Algab kirikuelu saadet juhib Meelis Süld. Tervist ja head emadepäeva õhtut kõikidele kuulajatele. Tänased teemad ei ole küll niivõrd emadepäevaga seotud. Kui räägime valitsuse plaanist kaotada ära erakoolidele makstav tegevustoetus siis puudutab see ju paljusid kristlikke emasid ja peresid, kelle lapsed käivad erakoolis kirikukoolis. Seekordne saade on salvestatud Tallinnas Toompeal kirikuvalitsuses ja seal kohtus kolmapäeval valitsuse ja kiriku koostöö komisjon. Teemasid, mida käsitleti, oli mitmeid. Üks olulisemaid küsimusi jätkuvalt haamri all oleva Narva Aleksandri kiriku saatus. Aga samahästi räägiti ka Niguliste kiriku tagastamise probleemist. Lähemalt räägib valitsuse ja kiriku koostöökomisjoni sellenädalasest kohtumisest Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma. Komisjon. Nüüd valitsuse ja EELK vahel on tegutsenud juba pikki aastaid ja ja seal kasutatakse just nimelt neid küsimusi, mida on tarvis lahendada kiriku ja riigi koostöös ja üks teema, mis praegu on üsna tuline ja, ja millest on ka kirikuelu saates mõnevõrra juttu olnud, kes on kuulanud, on Narva Aleksandri kirik ja Tartus ja võimalik olukord, kus kirik läheb müüki. Aga mida selles olukorras teha, millised on väljavaated ja mida selle kohta kolmapäeval ka omavahel räägiti? Jah, meie komisjoni üheks eesmärgiks oli, oli siis omavahel kooskõlastada edasised sammud ja tegevused. Me Narva kiriku pankrotiprotsess, siis oleksime ühel poolel, mitte ei vastanduks teineteisele, ehk siis riik kirikule. Ja pärast oli see ka meil päevakorras ja me arutasime, et millised võiksid olla meie edasised koostööviisid kogu selle probleemi siis lahendamisel ja, ja me jõudsime tegelikult välja teatud ühiste postulaatide või teatud kokkulepe või hea tahte kokkuleppepunktideni kus me siis tõdesime, et me oleme samal positsioonil ja, ja võiksime esindada siis sama huvi säästa kiriku müümine või takistada seda või, või püüda seda siis vältida. Ja siis kirik saaks Narva suur kirik saaks ikkagi jääda kirikukasutus kui ka kultuuriürituste tarvis edaspidi avalikkuse jaoks avatuks. No millised need väljavaadet tegelikult praegu on? Pankrotimenetlus kestab, eks ole? Jah, kui ma nüüd täpselt mäletan, siis järgmise nädala alguses peaks kogunema võlausaldajad pankrotihalduri kutsel ja edasi peaks siis pankrotihaldur hakkama seda protsessi kujundama, aga loomulikult need, kes siis hakkavad esindama või aitama pankrotihaldurit, et seal vastavalt seadusele see, see sõltub ka, kuhu suunas võib-olla pankrotihaldur neid asju lükkab ja, ja sellepärast on ka meie huvi edastada ka haldurile siis kindel riigi ja kiriku ühine tahe. Et, et, et ta siis ka teaks, millisel positsioonil kirik ja riik ise asuvad selle kirikuga seoses ja, ja võib-olla ka lähtuvalt sellest, kui läheb juba pankrotivara näiteks müümiseks siis haldur juba teab, et mismoodi toimida ja ja kas on üldse muid võimalusi, kas, kas peab üleüldse jõudma näiteks kiriku müümiseni ja seal on ka ju kalmistut, mitte ainult kirik. Lühidalt, kui vaadata tagasi, siis mismoodi see olukord ikkagi tekkis, et Narva Aleksandri kogudus on pankrotis ja ja me räägime siin võimalikust koguduse hoonete müügist, kalmistu müügist ja kirikuhoone müügist. No sellest on varem küll palju räägitud ja kogu seda lugu jutustada ei ole ka siin raadioeetris lihtsalt otstarbekas aga lühidalt kokku võttes on siis olukord kujunenud nõnda, et täna on Narva kogudus pankrotis