Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Ilusat nelipüha. Tänases saates räägime kirikutekstiili-idest, mis kaunistavad ühelt poolt kirikut, aga millel on ka väga oluline liturgiline tähendus. Näiteks tänasel nelipühapäeval Vene kirikutes altari ja kantslikatted punast värvi ja ka vaimulike riietuses kasutatakse punast ja see sümboliseerib nelipühal püha vaimutuld. Saate lõpuosas räägime aga hoopis Tori kihelkonna kirikukroonikast mis aitab meil mõista meie maa. Ajalugu ja kirikulugu, alustame kirikutekstiilide, sest alles hiljuti toimus Viljandimaal Kõpu Peetri kirikus seminar kristlikud sümbolid ja kirikutekstiilid. Üheskoos peeti aru, milliseid kirikutekstiile meie kirikut vajavad, kes neid võiksid valmistada ja mida silmas pidada kirikutekstiilide kujundamisel. Omaette teema on see, kuidas on hoitud meie eesti kirikutekstiilid ja mis on nende kõige suuremad vaenlased. Meil on Vikerraadios külas Marju rabe, kes on Eesti Elsa luterliku kiriku ajalooliste tekstiilide uurija ja hooldaja ja ka nõuandja selles küsimuses ja ühtlasi muinsuskaitseameti raamatukoguhoidja. Tervist, tere. Kui palju väärtustanud näiteks stiile, mis meie kirikutes on? Tavaliselt me mõtleme nendele kirikuhoonetele, mis meil Eestis on. Väärtustame ka oreleid, altareid, maalinguid, aga tekstiilid. See on nii ja naa, sõltub kogudusest, kuidas ühes või teises koguduses neid väärtustatakse ja hoitakse. ELK on sellele tähelepanu pööranud, see on läbi käinud. Uute tekstiilide loomine ELK kunsti arhitektuurikomisjonist on olnud koosolekutel teemaks. No ka muinsuskaitseamet on sellele tähelepanu pööranud, kui olid meil siin koolitused, muinsuskaitseamet tegi ELK töö tegijatele koolitusi käidi läbi kõik praostkonna ja räägiti kirikuhoone hooldusest, esemete hooldusest, seadusandlust, lõikust, kalmistutest, siis oli nende koolituste raames oli ka kirikutekstiilide hooldamise ja hoidmise koolid. Aga muinsuskaitse all kirikutekstiilid vist ei ole. Mingi väike osa on umbes 100 tekstiili 100 eset. Ja on veel selliseid kirikutekstiile meil mis on kirikutes, mis on hinnalised ajaloolised, väärtuslikud, mis võiksid olla kaitse all, aga on kahe silma vahele jäänud ja pole kaitse alla võetud. Ja kui me räägime kirikutekstiilide eest, siis me mõtleme täpselt, mida mitte siis seda vaimulikurüüd. Ka vaimulikurüüd, kirikutekstiilid, aga kuna need on nagu muinsuskaitse mõttes, on nad just need albastoola kaasa elanud, on niivõrd uued, et ajaloolisi esemeid on meil väga vähe. Et kuna nad on kõik nii ühtemoodi, siis ka neid ei ole kaitse alla võetud ja on mõned eksemplarid muuseumites, mis on väga tore, on kogudustes hoiul vanade auväärsete õpetajate mõneta laarid. Ja et muinsuskaitse selles mõttes on tõesti, me räägime nendest tekstiilist, mis on kirikuruumis kasutusel jumalateenistusel. Aga kui me üldiselt räägime kirikutekstiilide kiriku vaatepunktist, siis muidugi see hõlmab nii neid kirikuruumis olevaid tekstiile kui ka vaimulikke rõivaid. Vaibad altariga kantslikatted. Jah, armulauatekstiilid, altarilina ja siis need väiksed tekstiilid, mida kasutatakse armulaua jagamisel. Kui hoolega neid tehakse ja tegelikult võiks ju panna maha mistahes vaiba ja altari lihtsalt konkreetset värvi liturgiliste värvi rõiva- ja ongi tekstiil valmis. Ja põhimõtteliselt võib ka nii, aga ta peaks ikkagi. Kui me nüüd