Säde filmist. Head raadiokuulajad täna jätkame meie vestlust Eesti filmiajaloost ja filmide tegemisest üldisemalt koos eesti kino legendaarse helimehe dokumentalisti Enn sädega. Nii nagu eelmises saates, nii peab seegi kord teid hoiatama, et tegemist ei ole ametliku ja igakülgselt tasakaalustatud ajalooga vaid pigem suuliselt pärimusega, milles siin ja seal võib leida ka pisikesi ebatäpsusi. Ometi usun ma, et ajaloo puhul on faktidega vähemalt samavõrdselt oluline. See, kuidas maja lugu mäletame. Oleme oma jutuga jõudnud 67.-sse aastasse. Eelmises saates rääkisime, kuidas Viini postmarki pidi esialgu tegema Igoril sov aga kuna ta lääne põgenes, võttis Veljo Käsper filmi lavastamise üle. Peatume hetkeks veel sellel nõukogude ajale nii iseloomulikul, komöödial, kust, kui ei midagi muud, mäletame vähemalt ühte hüüa. Komöödiakomöödia mõnes kohas oli piinlik nagu ikka eesti komöödia puhul ja mõnevõrra ootamatut Käsper kes oli väga sõnaosav esineja, ta võis 10 tundi järjest, kuidas tal oli vapustav mälu, noh, rahvaluule korjajad nimetavad sellist mälu hobuse mäluks, ta võis maailma filmiklassikast käisest puistud arve, asju, mida mina üldse siin suuteline tegema ja ta võttis alati ütleme nii, panen väikse liialt, see võttis ütleme 10 duublit alati muidugi teadagi, valis lõpuks esimese. Et sellega Vello läks näitlejate hulgas. Noh, ajalukku kohutavalt palju tampisid seda vaest näitlejat niimoodi, et lõpuks nad olid nii nagu mehhaanilised nukud ei saanud enam aru, mis välju tahtis. Noh, aga seal oli niisugune šarmantne seltskond, noh, Abelist alates ja kõigi teistega lõpetades, ma kujutan ette, et nad võisid võtteplatsil lustida ja komöödias ase näha, kas näitleja lustib või teeb seda pika hambaga saaks kuratsele päeva kuidagi selja taha, nii et ma olen seda nüüd küll ammu vaadanud, moodsad polegi nii hull, et võib küll. See film ilmus ju ekraanil ajal, mil Moskva poolelt olid tulnud esimesed tõeliselt populaarsed Vene komöödiad, kui me meenutame neid komöödia, kus Andrei Mironov mängib varasemad operatsioonid, käed jajaja muidugi, ja see jah, ja, ja pealegi see soomeugrilane oma olemuselt ma ei tea, me oleme kõik nii raskemeelsed ja kõige suurem enesetapjate arv ja noh, vaata ikka neid asju kõik ja soome-ugri aja lugugi on kummaliselt pahupidine. Me teeme suureks ja elame üle oma suuri kaotusi. Jüriöö ülestõus ja 1900 viiesaast Sinimäed ja kõik ma üldse ironiseerida. Sest et noh, tõepoolest see rahva killukene eriti eestlased. Meil ei ole ühtegi materlootsin uhkelt ju letti panna, mis sa ikka ära teed. Teine asi on see, et kas see nüüd ei tekita tervist kogukonnas omamoodi kompleksi, et me olemegi niuksed, äpuutset, me ei oska isegi komöödiat teha, noh ega ei olegi neid nii väga ka pärast seda ei tehtud, eks ole, nüüd Nõmmikust rääkimata ja huvitav, et natukene sellest filmi tegemise peavoolust välja Tallinnfilmist väga suuri komöödiaid pea ei mäleta midagi. Küll, aga 60.-te lõpus hakkab endine Estonia balletiartist Sulev Nõmmik tegema filmi esimese filmina saab ta telefilmis tehtud, et mehed ei nuta, mis võidab varnas festivali peaauhinna Bulgaarias, siis mis annab suledamekule võimaluse veel teha nii mõnigi film, ehkki kogu Eesti tõsiselt mõtlev kultuurilisus on vapustatud, kuidas midagi nii madalate mõttetud on üldse võimalik Eestis ekraanile tuua? Jätame Sulev Nõmmiku, kes on praeguseks hetkeks muutunud kõikide jaoks klassikuks, sellepärast et ka need tõsiselt mõtlevad. Kultuuriintellektuaalid on kunagi olnud lapsed ja ikka neid Sulev Nõmmiku filmi armastanud. Nad ei suuda neid täna enam sellisel viisil kritiseerida nagu kaasaegsed, nagu igasugusel ajal noh, lõpus keerab ringi peale ja minu arust oli just seesama, sa tuletasid meelde Elder reasanov, oli see mees, Moskva, see peakommid jantidest üks, kes keeldus Moskvas kinokomiteed, tees oma komöödiaid müümast komitee juhtkonnal ilma publikut tähendab see sama efekt, see ameerika komöödiate odav efekt, kus naeru kohtad, lastakse naeru peale. Sest sa oled äkki nii lolliti, naerad enese, on ilmselt see psühholoogilise haarad kaasesse naer on nii loll, et sa hakkad seda naeru naerma ja lõpuks on suletud ring ja sa räägid nii, et silmad märjad või ükskõik mis. See oli väga ilus tähelepanek, komöödiat tuleb vaadata seltskonnas, sest see ei ole nagu ühe mehe, itsitab toad nurka, vaatad kõik sisse. Ja noh, Nõmmikuga ilmselt nii ongi nüüd, et naerame kõik koos mitte. Ja siis jõuame 60.-te aastate viimaste aastateni, mis ilmselt on kuni tänase hetkeni võib-olla Eesti filmielu tõelised kuldaastad. 