Nüüd läheme juttudega ajas tagasi, räägime meditsiiniajaloost ja Tartu stuudios on meditsiiniajaloo lektor Ken calling, kes töötab Tartu Ülikooli tervishoiu instituudis. Noh, seekord tuleb juttu kohtuarstidest. Ja ettekääne on siis see, et üheksandal aprillil Tartus tähistatakse 120 aasta möödumist siis iseseisva kohtuarstiteaduse institutsiooni. Siis oli vist siis kateeder selle selle asutamisest, et aastal 1895, kui kui senine riikliku arstiteaduse või riikliku meditsiini õppetool pooleks lüüakse tekivad siis ühelt poolt tänapäevane tervishoiu instituut ja, ja teised Rootsis kohtuarstide õppeasutus Tartu ülikooli sees. Sellega seoses siis jah võiks, võiks rääkida kohtuarsti rollist ja selle kujunemisest ajaloos, sest sest noh, see amet on tegelikult tegelikult vana eraldi kateedriga instituudiga õppetooliks spetsialiseerumine, see tavaliselt enamus maailma ülikoolides leiab aset jah, kuskil 19-l sajandil Tartus siis ka 120 aastat tagasi. Aga amet, see töö iseenesest on vana. Ja noh, alustada võibki siis kas või Eesti puhul näiteks keskajast seda meie mõistes kohtuarsti tööd. Keskajal kuulus siis linnaarsti kohustuste hulka ka sinna arst oli reeglina sest nii-öelda kooli meditsiini esindaja ülikooliharidusega tegelane ja tema tööks seal linnas siis oli lisaks linnaametnike praesõdurite nii edasi ravimisele ja nende tervise eest hoolitsemisele ka vajaduse korral siis olla kompetentne organ erinevate kohtulahendite väljatöötamise puhul oli siis tegemist mõrvaga, aga pigem noh, mõrva puhul veel keskajal niisugust meie mõistes väga tõsist kohtuarstliku analüüsi ei toimunud. Vähemalt eesti kandis ilmselt kusagil juba lõuna pool Euroopas Itaalias, seal tehti juba lahkamisi näiteks kuli mürgistuse kahtlus siis neid surnuid lahata teha juba oli teada tasapisi, eks ole, teadus oli jõudmas sellele tasemele, et tõepoolest osati mingeid nihukesi, patoloogilisi muutusi või mingeid muutusi organismis seostada konkreetsete mürkainete ja muude selliste nähtustega. Aga see oli veel pigem sellised varased parased varased arengud ja noh, eeskätt Itaalias, kus siis kõige muu kultuuri kõrval meditsiinikultuur võib-olla oli rohkem arenenud keskajal et siin põhja pool pigem, millega need linnaarstid oma seda nii-öelda kohtuarsti funktsiooni täitis, pidid tegelema, oli näiteks lapsetapmise juhtumit omal ajal niisugune paraku küllaltki levinud praktika kus siis, kus siis mittesoovitud lapsed nendega siis midagi tehti ja noh, riigivõimu või siis selle linnavõimu kohaliku võimu ülesanne oli aru saada, et kas, kas seal toimuvad kuritegu või mitte. Küsimus näiteks sageli selles, et kas see laps on sündinud surnult või on ta surnud surmatud pärast sündi või siis seal isaduse kindlaksmääramisega püüti tegeleda, aga noh, see ei olnud tolleaegse teadvuse jaoks enam ilmselt nii lihtne kuni selleni välja, et ikkagi ka seal mingil hetkel sellest pigem loobuti. Võeti vastu kõrgel riiklikul tasemel otsused, nii-öelda mehe jälge naises on võimatu kindlaks teha. Samamoodi nagu kala jälg vees, linnujälg õhus. Üks valdkond, millega need kohtuarstid pidid linna arstid, kohtuarsti, DNA pidid tegelema, oli näiteks piinamiste jälgimine vaadata, et kõik oleks lähtuvalt siis nendest kas omaaegsetest tõekspidamistest ja võib-olla jälgida seda, et patsient piinatel ära ei sureks. Ja seda ka siin veel hilisel ajal, et näiteks 19. sajandil see linnaarsti või mingi niukse kohaliku piirkonna arsti amet jätkuvalt, et kuivõrd nad said riigi käest palka, siis nad pidid täitma riigi jaoks neid kohtuarsti funktsioone siis ka 19. sajandil ihunuhtluse kindlaksmääramisel, mitte kindlasti mõisates peksukaristuse puhul siis ilmselt arsti juurde ei kutsutud, aga niuksed, tõsisemad asjad, kõikvõimalikud mässud, ülestõusud kus osalenutele määrati siis näiteks kanali. Ka pidi kohtuarst võtma oma seisukoha, et kas konkreetne inimene on võimeline seda taluma. Ja noh, sellised võib-olla ebameeldivad asjad selle omaaegse Omaaegse linna arsti töö juures. Aga idee on jah, selles, et et see kohtuarsti, nii-öelda praktika või amet või kohustus sisaldub siis juba siin Euroopas ikkagi päris ammusest ajast nende arstide ametit juhendis, ametikirjelduses, kes siis olid mingite selliste administratiivsete struktuuride palgale. Aga eeskätt me räägime kohalikust omavalitsusest, linnast, linna arstiamet siis ka Tallinnas juba jah, 14. sajandi alguses on olemas. Aga mida tänapäevale lähemale me tuleme, seda enam need arsti ja võimu on see siis riigivõim või