Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Seekordses kirikuelu saates räägime Eestimaa pühakodadest nende säilitamise mõttes. Ja olen stuudiosse palunud Siim Raie, kes on muinsuskaitseameti peadirektor, kes astus ametisse alles siin, mõni nädal tagasi alates aprillikuust. Ja mina lähen, saatejuht Meelis Süld. Kodade säilitamine ja areng on olnud riiklik programm, mida on aastaid läbi viidud ja küllap suuremalt või, või vähemas jaos jätkub ka sel aastal. Just alustame sellest, et kui me võtamegi ette aasta 2015 siis kui suur prioriteet? Mõeldes muinsuskaitseametit ja, ja neid valdkondi, mida rahastatakse, meeritakse, aidatakse säilitada. Kui suur prioriteet on? Pühakojad tere ka minu poolt tõesti pühakodade säilitamiseks ja arenguks on Eesti vabariigis olemas täiesti eraldi toetusprogramm mis esimene periood oli 10 aastat aastal 2003 kuni 13 ja nüüd on siis käimas teine programmiperiood, mis on siis 2014 kuni 2018 prioriteetse see mõõtmine on muidugi alati keeruline, et mis, mis õige mõõdik on, kui nüüd puhtalt rahas mõõta, siis võiks asuda seisukohale, et pühakojad on vaatajaid kõige prioriteetsem sihtmärke või, või kõige prioriteetsemad objektid Eesti vabariigis, sest pühakodade toetuse peale kulub aastas umbes täpselt sama palju kui kõikide muudele toetustele üldse kokku, et et need puhtalt investeeringute toetuseid selleks 2015.-ks aastaks on ette nähtud 660000 eurot, et ja, ja muudele omanikele sellisteks investeeringutoetusteks parandustöödeks üldse aasta jooksul jagatakse 650000. Võiks isegi öelda, et üle 50 protsendi toetustest läheb pühakodadele. Aga selle programmi all on on veel lisaks ka muid tegevusi kui antiinvesteeringud, ehk siis enamasti on see ehitustegevus, et seal on halda väikesed uurimisprogrammid, kirjastus tegevused ja nõu andmine kogudustele. Et aga jah, investeeringute koha pealt on ta tõenäoliselt on neid, kes ütlevad, mitte piisav, aga jälle üldsummasid vaadates üks suurimaid üksusi üldse ja. Kui rääkida pühakodadest, siis ei saa minna mööda kapastoraatidest kõikidest mitmetest abihoonetest, mis sinna pühaku juurde ja kõrvale veel on kuulunud. Nii et küllap ka need tegelikult ju käivad selle programmi alla. Kui nüüd päris täpseks seda asja ajada, siis pühadekodade programm, nii nagu ta täna on kinnitatud, tõesti tegeleb pühakodade, kas see tähendab seda, et selles hoones peab käima teenistus, nüüd on ta siis tõesti kirik, džässsõna või või kabel, aga, aga see on mõeldud siis toetuseks nendele hoonetele, kus, kus teenitakse. Tõesti mälestistena on arvel ja ka muidu kultuuriväärtuste omavad ka paljude kirikute kõrvalhooned, et nemad on jälle objektiks kõikide muude toetuste puhul. Aga, aga jah, sellest selle programmi alla täna mahuvad sõna otseses mõttes pühakojad. Mida sel aastal ära tehakse või millega on juba ka näiteks alustatud? Alustatud on praktiliselt? Kõikide projektidega muinsuskaitseamet on, kuna see projekttaotluste voor jääb tavaliselt sügisesse siis otsused tehakse eelneval aastal ära ja siis nüüd juba 2015 on saanud asuma neid projekte teostama lepingud, kõikide toetus saanutega. On on sõlmitud, et jaa ja, ja eks see enamasti mida, mida tehakse sel aastal on ikkagi varematel aastatel kõige avarii, hilisemate olukordade likvideerimine, enamasti puudutab see katuseid, torni kiivreid. Ja noh, üldse nagu majade stabiliseerumist, kui sellist või hoonete stabiliseerumist