Poeet keskelu põrgut palub saatust. Anna mulle raudsed, närvid ning salakaval saatus, naeratab võtayanad ja mine rahuga. Siitpeale on sul raudsed, närvid kogu eluaja. Siitpeale õnnelik. Seal pole luulet. Tere õhtust, ütleb toimetaja. Maris Johannes. Tähistame Eesti luuleloo ühe suurima sajandat sünniaastapäeva. Kes on loomulikult Betti Alver. Aeg ja olud tegid Betti Alver-ist püha naise, kes vene võimu ja institutsioonidega ei sehkendanud. Iga Alveri uus luuletus oli kui sõnumitooja kadunud ajast ja tema luulekogu kui ilmutus. Kirjandusinimeste jaoks oli kokkusaamine Alveriga õnnistuse või ametisse pühitsuse kaaluga sündmus, mida meenutati aastaid ja millest jutustati laste lastelegi. Aeg tegi haiget, oli porine ja vastik. Luule pakkus lohutust ja ülendust. Luuletaja oli kui püha templi preester ja jumala käealune. Seda luule jumalikku tunnet jagavad täna ehk veel kõige nooremad ja puhtamad hinged. Alveri kujundiloome ja keelevaist on muljetavaldav. Pärast Alverit on võimalik ainult vabavärss, sest riimide võimalus on ammendunud kuulutab Madis Kõiv provokatiivselt oma mängulisi loogilises artiklis, mis ilmunud novembrikuu Loomingus. Nii nagu Alveri soovinud tegemist teha ametliku ja institutsionaalses Nõukogude ellu kuuluva üksusega. Nii ole ta andnud ühtegi intervjuud Eesti raadiole, lugenud vaid kolm, neli oma luuletust. Kuuldavasti mõnele marginaal samale väljaandele on ta intervjuud andnud. Kuivõrd see kõik on teadlik konstruktsioon või alateadlik valik? Igatahes kuvandi loojatel oleks Alveri fenomenist nii mõndagi õppida. Aga kuvand kuvandiks? Eks tekstid räägivad lõpuks iseenda eest. Nii ka meie koduses kirjandustunnis, kui kokku saavad Velda otsus ja Raivo E. Tamm, Need, näitlejad ei ole kunagi raadio stuudios kohtunud. Veel ka lugemine on aastast 1986 ja Raivo tegi seda äsja. Oma elu lõpuaastatel oli Velda otsus truu raadiokuulaja, sest silmanägemist vaatamiseks enam ei jätkunud. Kuulnud Raivot Eesti Raadios Alveri tekste lugemas kiitis Velda poissi oma sõprade ringis. Aga jutud jõudsid siseringist välja. Nii kõrget masti kiidusõnu ei kuule näitleja just iga päev. Nii nagu Betti Alver oli noorte jaoks pooljumal samamoodi imetleti ja räägiti, imelugusid ka Velda otsuse mängust ja elust. Eks tarkade vanade naiste meeleselgusest oleme ikka elutahet ja elutarkust ammutanud. Raivo oli uhke, liigutatud iga kord, kui trehvamisi teretasime. Meenutas neid Velda sõnu kui aumärke sametpadjal. Siin ajalikus ilmas nad Veldaga vist kokku ei saanudki. Täna oleme siis kõik tunnistajaks Velda otsuse ja Raivo E. Tamme kokkusaamisele. Kohtumispaigaks eestieeteria Betti Alveri luule Ikka nii, nagad, minutid, millal keras vikerkaar üle vee? Me seisime raudselt sillal. Sinu ees oli raudne tee. Sinu ees oli raudne tee. AEG raputas aardeid mu ette. Sinu ees oli raudne tee. Raudsillal viskasin vett tema punakorallidest kee. Raudsillal viskasin Vettuma puna korallidest kee. Kõik mu aegade haarded on hallid. Jumet pole ka jumala tõel. Nii põhjast vaip, punakorallid, vahel viravad Emajõel. Kodune kirjandustund. Must vari käib akna taga ja kobame korteri ust mis uutmoodi õhinaga. Me uurime kirjandust. Me täna ei kisenda huupi, kõik teised on jahupead. Teiste peas on ehk teri kruupi, mõndagi mõttekat