Täna, siis lepime kohe kokku et me viibime Madalmaadel. Tame, viibime viieteistkümnendas sajandis. Flaami linnad Olgu öeldud, et need vanad flaami linnad on sõnapäevanegi põhiliselt säilinud. Väga omapärased ja toredad annavad tunnistust sellest, et omal ajal tähendab tol ajal, kus me praegu oleme, olid nad juba väga prominentseid ja silmapaistvaid asjad. Meie Euroopa kultuuriajaloos. Vudia, mets, prügilinn, trüge. Panime näeme, et sellel ajal on aknad, mis ennem seda olid Gadjor tavaliselt Bergament paberiga Bergamendiga on juba asendunud väikeste klaasruutudega. Nüüd võtame asja täpsemalt käsile. 1452. Flandria krahvkond see on osa Burgundia hertsogiriigist, Burgundia hertsogiriik ulatus läbi kogu Euroopa, tähendab Lääne-Euroopa alates Vahemerest kuni kuni põhja Mereni need alades fraaži koondist kuni Hollandi rannikuni. Ja sinna kuulus suur osa Põhja- ja Ida-Prantsusmaast praegusest muidugi Luksemburg, Belgia praegune muidugi Hollandi hertsogiriigi alamad kõnelesid erinevaid keeli. Mis keeled need olid, ma loeksin ülesse Mihkeeni sealses riigis räägiti kõigepealt muidugi prantsuse keel siis itaalia keel siis flaami keel siis Falloni keelsel prantsuse keeli üks variante. Ja ka ladina keel oli muidugi ühine kõikidele vaimulikud, jälle teadlastele. Nii et keeli oli palju seal kaupmees muidugi nagu te teate, kes peavad alati valdama paljusid keeli, oli tuntud Euroopas kui üldse keelte poli klotid tolleaegses Euroopas. Jah, keeli oli palju erinevaid. Aga need ühinde ühendas valitseja, ühine valitseja, Burgundia hertsog, see mees oli kord prantsuse kuninga liitlane, koorsele vägev ja verine vaenlane. Nüüd antud juhul 1452 on Burgundia hertsog üks Filipp Sevangaa oma poja. Kuulutanud oma kaasvalitsejaks, selle poja nimi on šarl prantslasi. Prantslased ütlevad šarwis Aktsiaselt. Karl. Ja tema hüüdnimi oli süüdi Karl südi või šarl süüdi. Ja nende residents, kus nad vedasid, oli sinipalee padegalee rannikul. Ja see palee oli väga rangeetiketiga. Riik oli väga rikas kaupmeeste riigina üldiselt. Ja kui need valitsejad tegid mingisuguse peo, siis oli veel kombeks, et vein ja õlu pidi voolama purskkaevudes. Ja siis noored neiud tantsisid, siis mängisid seal jumalanna olid mereneitsid ja nii edasi. Ja flaami käsitöötips saavutused olidki prüge ja Antwerpeni Kenti tüüpri linnades. Õldidega suured linnad ei soli keskeltläbi 60 kuni 80000 elanikku aga neil olid suured kaubahallid. Ja iga kaubahalli kamises ka veel kellatorn, nagu kirikutki. Jagame kirikusse läksime siis me nägime uudist tolle aja kohta. Need olid õlimaalid õlivärvidega maalitud maalid. No ma olen kuulnud seda munal öeldud teadjate meeste poolt, ent esimene õlimaal, mis on meieni jõudnud ja mis on praegu veel Välja pandud muuseumis on Antwerpeni maaligaleriis ja see on Jan van Eyck vanema õlimaal ja selle paali nimi on mees lillega. Portree. Nii et see on siis kõige vanem, mis on meieni jõudnud õlimaalidest. Aga mul on siin albumis võidud välja. Teisi reproduktsiooni tolleaegsete õlimaalide kohta. Ja ma leidsin ühe huvitava pildi seal tundmatu kunstniku õlimaal sellest samast rajoonis seal ja kujutjad linna turuplatsil, vestlejaid, kaupmehi. Me näeme, seal on kahte sorti rõivastus. Ilmselt on keskealised mehed Flandrias säilitanud oma pikad rüüd ja kapuutsid. Aga noormehed kannavad juba tolle aja kohta moodsaid jakk. Jaki jakid on väga lühikesed, andaguni. No vööni umbes, aga varrukad