tööd käivad ehitushooaeg on kohe algamas. Ma loodan, kõik on endale koostööpartnereid leidnud, et ja tööd käivad, nii et meie pigem valmistume edasi juba edasi järgmise aasta taotlusvooruks, mille tähtaeg on siis 30. September. Kui paljud pühakojad saavad sel aastal siis abi ja saavad nii-öelda katused korda? Neid on siin üks 20 tükki, nii et. Parasjagu aga need kõik on sellised väiksed tööd, et sellist suurt renoveerimisprojekti teeme ühe kirikuid otsast lõpuni korda, et ma. Kuhu selle ma ei ütleks, et need väga väikesed projektid on, näiteks Väike-Maarja kirik on see aasta toetust saanud 140000 eurot, aga see on ka juba mitmes etapp, et eks nüüd suuremat tööd võtavadki mitu aastat aega ja ja see on ka üks põhimõte olnud see, et ka nende toetuste jagamisel, et etapiti, võtta asju ette, aga saada üks hoone lõpuks täiesti korda, et siin on mitmel puhul juba Fontese esitatud otsus tehtud kas teise või kolmanda etapi jaoks või siis mingisse tööde lõpetamiseks, et nii palju kui kui siis seda aastas tuleb, et noh, kui, kui võta üks otsast lõpuni ette, siis me saaksime ühe kirikuaastas karda, et küll, aga ka kirikut või koguduste enda jõudlus on just selline, et väga suuri ehitusprojekte juhtida on keeruline, võib-olla kõigile mitte jõukohane. Mismoodi tavaliselt see valik langetatakse, et kes siis seda abi saavad ja kes saavad oma kirikut jaokaupa renoveerida? Eks see otsustusprotsess on avalik ja see on kõigile ka ka näha selle taotluste esitamise hetkel, kuidas hindamine käib, see on ju avalik raha, see kõik peab olema läbipaistev. Seal on mitu etappi kõigepealt taotlemise käigus iga taotleja ära määratlema, kui avariiline see olukord on, kui kiiresti abi vaja on. Sel juhul pärast seda Nad teevad muinsuskaitseameti spetsialist, et nii-öelda oma edetabeli sellest prioriteetsust, et kui kus tõesti häda kõige suurem seal abi kõige lähem. Samamoodi teevad erinevad konfessioonid omakorda oma kirikute oma koguduste hulgas ettepanekuid, kus nad näevad ise, et on, on vajadus kõige suurem. Muidugi võetakse arvesse ka seda, kui palju kogudus ise panustab või sisse atlejas, ei pea olema ilmtingimata kogudus. Kui palju taotleja ise panustab parandustöödesse ja mis seisus on ka kogu dokumentatsioon? Suuremate projektide puhul ikkagi me küsime ka kiriku käest halduskava, me tahame näha, et see plaan on pikaajaline plaan, et kogudus on elujõuline, et nad suudavad, et mitte ainult ühte avariiremonti teha, vaid pikaajaliselt vaadata oma tegevust. Ja niimoodi kogu selle hindamissüsteemi peale siis üks pingerida, lõpuks tekib aitäh kõiki, kahjuks taotlusi kõigile vastu tulla ei saa, no kasvõi nüüd vaadata seda selleaastast siis siis taotlusi oli rohkem kui kolme miljoni euro eest toetusi 660000 eest, nii et noh, võib öelda, et iga 500 euro saab, saab toetada. Konkreetsetest näidetest mainisite siin Väike-Maarja kirikut aga veel, missugused kirikud siis sel aastal on meil töös ja kuhu astudes siin sügisel või, või järgmisel aastal on pilt juba palju varem. No kui siin täiesti nimetada suuremaid projekte, siis näiteks Tartu jumalaema uinumise kirik, tõesti Väike-Maarja kirik on suurem töö, Haapsalu toomkirik või linnusekirik saab uue katuseprojekti käigus. Võru Katariina kirik, Järva-Jaani kirik, samuti näiteks Haapsalu metodisti, kiriku vundamenti stabiliseeritakse ja nii edasi natukene on ka raha ette nähtud intervjueerida