68. aasta on see kummaline aasta, kus ühest küljest Lennart Meri, kes on Tallinnfilmis toimetaja, kirjutab ühe läbi aegade kõige kuulsama filmiteemalise artikli suure üksiklane, kus ta heidab Eesti filmile, et te kõiksugu asju, samal aastal ilmub Grigori Kromanov dokumentaalfilme meie tor Artur rinnest, kes juba nõukogude ajal oli huvitav fenomen selles suhtes, et ta oli käinud Siberis ja tagasi tulnud ja ikkagi saanud rahvas ajas väga populaarseks. Samal aastal ilmuvat Jüri müüri inimesed sõdurisinelis Leida laius, stepp libahundi Kaljo Kiisk teeb hullumeelsuse, mida Nad peavad Kaljo Kiisa kõige paremaks filmiks. Ja kohe järgmisel aastal lisanduvad sinna veel Grigori kromonovi viimne reliikvia ning Arvo Kruusemendi kevade. Kahte aastasse mahuvad enam-vähem kõik need filmid, mida me hea meelega paigutasime eesti filmidel läbi aegade esikümnesse kütta. Pane tähele, kõik nende filmide ajal on peatoimetajaks Lembit Remmelgas. Kas me tahame seda tunnistada või mitte? Väga vastu oksuslik isik ja aga ta midagi tegi selles stuudios puhtaks peksis sealt välja haltuura tegijad. Stsenaristi ma mõtlen, seal käis nüüd varjage hommikust õhtuni neid vanu venekeelseid stsenaarium, lademete kauplemiskunagi, noh ilmselt mis ringlesid kõikides nõukogude liidu stuudiotes nähtust minule tundmatud isikud ja nii edasi. Aga see pakett on tõesti uhke, ma ei ole neid niimoodi summeerida kiusanud üldse. Ja samal ajal paneme ennast ajalooliselt paika. Augustis 68 saadab antroop puht tankid Prahas ja ma satun põneva dokumendi peale arhiivis. Mida ma nüüd vastvalminud filmist surmkindlalt kasutan. 68. aasta märtsis? Jah, vaata, need jooksevad kõik kokku. Lennart kirjutas selle suure üksitluse veebruaris. 68 Eesti kinoliidu, teine kuulus kongress on aprillis, neljandal aprillil heliloojate majas. Mina istun aknal Lentzmana kohal. Kosenkranius juhib vägesid. Õhkkond on tuline. Lennart ütleb mulle mõni aeg tagasi siin, et näed, et Jüri Müür ütles minu kohta, et ma olen natsionalism, selle artikli järgi ma läksin arhiivi, tegin Jüri müüri sõnavõtust koopia, viisin Lennart lihtsalt loe läbi. Ei ütle. Jälle ohtlik mälusest, situatsioon oli väga palavikuline Stewarti see artikkel oli noh, noatera peal kõndimise lugu, aga muidugi oli ta põnev, aga samal ajal siis Keskkomitee vaiksetest tagatubades võetakse vastu üks hoopis huvitav dokument, millest mitte keegi tänase päevani ei tea. See on märts 68, keskkomitee. Julge oleks ise ministeerium ja kõik muud sinna kuuluvat jõustruktuurid võtavad vastu dokumendi, kuidas peab Tallinnas käituma võimalike massimeeleavalduste puhur. Kordan veelkord, Tšehhi sündmused on alles ees. Siin on ilus rahulik kevad. Tšehhis on sametrevolutsioon on, mu vend paneb Prahas kunstinäitust üles. Tšehhi dokumentalistid tulevad Eestisse, näitavad oma vapustavaid film, kõik on täiesti rõõsa ja rahulik ja siis tuleb see seltskond vihaseid mehi kokku, see on vapustav dokumendid seal siis siseministrilt julgult, kuidas tuleb kasutada närviga klaasi ja ja mis teha ja kõigepealt blokeerida lennuvälja tolleaegsed riigi pangad juveelitehas välja kutsuda viigotiliste muudest numbriteatest ustavad Družinnikud eestlase usaldatud rippidel siis parteibosside kord tulid erilise valve alla, sealt ma saan teada Käbini autojuhi nime, kellele antakse luba siis relva kanda. Noh, paks keeruline värk. Ja ma istun, loen paberit nagu lummatud ja mõtlen, miks. Miks ilmub see märtsis 68, tõenäoliselt on sama paber kõikides liiduvabariigi pealinnades. Ja siis ma hakkan mõtlema sedasama paranoiliku asja, mida ka Nõukogude Liidu lagunemise ajal kõik rääkisid. Ta tõmbas KGB. Et kas Tšehhi sündmused, mis tulevad ja mõne kuu pärast ei olnud juba ette programmeeritud siin riigis. Sest ma ei leia mind mingit ratsionaalset seletust, sellisele paber nagu millest me praegu räägime mitte kõige vähematki. Tudengite tatart, too rahutused on alles 68, oktoobris. Ma räägin märtsist 68. Ta kui sina oskad, seletad siis sulle jõe seleta, mina ei oska. Ja vot nüüd seal sees siis keeb oma katlas Tallinnfilmi ja telefilm, võtame selle näiteks filme, kes siis poliitiliselt kõige vastuolulisema meie Arturi. Kas sa mäletad seda filmiks, ma ei mäleta. Temast lendasid ka suured lahmakat välja, mäletan ennekõike vist see, et ta räägib oma laagris nähtud unenägu. Ei saa aru, mis seekord mul on niisugune asi, ma nägin. Laagris nägin unes, et mulle tuldi järgi, näen unes. Tulevad turistid ukse peal, ämm tuleb, ütleme, et vot millised olid su. Jooksen magamistuppa, teen akna lahti, tahan, mõtlesin, ma hüppan õuna. Paelasin. Kuskil seltskonnas räägib seda, naerab, ütleb maalingu mitmes aasta laagris küll oli hea tunne või midagi, just see episood minu mälu järgi lõigati välja, aga õnneks telefilm kuidagi oskas säilitada, vist seal algvariandi, minu teada videos vist. Seda peab Mati Põldre käest küsima muidugi, et vist on peaaegu algvariant olemas, aga üks üks hirmus kõva. Kahjuks ma ei ole see telefon mass arhiivides uurimida, sest ma pole lõpuks filmiajaloolane, vaid ainult amatöör. Ka see oli ilus asi. Ma mäletan täpselt seda valget kadedust, Tallinnfilmikroonikaid hulgas, kume seda filmi, vaatad juba see mingil moel varjatud kaameraga võeta. Mati Põldre operaator oli siis suurvormis jälle niisugune kompleksivaba film, kuidas ma pean ütlema, et temas ei ole niisugust rituaalset võimsat stsenaariumit, mida meilt Tallinnfilmis alati nautinud eest ja takka tuli kinnitada, Elisside veel kord kinnitada veel kord Lissida ja ta on niisugune vabakäigu film, nagu tundus kogu aeg olevat, ise oli nii hurmav. Et näe, saab juba niimoodi teha portreed inimesest, olgu see või Artur Rinne. Aga võib-olla räägiks selle koha pealt siis kiiresti selle erinevuse, mis oli telefilmi Tallinnfilmi vahel, sest ühest küljest oli telefilm ju Eesti televisiooni juures lihtsalt üks osakond, mis tegeles filmide tootmisega, televisioon ise