kohalik võim, suhted tihenevad ja tekib juurde ka kõikvõimalikke ameteid täitsa rinna ja riigi palgal olevatele arstidele. Nii et ka näiteks arstihariduse andmise puhul võib rääkida siis sellest, et ühel hetkel tekib see nii-öelda riikliku meditsiinivaldkond arstiteaduses arstiga mõtlesin, alla kuuluvad siis, noh, nii-öelda meditsiinipolitsei tänapäeva mõistes hügieen igasuguste kehtestatavata ja üha enam neid reegleid tekkib nende järgimine, elluviimine siis tervishoid. Ajaloolises traditsioonis pigem pigem Dieteetika, õige, õige eluviisi õpetamine, aga riik riigi või kohaliku omavalitsuse tasemel, seal oli ka ikka ikka mingi roll olemas, et kuidas korraldada kõikvõimalikke niisugusi kas siis vee või toiduga seotud küsimusi. Ja kolmas valdkond siis selles riiklikus arstiteaduses oli jah, kohtumeditsiin, et arstid ikkagi maksed osaliselt siis tolleaegses juriidilises protsessis. Ja siin siis niimoodi jällegi pikemas perspektiivis tundub, et on, on mõningaid huvitavaid arenguid. Nimelt võib rääkida teatavatest, vastuoludest või probleemidest, mis kerkisid üles toonase ja võib-olla ka praeguse arstieetika valdkonnast lähtuvalt see arstieetikas ikkagi aegade algusest. Euroopa meditsiinis on väga-väga tähtsal kohal olnud arstisaladuse teema. Ja teiselt poolt ka võib-olla selline arsti ja patsiendi omavahelise pigem intiimse suhestumise teema, et neid, neid asju nagu hinnati, kohtumeditsiinis on siis see probleem nagu ka inglisekeelne nimi vaata, kes ütleb, et Fransik meditsiin meditsiini Forenzis. Et see kohtumeditsiiniline praktika sageli kipub väljuma sellisest intiimsest sfäärist ja arstisaladuse hoidmise sfäärist ja hakkab elama oma elu nii-öelda avalikus ruumis sama foorum, kus see termin tuleb meditsiini Forentsis, see oli siis selline avalik paik ja arstide ja meditsiini jaoks on see siis jah, väljakutse, et siin tekivad mitmed koolkonnad, õigemini kaks koolkonda, millest võib rääkida üks on siis see on niisugune klassikaline rooma õigusel põhinev, kus, kus kohtuprotsess ikkagi kuni siin suhteliselt hilise ajani veel 19. sajandini Eestis oli nii-öelda inkvisitsiooni line. Teisisõnu küllaltki varjatud oli see otsuse vastuvõtmise mehhanism avalikkuse eest ja arstid siin olid veel küllaltki noh, moodi üldise ja avaliku huvi eest peidetud arstide töö, Nad andsid lihtsalt kohtunikele nõu väga spetsiifilistes küsimustes ja kohtunik võtab siis otsuse vastu. Aga anglosaksi maailmas, kus on siis vandekohtute süsteem seal juba sellest hetkest alates, kui ühesõnaga, seal on niisugune arstiteaduslik kompetents. Ühel hetkel muutub üha tähtsamaks kohtuprotsessi läbiviimisel ja, ja siin tekib juba tõsiseid probleeme vandekohtute puhul, eks ole, toimub see kohtuprotsess küllaltki avalikult, on süüdistajad on kaitsjad mõlemad pooled haaravad kaasa oma spetsialiste ja meditsiinieetika valdkonnas siinses ja kõigepealt avalikkuse teema ja teine teema veel üks asi, mis arstidele nagu Nende oma kutse-eetika koha pealt muret teeb, on siis selline kollegiaalsus küsimus. Et kuidas nii, kas saab olla nii, näiteks kaitse poolt palgatud arst-spetsialist lükkab ümber, naeruvääristab süüdistuse poolt palgatud arsti ja spetsialisti põhimõtteliselt peaks vastu minema arstieetikaga, arstid ei peaks 11 kommenteerima, 11 kritiseerima ja nii edasi. Nii et see teema on üleval ja sellega siis jah, niimoodi rääkida kohtumeditsiini enda arengust, spetsiifilised siis sellega eriti siin viimased paarsada aastat on püütud püütud tegeleda Eesti aladel siis ka 19. sajandi lõpuks siis vene kohtureformi tulemusel jõuab Eestisse ka selle nii-öelda inkvisitsiooni-lise kohtupidamisviisi asemele kerkib esile nii-öelda segaprotsess, kus ka jälle avalikkus on väga tähtis. Nii et siin samamoodi arstid korraga avastavad, et nende töö on palju rohkem tähelepanu all ja palju rohkem silmapaare jälgib nende otsuse tegemist vastuvõtmist, kui võib-olla traditsiooniliselt kombeks oli. Aga see on ka hea, sest see on niisugune arstide omavaheline kemplemine, kompetents toob kaasa eriala, arenguarstid 11 hakkavad võrdlema jälgima seda nende kohtulahendite erinevad lood. See kõik saab osaks sellisest meditsiiniõppest meditsiinipraktikast. Ja, ja siitkaudu jõutakse selle tänapäevale lähemale. Võime soovida siis palju õnne Tartu kohtuarstidele üldse siis Eesti kohtuarstidele, sest et Tartu Ülikooli kohtuarstiteaduse õppetool tähistab siis sel nädalal oma 100 kahekümnendat aastapäeva. Ja aitäh, ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.