ja interjööris asuvate elementide restaureerimiseks. Aga projektdokumentatsiooni koostamiseks, sest selle toetuse andmise eelduseks ikkagi on see, et kogu paberimajandus on korras läbimõeldud projekt nii insenertehniliselt kui kui ka kultuuriväärtuslikult väärtuse poolest. Kõik need objektid ei ole muinsuskaitse all ka Eesti rohkem kui 400-st kirikust, ainult 239 on muinsuskaitse all. See ei ole eeltingimus, et peab olema mälestis. Küll aga küll aga peab olema see kogu töö tehtud väga teadlikult ja vastutustundlikult. No te mainisite seda, et neid taotlusi tegelikult esitati kolme miljoni euro jagu ja reaalne võimalus on siis 660000 euro ulatuses neid töid finantseerida. Kas see kolm miljonit ongi tegelikult selline reaalse vajaduse pilt? Meile siis ei oska öelda, kui, kui kunagi täiesti hakati, kui tähti nüüd eelmise perioodi alguses uuring, et mis on investeerimisvajadusest vihagodadel, siis see arvutus kokku näitas, et see vajadus on, oli veidi üle 40 miljoni euro. Kui vaadata esimest programmiperioodi, siis selle käigus toetati kuskil üheksa natuke üle üheksa miljoni euro. Nüüd see teine programmiperiood, mis on nüüd siis kaks aastat kestnud, et on juba lähemale poolteist miljonit eurot pühakodadesse pannud, et see tegevus jätkub kindlasti kuni 2018. aastani ja sealt edasi, ma loodan ka, et ja seisund on kindlasti paranenud. Kui me vaatame ka selle esimese 10 aasta projekti aruannet, siis ikkagi on võimalik asuda seisukohale, et kõige haavariilisemat ta on, on tehtud, et muidugi kõikjale jõua ja kõikjal pole ka täna enam kogudusi, kes, kes pühakoda siis aitaks säilitada, arendada. Aga muus on sellised, kõige kriitilisemad olukorrad on, on lahendatud ja tõesti mõned pühakojad on juba väga heasse korda saanud. No ma mõtlesingi, et kolm miljonit aastas võiks olla ju seda raha küll. Võiks küll olla jah, aga see ei ole nüüd meie otsas, see on riigieelarveline otsus. Tuleb vaadata, vaadata nii valitsuse kui parlamendi poole, muidugi ei saa lisamata jätta seda, et lisaks nüüd pühakodade programmile on iga aasta riigikogu siis eelarve menetluse käigus nõndanimetatud katuserahade kaudu saanud ka mõned kirikukatused korda, et see, see kõik on tegelikult tulnud lisaks nüüd pühakodade programmile ja, ja tegelikult on ka kultuuriministeerium otse toetanud päris mitmeid restaureerimisja konserveerimistöid erinevate pühakodade puhul, et et just nende puhul, kus, kus võib-olla see kultuuriväärtus kõige suurem on või ka ajalooline väärtus kõige suuremana. Aga mismoodi te suhtute sellesse, sest et mõnes mõttes teie käes on kogu see ekspertiis selle pühakodade programmi raames, et näha, kus on tegelikult vajadused et otsustada, missugust kirikut toetada ja siis jagatakse kusagil katuseraha veel riigikogus ja kultuuriministeeriumil on veel omad prioriteedid, et, et kas see võiks olla tegelikult koondunud ikkagi sellesama ühe pühakodade programmi alla? Mina olen seda meelt, et, et see tõesti niimoodi võiks olla kogu Riigikogus jagatav katuseraha, võiks tulla, lähevad muinsuskaitseametisse ka mina selle üle ei otsusta, et et riigikogul peab kindlasti olema oma roll eelarve suunamisel, selleks nad ju kokku kutsutud ongi. Kuidas nad seda täpselt teevad, seda ei saa nüüd mina ametnikuna neile ette kirjutatud. Aga kui me räägime näiteks kas või Narva kirik, kus ma ei tea, kui palju teid selle olukorraga seal on nüüd kursis hoitud