Olge tervitatud, kõik ajaloo huvilised. Lääme reisima, jälle mõttemaailmas ja ajalukku. Võtame sellesama perioodi, mis möödunud saatel ma rääkisin teile Euroopasse, aga võtame sama perioodi nüüd ookeani tagant, võtame jällegi Ameerikas. See pakub meile selle tõttu huvi ette. Noh, see oli nagu teatud määral eelajalugu see on teatud määral eelajalugu Ameerika Ühendriikide eelajalugu. Nii võtame sellesama ala, kus praegu on Ameerika ühendriigid. See on ala Alaskas kuni kuni Mehhikoni ja ookeanis kuni ookeanini Põhja-Ameerikas. Ja see kuulus 16. sajandil näiteks indiaanlastele. Ja mitte ainult ühele rahvale või, või hõimule, seal oli palju, hõimusid igaks isegi oma keelega nii edasi. Aga on üldnimetus, me tänu sellele eurooplasi tekkisid omal ajal me nimetame neid indiaanlastega, neid oli 18. sajandil juba ainult no ütleme pool miljonit inimest, pool miljonit 18. sajandil. Ja nende muidugi vallutamine valgete poolt oli väga hõlbus, valgetel olid paremad relvad ja oli ka noh, oma organiseerimisvõime poolest olid nad ka üle kohalikest elanikest. Aga no vaatame siis, kuidas nad elasid tol ajal, nimelt 18. sajandil, kui võtame jällegi selle laia maa-ala sisse mandri eri osades oli see elu neil vägagi erinev. No näiteks, võtame Louisiana, praegune Louisiana osariik, eks ole, seal elasid tol ajal Natšeesi indiaanlased Ja mul on õnneks olemas ka üks tolleaegne raamat mis välja anti tollel ajal, vaid see anti välja 1585. aastal juba 1585 raamatu autoriks on dioodeooriunud Ööbrünnitu, hõin prantsuse teadlane, uurija ja kirjanik, kõik, mis oli. Ja tema on joonistanud ülesisele Natšeesi indiaanlaste küla nimi on Secoota küla ja see on praeguse virichilia osariigi territooriumil. Muidu ma olen sellele graafikule väga tänulik. See üksik asjaline joonis, mida ta on teinud sellest külast indiaanlastest, see on lihtsalt vaimustav. Mida me näeme siis, kuidas elasid Natšeesi indiaanlased? Nende elamud kõigepealt püüdleb meelde kohe tahes-tahtmata vagunit pead, kumer katus, pikergune pikergule, ehituse aknad on nagu vaguni aknadki. Katus on pealt kumer ja katus on kaetud puukoorega, kattusid lihtsalt puukoorest. Ja väga, see on lihtsalt liigutavalt, sarnaneb raudtee rongivaguniga. Pulman vaguniga näiteks. Aga see on juba 1585. aastal on see nii? Ja mida me veel näeme? Lääned see küla on antud meile väga piltlikult. Käiks maju ümbritsevad maisipõllud. Aiad, aiad on väga kenasti hooldatud, oma pildi peal on nad väga ilusad. Kõik on korras. Ja paistab, et nagu see autor ise selles raamatus märgib, et selle rahva elurütmi iseloomustasid järgmised tähtsad tegevusalad, näiteks tantsud, mis oli tol ajal selle rahvale väga olulised. Tantsuga väljendati oma oma suhtumist ellu, oma lootusi, oma rõõmusi ja muresid. Edasi päikese ja tule kummardamine. Nagu me näeme siin, et igas külas ja ka siin antud külas on olemas oma igavene püha tuli see ei tohtinud lasta kustuda, see oli igavene püha tuli. Ja peale selle olid veel igas külas kamas sõjaretked ja nagu me näeme raamatusse sellena, Cheesy rahvas jagunes kahte suurde erinevasse kasti. Ma ütlen kassi selles mõttes, et kuigi nad kohapeal seda nii ei nimetanud, aga võtan Indiast sõna. Laen on kaks kassi, oli, oli kõrgklass. Ja need pidasid ennast siis päikesest põrneduces. Ema tõi siis enda arvates päikesest põlenud ja perse lihtrahvas lihtsakas ülesandeks oli muidugi suuri tähtsaid ülemusi