Tänases saates kultuuriloolane Malle Salupere, te olete välja pakkunud niisuguse teema kohtuprotsessid rootsiaegsel Eesti- ja Liivimaal see kõlab väga nii huviäratavalt see teema on teil endal ka olnud väga huvitav seda ainest uurida. Isegi ootamatult huvitav, sest esimene asi, esimene asi, kui ma selle teemaga kokku puutusin, tähendab kah kuivanud. Tsiklit, see oli 1983. aasta loomingust nägin siis ma mõtlesin ka esimene asi nagu paljutki. Et mida võib, mida võib niisugune teema anda, sest kui me oma tänapäeva kohtutoimikute järgi hakkaksime otsustama inimeste ja olude üle, siis võiks ka üsnagi kõverpeeglis pildi saada ja et see kuritegude ja noh, üldse üldse kohtus arutatud asjade jälgimine vaevalt nüüd mingit tervikpilti saab anda, aga kui ma sellesse ise süvenesin, see osutus niivõrd põnevaks ja mitte ainult. Küsimus ei ole ju ainult sellest, mis missuguste süütegude pärast keegi kohtusse satub. See on ainult üks üks kogu selles asjas, aga seal käivad, kuna need on alama astme kohtute maakohtud meeskohtud noh, nii nimetati näiteks Liivimaal nimetati maa, kohtutakse olid Pärnu ja Tartumaa koos Põhja-Eestis olid mees kohtut man kedagi, aga see oli siiski esimese astme kohus, selle otsused kinnitas veel omakorda õuekohus, aga siin käis siin käis hästi põhjalik asja uurimine ja kusjuures tänu rootsi bürokraatiale ja sakslaste täpsusele on kõik, mis seal kohtus räägiti, väga täpselt kirja pandud, isegi ära märgitud, kus kohal keegi käsi ringutas või nutma hakkas. Palju tunnistajaid, käibe sealt läbi mõni üksiklugu iseendast ei anna veel mingit pilti, aga kui neid koguneb nii palju, noh, mulle tundub nüüd, et mulle see tolleaegne ajastu ja miljöö on küll saanud üsna üsna palju tuttavaks ja palju asju on hakanud paistma teistmoodi kui, kui varem ainult niisuguseid ajaloo ülevaateid ja kõike seda, mis me siiamaani ajaloost oleme teadnud, tähendab sündmused on muidugi kõik olnud seadused, määrused, mille järgi inimesed pidid käima, on ka kõik olnud, aga kas nad käisid ja kuidas neid täideti, kuidas see tegelik elu oli, see on jäänud nagu kõrvale kogu maailmas, viimasel ajal on see külg moodi läinud ja esile tõusnud võetakse näiteks kätte mingisugune küla, noh, kui on säilinud dokumentatsioon, võetakse kõik selle elanikud seal mõnesaja aasta tagant ja ja nende omavahelised suhted ja, ja pannakse see olupilt mingisugusel momendil, nagu momentvõte pannakse paika, on üks väga ilus asi altar, paradokmani, augustikahurit, kus kogu seda esimest maailmasõda vaadatakse ka mitte meie tänase teadmise kõrguselt, vaid nagu seestpoolt tähendab nende inimeste seisukohalt, kes seal tegutsesid, kui nad veel ei teadnud, mis tuleb, mis saab, mis nende sammude tagajärjeks on niimoodi nende kohtu kohtutoimikutega juhelgacy artikkel oli omal ajal tekitas ühest küljest hämmingut, teisest küljest isegi pilkeid ja kuidagi ei tahetud sellega nõus olla, et eestlased on tõesti niisugused toored ja julmad olnud ja nii tühistel põhjustel on teine mees, naaber, vend või isa isegi maha löödud, et on, on seal igasuguseid muid kuritegusid tehtud ja võib-olla natukene oli siin asi ka selles, et, et selles artiklis on püütud esitada väga palju fakte, aga samal ajal need tagamaad on jäänud avamata, tähendab ainult ütelda, et et mis ajendil näiteks tekkis tüli, kui keegi kõndis teise põllupeenra üles, sellest on nagu veel vähe, aga et need protsessid ja materjale need toimikud vahel erakordselt