Huvitaja saates nagu ikka teisipäeval Briti, mõtleme tagasi meditsiiniajaloole tervishoiuga seotud tähtpäevadele ja seitsmeteistkümnendal aprillil, see on siis nüüd, reedel on tulemas hemofiiliapäev ja Tartu stuudios on ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. See emofiilia päev siis jah, peaks nagu teadvustama ühiskonnale siis seda, et meie hulgas leidub inimesi, kes kes põevad ühte sellise nimega haigust, et tegemist on siis ja ühe või mitme hüübimisteguri kaasasündinud vaegusel põhineva tõvega rahvakeeles andaga veritsustõbi. Ja selle sümptomiteks on siis verejooksud pehmetesse, kudedesse ja liigestes ja samuti haavade kauakestev veritsus. See viimane ilmselt on nagu kuidagi populaarsesse käibesse rohkem rohkem läinud, et kõik, mitte kõiki ilmselt, aga ikkagi palju teatakse Vene viimase tsaari, perekonna kurba lugu ja, ja tsaari poja troonipärija haigust, sedasama veritsustõbe siis siis oma kollaseid tulevad kõik need lood ras Putinist, kes seda väidetavalt kuidagi pehmendada, seda, seda olukorda oskas. Sest tollel ajal tõesti Nende, sellise tõvega inimeste saatus see ikkagi oli küllaltki kurb selles mõttes, et nende keskmine eluiga pärast seda, kui nad sündisid, oleks olnud kuskil seal mõned andmetel 11, mõnedel andmetel 13 aastat. Ja noh, siiamaani osata seda seda asja nagu ravida, et toimub nii-öelda asendusravi, et kui inimestel veel siis see diagnoos on, et need on siis lihtsalt manustatakse paar korda nädalas vere hüübimisfaktorit. Ja see on pärilik haigus, põhjustab seda mutatsioon siis x-kromosoom Is tähenretseeessiivne tunnus, nii teisisõnu siis see ka, mis on sellesama tsaariperekonnatuttav lugu. Et ta nagu parandab edasi. Aga meestel ta avaldub, naised võivad olla tema kandjad, naised, kellel on kaks X-kromosoomi. Et mõnes mõttes niukene levinud arvamus on, et ta, et, et see on nii-öelda meeste haigus. Aga tänapäeva teadvus ütleb, et siiski ka naistel on, on, on võimalik see, see probleem, et Eestis on neid kuskil alla natukene alla 100 sellise diagnoosiga inimesi, kes peavad endale siis endale siis abi otsima. See on ka väga vana haigus selles mõttes, et me teame juba piibliaegadest, mismoodi seal Jeesus tervendab veritõbise naise, nii et ilmselt need teated selle haiguse kohta ulatuvad ka väga kaugele tagasi. Just et jällegi, mis see täpne diagnoos seal veritõbise naisel just oli, aga jah, noh, tänapäeval eks ole, tegeleb selle küsimusega geneetika, pärilikkusteadusi õpetus ja sageli niuksed geneetika, geneetika õpikute esimesed peatükid räägivad siis nakkustest omaaegsetest, empiirilistest kogemustest mis puudutab seal mingeid mingeid selliseid tunnuseid, mis, mis võivad olla probleemiks perekonnale või populatsioonile. Ja siis sageli minnakse tagasi just juutide pühade tekstide juurde tolmude juurde. Talmud näiteks räägib sellest tõepoolest seal, kui on tekkinud olukord, et ühel ühel naisel järjepanu pojad pärast ümberlõikamist, siis vere kaotusse surevad, et siis siis selline naine ei peaks rohkem lapsi saama. Niuksed, tõrje teadmised on olemas ja juudid on ka muidugi loonud selle ümberlõikamise traditsiooni kaudu sellise mehhanismi siis tõesti, kas nad just sellepärast ümberlõikamine tekib, aga igal juhul seal selles kultuurikontekstis on olemas selline mehhanism, millega siis saab, saab poistele nii-öelda väljas kriinida väga varakult seda probleemi. Nii et see niuke empiiriline kogemus ja on, on vana ja siin just selle vene tsaariperekonnaga seoses vene venelase harjunud ainukene kannataja, et teda mingil hetkel peetigi