räägime näiteks põrandast vaipadest, siis ta peaks sinna ruumi sobima. Et ei tohiks silma riivata. Ja ta peaks olema ikkagi osa sellest tervikust ja samamoodi need altarikatted, seal tuleb ka see juurde, et me võime panna lihtsalt liturgiliste värvikate see räägib meile siis sellest kirikuaasta perioodist, sest liturgiliste värvide tähendus aga siis selle kate joonistada tikandi kaovi tehase kategope läänis, et tal on ka siis siis sõnum sees. Mis siis altarikate on ju kõigi kirikuliste silme all jumalateenistuse vältel. Ta on selles kõige olulisemas paigas kirikus ja kõnetab kirikulisi. Kes tavaliselt on need kirikutekstiile teinud? Läbi aastakümnete on neid teinud koguduse liikmed nüüd just pärast teist maailmasõda. Varasematel aegadel on teinud neid mõisapreilid, mõisaprouad on tikkinud karikakatteid ja ka suuremaid asju. Nüüd kolmekümnendatel aastatel pöörduti profession, maalide poole püüti koostööd teha riigi kunsttööstuskooliga ja sealt sündisid ka toredaid katteid Tallinna Kaarli kirikusse näiteks Tallinna toomkirikusse. Aga siis nende järgnevate ajaloo sündmuste tõttu jäi see katki. Pärast sõda tegid koguduse liikmed ja see on väga ilus ja väga tänu väärne. Ma olen väga tänulik nendele koguduse liikmetele, kes panustasid tegelikult ju sellesse töösse, oma oma igapäeva, oma perekonna kõrvalt, vabatahtliku tööna. Ja see on imetlusväärne, milliseid esemeid on valmis tehtud ja milliseid just eelkõige põrandavaipasid. Altarikatted on sageli olnud lihtsamad ja Tal on olnud ikkagi see, et on olnud käsitööliste jaoks probleemiks mustrite puudus. Altarilinadega on lihtsam heegelpitsi on käidud naaber kirikust nii-öelda toomas mustreid maha joonistamas. Ja üheksakümnendatel aastatel hakkasid jälle tekstiilikunstnikud osalema selles töös. Maasika Maasik oli esimene, kellelt telliti Haapsalu toomkirikusse kirikutekstiilide komplekt. Ja nüüd on hiljem veelgi lisandunud teisi tekstiilikunstnikke. Kui palju on ikkagi neid kogudusi, kus pannakse maha see vaip, mis poest saadakse? No neid on ja seal on mureks see, et kui tahad kellelgilt tellida või spets sest selle ruumi jaoks tekstiili muretseda, siis sa pead leidma selle inimese, kellega koostööd teha. Lihtne on, kus inimene on koguduses olemas, kui seal on näiteks käsitöömeister kellel on silma ja tehnilisi oskusi ja julgust ja ettevõtlikkust. Keerulisem on kirikuõpetaja jaoks siis, kui ta saab seda hakkama väljastpoolt kogudust otsimas inimest, kes aitab tal siis mõelda, et milline see vaip peab olema, kes aitab tal kas siis poest välja valida, poes on valik väike ja, ja piiratud ja, ja need poevaibad ei pruugi kiriku ruumi üldsegi sobida. Või siis sealt edasi minna, et, et lasta kavandada spetsiaalselt selle kiriku jaoks. Et see nõuab koguduselt kirikuõpetajalt sellist ettevõtlikkust. Kui rääkida altarikatetest kantslikatetest, siis tihtipeale nii oluline see ka, et, et see oleks kindlasti õiget värvi ja kindlasti õiged sümbolid sinna peale saaksid, et seal midagi valesti ei läheks. Et kui palju see on ka kirikuõpetaja töö anda nõu öelda konkreetselt, missugused sümbolid nüüd sellesse kirikusse sobivad, missugust ei sobi ja et see värv ka ikka kindlasti täpselt õige oleks. Värvid on meil kirikuseadustikuga ette nähtud, et selles on lihtne, ainult et seal tuleb see tooni küsimus. Küsimusele materjalidest on olemas