Palveränduri. Päevaraamat. Palverännak ei ole tavaline retk, väljasõit või piknik, sõnaskeesi vorm, vaimne otsing ja füüsiline pingutus, tahe ja valmisolek end ületada. Ning kuigi igal palverännu siht on niisama tähtis ka teelolek sihtpunkt, kulgemine ja rändur. Neist kolmest koosnebki palveränd. Mina olen Martti Kalda, helipuldis on Maristamba ja see on palveränduri päevaraamat. Palveränduri päevaraamat. Meie tänaseks külaliseks on Tiina Meeri. Ma pean kohe ausalt ära ütlema, et tegu on oma õpetajaga. Dynan töötanud terve elu 20 esimeses koolis kunstiajaloo kunstiõpetajana, kirjutanud raamatuid, kudumisest ja on minu jaoks kõige Fanootilisem inimene, keda mina tean. Mis puudutab euroop, Papa kunstiajalugu. Nüüd viimase aja maailmas oleme me väga palju näinud, kuidas kunsti lõhutakse. Islami riik Iraagis just äsja lõhkus kunstiobjekte. Taliban lõhkus Afganistanis kunstiobjekte. Kuidas sa tunned, kas kui kunstiobjekte niimoodi hävitatakse? Kas sa tunned ennast isiklikult puudutatuna? Kas kunst on sinu jaoks selles mõttes püha? Kindlasti anguismine jaoks selles mõttes püha. Loogiline, et eks me peame selle peale mõtlema, et kui sõjada Sis häivad inimelud ja seal on veel traagilisem, et kui me võtame selle hierarhia, siis sõjad ja inimeste kannatused on ikka palju hullemad. Aga kunsti hävitamine on alati olnud vandalism. Eks see ole ka juba kunagine muistne ikono plasm ja kirikute rüüstamine. Meie mõistame küll, et inimesi koormatisele läbi, et liha oli nimelt selle ülemäärase töö tegemise vastu. Et miks peaksid praktilised kirikud olema nii tohutult uhked või, aga kunsti hävitamine on igal juhul päratult kurb, isegi sotsialistliku realismi teosed või siis need punamonumendid, et nende kokkukorjamine ja ajaloo lihtsalt mälestusena säilitamine kuskil on mõistlik, aga hävitamine on vulgaarne kole, hirmus valus. Sa oled minuga kindlasti ühel meelel, et on olemas selline asi nagu kunstipalverändent, millisel hetkel muutub see religiooniga võrreldavaks fanatismiks ning kuhumaani on tegu lihtsalt kunstihuviga. Arvatavasti see sõltub inimesest, et mis ta endale elus eesmärgiks on seadnud ja loogiline, et kui Tal on näiteks kunst ja ka tegelemine elukutse, siis peaks nagu hästi palju näinud olema ja siis kindlasti kujunevad sinu enda elus sulle mingid väga pühad asjad, mingist vesti olulised väärtused. Sa tunnetad, et see ei ole normaalne selle õige, kui sa ei ole neid näinud. Ja minul endal on väga lihtne ütlemine, ma ütlen seda õpilastele, siis ma tihtipeale ütlen rõõmsalt sodi lause, muide ma olen seda näinud, muide, te võite mind uskuda, muide maja mitte midagi segamini, seal tuleb muidugi veel niukse, palju koloriitsem intonatsiooniga. Kui ma loen raamatust teksti, siis ma võin alati mäletada midagi valesti. Ma saan aru, et see on selline oma silm, on kuningas kinnitus aga samas olen ka väga palju reisidel tihti näinud, et inimesed noh, omamoodi teevad omale linnukesi, et ma olen käinud selles kohas, ma olen käinud teises kohas, ma olen näinud seda ma olen näinud teist kunstiobjekti, ükskõik kus maailma otsas, see siis ka ei ole. Mida peaks üks inimene, kes arvab ja usub, et ta on kunsti nautija ja ta sõidab sinna kuhu iganes ta ta läheb ka siis selle kunstiobjekti pärast mida peaks seal see inimene selle kunstiobjekti juures jälgima ja tähele panema? Ma arvan, et ta peaks sellest teadma päris palju, et mikspärast ta sinna läheb. Et ta peaks ikka tundma tausta kogu seda kultuuri ja võib-olla siis jõuame selle üksiku objektini, et just mis on see siis kas arhitektuuri vaatamisväärsus või see konkreetne maal või ta peaks tundma piisavalt palju neid raame ja loogiline, et niisugustes paikades peaksid oskama käituda. Saan aru, et sa siis soovitad inimestel kõigepealt teha sellise