Huvitaja saates vahetame nüüd teemat, räägime edasi meditsiiniajaloost ja sel pühapäeval nimelt on skisofreenia Ast teadlikkuse tõstmise või teadlikkuse avardamiseks. Ja meil on Tartu stuudios Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor ken kalling. Kui vaadata ajalukku, siis, kui pikka aega tuntakse üldse sellist haigust nagu skisofreenia ja on mõistetud, et tegemist on tõepoolest siis haigusega. Tavaliselt ma loen nagu harjunud sellistele küsimustele vastama, nii et ikkagi kohe viiks selle alguse kuhugile väga-väga kaugesse aega, aga tundub, et skisofreenia puhul see, see nii ei ole, vähemalt niuksed, asjalikumad käsitlused, pigem hakkavad tundma tänapäevaseid psühhiaatria jaoks skisofreenia käsitlust võib-olla võib-olla alles kuskil paarsada aastat tagasi, kui siis kuulus prantsuse psühhiaater Philipi Nell näiteks kirjeldab, kirjeldab mingeid selliseid juhtumeid, mis siis, mis siis ka tänapäeva asjatundjate jaoks annavad märku, et ju juubistminel rääkis siis millestki sellisest. Varasemate asjade puhul on jah raske, et siin võib ju mis iganes nõiaprotsesse ja, ja kõikvõimalikku muud sellist. Eks ole, selle selle selle olukorraga seostada, aga tundub, et skisofreenia puhul seda siiski siiski nagu pigem ei teha, et ta on selline suhteliselt vist vist nagu uus uus diagnoos mitte selles mõttes, et tõbi ise uus on, aga see diagnoos on uus. Tänapäeval arvatakse, et võib-olla üks protsent inimkonnast seda tõbe põeb. Ja Ma vist siiamaani arstiteadused olemata ise spetsialist, aga, aga teda peetakse ikka nagu parandamatuks haiguseks ja pigem saab siis lihtsalt sümptomeid sümptomeid alla suruda. Tekkemehhanism on sellel nähtusel ebaselge, põhjuslikku ravi tänu sellele ei ole. Tänu sellisele noh määrasusele ta ongi, võib-olla just nagu meditsiiniajaloos, psühhiaatri ajaloos eriti siin, viimasel, ütleme 20. sajandil on, on leidnud nagu palju käsitlemist alates tõesti siis sellest sellest diagnoosi teatavast paindlikkusest, et on, on tähele pandud mingil ajahetkel, 1000 900 seitsmekümnendatel aastatel näiteks tehes siis võrdlevaid uurimusi, siis pandi tähele, et tuues taas seda tõbe diagnoositakse palju, palju kergemini kui, kui, kui Euroopas vanas maailmas mis siis selle viitab sellele, et psühhiaatriliste diagnooside puhul ja ilmselt siis ka skisofreenia puhul on, on sellist teatavat paindlikkust jutumärkides ja selle paindlikkuse teema on siis on siis üles korjanud jällegi sellised jõud ja sellised mõtlejad, kelle, kellel võib-olla ja meeldib arutleda teemadel, mis puudutavad seal arstiteadusliku kompetentsi, kuritarvitamist ja muid selliseid asju, nii et need skisofreenia kindlasti niinimetatud anti staatilise liikumise jaoks on, on, on olnud tõsine väljakutse skisofreenia on just selliseid diagnoose, mille puhul siis siis võib rääkida, eks ole, mingist ühiskonna arvates reaalsest hälbivast käitumisest. Ja anti psühhiaatrid siis omakorda ütlevad, et et käitumine kui selline, et see peaks olema meditsiinivaldkond, psühhiaatria valdkond. Käitumine on kokkuleppeline, ei saa noh, me saame, eks ole, niimoodi kogukonnana mingit mingit käitumist võib-olla hukka mõista või pidada hälbivaks, aga, aga, aga selle kui sa seda hoonet siis sellega ei peaks tegelema, arstid, arstid, eeskätt peaksid keskenduma, seda, nad räägivad, anti psühhiaatrilise liikumise esindajad, et arstid peaksid keskenduma sellistele kaasustele, kus on ikkagi väga selge patoloogiline jutus organismis aset leidnud. Paljude psühhiaatriliste diagnooside puhul seda patoloogilist muutust ajust ei leita. Järelikult ei peaks arstid riskima sellega, et nad, et nad muutuvad selliseks otsustajaks hoopis hoopis mingite ühiskondlike suhete klaarimiseks. See on, see on siis üks asi, mis seda skisofreeniat jah, nagu nagu hoiab, hoiab mingite diskus ioonide keskpunktis, et siis inimesega liitumine, et kas me saame inimese käitumist patologiseerida ja kust, kust läheb see piir, kus ta siis muutub juba seal mõõdla meditsiini ja, ja ühel hetkel ka siis teraapia ravi raviteemaks, et üks asi, mis selle skisofreenia aga nagu meditsiiniloose psühhiaatri ajaloos ja sedasama anti psühhiaatrilise liikumise jaoks on olnud suur väljakutse, on olnud siis need nii-öelda ravivõtted, mida kasutatud sele skisofreenia haiguse puhul 20. sajandi esimesel poolel just tekib, tekib palju sellist jutumärkides kangelaslikku Araabiat, meditsiiniloos laiemalt, aga, aga psühhiaatrias eriti et see on just see aeg, kui, kui näiteks kirurgia kipub sekkuma psühhiaatriliste haiguste ravisse kurikuulus lobot, muumia, mille käigus siis lihtsalt kahjustati ajukude ja loodeti, et kui siis kahjustatud organism enda funktsionaalsust taastab, et siis siis võib-olla loksuvad asjad paika, noh, tänapäeva arvuti inimesele reedeti analoog