Olge tervitatud, kõik kehte. Tulite kuulama jällegi seda saadet. Kultuuriajaloomomentidest. Euroopasse. Ja miks ma olen ikka valinud alati lähtealuliseks uuele perioodile selle praktiliselt minu meelest. Ja mitte ainult minu meelest, minu meelest oli see üldine arvamine et kultuuri ajaloos eriti mis puudutab. Meie alasin Euroopat. Selle kultuuri häll ja paik on ikkagi Lääne-Euroopa ja eriti kaua aega oli selleks Prantsusmaa, pealegi veel Pariisi linn, nii. Võtan teid kaasa jälle vägis, endage, lähme. Lähme Pariisi. Mul on pilteesinesi pilt. Kujutab aastat 1772 Nii kõige toredam pilt, mis ma siin välja võtsin, Cohesion, kujutab Reisitõlda. Näete, siis oli see uudis. Hakati tegema reisid õldu Gileadi marsruutidega asjate linnade vahel. Nii, meie näeme siin praegu reisitõlda, mis oli omal ajal eesrindlikum ja üks esimesi Euroopas Pideva poissi ühenduse aluspostitõld. Ja see on siin, kunstnikud jällegi minu meelest mulle suureks abiks tulnud ja mitte üksi minu meelest, vaid paljude teiste nad ei, mul on albumi albumis on kirjutatud ka selle nende piltide kohta väga toredaid kommentaare. Selgub, et aastal 1772 kulus, et reisida Pariisist Strasbury tegutidete Strasbourg saksa piiri lähedal, eks ole, see kulus 12 päeva. Seitse seitsmendad, aga 1784 12 aastat hiljem. Kõigepealt, ma nüüd räägin sellisest üllast, see oli 1772. aasta tõld, tähendab, semi seisis veel 12 päeva Pariisist Strasbury ja see mahutas kokku 11 reisijat tõlla sisse kõigepealt kolmi sellele istmele, kus reisija oli näoga sõidusuunas, need oli kolm inimest, kolm sellele istmele, mis oli näoga sõidusuunast vastu vaates tahapoole, nii et ühesõnaga seda peeti halvemaks. Ma ka ei tea mispärast, aga küllap vist ka praegu. Ma olen tähele pannud, et vagunites on sageli. Inimesed eelistavad ikkagi istuda näoga sõidusuunas. Aga see asjad juba pärit ja isegi hinnavahe oli, tähendab isegi seistes näoga sõidusuunas, see pidi rohkem maksma kui see, kes istus näoga vastupidises suunas. Siis oli tõlla taga, oli igaüks ise tagumise puki ise. Ja seal siis või siis 103 inimest. Nendele oli juba sõit, kolmveerand hinnak pinnaga, Nad olid näoga sõidusuunas, eks ole. Ja, ja puki kutsari kõrvale mahtus ka veel kaks inimest, need maksid ainult pool sõiduhinnast. Näete, kui huvitav. Ja see on muidugi üks belgia gravjueer, mis mul siin ees on. Ja mis vahe oli, näete. Kuid vaid 772 kulus 12 päevareiside Pariisis puuri. Nüüd me läheme teist postitõlda mis erineb väga vähesest seest, mis ma praegu rääkisin. Ka 784 kulus ainult viis ja pool päeva. Näete poole kiiremini. Aga ma arvan, see asi seisab kuigi siinsete märkusi tehtud, ma arvan, et see seisneb selles, et sellel vanemal vennal oli ees ainult neli hobust. Kaks paari hobuseid. Aga sellel hilisemal 84. aasta tollal oli juba kaheksa hobust ees. Näete, see maksis ja selgub ka, et hind oli ka läinud peaaegu kaks korda kallimaks. Aga mis Pariisis veel, muidu ei maksja kaalid. Hakake mõl ja mul on üks, üks teine piltsin kõrvale panna. See on karnevali küsimus, ma eelmine kord rääkisin kannibalism, mis oli Pariisis. Vaatasime sama sama aasta karnevali Rooma linnas samal ajal Veneetsia väljakul 1781. On see aasta antud siin? Sinuga jutt juures, nimelt Kapitooliumi kell on andnud juba alguses signaali. Tähendab, Eva, algab Corso Corso pidulik rong, sõitis rongkäik. Ja seal siis tulevad tänavatele kõiksugu kostüümides peolised Corsolised, franke, sajand, kasakad, näha türklasi, Carlegiine, lendava Cherpentiinid, konfetid. Terve ratsaväeüksus on pandud välja. Ane rivised, ratsanikud, sõjaväelased, aknad on kõik tulvil inimesi akendile, kaane, har, samuti rõdud. On näha, et daamid