Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona saates esineb legendaarne ooperilaulja koleratuur sopran Margarita Voites, kes sai oktoobrikuus 70 aastaseks. Vestlust juhib Marje Lenk. Personal. Personaal. Kas sünnipäevi on teie kodus alati tähistatud ja lapsepõlvest peale ema alati palus, et ma kutsuksin oma sõbrad ja siis oligi alati kaks lauda. Et sõpradele oli laud ja, ja siis oli vanematele inimestele, siis tema kutsus oma sõbrannad ja lähedased tuttavad ka siis veeti alati meil sünnipäev ja ka hiljem, kui ma tööle läksin, siis oli see asi väga keeruline. Siis ei saanud valida, et kas sa oled oma sünnipäeval ja kas sa oled laste sünnipäeval või mehe või vanemad. Vaat kui reis tuli, siis pidid sinna minema ja, ja küllaltki on juhtunud, et ma olen oma sünnipäeval kodust eemal olnud. Mida te lapsepõlves kõige enam kingiks tahtsite saada? Ei, ma ei mõelnud üldse selle peale, ma mõtlesin, lihtsalt. Tulevad jälle küll, et nii tore on, et sõpru nähe ja ja nii lõbus ja olgugi et Nende lähedaste sõpradega ma olin ju kogu aeg klassis koos. Aga siis, kui suuremaks sain, siis oli võimalus juba normiga kutsuda, ütlesid sõbrannad ja said oma oma tuttavaid kutsuda ja oli natuke veel lõbusam. Tore on sünnipäev. Öeldakse, et parim kink on raamat, kas kunagine tark Tartu Ülikooli bibliograafiateaduskonna tudeng on suur lugeja ja noorena ütleme lapsena olin küll väga suur lugeja, aga siis, kui tuli juba käsitöö, siis tõrjus välja televiisor, on üks niisugune, kõige suurema haigus võib olla, mis üldse on, et lapsena ma käisin hästi palju kinos. Ma võisin tunde muusikafilmi, kus, kus laulsid Netmatunud Nelson Eddy, ma võisin vaadata korda või kolm musketäri, kaali, muusikaline film kõik muusikalisest filmides, siis oli võimalik vaadata neid ma vaatasin ja mitmed mitmed korrad. Ja, ja unistasin filminäitlejakarjäärist, et ma oleksin noh, et keegi kuuleb päev ja kutsus mind laulma filmi. Aga kahjuks Eestis ei olegi neid muusikafilme, nii, niimoodi ei ole tehtud. Ja, ja Venemaal sinna ma nagu ei jõudnud, räägitakse hoidsite alles, kõik need kaardikesed, mis teie talendi austajad teile lillekimpude vahele panid, on see tõsi, on nüüd on mul korjatud kohe niimoodi eraldi 10 aastat tagasi on oma kastikene ja, ja 20 aastat tagasi oli hästi palju varemast ajast ka, kõik on alles, et see nii nii huvitav lugeda ja need on suuremalt jaolt võõrad inimesed. Ei, seal on ikka tuttavaid ka, eriti, mis mul meelde jäi. Ja väga meeldis, oli märge Lutsyya etenduse puhul. Siiani Voites vahel mõtlen, et kirjutaks alla, nii. Paljud kadestavad neid inimesi, kes elavad mere ääres teelate mere ääres. Kas te oskate ise ka seda ilu ja mõnu nautida? Tegelikult ma pean, ütlevad, kui meriväljale tulime, oli 68. aastal, siis oli, olid puud väiksemad ja meri oli täitsa käega katsutav, sest torniga maja ja, ja sealt sai merd imetleda. Aga väga palju ma seal Pirita kandis ja merivälja kandis meres käinud ei ole, rohkem sai sinna sinna Haabneeme kanti, et seal oli meri nagu puhtam ja rahvast ei olnud jah, ja muidugi Pärnu ja Saaremaalapsed olid väiksed, siis siis käisime Saaremaal ja Hiiumaal. Ja mõtlema täna aasta kohted, et ka Saaremaal ja mittemeres käidudega just karujärves. Et olgugi, et seal hästi palju allikaid, aga väga tore oli, käisime kas sellest ujujaga? Vanasti olin Hanaste elasingi Emajõe ääres, põhiliselt oligi nii päev kuluski jõe ääres olekuks ja, ja, ja siis hiljem, kui suuremaks sain, siis sõitsin Elvasse järve ääres, seal sai ka hästi palju ujuda, mulle väga meeldis, aga muidugi kui, kui see elukutse on, siis siis ei ole nagu õieti suve olnudki. Alati tõotasin endale, et suvel Ena tööd ei tee. Aga ikkagi ma olen nii halb, ära ütle, et kui kutsuti, siis ma ikka jälle läksin. Kuumaga ja täna vastacki, tegin jälle kuumaga tööd. Meri rahustab, olete pannud seda tähele? Jah, ma olen ise v märgi all sündinud ja Te olete Scord Ma olen skorpion ja mulle meeldib esinoh, ütleme kus ma tundsin ennast väga hästi, oli India ja Sri Lanka. Seal oli vesi normaalne minu jaoks ja ja, ja ei olnud külm, kus te oma kutsuga jalutamas käite? Mina ei käi kutsuga jalutamas, ma eriti kunagi kutsub jalutamas käinud, meil on need võimaluseta võib aias joosta ja abikaasa tegeleb sellega. Aga mina selle pärast ei, ei tee seda, sest et praegu on eriti meriväljal, on hästi palju koeri. Kui sa kuskilt aedadest mööda lähed, siis nad kõik aia peal püsti ja kõik räägivad sinuga ja mõni räägib kurjalt. Ja, ja selle tõttu ma ka nagu ei taha minna. Eriti pärast seda, mis ma nüüd koeraga olen läbi elanud. Koer tahtis mind paika panna, et näidata mulle, et talle ei meeldi see, mida ma teen. Ja, ja siis siis ta nagu lõi, sest mul nägu kõik sinine, aga kogemata siis niimoodi lahtisus. Tükk tuli siis ära. Tal on hambad, on kohutavad. Ta on küllaltki arukas loom, tegelikult ta sai ise ka aru, et, et midagi on väga viltu, sest nii kaua, kui ma haiglas olin, tema laualt välja ei tulnud. Ta tundis niisugust Tiina ja siis, kui ma koju tulin, siis me leppisime ja nüüd ka vahel on niimoodi, tähendab ilmselt mul