paksud, seal pikad seletuskirjad sees ja ülekuulamised paljude ja paljude tunnistajate ülekuulamised, kusjuures küsimused tavaliselt saetakse nii et et vastaja peab vastama, kas jaa või ei noh, näiteks küsitakse, kas on tõsi, et et see, see või teine mees, vot sealt läks parajasti läbi või astusse astus kõrtsi sel momendil, kui seal see kaupmees tuli ja noh, nii edasi. Aga kõik see annab, annab ikkagi üpriski huvitava pildi. Noh, ja siis on mis mulle tundus ka iseloomulik. Noh, muidugi ei ole olnud kunagi niisugust idüllilist ja, ja rahulikku ja ausat külaelu, kus keegi midagi varastanud ja kõik elasid sõbralikult. See on loomulikult müüt ei ole olnud ega ei saa ka vist olema ja seda, et eestlane poleks varastanud. Noh, seda nüüd ka kuidagi väita ei saa ja isegi tuleb välja, et asi ei ole mitte selles, et muidugi mõisniku tagant varastamist seda üldse ei peetud patuks, aga no mõisniku tagant oli ka rohkem midagi võtta, aga tuleb välja, et varastati ka ikka oma meeste tagant. Kusjuures veel poole ajast on mõned niisugused ülekuulamised, tuleb välja, et rahvas ikkagi pikkamööda vaesus, sest seal 1592. aastal kuulati üle projeks vargagrupp, kes oli tegutsenud siin Tartu ümbruses, mitmel kohal olid nad varastanud hobuseid ja aga üks arti keel, mida oli mitmelt poolt ja mitmest majapidamisest varastatud ja mida hiljem enam ei esines, oli mees. Nii et mesilaste pidamine nähtavasti oli üks esimesi majandusharusid, mis lõpetati ära sellepärast et noh, kui mõisnik tahtis kõike endale, siis ei olnud enam mõtet. Vaesumine võib-olla nii, nii drastiliselt ja kiiresti ei läinud, aga ikkagi noh, näiteks on, on mõned mehed käinud veskis näiteks vargil just teadmisega, et möldrid on ikkagi rikkamad, möldrid olid enamasti ka vabad inimesed. Anti mõisnikud haarasid need muidugi endale, aga rentisid nad siis välja põhiliselt vabadele inimestele. See sissetuleku allikas oli ikkagi küllaltki tõhus, see varguste asi tuleb, tuleb harvem ka ette kohtus, sest nähtavasti need asjad lahendati kodukari korras ja kohtu ette. Nad jõuavad siis, kui, kui seal karistamisega liiale mindud, keegi on vigaseks või, või maha löödud, neid oli kindlasti palju rohkem, nii ei saa lasta ennast petta sellest, et neid tundub vähe, ole siis on tapmised. Üllatav on see, et sellel perioodil peaaegu ei esine tahtlikke tapmisi, tähendab, ei saa ütelda, et inimesed oleksid olnud nii õelad või teise peale viha kandnud. Peaaegu kõik need tapmised on, on juhtunud mingis tülihoos ja, ja selle tõttu, et, et käe alla juhtunud ese, millega virutati, juhtus just sinna kohta olema selline, mis põhjustas teisi teise inimese surma. Üks tahtlik tapmine oli arutusel mäleta täpselt, kuskil sajandi keskel, kaks meest olid läinud pärnu midagi ostma ja üks mees lõi teise maha, tema raha endale saada, kusjuures ta pärast kohtusse ütles, et et tema arvas, et mehel on ikkagi vähemalt pool taandrit olemas, aga tal olid ainult mõned krossid ja niimoodi oli nagu solvunud, et ta veel beta ka sai, aga poolt Haldrit tundus talle siis piisav olevat selleks, et paarimees maal muidu on jah, niiviisi on kõrtsis tekkinud tülid, on tekkinud kähmlus, et mitmesugustel puhkudel ja päris üle meelikkusest näiteks tuleb kubjas hommikul oma sugulast tööle ajama, ratsasee hakkab tema üle irvitama, et näed, et sa oled juba hommikul vara, purjus ei seisa hobuse selja õppisi, hobuse seljaski, see tundus muidugi väga solvav. Kuidas tükkis talle siis käsitsi