head. Kas looja on tõesti piiritult prii? Kas kiirgavad valgust ja sooja ta juuksed? Mõni mees, kel on lakke ja laupa kuldprillid ja puhevil pluus muudkui sohised köidet kaupa, nagu oleks tal takud suus. Mõni teine, kel värsi virves lööb vilkuma ridade raadium. Vilets, kui vihmakirves ja vaheti kõige vaimetum. Mõnel värsid on vänder, jalad, mõni mõte märku ei saa. Mõned sõnabetoonist palad näivad hiljem kui märg, halva. Võib ju põrkida nagu põrgel. Võib ju siduda ennast sõlme, võib ju väänata silmi ja suud. Aga kunst on koletu kõrgel. Aga kunst on savalik, sügav. Ja kunsttükk on midagi muud. Nii vist Aitega viin ega õlu, vitamiinid ja kohvipaks aina loojate varjatud võlu, vahel sähviv kõike elavaks, palju sädinate, ära neilt palu. Just niisama kui sinul ja mull on hamba ja südamevalu igal sündinud laulikul. Ning ikka on ise mahti neil hoopis hullemat hoolt. Nende uksed käivad kõik lahti. Ainult hingede poolt. Põdural põllul kust võtsid nad ometigi oma salmide salamõju. Miks kõlab nii kõrgel nende laulude latus? Kas õnni haldjate huulel maailma päikesepoolel said kätte nad sõnave? Ka vaevade varjus leina telligi sünnivad suured leidjad ja loojad. Nii on põllul, mis põduria paene oma korrusi kord kokku kandnud. Inga aegadel Ta andnud ülem mullase mõttejoone, ülehädade hiiumärgi, mõni Eestimaa vallavaene, mõni võlla võiv Vargamäe. Kui rahvas harjund jooma halbu viinu, kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks ja nõuab luulalt, et kui Tuhkatriinu ta muudkui Padades ja tolmus soriks siis pillamata ühtki etteheidet, kaob laulik purjus Parisnikes algust. Et altaril, mis hulkade eest heidet kui viimne usklik ümar Valgust. Ning nagu lapse kurjustavad kilked, kes tahab kilde murda päikse kiirist. Nii mõnitaja, sõimuhääl ja pilked ei tumestada silma selgetiirist. Ta teab, et sama inimparv, kes huulil vanded nüüd kõike igavesti kaunis, trotsib käes sooblina kuld ja teised anded. Kord nuttes kaotsi läinud luulet otsib. Vanitas vanitatum. Must vari sa neelad kõik ära nii huupi hullusehoos et päikest ei usalda enam ka pakatav päeva roos. Kord oli su nimi faatum, suur langus ja hingehärm. Nüüd vannitas vanitaatum. Tüdimus mõrvamõte liignimega tappev lärm. Kuhu läheb su kaaslaste kari keda jumaldab, juubeldab hõik. Ausul, Savarjude vari, subäkki, und arvatud kõik. No ei saa ära võtta, võid, linnad. Sa võtta võid, mere ja maa. Kuid värvata oma väkke, üht sädet sa iial ei saa. Ja kuigi su haardesse juba jääb tärav tappev. Ja taevatähena tantsib kuskil suitsunud ahjusiimsil. Kellelegi sünnitoas. Oma häälega. Oma häälega siis kõneleb kõiksuse keeli, räägib ränisemäega. Kes kõneleb kõiksuse keeli, räägib ränise mäega. Kahmab kaenlasse kodutud kõlad, võtab omaks Lombakad, laulud. Katsub kannatust inimkäega. Kahmad kaenlasse kodutud kõlad võtab omaks Lombakad laulud. Katsub kannatust inimkäega. Ikka jäi ikka üle päevade peegli hämar ääred vaatavad loojatel lootlikud silmad. Ikka jäika, üle päevade peegli, hämara ääre vaatavad loojate lootlikud silmad. Ikka ja ikka üle sõnade serva üle kõlade keeru oma häälega. Ometi on vahel riivanud valude Teeerry, mõni laps mõni kütt, mõni kündja, mõni puhte valgusepüüdja, mõni lausa lihalik laulik. Mõni metsade mure, kägu, mõni linnade liiri, lõoke, mõni