Räägime huvitaja saates edasi ajaloost ja, ja mõnes mõttes ka tänapäevast. Pühapäeval, 31. mail on ei tubakale päev ja Tartu stuudios ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloole. Tor, et mai lõpus siis maailma terviseorganisatsioon tähistab ühte päeva kui sellist kampaaniapäeva, mille, mille eesmärk on siis võidelda tubaka vastu ja käesoleval aastal 2015. aastal on ta siis see päev pühendatud ebaseaduslikku tubakatoodete kaubanduse vastu ja noh, siin on siis jälle üks võimalus ajaloost rääkida. Tubakas tõesti on, on selline toode, mida, mida tänapäeval kuigi väga selgelt pigem pigem eitatakse selle tubaka suitsetamist, aga, ja ta on just üks neid näiteid meditsiiniloost, mille üle siis tänapäeval paljud küünikud hambaid tervitavad. Nimelt tubakas on siis ka üks neid nähtusi, mis Euroopa inimeste igapäevakäibesse tuli kunagi läbi apteekrite ja arstide, sellise töö, kus Ameerika tuvastatakse, siis sealt Ameerikast tuuakse kõikvõimalikke uusi taimi ja loomi ja juba varased maailmarändureid kaasa arvatud siis Kolumbus ise teevad tähelepanekuid selle kohta, mida need uue maailma traditsioonilised kultuurid. Milliseid vahendeid, milliseid taimi, muuhulgas nad siis, mis olukorras tarvitavad, kasutavad praktiline pool, sellel maadeavastus oleks olla, tollel ajal oli väga tähtis kaubanduslik aspekt. Kolumbus märkab, et nende tubakalehtedega seal Kariibi mere saartel tegeletakse seda suitsu hingatakse mingitel tingimustel sisse, pannakse tähele, et pärismaalased kasutavad seda suitsu näiteks just nii-öelda meie mõistes tervise hoidlikel eesmärkidele, selle suitsu abil üritatakse haigusi eemale peletada ja nii edasi ja nii edasi. Võib-olla kasutatakse seda tubakat ka seal haavaravis mõnedes muude hädade puhul. Nii et väga varakult siin 1050.-te aastate alguses üldiselt hakkab Euroopas levima teadmine, et uues maailmas on tulemuseks järjekordne uus imerohi. Eks neid tuli sealt veel Hiniin näiteks. Aga jah, see tubakatubakalugu siis algab 16-l sajandil pihta pigem arstide kirja pandud tekstidest ja tolleaegsetest apteekidest, kus siis tõesti seda uut taime uut nähtust reklaamitakse kui, kui mingit imeravimit. Samal ajal on tulnud Ameerikast. Ameerikas käikudega seoses on siis tekkinud Ruus laastav tõbi veneriline süüfilis. Selle vastu kusatakse sellest tubakast, abi olevat aga ka paljude paljude muude hädade vastu. Nii et kuni selleni välja, et kui me läheme järgmisse sajandisse 1665 on näiteks teada, et Londoni katku ajal lapsed suitsetasid klassiruumis tubakat selleks, et katkust pääseda. Tubakasuits tubakas ise, tubaka sissevõtmine tubaka peale, järgmine kõikvõimalikud ekstraktid, ta oli väga levinud, ta oli apteegi kauppi apteegi kaudu, ta levib siis rahvameditsiini ja ühel hetkel siis siis algabki pihta see ka see nii-öelda suitsetamine. Ja noh, siin siis tasapisi hakkavad siiski arstid hakatakse kahtlema selles, et tubakas nii-öelda universaalne, ravima kõike ravib tasapisi, mida tänapäevale lähemale, et ühel hetkel 1828 siis ekstra häiritakse nikotiin ja saadakse aru, et mürk, alkaloid, taimemürk. Ja tasapisi siis niukene skeptilisust meditsiinipersonali hulgast kasvab selle tuba ka kasutamise suhtes. Aga mitte täiesti, et noh, siin on jällegi mingit muud muud ajastule omased. Lähtuvalt tolleaegsest füsioloogiast, inimese keha toimimise käsitlemises, näiteks kas või üks veider näide, mis kontekstis arvati, et tubakast võib kasu tõusta. On siis see, et arvati, tubakas surub maha, seksuaalenergiat liibidata. Ja näiteks siis soovitati sellel pinnal tubaka suitsetamist meestele, et nad, et nad ennast liigselt seksuaalselt ei kulutaks, noh rääkimata siis sellisest hirmsast nähtusest nagu eneserahuldamine, unanism mis tollel ajal arvati ka väga tõsiseid terviserikkeid tekitavad. Nii et selle vastu siis võitlemise puhul arvati, et tubakas on niukene väga hea vahend, soovitati näiteks gümnaasiumiõpilastele seda poistele tubakat suitsetada. Need meie jaoks sellised sellised veidrad lähenemised, aga