nii-öelda põhjaliku eeltöö kuhu nad lähevad teada, teada tausta ja teada selle, selle asja ajalugu ja, ja ühtlasi ka minna siis nii-öelda õige suhtumise või õige sellise intensiooniga, et kui te juba olete tulnud sellesse või teise paika, et siis te austate ka ka vastavalt seda, seda situatsiooni ja seda olukorda. Loogiline, sa peaksid nagu ise vaadake, viiruk on ju ka selleks, et oleks religiooni lõhn, et kui sa astud Ta sisse, siis sa oled viidud õigele lainele, sa unustad omamaised mõtted. No täpselt samamoodi, kui sa oled läinud ikka kuhugi olulisse paika, siis sa nagu peaksid mõtlema selle peale, kes sa oled. Miks sa seal oled, jumala eest, mitte mingi 25. ja Mois asjaga ja veel valjuhäälselt tegelema. Aga mis sa ütled neile, kes ütlevad, et et kunst ei elamu muuseumites ja, ja võib-olla muuseumid on sellised kunstihauakambrid Ütlen kindlasti neile, et nad on meeletult paljust ilma jäänud, kui nad nii mõtlevad, et see on, eks ole, väga vana ja lihtne ütlemine, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta liiv. Ja tänu sellele siis loomulikult muuseumid on väga väärtuslikud, sa ei pea seal käima pikalt ja andunult. Aga see on pöörane puudujääk sinu isiksuses, kui sa eitad muuseume, veel vähem külastad neid loomulikult võib teada kogu kaasaega ja võib küll teha, et Majakovski ja kunst tänavatele kõik palun, miks ka mitte. Aga tausta peab tundma. Ma saan aru, sa oled käinud nii palju kui võimalik erinevate kunstiobjektide juures. Kas sinu jaoks on oluline ka, et sa näiteks mõnda mõnda paali külastades, mis on, mis on sulle isiklikult sellise sügava mulje jätnud et sa oled seal üksinda või sa oled seal suurema rahvamassi keskel, kas kas see mängib ka kaasa selle ühe või teise objekti nautimise puhul? Kindlasti mängib kaasa sellepärast, et noh, see on see minut, ütleme nii, et 50 jaapanlast on ees nagunii, et siis kui on tegemist muma Liisaga või ka, eks ole Sixtuse kabel ja, ja Mihkel Ainsalu jätta, et kui sul on ikka noh, kasutan uuesti seda väljendit 50 jaapanlast ees ja kuulikindel sein vahel siis sa ikka kuidagi ei saa kontakti, iseenesestmõistetav. Ta tahaks kuidagi olla tõeliselt üksi ja vaadata nii, et selle läheb see asi korda ja mõistusesse. Muidugi sega suur mass. Räägiks paarist sellisest huvitavast objektist, mida sa, nagu ma aru saan, oled võib-olla isegi läbi terve elu jahtinud kui, kui sellise kunsti palverännaku kohta niimoodi võib öelda. Mis on võib-olla selline kõige suurem armastus või kõige pikaajalisem igatsus olnud, mida sa oled soovinud näha ja milleni see lõpuks oled välja jõudnud? Võib-olla see küsimus oli ääretult, ilusasti väga loogiliselt küsitud, aga mul on mõningaid seiku. Ja ma alustaksin ühest seigast, mis on piisavalt pikk jutt, aga me jõuame kuidagi selle lõpplahenduseni, mis on üks koloriitsem neid asju, mis mul elus kunagi juhtus, alustame selle koha pealt vaid kuskil kunagi nõukogude ajal sain mina haridust ja see haridus oli joonistamine, joonestamine ja õpetus, kus koha peal küll Jaak Kangilaski väga pikalt ja põhjalikult meie tohutu autoriteet lõpetas kunstiajalugu. Seda me saime palju tänu sellele siis need minu teadmised on ikkagi üksjagu koolid. Aga me olime tookord õppisime Stenbocki majas seda Jaak Kangilaski juhendamisel ja neljanda kursuse venelane. Ja meil oli viies kursus veel, et ees, et me pidime, noh siis oli 20. sajandi kunst ja, ja siis oli minul suur ja imeline võimalus sõita Ameerikasse. Mis tähendab, et arvestage meie nõukogude ajal ikka praktiliselt üldse ei liikunud. Loomulikult olid siin tavamingeid väga kirjutatud tutvused. Ja tänu sellele oli mul võimalus sõita oma isikliku vanaisa juurde, kes elas lausa mäe. Ta neile ka loogiline, et eks ta siit eestist nendes ajaloosündmustes oli lahkunud 