võllapuuööbik. Ikka jäi ikka üle sõnade serva ület kõlade keeru oma häälega, ometi on vahel riivanud valude veeri. Mõni laps, mõni kütt, mõni kündja, mõni puhkevalgusepüüdja, mõni lausa lihalik laulik. Mõni metsade mure, kägu, mõni linnadelleeri lõoke, mõni võllapuuööbik, Viio. Meeletu muusa. Nüüd jäta kõik nuuksed. Ons nõnda paha nägu sul kurdus? Varsti on valged mõlema juuksed. Täna end juba üks hammas. Mul murdus ära vaid nõua, et peaksin sind viima. Kõrgus. Kuhu su geenius laskub, rabade rõhu või, ja tõsine kliima üleval kõledaks, pakaseks raskub. Mis küll sind rõõmsate õdede killast tõi, meie talvesse? Ära vaid pelga eesti maalammaste karedast villast. Varsti saad mõnusa kasuka selga. Tuisustel õhtutel tallates voki, meie kaks elatanud lustakat moori. Hilisel hingetunnil, kui päevade pinevilpiiril ööpimeda viimasel veerel jääb mõttesse, müriseb masin. Laest vajuvad vaikuse lilled. Ja laual on lahtine lugu, mis hilisel hingetunnil üle sekundi serva üle aastate lennu oma lugejat ise loeb. Siis kumiseb veergude vahelt läbi ellu sööbiva hetke läbi vete vermitud viivu, läbi ammu iganenud aja nende saatus ja sammude kaja, kes kivikoormate all käisid surmani kuhtunult küürus. Neid ei nimeta ürgne papüürus raidkiri savitahvel, veest leitud Vaskneveering, maast küntud kuldne ketas, pronksmünt ega muu metall. Ikka seisid nad ihuüksi oma saatuses süngemal serval symbol kummuli kuristiku. Ikka jooksid nad jäätanud joomel oma elu hapramale äärel. Pikki püstakad pimediku. Ikka kõmasid kõledal kõnnul nende härmased eli juuksed vastu Aimutud akna silma. Ikka tulid nätulk tunni enne kirgavad kukelaulu. Tuiskab tuki metsa. Ikka. Nad pilkasid piiril üle aegade vankuva veere ning astusid igaviku. Ikka said nad kõvasti külma, ikka tegid nad endale liiga, nagu tema see nooruke v kes jala läks Tartust Riiga, kord lumises laulu tuules. Liig taplikultaly teel. Kui sa kadunuid kohtamas kaugel une hämaral ääremaal käid. Ainus autor. Aegs sina kogenud kriitik, loodud lugude lektor. Ecle, mis imet sa otsid? Vahel hõõguma hakkab valu vahel kahetsus vahel kaotus, vahel õnn, vahel tume tõde, vahel hingehäda ja häbi. Kes on sörk sama autor? Inimlugude ainus autor on üleni ergav elu. Voorused eeldavad edu. Või annad sa erru kõik loojad? Kus iganes eeldavad edu su enda vooruse vapid ja seemned, suleproovid, seal, annad ise arhiivi, sind ikkagi ainult. Su elus kumiseb kaasa. Tulevik, minevik, aegade armas kannel, sina õnnelik, õnnelik. Suur on kuulamise kunst. Aina kuula noodikiri, ehk tabab neid eluhääli ja hõiskamisi salapalveid ja sõnumeid. Kuula hoolega huupi ära huuga, et see kumin sinu tõttu ei kaoks. Enne kuula siis kunise kaasa. Sumise suletud suuga, kui sõnu pole laulu jaoks. Kas tõesti su elu on tumm? Siin kurvasti kuhtuval tähel. Sa ju tunned siin tuikaval tähel. Miks kumiseb lausetest lahus? Tulevik, minevik, miks aegade armas kannal sind anum? Saju kummised. Saju kumised kaasa ka praegu. Sina õnnetu õnnelik. Ringlevad rütmid kõik vaimet, too variseb viimaks hajahääldiks ja lendavaks liivaks mida pimesi pillub tuul. Mõttetus mängus kord siia, kord sinna ja lõputult, loobib kord alla korgi üles. Aga loojate töödes ringlevaid rütme pole turmad ja tormid surnuks Sõmeraks muutnud. Nii on siiani