ei ole asi selge, seal esimene kord oli selline tõug nagu labradori krants. Muidu olid kogu aeg hundikrantsid meil nendega. Kuidagi oli asi mul selgem, aga siin see oli, lihtsalt ütleme minu poolt ettevaatamatu ja õnnetus. Õnnetusi ikka juhtub ja mul on neid palju minuga õnnetusjuhtum, kus ma olen traumasid saanud, ma olen kaks korda oma jalga murdnud ja üht ja sama sealjuures öeldakse tavaliselt sedasama jalga nagu ei murra. Ma olen omal käe randmest murdnud, ma olen ma sõrme ukse vahele oskanud sokutada, kukkusin trepi peal, nii et mul on Meldija. Tead igasuguseid asju on juba toimunud väiksest peale. Kui kogu teie pere kokku saab, kui palju teid siis laua ääres on praegu Me kõik nagu kokku ei saagi, sest kõige vanem lapselaps õpib Jaapanis. No ütleme, kui temaga kohal oleks kuskil 15 ringis, neid on ka meid rohkem ei olegi. Mis on teie firmaroog, mida te kindlasti alati teete? Mis, mis mu lastele meeldinud, alati on pannkoogid lihtne, aga hea. Jah, need kuidagi õnnestusid varem need viimasel ajal ma ei ole enam teinud, sellepärast et ma ise pean kaaluma, jälgime, lapsed jälgivad ka. Et nad on, selles mõttes on targemad kui mina, et mina ei pööranud sellele tähelepanu. Aga nemad ikka väga hoolivad sellest, et et mitte juurde võtta rohkem kui vaja. Ja kui te teatris töötasite, kas siis oli aega ka süüa teha või oli see abikaasa teha? Ei no me oleme ikka mõlemad siis töötasime ja, ja täitsa nii, kuidas kunagi, kuidas kunagi jah, üldiselt, eks kui mul oli mahti, siis, siis ma tegin süüa ka. Aga siis hommikul muidugi tõusis, tema läks varem tööle minna. Kui mul ei olnud proovi, siis ma siis ma magasin kauem. No nüüd ma olen nii, et märkan hästi, vara on nagu vahetunud, olen hommikuti neid üleval, aga aga siis lapsed nagu saatis temaga oli jah, ja siis ma olin tihti kodust ära, siis tema tegi ka muidugi süüa ja siis tänu sellele, et mul ema oskas ka ju väga hästi teha. Et see on ilmselt siis poegadele ka läinud, pojad armastavad ka süüa teha, tead üldiselt otse poisid vist on kõik teinud. Et abikaasal on veel kaks venda ja ta on nüüd on üks vend, üks lahkus möödunud aasta. Aga kõik kõik on osanud süüa teha. Maitsvat abikaasa on lahtiste kätega, nii et kui remonti on vaja teha, saab hakkama. Jah, ta tegelikult põhimõtteliselt oskab, kõik. Meil on 52 aastat koos juba sest meil oli see käimisaeg ka viis aastat ja kooselu, kui seda saab kooseluks võtta, sest mina olin võimelised, õppisin Tallinnas ja tema oli Tartus tööl. Ja kus te tuttavaks saite, siis? Ikka Tartus. Kõik on mul Tartus hiljuti käisingi laulmas oma oma kooli juubelil, gümnaasium sai sajaaastaseks ja ja koolis mul vedas nii palju, et mul oli teiseks laulu, eks, Miina härma õpilane ja saatuse tahtel olen ma laulnud väga paljudes kohtades üle ilma Miina Härma säetud lauliku lapsepõli. Nii et palju ilusat on teiega juhtunud Tartus? Palju palju esimesi asju ongi Tartus olnud. Esimene armastus oli Tartus ja esimene laps, tus ja esimene teater oli Tartu esimene teater. Ma ise küll valisin selle teatri, sest siis oli võimalusi küll oleks olnud, aga, aga noh, siis ei tulnud selle peale, et vanemad on seal ja ja abikaasa ja laps ja et üldse teist mõtetki ei olnud ja siis saatuse tahtel esimene osa tuli ka Tartus ja leta Verdi ooperis Travjaata. Ma olen alati öelnud, et ma olen, selles mõttes olen õnnelik inimene, et et mul, Meie hobi on ühes isikus, et mulle väga meeldis laulda isa jutu järgi olema juba kolmeaastaselt kuulutanud, et ma olen artist ja kukkusin siis laulma ja kuna ma selle hääle sain ilmselt isa emalt. Ja seal oli väga ilus hääl ja, ja ta laulis mulle palju. Nii mulle siis Sist näidis siin ise ka laulma, aga aga ega ma ei kujutanud ette, et ta nüüd hakkan ooperilauljaks, sellest ma ei nagu ei osanudki unistada. Aga ema, mul armastas väga jälle muusikat ja teatrit ja tema tahtis minu arust teha külm balletisolisti. Et piinas mind küll tahtis, et ma klaverit mängin ja konservatooriumis õpetas teile laulu Linda Saul. Linda Saul on kunagi öelnud Voitiselon inglihääl. Milline õpetaja oli Linda Saul? Minu arvamust mööda oli väga hea õpetaja. Ta oli tüdrukute suhtes, oli ta eriti nõudlik noormeestega, tal oli natukene natukene teistmoodi. Nendega ta kunagi ei pahandanud, kui masin, tulin Tallinnasse, konservatoorium, mul olid juba klassiõed, olid siin, õppisid klaverit ja ühe koma, siis rääkisin. Et mis sa arvad, et mulle väga soovitatakse Linda Sauli ja siis ta ütles, et see on nii õige, et just see aasta, kui, kui ma tulin Tallinnasse, see aasta lõpetas tal kaks head lauljat, see oli Valentiine hein ja Paula Padrik ja siis ütleski mulle seesama inimene. Ta ei ole selline, ta ei riku kedagi ära, et tal on just see, et, et ta ei vali endale niimoodi valikuliselt, ei vali omale õpilasi, aga ta ei riku mitte kedagi. Et selles mõttes oleks tore, kui sa saaksid tema juurde õppima, see on pikem lugu, kõik. Et mismoodi ma siis tulin ja, ja mismoodi kõik see eelmäng oli seal kaks aastat tagasi, enne kui ma bibliograafiasse läksin. Siis ma käisin siin muidu ennast näitamas ja klimberdasin