ja missuguseid väljavaated seal Narvas on, kus on ka ju väga suuri investeeri, mis töid tehtud ühte kirikusse ja, ja nüüd on olukord rahalises mõttes väga vilets. Te räägite Narva Aleksandri, Narva Aleksandri? No see olukord mulle üleliia tuttav ei ole küll, aga ma saan aru, tegemist on pankrotiprotsessiga, mis käib kohtus, et sellesse ma kindlasti sekkuda ei sooviks ega, ega seda kommenteerima minna. Ma loodan, et kui me laiemalt räägime mälestistest ja kultuuriväärtustest, siis nende säilitamine on omaniku ülesanne. Narva Aleksandri kirikul ka tänane omanik, omanikul on esindaja, olgu selleks kasvõi pankrotihaldur. Seaduse täitmine, kultuuriväärtuse säilitamine on nende ülesanne. Riik jah küll, rakendab oma sundi ja ütleb, et üks asi on tähtsam kui teine. Ja on ka Narva Aleksandri kiriku mälestuseks kuulutanud. Kuid, kuid see saab, lahendused saavad sündida ainult koostöös ja seal ma arvan, koguduse omaniku, ka kirikuvalitsuse roll on märkimisväärne. Mis tast täpselt tulevikus saab, seda nüüd osaliselt. Hetkel peab otsustama kohus. Te olete siin maininud Siim Raie, muinsuskaitseameti peadirektor, kas seda koguduse rolli, koguduse tegutsemist ja seda, et selles kirikus, siis mida renoveeritakse, kuhu raha paigutatakse, oleks ka mõnes mõttes nagu tegevus olemas ja see hoone oleks hoitud. Aga samas kui suur argument see on, kui on ikkagi mingisugune väga väärtuslik kirikuhooneid keset põldu, kus kedagi ei ole, aga samas vajaks säilitamist kuidas seda siis teha või, või kas seda peaks tegema või laseme siis laguneda? Ütleme nii, et eks see ju sõltub palju rohkematest asjadest, kui see, kas see kirik on keset põldu või keset küla, et ja sellest, kas seal on või ei ole, kogudus kindlasti sõltub sellest. Kui nüüd puhtalt niimoodi kuriväärtuse poole pealt vaadata, siis siis sellest kui suurenema ajalooline väärtus, harjumatu juurne väärsus, kui omapärane ta on, kui ainult laadne ta on, kas tegemist tüüpprojektiga, kas kaitse all on teisi sarnaseid või ei ole teisi sarnaseid ja ka puhtalt selle hoone ehituslikust seisust, kas ta on veel päästetav, säilitatav, renoveeritud restoran esitav või on ta, või ta ongi tammutatav, et või lagunev. Et neid otsustusaspekte väga palju ja siin ühe lauaga Minnale lööma väga rasket ikkagi iga olukord on olnud tavaline ja nii ka temale tuleb läheneda ja ootusele loomulikult tihtipeale on ka varemetele omanik, et sellest omaniku tahtest see ei pruugi olla koguduse, selleks võib olla ka kohalike omavalitsuste või teise sama põllu omanik, et et eks see paljuski sõltub sellest omaniku tahtest, kelle, kelle omandisse mälestis on, et ja ka tõesti olukorrast, et tänapäevane muinsuskaitse ei vaata väga hästi sellele, kui minnakse midagi taastama viisil mida enam ei ole olemas, et kui miski on jäänud ajalukku, siis sinna lähema peab. Kuid siiski, kui on taastatav restaureeritav, siis võiks seda võtta, aga see ju tegelikult kõik oleneb tahtest. Et raha on andisid kõrvaline, protsessina aitav vahend enamus protsessidel. Kui kellelgil on tahet seda kultuuriväärtust eksponeerida, kasutada, taastada, säilitada, siis, siis ma arvan, et siis on kõik veel võimalik. Et mis on minu arust oluline mõista igasuguse pärandi käsitlemisel on see, et ega need sõnadega kunstiteosed, aga õlle kapad muuseumiriiulil ennast ise ei kaitse. Neid ikka kaitseb inimene, inimene, kes tähtsustab nende olemasolu ja nende