kallale, teine ennast kaitsta, sest tal oli mingisugune nuga käes, noh, natukene kriimustas tema kätt, selle peale see kubjas tahtis noh, tingimata temal kah verd välja lasta, kuigi juba seal kõrvalt inimesed läpitasid neid ja leppisid äragi ja veel niimoodi, et üks naabersaal ütles üksteisele käsi leppigi ära. Kubjas selle käeandmise juures tage tõmbastal roaga kah kätte ja nii õnnetult tuiksoonde juba rääkisime, see oligi see juhus, kus oleks olnud inimene, kes oskas vääärt sulgeda, aga ka just selle kiriku kõva karistuse kartusel keegi juurde ei läinud ja inimene jooksis verest tühjaks. Tunni aja jooksul. Sellele samale Johan kahki artiklile mõeldes omal ajal, kui ma seda lugesin, seal oli vist 83. 94. aasta Loomingus 80 kolmanda aasta Loomingus siis mulle jätsid kõige võikuma mulje ja ma usun, et paljudele teistele lugejatele ka need laste tapmise lood. Kas te olete juhtunud ka neid kätte saama ja? Üsna palju on kõigepealt see on ju see, las laste küsimus oli küllalt küllalt valus. Ja pealegi, no vaata, huvitav on see, et inimesed nähtavasti ikkagi häbenesid ja tundsid häbi, tundus teinekord, et see risk saada tabatud on väiksem, kui see ta peab kirikus istuma häbipingis ja et talle pannakse avalikult rahva eest tanu pähe, tähendab need tüdrukud, kes olid rasedaks tehtud, need talutati ära. Aga nüüd nende laste tapmise juurde muidugi üks asi on see, et lastelaste surm oli tol ajal nii harilik asi, et seda vist nii väga valusalt teravalt ei võetud, sellepärast vastsündinute eest nagunii suri vähemalt iga teine. Neid maeti kahh küllaltki sageli lihtsalt kuskile kalmesse või põõsa alla eakatudki need kirikusse tooma. Nüüd need naised ja tüdrukud seal on väga mitmesuguseid, näiteks näiteks üks selline juhus oli, kus üks tüdruk oli pööningul sünnitanud öösel, siis pannud lapse, kas ta kägistas ta ära või, või tõmbas nabanööri ära. Tähendab, oli niisuguseid ja naasuguseid juhus. Ta peitis sinnasamasse liiva sisse kuskil nädala pööningul tala juurde nahaga inimesed märkasid, et temaga ikka midagi on teistmoodi jalu pinniti välja ja ta pidi näitama, kuhu ta selle lapse oli pannud. Mari oli tema nimi. Kui tema käest kohtus küsiti, et kuidas ta siis, kas tal lapsest kahju ei olnud, see küsimus on küllalt haruldane, tavaliselt ei küsita. Siis ta ütles jah, et need kaks, mis ta, mis ta käis, siis ta tundis ennast väga julgelt ja uhkelt, et ta nii oli kõiki alt vedanud. Aga et kui kui ta sinna üles viidi ja kui sa lapsuke sealt liiva seest välja võeti ja ta nägi seda laibakest, et siis tal hakkas nii kahju, et nüüd on tal ükskõik, mis temaga teha. Nimetatud ei olnud ka need inimesed ja muidugi ka veel oli ju küllalt palju juhuseid, kus, kus olid vägisi inimesed paari pandud ja jooksid, kas mehed naised üksteise juurest ära, tavaline pagemis koht oli loomulikult Venemaa kõige lähem. Noh, talvel üritati ka Soome lahe. Paatidega oli natukene raskem, aga no seda, et iga, aga kõige rohkem siiski Venemaale, nii nälja ajal, sellesama suurenelia ajal, millest ma räägiks, rääkisin, läks just Ida-Eestist eriti Kagu-Eestist. Väga palju rahvast pages, pages Venemaale ja põhiliselt peab ütlema, et setod on just nende põgenikud järeltulijatega. Need ei ole seal põlispõliselanikud, sinna pagedes oli ega vene-poolsed võimud ja ka siis, kui juba siin oli Vene valitsus ka 18. sajandil. Ega sealsed mõisnikud neid naljalt välja ei andnud ja eriti veel, kui ta läks vene usku ja