Algab kirikuelu, saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Tänasest saates räägime pagulastest. Mitmed rahvusvaheliselt kristlikud organisatsioonid on juba aastaid tegelenud pagulaste aitamisega ja väljendanud seda, et Ta läheb abikäe. Ulatamine kuulub olemuslikult kiriku missiooni juurde. Aga milline on suhtumine Eestis ja kas näiteks luteri kirik oleks samuti valmis tegelema põgenike aitamisega? Seda kuuleme. Tänasesse saatesse oleme kokku kutsunud vestlusringi ja siia kuuluvad Helle Liht, Euroopa baptistiföderatsiooni, asepeasekretär, tervist. Urmas Viilma kirikute maailma nõukogu keskkomitee liige, Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop, tervist, tere ka Toomas-Andres Põder, Evangeelsele kirikute osaduse Euroopas nõukogu liige. No me räägime täna põgenike olukorrast ja miks kirikuelu saates, sellepärast et see teema on juba ju aastaid aastakümneid kirikuid puudutanud ja selles osas on võetud vastu ka rahvusvaheliste kristlike organisatsioonide poolt mitmeid-mitmeid, dokumente ja just siin reedel saabus Norrast luterliku maailmaliidu Euroopa kiriku juhtida ja konsultatsioonid peapiiskop Urmas Viilma. Tõenäoliselt tuliga seal jällegi jutuks seesama põgenike olukord, eelkõige Vahemere põgenike logard. Jah, see oli tõsiselt kõne all ja ka töörühmades arutati selle üle ja lõpuks sõnastati ka üks resolutsioon, mis kutsub üles liikmeskirikuid ehk siis luterliku maailmaliidu liikmeskirikuid omavalitsusi toetama, siis põgenikeprobleemi lahendamisel aga ei mindud selles resolutsioonis liiga konkreetseks, sest erinevad riigid astuvad erinevaid samme ja, ja kirikute võimalused on, on erinevad, aga väga palju kõneletisele teemast ja, ja muretseti ikkagi olukorra pärast, mis Vahemerel ja selle põhjakaldal, kuhu põgenikud suunduvad, toimumas on ja, ja seal ka kohalik kirik. Itaalia luterlik kirik on ka muidugi väga tihedalt seotud selle probleemi lahendamisega. Ma kutsusin siia just need inimesed, kes on seotud ka rahvusvaheliste organisatsioonidega ja näiteks evangeelsed Kirikute osadus Euroopas on lausa vastu võtnud ühe deklaratsiooni aastal 2004, see on Lifouen, Bergi deklaratsioon, kus käsitletakse just nimelt ka sedasama põgeniketemaatikat. Thomas-Andreas Põder. Europe vangeelsete kirikute osaduskond hõlmab umbes sadat evangeelsed kirikud, enamikku evangeelsed kirikuid, pass kokku umbes 50 miljoni Kristlasega ja migrantide ja pagulaste probleem on olnud pikalt, eriti just teatud piirkondades teatud kirikute jaoks tõsiseks väljakutseks ja ja teemaks, millega on tegeldud. Ja see lifrandagi avaldus on just Reini äärsete Reini jõeäärsete kirikute koostööst siis emakeelsete kirikute osaduskonnaga tekkinud või kujunenud toimus üks suurem konsultatsioon ja võeti vastu selline noh, päris tõsine, asjalik ja tänaselgi päeval aktuaalne ja abiks olev dokument, Lipravenbergi avaldus. See sisaldab olukorra kirjeldust, mis puudutab migratsiooni ja pagulastemaatikat Euroopas. Lühidalt põgusalt. Meenutus sellest, milline on piibli sõnum, milline on kirikute vastutus konkreetseid ettepanekuid, soove, mis kirikutel on ühenduses Euroopa institutsioonidega, Euroopa nõukoguga, Euroopa parlamendiga ühenduses nende vastutusega võimalustega seda teemat käsitleda ja seadusandlust kujundada. Ning viimaks ka nimetab andeid ja ülesandeid, mida see temaatika kirikute jaoks ja diakoonilise tegevuse jaoks pakub Euroopa baptistiföderatsiooni, samuti