oli samuti väga selge parteilise kontrolli all. Niimoodi et ma ei tea, kuidas need Tallinnfilmiruumides on televisioonis räägitakse küll, et et kindlasti oli seal ruumi, mida kuulati pealt ja veel enamgi ja, ja samal ajal on, et nii-öelda vabameelsemad jupid ilmunud just nimelt sellest telefilmi, loodan, ma saan rääkida alguses sellest isiklikust mälestusest, ma mäletan, kui telefilm tuli Jollerit lõpetanud, vaata neljandat tehnilist baasi ja kokku salvestus ja muud asjad tehti meie saalis ja mina olin seal siis noh, ükskõik kus ma seal olin, helimees ja vaneminsener kõik ühes isikus, nii et ma pidin seal kas juures viibima, aitama või vähemasti vaatama. Ja kui tuli Joller virve Oraja, siis sealt mul esimest korda niisugune mälestus jäänud niiskus. Kuramus, et vaata kui lahtiselt täna, siis ma ei oska täpsemat terminit öelda. Ta me olime niimoodi need tõenäoliselt ühelt poolt ka ehkki antud või Moskva kinoinstituudi antud klassika kaanonid, kammitsesid tegijaid reži kirjutati viimase sekundini välja, millest tohtinud ju peaaegu sammu minna. Mingist erilist improvisatsiooni mängufilmi ei lubatud, sest Su metraaž päevaplaani see plaan tuli täita ja nii edasi, need on see asi, virve aruoja mulle mitu korda rääkinud, kuidas nüüd Joller tegi, see on ju tegelikult lavastuse juurde, võtad, see oli telelavastus lindistada tookord ei olnud ju võimalik ja siis ta tegi juurdevõtteid ja kuivõrd see asi kõik nii hea välja kukkus, siis talle suuremeelset Pip ütles, hea küll, võta nüüd lõpuni filmi peal välja, nii sündis tegelikult samamoodi mingit kinnitust kusagilt ja võimalik, et just see niisugune bürokraatlik funktsionaalsus, mis Tallinnfilmis see piss eos juba ära seal juba see kurikuulsat võimalik, et sind ei ole jutumärgid panna toimetuskolleegiumi variantide nõudmised, kõik olid targad inimesed pärast, ma räägin seitsme kaheksakümnendat aastat, Henrik kuradi, kes seal kõik olid, Tiina Logtud, esimene variant, teine variant, viies variant, kuues variant ja nii edasi, sellest sellest lapsukest, mis sa oled sünnitanud kirjutuslaua taga ainult luukere, eks ole, siis siis nad on rahul, need toimetajad kisu ise tegelikult filmi ei ole kunagi teinud. Eks ole, siis toimetan varajane inimene teatava piirini, aga toimetab, me oleme nagu sinu abirezhissöör, teine režissöör kõrval. Ja nii palju, kui mina sellest asjast aru saan, kes mu mängufilmitegija ei ole, et ikka mängurežiim ja stsenaarium on kaks midagi täiesti eri asja ja telefilm, vaata sellele asjale lohakamalt eestiks telefilm ei töötanud moskvarahade peal. Tähistus Eesti televisiooni eelarves ja selle tõttu ei kinnitanud Moskva neid asju, ta pro forma, mingeid asju muidugi kinnitas telekomitee oskus, kuid üldiselt meil läksid juba täis matraažine kroonikafilm, dokumentaalfilm läks kinnitamisele. Moskus tähendab stsenaariumid vene keeles. Kuigi ta võis olla niisugune lokaalne lugu. Eesti jaoks vajalik nišilugu no kasvõi laulupidu näiteks, mis ei tarvitse suurt publikut. No kas just huvitada ka vähemalt puudutada. Ja siis, kui tuli näiteks Kivirähk tegi jah, eks ole, külmale maale, Merzini esimene suur suur roll, mina istusin saalis täiesti lummatud kohe sest noh, kõrval olid ju, ma ei suuda praegu neid aastaid, tellisin parts parts kõrvuti. Kõrvale oli Tallinn filmid, mida ma olin kogu aeg näinud, niimoodi küll veel ise mitte kaasa löönud. Ma hakkan alles 70.-st aastast mängufilme tegema, sedagi telefilmis. Kummaline lind priisid, eks ole siis nii, et see, see vahe oli olemas, aga ma nüüd tean ka millessegi. Vaata, see, me oleme siin müttavad, rääkinud seda, et Tallinn film, kui Lennart tarvitab dekreet kunstiliik tähendab dekreediga toodud, et Eestisse ja muulased, kes tulid Eestisse, õpetasid tralli valija, niisugune suhe asjasse, see nagu meie film. Aga telefilm sündis Eesti televisiooni kõhus ja kuivõrd teiste televisiooni tulid tegema enamiku Su eesti tegijad, tab tehniline keskus, oli küll venelaste käes, loomulikult seda keegi deklareerinud, jumal hoidku, nii naiivne ma ka ei ole, aga niisugune endastmõistetav eestimeelsus oli televisioonis kohe olemas, kuigi Käbin taob trummi. Tore on lugeda, ma sattusin peale televisiooni, arutelule on seal samal 69. aastal. Käbin tuleb pärliga välja, ütleb testi televisioon peab propagandat tegema õhtul kella kuuest kuni saatepäeva lõpuni. Ja siis ta ütles veel niimoodi, et näed, et saadete vahel on tihti saate pausid üks, kaks minutit, vot sinna tuleb panna propagandist, selle aja jooksul jõuab palju rääkida. Ja see ei ole üldse naljanumber. Sest piip Eesti televisiooni direktorina, Jaanimegi endine keskkomitee mees. Noh, niuke fundamentalistliku parteilane, minu arust oli siis tele-raadiokomitee esimees sel hetkel ja nad saavad nagu poisikesed sõimama, sest loomulikult midagi oli jälle eetrisse lipsanud. Kirjanduslik kolmapäev oli mitte seda luuletust lugenud ja nii edasi ja siis jaanimägi deklareerib niimoodi kõrvad täiesti lontis oma endiste kolleegidest, minu jaoks on see naeruväärt, deklareerib seal, et et seltsimehed sind keskkomiteest lönts mõnede muude, vaata et meil on kaks välismaist videomakki ja seletab ära, mis asi see on. Sest siis olid need laiad totid juba olemas. Et aga meil ole