Räägime nüüd tänases saates ka veidi meditsiini rahvast, nii nagu teisipäeviti seda teinud oleme. Tartu stuudios on ken kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor, no tänane põhiteema oli meil ravimtaimed, mida korjata, mida istutada, kuidas vaadata ringi selle pilguga, et saaks kõik tervislik ja vitamiinirikas endale koju toodud. Aga ma kujutan ette, et ravimtaimed on, on just see rohi ja ravim, mida on vist kõige kauem üldse kasutatud läbi aegade. Küll, sest noh, kasvõi seesama mõiste, mida sa just kasvatasid hetk tagasi, et rohi võrdub ravim eks ole, sega midagi, tähendab no tänapäeval võib-olla mulle tundub, et sageli, kui räägitakse ravimtaimedest, siis mõte kisub inimestel kuhugile sinna alternatiivmeditsiinivalda, teisisõnu tundub paljudele ilmselt niukene loodusest korjatud droog. Mõnes mõttes vastandub siis apteegist ostetud tabletile. Ja võib-olla see mingi loogika on, aga tegelikult tuleb ikkagi seda meeles pidada, et ka selles peavoolu meditsiinis mis viimase paarisaja aasta jooksul on biomeditsiiniks kujunenud. On neil taimedel olnud algusest peale väga-väga tähtis roll, et taimed oli ikka peamine keskkond taimeriik, kus siis nad samaaegsed, ka ravitsejad ja arstid leidsid, leidsid siis vahendeid oma oma tööd tarbeks. Noh, teoreetiliselt, eks ole kunagi kõik see oli teistmoodi. Et kui, kui usuti mingisse näiteks hingestatusse meie ümber ja meie sees ja haigus sageli vaadeldi, kui selle hingastatuse häiret siis loogika taimi abiks võttes kasutati, oli, oli siis taimedes on mingi mingi elujõud, mis siis võiks kuidagi kompenseerida inimese elujõukaotust. Või siis, kui me, kui me usume astroloogiasse ja makrokosmosesse ja mingisse kliimasse loogikasse, siis siis samamoodi tundus, et ühelt poolt on inimesed kosmiliste tegurite mõju all, teiselt poolt ka taimed ja vastastikku siis neid komponente üksteise vastu välja mängida, kas kasutades siis vastandite printsiipi või noh, teinekord see sama astroloogia ja paratselsus nende puhul Olisse sarnasuse printsiip oli tähtis, et otsiti, otsiti sealtsamast taimeriigist mingeid haige inimese sümptomitega sarnaseid tunnuseid, et noh, jah, võib-olla lihtsalt see mõte, mis tollel ajal oli teine, eks ole, et kui praegu meie räägime toimeainetest ja mingitest keemilistest komponentidest selle taime sees, siis tollel ajal vaadati taime kuju ja kas juurikas meenutab inimest mida rohkem inimese moodi juur näiteks ženšennil, seda, seda kindlamalt ta ravib kogu meie keha. Või siis vaadati värvi jällegi seostati seda sümptomitega, nii et see maailmapilt oli natuke teine, aga, aga taim oli, on ikkagi väga selline meditsiini jaoks tähtis fenomen, et noh, Brongi võib olla kahju, et täna pole enam arstidele botaanikat ei õpetata. Mõnda aega tagasi oli see ka arstiõppes oluline komponent ja omal ajal kuulus Karl Ernst von väär tuligi Tartu Ülikooli arstiteadus sellepärast õppima, teda huvitas botaanika. Kõige lihtsam näide sellest, mismoodi taimed toimivad. Kui me mõtleme vitamiinide peale, siis meil on võimalik osta ju neid apteegist ja süüa tabletti. Ja teine variant on ikkagi valida need taimed, kus me teame, et C-vitamiin või, või teised vitamiinid sees on. Just et mõlemad tänapäeva inimesele mõlemad mõlemad võimalused pakkuda, see on niisugune murranguaeg 19. sajand, siis tegelikult tegi palju sellega, et noh, põhimõtteliselt oli, oli meil see ravimtaim olemas ja oli ka mingi empiiriline kogemus sellega seoses. Ja tolleaegne teadus siis siis murdis, murdis kõvasti pead ja, ja meditsiini kõrval kõikvõimalikud muud loodusteadused noh, antud juhul sihukesele keemia on kõige tähtsam, tasapisi hakati mõistma, millised need komponendid seal looduses esinevad. Nähtustes on kaasa arvatud taimed ja õpiti neid ka siis juba mingil hetkel, noh, kõigepealt õpiti näitekstrafeerima siis jälle Barcelsuse nimi 500 aastat tagasi on tähtis, kes siis võtab selleks