lobotoomia üritati siis siis ka neid kreeni haigeid kuidagi nende käitumist muuta. Ja oldi rahul, kui, kui siis selle protseduuri käigus inimene tõesti muutusin äärmiselt passiivseks siis siis võis öelda, et vot nüüd ongi ta terveks ravitud ja noh, siin tänapäeval siis öeldakse, et see kõik oli kuritegelik ja tegelikult mingit ravi ei olnud ja nii edasi, nii edasi. Ja siis skisofreenia puhul oli veel kahekümneil kolmekümneil aastatel oli selline suur hoog, kui kasutati kõikvõimalikke, võeti kasutusele näiteks insuliin shokk, ravi, kus siis insuliini süstimise teel kutsuti skisofreenia haigetel esile Rooma. Ja loodeti, et selle selle koomas olekus käigus siis toimuvad mingid muutused positiivsuse suunas ja ühel hetkel tekib siis niisugune nii-öelda krampravi konversioon teraapia. 1934. aastal Ungari arst meduna kellele millegipärast tundub, et epilepsiahaigetel ei ole skisofreeniat, siis ta nägi seal mingit sellist Antogonismi. Ja arvas siis, et et ongi võimalik skisofreeniat ravida nii-öelda kunstlikult siis epilepsiahoogude krambihoogude esilekutsumise teel. Kõigepealt ta kasutas seal keemilist ühendit, kardio oli aga see noh, mis iganes. Juba see, et noh, oli, oli võib-olla kallim, et ühel hetkel tuleb siis kasvatusele elekterkrampravi 1938. aastal Itaalia arstide poolt ja siin siis ka kutsutakse ajus tugeva elektriimpulsiga esile siis iganes täpselt seal ajus juhtub aga nad sümptomeid, mis kaasnevad selle raviga, inimese tõmblemine ja nii edasi. Aga, aga loodet, olgu see siis jah, et, et ka selle sellisel teel see skisofreenia haige siis siis edaspidi kuidagi käitub teistmoodi mõlemates niukene, reseti tegemine nende asjadega, tegelete siis päris tõsiselt ja noh, taustaks oli siis see, eks ole, noh, põhimõtteliselt ikkagi ei saadud aru, mis see probleem on ja kuidas seda ravida, aga aga leiti mõnes mõttes noh, tänapäeval need kriitikud, kes siis neid, neid, neid meetodeid nagu kritiseerivad väidavad, et see oli siis lihtsalt, see oli mõnes mõttes asendustegevus, midagi pead või nende inimestega tegema, meditsiin peab sekkuma, paljudes muudes meditsiinivaldkondades ollakse edukad kuidas psühhiaatrias ei olda ja tehakse siis tehakse siis selliseid karme asju, mis, mis neile patsientidele teinekord ikkagi päris halvasti mõjusid. Ja hiljem patsiendid on meenutanud päris kurja sõnaga ja, ja see on jälle üks koht, kus hakkavad tekkima kõikvõimalikud patsientide õiguste eest seisvad organisatsioonid ja ühel hetkel siis pärast teist maailmasõda tõepoolest kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kui sind veel lisaks muud meditsiinilised kuritarvitused esile kerkivad, mis on olnud näiteks Hitleri Saksamaal, siis siis anti psühhiaatrine liikumine, jah, saab, saab sellise päris tugeva intellektuaalse toe selliste inimeste poolt, kes, kes arvavad, et, et võib-olla meditsiin peaks teinekord sellistest põhilistest teraapia meetoditest hoiduma, kui ei ole päris selge, miks, miks seda tehakse või mis eesmärgil seda tehakse. Vot ja no üks asi, mis veel meelde tuli on, eks ole, see skisofreenia ajaloos võib-olla on, on tähtis see, et, et see on ka Tartuga seotud kõne esimene, jällegi kaasajale adekvaatne haiguskirjeldus selle tõve puhul selles ja siis antakse siin Tartus 1883 ilmub siis Emil Grebelini kuulsa saksa psühhiaatri, kes tollel hetkel siin Tartus võttas kliinilise psühhiaatriakäsitlus psühhiaatria kompendium, sellest ta siis kirjeldab niimoodi tänapäeval arusaadavalt seda, mida me praegu nimetame skisofreeniat, tema nimetas seda veel dementsijad Recoksiks varaseks, dimentsuseks, hiljem natuke sellist, seda nimetust on ümber hinnatud. Skisofreenia nimi tuleb kasutusele 1908 teise saksa arsti Eugen Bloileri poolt, aga kreppelini üldiselt ikkagi peetakse meeles ära ja siis seda Tartu Tartu perioodi, kui ta päris palju nagu psühhiaatri arengusse siin annab see kuulus mees kreppeli tänapäevane lähenemine, vabanemine ja, ja aeg selle diagnoosiga inimeste jaoks saabub siis 1900 viiekümnendatel aastatel leiab aset selline üldine farmakoloogiline revolutsioon. Kui paljusid seni kirurgiliselt või muul moel võib olla ka lihtsalt mitte viitavaid mitte käsitletavaid nähtusi, hakatakse siis jahvarmakoloogiliste vahenditega ravima ja see puudutab ka väga selgelt skisofreeniat neurolepikumide kasutuselevõtt 1900 viiekümnendatel aastatel kindlasti siis selle diagnoosiga inimeste olukorda aga selgelt parandas ja, ja kõik need niuksed rasked traumaatilised ravivõtted tasapisi hakkasid taanduma pärast seda, kui farmakoloogia ka psühhiaatria valdkonnas väga-väga oluliseks muutus. Rääkisime siis skisofreeniat seoses sellega, et pühapäeval on skisofreenia teadlikkuse suurendamise päev. Ja Tartu stuudios oligen kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.