linti, sest meil üle valuutat vaata, kui me saaks teie käest valuutat, siin me võiks kõik saated võtta linti ja siis me võiks nad üksipulgi läbi vaadata, koos teiega kontrolli teevad siis selliseid ideoloogilisi apsakaid eetrisse enam ei lähe, paluks meil valuutad, piip ei ole niisugune Piipan rahulikum mees, täielik oma rahva patrioot. Minu teada luuletaja luuletus ja televisiooni nihukeste perekonnaõhtutega lugesin, luuletasin Nurbajatanuts. Tema kaitseb nagu lõvi-Eestilise rahvast, seal on juba 300 inimest tööl, nii et küllalt suur seltskond juba siis ütleb, et, et katsuge aru saada, et me, seltskond on noor alles, et me oleme oleks 15 aastat 14 15 aastat tegutsenud, me kõik alles õpime, tegelik juhtub nii ja naa, et käsi südamele kinnitada teistele visioonisele ühtegi inimest, kes meelega teeks nõukogude-vastast propagandat, millele Arnold Green häbi küll. Näppab, et ärge tulge mulle seletama surmkindlalt seal ka mehi, kes hoiavad rusikat taskus jumalalt, miks te seda ütles ja samal ajal vaata. Milline kummaline vastuolu tekib praegu selles asjas. Televisioon on erakordselt suure tähelepanu all keskkomitees, siis tähendab ideoloogia meeste ees. Ma otsin Tallinnfilmi kohta, tead, Tallinn film on puhas poiss. Isegi Glavlitil pea, tsensor ei ole märkusi, need tulevad natuke hiljem, 70 hakkavad tulema märkused, kui juba dokumentalistid uued toominga Peeter ja need tulevad. Ei, ei mingeid märkusi lausa kirjutas. Me oleme vaadanud nii ja nii mitusada tundi, Tallinnfilmitoodang läbi ühtegi märkust ja keskkomitees mad tikutulega otsin Tallinnfilmi kohta midagi. Nüüd enne neid aegu, mida me rääkisime, mitte midagi. Kõik on roosa ja rahulik, seal ongi seesama asi, vot seesama tunnetus, mida ma nüüd noore insenerina oskasin mäletada või ütleme niimoodi. Vabanda, mida su käest küsisin, ma toon siia televisiooni folkloorist ühe pisikese episoodiliselt samast ajast, kui ameeriklased maabusid, kuule, oli seda võimalik otseülekandes vaadata üle Soome ja mitte kõik seda loomulikult ei näinud, aga Eesti televisiooni inimesed olid seda vaadanud ja tol ajal veel nooruke diktor Alice Talvik ütleb siis saatepäeva lõpus niimoodi, et head ööd, kallid vaatajad ja head ööd ka teile, poisid seal kuu peale. Ja sellest tuleb muidugi tohutu skandaal, sellepärast et kes on kuu peale, kuidas me üldse võime rääkida sellest, et ameeriklased on kuu peale? Üks isiklik mälestus puudutasid selle ilus hetk. Mul ei olnud siis veel eriti asja televisioonist, ma hakkasin 70, aga Apollo 11 maandus teadupärast juulis 69. Ja ma olen ees televisioon, mis selles alles suures fuajees sel hetkel oli seal palju monitori all oli monitor ja peegelsaalis oli monitor. Terve Eesti televisiooni monitorid töötasid kogu aeg Soome kanali peal, mis näitas liikumatult pilti Apollo poistest nad ju neli tundi tulnud kapslist välja või midagi niisugust ja me istusime nagu lummatud, mõtlesin, millal nad nüüd midagi tegema hakkavad ja siis, kui oli kaua istunud, siis ma taipasin, et see on Eesti nõukogude televisioon siseküll sisekanal. Ja, ja nüüd ma leidsin eest televisioon arhiivist, tõsi, nad on toru pealt filminud üle Moskva siiski apollo poiste maandamise ka sinna ajastusse, väga ilus näide, uskumatu AK arhiivis 16-lt filmitud Gustav Naan, akadeemik räägib hiigelpikk, sünkroon kuskil 15 20 minutit. Tõenäoliselt filmitud Tõraveres, sest fooniks on nagu see tähekaart seal, mis on Mosaic seina peal. Akadeemik, osav sõnasõjad ja nagu sa mäletad, räägib pikalt inimesest kosmosest kosmoselendudest. Ja ma ei saanud tükk aega aru, mida ta nüüd räägib, enne kui ma kontrollin kuupäeva. Ja ta ei räägi mitte üks kord, et ameeriklased on kuul, tegelikult on see ameeriklaste kuule maandumise puhul võetud sõnavat saab ka, nii, saab rääkida nii et ei räägi mitte millestki sisse. Aga aga see, see inva-Liis, Talvik oli kuulus selle poolt, et ta tegi selliseid asju, mis ei olnud ette nähtud ja läheme siis tagasi 68.-sse aastasse, kus linastub inimesed sõdurisinelis missugune praeguse hetkeni minu jaoks on Eesti parim sõjafilm. Ja ta on huvitav ka selles suhtes, et selles ajahetkes 68. aastal ütleb ta maksimaalselt selle sõja kohta, mida see süsteem ilmselt võimaldab sellel hetkel filmis ütelda eestlaste ja mõnes mõttes ka koomiliselt kuulsaks saanud moel eestlaste traagika kohta teises maailmasõjas. Ja seal ongi ju, eks kus üks saksa mundris mees seal seal Saaremaal võetud räägib sama asja, et need pandi meid Saksa mundris seitson eestlasi, traagikat, käsesse, staršinaa grafab ise oled sa, eestlaste traagika? Ongi sihuke episood seal. Kaunudu sinnust mõjutavate geenide lahteta aktsent. Et kas ma jää Säilistancy saan suga. Nii pilt, pilt ka Kle jal tee ka koondaid pooleli. Muhkemustaja moore ta all. Kui rahas kelka ei helista. Ta ju ta siit. Inimesed sõdurisinelis Jüri ilmselt tajus ise, nüüd see on nüüd see keskkond, milles seda pea ees hüppaks, paugud, sõdurit, mundrit, värgid, siis ta kogu Moskvas õppimise aja oli Mosfilmis saksa keelerelvade mundri ja muu asjaekspert, teenisime rahapundart Chucki inimesest saatustamegi visi, Saksa ohvitser. Ja ta teeb selle inimesed sõdurisinelis. Enn Kalmu järgi teeb esimese stsenaarium on niisugune, ütleme libreto ise. Ja Remmelgas