Meie tänases silmaringi saates on siin stuudios jälle Malle Salupere, hariduselt filoloog, huvilt ajaloolane. Ja siis näitab nende kahe ühenduse sünteesis püüame minna jälle rändama kaugetele radadele 19. sajandi alguse eesti noole ja vaadelda seda eesti inimest, kes peatselt hakkas priiuseni jõudma. Kuidas see tee sinna kulges, missugune ta ise oli? Sellest me hakkame kohe rääkima ka enne seda tahaks natukene vabandada ja teha ühe väikese vigade paranduse, sest me teeme neid saateid ilma üle kuulamata ja ma ehmatusega kuulsin, et ma olin eelmine kord ütelnud nimetanud Tartu Ülikooli trükkaliks Grentsivust, kes oli keiserliku ülikooli trükkalaga Rootsi ülikoolis, oli muidugi Becker. Nüüd siis nüüd siis selle juurde nii 18. 19. sajandivahetuse eestlaste ja tema tema isandate juurde. No me juba rääkisime prantsuse revolutsioonist, mis üsna kõvasti raputas seda stagneerunud maailma tolleaegset ja tõi palju uusi mõisteid, uusi tuuli ja see ei läinud mööda ka siinsetest piirkondadest. Prantsuse revolutsioon teadupärast tõi kaasa suuri lootusi suure vaimustuse. Ja need loosungid, vabadus, võrdsus, vendlus, mis üsna varsti osutusid niisama teostamatutekst, nagu on kõikide revolutsioonide loosungid olnud eestlane oli selleks ajaks, noh nagu me juba oleme rääkinud üsnagi kirjaoskaja mitmete uurijate uurimistulemuste põhjal me võime arvata, et ta oli vähemalt keskeltläbi 60 protsenti lugeda oskaja muidugi kirjutajaid oli, sealhulgas tunduvalt vähem selle suure raamatute hulga järgi, mis välja anti, võib oletada, et aga seda oskust kasutas. Ta teadis küllaltki palju sellest, mis maailmas sündis ja siin oli ka mitmesuguseid põhjusi. Küll oli neid inimesi küllatki, kes olid käinud välismaal oma härrastega kaasas, kes olid võtnud osa sõdadest, küllaltki, olid eestlased, keele oskajad, noh just need ärksamad ja erksamad näiteks oli üks niisugune saksa vähetuntud kirjanik literaat ütleme seome, kes 1805. aastal rändas siin Eestimaal ja kirjutas ka sellest, et tartust tormas sebistada küüdimees, kes rääkis saksa, vene ja rootsi keelt ja jutustas talle oma eluloost. Ega selliseid vähe ei olnud. Nii et eestlase silmaringi ei olnud sugugi nii väga kitsas, siis oli veel üks asi, kõik need plakatid, mida kirikus ette loeti ja seadused, mis ta seal ära kuulama pidi. Peale nende olid veel ka näiteks igasugused eestpalvet küll keiserliku perekonnaliikmete auks. Ja ka näiteks mitmesuguste poliitiliste sündmuste puhul päris hiljuti mulle sattus kätte üks palve sõja pärast, niimoodi ongi ta pealkirjastatud. Ei seal palutakse, et issand jumal aitaks üsna varsti selle sõja ära lõpetada, mis meie armulise keisriora poolt ei ole mitte, alustab 1000, vaid türgi sultan on selle alustanud ja meile kallale tunginud ja nii et üsna pikalt on seal kirjeldatud ka seda sõja käigus on siis Vene-Türgi sõda, mis, mis seal lõppes 1793. aastal, need keisriraua, kellest seal räägitakse, on muidugi Katariina, teine aga nüüd tänases jutus ma tahaksin küllaltki palju tugineda ka juba trükitud materjalidele ja mitte ainult nii vanadele, mida ei ole võimalik kätte saada, vaid meil on isegi ka nõukogude perioodil välja antud päris huvitavat materjali, mis meil on päris teenimata, pilt ära unustatud ja see on nimelt üks niisugune raamat nagu Juhan kakki, rahutused ja reformid antud välja 61. aastal. Ometi selle raamatu sisuks on talupoega ja mõisnike vahekorrad ja kohtumaterjalid, mis on