ja täpselt, ja veel see küsimus, et kuidas ilus toon, mis poes me näeme, kuidas ta selles konkreetses kirikuruumis välja paistab, et seal võib see toon olla hoopis teistsugune alguses. Ja ma arvan, et kirikuõpetaja roll on väga oluline. Sellepärast et ta teab nii neid varre, mida kirikus kasutatakse ja orienteerub ka sümbolites. Ma olen kuulnud ühte lugu Suure-Jaani kirikust, kus oli olnud kogudusel ja kunstnikel natukene eriarusaam sellest, mis on ilus. Et kui koguduse jaoks oli üks tekstiil, üks platserdus, mis tavaliselt pandi kappi siis olen kuulnud, et teie olete seal isegi näitusele pannud ehk siis teisisõnu tihtipeale võib-olla koguduse ilumeel ja arusaam sellest, mis on kunst ja kunstnike arusaam võib olla väga erinev. Võib-olla aga seal on see rääkimine rääkimine aitab omavahel arutamine. Kunstnikule on oluline teada saada, mida kogudus soovib. Et rääkida omavahel läbi, on võimalik valida erinevaid variante ja tehaseese selliselt, et sinna kirikusse sobib, et kogudus selle vastu võtab. Teiselt poolt on ka see, et bla inimesed peavad uue asjaga natukene harjuma, et anda neile mõtlemisaega harjumis aega, mitte peale suruda. Ikkagi pakkuda välja erinevaid ideid, et tegelikult on ju meil kirikutes ka 21. sajandi inimesed, et me ei pea muretsema selle pärast, et me peame sinna kirikutesse tegema 19. sajandi stiilis tekstiil ja meil on 21. sajandi inimesed, kes, kes käivad ka väljaspool kirikut. Et ei pea kartma seda, et, et nad ootavad midagi väga vanamoelist, konservatiivset tuleb rääkida, tuleb näidata võimalusi. On hea, kui inimestele saab näidata pilte, sellepärast et inimene, kes ise ei ole kunstnik, tal on raske ette kujutada. Aga selles jaanikate kohta ma ei oska öelda, milliste konkreetselt silmas peate, aga kui ma need silme eest endale läbi lasen, siis midagi kohutavalt hirmsat seal Suure-Jaanis küll ei mäleta olevat. Aga on see tüüpiline, et kunstnik teeb katted ja kõik on nagu justkui olemas ja valmis ja lõpuks lähevad ikkagi kappi ja kasutatakse mingisugust väga vana altarikatet jätkuvalt edasi. Eestis minul ei tule ühtegi sellist ette, et need kogudused, kes on kunstnikelt tellinud, nad on olnud tänulikud ja on kasutanud ja olnud rõõmsad selle üle. Aga ilmselt on ikkagi see, et on ikka kogudusega ennem ja kirikuõpetaja ei räägitud ja arutatud ja seda tööd on teatavas mõttes ühiselt tehtud, et ütleb juurde ka see moment, et seda raha, mida on tekstiilide valmistamiseks, aga seda on ühiselt kogutud, et see on olnud koguduse ja kunstniku ühine töö, ühine ettevõtmine. Selle kunstnik on niimoodi, et ega Köleri maale ka alati alguses kohe hinnatud ja Arraku tööd on ka alguses väga suurt kriitikat pälvinud ja lõpuks väga armsaks saanud, nii et see on natukene harjumise asi. Kahtlemata, aga Te mainisite siin sellist 20 esimeses sajandis elamist ja, ja ajaloolisi tekstiile siis, mis on need uued elemendid, näiteks mida kasutatakse kiriku tekstiilidega, mis eristavad neid võib-olla sellistest vanadest ajaloolistest katetest? Eristavad materjalid, samet mõjub meile teatavas mõttes vanamoelist sõna, see oleneb ka jälle sellest, kuidas seda kasutatakse, kuidas on katete, ülejäänud kujundus, on uuemad materjalid, vill, mida hakati kasutama 20. sajandil, mida varem näiteks altarikatet tegemisel nii väga ei kasutatud, seda ei peetud nii väärikaks. On ka tehismaterjalid ja muidugi kujundus vist see väljenduslaadse issi stiil, mis on siis tänapäevane ja mis peab muidugi kahtlemata arvestama kogu seda kiriku interjööri, et sinna sobiks, sest kirikud on ju meil veel vanema sisustusega sageli keskaegseid kiriku hooned ja ja uusaegset sisustusega. Millised on kõige vanemad säilinud kirikutekstiilid? Kõige vanem on üks Tuco Kotsion. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpp ja mis on kirikus säilinud, on natuke asju 18.-st sajandist ja siis peamiselt 19 sajand. Kirikutekstiilimuuseumites meil Eestis aga vähe. Kui kogudus tahab tellida endale kirikutekstiile uusi, siis kas tegijaid on Eestist võtta üldse? On ja neid tuleb juurde tasapisi. Tekstiilikunstnikud on huvitatud kirikutekstiilide tegemisest, käsitöömeistrid on huvitatud, kiriku jaoks on jälle raske see, kuidas neid üles leida, et nii seminaril tuli just see küsimus, et õpetaja Marko Tiitus, kes meil seal oli, ütles, et, et me peaksime tegema sellise internetilehe, kust oleks võimalik leida tööde näiteid ja kontaktandmeid. Et saaks need inimesed kokku kirikud, kes tahavad tellida ja, ja tekstiilikunstnikud, kes rõõmuga nõus tegema. Ja muidugi on ka koguduse liikmed, kes tahavad ise teha Rooma kirikusse, et nendel on jälle omad mured, nemad tahaksid saada ikkagi mustreid. Etendan tublisi käsitöölisi, aga kes, kes oskaksid tehniliselt teha ja oskaksid rõngast valida, ka kõige suurem mure on jah, mustrid. Ja mustritega võimalik väljendada ka meie sellist rahvuslikku sümboolikat, mida ka võiks kirikus omamoodi olla ju. Kas siin on vahe ka, et linna kogudused või maakogudused, kus rohkem osatakse sellist rahvamustreid välja tuua? Seda ma ei oska öelda, et sellist vahet ma ei ole näinud väga palju otseselt on küll toodud ühel või teisel pool just otsitud, et seda kujunduse poolt ja et kas kasutada mingeid rahvarõivamotivistike, aga aga jah, linna kogudustel maa kogudustel vahet ei ole. Kui hästi on hoitud meie kirikutekstiilid Sellele peaks rohkem tähelepanu juhtima, et olid küll need muinsuskaitseametikoolitused ja on antud välja ka kirikute hooldusraamat, kus on sellest juttu. Vaata kui vanade tekstiilide puhul teeb see muret, kuidas nad kirikus on hoitud. See on teema, mida peaks kuidagi inimesteni rohkem viime kogudusteni rohkem, nii me just, et kuidas neid asju pakendada, kuidas neid kappi panna, kuidas neid sealt välja võtta, kuidas neid puhastada, kes ja kuidas neid puhastada tohib, seda ajaloolisi asju ei ei tohigi üldsegi ei peaks viima kontserdile materjalid tööde puhastama, kuid Annika ning 18.-st sajandist ja samamoodi, et milliseid kappe teha uutele kirikutekstiilide-le, et see suur töö, mis on tehtud, et need esemed hooaja vastu peaksid ja et nad ilusad oleksid seal kirikuruumis. Et see on üks teema, millele tuleks tähelepanu pöörata, mine näiteks mõelda, et kuidas seda seda teavitustööd kogudusteni viia. Neid võiks paremini hoida palju paremini. Ja lahendused on tegelikult väga lihtsad, aga inimesed ei tule nende lahenduste peale, et siis ongi see just see, et pakkuda välja rääkida neile, et kuidas on võimalik asju pakendada. Ja mida ta hoida näiteks karpides. Väikseid õrnu karikakatteid võiks lausa hoida karpides ja kuidas riputada esemeid, kuidas näiteks vaimulike rüüdelgi peaksid vähema polsterdatud riidepuud. Need on niisugused