39939. Et oli siin Ameerika saatkonnas tööl, aga Rootsi kaudu sattus siis New Yorki ja sellel ajal oli mul tekkinud juba vanaisaga side, mis tekkis ka piisavalt hilja, teisel kursusel alles üldse. Ja siis ma olin New Yorgis aastal 1976. Siis ma olen öelnud korduvalt ja korduvalt, et minu arust poleks kunagi saanud seda, et ma peaksin siin praegu rääkima oma kunstiajaloopalve rändades, käinud olema rohkem kui 40-l maal ja loogiline nende maade suur eesmärk on ikka olnud kunstimuuseum, kunstimuuseum, kunstimuuseum, arhitektuuriobjekt, arhitektuuriobjekt. Minu arust ei oleks seda saanud, kui ma nõukogude aegu, kui ma ei oleks sattunud vanaisa juurde, sellepärast et meil peaaegu üldse ei olnud kirjandust. Vanaisa elas Manhattanil inglise keelt olin õppinud seitsmendast eluaastast peale ja tänu sellele sattusin siis tema raamatukokku. Lugesin loomulikult sain, vanaisa saatis mulle raamatuid, toetas mind tugevasti ja siis ma hakkasin käima kunstimuuseumites. No kui ma olin kaks kuud mani suve isegi rohkem, olin ma seal 76. aasta suve ja siis me siis ma käisin metoodiliselt, käisin mööda, jääme vaatama, see sai ikka vägagi selgeks. Ja nad ja kõik ja kõik ja see andis mulle nagu julgust ja mõtet, et kuna munand ääretu liit, haridus, et ma olen õppinud kõrgtasemel nii kukanduski, niplipitsi, siis miks pidi just sellest kunstiajalugu välja kujunema see, mis on minu elutee olnud. Ja siis olen mina ühel päeval, et me jõuame sinna, mis on esimene factmised, juhtus, Jaak Kangilaski õpetas meile veel viiendal kursusel, eks ole, kuhu 20 sajandi kunsti, aga enne seda olin ma käinud tema enda kodus ja valiminud, suunanud, rääkinud mulle ühe õhtu jooksul, kui ma ükskord pääsen raudse eesriide tagant välja, mida siis seal vaadata. Aga mida sa räägid ühe õhtuga 20. sajandi kunstist? Midagi ma teadsin ja teist midagi ma ei teadnud ja nüüd tuleb see fakt, et oli moodsa kunsti muuseumi New Yorgis. Ja siis me olime üksjagu väsinud ja siis oli ruum kujundatud niiviisi, et ühest uksest sisse, tõenäoliselt teisest välja ja seal oli hiigelsuur maal. Selle maali mõõtmed on kolm ja pool meetrit, orienteeruvalt seitse, 70 ja see oli seljaga minu poole ja mäletan kuidasmoodi, ma tulin ümber nurga sma, pistsin oma nina sealt ümber nurga, sõna otseses mõttes. Vaatasin korraks ja sain aru, seitse 76 on see pikkus. Vaatasin ja langetasin hinnangu. Igav hall jama ei huvita, okei, väsinud, lähen ära. Ja nii see asi siis jäi, et ma isegi ei vaevunud nagu paljut taganema, ma ei vaevunud aga päriselt pilku peale heitnud, ma lihtsalt keerasin ümber ja läksin ära. Läks aeg edasi tuli viies kursus ja tuli üks tund ja selle ühe tunni aegu hakkab Jaak Kangilaski ära tema maailma kõige kuulsamast poliitilisest teosest, mis üldse olemas on. Teose nimi on CERN-iga ja siis ta seda kirjelda. Sa räägid sellest baskide loost kuidasmoodi, eks ole noh, seal on nii natsi saksa kui frongistide, no ennekõike ikkagi Franco ja tema diktatuur ja tema tegu ja Kernico pommitamine ja ta räägib sellest, sest ta kirjeldab pilte sellepärast et kui sa parasjagu oled 76. aastal kuulisse salatipilte ei näidatud rohkem jagu, neid kirjeldati. Ja siis ma tunnen kuidasmoodi, mul hakkavad ihukarvad püsti tõusma vaikselt, sest see olukord on kuidagi nii painav. Ja siis ma hakkasin aru saama, et mina olen selles ruumis teine inimene, kes seda näinud on, sest keegi ei olnud Ameerikas käinud, pole Jaak Kangilaski enda. Ja siis ma olin Picasso maailma kõige kuulsama teose juures otsustanud oma ebakompetentsi, see tähendab tookord veel harimatuse, sest viies kursus oli ees tasandil, et see on jama, see mitte midagi ja uhkelt konna pealt ringi keeranud. Ma ei mäleta isegi seda, kas ma tol hetkel seda suutsin tunnistada, aga see oli nii pööraselt