seotud talupoegade vastu, kakkuda ja ülestõusudega just sellel samal sajandivahetusel. Ja siin on tõesti tohutu suur arhiivimaterjal läbi töötatud vis ja ära toodud. Kui mõned ideoloogilised kummardasid välja jätta, mis tol ajal olid paratamatud, siis on see materjal ikkagi väga ehe ja väga näitlik, siis on meil veel kasutada üks väike väike raamatukene aastast 1800 või siis see on ühe mõisniku kirjutatud ja anonüümselt välja antud tartus. Kirjad Liivimaalt just sellest samast aastast. See on isegi nii vähetuntud, et siin ära nimetatud Sillari mälestussammas helmes oli kuni üsna viimase ajani täiesti tundmata, aga see on kahtlemata maailma esimene mälestussammas, sillerile ei saa muidugi, muidugi tahaks meelde tuletada ka vana hea August Wilhelm huupelit, kellest küll palju räägitakse, aga keda ikkagi vähe tuntakse. Nii et need on siis ütleme, kirikuõpetaja, mõisniku poolt valgustatud meie esivanemad ja nemad ise astuvad nii ilmekalt esile selles Johan kakki raamatus ja siis tahaks veel mõningaid võib-olla nimetada materjale, mida, mida ma ise olen siit-sealt leidnud ja sellega seoses üsnagi muutub teistsuguseks see pilt, mida me siiamaani oleme või kogu aeg tahame. Vaata et eestlane oli sel ajal nii kangesti allasurutud ja, ja nagu baltisakslased eriti on teda kujutanud rumal, laisk ja, ja joodik, aga, aga temas oli ka väga palju. Temas oli ääretu ääretu isadus ja ka mõnikord lausa jäärapäisus, võib-olla, aga küllap seedetaga alles hoidist koppel kirjutab näiteks koduõpetusest kirjaoskusest, et ma ei tea kindlasti, kas on veel kusagil Euroopas sellist maad, kus nii paljud inimesed lugeda oskavad ja välismaalased imestavad sageli, nähes meie kirikutes vanu ja noori laulu raamatutega või koolidest lasteparvi soravalt lugema, siis on tal üks artikkel, see on need Nordisse mist seal laanen luksus kohta luksuse all, ta mõistab midagi muud kui meie tänapäeval, nii et talupoegade luksusest võib öelda seda, ütleb ta, nii et see väljendub kõige tugevamini sügisel, kus peetakse rikkalikku söömaaeg ju, ja joominguid ja neile peaks seda, seda rõõmu lubama, et see, ütleme kompenseeriks neid kevadise viletsuse ja näljahäda puhul. Teine luksus nimelt hõbeehted naiste kaelas on praegu veel ainult mõnes piirkonnas tavaline, aga ka seda ei maksaks laita. Laul ja tants on nende kõige tavalisemad lõbustused igal aastaajal. Mõnedel päevadel on erilised rõõmud näiteks, et nad jaaniõhtul suure suure tule üles peavad, mille juures nad laulavad, tantsivad ja kiiguvad, et noormehed mardiõhtul kostümeeritud ringi jooksevad ja igasuguseid andeid koguvad, mis nad siis ühiselt ära söövad. Tüdrukud kadriõhtul lauluga andmeid koguvad ja siis märgib ta sulgudes sinna juurde, mõlemad on eriti poiste suhtes pesugustaja toimunud korratuste tõttu mõisnike ja pastorite poolt ära keelatud. Kevadest peale kestab kiikumine ja see on siis kõikide igas vanuses talupoegade peamine lõbu, eriti nooremate sealjuures lauldakse ja mõningates piirkondades on spetsiaalsed kiigelaulud ja kiiged on iga küla ja kõrtsi vahel ka iga talu juures. Nii et niisugune pilt anti, anti talupoegade vaba aja veetmisest ja noh nii et ei olnud ühtegi ainult ainult ja pidevalt suure ja raske tööga tegemist, aga samal ajal muidugi ka seesama töö oli tõesti ränkija koormav sel ajal ja eriti noh, me oleme juba rääkinud nendest 18. sajandi lõpus rahutustest, aga nüüd tulevad 19. sajandi alguse ja uute reformide