seetõttu, et talle jagu enam summasid või varasid nii palju, et suudaks maksta Narva Aleksandri suurkiriku restaureerimisel võetud laene või tagatud laene ja sellepärast siis ollaksegi pankrotte situatsioonis, mis asjaoludel need võlad tekkisid ja laenuta anti või tagati, noh, see on üks väga segane ja pikk protsess olnud, milles lõplik selgus, puudub ka minul täna peapiiskopina, seal on olnud ka samme, mida on astutud nii-öelda sellise eetilises ja õiguslikus mõttes piiripealselt, et on ka oma oma volituste ületamise olnud. Ja osapooled on, võiksin täna öelda niimoodi isikliku hinnanguna toiminud kõik teatud faasis ebaõiglaselt või ütleme siis nii, mitte mõistlikult. Aga noh, see on selline minu subjektiivne hinnang. Niiet täna on meie ees probleem, kus koguduse pankrot on, on käes ja tuleb asuda siis võlgnevusi ja nõudeid likvideerima, mis koguduse vastu nüüd on esitatud selles menetluse käigus ja see on ainus võimalus on siis vara müüa, kus siis neid vahendeid saadakse, kui palju sealt vahendeid saadakse, kas kogu vara on müüdav vara, kas on võimalik kuidagi kiriku ja kalmistute ka teisiti käituda seda ja siis vaatame, kuidas see võimalikuks osutub. Riik siin midagi välja ostaks, kas seda soovi kiriku poolt olnud? No me ei ole nii kaugele veel jõudnud oma oma aruteludes kui pankrotihaldur lõpuks otsustab ikkagi kiriku müüa samamoodi nagu muu pankrotivara. No sellises situatsioonis, eks me peame vaatama, mis on see hind ja kellel otseselt on seda suur kirikut tarvis, kas kogudusel mõnekümne liikmesel kogudusel ja kas, kui kirik selle hoone siis tagasi ostab peab ka arvestama selle hoone edasise restaureerimisega või on see huvi siis riigil või on keegi eraettevõtja huvitatud nii-öelda heategevuse korras osalema? Noh, need on sellised spekulatsioonid, mida ma praegu välja ütlen, et me ei ole arutanud neid olukordi, aga eks igasuguseid stsenaariumeid nii positiivset kui negatiivset ju käivad peast läbi ja mure on suur. Ma saan aru, et ühine huvi riigiga on siin siiski see, et see kirik jääks avalikku kasutusse ja sealt säiliks ka jumalateenistuseks. Tegevus no me isegi tegelikult fikseerisime päris konkreetselt meie ühise huvi, ma võin natukene refereerida, mida me, mida me otsustasime siis otsustasime seda või meie ühine huvi on see, et Narva Aleksandri suurkirik jääb ka edaspidi avalikku kasutusse, kusjuures oluline on, et jätkatakse nii usuliste kui kultuuriliste funktsioonide täitmist. Samuti on meie huvi, et need investeeringud, et mis praegu on Narva suurkiriku taastamiseks tehtud, oleksid õiguslike vahenditega kaitstud. Samuti see, et Narva Aleksandri koguduse omandis olevat kalmistud ja kultuuriväärtustega vallasasjad saaksid seaduse alusel nende saatus otsustatud ja et oleks tagatud vajadusel avalik asutus või ka kaitse näiteks esemete puhul. Samuti pidas meie ühiskomisjon oluliseks, et Me jätkame läbirääkimisi ka ka võlausaldajatega, siis nii-öelda ühiselt positsioonilt, et leida siis sobivaim kompromiss ning tõdesime ka, et meie ühine huvi ka tulevikus. Kui nüüd kirikuhoone jääb edasi kiriku- ja kultuurifunktsiooni täitmiseks kasutusse, et meie ühine huvi on ka edaspidi koostöös leida võimalusi selle hoone taastamise jätkamisel, mida siis see iganes võid tähendada, milliste projektide kirjutamist või ühist koostööd kuskil seda näitab, siis juba juba aeg. Ja täpselt need samad seisukohad ka on siis kirja pandud ja, ja need me