teenindada ja kummardada ja austada ja põldu harida. Ja nüüd vaatame siis edasi, millega nad tegelesid, tuleb välja, et nad püüdsid kala ja küttisid metsloomi. Näiteks kui me Vaikse ookeani põhjaranniku, no praegune, kus on praegune Washingtoni osariik mille pealinn oli olümpia, nagu te teate olümpiaadil seda muuseas mainida, aga vot seal olid siis rahvas või hõimud, kes küttisid piisonid juba. Ja püüdsid lõhekala, nagu siin raamatus on mainitud. Ja nagu te näete misjoni pliidi peal, nagu ma näen, näitaksin. Juba hobused oskavad ratsutada, nagu te teate, kui valged tulid sinna, siis neile hobusid veel ei olnud, valged tõid hobuse Ameerikasse, imelik, kui see ka pole Euroopas tooli, hobune Ameerikasse. Aga nüüd juba, tähendab, sellel ajal olid juba, näed hobused nii levinud indiaanlastel Ki sõitsid ratsa ja käisid ratsa jahil. Ja hakkasid valutama suuribreerijaid. Ja preeria seilasid muidugi piisonid ja siis kütiti. Aga tehke seda väga mõistlikult, mitte nii, nagu, nagu juba. Noh, 19. sajandil hakati metsikult neid loomi tapma ja hävitama röövellikult. Ja siis on mul Berg piltsid perioodist, tähendab ennem seda, kui jõudsid sinna valged siin äsja alale, nimelt Dakota indiaanlased praeguse Dakota osariigi territooriumil. Ja seal elasid Kaavelik sähvas pidaja nimi oli vees juud siuu indiaanlased. No nemad juba on teistmoodi küladega, nende küla ümbritseb püstpalkidest maasse augud, püstpalkidest. Küla sees on siis niinimetatud vii kõvamid, kuidas seda kirjeldad, käibed, külg, õlgkatus ja siis roigaste seinad tehtud. Ja need siis ta koda ja siuu indiaanlased. Aga kui nad läksid jahile piisonijahile, siis oli nendel kaasas alati ka oma ajutine elamuid ja seal ajutine elamu oli siis kantav nahk, tellik. Neid võis viia ühest kohast teise jälle üles panna. Ja mul on siin jällegi pilt, mida tolleaegne autor on kujutanud. Nimelt on siis niisugune, see nahktelk on püsti pandud ja selle telgi ees põletab üks kütt rahupiipu. Aga siin rahupiip on huvitav selle poolest, et ta ühtlasi ka sõjakirves Tomachook. Nii et nii hästi kalumit, rahupiip kui ka oma hoog sõjakirves, nii et oli üks jama esiandke 500 kasutada vastavalt olukorrale, nagu me näeme siin. Ja kuidas seda indiaanlast võiks siis nüüd iseloomustada. Hetkel ei oleks ka, ütleme natukenegi ettekujutust tema välimusest ta kõigepealt poolalasti sõnad, pikad nahkpüksid jalas, aga ülemine keha paljas on kaunistatud maalingutega. Ja tema juustes on suled. Ja mingisugused rõngad ümber pea tal mässitud ja paeluv ümber pea mässitud ja paela küljes ripnevad helmed. Ja need helmed ilmselt peavad iseloomustama Kema, noh, saavutusi nii kütina kui ka sõjamehena. Sellest on kohe näha, mis meest on, paljudel on saavutusi juba igal pool või kui mees oma külas puusal on tal siis nahkne kott. Ja onul mainisid ka siin selles koti sees on, mis asi see jahimees kaelas kandis, kui ta läks piisoreid tapma. Seal kotis olid ju paka lehed, kuivatatud marjad, väiksed kakud. Ja me näeme ka seal tema juures seisab tema naine. Naise lüüan, puuvillane, tema kannab oma nooremat last selga kinnitatud kandja laual. Ma ütleksin, et see on rohkem liua moodi seal laulda, sellel jõua külge kinni seotud ja seal ta seljas. Teine laps on tal kõrval, kõnnib omapead. Ja asjad, et see naistetöö, mida nad, mida nad seal teevad siis marjade korjamine juurde ja taimede kogumine. Neist tehti siis ravimeid, aga