ja seadustega seotud rahutused, mis muidugi olid seotud mitmesuguste põhjustega ja ma peaks koos akadeemik kahkiga ütlema, et siin kuigi ajaloolane peab olema erapooletu, aga ei saa siiani kuidagi varjata oma sümpaatiat talupoegade ja antipaatiad Nende mõisnike ja osalt ka pastorite vastu, on teada, et Liivimaal eriti hakkas seoses talupoegade rahutustega hakkasid mõned mõisnikud aru saama juba sellest, et midagi peab muutuma. Ja kõige esmalt jõudis arusaamine siiski nende inimesteni, kes tulid väljastpoolt ja värske pilguga asju, vaatasid huvitaval kombel kõik need või peaaegu kõik need rahvasõbrad, kes on Noil aegadel kirjutanud eesti talupojast ja tema tema elustama raskest olukorrast. Need on siiski mitte siinmail sündinud, vaid siia sisse tulnud, nii et see oli näiteks üks esimesi oli Torma pastor Eisen, fon Schwartz, enberg, kellel õnnestus Katariinal oma kirjutist näidata talupoegade olukorrast ja selle pärisorjuse majanduslikust kahjulikkusest ja see isegi ära trükkida keisrinna eestkoste all. Siis õppel oli tulnud Saksamaalt Janno, kes oli arvamisel, et eestlased pole mitte põrmugi tuimemadega ega rumalamad, kui ükskõik missugused rahvad ja kui neil ainult antakse võimalus areneda, et vastupidi, on väga palju nende hulgas väga ärksa vaimuga ja väga õppimisvõimelisi inimesi ja et see kõik, mida neile süüks pannakse, et seal on rohkem nende praeguse olukorra ja selle rõhumise tulemustena. Merkel oli Liivimaalt pärit pastori poega, aga igatahes väga vähe on olnud mõisnike, kes on siin midagi parandada tahtnud. Üks nendest niisugustest erakordsetest oli muidugi Georg von Bock võisiku mõisnik, kellest me oleme ka juba juttu teinud, tema olisele Mateusz plokkideisri hullu isa. Ja jällegi see tema kirjutis, mida me ka juba ükskord nimetasime kiri keiser Aleksander esimesele on tõesti äärmiselt huvitav just selle poolest, kuidas tema läheneb talupoegade küsimusele, aga samal ajal võisiku mõis oli üldse üks huvitav majapidamine selle tõttu, et seal üsna varakult hakati nii inglise kombe kohaselt manufaktuur asutama ja kasutati seal ka talupoegade tööjõudu. Seesama Georg fon back vanem oli ise Inglismaal viibinud, nähtavasti jõudis ta seal üsna põhjalikult kohalikele oludele. Ta tutvuda ja tahtis kohe siin hakata oma elamist ka inglise kombe järgi ümber tegema. Tema algatustest ja tegemistest ei ole kuigi palju siiamaani olnud. Huvitaval kombel on teada mõned teised mõisnikud, kes püüdsid Siiversi panna Laden, kes püüdsid oma mõisates mingit teistsugust korraldust sisse viia ja maapäevadel esinesid ettepanekutega. Tuleb välja, et ka tema on seda teinud aga peale selle võttis tema tegelikult kätte ja viis oma mõisast läbi reformid. 1795. aastal olid tema mõisas juba talud krunditud. See talude maad olid jaotatud väikesteks ribadeks. Tema õieti ja siis iga pere igal perel oli igast põllust mingisugune riba, noh see oli selleks, et kõik oleksid võrdsed ja et ei oleks ühele satuks hea tükk ja teisele halb kasseni. Õiglane oli heinamaadega sama lugu ja nii oli tohutu palju neid ribakesi ja taludel. Nii põlistalud, kui nad ka ei olnud tegelikult niisugust oma oma kindlat kompaktset sõltu ei olnud. Fon back kruntis oma maad ära ja talud said kompaktsed maatükid ja anti neile ka lubadused, et need on põlvest põlve nende perede päralt, nii et tema mõisas talupojad läksid sel ajal tõesti tublisti mäkke ja kõrvalmõisate talupoegadel jäi üle neid