oleme ka otsustanud, et esitada või edastada siis pankrotihaldur Eveselbergile. No oletame, kui läheb käiku must stsenaarium ja triik tuleb panna müüki siis kumba te eelistaksite, et selle omanikuks oleks näiteks vene õigeusu kirik, kus on tegelikult olemas ju seal kogukond ja rahvas, kes võib-olla siis tõesti kasutaks seda kirikut, säiliks ka jumala teenistuslikud funktsioonid seal kirikus või näiteks oleks seal tõesti lihtsalt üks kontserdisaal või mujal maailmas on ka näiteid sellest, mismoodi näiteks tsirkusestuudio on kirikusse kolinud. Ma arvan, see, kes on selle kirikuhoone omanik, ei olegi niivõrd oluline, kuivõrd see, milline saab olema selle kiriku edasine kasutus ja funktsioon. Teoreetiliselt on ju võimalik, et nii õigeusu kirik kui ükskõik kes eraettevõtja, saades selle hoone omanikuks lubab Luteri kirikul rahulikult tegevust jätkata, oma jumalateenistusi pidada või, või siis ka noh, näiteks kontserte korraldada, ehk siis see, kes on omanik, see ju ei ole tegelikult nagunii nii oluline küsimus on, kas see funktsioon seal jätkub, ehk siis kirikuhuvi on ju jätkata seal koguduse tegevust ja riigi huvi on seda hoonet restaureerida ja üles ehitada kui teatud ka läänelike väärtuste, sellist kultuurikantsi. Nüüd meie meie idapiiril, et eks riik küllap on ka enese jaoks selle huvi kuidagi sõnastanud paremini kui mina praegu oskasin teda öelda, aga aga selge on see, et riigi huvi ei ole ka kaotada neid investeeringuid, mis sinna juba praegu tehtud on. Narva Aleksandri kiriku saatus oli siis üks teema, mida käsitleti kolmapäevasel vabariigi valitsuse ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku vahelise koostöö arendamise valitsuskomisjoni koosolekul mis toimus kirikuvalitsuse ruumides kolmapäeval. Aga teemasid oli veel ja üks põletav teema, mis on ka tähelepanu pälvinud, on erakoolide rahastamine ja õigupoolest selle rahastamise küsimärgi alla. Noh, ütleme nii, et luteri kirik, kelle kogudustel on on kolm luterliku või kirikliku erakooli, on olnud nende koolide loomisest saadik teatud mõttes murelik, sellepärast et Tallinnas tegutsevat kaks kooli Tallinna toomkool ja ja Kaarli kool ei ole saanud regulaarselt praegugi osa sellest tegevustoetusest, mis omavalitsuse kaudu peaks nendeni jõudma ja, ja kahjuks ei ole rääkimised riigiga aidanud meid kuidagi lähemale, ehk siis ei ole haridusministeerium suutnud siiamaani Tallinna linnavalitsust mõjutada niipalju, et seadusega tagatud tegevustoetus meieni jõuaks. See puudutab mitte ainult Bagole või luterlik kiriklik erakoole, see puudutab tegelikult kõiki erakoole Tallinna linnas. Ja kui me nüüd me teada, et valitsus või uus koalitsioon on kavandamas erakoolide tegevustoetuse maksmise lõpetamist üle-eestiliselt siis minu hinnangul ei ole selle kohta ka saatnud kirja peaministrile. Minu hinnangul on see teatud vormis koolikiusamine ehk siis erakoolid, kes on täna teistsugused, samas tagavad riikliku õppekava alusel kõik need tingimused, et õpilased saaksid ka riikliku õppekava alusel selle hariduse, mis Eestis on kehtestatud selliseks normhariduseks. Ehk siis erakoolidena kõik erakoolid täidavad need tingimused, mida riik on seadnud ja, ja samas peavad nad lisaks maksma nagunii selle erisuse eest, nagu näiteks kristlike koolide puhul on siis see, et õpetus on, on lähtuvalt kiriku õpetusele või väärtushinnangutele. Ja nüüd riik on kavandamas nagu tegevustoetuse lõpetamist, mis meie