on pikad, varrukad jälle lõhikud, jälle õigus, paistab läbi veel vooder väga. Kalli materjaliga silma hakkav ja väga värvikad voodrid piss sealt läbi lõhikute paistavad. Siis on noortel ihukarva sukkpüksid. Siis on sõrmkübarad niinimetatud sõrmkübarad ja on siis peakatted. Võiks olla täienduseks endile krabüüridele, mis on võetud tolleaegsetest raamatutest ja seal on näha siis, milles need inimesed seal turuplatsil võiksid siis omavahel vestelda, millest nad räägivad. Vaevalt, et nad jääksid poliitikast, see neid ei ilmselt ei huvitanud. Aga paistab, et nad rääkisid oma töö alasides tööalastest probleemidest. Nii me näeme siin, et püha kreeppinus on köie punuiate tähendab lont Maakrite, Püha Joosep, puuseppade ja Püha Anna kindameistrite vennaskondade kaitsjad. Ja igal ametkonnal oma pidupäev. Surssilon, oma vanemad kassahoidjad ja see vanem kassa või see oli siis tolleaegses sotsiaalhoolduse alus. Iga jõukas tsunft ehitab omaenda kabeli. Igal nädalal viiakse liha ja veini, vaesia majadele. Suudleksid viivad tasuta igal nädalal liha ja veini. Samuti vangidele. Linnarahvale pakutakse ka veel siis müsteeriumi näidendeid. Tehaksegi kirikute juures. Ja seal on väga niisugused omapärased lavastused teatriajaloolased, seda teavad vele võib-olla ehk paremini rääkida. Kõige padja Petsile aastal 1451 oli siis olnud suur edu. Köie punujatel Churchil Pariisis, ministeeriumiga Püha kreepynusi auks. Nii et igaüks siis püüdis oma Sonidki ka sellega rahvale populaarseks teha. Need Me näeme järgmis, krabüüri on seal, ongi seal talle tornikell lööb. On aeg lõpetada keskustelu. Ja igaüks peaks ütlema oma poodi või töökotta. Tänaval näeme hobuveokeid ja veekanne kandvaid naisi. Klini muuseumis on säilinud puunikerdused. Mida, mis kujutavad tolleaegseid käsitöölisi ja meistreid. Me näeme, et seal on olemas jäiline töökoda, kus jaksi ainult krutsifiksi. See tähendab ristilöödud Jeesuse kujusid. Puidust. Me näeme, kuidas lihunik tapab siga. Demonstreerivad oma paiseid tänavatel ja väljakutel. Kõige hullemini kardetud seal leeprahaiged niinimetatud Kokjaarid leeprahaigeks pidalitõbised. Siis me näeme ühel turul platsil Klavjueerisem kujutatud mustkunstnik CDd, sõrmkübaramängu, nagu te olete kuulnud, mis meiegi turul on siin juba püütud järele aimata. Siis me näeme, kuidas toimetatakse mööda tänavat teise vanglasse ahela aheldatud inimesi. Näeme, kuidas ketid kolisevad, milles hiljutist. Aga poodide lettide taga on juba ka kaupmehed. Üks ostja võtab oma kingast kingast raha. Näete siis king oli ka ühtlasi siis panipaik, kus väärtrassi hoiti. Tavaline kodanik võis seal kanda siis poole jala pikkust ja jalatsit poole jala pikkust, aadlik, aga isegi kahe jala pikkust jalatsit, näete see jalajalatsi pikkus, ka näitleja seal inimesi, selle positsiooni. Ranged reeglid kehtisid riietuse, karusnahkade ja peakatete kandmise kohta. Inimese positsioon väljendusrõivastuses. Seinavaipa töö siis ema, voodi ja muude mööbliesemete osas. Ainult printsidel oli õigus rohelisele ruumile rohelisele ruumile prints. Iga värv iseloomustas kas rõõmu või muret sõprust, meelelisust ja kergemeelsust ees. Foli andis, leiame ele Christopher vane Eikeri poodniku. Tema huvitav kuju tolleaegses ühiskonnas. Tal on karusnahkne ürp hüll. Tamis nikerdatud nööpe, kinoraamis, peegleid, nuge millele oli graveeritud koraali noote. Noaterale oli graveeritud noodikiri ja kes oskas nooti lugeda, võis