ühtlasi ka toitu. Nii et liha juurde pandi iga iga igasuguseid taime olluseid, vee element, mis pidi andma lihale parema maitse. Maitseained. Näeme järgmist pilti, kus jahiretkelt naasevad indiaanlased ja neid võetakse külalisi vastu väga pidulikult. Mehed on ehitud sulgede ja helmestega seekord rohkem kui tavaliselt. Ka vanad mehed on ennast ehtinud, nende näod on kõik küljeni ära maalitud, see tähendab siiski see oli pidulik moment pidi olema. Kahjuks ma ei oska teile öelda seda, millise värviga nad ennast võõrpasid. Aga mulle näib, et see värv oli siiski võrdlemisi ära pestav, sest et tavalistel päevadel tantsida ei kandnud ajutisi, põleksid tõsiseid sõjamaalingud. Kui läksid jahile, siis olid jahimaalingud ja nii edasi. Pildil näod väga kirjuks maalitud sinised täpid valgete rõngastega ümber olid põse peal laubal. Ja siis me näemegi jälle ühtlase ühte hõimuheinu või nimi on puu, nyyd pooni. Selle hõimupäevikut näeme. Näeme, kuidas kannab pika narmastega ja värvingutega kaunistatud tuunikat. Muuseas Tuuliga Kaiali nahast nahast tuunika, pikki pükse ja moka siin nelja temaga siine indiaanlase ela, nõuded olid, need võis vabalt mõnusat kõndida ja mingeid lärmi nad ei teinud. Nii et aga kõik nad on lihtsalt nahast pühapõhiselt. Ja Eestis on ka omapäraseid helmeid ja vaat nende puuni indiaanlaste juures ümber pea seotud paela küljes. Niuksed ripuvad Helmekesed ja teate, mis oli ühtlasi ka, olid Nendel ka rahaühikud. See oli nagu valuuta, nende, millest sai siis ühte teist kamale muretseda. Ja läänekoja sõjamehed tantsivad tule ümber. Rahupiip käib suust suhu. Ülistatakse kangeid küte, kes läksid kas või poolpaljakäsi metsiku looma vastu ja nii edasi või kiskjate vastu ülikihkelt muidugi seal nii palju ei olnud. Ja jõuamegi seesama olukorraga isekeskis, eks ole, kuni kuni 18. sajandi teise pooleni oli umbes niisugune elu-olu nende indiaanlaste seal. Ja nüüd on järgmine daatum, see oli 19. aprill 1783. Tähendab sellel päeval, kuuludes kindral Washington Inglismaa-vastase sõja lõppenuks. Ja seitse aastat enne seda iseseisvunud noor riik sai võimaluse. Muide, selle riigi sünd oli tegelikult juba 11. novembril 1620 näete, kui ammu 1620. Sest sellel päeval olid usu pärast taga kiusatud inglise Pulitaanlasid saabunud laevaga, mille nimi oli näiv laupäev. Mai Lill Mayfloweri laevakaid saabunud uude maailmarannikule 1620 11. novembril. Juba järgmisel aastal olid uusasunikud, tundub, et oma arvu kaotanud olid paljud nende hulgast surnud lehtedest kohanenud uues olukorras nii hästi. Arvatavasti umbes üks kolmandik nendest tulijatest oli juba surnud. Aga järgmisel aastal tähendab 1621. Uusasunikud tänasid jumalat, ega ta ei saanud kätte oma esimese viljasaagi uues maailmas. Nii me näeme seal nendel tolleaegset pühakoda, see oli palk, konn. Nad näevad trummipõrinat Ja vilede saatel ja muusiketi pauku Tulades lihtjasse palkonni oma pühakotta tänava jumalat. Ja see oli siis nii-öelda thanksgiving naga jumala tänamine saagi ehk. Ja me näeme ka ühte niiskust, huvitavat pilti siin kus nendesse sõbralikult suhtuvad indiaanlased kes olid samuti saanud kutse sellele toredale peole olid tulnud nende juurde Neili külla toonud kaasa kalkuneid, marju, maisitõrvikuid ja kõrvitsaid. Ja vaat seest ajast saadik ongi needsamad asjad, selle thanksgiving ei ehk nõu. Tänu päeva põhiline menüü. Ja seda pühitsetakse praegugi Ühendriikides iga