tolleaegne peatoimetaja annab tõenäoliselt lugeda seda Paul Kuusbergi kuus projekte säilinud kohutav sõimukiri. Kohe niimoodi, et ta tambib maa sisse Tallinnfilmi Jüri müüri, kõik need asjad nii ja naamoodi, et tähendab seal toimub inimlikult midagi niisugustest ilmselt Kuusbergiti olnud, kas siis autoriõiguste ostetud või jumal teab mis teine olla, sel Kirjanike Liidu sekretär vist ikka veel. Janno Remmelgas teeb muidugi tavalise ratsukäigu kutsub kohe Kuusbergi ka stsenaristika, siis on kõik korras. Nii et seal võib-olla ei ole noh, põhimõtteliselt midagi rohkemat muudkui unustada. Minu arust see ristid olid ainsad kinomehed, kes natukenegi teenist raha teadupärast sai 5000 rubla, see oli ka auto hind. Mängust meest. Ja Remmelgas kiidab ühel koosolekul seal uhkelt, et meil oli Jüri Müüriga alguses hoopis vägevad ideed, et me teeme ka episoodi, kus Nikolai Karotamm läheb Stalini juurde ja teeb ettepaneku rahvuskorpuse moodustamiseks ja ette rutates, kui kõik need traagilised sündmused filmiga on möödas, Isama Remmelgas esimene parteikoosolekule, ütleb, et nii ja mina nüüd enam ei mängi. Ma lahkun stuudiost, et sellistele repressiivsetele nõuetele, mis Moskva kinokomitee filmil ette panin, ma ei allu, tõsi ta ei lahku, aga noh, avaldus ise on, on nimetamisväärne ja Jüri sebimist, ma ju loomulikult ei mäleta, kas ma ise filmi peal ei olnud, siis oli juba tema abikaasa, oli ülimeheks seal, aga ma käisin paarid seal küll. Kui oli juhtunud seal mingisugune traagiline õnnetus Emajõe forsseerimisest võtetel, kui kui lõhkelaeng kuku auku, kuhu oli jäänud välja puhastamata kivi, niuke paras rusikasuurune kivi, mis lendas 100 või 200 meetrit ja ja Emajõe peal, kus oli laevaliiklus suletud, aga üks laev oli lubamatult läbi tulnud ja kujutad 100 või 200 meetri kõrguselt tulnud kivi lõhkus ühe uudishimuliku vaatajast, härra, kas rangluu või midagi niisugust veel mõtled seisma kisa Carlemini vaata, ma käisin siis seal. Ja grupp lülitas muidugi kiiresti ümber, et jätsid seal forsseerimisel pooleli, kuni Moskvast eksperdid, igavene jamps. Ja tegid siis seal kähku Dorpasid maa, siis kadakad ja filmisite mõrd öist lahingut, nii et ma olin selle lahinguvõtete juures. Kalju Komissarov oli eelmine päev pidanud pulmi ja grupp ei olnud mitte kõige paremas vormis. Nii et mina mängin seal pürotehnikut, seal oli vaja väga täpselt sünkroniseerida, noh nii-öelda nende rakettide langev langevad raketid tegelikult ei rakett seotud puutoki otsa kõrgele. Sedapidi õieti liigutame siis korstna kolmes tasapinnas ma olin suuteline veel õieti liigutan, siis mina liigutasin neid asju. Ja möll läks lahti poole materjali ja pealt, sest noh, Jüri loomulikult teadis, et ta mängib tulega otse loomulikult. Jaa. Sünge on lugenud, ma olin sellel koosolekul ja ma ei suuda tajuda, kas siis miks lahtine parteikoosolek, aga ma olin uudishimulik poiss kui vaadatakse, noh, enam-vähem järjestatud materjali ja vaat siis läheb see suur kisa lahti selle töö Patti asjadega. Jüril olid nii nagu n kalmus, pikad-pikad, episoodid, noh, nendest samadest nagu Kalju Komissarov menufilmis kütet surid kui lutikad. Kus ma igaks juhuks tuletan raadiokuulajatele meelde, kes seal Rime millegipärast näinud, vaadake kindlasti. Aga Eesti laskurkorpuse ajalugu algab kindlasti sellest, kuidas kas endised Eesti sõjamehed või siis muul viisil Siberisse sattunud sõjamehed on kusagil Uuralites töölaagrites ja ilmselt oleksin sinna jäänud, kui mingisugusel hetkel ei oleks seda laskurkorpus moodustatud. Ja just see episood, et et need mehed mingil viisil arvavad, et nad olid juba seal luurajaid surma mõistetud ja seejärel toodud rindele teistpidi surma saama, on teinud selle laskurkorpuse ajaloo ka mitmel viisil paradoksaalse, eks. Nii see on. Ja tundub tegelikult, et Stalini rahvuspoliitika Eesti suhtes oli täiesti üheselt ette määratud. See 30 50000 meest läksid, need olid ette määratud, need peavadki sinna jääma lihtsalt. Sest sama asi oli teiste väikeste rahvustega ja kõik nii edasi. Ja noh, vaata, see episood kutsus esile Moskva kinokomitee, toimib, et ta ei anna nähtavasti, käisid vaatamas enne materjali ja sealt läheb kisa ja komiteest hakkavad välkuma väga sünged barbeeerrid, süüdistused natsionalismi is. Et ei ole üldse tüüpiline, tähendab see on filmikriitikutele alati tüüpiline muideks, et kritiseerida filmis seda, mida filmis ei ole või ei pea olema ega, ega saa olla. Kritiseeritakse konkreetsete inimeste sõdurisinelis kritiseeritakse seda, miks filmis ei ole näidatud, et Eesti laskurkorpuse ikka suure nõukogude armee üks osa näiteks et mitte-eestlased üksi sõdinud sakslastega, teised ka, kuidas seda oleks pidanud tegema, jätavad nad muidugi nende eelarvete juures tähelepanu ära märkimata. Sest noh, ei saa ju võrrelda nende pompöösset sõjafilmidega, mis, mis Moskva tegi, need olid ju eelarvevabad, sest et nõukogude armee andis tehnika miljonit dollareid ilmselt mängus siin oma paarisajatuhandese rublase eelarvega. Ja siis läks ka kodus. Ennekõike muidugi siis need tööpatiepisoodid, need nälginud poisid, kes seal toimuvad ja, ja Rutsalabertan kalmuna seal kuskil solki hunnikust kartulikoori sööb ja Need olid siis muidugi rohelineeringus, mille peale