eriti on väga uhketes kostüümides ja paistab, et see pidu jätkub päeva läbi. Ja isegi õhtu õhtu läheb pidu ainult ruumidesse, palatsiodesse näeme seal palatsud. Selle marmorpõrandat näeme ka seintel maalikogusid väga uhkeid maalikogusid. Aga ruumides puudub mööbel, ilmselt oligi mõeldud. Võidurahvas ei mahu isal pidutsema, kui mööbel ka sees on, mööbel oli kuskil eraviidud. WCd ruumid on täitsa vabad, need võid tantsida ja teame seda pillimehed muidugi igal pool tänavad muidugi ka rahvast täis tõrvikuid, Taterneid, inimesed seal tantsivad ja nii edasi. Ja samas näeme ka ühte abielupaari sealsamal Corsolisega, ka nemad on üks, paistab, et nemad ei taha nii kangesti trampida või, või tantsida teevad. Emad istuvad kahekesi pingil ja loevad romaanid. Küllap pihta nii väga kuulus ei ole. Aga kui asjatundjatele muidugi ta on tuntud mees, kindlasti tahad, vaevalt sentimentaalse romaani jäävad näha, et isegi nutumaik oli see uus, et nad vist elavad kaasa kangesti sellele romaani tegelastele. No seal olid moes ka tol ajal või niuksed romaanide väga moes. Ja neid oli, kirjutati kohe pidevalt ja osteti, neid loeti. No see mees, kes istub seal pingil oma oma abikaasaga, see, see meeskonna senist tracki, olgu öeldud muidugi vanad tee silmad ette ka umbes selle pildi mulje, tal on kollased püksid pitskrae naisena peasid puhvitud. Mis see oligi, selline nimi ongi Puff. Te olete Nicole öömütsi moodi, valge, tematakse paelaga altserva poolt kokku. Meie öeldi vanasti kõvel bonne müts või kuidas ta õliga müts peas ja kaaslast leitadel kapp. Nii puhvitud ülesse ja nii edasi ja miks see kunstnik on nad sinna maalinud? Ta ise märgib seda. Trallitamisest nad püüdsid ikka ka kultuurile oma panuse anda. Näete ise, kunstnik Malee eeldab, et niisugune tantsimine, trumpi mesi oli kultuurne tolle aja kohta. Tema arvas juba siis, et kultuurne see, kui me ikka loeme raamatut ja hindame maale ja igasugusi asju siis me läheme tekkinud ahjud. Nüüd on põhjamaa eeskujul Hollandist tulnud suured paigad, mis ahjud nad ahjupotid on kõik omaette kunstiteosed ta kujutleb veskeid ja muid asju ja väga lihtne, kirev ja, ja elav, niisugune asi. Kahhelahjud, mis on juba surnud jonka uudis tol ajal mis tulnute nendesse lossidesse. Aga nüüd lähme tagasi jällegi sinna majja, kus meie viibisime 40 aastat tagasi. Tähendab 1732. aastal me olime, mäletate selle maja nimi, muidu ei mäleta, aga noh, ma ütlen meelde, selle maja nimi oli hotell TÖÖ father roll, Faweroll, see oli see omaniku nimi sai väikaadik tol ajal ja paistab, et ta päris aadlik ei olnudki, ta oli niisugune mees, kes oli omandanud sellel tee selle tiitliraha kaudu, siis ta oli ilmselt ärimees Muge värimees. Aga nüüd seda silti, mis me siis nägime, hotellide paber oli, see hotell ei tähenda muidugi mitte meie mõistes hotellivaid, see oli tema maja, Fawerollide maja. Ja see maja nüüd väga, väga muutunud seda silti Haber oli sild ja enam ei ole. Portaali kohal on kõrge mütsiga šveitsi kaardiväelast kujutav pilt. Sild õigemini kõrge mütsiga šveitsi kaardiväelane ja sildi peale kirjutatud hotell TÖÖ Maaršan will Marshal vill. Tõsi küll, hatha rollide sugu elab ikka siin edasi. Kuid vahepeal on saanud kõrgema tiitli, kui ta oli, ennem oli than arvatud, vii koondide hulka Vikoont. Ja ilmselt on tema isa talle ostnud ka veel tähtsa ametikohas ja nimelt rügemendi kolonel. Näete, ohvitseride kohad olid siis ju müüdavad. Neid müüdi. On pildi autor seal siis kujutatakse sedasama. Kolonel, nagu me teabevee tõlgime selle tavaliselt vene keelde polkovnikuks. Kuigi see vist pole õige, minu meelest polkovnik on niivõrd erinev, kolonelistatuda. Paneb, jätame ikka