aasta novembri neljandal neljapäeval. Nagu te teate, valitakse president lilleaastat tagant ja siis ka novembrikuus, millegipärast novembrikuus esimesel teisipäeval pärast esimest esmaspäeva millegipärast kokku leppinud, aga siinse thanksgiving võisid tänupühapäev-püha või tänupüha, see on just iga igal aastal novembri neljandal neljapäeval. Nüüd me näeme ka seda, kuidas elasid siis need esimesed tolleaegsed tulnukad Euroopast. Kuidas nende elu oli. Me näeme, et see elu oli väga ja väga karm. Me ütleksime praeguse asja järgi peaaegu loo Muldonnides, aga päris muldonni ei ole, ta on ikkagi maa peal väga madalad ja venelane, kas järgmist pilti, see on need Hollandlasi? Nemad olid tulnud ka? Oma vanalt kodumaalt ära oli tulnud kauge maailma ja ostnud ära seal selle saare, mida me nimetame Manhattan. Nad olid seal ilmselt petnud ka kohalikke indiaanlasi pais algselt paar vaati alkohoolset jooki ja selle saare, mis, kus praegu asub New Yorgi linn. Aga hollandlased panid sellele linnale nimeks Uus-Amsterdam. See on praegu New York. Siis hoida, kolmandas tuli ta Uus-Amsterdam. Ja me näeme ka pilti sellest uus ampsed, mis nende hollandlaste asulast seal näeme, et nad olid kaasa toonud ka oma kodumaa kombed, olla tähisoid, ilmselt rikkamad ja jõukamad, kui olid inglismaakveekkarid või need niisugused ususekti inimesed. Me näeme hollandlastele, olid juba tellistest majad ehitatud tellistest maja, see on, no ütleme, seitsmeteistkümnenda sajandi ja 18. sajandivahetusel näeme. Ja majade sees juba me näeme väga ilusat mööblit. Ilmselt on Euroopast toodud. Me näeme kaminat, kamin ja seal on ka väga ilusti laotud vastavalt ilusate põletatud kividega, samuti kividega ilusad kivid. Ja nüüd siis oligi see linn, mida nad seal Kareaasid, selle linna nimi oli Philadelphia. Sellest sai siis Kakviitorite pealinn. Nad olid sõlminud rahu ja sõpruse lepingu indiaanlastega. Kuidas see kõlab ka tänapäevased if lepingu nimi, rahu ja sõpruse leping ja naabeliku koostööleping ja nii edasi. Siis. Ja esialgu paistab, et see leping oli väga inimlik, mis puudutab kohalikke elanikke kohalikke indiaanlasi. Seal oli antud momendil Philadelphia alal 25000 elanikku. Indiaanlast aga juba 10 aasta pärast tuli sama palju kohalikke indiaanlasi kui tulnukaid. Ja juba 18. sajandil oli ta oli ta juba Ameerika Ühendriikide suurem linn. Ja aga siis veidi Ameerika sõltumatu, kusjuures on jah, ikka teda ennem seda kui Ameerikas laiemale sõltumates, vaatame seda perioodi seal 18. sajandil. No ütleme, teisel poolel. Juba siis on näha väga oluline erinevus põhja pool osariikides või nendes kolooniates asuvate elanike ja lõuna pool asuvate vahel. Põhjariikides hoidma põlluharijad, tavalised Novitanud farmerid, aga lõuna, Rikvezi polid, istandikud või istandused, plantaažil, istandused. Ja kui ütleme põhja poole oli siis Šveitsi küla taolised asulad nii-öelda enam-vähem tagasihoidlik elu veel tol ajal, aga siis juba lõunas olid uhked haised, silmitsesid, suuri härrastemajasid, härrastemajas elasid, noh, need, kes pidasid orje orje, toodi Aafrikast ja müüdi oksjonil. Puuviljakasvatajatel ja ümber härrastemaja oli siis majandushooned, suured aidad ja suured väljad, kus kasvas puuvili. Ja mis kõige tähtsam iseloomulik niukseid, kasarmumoodi hooned. Need olid siis neegerorjade majad. Otiksime barakid, õigemini. Ja kujutage ette, et juba siis enne kui nad said