Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on helilooja Erkki-Sven Tüür. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas te elate, Erkki-Sven Tüür ta küsimust ei saa kurta, et kenasti coilistidele helistatakse lihtsalt selleks, et küsida, kuidas elu läheb. Noh, sõbrad ikka, kas nad täpselt just selles sõnastuses seda formuleerivad, aga, aga Ta on just see, et et kuidas, kuidas siis nagu käsi käib, kahh algab vestlus tavaliselt. Aga enamasti soovitakse ikkagi veel midagi muud konkreetset, head ja paremat ka teada saada. Kui suur helistaja teie olete? Ma ei tea, eks see sõltub meeleoludest ja vajadustest mingit kõnet, mida, mida ikka aeg-ajalt tehakse, kui ollakse eemal või et räägitakse oma oma vanematega ja oma lastega ja ja lähedaste sõpradega, et ei armasta väga telefoni küljes rippuda, et ma, ma ei saa öelda, et ma läksin, suur helistaja ja ja noh, on on mingid mingid ajad, kus ma lülitan mobiiltelefoni välja ja ei ei taha väga seda seda võtta. Vastu. Külalisi meeldib teile vastu võtta ja ise külas käia. No ikka heade sõprade ringis on muidugi alati tore olla ja enamasti minu või siis meie pere pool käiakse suvi sest seda on nagu rohkem siis võimalust selleks ühiseks ajaveetmiseks. Aga noh, see on kõik niimoodi, kuidas, kuidas ma ütlen sellises mõõdukuse piirides, et kuskil paarkümmend aastat tagasi, kui ma endale selle maakodu muretsesin oli niimoodi, et et sujuvalt vaheldus üks seltskond teisega ja oli ka päevi, kus ma ei saanudki õiget ülevaadet, et kes mul seal kõik Moody sebivad ringi õue ja ja, ja köögi vahet. Et nüüdne külalist ka toimetamine ei ole enam kaugeltki mitte nii intensiivne. Te olete täna olnud õige pikalt raadiomaja selle siia stuudiosse tulekut, töötasite te koos meie režissööri Maidu maadiku kohema teose kallal? See on üks salvestus, Hortus Musicus sümfooniaorkestri segakoori ja improviseerima elektrikitarri kirjutatud teose salvestus, me seal lasime Lauri taak tüüril, kes on siis minu poeg ja elektrikitarrimängija peale mängida, seda elektrikitarripartiid eelnevalt salvestatule. Ja see peaks nüüd kõigi eelduste kohaselt tuleval aastal ühel Eesti raadioplaadil nägema siis ilmavalgust koos mitmete muude helitöödega, sealhulgas Galina Grigorjeva töödega. Kuidas pojaga koostöö sujus? Kenasti sujub, meil see koostöö oleme ennegi koos omaks lõbuks või siis ka mitte just kõige suurema arvulisele, aga aga ikkagi publikule sellist ühist improvisatsioonidel mõnel korral üles astunud ja ja eks midagi midagi sarnast on, on tulevikuski plaanis vahelduseks teha. Tema käib siis isa jälgedes, kui suur süü on teil? No minul seal ei ole mingit süüd, pigem seisneb, et võib-olla selles, et oleks pidanud omal ajal olema veel eriliselt järjekindel, kui ta kui ta laste muusikakoolis klaverit õppis, eriti harjutada ei tahtnud, et siis kui mina temaga koos need tükid ka sedasi oma sunnimeetoditega läbi võtsin, siis õpetaja pärast alati, et sa tahad nüüd näha, et on isaga koos harjutada. Et siis kui siis kui asjad olid nagu selged, siis ta mängis neid täiesti suure mõnuga ja, ja väga musikaalselt, aga see aeg talle, noh, see klaveri harjutame nagu mitte mitte üks teps ei sobinud ja, ja seetõttu noh, mina ei tahtnud peale ka käia. Ja üleüldse teades, et ega see muusikuks olemine ei ole üks lihtne asi, siis pigem soovitasin tal kõige muuga tegeleda, aga kuidagi ikkagi kukkus nii välja, et Ta ennast sidunud ainult muusika tegemisega. Teie tütar on teinud teise valiku. Seda küll, aga tema õppis laste muusikakoolis. Tema õppis klaverit ja tema lõpetas selle väga kenasti ära ja mul isegi üks klaveripala Kristiinale, mis ma olen talle kirjutanud, selleks, et kui ta siis seda kooli lõpetas ta, ta saaks seda mängida. No teil on peres neli muusikut, te võiksite ju kohe oma kodus ansambli luua abikaasa mängib klaverit klavessiini. Jah, vahel oleks tore küll, kahju, et ma ise midagi eriti korralikult ei mängi instrumenti, mida ma võib-olla kõige paremini valdasin. Flööt selle küsisin kunagi ammu juba suures rahakitsikuses maha. Siis kui ma olin otsustanud meerimist hakata usinasti õppima, arvasin, et annan flööti kunagi mängijaga, nüüd nüüd on mul mõnikord küll niuksed mõtted. Peaks endale selle selle ilusa pilli muretsema uuesti ja just enda jaoks. Koosmusitseerimine on üks tore asi. Meil see siin võib-olla ei ole nii levinud, aga, aga noh, ma liigun ka Saksamaal päris palju ja hästi-hästi tore on kui inimesed, kes töötavad täitsa muudel elualadel, aga mingit pillimängu omandamine kuulub üldise hariduse juurde väga laias laastus. Ja olen seal kohanud küll küll pangandustegelasi või inimesi muudelt ärialadelt, kes tulevad sedasi nädalavahetusel kokku, mängivad keelpillikvartett, näiteks. Niisugused harrastused on, ma julgen arvata, et on meie siinses kultuuriruumis suhteliselt haruldased. Kuidas teie ellu tuli, kui ma olin läinud Georg Otsa nimelise muusikakooli esimesele kursusele löökpille õppima ja umbes samal ajal niisugust kiriku bändi tehes või seal detes tegemistes osaledes kohtusin ühe tüdrukuga, kes mängis flööti ja kelle käest ma küsisin, et paljud on seda mänginud? Ta ütles, et enne konservatooriumisse astmest oli seal näiteks kolmas võta neli aastat, mis ta ütles, ja ma kujutasin ette, et seda peab hakkama sama varame mängima nagu viiulit umbes teadnud, palju neist asjadest siis midagi 14 15 