nipid, mille peale inimene ei tule, et oleks hea, kui saaks selle info viia kogudusteni nendele otsustajatele hingedele, kes kirikutekstiilidega tegelevad. Mis on kõige suurem kirikutekstiilivaenlane, kas koi? Huvitaval kombel ma väga palju ei olegi kirikutes näinud koikahjustustega tekstiil, et ma olen käinud umbes 90. meie EELK kirikus. Niiskus on see, mis on, mis teeb kahju. Hiired rotid on need, mis teevad kahju ja mis on, teeb kahjuga on kui näiteks on vale hooldus on valesti pestud esemeid. Üsna kurb on vaadata, et ka näiteks altari linade puhul, mis on valmis tehtud, aga pesus kokku läinud ühte või teistpidi ja siis kisuvad või on tikandi värv laiali läinud, sellised asjad teevad kahju ja see, kuidas nad on kokku volditud, et kui näiteks on seal sellist tikand, siis kui valesti kokku voltida sisse võib. See vana kate võib katki minna. Ja siin on ka kindlasti eeskuju, rikkamaid kogudusi, kus pööratakse väga palju kirikutekstiilide tähelepanu. Ja ma tahaks kohe Hageri koguduse seda nimetada, kui sinna telliti uued kirikutekstiilid, Ehalill Halliste valmistas sinna Koppe läänid, siis tegi üks koguduse liige, tegi kapi ekstra nende jaoks, aga kas need leidsid selle koha kirikus? See Capani toredasti läbi mõeldud kõik sahtlid, mis välja tõmmatakse, kuhu need tekstiilid sinna laiali laotatakse, et et on, on väga ilusaid näiteid kirikutest tuua küll. Aitäh tulemast vikerraadiosse kirikalüsaatesse Marju Rabe, Eesti Evangeelse luterliku kiriku ajalooliste tekstiilide uurija ja hooldaja ja nõuandja ja muinsuskaitseameti raamatukoguhoidja. Aitäh. Edasi räägime hoopis ühest raamatust Tori kihelkonna kirikukroonikast mis on kenasti saksa keelest arusaadavasse maakeelde pandud. Ja see kroonika aitab meil mõista nii Tori kirik, kuhu jääb kihelkonna ajalugu kui ka laiemalt elu Eestis läbi kahe ja poole sajandi. Minu käes hetkel on tori. Kihelkonna kiriku kroonika, see hõlmab siis seitsmeteistkümnendat sajandit kuni 20. sajandi esimese pooleni ja külaliseks ja stuudios on sedasama Tori kihelkonna kiriku kroonika kaante vahele panija Mait Laas. Ma küsin alustuseks seda, miks just Tori kihelkonna kiriku kroonika ja mis ida sul endal selle kirikuga on? Antud juhul on tegu Tori kihelkonna kirikukroonikaga ja mis on üks selline mikroajalooline killuke, võib olla sellisest kogukonna ajaloost ja mis seal salata, üldjuhul on ju inimestel ettekujutus, et kui märgime kirikukroonikast, et see tähendab seda, et et on kuivatiga osavalt kirjutatud üles statistika, kui palju on surnud ja palju on sündinud ja mitu küünalt osteti ja, ja noh, ütleme niisugune stereotüüp, siis võib-olla kui heita pilk sellisesse raamatusse, siis märgata, et seal on tunduvalt enamat kirjas kui ainult selline statistika ja et selle abil on võimalik ka liikuda siis ühes kogukonna ajaloos. Ja ma arvan, et kuna enda juured ulatuvad ka sellesse aega igasugu kondlikult juba, et siis et see on nagu üks selline võimalus siis tutvuda ka varasema kultuuri ja hingelooga, mis enne öelda mind ennast siin olnud ja, ja võib olla ka see Tori kihelkonna kiriku kroonika võib-olla üks paljudest võimalustest tegeleda identiteediga ja mitte ainult identiteediga, vaid ka siis on ta uurijatele, kes uurivad, ütleme siis seda taastuti seda piirkonda ka allikmaterjali, et saaks enamat teada. Võib-olla, kui me tänapäeval enda lugude kohta