ise ja noh, siis olid väga populaarsed Bodelski laulud ja kuna Podolski käis meil koolis ka, siis ma olin temaga nagu isiklikult tuttav ja olin ka tema fänn kõvasti ja kuna minu kuidas öeldakse, noh, see, kellest mina väga väga pidasin, Georg Ots, eks ole, ta laulis ka tema laule ja ja siis muidugi mina laulsin samuti. Siiamaani ma tunnen, et, et see ei tähenda midagi, et kas mees või naine laulab, et kui on ikka ilus laul, et siis siis pole vahet, kes seda teeb ja, ja ühesõnaga siis ma laulsin Arderile ja tol aastal tema juhatas mind muusikakooli ka siis tema õpilase, ma laulsin aga õpilane kahtlast nagu, et, et ei tea, te võite ju tulla ja siis ma otsustasin, et no mis ma ikka siis nii kangesti püüan, et et mul on alati meeldinud ju kirjutada, et ma lähen sunnelistikasse, aga tuli Tallinna sõbranna ütles, et mine mingisse surnalistikasse, me lähme bibliograafiasse. Et see on üks väga niisugune hari, vala, praegu on sisseastumine, võtad kohe paberit, sealt välja. Lähme ja nii ma kuulasin ta sõna ja, ja läksime ja saime sisse. Ja nii pidi minust siis bibliograaf tulema, aga kahe aasta pärast tähendab juba esimesel kursusel otsisid mind poiste koolipoisid ülesse ja pakkusid mulle siis orkestriga TÖÖD orkestrit dirigeeris Igor Graps, kes on Gunnar Grapsi isa ja see oli väga meeldiv. Laulsin triot ja, ja duetti. Ja siis juba järgmisel aastal tulid juba pakkumised, et kas ei tahaks operetiringi tulla, et siis mul Andri kannike on välja tulemas ja ja seal siis seal ma siis Jaan Sauli ka kokku ja ja nii hakkas, keegi ütles mulle, et kuuled, sa peaksid ikka, sa peaksid ikka leidma endale inimesi, kes sind kuulab ja sulle nõu annab ja et võib-olla oleks ikka kõige targem ikese Jaani ema. Ma sattusin Jaani ema juurde. Jaa, jaa. Muidugi. Ta tegi minuga kõvasti tööd, ütleme haris minu häält. Sest seal oli ilmselt kõrge, aga peenikene. Ja Peab ütlema, et kõige paremaks läks ta mu siis, kui ma sain esimese poja. Et siis läks hääl iseenesest nagu ümaramaks ja ja ma arvan, et isegi soojemaks läks ja ja üldse teised tunded tulid, ma sain kahe aasta pärast järgmise poja, siis siis need Need, naise tunded, need avardasid veelgi ja ja siis nüüd kajastusi siis mu laulus ka. Aga noh, ma ei oska öelda, see kuidagi oli kõik niimoodi automaatikat, ma tegin küll, püüdsin nii kõik teha, mida õpetaja mulle näitas. Jaa. Jaa. Mida ta on mul nagu nõudis, et surnud häält ei tohi teha, et, et siiamaani on see meeles, et et selline noh, mehed teevad, eks ole, et, et see on selline, selline kõhe ja enesekindlust, võib-olla ta mul mingil määral ka, kui juba laulate siis laulge, siis noh, ühesõnaga, et ei teeks sellist vahepealset niisugust heli mingisugust. Küllap olete oma klaverisaatjatelt nii mõndagi õppinud, kui on su kõrval inimene, no ütleme, antud juhul klaverimängija ja kes sind kuulab heatahtliku kõrvaga ja ja no klaverimängija enam-vähem on ju kõik musikaalsed ja heatahtlikud ja eriti veel, eks ole, kui ta sind saadab ja õpib sind tundma. Et siis neil on kindlasti midagi öelda. Minu saatjatel on kõigil mulle ikka midagi öelda olnud. Nii et kui me oleme niimoodi käega tööd teinud, alguses muidugi mitte, aga, aga mul on ka vedanud nende klaverisaatjatega, kes mul elus olnud, et iga igaühe käest mulle midagi midagi kasulikku endale kõrva taha saanud panna. Aino Himbek oli mul üks väga hea klaverimängija ja väga hea sõber. Ja üleüldse väga tähelepanelik inimene abivalmis ja, ja tema oli see, kes mulle ütles, mis tal meeldis ja, ja ütles ka seda, mis talle ei meeldinud, et seda ära tee, aga vot see sul õnnestus väga hästi, et seda t et ta ütles, ma ei ole laulja, aga ma soovitaks seal niimoodi. Temaga oli väga mugav kaugel reisida. Ivari Ilja oli mul selline inimene, kellega oli fantastiline üksteise mõistmine. Et üldse midagi absoluutselt midagi ei olnud vaja rääkida. Ta tegi täpselt seda nagu mina tundsin. Imestasid, et kuidas ikka, kuidas ikka niivõrd ütles, et lihtsalt meil klapib ja siis kui saatuse tahtel Ivarile läks Moskvasse õppima siis oli mul Ivo Sillamaa, kellega oli ka väga hea üksteise mõistmine ja lisaks sellele veel teatris ka kontsertmeister ja temaga sai ka väga ilusat koostööd teha. Siis teatrikontsertmeistrist Riina pikani, temaga me alustasime. Reet Laul. No neid nimesid. Neid on palju. Kas te olete oma isalt ja emalt ka palju kiidusõnu saanud? Saatuse tahtel? Ma jäin vanematel niimoodi ainukeseks lapseks, sest vennad said mul sõjas surma. Ja selle tõttu muidugi, mind on mind väga-väga hellitatud, nii et ega mul oli ikka väga keeruline, kui ma tulin tartust ära siin 57. aastal tulin õppima, siis sain iseseisva elu peale. Et no üldiselt ma pean ütlema, et mind on ilus, väga hoitud, vanaemalt saite oma ilusa lauluhääle. Aga kellest said oma suurepärase käsitööoskuse? Sain seal, mitte vanaemalt, aga, aga isa öeldist sellepärast et tema oli esimene, kes kinkis mulle heegelnõela ja näitas, kuidas nukule sussib, heegeldada ja siis siis sealt sain ja teine pisik tuli mul ka üks sugulase ema, tema mängis klaverit, oli musikaalne. Jah, tema poeg on väga