võttis. Aga sageli ka kuritegude peale, noh näiteks löödi seal kubjas maha ja need tegijad pagesid jällegi Vene. Tähendab need lapsetapmise juhus, et see on niinimetatud punkt kuus. Kvalifitseeritakse kohtutoimikutes eksimised kuuenda käsu vastu. Kuues käsk eesti keeles kõlab küll, et ära riku abielu, aga tegelikult tema tähendus on laiem noh, vene keeles öeldakse prill-lauad eest või üldiselt mõte on, et sa ei tohi haarata, tähendab, mitte ainult abielurikkumises ei ole küsimus, vaid ka igasugused abieluvälised suhted ja selle tõttu need vallaslapsed ka vallaslas teemade õieti kohtu ette puudusid ka siis, kui need lapsed ellu jäid. Lapsed hapetel oli Rootsi valitsuse ajal oli karistused palju rangemad, sest väga palju oli surmanuhtluse. Näiteks kirikuvargus, ükskõik kui väikese oli, oli üks vana kirikuteener, kes oli sellest klingebathelist võtnud viis kopikat. Docavina jaoks temale siiski anti armu, kuigi seadus nägi ette, et kirikuvaras tuli tingimata hukata. Aga noh, et ta nii vana oli ja siis siis pääses ta vitsa nuhtlusega, aga üldiselt vargad oli see suur või väike Warcus kuulusid hukkamisele, lapsetapjad kuulusid hukkamisele, igasugune verepatt, vanemad, lapsed või kasulapsed jälle hukati, Sotonoomia oli surmaga karistatav. Siinjuures peab veel ütlema, et noh, näiteks kas või selle viimase patu juures on nii, et et peab siis ka 18. sajandil tuleb neid asju eriti palju arutlusele. Peab ka imestama seda kaaskodanike valvsust, sellepärast et keegi tagant kogu aeg punkt punkt kuus annab üldse palju huvitavaid aspekte, sellepärast et üks kui kohtuasju ainult vaatasin, siis tundus nii. Põhiliselt teenijarahvas oligi see, kes, kes vallaslapsi sai kirikuraamatutes, kuigi need seitsmeteistkümnendast sajandist on vähe, aga ikkagi on, tuleb välja, et neid vallaslapsi oli rohkem, oli ka ikkagi peretütardel. Paistab, et kohtusse läksid need asjad, kus ei olnud päris selge või kus mõni Paal salgas ja selle tõttu jääb siis ka kohtuasjades selline mulje, et mehed näiteks ei ole sajandite jooksul mitte põrmugi muutunud, sest tema on igal ajal valmis vanduma, et temal pole selle tüdrukuga mitte midagi tegemist olla. Ka muide, mulle meenub vist isegi rohkem kui korda mulle lugedes mällu jäänud niisugune väide eesti külaühiskonna tõekspidamiste kohta, et iseenesest ei olnudki taunitav, kui, kui mõnel tüdrukul juhtus olema tüdrukupõlves laps, et vastupidi, see nagu andis tunnistust, et ta on ikkagi võimeline lapsi saama ja niisugune viljakas naine ja ja et ei olnud temale abiellumisel sugugi miinuseks. Ega ei olnudki, tähendab külaelanike silmis paistab sugugi mitte, aga muidugi pastorid pidasid seda väga suureks häbiks ja selle tõttu siis seal kirikuraamatutes on ta alati sisse kantud, noh nii ikka negatiivse poole peal ja pealegi külas ei olnud sellel nii suurt tähtsust, aga, aga nende laste saatus linnaelanike hulgas oli kurb sellepärast et, et igasuguse ameti õppimisel ja üldse kuskile tööle asumisel nõuti sünnitunnistust, kusjuures sünnitunnistus eelkõige tähendas seda, et seal pidi olema mõeldud. Ta on sündinud oma vanemate ausast abielust ja kui ta oli vallaslaps, siis olid tal kõik teed kinni, isegi nende lastega oli kahtlane, kes olid enneaegselt sündinud, tähendab, kui pulmadest oli liiga vähe aega möödas, aga samal ajal oli küllalt küllalt ka neid, näiteks pastor paneb seal kirja, et sellel on juba kolmas hooralaps. Mõnel 18. sajandil läksid karistused ka muidugi