Helle Liht sellega teemaga tegelenud ja, ja sa oled ise külastanud väga mitmeid ka põgenikelaagrid. Jah, meie baptistikogudus, täna ei ole nüüd väga aktiivsed olnud dokumentide väljaandmises, nende levitamises, aga rohujuure tasandil on meie kogudused väga praktiliselt kaasatud põgenikeprobleemi lahendamist. No alustuseks kõigepealt Liibanonis, kus Süüria põgenike probleem on alguse saanud juba 2011. aastal, meie kogudused on vastu võtmas põgenikke, alguses tuli see loomulikult raskustega ka, sest tegu on põhiliselt põgenevate moslemitega. Meie kristlikud kogudused on pidanud raskusi ületama. Et kuidas see moslemite kristlaste omavaheline konflikt seal lahendub. Aga selles kontekstis, kus nad töötavad, on nad suutnud äratada usalduse just selle läbi, et nad teenivad põgenike. Ma toon mõned mõned arvud, näiteks kui me siin Eestis räägime 300-ga 26-st sellest müstilisest numbrist, et kui palju me võiksime põgenikke vastu võtta, siis siis meie Liibanoni kogudus, et need on siis baptistikogudused, kes kuuluvad liibanoni, baptistiliitu on alates 2011.-st aastast tänaseks kasvatanud oma oma igapäevast hoolitsust põgenike eest kuni 2575 erakonnani ja teatavasti moslemite perekonnad on päris suured, nii et seda võib korrutada kolme-nelja-viiekordseks. Samuti on loodud kool 300-le Süüria põgenikust õpilasele Bekaa orus mis on meilegi tuttav meie omade inimeste lugude vahendusel ja nii edasi ja nii edasi, samamoodi Süürias ja Iraagis. Nii et sellisel rohujuure tasandil on kogudused tegelikult väga aktiivsel nende põgenike vastuvõtmisel nende peavarjuandmisel toidu andmisel. Talvel olid suured probleemid nii peavarju kui riiete kui kõige muuga tekkidega, madratsite ka ja seda kõike nad on püüdnud püüdnud teha ja loomulikult siis ülejäänud baptistiliidud, kes need kuuluvad meie föderatsiooni püüavad siis nii rahaliselt kui ka Nov hauga neid aidata, nii et me oleme oleme, ma ei tea, kas teinud oma parima, aga vähemalt see, mida me oleme suutnud teha, et Assisteerida neid kogudusi, kes praktiliselt kokkupuutuvad põgenikega siis Liibanonis Aga seesama rohujuure tasand on ju olemas ka luterliku maailmaliidul ja päris mitmed projektid on toimunud ja toimumas jätkuvalt. Nüüd just sealsamas Trondheimis tegi ka luterliku maailmaliidu peasekretär Martin Junge väikese ülevaate, andis siis Euroopa kirikujuhtidele ja meenub mulle sellest ülevaatest see, et koostöös ÜRO ka toimetatakse siis põgenikelaagritesse abi ja on olemas ka eraldi luterlik maailmateenistus võivad Service kes siis on nii-öelda feid teist või usulistest organisatsioonidest kõige suurem, kes on kaasatud ja, ja kogunenud maailma abiorganisatsioonidest viiendal kohal. Aga kui nimetada lihtsalt seda rohujuuretasandit ja kus põgenikelaagrites luterlik maailmaliit läbi oma World Service'i tegutseb, siis asuvad nad laagrit Etioopias, Jordaanias, Keenias, Lõuna-Sudaanis, Anis, Ugandas, samuti siis Iraagis praegu nüüd toimunud maavärin siis Nepaalis on, on samuti olnud väljakutseks ja seal on, on luterliku maailmaliidu inimesed kohal. Ja noh, lihtsalt numbritest rääkides ka siis tõesti 620000 põgenikku, kes on Jordaanias, kes on tulnud siis Süüriast Jordaaniasse ja on samuti nii laagrites kui ka siis kohalike inimeste hoole all ja sa vööd Service teenistus üritab siis toetada nii põgenikke kui kui ka näinud perekondi. Räägitakse siin ka eraldi programmist, mis on sisse nii rahuoaasi või piisab