tähendust. Et maja lähise ennast säilitada ja kaitsta ei ole võimalik. Nii et eelistatud on ikkagi need projektid, mille puhul on teada, et selle koguduse juures on tegevus või et on näiteks seal külarahvas, kellel on väga oluline see kiriku säilimine ja nad tahavad seda kirikut ikkagi näha tegutsemas. Või kasutuses. Et selles mõttes, kus on inimesed Nii palju, kui ma sellest aru saan, siis kõikide konfessioonide puhul ei ole ka see võimalik, et pühakoda ja pühapind on niivõrd püha, et sinna mingeid ilmalikke tegevusi teinekord juurde lasta. Ja, ja pigem astutaksegi seisukohal, et kui kui ei ole kogudust, siis, siis siis peab ka see pühakoda minema kõige kaduva teed, et, et see nüüd oleneb tõesti antud puhul täiesti nüüd juba siis sellest konfessioonist. Kas jutt käib õigeusu kirikust, neid varemeid on ju küll ja küll ma mõtlen, kas või iuru Vassili Suure kirikut või, või siis näiteks Uue-Virtsu Kristuse sündimise kirikut Hanilas. Et neid varemeid me ju näeme tee ääres. Ma ei oska nüüd need konkreetseid kirikuid, püha kadusid kuidagi veerida, aga see on konfessioonide erinev suhtumine. Ka maailmas on see suhtumine erinev. On kiriku hooneid, millest on tehtud kontserdimaju, raamatukogusid. On mõned näited, kus on ka kortermaja arendatud endisest pühakojast. Ma usun seda, et mida lähedasem on see tänane kasutus algsele funktsioonile, seda, seda aktsepteeritavam on see üldiselt ka kogukonnale, kes seal elab, aga aga kaasaegne maailm ei välista mitte miskit. Aga kas sellega tulebki leppida, et mõned pühakojad, mida me siis tee ääres näeme, lagunemas ja mis vanemates, mõned ongi varemed ja jäävad nendeks. Jah, ka kaasaegne muinsuskaitse mõte ütleb seda, et ka vanemad on ilusad rõivad jälle varemed, et kui ikkagi muud funktsiooni ei leita siis, ja see ei puuduta ainult kirikuid, et meil on siin ka keskaegseid kindlusi, talumaju ja kõike muid, mis on varemetes, et ja mis või mis on mõni, mõni neist on saanud osaks maastikust, et et kui, kui siis tänane põlvkond väärtustabki neid osana maastikust ja lihtsalt vaatena mitte kui kasutatava elamuna või pühakojana siis, siis see võib ka nii olla. Andke kogudustele ka nagu, mismoodi seda kogudusehoonet ikkagi siis renoveerida, remondirahasid otsida, muinsuskaitseameti pühakodade programm on nagu üks variant, aga ma saan aru, et siin on ka võimalik mõningaid alternatiive kaaluda ja igale poole mujale. Pühavedava programmi koordinaatori käest kui ka meie ehitismälestiste inspektorite ja ja piirkondlike inspektorite käest, kui nüüd puhtalt sellist ehitustehnilist nõu on vaja, võisid pühakodade programmi koordinaatori käest, kui on taotlemise protsessis abi vaja on kõik, kõik on seni oma paberite korda saanud ja hakkama saanud selle taotlemisega Se. See ei ole väga keeruline ja sellest aastast on seda võimalik teha läbi muinsuskaitseameti registri onlainis, et selleks on vastav süsteem seal loodud, et mida varem alustada, seda varem tekivad küsimused, kerkivad probleemid, seda kiiremini saab neile vastata. Meil tõesti palvet, taotlemist jäetaks viimasele hetkele, sest eelmine aasta näitas seda, et veel viimasel õhtul laekus väga palju taotlusi ja siis oli ikkagi veel vaja neid minna seal natuke konsulteerima ja täpsustama, et mida varem seda parem inimesed on kõik valmis. Ma usun, kogudustel on ka üks hästi kasutatav ressurss kogudus ise, ma usun, et igas vähegi suuremas