selle äriga kogu orali lauda. Tee nii pastellibuelik ilutsevad kannud peekrid. Näeme, kuidas siis ma teen nii, pastell läheb õhtul sauna. See saun on siis suurd, toober, suur veetoober, seal on soe vesi nähtavasti sees. Seal toobris istub koos pesi, aga see on naissoost. Nii et tol ajal oli see nähtavasti siis saunamõnude, siis ette nähtud. Värvis krabüüris on tulekahju kujutamine tolleaegses flaami linnas. Ja loeme alt, et kõik kodanikud, kui tule kahi pidid ja ämbritega platsis olema. Ämbritega ämbrid käsikäes kätekaevus, tulija pidivi. Näete, kui tuletõrje oli siis juba ka enam-vähem kodaniku telesundnomenklatuur, tuletõrje pidi olema ja Kessides kõrvale hoidis, pidi trahvi maksma. Nii nüüd võtame käsile järgmise pildis Jon elektrolaine miniatüür. Siiani Genti linnas. Suursugune ülemus. Baari Vernooni krahvi tütrega kihlus on toimunud juba mitu nädalat tagasi, klamüüdia oli see näha ostuprotseduurina, ühesõnaga kihlamine käis ka siis rahaprotseduuri kaudu, niiet kosilane pidi maksma pruudi isale vanematele soliidse hulga münt. Nüüd järgmine pilt, me näeme, kui üük on võtnud sõrmusesõrmes andnud oma mõrsjale sõnadega. Käidi kirikus. Näeme, kuidas pruutpaar põlvitab preestri ees. Preester sõnab. Kuulutan teid kihla paariks isa, poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Lääneküljes piiskop on tulnud teolatuuri majja. Noorpaari õnnistama. Põrand on lilledega kaetud. Sametist mägranahast voodriga verd või Perte kannab punast blokaad, rüüd, see on kihlavärv, ilmselt on see värv punane. Kärbi nahast äärisega. Pluusi peas on kõrge koonus, siiditaoline kübar mille teravalt tipult langeb õlgadele õrn loor. Täiesti läbipaistev loor. Nii kiida tseremoonia, nüüd lõppenud. Järgmine pilt, Neeme, kuidas jog võtab oma Siljas kaupmehe paraad kuue ja alustab Pertega tantsu mida saadavad trompetipuhujad. Trompetit on väga pikad pasunad, aga nendel veel neid trumlevi nupusid ei ole, millega tooni muuta huultega seda tegema? Mõni nädal hiljem istub suursugune proua Perttedelatuur tugitoolis avatud akna all ja loeb illusseeritud palveraamatut. Vahetevahel langetab ta raamatu põlvedele ja silmitseb nikerdatud nõudekappi, kus ilutsevad. Päevamured sunnivad noort naist ohkama. Selle jutu ma rääkisin teile maha Flemalli meistri maali järgi, mis on Prado muuseumis. Selle maali nimi on Püha Barbara. No sõidame tagasi meie pärtli juurde, see pärsia kalligee teadnud Ta oli niisuguse iseloomuga, et näiteks kui ta mängis malet ja kui kaotas partii, siis juba enne vallalmiste võttis selle valelaua ja lõi sellega oma partnerile pähe, see on ka olemas, klaveril kujundatud. Huvitaval kombel on aga siiski näha, et see kunstnik nähtavasti kas ise ei mänginud malet. Või oli see malemäng tollal teistsugune Madalmaades kui praegu. Nii et marjalaual on ühtpidi on kaheksa ruutuvadjeefili 10 ruutu. Võib-olla maleajaloolased jäävad seda seletada, aga mina ei oska seda ütelda, ma arvan, täitsa kunstnik on eksinud. No mida teeb see meie kallis peigmees ööd pärast pulmi? Kohe näha, et see on tavaline tolleaegne aadlimeeste viga rikaste kaupmeeste elulaad. Naine jäetakse üksi koju. Perte sünnitab kaheksa last. Kolm neist sureb imikuna. Aga sureb marutaudi, ilmselt on tasanud hammustada mingisugune. Haige loom sest tal oli kombeks käia ka jahtidel ja jahikoertel oli sageli esinenud marutaudi, kuna metsas elavad loomad. Põdesid seda tol ajal Lääne-Euroopas õige sageli. Mida