vaasis programm mille hulgas ja siis koolirõivaste toidu toimetamine, koolivahendite toimetamine nendele lastele, kes siis seal laagrites on ja, ja noh, seda nimekirja võib jätkata, aga ma tahaks tulla võib-olla Eesti konteksti. Et me vahel ei, ei tea ise ka kirikutena, kui palju meie osadus, konnad tegelikult igapäevaselt sellise rohujuuretasandi abistamisega tegelevad ja, ja seesama World Service näiteks ainult kolm protsenti kogu nende eelarvest on siis tegemist nii-öelda administratiivvõi juhtimiskuludega, ülejäänud raha suunatakse konkreetsesse abiandmisse ja ka näiteks Eesti evangeelne luterlik kirik olles ise siis luterliku maailmaliidu liikmeskirik läbiga meie liikmemaksu sinna sellesse organisatsiooni suunatakse siis osa vahenditest ka tegelikult tõepoolest konkreetse abi näol abivajajateni. Aga muidugi võiks see olla vahetum ja, ja meil ka võiks olla endal konkreetsemaid programme, mida me võiksime selgelt toetada ja, ja teistpidi ka meie inimesi informeerida, et abi, mida nad siis annavad, võiks olla toeks väga paljudele kuskil mujal maailmas. Kas võiks öelda, et põgenike aitamine on kristlaste ja kirikukohus, eriti kui me võtame jällegi ette kasvõi sedasama alguses mainitud Libravenbergi deklaratsiooni või avalduse kus tuuakse välja evangeelium ja rõhutatakse seda vastutust kristlaste ja kiriku vastu? No siin võib viidata sellele konkreetsele avaldusele, aga tegelikult. Ma söandan väita, et see ei ole mitte ainult Emongeelsete kirikute jagatud veendumus vaid see on veendumus, mida jagavad kristlased ülemaailmselt üle konfessioonide. Kas või kui tulla Euroopa konteksti, siis harta oikumeeniline, oikumeeniline harta, mis 2004 vastu võeti õigeusklikke katoliiklaste jäämangeelsete kirikute poolt Euroopas nimetab migrantidele ja pagulastele inimliku vastuvõttu nimel tegutsemise ühe väljakutsena kirikutele. Ja see on midagi sellist, mis loomulikult kuulub olemuslikult kristlaseks olemise kirikuks olemise juurde. Niivõrd-kuivõrd selles väljendub halastuse printsiip ja see halastuse imperatiiv armastuse imperatiiv ja seda just ühenduses nendega, kes on hädas olukorras, kus igasugused kalkulatsioonid, nad on vajalikud, aga tegelikult selle ligemise hädalise aitamine on midagi sellist, mis on meile tingimatu nõue. Kui me tuleme Eesti konteksti, meil praegu käib suur arutelu selle teema üle, et et kas, kas Eesti peaks vastu võtma põgenikke või mitte, et missugune võiks siin olla kristlaste ja kirikute seisukoht? No meil on siin üks kirikujuht stuudios Urmas Viilma näol, Helle Liht on Euroopa baptistiföderatsiooni asepeasekretär. Missugune näib olevat see üldine hoiak kirikute ja kristlaste poolt? Mulle tundub, et praegu Eestis toimuv näitab, et see teema on natukene ülekuumenenud. Kuidagi väga-väga mustvalgeks on läinud see, see lähenemine printsiibina ei saagi kirikud midagi muud öelda kui seda, et me peame hädasolijaid aitama ja mulle on siiski meeldinud võrdlused, mida ka mõned poliitikud, sealhulgas siseminister Hanno Pevkur on toonud, et me oleme ise olnud abivajajate rollis täpselt sarnastes situatsioonides, kui me oleme põgenenud üle üle Läänemere või muid kanaleid pidi ja samuti veetnud aega põgenikelaagrites. Aga küsimus on nüüd selles, kuidas me saame aidata ja, ja enne kui võtta või ulatada kellelegi abikäsi, me peame olema kindlad, et me suudame selle abikäe ulatamise kaudu aidata enam kui lihtsalt et inimese siiatoomine, et