ainult kadestada. Ka koormised määrati täpselt kindlaks. Kas ta lähtusse fon Pukk nende muudatuste sisseviimisel niisugustest altruistlikest eetilistest kaalutlustest või majanduslikest kaalutlustest, et niimoodi oli tulusam? Ma arvan, et eriti suur altruism ta vist ei olnud, aga ta oli siiski eesrindlik inimene ja teda võlus nähtavasti Inglismaa just see majanduslik efektiivsus ja vabade inimeste töö suurem tootlikkus kindlasti ka siia lõpuks lõpuks jõudsid nad tõesti noh, niimoodi, et et võisiku talupojad olid tunduvalt jõukamad nendele tormide alguseks, kui olid ümbruskonna talupojad ja Kolga-Jaani kihelkonnas näiteks 1808. aasta näljahäda ajal peaaegu ei tõusnud suremus talupojad ise, sealjuures olid sellest mõistlikkust siis küll sisse võetud ja peab ütlema, et see 1804. aasta regulatiive, rääkimata nendest hilisematest seadustest, näiteks selles mõisas tähendasid väga suurt tagasiminekut tegelikult ja see, mis neile oli lubatud ja antud sellest nad jäid ilma noh, rääkimata sellest vabaks laskmisest, mis oli täielik talupoegade paljaks röövinud. Ma tahakski lugeda, mismoodi nägi tol ajal üks mõisnik talupoega 1805. aastal need fragmendid ühe reisija kirja, sest Liivimaalt selle tegelik autor on Alexander fon, Räänankam, Helme mõisa omanik, kogu aeg hiljem oli ta Tsarsquessalo lütseumis õpetajaks mõnda aega ja siis pärast seda oli taandanud orki printsi Hadjudandiks palju aastaid, aga tol ajal oli ta veel Göttingeni üliõpilane. Ei astunud. Noh, see on nüüd hiljem välja uuritud, aga siin on ta täiesti anonüümselt esinenud ja see on noh, teatud müstifikatsiooni ta kirjutab, just nagu oleks ta sõprade juurde sinna Helmesse külla sõitnud ja kirjeldab tar siinseid olusid, aga Ta ei saa mööda Merkelit mainimata, sest selle raamatut tegid tol ajal äratasid väga suurt tähelepanu ja üsnagi halvas valguses näitasid siinseid mõisnike ja tõid eurooplaste teadvusse siinsed rõhutud talupojad ja nende olukorra. Selle peale ilmus vägagi vihaseid vastuseid, seesama areneb ka, püüab oma arvates rahulikumalt asjasse suhtuda, aga ta ütleb, et et nojah, et niisuguseid näiteid võib ju leida, aga ega see, et niisama nagu lapsinov peab karistama, kui nad pahade jäävad, et talupoeg on samal tasemel ja muidugi ilma vitsa karistuseta ei saagi tema juures. Aga see on tema arvamus. Ja siis talle tundub, et ta töötab ainult isanda heaks ainult siis, kui selle järelvaataja kubjas on ähvardavalt seal ligidal. Ta töötab enda heaks ainult siis, kui teda suur häda sunnib nagu lapsed, mis ainult maiustuste järgi haaravad, niipea kui nad seda saavad, nii veedaks temaga aega ainult kõrtsides. Kuni talvel mõni kopikas on ja siis alles hakkab mõtlema pere ja majapidamise peale. Kui nälg kallal on, siis kirjutab ta siin veel edasi talupoegade elamutest, mis torkavad võõrale eriti silma. Sellel on omad põhjused, sest ehitist ei ole mitte niivõrd halvad. Nad on tugevalt ehitatud ja neil on nii palju mugavusi kui hädavajalik. Seal on küün rehealusega üks või kaks. Elutuba ja saun on tavaliselt ühes elumajas ja eraldi sellest on üks või rohkem lauto viljaait, eraldi suveköök ja nii edasi. Etaga majadel pole korstnaid ega klaasaknaid, suits väljub ava ostest tuses väikestest lükanud akendest, siis muutuvad nad üsna pea mustaks hämaraks mõisnik aga, kes talu pojale hädapärast teab kõike kõike andma kaebuseid, härgi, lehmi, lambaid ja nii edasi ja isegi vilja. Et need mitte nälga ei