meelde see kuidasmoodi, mul oli kananahk ihul peal, sellest oma rumalusest, millega ma olin hakkama saanud ei tee väga palju aega vahele, mina sain vahepeal õpetajaks, jutustasin seda juba suhteliselt julgelt, kui rumalalt ma olin käitunud. Hetkel ma otsustasin nii, nüüd lähen mina uuesti Hispaaniasse. See oli 20 aastat pärast seda, see oli aasta, eks ole, koma 76 keerasin ülbelt seal ringi, siis nüüd oli aasta 96 ja nüüd Picasso jättis oma testamendiga niisuguse korralduse, et kui see oli moodsa kunsti muuseumisse teos, sellepärast Franco elasid Franco elas kuni 1975. aastani ja siis oli öeldud, et pärast Franco surma peab see jõudma uuesti Hispaaniasse. Sellepärast et ta oli seal lihtsalt hästi pikalt ja ajutiselt nii-öelda maapaos. Ja siis oligi 81. aastal, mis on siis need 25. oktoobril Picasso sündinud, eks ole, 1881 ja 81.-ks aastaks viidise uuesti Prado muuseumis esimese hooga. Aga siiski või 92 tehti endisest haiglahoonest tehti kuninganna Sophia muuseum galerii ja siis paigaldati sinna siis oli aasta 1992 juba nüüd minul on aasta 96 ja otsustasin 20 aastat hiljem pean ma heastama selle oma rumala teo, et kuidasmoodi külma tookord niiviisi toimisin. Ja siis me sinna jõudsime, esimene seik, mida võib ka veel, et öelda, kui me seal Madriidis olime, siis olid, eks ole, võimalused minna kogu turismiekskursiooniga ühele poole, Kuramaa siis oli nagu kellaajad ära vaadanud, siis meie keerasime teisele poole, esimese hooga me jätsime üha kultuurivaenuliku, et kõik läksid kuhugi muuseumisse ja ühed targad lähevad, ei tea, kuhu need heide, kuhu minejad olid siis sellesse kuninganna Sofia galeriisse minejad, et saaks kohe hommikul ja varakult ja kõik. Järgmine seik oli, ma tahtsin seda pilti, on nii kole kangesti näha seda, mis on üleni hall ja mis sellest brutaalsuses sellest pommi heitmisest, kus üle 1600 inimese sai surma ja mis kõik oli mõtet, aga frantistid pidid näitama seda, et baskidel ei ole õigust olla iseseisev. Ja see oli puhastama jõudemonstratsioon, mis on maailmakuulus Hispaania kodusõja aegu 36 kuni 39. Ja siis siis läksin ma sellele teosele nii lähedale, nii lähedale, sellepärast et seal oli kuulikindel klaas ees ja see segas nii kangesti ja siis hakkas sireen tööle. See oli minust niisugune järgmine hetk, sireen pasundas üle kogu muuseumi, sellepärast et Mary tahtis pilti nii kangesti näha. Tegelikult ei juhtunud seal ka sellest midagi suuremat kujateks, tädi, kes tukkus nurgas, sest valvur oli seal ka päris inimvalvurina tõstis korraks nokste pea, vaatas jooda, hindas mind ohutuks, kus edasi. Aga see, kuidas ma panin sireeni tööle oma Kernika nägemise tahtmises muidugi meelde jäänud. Ja siis ühel teisel päeval tulin ma koju ja siis ma lugesin täiendavalt juba oli tekkinud internet ja lugesin sealt täiendavalt, et see mind seganud kuulikindel klaas võeti sealt 1997. aastal maha, aga mina käisin 96. samas tänase päeva seisu ma ei tea, aga tookord oli kirjutatud nii, et seda taastvandi politseinik elusa automaadiga valvama. Mida sa tunned, kui sa vaatad enda jaoks olulisi kunstiteoseid, mis sinu sisemuses toimub, et ma saan aru, et, et minek, sinna on oluline juba see hommikune ärevus, et kas jõuab õigel õigel ajal kas ikka saab piisavalt lähedale, nagu sa ütlesid, sa käivitasid alarmi, kas saab küllalt kaua, ega ei ole täna kinni muuseum või ega ta ei ole kusagil võõrnäitusel, et, et see on selline ulmeline mure, aga ma mõtlen, et mida sa tunned, kui sa just nimelt sellist aastate ja aastakümnete kaupa oodatud asja lõpuks näed. No arvatavasti ma olen nii mõistuslik ennekõike, ma ikka tunnetan seda, et kas ma olen õigesti arvanud, väga suured on suuruseprobleemid, kõiki asju, nagu, kui sa oled vaadanud kas raamatutest trükitud piltidena või mina õpilastele