ta koloneliks. Jäävad ja mida te edasi? Ja vaadake aadliku hommikuni rõivastamine, kes on rikas, pealegi veel suurohvitser. See on tõeline teatrietendus. Deburst Me näeme, kuidas ta istub seal pildi keskel, absoluutne domineeriv kuju. Istub seal väga niukses lahtises poosis käsi kuidagi õieli, ta nähtavasti ütleb kellelegi midagi parajasti ja viitab seda käega midagi. Aga tema kõige esimene kammerteener siis Vision hele tagadel see keerata lokk. Nagu me teame ümberringi teistel inimestel kõigil varrukad peas, aga temal on, paistab loomulikud juuksed. Ja jällegi huvitav detaili, mida me saame selle pildi kaudu teada. See oli see, need aadlimehed, kellel olid tõesti lopsakad juuksed, armastasid neid juhikad ja masseerida ja nendega uhkustada. Et näete, mul pole vajagi parukaid, kandevunul oma lükk, haruldane soeng ja Lütsevaele kammerteenri peab seda tema loomuliku Barruketisid ilusti lokkimaid seejuures ka tasemel nagu. Ja peale selle seda parukat või tema loomuliku parukat, ma ütleksin, sellega puuserdatakse. Mis teeb juuksed nagu kiviseks, ta kivistab neid. Parukas jääb nagu mingisuguseks. Alabasteri või millegi siukseks teoseks nüüd lokid on keegi täitsa nagu kobisevaid koputad vastu. Aga ümberringi on tal siiski tema sugulaskond, kes seal on seal näha. Onud ja tädid, kõik on tulnud teda vaatama, siis nähtavasti andsingi oma pere korral isegi kõige tähtsam kuju. Ta oli ikkagi kolonel ja rügemendi kolonel, see tähendab, no polguülem nagu meie praegu mõtlema, aga see oli, aga polk oli siis väga-väga tähtis asi. Oi kui tähtis asi oli polk. Juba polgu ülem, see oli juba meil meil ka kindral jõe tehtud, mis see oli seal? See oli võimas ja nii me näeme, ka asjad läheb elu. Mida elav sei Marh vil neid endine Faweloll, näidatakse tema abikaasat. Näete, see kunstnik ilmselt oli, see Moru ilmselt oli selle selle Harley-mehe teenistuses. Ta oli kohustatud kujutama selle inimese elu ja seepärast ongi see pildiseeria meieni jõudnud. Et seda on kujutatud. Lõime, näeme, proua tähendab madam Marshall Willi, me näeme, kuidas tal läinud tervitusvisiidile oma tütre juurde paistab, et tütar. Et see on ka abielust väga tähtsa tegelasega, kuigi siin pole antud momendil ööd, kes aga see on näha hoiakus, näha selles toamööblisse kõigist tema kleidist isegi. Ja mida märgib kunstnike huvitaval kombel siinjuures märgib, et see kleit. Ta vabandab muidugi vaataja ees, et ta oli, oli õnnestunud seda värvi tabada, mis värvi see kleit oli? Sellel sellel Padaamil aga märgib, et see kleit peaks olema kirbu, kõhuvärvi, kirbu, kõhuvärvi Vöödi, et mina küll ei kujuta, ma ei teagi, mis värvise kirbu kõht võiks olla. Aga seppasin, märgib ja küllap nad siis teadsid kirkusest palju rohkem kui meie oskame teada. Nii et ema teadis, värvigi, kilp on ja mis oli, kirbu kõht on? See kleit oli siis veel lipatisti linaga nagu kaetud. Ta on nagu kahekordne ja muidu muidugi ehetes seda ei maksa, kõik see, ma ei jõua seda üldse kirjeldades ja neid on nii ohtralt, et et lihtsalt paneb kohe meeleheitele. Aga nüüd siis vaatame maja sisemust. Paistab, et marmorkaminat enam ei köeta. Isegi kunstlik mainib seda kaminat ja nad nii-öelda sellepärast ka, milles võib olla näiline küttematerjal. Põrandal on pehmed vaibad. Ennem neid ei olnud. Vaibad, pehmed vaibad põrandal. Nähtavasti see täpselt peaks ka kasvõi paljajalu kõndida, kui vajan kaardi, nad on väga paksust riidest. Seintel on pabertapeedi, need on maalitud. Maalitud iga tapeet on mingisugust seeni, varem oli mööda siidist kaetud seinaga ühetaolise siiliga, lisan need pabertapeedid ja siis on kõik kujutavad mingisugust seene. On näha, et perenaine ise ei toida