esialgu kõik asjad lühistusid. Ja siis üks eestiaegne mees, üks meie, väga lugupeetud filmidirektor, kas ta oli selle filmi direktor siis või must on ta nimi, võtab sõna, ütleb õige ka, et no milleks meile vaja on neid tal ise korpuse pois milleks meil on vaja neid nälgivaid mehi ja neid episoodi, seda, et teised nälgisid ju ka, et ei ole laiskuse välja ja nii edasi. No mis tähendas seda, et, et noh, muidugi töörütm oli nii rikutud. Et Kar Remmelgas peatoimetajana ilmselt saab veel mitteformaalseid telefonikõnesid, kust vaja. Ja paanikas helistab Jürile, Jüri on kusagil, kas Saaremaal sel hetkel filmime ja ütleb, et pane võtted seisma. Jüride väljagi filmiga edasi. Ja noh, see on ennekuulmatu ja kummaline on see, et see on see aeg, kus eks ole, 67 68, kui teda filmitakse, kusse stuudio parteiline pool ütlemise, Vene seltskond on suhteliselt vakka. See on väga imelik hetk ja hakkab tööle stuudiosisene, enesetsensuur juba niikuinii läbi ei lähe, mis sa paned ja, ja nii edasi, nii edasi. Nii et vot selles niisugustes kummalises segapudrus tuleb nüüd siis filmi teha, loomulikult tulevad sinna mingid tot Trat juurde võtad. Seal on üks häbiväärne episood Ivalo Randalu, ta oli Tallinnfilmi näit, et stuudios ja ta teeb esimest suurt rolli, seal räägib küllust sisse, seda vist Mati Klooren kusagil Saaremaal trepi peal siin juurde võtta ja seda, seda nii piinlik lugeda deklaratiivne nagu marksismi raamatust kusagilt loetud maha ja nii et isegi toimetaja Grigori Skulski märgib nimelt see kolleegiumi istungil seda, et, et see on nii kole episood, milleks me nõudsime seda ümbervõtet tähendab, et ka seal ei ole rahu ümber, aga ta oli ju ka see, kui Veliki Luki episoodi juures saab Enn Kalm haavata ja siis haiglas peab veel kinnitama, et ta on siiski nõukogude inimene. Jah, jah, see on ka ja no õnneks on, see hüppab nii välja, et see oleks nagu nagu punaseks värvitud episood Eestist, see on nii vale, nii võlts ja mütsi suudab välja mängib, et et kõik saavad aru, et ahaa, see on üks sedasi tassi. Kummaline sele Velikije Luki episoodi puhul on see, et sealt saksa poolelt tulev propaganda haige Eesti poisid, tulge üle, saate kõhud täis ja Jaanus kalu. Mis näiteks minu kodukülas Saaremaal minu naabrimehele küll töötas, kes siia jõudiski 43. aasta jõuluks koju niimoodi üle tulles, et see, see lause jäi tervele põlvkonnale eesti poistele väga hästi meelde, tead, kes seda ütleb? Padrik siit eesti raadiost ise korpusepoiss, tegelikult tema laulab seal. Eesti poisid, tulge koju. Saate juurde. Et mulle see nii meeldis. Noh, jah, noh, kuule, sealt tuli tuhandeid üle. Poisid andke tõprale tuld. Toonane saatke Jaanus. Kuuled meid oodatakse. Ja kunagi rahva hääles ilmus, vaata, selles ongi see asi, et Jüri Saar, no hetkekski ka selles oma parimatest filmidest siiski põrgupõhja kõrval noh, nii-öelda õlgu lahti lükata, et ma nüüd näitan. Ja küll sina nüüd noormees, et mis tegelikult toimus, miks poisid üle läksid. Sest meil oli Eli osakonnas üks sümpaatne vanahärra, kes oli korpuses radistiks. Tema rääkis mulle, et selja taga oli smash, ma hakkasin kuulipildujatega sellil lage, lumeväli sakslastele sotid sisse lastud tulesektor, et ega pluss-miinus viis sentimeetrit ja nüüd tulevad lageda lume välja pääl külmunud maa peal ka Jurcal filmis näha täiesti võimatu. Sinna kraabiksid sinna maa sisse ja nüüd aetakse peale see, mida vene armee kukalt tegi, eks ole, sisse no kuule parem siis ma lähen juba sakslastel üle, ehkki on ellu. Siiski, mul on üks tuttav vanahärra, kes seal korpuses vanemleitnandiks ja tema plaanis kohe üleminekust eestiaegne ohvitser, õieti küll kõrgema tehnikakooli mees. Aga teda juba usaldatud, tema saadeti luurele kaasanud igaks juhuks. Politruk, üks Saaremaa poiss parteipilet taskus. Ja saksa tavaliselt miinitule pugesite mingisuguse ma ei mäleta, kas pommilehtrid või purunenud sati ja tukuvad seal kaheksa külmast magama, särkad sellest üles. Et üleval on niukses lumemantlis maskeerimisülikonnas, sakslased, sakslased, kom, aitab küll, teie omad sõbrad, kamraadid juba ootad, lähme ärad, külm hakkab sisse. Politruk ütleb. Reis hõlmab ja pruss kähkuma parteipilet ära läksid kahekesi. Eks noh, eluline lugu niisugune, ja kirjutab umbes samal ajal kita ajal rahva hääles, seda oleks huvitav kontrollida, mälu, kirjutab Lembit Pärn, tolleaegne korpuse, mis tants, korpuse komandör kindral või oli ta juba ikka täis kindralist, oli sel ajal, et kui see, kui laskurkorpus lükati sinna, siis ta läks muidugi rinde staapi ja uuris kaar ja siis selgus, et korpuse antakse ilma. Muidugi võtan peast, ütleme 12 kilomeetrit rindejoon, c arvulist tiivad on tühjad. Tiibadest teisi ei ole üldse. Ja luure näitab, ees on hambuni relvastatud võimas saksa kindlus, kõik maa-alused sokid ja muud asjad. Ehk teisiti öeldes Pärn taipas hetke, nüüd, kui Eesti korpus aetakse peale, see oli ridade vahel kirjutatud, siis sakslased võtavad selle koti kui siberis tapetud, siin igal juhul tapetakse. Ja kui seda memuaarkild, muide seda ei ole mitte kusagil rohkem, avaldas kantslis ajalehe joonealuses. Ja ta oli siis sealt kõva lärmi teinud, et nad vähemalt tiivad, või siis järeldus, muidu on nii, et igaüks eesti sõdur 15 meetri tagant, eks ole, 