näidanud seina peal ja siis croitseerinud need suureks, siis on lõputu jutt, et kui inimesed neid asju juhtuvad, et nägema, siis on kõik asjad alati vale suurusega. Ma lähen, tähendab, kindlasti lasen kriitiliselt endast läbi selle tunnetuse, vahetevahel võivad küll olla niimoodi praktilised külmavärinad ihule ja kui sa sinna jõuad, sa tunned, kuidas nihuke soe surin käib läbi sinu ja sa mõtled, issand ma olengi siin. Appi, ma näengi seda, see ei ole ju võimalik. Ja arvestage, et ma olen ikkagi nõukogude olmest pärit, et see, et ma olin 76 Ühendriikides, oli harv ja imeline Joos. Ja niisuguseks loogiliseks reisimiseks läks üheksakümnendad alguses tegelikult vanimaga Ameerikas isegi noh, nagu tööle saadetuna juba 89. Aga see läks ikkagi umbes selle koha peal, see tähendab, et ma olin 30.-te lõpp ja 40.-te algus, kus läks massiliseks reisimiseks murelik kogu aeg, see et seda, et ma pariisi ja loori satun, seda ma ju ei suutnud uskuda ka siis kommuning vanaisa juures või Ameerikas tööle saada, sellepärast Vegase loor mulle tookord, kui ma olin 30, nii mitu aastat vana veel ei olnud reaalsus, ma ei saanud sellest aru, et tekib normaalne Eesti vabariik ja normaalne reisimise võimalus, meie kogu aeg teadsime, et meie reisi ja tänu sellele siis tõesti asjade nägemine nende intressionistlike teoste nägemine on sees mingi Renuaar seal tants külas, tants linnas, siis on niisuguste asjade nägemine, mida ma olin lapsepõlvest peale raamatutest vaadanud ja need mulle nii ilusad tundusid. Loomulikult tekitas ikka niisuguse õnnejoovastus omaette küll ja ma võin öelda, Püha Markuse katedraal, see tähendab, et ikka rohkem ja kui on tõesti see pöörane pinge, et kas ma saan või ma ei saa. No mis on üks tavalisemaid aegu reisimiseks, et august, eriti kui sa oled õpetaja ja siis on kolm kuud vaba, kaks nendest on vabamad, tähendab juuli ja august ja tänu sellele siis 15. august on meil teadagi maarjapäev ja siis teadagi, et noh, et kui me ütleme, kasutame seda väljendit, siis rohi ka ei kasva, sest püha on nii suur. Ja kui sa tahad parasjagu Veneetsias Markuse katedraali sisse saada sel päeval, siis sa võid arvestada, et seal on natuke teine kontingent, mitte tavalised turistid. Ja siin ma sattusin elus esimest korda sinna Veneetsiasse, seda, seda, eks ole, imelist kirikut näha tahtma. 15. augustil ja siis meeletu vinge, kas lastakse sisse või lasta sisse. Ja tookord oli see nii. Ta oli väga kõva riietuse kontroll. Noh, et see oli ka 90.-te hästi algus ja oli väga kõva riietuse kontroll ja kui inimesed olid ikkagi ääretult Kontlikult riietatud, siis said sisse ja kogu järjekorras seisis seal üks niisugune, no nii-öelda kombluspolitsei ukse peal ja tegi käega ilma sõnadeta liigud tõsi, vasakule paremale nagu ontlikumalt riietatud inimesed lubati mingiks lühikeseks ajaks kirikusse sisse ja teised lihtsalt suunati ilma ühegi sõnata kõrvale. Hiljem on mind elu sinna palju kordi viinud, aga see, see joovastus saab olla esimesel korral. Ja teine asi on see, et näiteks Roomas Püha Peetri kirikus esimesel korral, kui ma tunnetasin seda, et ma olen nagu sipelgas selle arhitektuuri taustal, et missugused on need sambad sealsamas fassaadil siis Ma lihtsalt nutsin, aga see ei olnud ju, see ei olnud mitte midagi muud, vaid see tuleb sinu organismi seest ja sai, mõtle, sul ei ole mitte midagi elus halvasti, aga Nad voolavad iseenesest. Aga ma käisin seal enne kahe tuhandendat aastat, mis teatrimaailmas püha aasta ja kus kogu see fassaad oli tellinguid, siis ka ma mõtlesin selle peale, et vaata, pisaraid ei tule. Et kuskilt, et olukorrad on erinevad, esiteks tavaliselt vist esimene kord tekitab selle kordumatu tunde enda sees. Ja teiseks on see, et kui on ikka piisavalt remonditöid mis tahes imelise