selle niukseks kõrgklassi aristokraadid kuningakodade haiguseks, lihtsalt noh, probleem oli selleks, et seal kõrgklassides olid niuksed, suguluse teemad selgelt teada ja seda järgiti, aeti näpuga joon ja tsaariperekonda selle haiguse tulek, seda, seda siis jah, viiakse tagasi seal inglise kuninganna Victoria nii ja, ja sealt omakorda võib kaugemale minna. Nii et need sellised rühmad, kus Geneoloogiline töö oli kontrolli all kätt aristokraatia, et sealt sealt seda, neid tähelepanekuid sai teha. Ja niisugune kaasaegne Euroopa teadus, kui mõned Talm uudist edasi tänapäevale lähemale tulema, siis siis juba ka enne, enne kui tekib tänapäeva geneetika ja veel enne kui tekib ka seal, noh, Mendeli uurimused 19. sajandi keskel, mida mõneks ajaks unustatakse, aga millest, millest siis võib olla nii kaasaegse geneetika algust. Sageli loetakse siiski siiski juba enne sõda 1800 kahekümnete aastate alguses, mõned teadlased näiteks sellesama veritsustõve, aga ka Daltonismi parandamise mehhanismi empiirilise kogemuse põhjal just just nagu genealoogia pinnal suutsid, suutsid välja tuua. Aga siit on jällegi kasvab välja niisugune huvitav teema, et kuidas perekonnauuringuid 19 sajandi teisel poolel, eriti sajandi lõpus, kui geneetika tekib kuidas neid hakatakse siis üha rohkem teadustöösse kaasama ja ühel hetkel jõuame eugeenika niuksed asjadeni, millest siin on juba varem ka juttu olnud. Ja Tartus on ka üks meditsiiniteadlane, kes on siis tegelenud selle vere hüübimis uurimisega. Hemofiiliapäevaga seoses võib siis tõesti-tõesti meenutada ühte küllalt korrulist isegi väga olulist meie teadusajaloo jaoks. Arstiteaduse professorid, füsioloogi nimi oli Alexander Schmidt. Pärit oli ta Muhumaalt 1831 oli seal sündinud siis tartus ja õppis ka paljude kuulsate Euroopa füsioloogide juures, kui ta Tartusse tagasi tuli, professor oli siis tema, tema juust uuris verd, vereuuringud aastakümneid kestsid, ta oli ühtlasi ka siin toona eksisteerinud siis veterinaaria instituudi juures tööl, nii et seal ta siis kasutas loomade, loomade verd, hobuste verd. Ja tema on siis see mees, kes töötas välja, tegi selgeks tolleaegse teadvuse jaoks siis vere, vere hüübimise olemuse lõi niinimetatud vere hüübimis ja fermentatiiv Se teooria teooria kohaselt siis selleks seadvery hüübiks on, on vaja seal erinevaid ensüüme komponente. Panin selle loogika paika järjekorra nende protsesside juures, neid termineid siin võib-olla järgmised Nendel aastakümnetel on veidikene muudetud, aga põhimõtteliselt see, see idee sai paika. Nii et siin Tartus siis üks meie omaaegse kuulsa füsioloogia koolkonna professoritest mõtles, mõtles välja selle loogika, kuidas, kuidas veri hüübib. Ja noh, tulevikku vaadates ta siis tegeles ka näiteks vastupidise protsessiga, ta uuris ka seda, kuidas vere hüübimist takistada. See oli niisugune natukene ajast ees olev töövere üle kandeni jõutakse ikkagi alles võib-olla kaheksanda sajandi keskpaigal, eks selleks, et seda paremini mõista on, on vaja saada aru, eks ole kogu sellest veregrupp videoloogikast ja muudest sellistest asjadest. Aga Schmidt, Schmidt töötab juba ka nende küsimustega, kuidas siis, kui ta siis niimoodi teaduslikud meditsiinilised seda vere hüübimist ka pidurdada või takistada lähtuvalt just sellest omaenda välja töötatud hüübimise loogikas, kõigist nendest Enziimidest ja must, mis seal, mis seal vaja on? Aitäh tänaseks ja tuletame siis meelde, et seitsmeteistkümnendal aprillil on Emmofiilija päev ja Tartu stuudios oli ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.