aastane. Ja siis oi et, aga huvitav, et ma tahaks õppima hakata Maris kapralisele selle kena inimese nimi ja siis ta hakkas mulle õpetama flööti lihtsalt pärast sellist elementaarse mänguoskuse omandamist. Ma marssisin uljalt Kaljo Westi juurde ja ütles, et ma tahan flöödi peale üle tulla, siis ta kuulas mu mängu ja siis leidis, et ei mäleta, et mul oleks nagu mõtet õppida küll. Ja siis ma läksin flöödi erialal üle ja lõpetasingi otsa kooli. Teie suguvõsas on palju muusika inimesi olnud. Ise mängib klaverit, vanaisa mängis pilli. Vanaisa mängis kitarri, ise nad ei olegi muusikalise haridusega isa oli mul väga tubli iseõppija. Ja mind hämmastas see, kuidas ta ennast siis oli alguses nagu läbi närinud seal Beethoveni sonaatidest ja, ja alustanud noh, iseseisvalt just sihukese repertuaariga. Aga selle tulemusena oli ta lehestlugemise oskus oli sedavõrd hea, eks siis Prima Vista mängijat Ta mängis mängis minust paremini, noodi lugemine oli tal parem kui minul. Diisel on väga suure plaadikogu on seal ka väga põnevat muusikat. No see on niisugune traditsiooniline klassikalise muusika koguv, ütleks niimoodi, aga, aga oma aja kohta siis kui mina väike poiss olin ikka kuskil 50.-te 60.-te vahetusel ja kuuekümnendatel oli see kindlasti midagi päris silmatorkavat ja, ja kuna ta väga palju armastas kodus kuulata muusikat ja need Mozarti, Hanni, kvartett, britid ja, ja sümfooniad ja, ja Bachi kontaadid ja Beethoveni sümfooniad olid meil nii-öelda igapäevane leib kodus, et ma kasvasin väga väikse poisina sellise muusika saatel üles, siis ma usun, et, et see just on jätnud minu alateadvusesse väga olulise jälje. Ja sellest kindlasti on saanud, et just see huvi ja armastus muusika vastu, kui suur on teie plaadikogu? Ma ei oska seda numbrit täpselt öelda, nad on mul ka pooleks, pooled on seal Hiiumaal ja pooled on on siin Tallinnas ja ega see teab, mis suur ei ole. Nad on lihtsalt väga spetsiifiline, et, et mul on väga palju nihukest, kaasaegset muusikat seal ja mida ma olen oma käikudel sinna ja tänna olen ikka kostnud, ei tundnud huvi, et mida minu põlvkonnakaaslased ja, ja nooremad teevad, et et see ei olegi väga suur, aga seal on noh, võib-olla siukseid, huvitavaid asju, jah. Teile saadetakse ka plaate kontserdisalvestusi. Nojah, nüüdsel ajal on ju see eriti tore, et kui ka salvestus on tehtud, siis ma saan selle CD juba pärast kontserti kohe kätte, kus muusika nagu on kõlanud, tahetakse mulle tutvustada, et kuidas see või teine või kolmas esitus on, on õnnestunud. Et siis neid plaate jah, ikka aeg-ajalt tuleb. On niisuguseid perioode ka, mind ei taha üldse muusikat kuulata. On küll ja ega ma ei kuulagi väga palju, ma olen elus väga palju muusikat kuulanud ja, ja see, see vaheldub ka, et, et on, on jälle aegu, kus ma tunnen selle järgi niisugust nälga ja vajadust ja et ma nagu ei reguleeri mingisuguse skeemi järele seda, mida ma teen, aga et ma katsun nagu just teha sama loomulikult nagu ma hingan või et, et see on niisugune seesmine vajadust ka sellepärast hakka pidama pausi komponeerimisega, et on mingid perioodid, kus kus tuleb liikuda ringi ja kuulata muid asju ja mõelda hoopis muudest asjadest ja viia fookus kusagile kusagile sellest oma professionaalsest tööst väljapoole, et et tulla sinna mingi uue nägemusega tagasi. Üks teie ammustest lemmikrokkmuusikutest. Roberta Ta rääkis ühes intervjuus, et ta oli 17 aastat vana, kui võttis oma kitarri ja sõitis koolivaheajal õe juurde. Kui ta tagasi tuli, siis ütles emale, et hakkab professionaalseks kitarristiks. Ema ei öelnud seepeale midagi, valas vaid mõne Pisara. Robertil ei jäänud muud üle, kui oma plaan veidi edasi lükata. Kui teie hakkasite rokkmuusikaga tegelema ja endale pikad juuksed kasvatasite. Kuidas kodus sellesse suhtub? Noh, ütleme nii, et see suhtumine ei olnud just ühene, eks tuli ette tuliseid vaidlusi ja väitlusi sellel teemal, aga ma mäletan väga täpselt, kuidas suhtumine järsku, kui me olime ansambliga Ezra esimest korda tele-eetris ja, ja seal esitasime ühte lugu, kus me siis olime kasutanud pass, plokkflööti ja, ja sopran tenor plokkflööti ja lisaks sellele traditsioonilisele koosseisule. Et see oli nagu üks esimene niisuguseid kõlakombinatsioone, mis viis edasi inspee juurde hiljem ja mida ma olen nimetanud kammerrokiks. Ja mäletan, et no isa oli seda vaadanud ja tulin Hiiumaale, mis järgmine nädalavahetus pärast seda, ta teatas mulle, et vot, et see lähenemine talle väga imponeerib, sellele väga meeldis midagi puudutas seal seda, mis, mis nagu jõudis tema maitse nagu sellest hetkest peale, nagu, nagu tema niisugune suhe sellesse minu bändi poolt viljeldavasse rokkmuusikas väga kardinaalselt muutus. Inspee on ansambel, mida paljud teavad, mäletavad. Võib vist öelda, et ansambel kasvas välja teie teistest ansamblites. Kasvas välja ühest ja teisest ja kolmandast ja siis meile visati neid kaikaid ikka vaadates kõvasti igasuguste kultuuri, valitsuste ja repertuaari kinnitajat. Ülemjärelevaatajate parteiliste ma mõtlen poolt ja ja siis oli ka see hea nõks oli jälle see, et vaheta ka nime ja tule jälle just nagu puhta lehena lagedale ja ja samas meil oli seal ka koosseisus olnud muudatusi ja panin Riho Sibula kutsunud mängima ja trummimängija olime ära vahetanud ja nii et, et see oli nagu mingis mõttes jällegi põhjendatud, aga samas ta on loomulikult loogiline