hinnangul on, on lihtsalt ebaõiglane ja, ja ei ole ka selliste euroopalike põhimõtetega kooskõlas, sest praegu on ju see olukord, kus mina näiteks lapsevanemana ei saa panna oma last kuhugi munitsipaalkooli teadmisel, et ta saaks sealt siis kristlikele, põhimõtetele vastava hariduse või või et tal oleks võimalik seal näiteks ka kirikus järgitavaid tavasid või traditsioone järgida. Ehk siis munitsipaalkoolis neid eeldusi ei ole loodud. Samas on on need õigused lapsevanemal olemas, nüüd ongi küsimus, kust need siis luuakse, siiamaani toetas riik printsiibina erakoole kus siis need tingimused luuakse lapsevanemate omal osalusel. Nüüd Ma saan aru, et riik hakkab tegema siiski õpilastel vahet. Ei toeta ühtviisi kõiki õpilasi munitsipaalkooli ja erakooli õpilasi. Ja samal ajal kui me tuleme näiteks usuküsimuste juurde, siis me ju teame, et et Eesti vabariigis taasiseseisvumise ajast peale ei ole suudetud munitsipaalkoolidesse sisse seada sellist usuõpetuse või usundiloo programmi, mis oleks kättesaadav kõigile ja ühtviisi kohustuslik vähemalt mingis mahus kõigile, ehk siis. Meie ühiskond produtseerib selles valdkonnas võhiklike ja harimatuid õpilasi selle lünga täitmiseks siis erinevad konfessioonid on oma oma konfessionaalseid koole looma hakanud. Aga nüüd tundub, et, et ka siin riik on asumas takistama seda tegevust ja, ja kõige lihtsam on alati teha poliitikat või poliitilisi otsuseid läbi eelarve, et kui sa lihtsalt enam kellelegi raha ei anna, siis ta lõppkokkuvõttes on sunnitud oma tegevuse lõpetama. Et meile tundub see olukord ebaõiglane ja selleks ma olen ka ise vastava pöördumise peaministri poole teinud. Kas te olete jõudnud arutada seda ka kristlike koolide Liiduga või siis tegelikult laiemalt üldse erakoolidega mitte ainult kristlik erakoolidele? Aga see teema on olnud tegelikult üleval kõik viimased aastad, et kui Tallinna toomkool alustas tegevust 2011, siis alates sellest on see teema erakoolide rahastamise teema olnud kogu aeg meie kõneaineks, nii selles valitsus ühiskomisjonis kui ka kohtumistel ministeeriumis, kohtumisel Tallinna linna esindajatega ja ka kristlike erakoolide liit, mis on, mis on nüüd asutatud ja kuhu kuulub praegu minu andmetel üheksa kristlikku erakooli on teinud vastavasisulise pöördumise nii nii haridusministeeriumi kui riigikogu kultuurikomisjoni poole. Ehk siis see teema on olnud kogu aeg tuha all hõõguma, seal me oleme kogu aeg suhelnud ka ametnike ja poliitikutega, aga, aga nüüd on meid üllatanud see, et meid tegelikult ei võeta kuulda ja lihtsalt, et haridusminister on oma seisukohta esindades surumas peale teatud printsiipe kogu riigile. Minu meelest on see oht ka omamoodi demokraatiale. Kui veel kolmapäevasest valitsuse ja ELK vahelise koostöökomisjoni koosolekust rääkida, kas oli veel teemasid, mis üles tulid ja kui, siis millised? Alati on, on teemade ringis olnud erinevate alakomisjonide töö, nimelt sellesama ühiskomisjoni juures on veel alakomisjonid, on kultuuriväärtust, alakomisjon, sotsiaalküsimuste alakomisjoni, õigusküsimuste alakomisjon. Seal on küsimuse all olnud näiteks ka avalikkusesse jõudnud vaidlus riigiga risti kiriku põranda alt leitud müntide küsimuses, et kellele kuuluvad need need mündid ja see ei ole mitte niivõrd nende müntide väärtuse pärast see vaidlus, kuiver, põhimõtte küsimus, et kas kirikupõrandalt leitav ese on, kuulub automaatselt riigile või sellele kogudusele kirikule