kuulus, poeg on helilooja Jaan Rääts, ka isa oli sugulane veel jah, nii et tema õpetas näppude ja tema tema kodus tema kodus hästi palju tegi kleite, kõike seal, mul hakkas see meeldima, siis emal oli veel üks sõbranna, kes tegi väga palju heegeldas pitse ja kui ma neid pitse nägin, tal oli terve suur vakatäis oli, oli neid pitse sel ja mida ta oli ise teinud. Et siis siis ma hakkasin tahtma ja selle tõttu vist tuligi see see haigus, et ma tegin hästi palju pitse, kõigepealt siis hakkasin kardinaid tegema, siis hakkasin päevatekki tegema, siis hakkasin suuremaid asju kuduma, teinud endale palju keep ja, ja lastelastele mul läinud see viga, et ma kunagi mõõtu ei võtnud neid mõõdu järgi silmajärgi tegin ja, ja muusika õnnestus, et see kummaline nii Soomest kingiti mulle lõnga, kui Saaremaalt teadsid, et ma teen ja siis saarlased kinkisid ka mulle lõngasid, nii et kolleegidele ka midagi tegite või pähe paar tellimust on olnud niimoodi ei ma niisugune, nii palju mul seda aega ka ei olnud, aga üldiselt nagu püüdsin ennast seal niimoodi riidesse panna ja, ja siis lastele ja kas proovis, vardad käisid ka proovisi käinud Vanemuises, kui ma sattusin Vanemuises, seal oli, olid paljudel, olid vardad proovis et siis tekkis mul ka kiusatus uuesti teha. Ja siis, kui ma ülikoolis käisin, siis ma heegeldasin kõik vaheajad kogu aeg, siis siis kursusekaaslased, et kuule, et kas kodus aega ei olegi, seal võtad oma töö siia kaasa. No need, kes õmmelda oskavad, on võrdlemisi kriitilised teiste õmblejate suhtes. Kas teie olete teatris lahinguid ka pidanud, õmblejatega? Ei ole? Ei ole, vaat õmblemine on selline asi, et ma olen endale ühte oma teiste õmmelnud küll, aga aga ma ei osanud masinaga eriti midagi teha ja, ja lõigete järgi ka ei teinud. Ma õmblesin niimoodi käsitsi, kuma õmblesin, aga mul vedas jälle, nii et lapsest peale olid mul õmblejad olemas väga head õmblejad, kes, kes alati aitasid ja tegid ja, ja samuti Tallinnas vedas ka, nii et ma eriti ei kippunud seda tegema, mida, mida ma nii väga ei Waldond, see oli ja Simon, ega ma eriti ma usun, et ma ei valeta. Ega me eriti ei norinud küll kellegiga, võib-olla oleks võinud rohkem pöörata, tähelepanu on ka, no siis oli ju teine aeg ja teised võimalused. See, mis oli, see oli küll hea ja siiamaani mul see suhet mis on olemas, see on hea, et ma ei taha midagi kuskilt niimoodi tähti taevast alla tuua, ega neid on hea vaadata, kui nad seal on, aga aga me maa peal ei hakka tooma. Te, olete mitmes vallas esimene olnud esimesena oma kolleegidest eakaaslastest oskasite just teie autorooli keerata. Jah, see oli mul ka selline hea abi, et 12 aastaselt isa vanima vägisi rooli 12 aastase ja siis sellepärast, et et isa tõi kaunis varakult teie auto, kes ise Moskvas järele, et see oli Tartus üks, jah, teine auto ost ühel professoril oli jah just. Ja, ja siis isa käis järgi ja ta oli väga rahul, et ta sai erilise värvi, oli, sai valida, et esimene päev, kui ta oli seal järjekorras, siis, siis lõppesid autod ära. Järgneb, et oli kohe esimene, siis ta valis, ainukene p-s oli teised olid kõik hallid jäädavalis peesi auto ja siis ta õppis ise sõitma, Ta sõja vestlust kunagi midagi oli teinud, aga rohkem tal olid nagu hobustega tegemist siis ja siis ema õppis sõitma, siis ma nägin, püha jumal, et kui raske see võis olla, kuidas ta neid käike siis vajutan sidurit alla, nii nagu vaja. Aga mina sõitsin rattaga. Mulle elasin heas kohas Tähtvere pargis ja, ja siis oli niiklus kahju. Teine. Tartu linn oli mul niimoodi vähemalt see Tähtvere linna aseli läbi kihutatud. No siis, kui ma sinna rooli istusin. Algul sõitsime niimoodi linnast välja Tallinna poole ja isa istus roolis ja ütles, et sina juhi, et mina annan gaasi ja siis mingil kilomeetril ta keeras auto ringi ja ütles, et et istu nüüd sina. Ma ütlesin ei, ei, ei. Istu, istu, noh, sul on aeg proovida. Istusin ja kõik, kõik sobis hästi ja siis mulle tõesti meeldis, et kõik sõidud, noh. Isa oli haige mees, tal oli kolm südameinfarkti ja emase juhtimine, nafta juhtis, sõitis küll vanaduseni. Niikaua kui tulid need kiired autod, siis ta siis ta enam ei tahtnud. Ja selle tõttu oli mugavad kõik sõidud väljaspool linna ma sain, sain sõidetud ja siis viis aastat hiljem, siis siis ma sain juba eksami ära anda. Ja siis siis ma olin kohe paberit taskus ja ja siis sai ametlikult sõita ja mulle meeldis alati, mis marki oli, teie esimene auto oli Volga ja siis oli nii, et mees nagu ehitas selle ise kokku, see esimene oli selline, et ikka väga pikalt ehitas seda. Te olite, on esimene Eesti lauljatar, kes esines Moskva suure teatri laval. 