teame, nende kaante vahele on pandud. Tori kihelkonna kiriku kroonika nii saksa keeles kui ka eesti keeles, nii et see oleks huvipakkuv lugemine ka inimestele väljaspool Eestit, aga originaalis on see olnud siis ikkagi ju saksa keeles ja seda tulnud tõlkida. Ja ega see saksa keel pole ka ju päris täpselt selline, nagu tänapäeval räägitakse. Ja tõsiasi ongi see, et, et millest tekkiski siis see kõige esimene raske kohtelise tekstide puhul, et üldse olnud omal ajal neti kirikukihelkond ju Eestis üle 100 natukene? Neid algallikmaterjale käsikirju tegelikult täpselt ei teagi, kui palju üldse alles ongi, sest sakslased, kes lahkusid siin omal ajal, et ka nemad võtsid ühes ja kui palju neid üldse säilinud on, et ei ole teada. Aga et kui ma siis Eesti Evangeelse Luteri usu konsistooriumi Marhiivist Janis Tobrelutsu käest leidsin algmaterjali, siis oligi esimene pähklitest see, et et kuidas seda üldse lugeda saaks. Inimene prof Jaan, kes ei ole ei ajaloolane ega ka saksa keele valdaja, et et siinkohal võib-olla ongi, tuleb öelda, suured tänud Janis Tobrelutsu-le ja eelkõige võib-olla maris saagpakule kes nii-öelda siis trantsliku kribeerisid selle materjali ja ka tõlkisid eesti keelde ja minu meelest see ei ole mitte lihtsalt selline kuivas statistika tõlge, vaid siin on kolm erinevat, vaat autorit sellel kroonikal, kes siis on kirja pannud ja lugedes neid erinevaid tekstiosasid, siis on märgata ka teatud selline inimlik pool, ehk siis inimese iseloom, et kes on selle kirjutanud ja siinkohal müts maha maris saagpakk ees, kes on väga pieteeditundeliselt õrnalt seda materjali siis eesti keelde pannud. Aga võib-olla need nüansid, mis omal ajal on selliseid sõnu, mida tänapäeval enam ei kasutada ei, saksa keeles, eesti keeles on väga loetavalt tänapäeva keelde nagu ümber pannud ja, ja oleme ausad, nii et siin on, kui lugeda seda teksti, siis no ma arvan, oled tänapäeval ei julgegi enam inimesed nii avameelselt rääkida asjadest, nagu nad toona on seda teinud. Autoriteks olid siis Tori koguduse vaimulikud. Mida põnevat me saame teada sellest raamatust, missugused seigad tori koguduse ja ümbruskonna elust koostajana sulle endale meelde? No ütleme, eks siin on neid seiku üksjagu, sest antud ajahetke pastorid muidugi kohustus kirjutada, pidada kroonikat, see oli kohustus ja seda kontrolliti siis kirikukonsultatsioonide käigus. Aga milles kirjutada, see oli ju pastorite omal vaba voli, suhteliselt vaba voli ja siis nad kirjutasidki seda üles, mis nende jaoks tundus olevat tähelepanu väärne ja Emil ohve puhul muidugi on huvitav, see, tema oli võib-olla passoritel oligi see probleem, et nad pidid ühest küljest olema nagu hingekarjased, aga samas ka põllumehed, et seista hea nii-öelda siis oma majandusliku järje eest. Emiloffecis oli pigem selline, võib-olla tundub nagu rohkem selline majandushuviline, et teda huvitas väga, kas maameistrist saavad ühel hetkel tehase töölise, näiteks Sindi vabriku ja siinivabrikusse tulid töölisid, keda siis pastor Emil ohve pidas, pigem selliseks rämpsrahvaks, noh, kuidas see, see, mida ta sellel täpselt mõtles, seda saab muidugi raamatus lugeda täpsemalt, et kuidas kõlbeline kõlbeline hoiak oli nendel inimestel, kes siis kihelkonda tulid juurde, mis vaeva ta siis pastorihärra tõid. Aga samas oli ka kindlasti selliseid kirjanduslik käsitlusi