Hea raadiokuulaja, võta nüüd korraks taskust kotist oma rahakott ja vaata, mitu kliendikaarti sul seal õigupoolest on. Ilmselt nii mõnegi järeldus on, et liiga mitu. Ja paljud tunnistavad lisaks, et tegelikult polegi päris kõik kaardid rahakotis pungitamas vaid mõned on juba ettenägelikult poetatud kodus. Sahtlipõhjaturu-uuringute firma AC Nielseni andmetel on igal teisel eesti inimesel mõni kliendikaart. Sellega võib neid liigitada kliendikaardisõbralikuks rahvaks. Kuid arenguruumi veel on. Tšupitarrišeuts ameeriklaste kohta väitnud, et juba 75-l protsendil on mõni kliendikaart ühel kolmandikul tarbijatest kohe mitu kaarti. Veel sammu edasi teevad inglased, kellest rohkem kui pooltel on mitu erinevat kliendikaarti taskus. Vähemalt Tallinna kaubandus- ja teenindusasutustes ringi liikudes pole mingi raskus omale iga päev veel üks kliendikaart teha ja seeläbi venitada oma rahataskuservi muutkui laiemaks sest paistab, nagu oleks iga üksikpoeke pidanud vajalikuks oma kliendikaarti jagada. Kuna kliendikaartidega enamasti maksta ega raha võtta ei saa, on omamoodi mõistatus, miks peavad ettevõtted vajalikuks nii palju plastmassi laiali jagada. Ilmselt lääneriikides töötavate firmade eeskujul. Õnneks on Eestis ühena vähestest maailma riikidest olemas hästi toimiv ID-kaart ja tänaseks ka mõned firmad, kes Pioneeridena ID-kaarti on hakanud kasutama kliendikaardi vormis. Loodetavasti see trend jätkub ja ühel hetkel saab Eestist esimene riik, kus tarbijad saavad kaasa lüüa kõigis soovitud püsikliendiprogrammides ilma et nad peaksid endaga kaasas tassima kotitäit, plastmassi, kuid kas püsikliendiprogrammidel on üldse tulevikku, kas need töötavad? Arvestades erinevate kaartide punkti ja templi kogumiste laia levikut, võib öelda, et niinimetatud lojaalsusprogrammidest on saanud paljude firmade jaoks paratamatus mille mõistlikkust tihtipeale kahtluse all asjatagi. Ent kas oleks põhjust? Mitmed teadlased on teemat lahates jõudnud seisukohale et püsikliendiprogrammid omavad küll mõju vähemalt mõnede klientide käitumistele kuid kas need pikemas perspektiivis on ettevõttele kasulikud? Ei ole sugugi nii üheselt selge. Nii näiteks jõudis teemat põhjalikult uurinud konsultatsioonifirma Marits USA-s järeldusele, et püsikliendiprogrammide liikmed teevad tõepoolest keskmiselt rohkem oste kui muud kliendid. Samas ei ole ka selge, kas kliendikaardi olemasolu suunab inimesi rohkem ostma või on pigem nii, et agaramad tarbijad on lihtsalt altimad, kõiksugu soodustuste ja auhindade programmiga liituma. Miks siis kliendikaarte tehakse? Kliendi seisukohalt on vastus muidugi üsna lihtne. Eesti kliendid pidid eelkõige väärtustama allahindlust, võimaldavaid kaarte ja nii ongi suurem osa neist kaartidest klientide arvates selleks loodud, et neile allahindlust anda. Kuid miks ikkagi peab kaupmees vajalikuks klientidele soodustust teha? Hea kauba ja hea teeninduse eest peaksid kliendid olemas, valmis maksma. Esimene vastus oleks, et kliendikaarti ja nende allahindlusi kasutatakse lojaalsuse tekitamiseks. Selles on kindlasti oma loogika olemas. Vähemalt seni, kuni kliendile on taskus vaid üks kuuluvust näitav kaart. Et kas me saame rääkida lojaalsusest ka siis, kui suurel hulgal inimestel on neid kaarte palju rohkem kui üks. Ja tihtipeale võivad rahakotist sõbralikult ühte kaardi taskusse sattuda kahe kõige vihasema konkurendi logod. Pealegi on maailmas piisavalt ettevõtteid, mis on suutnud luua omale väga lojaalse tarbijaskonna ilma kliendikaarte ja allahindlusi kasutamata. Olgu näiteks kas või globaalne kohvikukett Starbucks mis erinevalt paljudest konkureerivatest kohvikutest ei paku iga kümnendat kohvi tasuta, neil pole selleks lihtsalt vajadust. Turunduskonsultandid on oma sõnavõttudes tänaseks juba paljuski leppinud, et kliendid täieliku lojaalsuse tagamine on tihedas konkurentsis ebareaalne nagunii, olgu siis kaardiga või ilma. Kuid kaartidega ütlemises näevad võimalust hoopis teise nurga alt. Kui klient iga oma ostu kassas kaardi abil registreerib, tekib müüjale ajapikku. Andmebaas analüüsides peaks müüja erinevatest klienditüüpidest paremini aru saama ja teoreetiliselt võimaldab see omakorda teha kliendile paremaid pakkumisi. Barakkusena. Teoreetiliselt oli eelnevas lauses tõesti omal kohal, sest praktikas ealisi paljud ettevõtted kliendi andmeid kas üldse või teevad seda nii algelisel tasemel, et samade järeldusteni võiksid nad jõuda ka ilma igasuguste kaartideta. Ja mis puutub uue kliendikaardi taotlemisel tavapärasesse küsimusse kliendi emaili aadressi kohta, kuhu lubatakse hakata saatma kasulikku huvitavat infot, siis selleks tarbeks on kogenud linnadžunglielanikel alati käepärast see teine email, mida tegelikult kunagi ei loeta. Niisiis raadiokuulaja soovitus sulle, lihtne. Kui sa oled klient, eks võta lahkesti vastu kõik pakutavad kaardid Pole mõtet oodata, et selle tulemusena mõnda kohalikku poodi sinu jaoks personaalsed pakkumised tekivad. Seda imet siiani saab siiski näha ainult meretagustes internetikaubamajades. Aga kui kaupmees omal algatusel hinnast alla pakub, oleksid rumal mitte võtta. Kui aga kuulajate seas on mõne ettevõtte juht või töötaja, kes just plaanib uut kliendikaarti välja töötada mõtelge korraks järele, kas te mitte ei asu raha tuulde viskama.