1973. aasta 19. oktoobril nägi Moskva publik teid Verdi ooperis Traviata Bioleta osas. Mis aeg see teie jaoks oli? 72. aastal sügisel? Ma kukkusin tollist läbi ja rängalt ja murdsin omal jalaluu. Nihestus oli nii, et mul oli kaks kuud oli jalg kipsis. Ja sellel 73. aasta kevadel tuli välja haaremirööv tähendab röövimine, Serailistage Udo Väljaots ristis selle haaremi rööviks. Mozarti ooper, kus mul algusel pakuti isegi kaks osa, aga kuna see konstants oli mulle sobiv, aga blondi see oli, see oli nii, et noh, ma oleks pidanud siis mõnes kohas madalamalt laulavad, ma ei saanud sellega hakkama. Sellepärast et noh, harjunud ikka, on kogu aeg nii, et mida kõrgem, seda parem mulle meeldib seal kõrgustes meeldis olla. No neid on võib-olla teine olukord, nüüd ma nüüd ma lepin sellega nende kõrgustega, mis on aga, aga siis oli mida kõrgem, seda parem. Ja, ja siis seal tuli välja ka veel natuke hiljem ei mäleta täpselt neid aegu. Straussi nahkhiir, vaid kogu aeg, ma joonistasin operetist ja ja tihel, et olin ju nii palju laulnud, teele partii oli mul praktiliselt selge. Aga mind meelitas, mõtlesin, kuna prooviks oma jõudu, et kuidas ma saaks hakkama seal osalindiga, nii mind, mind kohe see ahvatles. Ja siis ma norisin ennast selle rolli peale ja alguses oli muidugi niimoodi, et kuna neil oli planeeritud, teine lauljatar sinna osaleb, et halli samme seks laulis seda nagu tema oli juba nagu rohkem õppinud kui mina, et siis nagu kahekesi esinesime ka pärast jäi tõesti niisugune olukord, et kus mul tuli väga palju laulda, nii ühte kui teist osa. Kevadel ja samal ajal seal siis pakuti telefilm teha, nüüd siia sai filmitud Kuressaare lossis. See oli ka elamus ja siis esimest korda pärast seda jalaluu murdu. Ma sain seal joosta mööda, seal nii mudil filmitud ja n Rui lavastas ütles, et nüüd pöörata tähelepanu oma näole, sest nägu on seal kaadris ei tee mitte midagi siin kätega näitleja, nii nagu teatrilaval, et siin hoopis teine asi mulle väga meeldis, kuidas, kuidas testi jupi haaval, eks ole, see kaader, see ja see. Ja siis, kuidas pärast oli huvitav vaadata, mis sealt kokku tuli. Ja sügisel siis jah, siis tuli selline pakkumine, nojah, see oli väga meeldiv kohtumine oma sünnilinna teatriga nii-öelda tõesti oli suur. No siis tuli mul see tunne, et kui ma esimest korda sattusin Vanemuise lavale Molontricannikeses ja võib-olla see oli niisugune pöördepunkt, kus ma tundsin, et jah, teatri lava, et see on minu jaoks, et mul on nii hea olla. See Vanemuise väikese teatri akustika oli ka väga hea. Aga siin oli suur teater ikka väga suur saal ja ja väga suur lava ja, ja siis noh, seal oli palju meelespidamist ja lavastaja nõudis, ei tulekski kohe täpselt tehtud. Traviata oli mul esimene roll oleta, see tuli mu juurde juba konservatooriumis ausalt öeldes tegelikult juba enne konservatooriumi, sest pulmapäevaks mulle kinkis muusikakoolis oli mul üks aasta, käisin muusikakoolis, Tallinnas oli mul kontsertmeistriks Oskar Kareelik ja tema kinkis mulle kaks klaviiri. Üks nendest oli Faust ja teine oli Travjaata ja, ja siis suurte lootustega, et mõned laulan ja nii juhtuski, et konservatooriumis juba oli väikest Tseenike, siis ma lõpetasin, osa mul oli, poeg, oli kolmekuune, oli just sündinud. See siis Vanemuise teatris läksin vanasse etendusse sisse, see oli siis ka Violetta ja teine osa oli siis Margarita paust. Ja esimene kass, troll, roll samuti Estonia teatris oli jällegi Violetta ja sellega ma käisin ka igal pool selle Violetta osaga, kuigi noh, ma pean ütlema, et olete muidugi minu arusaamist mööda tahab väga-väga erilist häält saada, seal peab olema hääleulatus. Kergus samast dramaatika lõpust, lüürika ja muidugi väga-väga hea näitlejameisterlikkus, nii et võib-olla sellepärast mulle meeldis see osad. Ma olen väga palju oma elust pühendanud armastusele, armastus inimeste vastu, armastus lillede, loomade kõige vastu, kõige elusa vastu. Mind ühendus, aga kui niimoodi lähemalt arutada, siis võis olla. Chia osa oli nagu rohkem kirjutatud mõttega, et mulle sobis mulle vokaalselt väga hästi. Kuigi raske oli muidugi laulda kõrgeid noote ja samal ajal olla hull. Võib-olla mõni väga hull ei mänginud, mängisin sellist nagu ära äraolekut. Aga Traviata, seal oli suremine, selline asi, et nii palju aastaid tuli mul surra ja vahel oli, olin ka haige, etenduse ajal. Aga tegelikult surmaga sain ma nüüd kokku. Niimoodi lähedalt sain alles möödunud aastal, siis kui mu koer suri, siis, siis ma olin ta juures see vanem koer, et siis siis ma alles nägin virmusson, sest isa ema läksid mul nii ära, et ma ei olnud juures. Saatuse tahtel oli see nii halvasti. Vennad samuti. Et see oli nagu esimene kord, kokkupuude ja ooperis tuleb surra. Ja ooperis tuleb sure. Mulle väga meeldis, kui käisid külas veel jaapanlased, jaapani televisioon ja, ja siis nad saatsid mulle lavale kingituse, millega ma käisin, kaks korda käisin Jaapanis, see oli niisugune kellakene keti otsas ja kaotasin ta Tallinnasse ära. Jaapanist oli mul alles ja kirjutasid juurde. Me oleme väga õnnelikud, et te olete elus. Tähendab, et see lavasurm oli nagu nad oskavad kirjutada suures teatris väga hea soe vastuvõtt oli igatepidi mõistmine ja slaavi rahvusest inimesed. Nemad muidugi avaldavad meelt täitsa vabalt. Et kui neil ikka meeldib, siis nad siis nad ütlevad seda sulle ja Mul oli see lähedane, isegi Krumm kord küsisin, kas tunned ennast siin inimesena? Tunnen jah. Rääkimata seda, et mul on ka sugulased veel veel praegu olemas, et ma tõesti tundsin ennast hästi ja mul oli