see tähendab kompleksselt tema elu korraldamist kuni tema integratsiooni nii välja, meie ühiskonda. Ja me, ma kardan, et siin ei ole meil olnud ka päris valmis selleks. Küllap on päris selge, et meie ühiskond ei ole praegu ka haldussuutlik isegi selle võib-olla selle 300 põgeniku vastuvõtmiseks, mis ei tähenda, et me ei peaks praegu selle teemaga tegelema ja kiiresti tegelema. Noh, meil on öeldud, et see üks põgenikekeskus on juba praegu ülerahvastatud, samas me teame, et on koolimaju ja kirikumõis, mis on tühjalt seisvad. Aga see ei ole lihtsalt nii, et, et tulge, ma võtan teid vastu, see tähendab, et me peame olema suutlikud ka tõepoolest seda abi abi andma ja kalkuleerima sealjuures kas sellest abi andmisest lõpuks on see reaalselt ka abi või, või on see selline näiline abi, et me täidame ühe kvoodi, mis siis nüüd Eestile peale pannakse. Aga ma küll kutsun üles ka tasa kaalukamalt seda olukorda hindama ja, ja mõnes Leedu piiskopi eelmise aasta üks vestlus temaga, kus ta ütles, et nende kirik on, on selgelt väljendanud oma valmisolekut võtta vastu 10 kristlasest perekonda, kes, kes on põgenemas vägivalla eest. Ma ei tea, kaugele nad on, on jõudnud oma oma sellise valmisolekuna. Mina täna ütlen, et meie kirik ei ole valmis hetkel, kui praegu keegi küsiks, kas me oleks valmis majutama ära mõne perekonna? Jah, ajutiselt, aga see perekonna majutamine tähendab ju seda, et me teame, kui kaua kas neil on toitu, kas neil on peavarju, kas lastel on kooli, kas neil on rõivad, kuidas toimuvad, et keeleõpe et selleks meie kirik täna ei ole ise valmis aga selleks võib-olla kui, kui riik esitaks meile sellise sooviavalduse ja ütleks, et nad aitaksid ka seda korraldada või kas meie kirikuna aitaksime korraldada ja, ja riigi poolt tuleks ka tugiga finantstugi ja õigusabi, siis, siis ma arvan, et me me ei saa kohe öelda ei, vaid me peaksime liikuma selles suunas, et leida lahendus. Aga Eesti evangeeliumi kristlaste ja baptistide Koguduste Liidus kui palju seda teemat ja siis võimaliku abikäe ulatamist, kui palju seda on arutatud? Minu teada seda ametlikult nüüd arutatud lausa ei olegi, eks inimesed omavahel ikka räägivad. Aga ma arvan, et sellega seondub veel üks probleem, mis on selline üldine ühiskonna valmisolek, et isegi kui me võtame vastu need inimesed, aga nad vot siin, et nad ei ole oodatud, võib-olla peavari on olemas ja taskuraha antakse, aga kui inimesed üldiselt suhtuvad neisse mitte heatahtlikult või lausa vaenulikult, siis siis see on ka midagi, millega peab tegelema ja ma arvan, et siin on ka kirik üks tegija, kes saaks üldiselt aidata kaasa inimeste suhtumise parandamisele. Kas või näitamise teel, et on võimalik. Käisin hiljuti Ukrainas ja noh, loomulikult seal nad tegelevad oma inimestega, ei ole võõrdunud põgenikega tegemist, vaid need, kes on, on tulnud siis idapoolsest, Ukrainast natukene lääne poole, kus on natuke varjulisem ja turvalisem see elu. Aga seal ka inimene on ikkagi, kes tuleb, don võõras, teda ei tunta, ta on teistsugune. Ja ometi oli neid perekonda, kes tegid lausa oma korteri uksed lahti, ühte tuppa, kolisid ise ja teise tuppa panid ühe teise perekonna, põgenik ja selliste väikeste algatamistega, tegelikult nad muutsid koguduste suhtumist ja tänaseks on nad muutnud näiteks ever Donetskis kogu linnavalitsuse suhtumist, et on vähest vahenditega võimalik tegelikult aidata ja teha ütleme nendele, kes suhtuvad