sellega kõigiga nüüd võiks ütelda? Madalmaades Olixuur kildkond veel inimesi, keda nimetatakse meremeistriks merekaupmeesteks. Ja need olid sealsamas Flandrias kõige jõukamad, kõige silmapaistvamad isikud. Nad püüdsid kala. Esiteks ja teiseks nad olid ka suured voorimehed, merevoorimehed, niinimetatud merevoorimehed Hollandile, mõlemad olid siis juba kuulsaks saanud. Nad vedasid. Kaupu alates lõunavahemeremaadest ja lõpetades Läänemeremaadega. Me teame ju, et omal ajal tolleaegsele Tallinnale töid näiteks veini Need laevadki kes olid laviini toonud Portugalist portost. Laevad tulid omakorda Põhja-Saksamaale, Lüübekisse või preemelis. Vii kuidas kellelgil kombeks oli ja sealt omakorda kassist laaditi ümber või saidi uue kursi uue tellimise, näiteks Tallinnasse Riiga vihmisse Turu linnavõimu Aivar. Nii et keskaegne Tallinn sai oma veinid kõik tänu tolleaegsetel Madalmaade kaupmeestele. Kui me ütleme ikka veel praegu Madalmaad no praegu on isegi õigustatud, sest praegu nagu te teate, on ehitatud suured tammid. Ja väga oluline osa nälgis Hollandi territooriumist on ju alla pool ookeanipinda. Tammid kaitsevad. Tollal püüdlesid aga juba tegema hakata. Ehitati tammisid ja. Aga need ei pidanud kaua vastu, need lagunesid kiiresti ära. Nüüd aga muidugi varsti oli tehnika neil ka selge. Uusi ideid ja süüdilise niukse tammi ette, et tõepoolest maa vabanes. Ja nüüd avanes võimalusel Madalmaade kaupmeestel hakata arendama uut kaubaartiklid, see on lilli. Nad hakkasid Kasvatama tulpe. Tulp oli toodud omalajal kaugelt idamaalt ja ta oli õrn taim ja nõukogude suurt hoolitsemist. Ja sellepärast olid tulbiõied väga kallid, seda peeti suureks suureks harulduseks, kui keegi kinkis oma kallimale või sõbrale tulbi õie. Aga veel kallimad olid tulbisibulad. Ja hollandlased hakkasid neid karjatama ja neid müüma. Müüsid neid Inglismaale, Saksamaale isegi Baltimaadele. Eestisse tulid ka Hollandi tulbisibulad ja nii edasi. Verise artikkel, mida võiksime nimetada hollandlaste suureks vägiteoks, oli Hollandi õlu. Hollandi õlu oli juba tol ajal väga kuulus diabeeti veiniga sama väärtuslikuks. Ta oli võrdlemisi kange. Ja nagu öeldakse, no kui teil see lugenud Peeter esimese ajalugu, siis ka tema oli hollandlaste suur sõber, ta käis seal kunagi õppimas laeva ehitamist ja nii edasi. Tema pidas ka väga suurt lugu hollandi õllest. Ja peale selle nad õppisid ka kõige esimesena. Suitsetama ja piipu suitsetama, sest kuigi hispaanlased olid ju esimesed, kes jõudsid Ameerikasse seal lavastuses suitsetamise, kunstnik ei osanud sellega midagi peale hakata ega ümber käia, selle asjaga tuleb edasi. Hollandlased olid esimesed, kes selle kunsti ära õppisid. Hakkasid valmistama savi, piipusid ja neid müüdi kogu Euroopas. Ka Peeter Esimese ajal oli Peterburg Hollandi Savi piibusid täis ja, ja Hollandi õlut müüdiga Peterburi kõikides õllekeldrites õllepoosides. Peeter esimene oli ka üks suur Hollandi õlle tarvitaja. Nonii, nüüd saime vähemalt veepildi sellest, mis toimus Lääne-Euroopas, tähendab Flandria Burgundia osariigi ühes krahvkonnas. No ütleme umbes 500 aastat tagasi. Ja ma tahaksin järgmine kord. Eita teiega koos pilgu jällegi Itaaliasse, kus on vahepeal, tähendab 15. sajandil juba juhtunud väga tähelepanuväärseid muudatusi, mis Euroopa kultuuriajaloole on vajutanud oma omapärase selge piirilise ja austust vääriva piltzeri tänaga. Tänan teid tähelepanu eest. Jälle kuulmiseni.