samuti küsimuse all on olnud jätkuvalt ja pidevalt alati see, et kaugele jõutud tutt siis Niguliste tagastamise või kompenseerimise küsimuses, sest see küsimus on käinud linna ja riigi vahelise vaidlusena ära riigikohtus ja kiriku subjektsus on endiselt olemas, ainult et otsust vabariigi valitsuse tasandilt ei ole siiamaani tulnud. Ja arutati ka loomulikult rõõmsaid asju, ega siis me alati probleemiliste kõnele maarjamäe aasta kaheksa sajandit maarjamaad saab ju selle aasta lõpus ümber ja sellega seoses on toimunud väga palju suurepäraseid üritusi üle Eesti kogudustes ja ka mujal. Ning see on ka olnud ju üks nendest ürituste sarjadest, mida, mida riigi poolt on toetatud ja mida on ühiselt siis ka korraldatud. Ja arutati ka seda, millised punktid uues koalitsioonileppes puudutavad ka usulisi ühendusi. Minister Hanno Pevkur andis sellest väikese ülevaate ja ka jooksvalt tekkinud küsimused, näiteks rahvuskaaslaste programm, mis rahastab eestikeelset tööd siis diasporaa-s või väljaspool Eestit, ka seal on koht, kus on puutumus selgelt eesti keelsete kogudustega. Ja meie huvi on olnud, et selle programmi raames ei toetataks mitte ainult kooride ja rahvatantsijate ja, ja, ja selliste muude kultuurivaldkonna gruppide tegevust väljaspool Eesti piire, vaid et sinna oleks hõlmatud ka kiriklik tegevus ajaloolistes eesti asundustes kas siis ida pool või siis ka väliseesti kogudustes lääne pool. Tulles tagasi alguse juurde, me rääkisime Narva Aleksandri kiriku olukorrast ja mainisite siin vahepeal Niguliste kirikut. Et ühest küljest me näeme seda, mismoodi koguduse tegevuse tulemusena on üks kirik pankrotti jõudnud, teisipidi tahab kirik tagasi saada ühte hoonet, mis praegu üle kiriku käsutuses, aga mida siiski hästi vaadatakse, kas siin on võimalik, on mingisugune nii-öelda vahetus kaupete? Narva Aleksandri kirik jääb siiski kiriku käsutusse, aga Nigulistes loobutakse selle tagasitaotlemisest loobuda. Võetakse, eks see otsus tuleb langetada ju seaduse alusel ja otsuse langeta ajaks on täna vabariigi valitsus ja me oleme rääkinud väga erinevatest variantidest aja jooksul, ma usun, et see saaga hakkab umbes 20 aasta pikkuseks juba kujunema, kõikide kultuuriministrite kõikide peaministritega on, on see küsimus üleval olnud ja on olnud ka erinevad variandid siis, et mismoodi võiks seda teemat lahendada. Aga seadus täna ütleb, ütleb nagu väga selgelt, et kas kindel objekt tagastatakse subjektile või siis kompenseeritakse. Loomulikult ei ole välistatud mingisugused siis nii-öelda muud kokkulepped, aga ettepanekute paketiga peaks tulema välja vabariigi valitsus, kelle ülesanne on see otsus langetada. Aga siiamaani ei ole, ei ole suudetud, et seda otsust isegi mitte ettepanekuna meie lauale esitada ja ja see tekitab lihtsalt väikest nördimust ja teatud tüdimust, aga, aga põhimõtteliselt ootame me ikkagi ju õiglast lahendust ja ootame otsust, aga siiamaani oleme seda veel saanud. Millel on järgmine valitsuse ja EELK koostöökomisjoni kohtumine? Komisjon koguneb kaks korda aastas. Traditsiooniks on kujunenud, et kevadel, maikuus ja sügisel septembrikuus nii et järgmine koosolek lepiti kokku septembri teise poolde. Aitäh selle intervjuu eest Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma. Kirikuelu selleks korraks ongi kõik, mina olen saatejuht Meelis Süld ja soovin head emadepäeva õhtut kõikidele kuulmiseni taas nädala pärast, kui jumal lubab. Jame, elame.