objekti juures, siis see rikub nii palju, et väga suur niisugune õhin ja õnnetunne on kas rikutud või jääb ära. Räägime sellisest asjast nagu ilu, obsessioon. Paljudele inimestele on ilusat kunstiobjektid häirivateks ja ja paljudele on ka nii, nagu sa peaaegu ise kirjeldasid teatud mõttes selliseks noh, peaaegu et usulise pühendumuse ja usulise tundmuse objektideks. Aga samamoodi sa kirjeldasid, et on valvurid juures püssidega valvurid on klaasi taha pandud, on signalisatsioon. See on osalt sellepärast, et kaitstakse majanduslikult väärtuslikku eset, mis on kindlustatud, kaitstud, mis kuulub maailma nii-öelda kunstipärandi hulka, aga teiselt teiselt poolt ka selleks, et seda ei saaks rikkuda. Ja väga mitmeid kunstiobjekte ja maale on maailmas rünnatud hapet peale visatud üritatud auke sisse teha, maha rebida, katki teha. Kas sellised inimesed, kes seda teevad, on, on ka sinu arvates sellest kunstist omamoodi lummatud? Sest see on ka omamoodi kirg. See teeb kerge olla ka nii palju, kui mina arvan ja ma tahaksin öelda, et meil on Remrandid, ana ja Ermitaažis, lugu on see, kuidas me hapet, eks ole. Et unusta visata on see happelugu ja siis meil on endise nimetusega kapterdanekoki, on see tänapäeval aga öine vahtkond ja Rembrandt ja see nüüd on siis selles Asedami riigimuuseumi sotsiaal on selle niukse terariistaga purustamine. Et mina arvan, antiigis juba olid olemas need inimesed, kes tahtsid kuulsaks saada ja raskem kuulsaks saada läbi positiivse teo läbi negatiivse tuleb see ju kiiremini ja seda on ikka nii palju maailmast, tänapäeval ma rohkem jagu, arvan et see ei ole nende isiklik kunsti tunnetamine ei ilu ega inetust aspektist, et see on ikka ainult vist kuulsusejanu. Daniela, sellesama abi, et ta, eks ole, see oli ungari päritolu tegelane, kes 72. aastal ikka päris korda käte nina ja nii edasi pihta lõi. Ja siis purunes noh, teos päris üksjagu ja kuna seal oli Pinakota ees oli seal kipskoopia, siis oli seda restaureerida selle abil nagu kergem. Aga niisugused asjad peaksid tõenäoliselt ikka ennekõike olema seotud isikliku tuntuse ambitsiooniga. Nüüd ma märkan, et sa läksid Kernikast ja ma olen, olen seda varemgi olen täheldanud, et sinu jaoks on olulised tihti kunstiobjektid, mis on seotud ühe või teise sellise natukene valuliku ajaloosündmusega. Miks see, miks see nii on? Jah, tegelikult ongi nii, et ega Picasso ja ütleb ka, et ega siis maalid ei ole mitte korterite seinte kaunistamiseks. Et nad peavad olema relv võitluses millegi eest ja millegi vastu. Tänu sellele inetu kunst läheb ilmtingimata rohkem kohale saksa ekspressionismi põhiklausel ja mõtteviis, kui ilus sa võid lõpmatuseni ilule ta, aga kui sul on suurt sõnumit tarvis edastada, siis peab seal olema mitte peab olema, aga siis seal peab olema jah, kas valus sündmus taga või siis läheb paremini kohale. Ma mäletan nendest samadest kunstiajaloo tundidest kui kirglikult sa rääkisid Rodeni skulptuurist kalee kodanikud. Räägime sellest natuke. Kalee kodanikega on muidugi ääretult tore lugu sellega seoses meil on, seal on niisugune mõnus legend, meil on saja-aastane sõda. Ja siis selle Rodeni lugu saja-aastase sõja käigus, mis oli 1037 kuni 1453 oli nii, et päriselt ka, no teadagi, et prantslased siis olid piiramisrõngas, et inglased olid tublid ja siis nad olid kalee all juba väga kaua aega olnud. Ja siis oli aasta 1347 ja siis edasi, kolmas oli parasjagu valitseja olevat andnud korralduse, aga kuna see kõik on kroonikas kirjas, siis see nii väga tingivas kõneviisis ei olegi. Me võime seda suhtujalt suhteliselt uskuda ja selle korralduse sisu oli niisugune. Linn vallutatakse nagunii, kuigi nad olid lihtsalt olnud väga kaua piiramisrõngas. Aga linnuses kolm punkti üldse ülemisest poolest sellest, eks