teistmoodi ja ei ole sõbralikult meelestatud võõraste vastuvõtmisesse, siis ette näidata, et tegelikult on võimalik neid vastu võtta ja teha neist sõpru, et nad ei oleks enam võõrad, ma arvan, see on üks kiriku suur kõlga. Ja kuidas on tulnud toime ikkagi baptistikogudused ka sellega, et põgenikud, keda on vastu võetud teisest religioonist näiteks olnud tõesti islamiusulised, nagu alguses oli mainitud, et see on jällegi omaette küsimus, et kui see usk ja kui kultuuriline taust on teine, siis kuidas selle olukorraga toime tulla? Meil on Liibanonis baptisti teoloogiline seminar ja et õppejõud seal teevad väga palju tööd ka selles mõttes, et kirjutavad ja analüüsivad, kuidas peaks välja nägema kristlaste ja moslemite suhted. Ja mida nad ütlevad, on seal see, et tegelikult see vähemus, kes näitab moslemite seda nii-öelda terroristliku ja vägivaldset palet, et need on need, kes tõstavad häält, need on need, keda kuuldakse, need on need, kelle kaudu kristlased tegelikult veidi kaugemal ka kujundavad oma suhtumi moslemitesse. Aga suurem enamus moslemeid on siiski sõbralikult meelestatud ja elavad õlg õla kõrval kristlastega sealsamas Liibanonis. See on see vaikiva enamuse ja, ja lõugava vähemuse nii-öelda paradoks ja et tegelikult, kui nüüd kõik need, kes elavad sõbralikult koos, ütleme, kristlased, kes elavad sõbralikult koos moslemitega, räägiks neid lugusid, kuidas tegelikult see on võimalik siis siis ilmselt oleksid need probleemid ja meie kartused ka palju vähemalt. Ja see on see näide, kuidas baptistikogudused Liibanonis on tegelikult vastu võtnud väga palju moslemiperekondi ja suhted on loodud ja nad elavad koos õlg õla kõrval sõbralikult ja seal ei ole seda konfliktiohtu Ena. Ma tuleks tagasi veel nende mitmete dokumentide juurde sõnastatud rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonide poolt, et mulle tundub, et nad on tegelikult päris julged oma sõnastustes. Et näiteks väga loomulik kristlik suhtumine on see, et kui võetakse vastu põgenik, siis peaks vastu võtma ka perekonna, et, et kristlikud väärtused ei kujuta seda ette, et et lapsed näiteks on lahus emast või isast, et mõnes mõttes on nagu kirikute suhtumine nende rahvusvaheliste dokumentide põhjal ikkagi väga julge ja väga otsekohene. No ma astuksin väikese sammu tagasi ja ütleksin seda, et see, mispärast inimesed on oma oma kodumaad ja kodu pidanud jätma põhjuseid võib olla erinevaid. Traagiline on see alati siis, kui see on mingisugusel kombel pealesunnitud, tähendab kui on tegemist pagulaste, võib põgenikega. Ja, ja ka siis need põhjused, miks konkreetselt on ju ka erinevad, et selles mõttes nagu meil on, see, see teema on keeruline ja, ja aga kui me võtame jah, üldisemalt nagu selle põgenik olemise fenomeni või tagakiusatud olemise fenomeni see on midagi sellist, mis on tuntud kirikutele kristlastele väga hästi usu kogukondadele mittekristlastele väga hästi. Ja iseenesest selle tõttu selline solidaarne hoiak ja, ja selle nimel tegutsemine, et just leida ka õiguslikke vahendeid, kuidas, kuidas lõppeks see olukord ära, et inimesed püüavad põgeneda illegaalseid meetodeid kasutades, et kuidas Tuua legaalseid teid maade vahetamiseks, et siin just hiljuti, aprillis, kui olid need traagilised sündmused Vahemerel siis kirikute, maailma nõukogu, Euroopa kirikute konverents ja Euroopa kirikute migratsioonikomisjon on ühiselt tegid avalduse, kus nad juhtisid tähelepanu ja