lapsi. Täna on ka üks väike imik, aga see on saadetud ära sõnamme juures, seamon maal. Odeis oli küll koht, kõige noorem laps on sisend juures. Noorsed, noor talunaine. Ja võtke arvasid selle ame, rinnapiima on kontrollitud, seda kontrollinud oligi vastav kohe asutus, tähendab Pariisis see oli siis tammede vahendajate organisatsioon. Seo otsis ammesid ja siis pakkus neid Aarlikutele. Ja uuris, Arsid, pandi uurima abilinnapea ka sinna, piim on, on korralik või ei ole, ja siis asi oli uuritud, see amm seal. Ja seal laps kasvas värskes õhus eemal luksusest ja peenustamisest, nagu, nagu ta märgib. Muide, hügieen oli siis käiva moes. Ja kui mõni arstis vaatamisi Arsid ei kanna enam nagu varem, oli pikka mantlit ega linnunina nokka, et ta ise ei nakatuks kaid, nüüd on ta juba tavalises tavalises rõivas, juba hügieen on läinud juba niimoodi tänavapilti, me näeme sealt ka. Kaupmehed tänavad tulvil, müüvad harju, müüakse kastaneid, müüakse pirukaid. Lähme viiekorruselist hoonet. Sellest me näeme ka ühte suurt ruumi, seal on siis kolm suurt võrkudega eraldatud voodit ja need on mõeldud üheksale õmblejale seal õmblustöökoda. Igas voodis magab kolm õmblejad. Näete ja praegu me näeme küljes, on ärganud ja, ja riietuvad uhjas välja tulles hammas. Kõrvalmaja ees on kohe juure viljaturg. Seal müüakse kapsaid, porgandeid, aga näete, juhin teie tähelepanu sellele kartuli ikkagi veel puuduv kartulit ei sööda. Vesi Prantsusmaal mitte. See tuleb alles hiljem. Küllap piss üle revolutsiooni järel. Aga noh, ootame näeme. Näeme ka Pariisi vaateaknaid. Kui te arvati seda, et vaat aknad on umbes nii, nagu, nagu meile siseksiti aknad, jube, seal on väga luksuslikud kohta, et kaupa ja kõik, iga asi, mis aknal on siga, asja võidi osta, seal ühte asja ei olnud. Ainult näidatakse teile nii, aga midagi ei ole. Lääne Pariisi kohvikuid, need on tõesti elavad. Näeme, kuidas, kuidas mängitakse malet kohvikus juba malet mängitakse kohviku siis juba. Ja no vere neid kasinud mööblitisleritöökoda, see on üks huvitav suur maal see Diego taolises antuani eeslinn, see on kuulus Pariisi eeslinn, kust alati, kui revolutsiooni sündmused toimusid, kus alati igast iga asi peale hakkas näeme seda mööblitisleritöökoda. Pill, mis meile silma hakkab, iseloomustab seda kohutavat energiat, seda tegevust. Seal ei ole ju, ükski inimene ei istu, kõik teevad midagi. Üks Ööveldab, teine tõstab suurt pakki tisleripingile, paneb kiilusid vahele, neljas tõstab suuri suuri lauatükke. Et Riia saepuki peale. Siis on veel seal naist, kes pühi võrd, tähtsa passi, seal saepuru, midagi seal on, püütakse kohe korraga ära. Nii et kui ma vaatan seda pilti, seda töökuse sümbolit sisse, tõepoolest tekib niisugune mulje, et niisuguseid töökusega oli võimalik ülal pidada ka väga palju aadrite. See töö juba oli võimas. Aga me Aarlikke vaatame siis toetab mulle see mees, eriti see Vikoon töömažanrill tuletab mulle meelde parvenüüdise, tähendab tõusikute inimest, kes on saanud äkki kõrgemale astmele. Tal on avanud uued võimalused veelgi rikastuda ja ta teeb kõik selleks. Et aga muutuda rikkamaks, ahmida ja kahmata. Ja seda on juba aegade jooksul alati hukka mõistetud. Kahmajaid, ahmijaid kõikides maades töökate inimeste poolt hukka mõistetud. Ja nii hinnatud neid inimesi kes oma töö vilja pakub. Normaalse noh, ütleme tasu eest. Ka oma kaaslastelt ja tead, et need on ka inimesed, kes tahavad ka elada. Nonii, aga järgmine kord ma kavatsen teil head sõbrad kaasa võtta. Lähme jällegi ookeani taha, lähme Ameerikasse, siis on sellel perioodil ameerikalsed huvid, tav huvitav katel. Seal me näeme väga palju niukseid erakordseid sündmusi. Tänaga.