iseseisvaks, oli niisugune vahe juba olemas. Ja tolleaegne kultuurne maailm Näiteks, kas Feuroopagi tähtsad riigid, eriti meremehed käisid avalikult röövimas, sõitsid Aafrikasse, püüdsid seal kohalikke neegreid või ostsid seal kohaliku pealiku käest ära ühe partii neegreid. Tühja-tähja eest laaditi laeva veeti laevadega üle ookeani Ameerikasse. Seal sunniti neid metsiku piinamise tõttu sõna kuulelikuks ja ja pandinaid korjama puuvilla. Niisugust põllukultuuri, mille arendamine on väga töömahukas ja nõuab palju vaeva. Ja kui te olete saanud mahti lugeda Ameerika Ühendriikide silmapaistvamaid teoseid elu kohta no kas või möödunud sajandil ja veel varasemast perioodist Ameerikas no kasvõi kuulus raamat, see tuulest viidud märgraid Mitchelli raamat, siis näete seda suhtumist. Lõunariikide maaomanike ja plantraaži omanike istandiku omanike suhtumist ellu märkade seal, et see kirjanik annab mõistet neegrid. Olin väga rahul sellega, et nad olid orjad. Ja seal ikka vahet teha, kes oli maja ori, kes pidi põllul käima tööl, kes oli maja ori juba tähtsam tegelane. Ja siis ma pidasin koer pidas oma peremeest kõige paremaks olevuseks maailmas ja oli õnnelik, et ta oli just niisugune peremees, on. Hullemat ei ole ja alati oli neil kombeks, kui nad kokku said, kasvõi kuskilt kaugelt teiste reeglitega. Ikkagi rääkisid. Aga missugune teie küla, teie selles isaldusesse massaa või tähendab see peremees, missugune ta on? Kas see on hea kastandile annab süüa ka pühapäeviti midagi paremat ja ja kas peksab Kadeid ja nii edasi. Aga samal ajal oli ka niisugused asjad juba siis tekkinud. Et suur osa inimesi arvas, et neegerorjadega ei saa olla hea, mida rohkem nende pärast õhia oled, seda rohkem nad hakkavad nõudma ja tahtma. Ja sellepärast on kõige targem neid hoida poolnäljas. Ja siis, kui vahest saavad kõhu täis süüa tantsule tänulikult, tuleb peksa anda, kui sa teda ei saa, siis nad on õnnelikud, et isa Advationaal peksuga harjunud, nad teavad, et see nende elu. Ja ometi on see inimene, kes püüab seda hakata muutma, siis see rikub kogu meie ühiskonna ära. Nii arvasid need mehed, nagu te näete, siis 1861.-st kuni 65. aastani oligi Ameerikas kodusõda. Kusjuures põhjariigid, kes olid läinud tööstuse arendamise peale, tahtsid rohkem saada vaba tööjõudu ja lõunaosariigid, kes soovitasid puuvilla tänu orjadele olid sellele vastu sõda. Näitaski seda erinevast suhtumist. Aga kui kokku võtta, kui te loete seda raamatut, kasvõi seda tuules piilusid, märkate ise ka õige varsti. Et mõlemad olid mõlemad pooled olid siis omamoodi väga julmad elu vastu. Ja ka need inimesed, kes tõepoolest esialgu kuulasid, neegrid, vabaksed orjusest vabaks, olid tegelikult veelgi suuremad petised ja kaabakad siis vaene inimene, sai, aeti petta ja pidi leppima sellega, mis talle saatis, oli toonud. Ta ise sai selleks väga väga ära teha ja neid võitleja, kes oleks saanud midagi kasulikku korda saata Ameerikas oli tõesti sõrmedel lugeda, need oli väga vähe. Söösoni nendes Saudu seadus ka märkimisväärne ja neid tuleb austada. Nii, kallid sõbrad, täna ma olen siis teiega olnud natukene aega Ameerikas ja see oli 18. sajandi teine pool põhiliselt. Ja järgmisel korral ma arvan, et te olete minuga kaasa ja lähme jällegi korraks saime jaapani skaala ja vaatame, mis Jaapanis tol ajal oli jällegi väga huvitav periood jaapani ajaloost. Nii jääme siis seekord jällegi kuulmiseni.