suutnud ülem arude murru üle tuhka võtta. Jääda helides elavaks keedi loodus kõlasid uhkav ammu Pihkva lähedal puhkav etiooplased lapselaps. Iial ma elava eitamis eksamit ära ei teinud. Alati alla keskmist oli mu ahtake taip tähtima tänini päris täpselt ei tunne. Numbrite lõppu ei leia, suurimate arvu ei tea. Tähti on transmodernias peletu, palju. Arvude vahel on arterid elu hoovuse jaoks. Kuula, kuis Kolk satab raskesti rappuval vankril sumbunud sõnade sumadan arvu mürskude all. Aga sinul, laulik, tuba täis ärevil tähti, nutused, naerused, numbrid Su aknal vaatavad kummuli kuud. Sügaval silpide sängis, ärkavad äkki su sõnad alasti lauset. Kui lapsed, väetimad, vennad ja õed juba näed, jooksevad kiviste koskede kohal Huygates hullates unedest hapramal kiikuval kõikuval valguse kõrrel valule vastu saatuse sülle, viipama, viskuma, õuduste õuel koleda kiuste päikese poole. Võta kinni mu käest. Üle 1000 tõke kui päevade pinevil piiril ööbineda viimasel veerel jälle müriseb mõlgutav masin. Laest kukuvad kõlada killud. Ja laual on lõppenud lugu, mis läbime loomu üle Sõmeraks langevas sõna üle kivide kustuvad kirja, elu veergusid edasi, loeb. Siis äkki võpatas, süda yldiselt Punava päikese all. Ütleb enam kui ürgne papüürus, raidkiri savitahvel, veest leitud vask, Niveerinud, maast küntud kuldne ketas, pronksmünt või mistahes metall. Siis korraga kõledal kõnnul kohad kõrgele helendavhetk siis õnnehaldjate hoolel, maailma päikesepoolel viibile tuhanded ilm, lõputu inimretk. Siis räägivad kõiksuse keeli, auvalguse liikuvad libled, elulaotus, ringlevad rütmid, rändpilved ja ränised mäed. Üle sõnade serva üle raamaturandi, mis südant on puutunud? Loojad? Võlg kas siia saab tasa mu hingevõlg alul võitja rammu sõba ja sõnn mu võlu peegelt mu imelill mu hõbehäälega viles pill. Siis nõudja võit diska jooma nõu. Võttis ära mu rõõmu ja elujõu võttis minult mu kodu. Lambi ja lee kuid võlga, muu võlga see tasa. Kui lootsingi eile, siis täna ma tean, mida nõudja veel nõuab. Miks pantima pean ka viimse valu ja silma v kuid võlga? Mu võlgasedasa ei tee? Unes tundub küll võimatu võimalik mu oma siis äkki on igavik mu päralt, kõik õnned ja õiemaad, maailmamüntide müriaad, kõik laulud, lennud ja Linnutee. Kuist võlga mu võlgasid tasa eiti. Kaduv käsi. Kaduv käsi paberile valujooni teab. Neid loeb ehk ükskord see, kes tähtedest elust enam teab. Neid loeb, ehk ükskord see, kes üle tuhamäe näeb, mida siit mu valu hellad silmad veel ei näe? Lootus ehk lootust lava jääb. Olen alati vajanud. Et iial ei alga julm, lobiseb sajand. Et iial ei alga must Marduse aasta. ET surutud südant. Leinad ei laasta. Et kapainatud elu ei paadu, ei pleegi. Et me suuri surnuid ei kamanda. Keegi. Korallid Emajões. Ikka meenuvad minutid, millal viraaži Vikerkaar? Me seisime raudtee sillal. Sinu ees oli raudne tee. Aega raputus, aardeid. Aitäh. Sinu ees oli raudne tee. Raudsillal viskasin vett maa punakorallidest kee. Punakorallidest kee. Kõik mu aegade aarded on hallid. Jumet pole ka jumala tõel. Nii põhjast vait, kuna korallid vahend viravad Emajõe. Seal oli kodune kirjandustund. Kuulsite Betti Alveri tekste Velda otsuse ja Raivo E Tamme esituses. Saate muusikaline kujundus oli virve. Pulverilt toimetas maris Johannes kuulmiseni.