väga keeruline see, kui pakuti, et ma tuleksin laulma, päriselt, oli niivõrd ahvatlev. Ainult samas jälle mõned dirigendid arvasid, et võib-olla sul saab väga raske siin olema, et siis sa oled nagu valge vares teiste mustade seas ja ja mida ma unistasime, unistasid suures teatris saaks laulda lutsijad aga nemad ütlesid, et meil ei ole nagu teist lutsiiet. Et peaks olema, nendel oli kombeks, et peab olema kaks koosseisu, ja teine küsimus, mis mul üldse nitravjaata poolgi vastu hakkas, oli see, et nad nõudsid, et see Violetta oleks venekeelne. Et isegi seal mul pakuti ammu juba, et teeme plaadi, aga siis ma pean kõik need sillad ja te olete dialutšiad kõik vene keeles laulma. Ja vot see hakkas mulle vastu, sellepärast et ja Lettali mul eestikeelne noh, ainult aariaid, ma laulsin itaalia keeles. Mul on hea meel, et ma aru sain, et kõike, mida on loodud teatud keelele, muusikat, kes seda muusikat tuleb esitada ikka originaalis, mis vähegi võimalik. Alati see saksa keelvast ei kõlanud ja inglise keelt ma ei valdanud, küllaltki, aga Itaalia ja prantsuse. Mulle meeldis väga laulda, Koigi vene keel on küll, aga laululine keelega ei ole raske laulda. Ainult et seda, et ma ei saanud hakkama sellega, et ma oleks ära õppinud sele Violetta ja siis ma käisin ikka mitmed korrad veel seal laulmas aga ikkagi jälle oma keeles ja ma ei esinenud ju ainult teatris, et mul oli seal väga palju kontsert ja siia kontsertsaalis oli mul kaks soolokontserti, siis ma laulsin Kremli kongresside palees sõjaväe orkestri saatel ooperiaariaid ja üks dirigent oli kindral ja teine dirigent oli polkovnik. Kiitsid mind, et kahjuks peame teile alluma, et ma ütlesin, nojah, minu isa oli polkovnik nimetas mind alati kinneralissimises, kui ma sain Liidu rahvakunstniku ja siis ta ütles. Nüüd sa oledki enneralisimusele minust kõrgema auastmega. Et mul on väga palju põnevaid põnevaid laulmise olnud, et ma mõtlen Jaroslavlis, laulsin Sümfooniaorkestriga, laulsin vene romansse. Ja samas eks ole vene rahvapillidega, laulsin eesti asju. Teile väga meeldisse, Need orkestreerinud olid hästi tehtud ja isegi Straussi laulsin neile rahvapillidele. Kas Irina Arhipova tunnetud ega teda veetakse vene ooperi sarinnaks ja seda ta tõesti on, ma nägin teda Garmini rollis. Aga hiljem. Ma olin mul siis õnn temaga nagu lähemalt tuttavaks saada. Et kõigepealt vist ma käisin Itaalia sõidu jaoks ette laulmas. Siis ta ütles mulle aga toredaid kiidusõnu ja hiljem kutsuti mind žüriisse Glinka-nimelise konkursi žüriis ja seal me saime nagu lähemalt tuttavaks ja siis ta viis mu klaverisaatja ära. No ma ise ei olnud ka vastu natukene natuke. Ise soodustasin ka, et Ivari Ilja saaks Moskvasse õppima Veera Kornes taeva juurde, sellepärast et et Moskva konservatoorium on ikka natuke natuke kõrgem tase vast, kui, kui siin omal ajal oli. Irina Arhipova hakkas mind kohe algusest peale väga hoidma, sest alati, kus me ka kokku saime, alati ta ikka kutsus kahe tule lähe, tule mulle külla ja niimoodi kuidagi väga hästi suhtus minusse. Ja muidugi see ta tore inimene on, aga minu meelest on ta fantastiline, lauljade laulis. Vaat ma ei kujuta ette, praegu ma pole juhtunud nägema, kas ta enam laulab, aga need viimased kontserdid siis ma kuulsin, need olid ka väga hea ta kõrges eas. Ma ei kuulnud temal neid vanainimesi noote üldse. Ta oli ikka siis väga hea tasemega, et müts maha tema ees, kuidas Estonias, sellesse suhtuti, ette? Nii palju ära olite? No ega, ega see ei olnud vist kerge, ilmselt mitte ainult minu puhul ka teiste puhul see mäletan, kui, kui mulle räägiti, et kui raske on ikka, et Georg on kogu aeg ära ja aga minu puhul oli veel niimoodi, et et väga palju asju mul kui toimubki selle tõttu, et Estonia teater ei lubanud mul minna, ütles, et, et meil on just nüüd teda vaja endale ja, ja siis ma sain veel niisuguse asjaga seal hakkama, et mitte mina ütleme saatus tahtis nii et kutsutud Leningradi laulma lutsiiet, sõitsin autoga sinna, ise juhtisin ja tulin öösel tagasi, järgmine päev oli türklane Itaalias. Ja ju ma siis ei teadnud, et võib kahe allergia olla ja jumal teab, mis või mis võib olla väsimus. Tavaliselt ma ikka niimoodi isegi haigena oskasin vahel niimoodi ära petta, kolleegid ja ja isegi publikumi isegi dirigendi mõnel etendusel, et ta ei saanud aru, et, et ma tegelikult olen haige ja, ja noh, see oli lihtsalt vedamine ilmselt, et mõnd ära laulsin. Aga selle etenduse 72. aastal see oli väga tähtis etendus ja ma jäin lihtsalt vahele, sellepärast enne seda käisime Turus laulmas ja turuorkestriga ja siis oli komisjon, kes meid türklase jaoks Moskva jaoks valis välja. Ja siis oli Olga Mikk Krulli juubel ka Need kolm asja nagu koos. Mina hommikul tunnen ennast halvasti. Ja, ja siis ütlesin Paul mäel, et kuule, mul ei ole hea olla, ta võttis mul ümbert kinni ja ütles, et no noh, et sõida, sõida ja rohkem veel ja siis räägid ta nagu ei uskunud, et mul võib midagi viga olla. Aga siis jah, ma sain nagu patuga hakkama, et inimesed valet asja ei, natuke liiga palju. Sellepärast esimese korranikkuse lima läks ära, aga