põhimõtteliselt ikkagi see nikotiin võrdub mürk, selle, seda rada pidi tulles tullakse tänavale lähemale. Ja kui me siin juba 20-l sajandil sõjaeelse Eesti Eesti arsti ette võtame ja vaatame seal mõnesid tubaka kasulikkusest versus kahjulikkusest kõnelevaid tekste, siis siis pigem ikkagi on see tubakas kuulutatud kahjulikuks aga lähtutakse ikkagi eeskätt sellest nikotiinisisaldusest. Üritatakse aru saada, mismoodi nikotiin mõjub veresoonkonnale südamele. Südame-veresoonkonna haigustele saadakse aru, et mingi seos on olemas suitsetamise ja südamehaiguste vahel. Aga üks asi, mida küllaltki tagasihoidlikult samad kolmandat aastat Eesti arstitekstid seos kopsuvähiga, et seda väga tugevalt võib-olla paari lausega mainitakse, et võib-olla võib-olla mingi loogika on, aga põhimõtteliselt sellest nagu ei olda, ei olda aru saadud, et tundub, et see põhi põhikomponentideks tubakat kardetakse, nikotiin aga tõrv ja, ja kõik need muud niisugused tänapäeval siis kantserogeenset, eks nimetavad komponendid neist neist pigem ei räägita. Et siin on nüüd siis jälle üks niisugune huvitav hetk ajaloos, kus tuleb rääkida Hitleri Saksamaast ja tubakavastane võitlus on siis kindlasti üks üks neid nähtusi, kus, mille puhul võib öelda, et Hitleri Saksamaale astutud tee nagu progressiivseid samme, noh, see on jällegi siin viimasel ajal Eestis, eks ole, niukene veidralt esile kerkinud teema, et kas natsionaalsotsialistliku Saksamaal midagi head ka tehti. Seal ei ole poliitikud siin vaidlevad, aga meditsiiniloos on veider paradoks. Lähtuvalt just sellest nakkusest, natsismi loogikast, rassistlikust 1000 aasta riigil, loomise loogikast, hitlerlikul Saksamaal ikkagi päris palju pöörati tähelepanu inimeste tervisele, siin olid need negatiivsed aspektid, osasid inimesi hävitati, keda arvati, et nende pärilikkusaine näiteks tulevikku ei sobi. Aga teisele osale neist, kellest siis tuleviku, seda nii-öelda saksa rahvast loodeti näha, kelle järglastest neile siis pööratakse väga palju tähelepanu ja, ja näiteks vähivastases võitluses hitlerlikul Saksamaal astutakse väga pikkade sammudega edasi. Muuhulgas siis ka tubakavastases võitluses ja mitte lihtsalt emotsionaalsel pinnal. Selle, seda on ka teada, et Hitler endise suitsetajana oli selle maha jätnud ja, ja eks edaspidi vihkas suitsetamist. Aga aga janu, tehakse tõsist teadust ja tervelt terved instituudid, töötavad, uuritakse, ilmuvad väga põhjalikud uurimused, epidemioloogilised, tõenduspõhised ja tuuakse välja siis ikkagi selge seos suitsetamise ja seal näiteks kopsuvähi leviku näitajate vahel. Ja ollakse ka selles mõttes progressiivsed muu maailmaga võrreldes, et räägitakse passiivses, suitsetamisest ja totalitaarse riigi eelis muidugi on see, et paljusid meetmeid, mida õigeks peetakse, neid suudetakse ellu viia, nii et hitlerlikul Saksamaal algab siis ikkagi ka reaalses elus võitlus tubaka kuritarvitamise vastu. Üritatakse seda piirata avalikes kohtades transpordis, töökohtades, naiste rasedate laste juuresolekul sõjaväes raskelt läheb, sest noh, teiselt poolt tubaka suitsetamine sain jälle osa juba juba kaua aega siiamaani, eks ole, see on osaga teatavast macho-kultuurist. Vähemalt reklaamide väljamõtlejad teavad seda ja kasutavad seda Janakse natsivärk oli ka selline macho värk. Et nad ikkagi teiselt poolt, et kas või needsamad sõdurid, eks ole, näiteks üks võimalus on motiveerida sigarettidega, aga üldiselt üldine trend tundub jah, et head hitlerliku Saksamaa suudeti, suudeti seda probleemi piirata ja, ja täiesti ikkagi niimoodi ka tänapäeva teaduse vaatevinklist adekvaatselt, teaduslikel alustel toimus see kõik ja, ja oli põhjendatud. Ja võeti see teema ette väga laialt, räägiti ka tubaka reklaamimise keelustamine ja, ja muud sellised asjad, nii et oldi oldi selles vallas oldi põhjalikud. Aitäh selle tagasivaate eest ja edasi vaadates siis pühapäeval tõesti on, ei tubakale päev ja Tartu stuudios rääkis meile ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.