järg sellele Ezra bändile ja siis sellele see last välja kasvanud metodisti kiriku sihukesele instrumentaalgrupile, kus me siis nikerdasin igasuguseid sihukesi lugusid teha, mida me seal kirikus nagu ei mänginudki, aga et meil nagu oli väga niisugune põnev, huvitav eesti luuletajate tekstidele, kirjutasite lusikat? Jah, selles mõttes. Selleaegse siis Jaanus Nõgisto, Margus Kappeli Ruja, kellega me tegime selle Ezra bändi ajal väga mitmes ühisest prooviruumist tööd, et, et nende lähenemisega tekstide valikul oli mulle väga inspiratiivne, et ma nagu läksin sedasama rada lihtsalt. Muidugi Artur Alliksaar, Juhan Viiding, Juhan Liiv praegu ma mõtlen, et kust ma sihukese noore poisina sihukese jultumuse võtsin, sellist poeesiat hakata uljalt muusikasse panema, et ma olen praegu hoopis teistsugune respekt selle selle suhtes ja ja ma tean, et igasugune luuletus ei sobi selles mõttes, kuidas üldse muusikasse ta seal endas juba nii palju muusikat ta on juba niivõrd heliseb, et muusika nagu tegelikult piirata tähendusvälju, et ja tekst, mis sobib muusikasse panna seal peab jällegist omakorda olema seda palju nagu natukene tühjust või sedasorti avatustetaja nagu muusikale ka ruumi jätaks. Et hea luuletus ei pruugi tingimata olla väga hea lauludeks. Te kirjutasite ise ka tekste. No väga vähe, mul on küll üks lugu, mida mängisime sõbraga, kuid mis on salvestatud hoopistükkis Ruja, aga sellepärast, et et Nõgisto leidis, et see sobib neile väga hästi ja vot seal on minu teksti, seda laulab Urmas Alender ja, ja et see on niisugune kummaline lugu. Tahtsin oma bändile teha seda asja, aga tegelikult ta kukkus niivõrd Rujalik välja, et Ruja võttis kätte, mängisid Ultima Thule, kirjutasite ka keelpillikvartetti seadid. Olen kirjutanud Riho palvel ja siis on üks nende väga ilus, plaatan Blact. Tule parimatest lugudest minu arust, kus mul on siis au olnud osaleda keelpillikvarteti arrenseeringutega, see oli väga tore, väga meeldiv koostöö. Kuidas teile laulmine meeldis, kuidas see asistus, teine? Pidi seal seda tegema ja kuidagi oli nii et mina, see frantmann seal seal olin selles bändis ja eks ma vahetevahel üürga nüüdki sõprade ringis oma vanu lugusid ja. Miks te inspist ära tulite, kas ajanappus? Ei, see ei olnud niivõrd ajanappus, kuivõrd pigem tajumus, et üks üks ring saab täis ja no ideed on ammendunud sellele ühele koosseisule muusika tegemiseks, võtke asi oli ju selles, et et Eesti on ikkagi väga väike. Ja meie publik ei olnud just kõige suuremaarvulisem, mis tähendas seda, et, et ühekavaga ja ühes kohas ühes linnas rohkem kui kaks kolm kontserti anda. Ehk küll meid kutsuti Soome ja ka Rootsi, siis noh, loomulikult, et nõukogudevõimeid kuhugi ei lasknud. Ja ma nägin see asja lihtsalt perspektiivitu olevat, et selleks, et mingit värskust saavutada, peaks kogu aeg uusi lugusid juurde kirjutama järjest-järjest-järjest-järjest. Ja sellel nagu puudus mõtlemine, oleks, ma tahtsin järjest rohkem erinevaid akustilisi instrumente kasutada, ma tõin sinna juurde mul viimane lugu vist, mis meil tartus, astusime üles, seal oli üks brassansambel lisatud tavakoosseisule, enne seda me olime aeg-ajalt pruukinud küll küll tšellot ja külga kammerkoor ja küll küll viiulit. Ja, ja see oli siuke järk-järguline evolutsioon, mis mind viis selle bändi juurest muudele instrumentidele kirjutama ja et niimoodi toimus järgemööda ja tasapisi. Ja sellepärast ma leidsin, et minul ei ole enam seal midagi nagu öelda jah. Et siis ma kutsusin Alo Mattiiseni sinna ma Mart Metsala käest olin kuulnud, tema mind tutvustas nad vist kursusekaaslased mingi aeg konservatooriumis, et sihuke väga andekas poiss ja teeb lugusid ka. Teie isa ütles ühes intervjuus, et tema arvates oleks võinud teis ka maali ja saada. Või siis matemaatik. Aga teie valisid ikka konservatooriumi ja komponeerimise. No eks see tuli ka niimoodi, et ma ju kõigepealt läksin Hiiumaalt pääle kaheksanda klassi lõpetamist Gustav Adolfi gümnaasiumis selleaegsesse esimesse keskkooli matemaatika-füüsika eriklassi ja siis mul oli seal oma topeltmõte oli taga, tegelikult mind väga huvitas seal selles kiriku bändis mängimine ja ega see oligi, kõik oli väga huvitav oli, mulle väga meeldis, see oli hästi-hästi, tore ja vahva, klass oli meil ja ja käime siiamaani nende inimestega läbi veel. Ehkki mina olin seal ainult ühe aasta. Aga seal sai mulle selgeks, et, et see muusika on minu jaoks ikkagi mitte ainult hobi või midagi, mida ma saan teha oma mingisuguse muu töö kõrvalt hiljaks olema juba sellega jäänud, saime ka aru, aga parem hilja kui mitte kunagi, et on vaja alustada niisugust täiesti professionaalset treeningut või professionaalset hariduse omandamist. Ja, ja siis on usk siin välja, et ainuke võimalus või vähemalt mulle tundus, et ainuke võimalus on minna sinna otsa kooli löökpille õppima, et vist ainus, kus eelnevalt laste muusikakooliharidust ei, ei nõutud, et mingi elementaarne mu noodilugemise oskus ja rütmitaju ja, ja niisugused asjad pidid olema ja ja see oli mulle nagu selleks päästerõngaks, millega ma sain siis jala ukse vahele. Kuidas selle maalimisega on, isal on annet, teil on ka, ilmselt siis ikka on, et kui sa niimoodi arvas Ma käisin lapsena ka või? Sihukese noore poisina Hiiumaal kunstiringis isegi ja kauaaegne muusika ja kunstiõpetaja Evald Teras oli, oli väga kindel, et minu andekus ongi