siis ma mõtlesin, et ma võtan veel nii hea soe tunne oli. Ja siis tundsin, kui ta vajus kohe häälepaelte peale nagu suu lahti, tegin laval tulbiti midagi siis vahel vahel ikka tuli hääl läbi. Mida te jõite siis konjakid, konjak peaks tegelikult nad on, ma tean, ma tean, kolleegid, seda on teinud ja aga keegi mulle ütles, et et vaata, kui sa seda teedki, et ära seda paljalt võtad, võta seda, kas tee või kohviga. Mõtlesin, ei, ma ei võta, et mul ei ole seda vaja, et noh, ei ole kunagi seda teinud ja, ja sellest ühest lonksust läks niimoodi soojaks kõik kurki, et ahaa, nüüd lähen ja laulan, aga läksin kardioloogi otsa, võtan veel ühe lonksu, otsis parem. Pärast seda ma ei võta suu sisse seda jooki, ükskõik mis mul viga on. Et olen kasutanud tsentraalõli hoopis tol ajal, seda ma ei teadnud, ma olin jälle mentool õlivastel allergik. Teil on olnud õnn laulda koos Georg Otsa, Hendrik Krummija pikuusikuga. Nad olid väga kindlad partnerid, mul kõrval väga meeldivad partnerid. Georg oli kohe harukordne kõigele lisaks, eks ole, et tal väga ilus hääl oli, et ta sobitus nagu praegu ma teeksin võib-olla selle paralleeli. Viimane kord mul olid kontserdid noorkuuga et me isegi nagu ei näinud 11 kunagi ei olnud sellist asja, et ta oleks kunagi mulle ütleme, sisse sõitnud, vaid meil oleks ebakõla, et tihtipeale ikka kui alguses teed, et juhtub vat Georg oli ka selline inimene, kes, kes soovitus no esiteks muidugi hääled sobisid hästi ja mida käis koolis laulmas meil? Koolilaps siis ma unistasin sellest, et saaks, sest mulle väga meeldis ansamblis laulda ja tütarlaste koolis laulsime tüdrukutega koos, aga aga unistasin teatud ooperit, saaks duetti laulda, aga Hendrik oli mul konservatooriumis kaaslane temaga saatus viis nii kokku, et et neil soolokontserdid olid alguses kahe peale ja tema oli väga soe ja ja kindel, tema oli alati neli jalga maas ja, ja, või seal tema kõrval viibisid ja tema lähedal olid siis, siis oli kindel, et et kõik on okei. No Tiit Kuusik oli ka omapärale, temaga oli ka, meeldib laulda, aga kõige parem oli nendega kontserte teha. Vaat kontsertlaval need duetid olid, olid haruldased, mis õnnestusid. Et Georgi olen laulnud Edit kuusikuga oleme laulnud Rigolettot võete Hendrikuga Travjaada siia rügemendi tütar, Georg sai vähe, ta läks, läks ära. Kas see, et need mehed ära läksid, oli ka üheks põhjuseks, miks te Estonias nii vara ära tulite? See juhtus tõesti niimoodi peaaegu ühel ajal. Et Hendrik läks tõesti väga vara ära, teda ma igatsesin, ikka igatsen praegu. Ja eriti igatsen, kui ma kuulen, kuidas laulab Pavarotti. Mõtlen, et, et kui Henrik oleks elanud sellel ajal nagu praegu, siis ta oleks kindlasti maailmanimega mees olnud ja ja oleks saavutanud rohkem, sest väljapääsemine oli ikka väga keeruline. Georgil võib-olla oli, rohkem, on tema vist pääses välja nii kergemini. Meestel oli üldse lihtsam, et seal oli, ütleme, naiste hoidmine väga luges, aga naistel oli keerulisem välja saada, niimoodi ei olnud sellist meeste tuge. Naised eriti naisi ei toetanud. Muidugi minul on teistsuguseid naisi, kes on, kes on mind väga toetanud ja hoidnud, ei saa mitte midagi öelda, et ma pean ütlema, et mul on kõige muu õnne kõrval, mis mul on olnud, on niisuguseid heasoovlike inimesi, on mul palju, palju, palju, enamus ongi kokkupuude heasoovlike inimestega olnud. Kas te usute saatusesse, ma usun, saatusesse saatus on teid hellitanud, ütleme nii. Ta on mind hoidnud ja, ja palju võimaldanud, ega ma ei saa ütelda, kõik on elus suhteline. Et öeldakse, et oi, et sul on nii hästi vedanud ja eriti muidugi on mul see noh rõõm kuulda, kui öeldakse, oi kui tubli sa oled, kui kui ma ütlen, et mul on seitse lapselast, ma ütlen, et ma olen tubli, aga see minust ei olene ja see on tegelikult tublid ninjad on mul olnud ja ja et pojad on ka siis oma osa nagu andnud, aga ka tegelikult. Ega nii ei saa ütelda, vaat see saatus on, on kah antud, Mullega ise ei ole saanud valida, seda poegadest lauljaid teha ei tahtnud, ei tahtnud ja ei saanud ka. Ühel pojal nagu oli midagi väike hääleke, aga ta ei, ei olnud ise nagu üldse sellest asjast huvitatud. Ja tema ei ole kahedasi andnud oma lastele kahjuks seda, olgugi et vanem tütar Margarita Aronica Margarita aga ütles, et no küll on hirmused õpetaja, kogu aeg tahab, et ma laulaksin nii nagu sina, aga mul on hoopis madalam hääl. Vot käite te vahel ka Estonia teatris etendusi vaatamas? Olen käinud, aga väga vähe. Et lihtsalt elu on olnud kõik need aastad niisugune Endel sihuke tormiline ja ei ole üldse nii, et ma tulin teatrist ära ja nagu ma mõtlesin, et nüüd olen vaba ja puhkan. Pool aastat olen, ma pidasin pausi, aga siis hakkasin ise nagu kontserte tegema ja ma ei ole muidugi palju väljas käinud paar korda Soomes ja mõned korrad Moskvas. Aga siin on oma riigis olen küll püüdnud esineda ja võib-olla siis, kui ma enda hinge nagu, nagu have marjadele andsin, siis on muidugi olen palju neid oreliga esinenud. Et sel suvel oli mul 12 kontserti kirikutes. Kas tegema küll, hiljem hakkasin alles 85. aastal oreliga tegema, pakkumised