ole, Prantsusmaast jäidet võtmata, see oli selge, uskusid need kohalikud inimesed ka, et küllap nad ikka võetakse, aga jääb see tohutu niuke marolööritsemine ära. Sel juhul, kui kuus kõige väärtuslikumad linnakodanik on nõus vabasurma minema. Ja Nad pidid tulema ühel kindlal kellaajal, siis korralduse kohaselt saad kalee väravatest välja, neil tohtisid ainult särgid seljas olla, niuksed Rogussaride poomisnöörid pidid neil, eks ole, kaelas olema. Ja siis see kõik, et juhtus, olid kuus linnakodanikku, kes siis nagu päriselt ka arvatavasti see on tõeliselt aset leidnud ajaloos ainus sealt välja jalutasid. Tegelikult oli see kuninganna, kes suutis öelda joonel, siis olid need normaalsed perekondlikud suhted sellele Edward kolmandale, et kuule, mees, saa aru, nad tegid seda, mida sa soovisid, sina said oma maskuliinse tahte suruda peale, nii läks nagu sina tahtsid, rist jätanud ellu, ellu nad jäeti. Ja nüüd oli siis olukord, kus koha peal oli tegelikult suure prantsuse revolutsiooni ta selleks aastapäev, 19. sajandi lõpuga on tegemist tulemas ja siis nad said aru, et nad pole siiamaani suutnud seal kalee linnas teha nii olulise ajaloosündmuse asjas ühtegi mälestusmärki. Ja siis hakkasid nad seda veereb. Ja siis oli see mõte, esimese hooga tuleb teha esimesele, kes ütles, et mina olen nõus minema esimesele mehele, see tähendab ainult ühele kõige surma olid nõus minema kuus mälestusmärk. Ja siis oli üks, kaks ja kolm skulptorid, kes tegelesid selle teemaga, on erinevad põhjused, miks miks see neil ei õnnestunud, miks see neil välja ei tulnud ja siis sai Roden sellest teada, kes ise ütles, et tema tahaks teha. Ja siis hakkas ta selle munitsipaalliteediga suhtlema ja siis ta ütles ka seda, et see ei tule kõne allagi teha, ainult ühela surmamineja oli ja miks on keegi olulisem kui teised, et tuleb ikka teha kõik kuus ja siis põhimõtteliselt, et ta seda tegi, aga üks on kindel, et ema, kui no kõige olulisem intressionistlik skulptor, kes on niisuguse krobelise pinnatöötlusega ja kõik oma modernses uues käekirjas ja tohutu südametunnistusega tegi siis kõik need kuus inimest Juppé erinevates poosides ja kõik ja nüüd hakkab siis peale see lugu kuidasmoodi siis nüüd linnavõim, kes seda mälestusmärki tahtis soovida ja Rode ajan, kuidas need asjad suhtusid, suhtusid nii soovis, et need inimesed oleksid väga vahetud, et nad oleksid väga madalal alusel see Misson skulptuuris, postament, pjedestaal, aga see oli võõras 19. sajandi lõpus. Siis ta soovis, et need oleksid sealsamas sellel raekoja platsil, kus noh, nagu need otsused langetati ja ka leian see linn, kus need asjad siis pidid nii olema. Aga ei, linnavõim otsustas, et kui tema oli oma skulptuuri suhteliselt oma rahadega kõik pronksi lasknud valada, sest et ei olnud linna sugugi seda raha seal, et maksta. Et kui lõppude lõpuks läks avamiseks, siis oli see torgatud kõigele vaatamata tara taha meeletult kõrge pjedestaali otsa ja Richel jõeväljakule, mis ei olnud sugugi see paik, mida Rolen soovis. Avamisele teda ei kutsutud, kutsuti siis ta ei läinud üldiselt on teada, nagu ette ei kutsutud ja see kõik oli väga valus, valus ja valus, et skulptorite arvestatud töö võeti küljed vastu, öeldi okei, aga tehti tema tahtmise vastaselt, aga siis tuli londonlased, tulid inglased mängu, kuna nad ju tegelikult jätsid ellu, need mehed siis on aasta 1913, Rodeenil tehakse ettepanek. Ta tuleks sinna ja valiks ühe koha, et sellest tehtaks tegelikult kuu pea sellest, mis on nii halvasti selles kalee linnas, et eks ole eksponeeritud. Ja siis lubati tal valida endal koht, kuhu, mis ja see koht on parlamendihoonete kompleksid, park ja seal on nii madal pjedestaal, noh, see on niisugune pool meetrit kõrge tolle korra kohta oli seal väga madal, seal sai ta oma