just maalimise alal, peaks ennast väljendama ja seda oli väga pettunud, kui ma teadsin, et mul ei ole enam aega seal maaliringis käia, sellepärast et ma käin siin nädalavahetustel Tallinnas mingis bändis mängimas ja seda kohe üldse ei meeldinud. Et tema arvamusavaldus selle koha pealt nagu jõulisemalt, kellel, kui nüüd Isamaa, seda, seda ma, ma ei mäleta, et isa oleks mulle midagi maininud, vot sellest minu õde siis mõtles kuidagi, intervjuus ütles kindlasti. On teil kodus seinal ka mõni teie tehtud pilt? On üks linoollõige seal peal on vana Kassari paadisadam, mida sellisel kujul enam ei ole. Persona saatekülaline on helilooja Erkki-Sven Tüür. Teie õppejõud Jaan Rääts rääkis, et ei tahetud sugugi konservatooriumisse vastu võtta. Jah, eks sellega oli ta igast jama ja Jaan Räätsa mulle hiljem nüüd rääkinud, et selle minu tausta pärast ikka oli, see oli see jama ja kirikuvärki ja ja noh, ei sobinud kuidagi selleaegse ideoloogiaga see asi kokku. Nojaa, aga et tema siis oli nagu kõva mehena ja keskkomitee liikmena ja puha ja heliloojate liidu esimehena löönud, et tema võtab selle omavastutuse peale, et väidetavalt siis ma tea, kas kurja või kes see seal ei ole. No hea küll, et kui nii, et siis hea küll. Sest noh, oma nende eksamitega ma sain seal hakkama, aga et just see oli nagu takistuseks olnud Ma küsisin Jaan Räätsa käest ka seda, et kuidas siis esimene tund välja nägi. Tal oli hästi meeles, ta ütles, et me lihtsalt rääkisime, jõime veini. Teil on ka meeles. On see väga hästi meeles, ta mängis mulle ka, ma praegu ei mäleta täpselt, mis asja kas oli. Tal oli küll hea plaadikogu ja, ja ta oli Stravinski. Ta oli väga-väga palju jäätmeid, et kas ta, kas ta mängis mulle seal psalmide sümfooniat või, või oli seal midagi veel hilisemat hoopistükkis? See mul ei tule praegu ette, aga, aga seda veini joomist ma mäletan hästi, aga mäletan ka tema hilisemat kommentaariumis oli see, et, et ta nagu vaikselt testis, et kui nagu poiss edasi heast ees nagu lugu peab, siis ta väga niisugune maruline kuidas selle ajal oli kombeks öelda sektant ja ei, ei saa nagu olla, et tema süda oli siis nagu maha rahunenud selle peale, mis mina tema käest nagu sain, oli just harmoonilisele plaanile tähelepanu pöörama nagu Jakordikale tähelepanu pööramine. Et kui mina olin olnud huvitatud just niisugusest lineaarses polüfoonilise liikumisest, siis ta pööras hästi palju tähelepanu selle peale, et seda vertikaali rohkem läbi kuulaksin. Paljud jälle need minu niisugused hämaravõitu või abstraktsed sihuksed, ideede vormilise taotlused jäid jälle talle võõraks ja ta võib-olla ei saanud kõigest aru ja mina ei osanud seda seletada ka, mida ma nagu tahan, aga selle koha pealt mul tekkis hiljem jälle väga hea klapp Lepoga Sõmeraga ja kes oskas jälle nende asjade osas nagu nõu anda, nii et nagu noh, selles mõttes olen sattunud just nimelt väga õnnelikku kombinatsiooni otsatu kaks täiesti erinevat inimest, kes vaatasid minu, Neid algelisi kompositsioone täiesti erinevate nurkade alt oskasin mulle anda väga erinevaid ja väga vajalikke nõuandeid. Te lõpetasite üks aasta varem kui teised, seda küll ma lihtsalt tahtsin, kaks aastat on korraga, ma mõtlesin, et seal on viimaste aastate, et ei ole mul nagu seal mõtet enam venitada. Sest seal olid väga praktilised põhjused, muide et ma olin pere rajanud just ja ma teadsin, et enne mind heliloojate liidu liikmeks ei võeta, KuMul konservatooriumi diplom taskus ja enne minu kirjutatu eest Kultuuriministeeriumi poolt ka ühtegi rublad ei kuku, kui ma jällegist heliloojate liidu liige pole, nii et täiesti pragmaatiliselt ma otsustasin selle niisuguse majandusliku kindlustatuse endale aasta võrra lähemale nihutada ja siis tuli ju tööle minna. Jah, nime poolest oli nagu heliloojate liidus maalin konsultant, tegelikult tegelesin seal nende rota prindi nootide väljaandmisega valmistasin neid trükiks ette, et see oli, see oli nagu minu kohus seal, tehniline, sihuke sihuke tehniline töö, jah. Siis ma olin vahepeal muusikaala juhataja natuke aega vanalinnastuudios ja mida ma veel tegin, ega ma siis pärast palju polegi midagi teinud. Olete ka natukene õpetasin ja muusikaakadeemias või oli ta siis veel konservatoorium. Kuidas te vanalinna stuudiosse sattusite? Roman Baskin mind kutsus, sinna me oleme, sõbrad, kuna ma olin teinud esimese töö tõmmati füüsikutele, siis talle see muusika meeldis seal seal üldse selline naljakas asi. Saalomoni ülemlaulu oli, oli sinna vaja ja Peeter Volkonski oli soovitanud, et tead, et, aga, aga tellime täitsa originaalse loo, mõeldi, et kes võiks teha ja siis ma ei tea, kuidas see nii tulijate igal juhul pöördusid minu poole. Ja seal on koori. Tiia ja mõned instrumendid ja süntesaatorid on seal. Ja see oli meie esimene koostöö Tõnu kaljustega, mäletan heliloojate liidu maja seal üleval stuudios, sai seda salvestatud ja Tõnule, sealt jäi nagu midagi kõrva ja, ja siis ta tuli hiljem välja ettepanekuga üks oratoorium kirjutada ja sellest sai oratoorium antakse sekule, mis oli minu niisugune esimene enam-vähem õnnestunud suurvorm. Sai algusega minule Tõnu Kaljuste vaheline pikaajaline väga vennalik koostaja sellisest juhusest, mis pärines hoopis teatri muusika valdkonnast, nii et selles mõttes on minu jaoks andnud see vanalinnastuudio pealtnäha täiesti nagu võib-olla arusaamatu ühendus ühe väga olulise