. Jälgida seda, see sinul ladina keele harrastusi küsinud luulekogu sarjade nimetuste põhjendust. Need ladina oskussõnad pärinevad usuteadusest. Teatavasti väidetakse kirikukirjanduses, et lõpliku kirgastumist võib saavutada kolme astenduse või õieti kolmeastmelise tõusu abil. Esimeseks neist on vaimustuse rada, teiseks puhastumise rada ja kolmandaks viia Unitiiva ühtimise või ühtivuse tee. Adamast pean isiklikult selle kogu keskseks luuletuseks. Pühendasin selle katsetise luulekunstiõpetuse erakordsele tundjale doktor Viktor Kõres saarele ja seal mu esteetilise usutunnis. 1960. Victor Kõressaarele. Kas kangestunud sõrmed suudaks joovastust hoida kruus? Kas laulaksin uhke suuga kurbusest rõõmud Ruust? Veel tormavidiivu lendu tõuseb muut, tõrges pilk kuid sündinud ju teinelembus tarretuv tormipilt. Uut valgustama pikka rüpan. Loobumus kaunis imb sind, kaitsen oma soomusrüüta. Suur on mu võitlusind. Kord ehtis mu kõrke vappe mõõdukadest põimidki. Nüüd relvaks mul valvsus, vapper võrdkuju, lee askees. Uudgeskijat teenin laupäeval valjuse jäine salv. Sean kordada paastulaudasõltlane munk. Ning ütle mu vaikne issand Loe kärsimust, peegli joomelt tihkust ja Natkust ju silm raiduri rangele joonel ümmarda ainult joont löögiilgama kaljudeena külmaks metallikski Su hüüdnimeks saanud teemantvõrdkuju leek askees. Aadamast tähendab kreeka keeles teemanti, esmajoones aga võitmatut, alistamatut, purustamatut nii joones ja kristallis kui ka teemandis. Näen taide ülevaimat mõistet, kuid teemant ei ole üksnes täiusliku koetise tunnuseks. Teemant on ju ka valguse võngete ümberkujundaja ümber peegeldaja. Seepärast näen teemanti tardunud vormi ja elava leegi sünteesina tolle mõttelise ühendina, mis annab tõestava näite Moammuses taide nõudlemisest. Hendrik Adamson on saanud kolmanda monumendi. Esimese tõi ta ise oma luuletusega Mulgimaale teise komponeeris Juhan Simm. Ja nüüd on rannid Adamsoni oma südame kauni luuletusega monumendistanud. Õnnis oleks iga luuletaja, kui saaks enesele sama väärtuslikku epitafi. Hendrik Adamson. Mul varaks vaid vanaema ja üks orbunud kaseke. Ei rikkust mul tarvis enam, kui mul hõisata Ta lasete. Mu hääl on kui põlluluide ütlus, takkuse taustaga. Tee huvilgavad laululuiged, Heade Leelutuna austada. Ah, lennata teie rivin, läita lõkkeks mu tuluke. Kuid südame käiakivi juba ära on, kulutad. Ja nõnda on tahtnud looja, et mu tunne aukartuse saab areldi, sume soojaks, kodu, karedast tarkusest. Ja ülemu, kõige tasem langeb salmide selgumus. Mu ema ja minuga see kõige heledam heldumus. Kui tuled mulda paita, paitan Sõmeraid hulgima. Su muresid muuta aitab minu mullane Mulgimaa. Olen nii intellektuaalse kui naiivse luule poolt, aga iga luuleliik peab olema kantud lüürilisest ajast. Olen kuskil kirjutanud, et luule on mõte muusika. Ma ei usu ilma otsese välise või seesmise tõuketta tekkivasse luulesse. Ei ole juhus, et Rainiti värsikogu heli geeli on illustreeritud Herman Talviku tušijoonistuste kristalli sünd reproduktsiooniga kaanel üksiksarjade tiitellehtedel, sõnad kristall ja kalliskivi, esinenud korduvalt ranniti luules sümboliseerivad absoluutset puhtust, selgust, ehedust. See on ranniti, luule ideaal. Peroteenus Magnusel. Oo, ära muunda oma teemat. Las tardub varjundi profiil tea, ehteks kõlbab ainult teemant, Mil, selge värvusetu