selle eest kergemaks ja häbipink kaotati ära vene valitsuse ajal. Mis selle kaalutlusega, et tüdrukud väga sageli tapavad lapsi just selleks, et mitte sattuda sinna häbipinki ja püüavad neid kõrvale toimetada. Ja üldse ju kaotas Jelizaveta Petrovna Vene riigis surmanuhtluse ära, siis jäi peamiselt vitsa karistus vallaslapse eest on tavaliselt 10 15 paari vitsu, ühe paarimütsidega oli ette nähtud kolm lööki endale üks lugu, mida kunagi juba nimetasin, seda võiks tõesti see Eestimaa Fedraks nimetada. Kahju on see ka mainitud, aga ta ei ole tagamaadesse süvenenud, tähendab üks naine kraat, kes oli oma võõraspojaga saanud kaks last kratise räägib kohtus, et noh, tema oli oma mehe kolmas naine, mees oli juba üsna vana ja ütles talle kohe alguses, et ega minul sinu katsu ise, kuidas hakkama saad. Krõõdal oli, oli niisugune arusaamisele juurde, ta jäi. Et tema ei ole mingisugust pattu teinud, sest kuna ta oma mehega ei ole elanud, noh, siis tähendab ei ole, ei ole see võõras pojaga elamine ka mingi patt ja niikaua kui mees elus oli ahah, siis olidki neil juba kaks last sündinud. Neelt võttis mees oma nimele, tähendab, sellest ei olnud probleemi, aga kui mees ära suri ja sündis kolmas laps vot siis tuli see Krõõt kohta, et seadusetähe järgi oli kah kusagil 1600 seitsmekümnendatel aastatel. Seadusetähe järgi oli ette nähtud diskuse patu eest. Sõnastus on siin väga ilus, et tuleb toimetada inimene elus surma mõõga läbi ja, ja need mõlemad inimesed siis tapeti mõõgaga ära. Need kolm last jäi turuks. Aga öelge kui teie loete selliseid traagilisi lugusid, kas te suudate seda niimoodi objektis uurijana lugeda või elate sellele kaasangu ilukirjandusele? Peab ütlema, et jah, mina olen küll sedasorti inimene, kes, kes elab kaasa sellepärast, et nii ilukirjandusele vahel võib-olla ülearugi kui ka nendele lugudele, mis ju tõesti on tegelikult toimunud ja katsud neid olukordi ette kujutada ja inimesi ja nende suhtumisi tekib jah, igasuguseid tundeid on kahju ja mõnikord saad vihaseks mõne mõne asja peal. Nojah, muidugi. Ma ei arva, et, et see nüüd just niisugust uurija objektiivsust vähendaks, sellepärast Need asjad on ikkagi võimalik lahus hoida, aga, aga jah, ega päris ükskõikselt ei saa läheneda küll. Ja näiteks on jällegi niisugune ilus olupilt, kui ühes peres kaks noort inimest. Kumbki ei olnud oma laps, kaalid, sugulased, peremehele tüdruk ja poiss läksid tülli selle pärast, kes peab õues staaride pois käskis tüdrukul tuua, see ütles, et sina mind ei kamanda, sina pole siin peremees, sina saad siis peremeheks, kui sind nelipühade esimesel pühal mõisas läbi pekstakse. No see tähendab seda, et mitte kunagisest nelipühade aegu ei pekstud, see ütles omakorda talle midagi teravat ja tüdruk selle peale, kuna tal oli parajasti küünal käes. Küünlavardaga torkas poisile rindu janu nii õigesse kohta, et, et oligi noh, ja selle tõttu nad siis kohta ette sattusid, aga samal ajal mõtlemine noh, et kes on kes on kellest tähtsam, isegi siin tuleb see nii-ütelda privileegide või tähtsuse küsimus, nii väikesel tasandil. Jällegi üks üks juhus oli lihavõttepühade aegu, esiteks inimesed olid kodus ja ju siis oli seal niisugune midagi joodud, ka peremees, sulane ja peremehe ema ja sulasele ei meeldinud toitmis antiselgud olevat olnud haputatud. No peremehe ema ütleb, et ära Norrised, mine tea, mida sul veel elus süüa tuleb, ka sulane ütles selle peale midagi üsna ropu ja, ja pahast, see olnud