siirde. Tüdinesid sellest teate tööst ära ka vä? Me oleme praegu, leidsin ka, et see ei ole jälle see asi, et kus ma peaksin olema, et, et ei ole minust ei ole neil nagu õiget tulu ja et ma ei ole nagu kani südamega selle asja juures ja kui on nii, siis, siis tuleb ära tulla. Sinimuusikat ka kirjutanud ja just seda ka jälle niimoodi kaheksakümnendatel ja päris palju, aga mida ma sealt õppisin, kindlasti niisugust paindlikkust, mõtlemise paindlikkust mulle omamoodi valmistas ka siukest lõbu ja lusti kirjutada niisuguseid erinevates maneristlikes laadides muusikat, mida ma kontserdi avarii kunagi ei teeks. Sellepärast et film nõuab, siis, siis on vaja teha. Meeter ja kaks sekundit. Kuidas need asjad seal käisid? Siis oli jah niimoodi, et täitsa stopperiga, selle aja mõõtmine polnud digitaaltehnikatega mitte midagi, nagu praegu on ju imelihtne teha, sa võid kodus arvutiga sünkrooni ühed ja teised ja kolmandad asjad, aga aga siis käis seal enam-vähem kõik ligikaudu ja siis tuli mõte paluda siis selle salvestada, et võib-olla natukene kiiremas tempos ja mõõtsid seal stopperiga täpselt, tuleks see välja enam-vähem vaja. Huvitavamad asjad olid mõned niisugused animatsioonifilmid nagu Kaljo kiviga klaasikillumäng, kus, kus oli kõigepealt tuli idee oli siis nagu see reži. Ja siis selle järgi mina mõõtsin välja muusika ja siis lõpuks päris selle valmis muusika järgi pani tema jälle selle pildi liikuma. Kas välismaalt on tulnud ka filmimuusika kirjutamise pakkumisi? On tulnud, aga juba ajal, ütleme Mil see ei ole enam olnud mul nagu prioriteetne või väga huvipakkuv sellepärast et on teised tegemised, mis on minu arust tähtsamad, aga üsna mitmetes filmides on mõnda mu orkestri tööd on kasutatud, alla tõmmatud. Te olite ka pedagoog. Kuidas pedagoogitöö teile meeldis? Tundsin ennast seal noh, mõneti nagu ebakindlalt. Kuna ma polnud väga kindel, et millise metoodikaga, nagu nagu üldse peaks kompositsioone õpetama, siis siis aitasin, et ma olen ise alles veel nii poolik kuidagi oma asjades ja et mul endal see õppimise aeg alles käib ja ja seetõttu ma nagu ei tahtnud selle selle suure vastutusega vastutustundetult ümber käia ja sellepärast ma tulin sealt ära. Meenutan helega tundega südames tunde, mis meil Helena Tulve koos koos olid ja kuuldavasti temale ma suutsin sellel tema eluperioodil ikkagi nagu toeks ja abiks olla ja sellepärast on mul nagu siis põhjust mitte endale lihtsalt tuhka pähe raputada, aga noh, ometigi ma leidsin, et see, see asi mulle ei sobi ja nii ma ka selle töö lõpetasin seal. Pärast seda sai täis siis vabakutseline helilooja täpselt niisiis siirdusite Hiiumaale tagasi. Noh, ma kohe lausa ei siirdunud, siirdumine käis ka niimoodi pikkamööda, järjest rohkem ja rohkem aasta lõikes protsent seal veedetud ajast muutus järjest suuremaks ja nüüd on siin jah, mõned viimased aastad on tõesti nii, et, et ma lähen suurem jagu ajast, ma olen seal kui reisi kusagil või, või siis kui nüüd vahetevahel sa oled niimoodi nädala või paar järjest Tallinnas, see on juba väga pikk siin oldud aega. Üks kuule küsib, millal te tundsite esimest korda, et nüüd olen ma helilooja. Võib-olla mul oli jah, pärast seda oratoorium Ante finantssee oli esmaettekannet, et selle selle järel mul oli niisugune tunne, et, et ma olen selle looga nagu midagi saanud puudutada, mis ongi kõige tähtsam või mille jaoks peaks nagu muusikat muusikat üldse kirjutama. Pärast seda ma nagu tundsin isegi niisugust imestuselaadset midagi, et huvitav, et kuidas, kuidas see mul õnnestus. Aga palju-palju kordi hiljem ma olen, ma jällegi ei tundnud seda, et nii, et vot nüüd ma selle või selle teosega olen jõudnud kas siis mingisuguses tehnilises aspektis oma mingisugusele kujutlusele lähemale kui kunagi varem. Et tegelikult see küsimus. Et kui helilooja ma olen seal püstitatud kogu aeg, kui ma hakkan uut teost kirjutama siis selle kõige jooksul ma elan ikkagi läbi ka kõik need kõhklused ja, ja, ja paineid ja ja, ja niisugused kahtlemised omaenese võimistes ja, ja selles, kas ja kui palju seda üldse kellelegi vaja on. Et vähemalt minu pool tundub, et see on nagu, nagu osa selles protsessis olemisest. Keegi tunneb huvi, mis vahendite kasutate, kui te muusikat loote. Erinevaid vahendeid, kõige lühem vastus ja et need erinevad vahendid tähendavad seda, et kui nii püüda seda kirjeldada on üldse väga tänamatu tegevus siis ma ikkagi kuulen nagu enda sees või kuskil sisekõrvas seda muusikat või ütleme siis, et ma panen midagi oma peas mängima ja, ja püüame selgusele jõuda, mis on, mida ma, mida ma tahan ja ja mis suunas ma lasen tal areneda ja siis ma sellest, mida ma nagu sees kuulen, võib-olla teinekord sihukse taga abstraktsed kõla, kombinatsioonid või rütmid või mingid mingid meloodilise talged ja siis ma kirjutan neid lihtsalt paberile täiesti vaheaegselt pliiatsiga kasutamata ja mitte mingisugust instrumente üldse. Siis ma mängin neid klaviatuuril ja, ja siis siis ma hakkan söötma seda, seda materjali arvutisse, mul on niuke noodistamis programmis mängib ka tagasi seda muusikat ja niimoodi see käib selle selle vahel, et käib selle paberi ja pliiatsi ja käib seal arvutis ja ta on niisugune suhteliselt, et noh, nagu komplitseeritud mitmeetapiline ja niisugune vahelduv töömeetod, et mis ka veel peale kõige muu loost loosse ka ka erineb, et on asju, mis on, mis on niimoodi, et on, on, kus on rohkem seda sisemise kuulmisega lihtsalt käsitsi kirjutatud asi, on asju, kus on rohkem koha juba ütleme, algusest peale, on, on kompuutris. Et see on nagu niisugune keeruline, sellist sellist ühest vastust anda, et ma teen nii, ainult nii, et see kõik vaheldust. No niivõrd-kuivõrd on minu kirjastaja, minu mänedžer, kirjastuse meditatsioon, Peters ja suta Frankfurdis, et sealtkaudu üldiselt minuga ühendust võetakse ja aga, aga niisugust mänedžeri, kes kohe väga korraldaks ja pakuks teoseid välja usinasti erinevatele orkestritele, lausa niisugust ei ole, aga, aga minu koha pealt töötab see, see kirjastus nagu üks niisugune mälestusmünt ja, ja mul ei ole selle üle põhjust nagu muretseda. 