rõhutasid, et meil on vaja kiireid samme et parandada legaalseid teid, läbipaistvaid teid selleks selle põgenikeprobleemi lahendamiseks ja siin ilmselt ikkagi on meile tõesti väljakutse see koopa sees ka kuidagimoodi seda probleemi nii-öelda õigusloometasandil ja solidaarsuse printsiibil lahendada, sest kindlasti Eesti on praegu vist. Aga kas see riik, kes võtab kõige vähem vastu põgenikke eelmine aasta 20 inimest, ka teised Baltimaad võtavad oluliselt rohkem vastu? Või taotlusi on ka sinna oluliselt rohkem. Nii et see mingisuguses mõttes vastuvõtmine tähendab meie senise korra muutumist meie prioriteetide ümberseadmist ka see ilmselt on paratamatu ja ega see on riskantne värk ja ega me täpselt ei tea, mis, mis saab. Aga kui ligemale on hädas? Aga millega seda ühiskondlikku suhtumist siis võiks kirikute omalt poolt aidata muuta või, või kas kirikutes on üldse sellist nagu valmisolekut, et, et jutlustada selliste kuidas öelda avatud, hoolivat suhtumist teise nahavärviga inimeste suhtes sisserännanute suhtes, kes on tõesti pidanud põgenema, aga siis sõja või tagakiusamise tõttu oma oma riigist, et kas, kas sellist valmisolekut on ka näha? Ma usun, et see valmisolek on, on olemas, me muidugi ju ei, ei, ei ei käi ka, mina ju igal püha Ta erinevas kirikus kuulamas, mida vaimulikult jutlustavad, aga ma usun, et see valmisolek on olemas kõneleda seda, mida, mida evangeelium kuulutab. Nüüd küsimus on see, kas ollakse valmis vastu võtma just seda ja, ja noh, kui praegu vaadata ikkagi selliseid hoiakuid, mis ühiskonnas praegu on, siis nad mulle nagu ma ka enne ütlesin, mulle tundub, et see on väga ülekuumenenud ja võib-olla meie roll on siin püüda nüüd ollagi siis sellised tasakaal, talu nimel kõnelejad või püüda seda kuumenemist maha rahustada. Võib-olla ka ka meie jutu peale siin on neid, kes, kes reageerivad ja, ja ei saa aru, et kuidas kirikud saavad nii suhtuda või, või, või äkki me suhtume veel liigagi leebelt nendesse küsimustesse. Aga see on, kui me vaatame ka laevahuku lugu apostlite tegude raamatus, kus, kus Paulus jäi merehätta koos koos laeva täie meestega ja, ja seal ka tulid lõpuks kohalikud neid aitama, korjasid nad üles, tegid lõkke üles andsid sooja ja süüa, et see on olemuslikult meie ülesanne, aidata siis abivajajat ja küsimus nüüd on tõepoolest, kas valmisolek on olemas ja kas me suudame aidata, aga hoiak peaks olema ikkagi avatud ja positiivne, et aidata siis nii, nagu on võimalik, kas või, ega siin luterlik maailmaliit ka nendes põgenikele laagrites, nemad ei korralda nende põgenike edasiliikumist, siis nii-öelda juba riikidesse, kes neid vastu võtavad luterlik maailmaliit tegeleb nende põgenike heaolu tagamisega vähemalt nendes laagrites, et neil oleks toit, et neil oleks peavari, needsamad madratsid ja tekid, kooli rõivad, töövahend, koolivahendid õpetatakse neid seal. Et eks see on selline jagatud vastutus, üks on, on riiklik vastutus, ühiskondlik vastutus. Teine on siis nüüd see, mida kirikud saavad teha, et see on ilmselt koostööpunkt nüüd nii valitsusasutuste kui ka valitsusväliste asutuste ja humanitaarorganisatsioonide vahel, et me peame leidma sellise tasakaalu. Et igaüks saaks panustada omal kombel. Ja siin on veel üks tahk, et kui me räägime kristlikust kirikust Euroopas, siis ikka on räägitud sellest, mismoodi kristlaskond Euroopas väheneb, aga teisipidi kristlaskond mõnes mõttes ka suureneb, et kui me räägime