ka eesti keeles ära toodud, see ütlemine seal, seda ei kannatanud peremees välja, kes seal seina ääres pingilistusse haarassalt pinge alt suurema puuhalu sai, selle sulane vastu pead, ta küll toodiardas toast välja oksealusele mingile sõnnikuhunnikule lapsub ja vat hommikuks oli surnud. Vaat huvitav on, selliseid juhuseid on küllaltki palju, et inimesed ei hoolinud sellest, kui keegi niimodi haavatuna või läbi pekstuna kuskile maha jäi. Keegi ei läinud juurde, kui just omad inimesed ei tuldud ja rai viinud. Kui siis selgus, et elas üle, noh, siis elas üle, aga kui ei elanud? Aga huvitav, kas see on seotud ikkagi selle tuimusega kuigi aeg-ajalt paistab, et ei olegi see inimene nii väga tuim olnud? Asi ei ole toimuses, vaid asi on eesti keeles, ei ole ilusad salajasele sättumuse, ütleks sättuks, tähendab hoiakutes, väärtushinnangutest, nii-ütelda, sel ajal nähtavasti oli mitmesuguste keeldude-käskude tabudega inimesed, mis on tema asi, mis kuulub tema valdkonda, mis ei kuulu, kui tegemist oli võõra inimesega, ütleme nagu talus karjapoiss või sulane või kõrtsis mõni võõras inimene võidi saata sõna, et, et tulge järele, koristage ära hakka ise huvitaval kombel jah, ei abistamise peale keegi nagu ei mõeldud. Noh ja arst oli sel ajal ka veel suhteliselt vähem, mõtlen päris ametlikke arste, kuigi Rootsi seaduste järgi oli niiviisi, et ise ei tohtinud ravida, vaid pidi noh ja neid lausujaid ei tohtinud kutsuda, vaid pidi ikka tooma tohtrid. Et see on küll sotti hilisemast ajast, aga kuskilt 1715.-st aastast või oli see 20.-st üks täitsa tore ravimise lugu, mis näitab, et sel ajal võidi kah päris lootusetuid asju ära ravida, tähendab, see oli kahe mõisniku omavaheline tüli naabrit, kes omavahel sugugi läbi ei saanud ja ükskord jahil üks sattus teise õueväravasse oli üks parun roosanitest peremees läks talle vastu, püss käes ja nõudis, et ta lahkuks sealt, aga tal vist koerad jooksid õue. Et seda kuulda ei võetud sisse, laskis haavlipüssiga tal peaaegu pea otsast, seal on selle kirurgi, kes teda ravis, väga põhjalik kirjeldus, kuidas kael oli jah, peaaegu läbi lõigatud ja pool lõuga purustatud, ta oli sealt 67 haavlid välja nokitsenud ja huvitaval kombel tähendab, seal ta läkski liitrite viisi viina sinna kompresside jaoks, rääkimata sellest, mis inimene ära pidi kannatama. Ometigi terveks ta tema ravis. Ainult kael jäi kõveraks, üks käsi jäi pol liikumatuks, aga väga põhjalik ja tore, kirjeldas, kas. Kuidagimoodi Eesti geograafiat võite ka iseloomustada, kust, kus olid niisugused tülikamad, riiakamad inimesed, kus need kohtulugusid rohkem on võlgades. Ainult ühtemoodi, ega ei saa ütelda, et, et neid oleks jah, eriti sõltub lihtsalt sellest, missuguse kohtuse ette võtad ja pealegi niisugust statistikat on üldse raske teha, sest see sõltub väga palju ka sellest, kuidas kuidas tutele need asjad ette söödeti. Enamasti niisuguste õnnetusjuhtumite korral tegid seda pastorid, kui oli küsimus talupoegadest mõnes kohas võib-olla kasutati rohkem kodukari, pealegi olen ma peamiselt vaatanud seal Tartu maakohus ja Viru-Järvamees koos Pärnumaal kohus, väga halvasti korrastatud fond on Harjumaal ja, ja selle tõttu seda on vähem vaadatud ta ka niisuguseid huvitavaid isiksusi on olnud igal pool ja siis veel üks asi, mis torkab silma, see on see talupojad ikkagi, ei tahtnud selle sakste asjasse sekkuda. Kohus oli ikkagi sakste oma, siis kohtus püüti vassida nii palju kui vähegi