70 kuni 80 protsenti teie muusika elavatest ettekannetest toimub väljaspool Eestit on see protsent enam-vähem? No ma arvan, et see on suurem, sellepärast et Eesti on ju väike, eks ole ja ma ei leia selles midagi nagu imeliku, peale selle on mul tunne, et viimasel ajal on mu muusikat Eestis ikka vägagi palju mängitud, et, et ma ei saaks nagu tahtjad, seda rohkemgi. Küsitakse, kas Aafrikas on ka teie muusikat esitatud? Minu teada on mõned Euroopa kammeransamblid, kes on olnud oma turneele Aafrikas, et seal on olnud minu asju kavas, et selles mõttes ma võin öelda, et jah, et tüüri muusika on Aafrikas kõlanud küll, aga just läbi niisuguse kanali Kes on need peamised tellijad teil? Ütleme, Frankfurdi raadio orkester on üks, üks niisugune, kellelt nüüd tuleb juba juba kolmas tellimus, et see on selles mõttes suhteliselt erandlik, sest tavaliselt on ikkagi nii, et mingi üks institutsioon tellib ühelt heliloojalt ühe korra ja siis ta otsib jälle järgmisi. Aga kui me mõtleme peamisi, et siis need peamiselt on nad ikka orkestrid, kas te olete ära öelnud? Olen mis põhjusel, nagu ma tunnen, et, et mul ei ole midagi midagi sellisele kombinatsioonile parasjagu öelda, mingit niisugust värsket ideed või, või tahtmist ja tahtmine tuleb just sellest, et, et sul tekib üks, üks niisugune kõla kujutlus ja sa tajud, et suren seesmiselt, endal vaja seda lugu teha. Ja kui seda ei ole, et siis ei saa nagu asja vastu võtta ja teinekord on tulnud kahetsusega loobuda sellepärast et noh, kalendrisse ei mahu ja tahetakse mingit asja väga konkreetseks kuupäevaks ja, ja kui see ei ole võimalik, siis ei ole lihtsalt võimalik. Need kuupäevad on üldse, et inimesed, asjad. Nojah, ühest küljest nad on hirmsad asjad, aga, aga teisest küljest on nad paratamatu. Vot sellepärast, et ilma nendeta ei suuda üks niisugune suhteliselt mugav ja laisapoolne inimene oma töödega olemist ka korraldada. Nii et enda jaoks pandud sihuke teed, laine on üks tähtis võlu vitsakene k, mis ajab tagant ja tuletab meelde, et on, on vaja laua tagaistetööd teha. Mis asjad teid praegu, tõukad nüüd hakkabki mind tagant tõukama üks joola kontsert toredale norra vioola mängijale Larry Sanders doktorile. Ja sellega Ma peaksin olema kevadeks või, või ütleme suve alguseks ühel pool ja, ja siis on, edasi on midagi kammerooperisarnast Nargenooperale ja Tõnu Kaljuste ja üks suur orkestri lugu koos ka mõneti see koori osavõtuga mis ongi sisse Frankfurdis raadioorkestri ja Cincinnati sümfooniaorkestri ühistellimus ja, ja selle taga on siis Paavo Järvi initsiatiiv. Need viimati nimetatud tööd peaksid tulema siis ettekandele 2009. aasta suvel. Te käite päris tihti välismaal. Äsja tulite Hollandist, enne seda käisite aga õige kaugel. Üleeile tulime Amsterdamist tagasi ja meil oli üks väga, väga tore väikene turnee hiliaard ansambli Müncheni kammerorkestriga viis kontserti ka enne seda oli mul tõesti kauge reis, oli Austraalias Austraalia kammerorkestriga üks kontsertplokkflööt teljele ja keelpillidele seal. Väga hea plokkflöödimängija Blake'i mängis kogu plokkflöödi perekonnal soprani innust kuni pais Blocleudini. Seal oli ka natukene niisuguseid elektroonilist kõla moondamist see oli äärmiselt tore reis, see orkester on midagi täiesti erakordset ja ta on tõesti üks üks maailma parimaid kammerorkestrid mängivad oma esimese viiuli Richartonieti järgi, neil ei ole dirigenti hingavad nagu tõesti, nagu üks inimene või selles mänguintensiivsuse, selles kõlakultuuris on midagi, midagi väga erakordset, et ja see oli mulle eriline rõõm koos nendega. Kas proovides olete niisugune suur sekkuja ka või? No väga ei ole, lasen nagu asjal rahulikult kujuneda ja, ja siis, kui juba need esimesed lugemised on tehtud ja asi hakkab vaikselt nagu kuju võtma, et et siis ma saan nagu aru, mida oleks, mida oleks veel vaja kohendada või, või et mida oleks vaja muuta, et siis siis ma nagu sekuna kama. Ma nagu ei kipu alguses kohal, aga õpetama sellepärast et professionaalsed muusikud saavad ise väga hästi aru, mis nad, mis nad peavad tegema, selleks, et see muusika hästi kõlama hakkaks. See on ju väga tore, kui helilooja istub esiettekande ajal saalis. Publik näeb teda silmast silma ja eks see aitab ka paljudel teie teoseid paremini meeles pidada. No minul on see lihtsalt sellepärast oluline, et, et kuna see töö on väga üksildane ja aeg-ajalt on tarvis näha ja kuulda ja kogeda, et, et see, mis on seal kuskil Hiiumaa üksinduses kirjutatud milline on selle kandepind kusagil teisel pool maakera ja milline on see tagasiside, milliseid energiaid see muusika siis tegelikult genereerib seal kontserdisaalis ja see