sisserännanute kogudustest, siis ütleme niimoodi, et Euroopa säilitab oma kristlaste arvukust pigem tänu sellele, et Aafrikast ja mitmetest Ladina-Ameerika riikidest tulevad sisse kristlased kes on innukad usklikud ja, ja need on need kogudused, mis ka Euroopas kasvavad. Erinevates Euroopa kirikutes just nii, nagu sa kõneled, niimoodi seda tajutakse Euroopa ühiskondades ja kirikud püüavad leida koostöövõimalusi ja kõneluse võimalusi nende kogudustega, mis on siis teise keele kasutajad teise kultuurilise taustaga, aga kes on ka kristlased. Ja, ja nüüd ütleme 2012.-na aastal, kui toimus Euroopa evangeelsed kirikute osaduse täiskogu, siis seal täiskogu seadis prioriteediks üheks ülesandeks nõukogule, et leida võimalusi, kohaseid võimalusi, kuidas võtta kontakti ja asuda kõnelusse nende niinimetatud migratsioonitaustaga kogudustega. See ollakse erinevates Euroopa riikides erineval maal, aga et see on nagu ütelda tõsine fenomen ja mitte just nii nagu võib-olla noh, me oleme harjunud, et teise maailmasõja ajast peale on paljud riigid vähemustega, mis on näiteks eestlased Rootsis, eestikeelsed luterlikud kogudused Rootsis. Aga nüüd just viimaste vähest aastate jooksul suured hulgad inimesi Aafrikast või, või Aasiast tulevad Euroopasse ja moodustavad nii-öelda paralleel kogudusi. Kuidas see koostöö toimub, kas toimub, kas ollakse ühiselt evangeelsed ühiselt kristlased, kes on väljakutse? Ühe näitena selle kohta, millest te siin mõlemad rääkinud olete, praegu on näiteks Norra baptistiliit, see on üks vähestest kasvavatest baptistiliitudest Euroopas, aga kassata tänu sellele, et võtab vastu Birmast põgenikke või siis Myanmarist ja integreeritakse kohalikesse baptistikogudustes. Võetakse kultuuriliselt teatud vastutust, õpetatakse keelt, korraldatakse Lile tegemist, tutvustab norra kultuuri ja, ja pereelu ja kõike muid. Ja integratsioon toimub selles mõttes samamoodi jälle kohalikud omavalitsused väga tänulikud, et kristlased võtavad vastutust nende eest, kes on tulnud Nende maale ja aitavad neil tegelikult integreeruda ühiskonda. Ega me tänases saates vastust ei anna, sellele sellele suurele dilemma, et kas Eesti peaks vastu võtma põgenikke või mitte, aga aga kristlastel on, selles küsimuses võiks olla oma arvamus ja, ja loodetavasti ka selline suhtumine, et abivajajat aidata tuleb. Muidugi päris selge on ka see, et see on ka ju retoorikas meedias välja tulnud, et tähelepanu tuleb pöörata aga ka selle probleemi olemuse juurde või milleks inimesed on sunnitud oma kodust lahkuma, et seesama vägivald või, või põhjused, mis sunnivad inimese liikuma oma kodust ära, vaevalt keegi tahab kodust lahkuda niisama. Ja, ja noh, seal on vaja kindlasti poliitilisi lahendusi ja, ja mis seal salata, pahatihti on põhjuseks olnud ka võib-olla varasemad sekkumised kohalike inimeste või riikide ellu teiste välisriikide poolt ja see on teatud tagajärg, mille likvideerimisega tuleb nüüd tegeleda, aga aga, aga noh, ka sellele küsimusele ei saa muidugi täna vastust. Aitäh teile tulemast siia stuudiosse. Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma Euroopa baptistiföderatsiooni asepeasekretär Helle Liht ja evangeelsed kirikud, tasatuse Euroopas, nõukogu liige Toomas-Andres Põder. Kirikuelu tänaseks ongi kõik, saate pani kokku toimetaja Meelis Süld ja järgmine kirikuelu on eetris taas nädala pärast kell 19, null viis. Kui jumal lubab, jame, elame kaunist õhtu jätku.