hiilg. Ükskõik mis löömsu öösse valgus, ükskõik mis lõõsk su koitu jäi. Sa usud toda ainsat valgust, välk külma varjudeta valgust, mis teemant dist on läbi käinud. Rannite reis Kreekasse teostus 1959. aastal pärast suurt Penn kongressi Frankfurdis, kus ta oma ettekandega epid auruses toimunud poeesia festivalil esimese ja ainsa eestlasena esineda võis. Sealses antiikses teatris kandis ta ette eesti keeles kaks luuletust. Troovia jao köögia saarel. Sellel hallil rescel kaunil õhtul, milles teostub ruumi müüt. Lained viskusid kui mõõgad õhku ja ma kuulsin hüüdu, müü Mööja, heida voogu raiska ära koju rändamise ulm liialt säravaks saanud, võõras pärand liialt laulvaks, võõras muld. Laulvaks vastu tahtmist, näe kuis lipsab viimne vimpel üle v rand on tühi kaljud ja Kalüpso ammu vaikinud. Ainult veel kuulatad sa iseenda kaugust tema kuumakutset, kuid tead, et ainult loobumuse kaudu Itakaks saab mõtte tuik. Seisata. Suuotsingute hulgaks on see kiirgav tühjus, see, mida peos, kui kire külma kulda hoiad. Aga sinu sees ränd on lõppenud. Oma vaikus, veeda range pühitsuse eos taevaliku liikumatust veega. Elunedge veega seo. Sellel luuletusel oma sümboolne tähendus pagulasele sellel muinasloolisele saarel veetis Odüsseus maa pagulasena seitse aastat nümf seltsis. Ja siiski igatses ja naasis kodumaale. Rannita ei armasta tundelise otse avaldusi, vaid püüab neid sulgeda, mõista anda. Vahel siiski muutub taga avameelseks. Üks tuunias vihur, mu tund, õhtune Tiina, su muusika sulgub ihu, su huulte uinuvad tiivad. Mis on selle kõige summa, mis põrmuna laulma jääb? Kas unelev arm võib surra? Kas valule õrnus jääb? Kõik Alexis ranniti raamatud on kauni välimusega. Oma värsivihiku helikeeli on ta kirjutanud käsitsi ilusa ornamentaalse käekirjaga. Autori nimi on puudu, sest tegijaid on kaks Alexis ja abikaasa Tiina rannik. See on uus meeldiv tutvus. Tiina ranniti kuuvalgusega läbi põimunud armastusluule sobib hästi samade kaante vahele. Rannit valitseb suveräänset, luulekunsti hoiab seda ühenduses kujutav kunsti ja helikunstiga. Tema stiil võib tõusta ülevaks pidulikuks väga teadliku kaalutud sõnavalikuga. Aga ta võib kirjutada ka väga lihtsat ja südamlikku luulet. Üldiselt eelistab ta sulgeda oma allika kaljusse. Oma peamiseks kirjutus rõõmuks pean alandlikku andumust luulepühale käsitööle. Teemant, milles näen vältelise valguse murdumise täiusliku võrdkuju, kütkestab ja innustab mind käianderitani, ihunia häilyn, mitte sõnu, vaid silpe. Aga ma ei ole kindel, kas seejuures pean alati meeles vanade hindulaste tarkussõnu. See, kes teemanti lihvib, sureb teemanditolmust. Neljandal jaanuaril 1985 suri südameataki tagajärjel oma kodus Alexis rannid. Hiljuti oli ta sooritanud pikemal loengut reisi Kaug-Idas, külastas Lõuna-Koreas souli, kohtust dalai-laamaga külastas rahvusliku Hiinat, kus oli loeng ülikoolis, Jaapanit. Nii kirjutas ajalehe Vaba Eesti sõna jaanuarikuu number. Leinateenistus oli Hamptonis üheksandal jaanuaril. Pärast seda põrm puhastati. Tuhk heideti Atlandisse. Sentimentaalne soov. Mind matke mereranda, minu tuhk, Lazimbupika paesesse liiva, mu kalmuks saagu lainte laiuv uht ja kitsa yks Lilliks kajakate tiivad. Nii madal on too vabaduse hind nii kõrgeks kasvanud rannakivid Ehal. Nii hea, et minu nägemuslik hing ei vajanud nägemiseks iial keha.