annab mulle seda vajalikku impulssi uuteks plaanideks ja, ja selleks et oma oma oma töös nagu edasi minna, edasi liikuda. Iga selline uue tööettekanne annab, annab nagu mõtteid ja ideid järgmiste lugude tarvis. Küsitakse, kas välismaa muusikakriitikud on teile ka midagi ette heitnud? Kui ma nüüd mõtlen kõige suuremaid etteheiteid, siis need on tulnud juba nende kriitikute poolt, kelle poolt ma tean, et nad tulevad ükskord, kui Kristjan Järvi, vaata absoluutansambliga New Yorgis autorikontserti oli vist 2001 millalgi ja, ja minu meelest see oligi ris kaabel ettevõtmine tema poolt, sest seal kavas oli palju selliseid lugusid, mis nagu natuke hakkasid 11 sööma, siis peale selle tuli seda arvustama New York Timesi kriitik, kellest ma teadsin, et kogu see suund ja see traditsioon, kus ma nagu tulen on ta täiesti vastuvõetamatu. Ütlesin Kristjan ette, et kuule, et see et see mees tabameid miks sa nii arvad, kas selles mõttes, et kuule, võid mind uskuda, ma tean. Ja siis mind ajas hirmsasti naerma, et mina, kas ma tulen kuskilt kaugelt Eestist nagu sattusin Diana nagu paremini. Et milline on hoiak selles konkreetses linnas, selle konkreetse lehe, selle konkreetse kriitiku poolt ja mul õigus, muidugi need on niuksed, subjektiivsed asjad, aga, aga noh, see on, see on ka jah, üks nendest vähestest väga äärmuslikult negatiivselt, sest näidetest, aga need olid septsiooniga on nagu selline asi, lõpuks kui seda on juba nii palju ja mul on seda, mul on neid kuhjade viisi, neid arvustusi igasugustest ajakirjadest igasugustest ajalehtedest, et et ega, ega sihukene otsataja aruta, kiitus ei tee ka nagu erilist rõõmu enam, et mind huvitab see, kui ma leian mingi targa inimese kirjutise, kes on midagi lahti mõtestanud ja aru saanud ja seda seda nagu analüüsinud ka seda tuleb kahjuks juba harva, aga aga ikkagi tuleb, jäävad tegelikult selline kriitika nagu loeb midagi või tähendab ka midagi, et, et need, need, ma olen nagu eraldi ära pannud. Teie teoseid on mängitud maailma kuulsates saalides. Kohe tuleb meelde kaarnegi hool. Jah, need mõned niisugused tähendusrikkad, saalid, mul on, mul on tõeliselt hea meel, et ma olen saanud seda seda kogeda, mis tunne on oma muusikat kuulata tõesti hea orkestri esituses sellises saalis nagu kaarnegi hool, võib-olla reaalAlbert hool Londonis või sallebleiel Pariisis või, või kontsert käib Amsterdamis ja samuti see music varani kuldne saal Viinis, et et need, need on kõik, on olnud midagi, mis jäävad nagu erilistena meelde sellepärast et et seal saalis on eriline aura ja sa nagu võtad seda kõike arvesse, mis seal on läbi selle muusikaajaloo kõlanud ja kes seal kõik on juhatanud. Ja no pluss muidugi täiesti selgelt igale sellisele saalile omane täiesti ainukordne akustiline fenomen, võib öelda, et saalid on alati täis, need eelpool nimetatud saalid küll jah, tõepoolest on olnud, aga, aga samas ei või olla ka kunagi kindel, kõik sõltub sellest, kuidas on üks või teine seal kontserdikorraldaja oma teinud ja, ja mis toimub samal ajal kuskil mujal saalides selles linnas ja ega, ega ei ole alati siis 100 protsenti saalid täis ja sõltub muust kavast, mis seal on ja, ja enamuse inimeste jaoks on ju ikkagi see, et, et seal keegi tüürkavas on, on see nende jaoks, on ta avastus tulevad sinna võib-olla kuulama, eks ole, Sibeliuse viiulikontsert, kui nad tulevad kuulama sinna võib-olla Mahleri kuuendat sümfooniat avastad, et oh, et et siin on meie jaoks midagi, midagi uut, millest me midagi ei teadnud. Aga, aga mis oli avastamist väärt, on ka järjest rohkem neid inimesi. Ja, ja tore on kohata kas vaheajal või peale kontserti, kes on tulnud siis jälle konkreetselt minu uue teose pärast. Te olete esimene Eesti helilooja, kes on saanud ooperitellimuse väljaspool Eestit. Tuli lavale Saksamaal mõni aasta enne seda, kui Lepo Sumera kirjutas ooperi olid ühes intervjuus öelnud, et ta ei armasta ooperit, jäivad ooperit. Milline oli teie suhtumine ooperisse enne ooperi kirjutamist? No minul olid mõned ooperid, mis mulle väga meeldisid, juba ainult puhtalt muusikat kuulates ja partituuri jälgides juba juba konservatooriumi päevilt, näiteks TPS-i pelaasime lisanud näiteks Penderetski, Ludoni kuradid ja näiteks Britteni Surm Veneetsias ja mingisugune seesmine niisugune soov ja valmisolek ooperit kirjutada, oli minul jälle tegelikult olemas väga-väga kaua aega, aga eks eks lihtsalt ootas oma aega ja õiget niisugust teemat ja, ja see oli lihtsalt väga õnnelik nagu nagu pakkumine, et John Q, kes oli siis Dortmundi ooperi pealavastaja, tuli selle peale, et mina võiksin kirjutada ooperi vallanbergi elust. Ja muidugi, kui ta mulle selle mõtte välja käis, siis see oli niisugune jälle sihuke. Ahaa, et see ongi just see, mida ma olen oodanud, aga mille peale ma ise ei ole tulnud. Nii et see pakkumine sattus tulema väga õigel ajal ja ma olin nagu seesmiselt selleks ajaks selleks valmis. Kuidas te siis kirjutasite lauset ise kõik partiid läbija? Ma ikka proovisin sulfitseerida jah, neid et praegu, kui ma vokaalmuusikat kirjutan, siis ma proovin seda teise laulda ka. Kas naabrid on Hiiumaal teis kaugel või kostub muusikaga nendeni? Seal kohapeal külavanem hommikul vara, see oli ammu juba, kui ta veel loomi pidas ja ta tuli mul sinna õuemaale, tuli rohtu niitma, mina olin väga vara ülestõusnute mooduliga vara ja siis ta seda kirjeldas, seal