olid enne juba, ma kartsin seda pilli, mõtlesin hästi suur ja vägev ja mul sihuke pisike hääleke, nagu öeldakse. Üks Leningradi õppejõud ütles, et jah, et, et teil ei ole suured, aga teil on väga niikuinii lendlev, et ta lendab. Ja kahtlesin, kahtlesin nii ka siis, kui esimest korda remonditi Niguliste kirik. Ja siis kolleeg Leili Tammel laulis seal ise mõtlesin, oi jumal, et on nii kõrgel seal, et kuidas seal küll on ja ja orel mängib nii kõvasti ja ja isegi omal ajal jah, tuntud orelimängijaid nagu Leppnurm pakkusid koostööd, aga mina ikka ikka veel kõhklesin. Ja siis juhtus nii, et et lihtsalt filharmoonia eest pakuti, et, et kuule, et on võimalus teha orelikontsert. Et võta kätte ja tee ära ja, ja siis ma laulsin siis kuulis mind Andres Uibo, kes oli ise veel niimoodi tegi esimesi samme ja ja oli Letnoga õpilane parimaid õpilasi vist tol ajal ja ja tema muidugi oli väga siukene organisaator, ta organiseeris kohe meili esinemisi siin, seal, seal seal ja oli väga meeldiv oli temaga esineda ja hiljem muidugi ta on usaldanud mind oma õpilastega. Nii ma siis saatuse tahtel sattusin kokku Aare-Paul, Lattiku või, ja siis tuli juba Maris muide kivi ja siis Tiia Tenno, nüüd viimane oli mul väga meeldiv, tegin suure pika turnee, tegin Ulla Krigul iga, niiet kõik on nagu ponksud, minu head partnerid, kellega oli meeldiv esineda. Aga Ma ei esinenud klaveriga ka veel. Nii et soolokontserte olen teinud ja minu viimaseks leiuks, ütleme nii. Et me kohtusime küll 92. aastal, Vello Jürna viis mind kokku Piia Paemurruga. Tema oli veel olnud Hendrik rummiklassis repetiitor, klaverisaatja esimene niimoodi vahetevahel temaga esinesime. Aga siis 2000. aastal oli mul sünnipäeva kontsert Mustpeade majas ja tema veel tuli kuskilt, ma ei tea, kas Vello Jürna kontsertid tulid veel kuskilt reisult. Ta jõudis vaevu-vaevu, jõudis kontserdile, ei saanud õieti seal midagi läbi proovida ja meil klapp siis nii hästi. Praegu on ta mul ma nagu vanajumala selja taga. Ta tunnetab mind nii nagu minu kõige paremad saated on mind tunnetanud dirigent Neeme Järvi kirjutas teile pärast 1974. aasta Traviata etendust maailma parimale veoreetale. Ja Hendrik Krumm on kirjutanud. Laula edasi sedasi Eestimaa ööbik ja ööbik laulab edasi, ei mingeid väsimuse märke või kuidas noh? Ei tohi ära sõnuda, kui ma saatust usun, siis ma ei tohiks niimoodi rääkida. Alati peab üle õla sülitama või, aga parem kui mitte niimoodi Kekkata, et väsimust ei ole, noh jah, eks ikka, kui, kui väga palju laulad, siis, siis võid väsida ka ava märkasin seda juba noorena. Et kui mul on olnud olnud palju tööd ja iga päev on kontserdid, etendused, eriti noh. Varem käisime niisugustel turniiridel, kus olid iga päev kontserdid ja vahel olid isegi televisioonis olid hommikul ja ja ma olin ikka nii tark, alati unustasin ära, et unustasin lindi kaasa võtta, tika laulsin otse. Ja siis ma tundsin, et kui ma tulin koju, et siis mul jaksu laulda rohkem. Võib-olla ma kodus kodus liiga vähe lahti. Ma ei oska öelda, sest et ega ma ei ole oma koduseid küll vaevanud ega tüütanud. Ma laulsin alati nii palju, kui mul vaja oli, harjutada enamus harjutamisi, ma tegin siis teatris lavastajakätt vajasite palju, vaat huvitav lavastajatega mul niimoodi ka olnud. Nad on mind väga usaldanud, et las nad olid ka isetegevust teha, ma oleks muidugi tahtnud, et oleks nagu rohkem etemmutud, võib-olla võib-olla Aarne Mikk oli vast kõige rohkem nii kes, kes pööras, aga ka ikka lasti mul teha isetegevust väga palju, et nii kuidas ütleme, tegin, öeldi jah, aga, ja muudkui edasi. Esietenduse päevad olid hoopis teistsugused, need olid ka kodus kindlasti erilised, siis ei tohtinud keegi eriti vist häälki teha. No ma seda ei mäleta, et niisugust asja oleks olnud. Aga muidugi, eks arvestati ikka, et mul õhtul laulda, aga ma läksin küllalt vara, läksin teatrisse ära ja ja kuna ei olnud, esietendus pühapäeviti, nii et siis siis olid lapsed, olid koolis ja mees oli tööl, nii et siin ei olnudki nagu erilist probleemi, kus te olete oma häält eriliselt hoidnud ka? Ei ole. Nii, kuidas on, Jon? No kahjuks on nii, kui ma nüüd mõtlen hirmuga, et see vast ei olnudki isegi mitte hoidmisest, aga kui 30 aastat tagasi mulle mitu arsti kinnitas, et et otsige endale teine elukutsete, varsti ei laula enam. Sest nii suur häda oli mul. Aga see läks iseenesest, läks nagu ära, sest noh võib-olla see imede jutt, see on eraldi jutt, sest neid imesid on ka minuga toimunud küll. Suur tänu teile selle pika jutuajamise eest. Ma kasutasin saates ka kuulajate küsimusi, nii et öelge palun üks number ühest viieni. Üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Viis mida ma teile siis soovi, mida lauljatele soovitakse? Soovitakse küll okas kurku, kui aga, aga ma ei tea, kas ma soovin teile tervist, tervist ja. Persona saate külaline oli legendaarne ooperilaulja koloratuur sopran Margarita Voites. Persona saate auhinna saab Elle torm, kes küsis Margarita Voites, et kui palju vajas ta teatri proovis lavastaja abi. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni, personal.