kasutusele alkoholi alkoholi sisaldavat leotised. Aga 19. sajandil juba jah, hakatakse tasapisi sellest niisugusest looduslikust maailmast kaugemale nihkuma, et kõigepealt suudetakse sünteesida siis need puhtad komponendid umbes 200 aastat tagasi on see niisugune läbi murranguaeg või noh, näiteks koopiumist saadakse kätte oluline komponent, aga ka kõikvõimalikke muid mürke. Niin, et kõigepealt õpitakse puhtal kujul saama taimest, aga see seal näiteks omaaegset teadust ikkagi veel päris ei rahulda, sest need materjalid ei ole nii puhas. Teadlased vajasid neid komponente mitte mitte ainult ravimite valmistamiseks, vaid 19. sajandil on noh, niisugune väga aktuaalne teema on siis, eks ole, füsioloogia kontekstist, kuidas organismi eri piirkondi niimodi spetsiifiliselt mõjutada ja kui pannakse tähelemürgid, mõjuvad meie erinevatesse keha piirkondadesse väga spetsiifiliselt näiteks kurare indiaanlaste kuulus noole mürk, mis puruneb paljudest komponentidest, aga noh, põhimõtteliselt ta tabab ainult ühte osa inimorganismist lihaste ja närvide siis seda kokkupuutepunkti. Teisisõnu teadlastel oli vaja selliseid puhtaid mürke ja ühel hetkel tuleb keemia teadus neile appi ja nad ja keemikud suudavad juba laboritingimustes järjest rohkem kõikvõimalikku seda, mida mida ühel hetkel looduses saadi. Nende molekulidega edasi mängides siis siis ja mõtiskleda selle peale, et mis mingis konkreetses molekulis on see aktiivne piirkond, mille järele me siis nii-öelda janune siis hakatakse, juba sünteesime selliseid kunstlikke kunstlikke analooge looduses leiduvate võimalike mürkide, alkaloide ja toimeainet kõrvale, kokaiini kõrvale tuleb Novokaiin ja, ja nii edasi ja nii edasi. Morfiini kõrvale heroin. No nii võib öelda siis, et ikkagi ravimtaimed on ravimid Alus jah, kindlasti, et see on, see on niisugune aa, joo ja noh, siiamaani on niisugune termin inglise keeles on selle see termin Vajobruspekting. Ja ma olen ta nagu enda jaoks tõlgendanud. Ei olegi saanud kuskilt nihukest autoriteetset seisukoha, võtavad, kuidas seda sõna eesti keeles peaks peaks eesti keelde peaks tõlkima, aga ma ise räägin nii-öelda biovõimalikustamisest. Teisisõnu, idee on selles, et jätkuvalt ka kaasaja teadus otsib traditsiooniliste kultuuride juurest spetsiifilist kohalikku loodust puudutavat teavet. Sedasama kuraare näide 200 aastat tagasi leitakse Ladina-Ameerikasse, leitud on varem, aga teadvus hakkab tegelema mingi mingi noolemürgiga. Siis sarnaseid edulugusid otsitakse ka tänapäeval ja neid edulugusid on, et mingit nihukest traditsiooniliste rühmade käest võetakse üle mingi nende poolt kasutatav vahend. Noh, kui me siin täna botaanikast räägime, siis noh, eks mingi selline edulugu on Madagaskaril pärit roosa lõunahali selle taime nime, vinka on ta inglise keeles, ta taimset müüakse ka ja aianduspoodides. Ja Madagaskar lased ja sealt edasi hindud ja hiinlased on seda ammu kasutanud ravimtaimena, mis iganes kontekstis, aga Euroopa teadvus sünteesis siis sellest juba niuksed keerukama nimega komponendid, nimetades neid Win plastiliiniks ja Win Kristiineks. Ja praegu hoitakse Is leukeemia sellega. Ja noh, siin teiselt poolt siis on ikkagi noh, kaasaja oludele ka sellised tüüpilised omakorda lood hakkavad hargnema, et nüüd needsamad Madagaskar lased ja mõnede muude näidete puhul mingit muud traditsiooniliste kultuuride esindajad omakorda, eks ole, esitavad nõudmisi ravimifirma suhtes, et miks kasumit ei ole nendega jagatud ja nii edasi. Nii et nemad siis räägivad juba Vaioprospektingi asemel, on, on nendel teemaks biopiraatlus idee sellest, kuidas siis tööstusgigandid spetsiifilist teavet erinevate inimrühmade hulgas levinud teavet üle võtavad, patenteerivad sellest kasumiallika teevad ja, ja, ja kuidas siis, eks ole, need probleemid lahendavad kas seda kasumit jagada või mitte? Aitäh tänaseks kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.