võimalik ja enamasti isegi siis, kui ütleme, kõrtsis midagi toimunud siis mitte keegi pole midagi näinud ega märganud, kes oli parajasti väljas, kes ei näinud, kes ei kuulnud. Ühesõnaga põhimõte on alati niisugune, parem hoia kõigest sellest eemale. Ja mitte midagi ei maksa ka valet vanduda. See on ka selgesti näha, et kuigi vandetekstid on väga kurjad noh, selles mõttes ütles, et ikka oma hingeõnnistus pannakse kaalule. Ja jällegi nendesamade lapse tegemistega Otepääl üks poiss, see on juba kuskil sajandivahetuse paiku tüdruk kinnitab, et et ikkagi see poiss on lapse isa pois raiub vastu, et tema ei ole, no siis küsitakse, kas ta on nõus vanduma tema selle vande teksti loeb, et silm ka ei pilgu. No ja kohtunikud loevad siis, et noh, kui ta nüüd on valet vandunud, sistanise oma hinge peale patu võtnud, aga noh, et koos ei tohi teda süüdi mõista nüüd. Ja, ja poisil on nii palju jultumust. Et aasta pärast tema kaebab pastori peale, et see ei võta teda valevandumise pärast armulauale ja pastorile tehakse märkus, et ikkagi nii ei tohi, sest tema on oma hinge nii-ütelda puhastanud, janu täis, võtab selle eest, mis seal, mis seal hingega saab, pastor tundis nähtavasti ikka mõlemaid asjaosalised küllalt hästi ja teadis, kes siis õigust rääkis, kes valetas. Aga öelge, kas neid kohtulugusid lugedes ja järele mõeldes olete enda jaoks midagi mingi uudse seisukoha avastanud või võis uudsele seisukohale jõudnud? No kõigepealt see, mida, millega me kõik oleme nagu harjunud või võtame seda endastmõistetavalt, et need ammustel aegadel elanud inimesed, need olid meist nii palju rumalamad, jalad olid tuimad, jalad olid harimatud ja neil ei olnud tundeid. Ja, ja siis, kui sa neid loed ja nende tunnistusi ja nende elulugusid, sest tihti küsitakse ju inimese käest, kus ta on tulnud, kus ta on sündinud, tuleb välja, et, et kallad meist ikkagi nii väga palju ei erinegi, eesterid mõtlen selle punkt kuuega on siin eriti huvid, tabavaid lugusid, näiteks üks lugu on veel, olid enam ei mäletagi, kus kohas oli igatahes mõisa Kärner, kes oli saksa soost, Käis kangesti ühele mõisateenijale peale ja tüdruk ei võtnud vedu, ei olnud ikkagi nõustama juurde tulema. Küll küll poiss lubas ennast ära tappa ja võttis juba mõõga kätte ja lubas talle abielluda ja lubas teda oma ema juurde Saksamaale viia ja, ja kõik, ja kõik ja jäika ja siis lõpuks kirjutas sedasama verega abiellumislubadus. See verega kirjutatud dokumentaal kah toimikus olemas, koguse jahtimine kestis tublisti üle aasta, veelse verega kirjutatud dokument ei aidanud, poiss lähtub mõõga välja ja ütleb, et ma kohe tapan ennast ära ja kas sul siis minust kahju ei ole ja noh, teadagi nagu nagu tänapäeval ja, ja kui siis tüdrukud lõpuks rase oli, siis poiss räägib täiesti nahaalselt ja peale selle paistab, et tal ikka oli raha ka tunnistajad räägivad, noh, umbes nii, et noh, nemad ei tea midagi ja pole midagi näinud ja kuigi kuigi noh, kõik toimus Toas ja inimeste nii-ütelda silmade ja kõrvade ulatuses ja ta keerutas ennast välja. Ja muidugi imekspandav on selle tüdruku, eks ole, niisugune korruslikus või vastupidavus, sellepärast et võiks ju kah arvata, et sel ajal sellele nii erilist tähelepanu ei pööratud. Kõiki neid lugusid on ju väga palju, järeldusi võib teha nii ja teistsuguseid, aga aga noh, ega me neid nagunii ei jõua ära rääkida. Ja sellepärast siis peaks vist seekord panema punkti. Järgmine räägime Põhjasõja ajast ja jõuludest.