tema tuleb ja vaatab, et mis asi see on, et mis nüüd viga on, et, et nüüd on see, et kui see on ikka päris segi läinud, et peksab seal köögis potte ja panne klaase puruks ja tuleb, vaatab, et ei näe et tüüripoiss jumalast kaine ja ei, tema kuulab oma muusikat, seal lihtsalt kirjutasime sihukesed surnud pillisektsioon ja, ja arvuti mängis mul seda tagasi valjusti, et noh, muidugi, kui nagu õue peale tulla, et, et siis võib selliseid hetki olla, kus muusika nagu kostab majast välja. Aga need, need muud ajad on seal sedavõrd kaugele, et nende õue peale sa ikkagi Costa selleks peab minu juurde tulevat. Et õuest midagi kuulda. Mõni helilooja mäletab täpselt, kus ta ühe või teise teose kirjutas. Milline ilm oli sel päeval ja nii edasi ja nii edasi. Kui palju teie selliseid asju mäletate? Mina ei mäleta, mõned üksikud asjad, mis on meeles, et ma mäletan kolmandat sümfooniat Londonis, lõpetasin, elasin seal sõbra korteris ja oli mulle sinna ka MIDI klaviatuur tekitatud, selle mu laptopi juurde. Mäletan seda, mis ma vaatasin aknast välja ja nägin neid, must vanaksid taksot sõitmas edasi-tagasi aeg-ajalt või siis ka jälle vist mingis muus kontekstis näiteks mäletan jälle kuskil hotellis alpides mingil muusikafestivalil Klansburini festivalil samal ajal kontserdid, vahepeal tuli töötaja ja, ja siis need, need asjad on nagu, nagu meeles, mis on väljaspool siis seda mu Hiiumaakodu. Aga seal kuidagi aed omandab sellise nagu nagu ringikujulise dimensiooni nagu sekkuvad või lähevad üksteisest läbi, et ma ei, ma ei suuda neid niimoodi meenutada, et mis oli siis, kui ma üht või teist asja kirjutasin, mul ei ole meeles. Kas te väärikutine? Ei, ma aeg-ajalt kirjutan midagi üles, aga seda ei saa päeviku pidamiseks nimetada. Kui te töötajate, kas siis peab majas täielik vaikus olema, keegi ei tohi ringi käia, keegi ei tohi vahet teha. Mul on eraldi maja selle jaoks, kus ma kirjutan nüüd natukene jah, üle aasta, kui mul sai see eraldi niisugune värk, tuba selle jaoks tehtud just sellepärast, et ma ei peaks teiste inimeste normaalset elutegevust pärssima oma nõudmistega. Üks kuulaja kirjutab. Kui 15 aastat tagasi teie käest küsiti, mis oleks eesti muusikas praegu vajalik, siis te vastasite, ma tahaksin siin näha üht korralikku arvuti muusikakeskust ja selle juurde kuuluvad saali, kus oleks võimalik teha multimediaalseid etendusi ja kontserte kasutades nii laval esinevaid inimesi kui arvuteid, süntesaatorid ja nii edasi ja nii edasi. Mida te täna sellisele küsimusele vastate? Nüüd ma pean küll ütlema, et mul ei ole meeles, et ma olen midagi niisugust tahtnud, aga ilmselt need asjad olid siis minu jaoks väga olulised ja, ja, ja seetõttu, et siis need ei olnud seda enam. Ja et ma olin just ilmselt oma esimestelt välisreisidelt, et kas uue muusikafestivalidele puutunud kõige selle põneva maailmaga kokku aga tänase seisuga taevakene meil on ju seal muusikaakadeemias elektronmuusika stuudio ja, ja kena saal ja meil on olemas niisugune bänd nagu küberstuudio ja Monika Mattiisen väga paljuski kõik on täitunud. 15 aastaga on ikka kohutavalt palju muutunud, aga mida oleks praegu vaja? Kui me tuleme natukene rohkem nagu siukeste praktilisemat asjade juurde, siis ma tean väga täpselt ja mis on vajalik näiteks muusikaõpetuse valdkonnas ja muusikahariduse valdkonnas on meil vaja seda kultuuripoliitiliselt tunduvalt rohkem väärtustada ja teadvustada. On hädasti vaja, et muusikamaailma kui niisuguse avamine algja keskmise astme koolides peaks olema hoopis teisel tasemel, kui ta praegu on, aga, aga see tähendab jällegi seda, et seda kõike tuleb finantseerida ja sellele tuleb pöörata palju rohkem tähelepanu. Järgmistele põlvkondadele ei anna neid vaimseid väärtusi edasi kõige kvaliteetsemalt moel. Siis nad kaotavad milleski väga olulises oma tulevases elus, see teil peab pidevalt edasi minema, et ei saa olla rahul, et nii, et nüüd nüüd on nagu küllalt, nüüd on kõik asjad juba jube hästi, et me nende asjade kasu eest ei pea hoolitsema, vastupidi, me peame väga nende eest hoolitsema. Milline on olnud teie jaoks lõppev 2007. aasta? Minu jaoks oli aastal 2007 väga erakordne puhtalt oma isikliku muusikalise tegevuse plaanis. Selle aasta jooksul oli viie teose maailma esiettekanded, mis tähendab seda, et sellel eelneval perioodil ääretult intensiivne tööperiood mitu väga olulist Eesti esiettekannet, väga õnnestunud Estonia teatri lavastus, vallanbergi lavastus, väga meeldejäävad, need nii Austraalia kammerorkestriga kui learn Ensemble, Müncheni kammerorkestriga, klaverikontserdiesitused Toomas Larssoni ja Olari Eltsi ka ERSO-ga ja samuti professi ehk akordionikontserti esitus. Miga värise ja Olari Eltsi keele siinsamas. Neid asju on kindlasti veelgi, aga lihtsalt mind nagu hämmastab see, et, et siin oli see kontsentratsioon kuidagi väga tihe, et väga palju asju toimus just sellel aastal, et võrreldes mõne teise aastaga oli see nii mitu korda tihedam. Selles mõttes hea aasta. Ma tänan teid selle intervjuu eest, palun öelge mulle üks number ühest, seitsmeni ma kasutasin saates kuulajate küsimusi, nii et üks küsija saab oma küsimusest väikese auhinna. Seitse. Persona saate külaline oli helilooja Erkki-Sven Tüür. Persona saate auhinna saab Renee Osker, kes küsis Erkki-Sven Tüürilt, kas ta peaka päevikut. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.