12 kilomeetri peale. Nii et noh, et tegelikult oli see planeeritud tapmine tegelikult kas korpusmehed tahavad seda uskuda või taha kahjuks? Nii see oli, noh, loomulikult Jüri saanud seda ju rääkida, see oli siilile selge, kuigi ta loomulikult teadis seda asja täitsa kindlasti teadis. Ja selle tõttu ongi film ka niisugune hakitud, vaata ta hüppab kus just nagu Eestisse plaksti, sest nagu Lucy oli möödas, nii, korpus koristati kähku ära ja hoiti jälle reservis kuni Narva lahinguteni välja, seal vahepeal on ju aasta või poolteist, kus poisid on kusagil jumal teab, kust tagalase tegelevad või jumal teab millega. Sest loomulikult see kõlakas, et korpusest nii palju üle jooksis, jõudis mõistagi sinna, kuhu vaja. Aga seejärel, kui see film jõuab oma tegevusega Eestisse, kus paratamatult tuleb nõukogude filmi, mõtlesin traditsioonilist kujutada Saksa sõdureid. Ja seal on, et pigem heas toidetud vormise laskurkorpusepoisid Emajõe ületamisel kohtumas Saksa mundris eesti meestega, kes on kuidagi kõhnad või igerikude üldsegi mitte väga mehelikud. Natuke muidugi liialdan, aga sellised intelligendid, kes ei paista ka väga sõjameeste moodi välja kelle esimene küsimused, eestlane. Näitab ka seda, mida, mida Nõukogude senine sõjatraditsioon väga ei tahtnud tunnistada, et ka teisel poolel sõdis samast rahvusest inimesi. No kuule juba sinimägede all olid ju need vastasseisud ja need Ma usun, et mitte väga legendid, kus vend võtab venna vangi või isa võtab oma poja vangi või midagi niisugust. Ei ajalooliselt on küll teada, olid koos, küsimus oli nagu pigem selles, et kuidas selle see nõukogude sõjafilmitraditsiooni lülitada, seda et see on muuhulgas ka omamoodi kodusõda, tähendab vene kino, vene ideoloog, ütleme nõukogude ideoloogiat täpne olla, aprioorne ütles, et kõik, kes on meie vastu, on reeturid. Ja see ajupesu on nii võimas. Oled tänase päeva on, et, et noh, et vene inimesed on raske täiesti mõistet võib-olla teistsuguseid olukord ja kinokomitee, Moskva kinokomitee nendes kärkivates paberites on selgesti näha, et nad tegelikult ei taju üldse, mispärast Jyrka müür teatava vaikse sümpaatia filmib neid Saksa mundris, eestlase sümpaatia oli arusaadav. Tohtinud olla arusaadav, aga sa näed ju seal keegi ei karju ega ei löö hambasse, ei lase kohapeal maha, välja arvatud muidugi see, keda Peeter Kard mängib ja halvasti teeb, seda noh, see, kui Ruts ta lõpuks maha laseb. Alla Pärtsis Enn Kalm, eks ole, noh, pahe episood iseenesest sealgi on näha, et ta ütleb, ta jookseb Brutsist eemale, kest Veliki Luki all, tulistanud ju teadupärast Enn Kalmu, et üle ise joosta. Ja siis ta jookseb mingi plangu peale ja on selgelt näha, et mustas fonogrammis see leitnant, keda siis kadunud Peeter Kard mängib, vaatab taevas, ütleb sinine. Ma saan aru, et teil on õigus minust kõige halvemini mõelnud. Aga kui eestlane eestlasele anname, ausõna, ma sain raskesti põrutada. Ja kui tulin teadvusele, valdas mind saksa automaator selja, keda kinni, ärge ostke. Ma jälgisin, need on hea küll, need on niisugused paranoilised, Finessid vanem Kilgas mängib seal ühte polkovnikut ja sõidavad gaasikuga ja siis meie see ainus naine selles filmis midagi, nad räägivad seal ja mina hakkan vaatama, et ei sobi, jutt on ülejooksmisest Luki all ja endise helimehena, mina võtan selle jupi edasi-tagasi ja kontrollini teat peale on pandud, teine tekst räägib midagi muud, et jooksid üle tuhanded või midagi niisugust. Mingit muud. No need on näha ilusti need kohad, kus siis, kus siis nüüd noh, nimetame seda siis tsensuur, yks tähendab, see oli nii habras materjal ja film oligi ju niimoodi esimene linastusluba, mul on selle dokumendi koopia olemas, ülttab linastusluba, Moskvas on ainult pri Baltika ja Karjala ANSV ja, ja siis tuleb teine linastusluba, kui on vene keelt monteeritud ja seal on kummaline lause pärast ümbermontaaži vene dublaaži. Liigume oma jutuga üheksandasse aastasse linastuvad ühel ja samal aastal Eesti läbi aegade kaks kõige populaarsemat filmi Grigori Kromanov viimne reliikvia ja Arvo Kruusement, kevade mõlema filmiga seonduvad muidugi omad lood. Viimne reliikvia ei pidanud ju esialgu olema üldsegi selline hoogne seiklusfilm vaid hoopis sügavalt filosoofiline mõistujutt vabadusest. Sa pead ütlema, kes sa oled ja mis sa siin teed, olen Rootsi kuningas. Ära tee nalja, teekäija vasta, kui sul küsitakse, olen vaba mees. Mu nimi on Gabriel. Tolleaegsesse stuudios kui hakata seda filmi plaanima, kas oli kuulda, milline film see tegemise hetkel plaanis oli? Mina, kes ma olin 69. aastal, oleks lihtne helimees. Ei teadnud muidugi, mis toimub mängufilmide toimetuskolleegiumis kolmandal korrusel, see oli teistsugune sfäär. Ja ma tean, on ainult seda, et nagu ikka seda tüüpi filmide puhul telliti, ma ei tea, kust kohal võimalikult sarnase ideestiku ka välismaa film muuhulgas ka jutuks olnud kolm musketäri ja kogu pesustas Griša kromonoviga, Jürka kašek saalis need vaatasid ja kuivõrd need olid minu lapsepõlvefilmid, siis ma poetasin Ast loomulikult saali. Nathan Schmidti võtsid, kui ka näiteks see kuulus liha söömise episood, liiklus on ju puhas tsitaat üks-ühele mõistega. Ma ei mäleta, mis filmist, aga sa tead paremini. Siis nii, et selle tõttu