kohalikus kultuurielus vaimuelust eelkõige maris saagpakk on tulnud ka väga huvitav, seega välja näiteks kuivõrd oluline on tegelikult üks väikene hetk elus. Et rajal 1800 kuuekümnendatel ja kaheksakümnendatel oli siis suur usuvahetus ja pastori härradel olid üsna kimpus selle teemaga, et keda kuidas leeritada või keda paari panna ja väga palju kohtuvaidlusi tekkis sellest. Ja konkreetselt siis Carred Lin järjekordselt kohtuistungilt tulnud ja kus oli siis süüdi tunnistatud oli oma pere keskel kummardus, olles võtma väikestiku. Ja sel hetkel, kui ta siis kummardus selle tiku järele sai ta südamerabanduse ja sellega oli tema lugu pannud. Ja selliseid nagu seiga, mis on nagu kirja pandud annavad nagu alus on mõeldud, et kuivõrd olulised on need noh, nihukesed, pisikesed detailid, ilus, et et ühest küljest küll siin räägitakse siis vaimustunult, et sellest, et kuidas ehitatakse kirikuid ja et palju rahulolematuid, kes kõik tahavad saada suuremat kirikut endale, et annaks jumal rohkem selliseid rahulolematuid ka tänapäeval. Siis samas ka oleme ausad, ka pastorihärra ei ole jätnud väljendamata oma sisemisi selliseid kõhklusi, kahtlusi et tähendab üks pastori härraks olemine näiteks nii, et sellised ürikud on nagu tänuväärset, kui need Eestimaa pealt rohkem üles leitaks ja ka tehtaks nii-öelda laiemale publikule kättesaadavaks, et see võib-olla olekski ka antud raamatu puhul üks oluline moment. Sest noh, tegelikult on neid raamatuid senini ilmunud viis tükki kui arvestame seda, et kui kihelkondi üle 100 oli, et siis võiks anda päris hea ülevaate mingitest perioodidest just nimelt sellises kogukondliku ajaloo taustal, aga mille põhjal saaks juba teha suuremaid üldistusi? Tegelikult tundub lausa uskumatu, et neid pole veel siiamaani välja antud, et neid praegu välja antakse, sest see materjal kirjalikul kujul väga tänuväärt materjal on ju olemas, aga ma saan aru, et ega see Tori koguduse vaimulik selle usuvahetuse liikumise suhtes väga positiivne ei olnud nii-öelda üsna üsna murelikult vaatab sellele siin kroonika põhjal. Tagasi jah, et eks nende aeg oli erinevaid, samas on mõned leheküljed eespool, noh, selles mõttes ongi huvitav ajas rännata, et mida pastorihärra sel hetkel, kui ta kirjutas, ei teadnud, mis tulemus on, aga meil on tagasivaates hea vaadata. Et samas ta väga hindas 300 meetri kaugusel tema pastoraadist, kust ta need üles kirjutas, neid oma nii-öelda siis märkmeid asus õigeusu kirik ja pastoraadihoone ja ta väga austus ka suhtub nii-öelda oma kolleegi küll teisest konfessioonist ja kindlasti saab ka väga palju teada selle kohta, millises seisus luteri kirik, kuidas kirikusse suhtuti. Jah, võib-olla siin küll tuleb ka väikse reservatsiooniga suhtuda, et selge see, et pastorihärra võib-olla tihtipeale on ka seal ära maininud seda, et ta kirjutab mingid asjad üles ja just sellepärast, et meeldida nii-öelda siis oma ülemusele või siis vastupidi, et ta on ka väga tõsist kriitikat teinud, et, et see on tõesti väga siin subjektiivne, osaliselt see materjal, aga selliseid vihjeid ja nägemusi siis sellest koguduse hoiakutest saab sealt välja lugeda küll. Huvitav, kui palju seda materjali üldse on ajaloolased kasutanud neid kirikukroonikaid, mis käsikirjaliselt on olemas ja mida annaks ju üles otsida, ära tõlkida ja. Ja uurida professionaalsed ajaloolased nende