eduelamuse ja peale selle teatavasti Pariisi linnas on romaani muuseum Virooni hotellis, mis on siis riigi poolt emale antud elu lõpu poole tarvitamiseks ning mitme paarikorruseline barokne maja suur pargikompleks seal ümber. Ja selles aias on gaasist totaalselt ilma igasuguse postamendid tase, sama kompleks, need on kolm tema enda eluaegu. Segalee kodanike grupp, need on, eks ole, tema enda eluaegu valatud teosed, neid on pärast seda kõikvõimalike maailmamuuseumite. Kas te olete seal Berni sõide, olete Washington'is, neid on igal pool neid koopiaid või Pariisis või aga kuskil näituse, eks ole, tingimustest, aga need on tema eluaeg. Ja siis ma tahtsin neid kangesti näha. Nii kangesti tahtsin, see oli see, et minu eesmärk nüüd ära näha ja siis sai seal kalees käidud, aga kaleesamad tänapäeval nüüd õnneks teistes tingimustes, sest esimese maailmasõja aegu said nad natukene pommist pihta, siis nad viidi varjendisse, see oli raekoja kelder ja siis, kui Rodeniga surnud oli, siis toodinud sealt välja eksponeeriti tükk madalamal alusel, mis oli tema, ta tahtis üldse ilma aluseta, et nad oleksid nagu küll, et ajaloost inimesed ainult oleksid teiste hulgas, et sa lähed neist mööda, nemad on pronksist. Aga sa oled nendega silm silma kõrgusel nagu samal tasandil suhtleb nendega. See oli tema mõte, nad on seal nüüd väga palju madalamal pjedestaalil, ühesõnaga nad on ärane. Ja siis tuli nüüd see teine koht, Londoni linn, aga teate, see oli nüüd see aeg, kus koha peal oli hästi oluline iirlastega pommi panemine. IRA. Ja siis oli, Londonis on erinevad perioodid, ajalugu on kogu aeg erinev, poliitika on erinev ja see oli erakordselt ärev periood. Ja nüüd, kui me olime, siis seal tollel korral, kus mul esimest korda loogiliselt oleks võimalus olnud neid näha, neid kalee kodanikke, seal siis tegelikult küsisime politseinike käest, sest ma täpselt ei teadnud ka, et kus, mis seal oli ikkagi nii alguaegadel 90.-te väga alguses ja siis meid juhatati selle pargini ja siiski ilmnes, pargi väravad olid nii lukus, kuigi lihtsalt oli pime, aga see kellaaeg ei ole sugugi nii väga hiline. Aga need olid nii Lugus, nii lõbus ja loomulikult ma seda ei näinud. Loomulikult jõudsin ma sinna ühel päeval välja loomulikult olema siis pildistatud selle ees, et ma sain oma kuju ära nähtud ja oma õnnega, et aga tookord ei saa paraku nägemata. Küsiks viimase küsimusena, et see on kindlasti väga mitu asja, mida sa tahad veel näha ja kuhu sa tahad veel välja jõuda. Aga mis on see kõige olulisem sellest sellest nimekirjast, kuhu sa kindlasti nüüd pürgid ja mille nimel sa tegutsed ise ei, võib-olla, et et sinna sinna jõuda. Sellele küsimusele on väga raske vastata, et kui sul on elu nii pikk, siis neid asju on mitmeid. Esimese hooga mul on ferme, on see, kus koha peal ma hakkasin kunagi näpuga lugema, et kui 35 aasta on olemas, siis ma lihtsalt võtsin mõistusega, et mida mina näinud olen. Ja tänu sellele on kaks hermeri Londonis, mis ei ole sugugi mitte kergete kohtade peal, et sa pead ikka rongiga sõitma ja niimoodi niimoodi selleks, et jõuda sinna kuhugi mingisse muuseumisse välja ja tänu sellele, et farmerid on meil tükk aega nagu niimoodi pandud nimekirja, et ühesõnaga ma olen näinud tema loomingust, et ma 25 kui neid 35 üldse, et on ka mingisugune 10 või kaheksa mul nägemata, et teisigi inimesi on neid, kes püüavad nagu jan fermeeri kogu loomingu ära näha, seitsmeteistkümnenda sajandi hästi oluline väike hollandlane, jube armastatud tütarlaps pärlkõrvarõngaga kolm punkti. Igatahes, ma soovin sulle, et kõik sinu unistused, need kohad, kuhu sa tahaksid minna ja need asjad, mida sa tahaksid näha saaksid, saaksid teoks. Meie tänane külaline oli Tiina Meeri. Mina olin Martti Kalda ja helipuldis Maristamba. Aitäh.