koguduses on olemas mõni mõni ajaloolane, mõni esitas insenere, mõni inimene, kes, kes on nõus nõu ja jõuga aitama. Aga, aga ma soovitan seda, et tõesti põhjalikult läheneda. Näiteks pühakodade programmi raames me oleme, oleme teinud ka uuringuid erinevatele kirikutele, kirikule, hüpidele ja, ja noh, näiteks mis, mis on selgunud, on see, et väga paljud tornikiivrid lankurdamata noh, tasub minna, vaadata kas, kas mille peale, kuidas tornikiiver püsib? Et ka ennetada, võib-olla see ei ole täna suur probleem, aga järjekordse sügistormiga võib see juhtuda. Sama lugu on näiteks mida me oleme siin pärast Kuusalu pastoraadi põlengut eelmisel aastal koos päästeametiga teinud, on taanid kirikutele kiriku kõrvalhoonetele, et oleks teada, kes häda korral ukse lahti teeb, kes vastutab, et oleks teada, kus hoones asuvad kõige väärtuslikumad esemed, et et mindaks päästma valesid asju või kustutama valest otsast, et ja seal selle koha peal ja meil on praegu, et üks väike pilootprojekt käimas, aga ma arvan, et kõik saavad panustada lihtsalt ise huvi, tundes päästeametiga võimalik läbi rääkida, meie konsultandid saavad nõu anda, et et see oma vara ja väärtuse säilitamine ikkagi paneks Igalühel südamele, et see ei ole ainult riigi ülesanne, see on ka ka omaniku üles. Milline see tuleva aasta perspektiiv, tundub, et kas summad jäävad samaks või suurenevad? Või või hoopis kaovad? Me oleme 2016.-ks aastaks riigieelarvest läbi kultuuriministeeriumi natukene raha juurde küsinud. Riigieelarvestrateegia läbirääkimised on maikuus alles ees, uus koalitsioon on alles kokku tulnud. Aga meil on põhjust arvata, et ta ei vähene. Et kas või need kasvab. Sõltub poliitilisest tahtest, aga lootus on, et 2016. Nii toetusteks kui kui muudeks tegevusteks vähemalt sama summa on olemas. Lõpetuseks veel seda, et kui on kogukond ümberringi külas, kes näeb seda kas või varemetes õigeusu kirikuhoonet et kas kõrvaltvaatajal või, või aktiivsel külaelanikul on võimalik ka midagi seal ära teha, et, et aidata, et see, see pühakoda võiks säilida. No igasugust isetegevust ja väga suurt omaalgatust me seal ikkagi ei soovitaks, tuleb ikka kokkuleppele jõuda selle pühakoja, kas siis omaniku või haldaja, aga et kas siis on see konkreetne kogudus või kirikuvalitsuse, et, et seda kõike saab ikkagi teha kokkuleppel omanikuga, sest ka mälestiste väga lihtne rikkuda, eriti kui tegemist on mälestusega. See on kriminaalkorras karistatav, et, et, et ma nagu väga suure hurraaga varemete kallale ei läheks. Et läheneda delikaatsete vastutustundlikult ja läbimõeldult, see on ikka kõige parem. Aga kui kogukond tõesti näeb, et neil on jõudu tegeleda eriti kui see lihtne registrist järele vaadata, kui nende naabruses on üks mälestis see ei pruugigi olla kirik, see võib olla ka vana koolimaja, mõisamaja, vallamajavalitsejamaja rehielamu või, või linnused. Kohalik kogukond, kindlasti saab ka teinekord võsa lõikamisega kaasa aidata isegi varem eksponeerimisele ja väljatoomisele maastikus. Et aga läbimõeldult ja kindlasti läbimõeldult konsulteerides muinsuskaitsjatega ja omanikuga Aitäh selle intervjuu eest. Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie. Ja soovin teile jõudu selles uues ametis. Aitäh teile. Tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld. Ja kui jumal lubab, siis kohtume taas järgmisel pühapäeval. Ikka õhtul kell 19, null viis kõike head. Kirikuelu.