materjalidega on kindlasti kokku puutunud, aga kui Võrnad on need, mis Ühes leitud või mille olemasolust ollakse teadlikud, mis arhiivides on aga ütleme, laiemale lugejaskonnale või huvilistele on paraku juba tänu sellele, et nad on, on saksakeelsed, käsikirjalised raskesti loetavad ja seetõttu ka kättesaamatud ja palju sõltustes sellest vastuolust, kui pikalt ta viitsis tahtis kirjutada just just nimelt et mõni pastori härra, et tal eriti see võib olla sulg ei jooksnud just eriti libedalt, et ta tegi kohustuslikus korras noh, niipalju kui nõuti ja, ja mitte enamat, aga samas on tõesti passar härrasid, kes oli biblio fiilid ja kellel see sulg oli nagu südamelähedane ja ta ei piirdunud ainult sellise kuiva tekstiga, vaid just nimelt, et me võime neid tekste vaadata kui kirjandust. Et mis on tõesti paeluvad ja nii palju inimesi, kes on lugenud, on isegi öelnud, et need tekstid on kohati nagu põnevusjutud. Et sõltumata sellest, et tegu on ühe kogukonna kroonikaga, võib seda lugeda ka täiesti kogukonnas, mitte pärit oleva inimese kätt, kes, kellel ei ole mingit otsest seost, et on ikkagi huvipakkuv. Ja mis võib olla antud juhul, teevad selle raamatu, võib olla mitmekülgsemaks, on kas need fotod iseenesest, mis on ka ajastutruud ja võib-olla annavad ülevaate sellest, millest kirikuhärra ei ole võib-olla kõnelnud ja, ja olustiku kirjeldanud, et aitab lugeda peale sellesse maailma lihtsalt nagu siseneda. Ma vaatan, et viimane kirikuõpetaja, kes on kirjutanud siin Johan Reidak on olnud väga suur, siis tõesti kirjamees küll, aga on, on sellest viimasest perioodist, mille kohta tahaks võib-olla kõige rohkem teada saada 1911 kuni 1945 ongi ongi mõned fotod lõpeb viimase fotoga siis Tori kiriku varemetest pärast saksa vägede süütamist 22. septembril aastal 44, nii et see on enam-vähem ka selle kroonika lõpp. Jah, et küll nüüd Tori kirik on taastatud enam mitte küll Maarja kogudusena küll aga siis püha Jüri kogudusena ja selles mõttes, et ikkagi on kiriku varemed ja ka sisu saanud omale uue elu ja hingamise. Et selles mõttes ma loodan, et ka tänapäev ehk tekitab võimalusi ka tänastel pastori härradel või siis sellisel kohusetundlikel koguduse liikmetel ikkagi seda kroonikat edasi viia, sest iseenesest selline vorm on ju ääretult huvitav, kuigi noh, lugeda, kui on kaks sajandit mööda läinud, et kuidas siis elu oli ja ta mõjub kuidagi terviklikuna sellises formaadis nagu ta on, et täna ma ei kujuta ette, kuidas tulevikust, kui tahaks teada saada koguduse eluolust, et kus siis seda materjali võiks küll leida. Facebooki arhiivist? Jah, see on ka võib-olla. Kas selline variant, aga selline paberile tindiga kirjutatud ja südamega nii-öelda sisse süvistatud tekst, et see üldjuhul jääb? Aitäh tulemast saatesse, Mait Laas. Rääkisime siis Tori kihelkonna kirikukroonikast, mis on välja andnud tud Mait Laas, olete selle kaante vahele panija ja olgu see siis julgustuseks, praegustele vaimulikele panema kirja mis kirikus ja ümbruskonnas sünnib, ja teisipidi, kuna tõesti neid käsikirju on ju küll ja küll veel, siis võiks ju neid järjest avaldada ja nõnda saaksime kõik teada rohkem oma kodukandi kohta. Aitäh teile. Kirikuelu tänase saate pani kokku toimetaja Meelis Süld head päeva jätku ja kuulmiseni taas järgmisel pühapäeval õhtul kell 19. Null siis kui jumal lubab ja me elame kõike head.