läks küll stuudios kõmin laht, et tuleb üks seiklusfilm, mis oli mõnevõrra ootamatu Sist, Griša Kromanov, tema niukse raskemeelsuse tõttu. Keegi ei uskunud, et sellest midagi head nahka tuleb, see oli niivõrd temale vastunäidustatud ja nüüd, kui ma loen tema enda noor või siis kunstinõukogu toimetuskolleegiumi otsusest selgub, et see nii ongi, ta võtab selle väga vastumeelselt vastu. Aga ta lihtsalt muud sel hetkel nagu noh, ei, ei kukkunud sülle või midagi niiskust. Ja Arvo Walton Vallikivi, kes stsenaariumi kirjutas tänaseni solvunud, et toimetaja Lennart Meri tema geniaalse filosoofilise teosena rikkunud viimane kord veel Lennart Meri mälestusõhtul sõpruse kinos, kus ma küll ise ei viibinud, aga Arvo võttis. Ja, ja ikka veel manas seda, et tema geniaalne stsenaarium on eelpool nimetatud nüüd lahkunud presidendi poolt, noh, ta ei sõna loomulikult ära rikutud on selleks liiga liiga suurt kirjanik, aga ta on, minu jaoks on see müstiline, sest Lennart Meriga tihedalt läbi käies ta rääkis mulle mitmed korrad, vaat kuidas nad tema pilviku tänava maja köögis öösiti Griša Kromanov uusi episoodi välja mõtlesid, kirjutasid Lennart, oli kole uhke, et tema pakutud on. Noh, episood nende kirjarullidega orgudest tulevad lähemal uurimisel selgub, et see ei ole päris originaalis on ka kuskilt pihta pandud. Aga lõppude lõpuks terve kunstan tsitaatide kogum alates maid sumeritest pihta, piibel, muu Xu verd koopia ja nii edasi. Lõpuks öeldakse, et maailmas vist on üldse 26 kirasliku arhetüüp ja kõik ülejäänud on ainult mingid modulatsioonid sel teemal. Takkajärgi targana loen, toimetuse kolleegiumis korrutatakse stsenaariumi. Siis näiteks Jüri Müür, keda ma nüüd uurinud lähemalt olen, võtab seal sõna- ja Mul on temalt üks niisugune lendlause meelt, et jumala pärast ärge tehke tõsist filmi, tehke irvega, jumal, päästa meid päästjate käest, Jurka mudel sellesse filme, mis tegelikult läkski pärast niimoodi. Ja siis siis ma mäletan, et see film käivitus, mina ei olnud ju filmi peal ja selle tõttu noh, ütleme, et need mälestused on ju siiski osakonnaresonantsid, enne kui nad lõpuks maandusid eliosakonda helist tegema. Suuremat sorti skandaal oli taevaskojas, sirp avaldas mingit mürkrohelist seltsimeeste protesti, kirvi kuradi filmimehed, trambivad õrna metsaaluse puruks oma hobustega ja mis seal kõik veel on toimunud ja siis võttis keegi keegi loodusmeestest sirbis uuesti sõna ja tuli minu arust väga inimliku seisukoha kvall, et noh, et need ilusad kohad on ju mõeldud inimestele, aga et kui me paneme siin okastraadid ümber seda maailmale, näitab ilusat maastikku, kohad on, mis mõte sellel on kõik koeffeintel seda enam, et noh, et filmigrupp kuuldavasti kõikuma tõldade hobuste jäljed laskis koristada, Vi koristas ära. See oli üks niisugune asi, mis, kus, mida ma mäletan ja teine asi oli muidugi selle leeduka kukkumine hobusega. Tegemist oli siis Juozas, Budraitis ega kes pidi esialgu mängima Ivo Sikenbergi rolli, sedasama rolli, mida pärast filmis mängib Peeter Jakobi. See oli šokk filmigrupile, sest et noh, küllap episoodile võetada kukkus nii õnnetult nuusatest, lausub Puusalu, vigastus oli. Ja siis toodiakovi pärast kiiresti välja päästma. Edasi, kui see film Monteeritunuga jõudis, siis helisoo oli noh, nagu me enne rääkisime, kõik oli must heli sest mängiti kõikvõimalikes keeltes. Siis ma olin küll kogu aeg seal, sest see oli minu ametikohustus ja see oli muidugi põnev jälgida, mismoodi nüüd sellele esialgu kummalisele filmil hakkab taas elu sisse tulema ja noh, veel üks kord, siis, kus kõrvalt jälgida Griša Kromanov kohutavat enese usaldamatust. Ta võis küüsi närides otsustada. Kas see duubel, kas see variant võtta vaid teine või kolmas grupp ronis mööda seina juba üles, Griša ei olnud ikka veel otsustanud, mõtlesime, siis. Rakendasime tehniliselt, nii et hakkasime salaja kõiki siis räägitud variante säilitama igaks juhuks, mis ei olnud tegelikult. Päästa, ja ma tean, et Griša ise toimetusega arutelus toriseb natuke ka selle lätlanna pealides aknest mängib. Et sellelt tüdrukult rohkem välja ei pressi, seal külm kala Kruseks kinnises ringis öeldud, et see näitlejana jõudnud, et ma usun, ei solvanud teda. Sellega on meie tänane saade läbi. Järgmises saates jätkame Viimse reliikvia teemadel ja seejärel jõuame üle kevade 70.-tesse aastatesse, mil eesti kinno jõuab taas üks täiesti uus põlvkond kinomehi. Täna olid mikrofoni ees Enn Säde ja Ilmar Raag. Nuppe keeras Kätlin Maasik. Kohtumiseni järgmises saates. Õige on. Ja. Ja ega kurja kurja ega viitsi mõeldagi. Püüdjate paelus. Võit. Majajut mana taskuraha ei peitu, maailmavabadus, Uri veel saab, vähegi, suudad, kuri veel saab vähegi, loodad vähegi. Armastab vabadust, nafta võita ja vallutada Vägivald igatseb vabadust enda najale kallutada. Põgeneja tabanud. Põgene vaba laps. Ei valuta, põgene, vaba laps, peitu, maailmavabadus kuri, veel saab vähegi suudad, puri veel seal vähegi loodad vähegi. Üle kõige on maailmal vaja. Hüppa vaala. Hüppava last. Midagi pole teha ega turja. Asne koor ja ega viitsi mõeldagi, püüdjate paelus. Tööd ja eel on vaja just mavalad. Põgene, vaba laps. Põgeneb. Peitu, maailmavabadust kuri veel saab vähegi, suudad universaal vähegi loodad.