sureks. Seal mõisnikule ei ole võimalik paremaid majasid ehitada, kui ta veel mingisugust kasu ka oma mõisast saada. Noh, siin ma nüüd käigult tõlkisin saksa keelest, kuidas ta nüüd välja tuli, et aga talupoeg nendes elamutes sageli nii viletsalt Ta elab, selle, selles on süüdi ainult ta ise. Et ta ei tunne muud vajadust kui nälga ja janu. Viimast peamiselt viina järele. Aga samal ajal olid mõisnikud vaikselt, 18. sajandi jooksul vaikselt aga järjekindlalt talupoegade koormisi aina suurendanud ja eriti sellest ajast peale, kui eriti tulutoovaks muutus viinaajamine ja selle müümine ja sellest umbes pool müüdi kroonule, mis oli veel eriti noh, niisugune püsiv sissetulek talupoegadel, mitte ainult viinaköökides, töö ei tulnud lisaks juurde kõigele põllutööle, aga sealjuures veel ka muidugi külvipindu suurendati ka viina vaarid. Striin veeti Peterburi, nii et kui ta suvel pidi töötama seal mõisapõllul Jädalumatelud jäid harimata ja pole ime, et viletsus aina suurenes niimoodi ja talvine aeg, kui ta oleks saanud natukene puhata, siis siis olid need pikad nädalaid kestvad voorid, kusjuures talupoeg pidi ka oma iseennast ja oma hobused ise toitma. See niisama nagu mõistnikele põllud hariti ütelda oma leivast, sest mõisnikule ei olnud mingit kohustust ei talupojaloomi toita. Ega ka teda ennast, kui ta sinna mõisa tööle tuli. Aga kas üldse mingis muus eluvaldkonnas mõisal talupojas mingit kohustust? Senikaua kui talupoeg oli pärisori, on muidugi oli tal nii palju kohustust, et ta pidi siiski hoolitsema talupojale ikkagi tema saagist, nii palju jäi, et ta iseennast ja oma peret suutis toita, noh vaata, üldse oli töövõimeline. Ja kui Talvamad hukka said, noh, siis ta pidi neid kahvitagi toetama ja asendama, sest millega ta muidu jälle tööle tuli. Ja samuti oli mõis koostatud näljahäda korral talupoega abistama selle jaoks juba 18. sajandi keskel loodud magasiaidad AK. Siin oli väga mitmesuguseid põhjusi, miks need magasiaidad ikka nii ei funktsioneerinud ja just mõisnike ahnus oli peamine, et see vili, mis tegelikult oleks pidanud olema magasi aitades ja mida oleks tulnud jagada talupoegadele sellest väga suur osa läks ikkagi viinakööki ja põletati ära ja aruannetes isegi seda ei näidatud ja just sellest oli ka tingitud see 1808. aasta näljahäda puhul nii väga osav varjamine võimude eest. Et kui see siis eraviisiliselt jõudiski valitsuse kõrvu, et siin on näljahäda, siis püüti ka veel näidata ikkagi siitpoolt, et ei ole häda midagi. Arno ja see tundus mõistnikutele keel väga ülekohtune, et nad pidid talupoegi veel toitma ja see olevat väga suur vastutulek nende poolt olnud niimoodi küüti siis kogu aeg serveerida. Ja nii olid nad rõõmuga nõus, eriti pärast just neid nelja aastaid talupoegade vabastamisega. Tegelikult oli see neil ainus väljapääs oma naha päästmiseks ja sissetulekute säilitamiseks, sest need Aleksander esimese poolt algatatud reformide liti, et talurahvaseadused 1804. aasta talurahvaseadused, milles määrati kindlaks talupoegade koormised, aga need määrati kindlaks, mõisnikud ei ütlemise järele. Aga kuna hiljem selgus ja tanki ette, et väga mitmel pool on need ülepaisutatud ja tegelikult need maad ei ole nii suured, siis pidi tulema pidi hakkama komisjonid maid üle mõõtma ja kus oli talupoegadel rohkem Tormise nõutud või neile rohkem suuremat maksud peale pandud, seal mõisnikud olid koostatud tagasi maksma ja nüüd läks lahti suur rabelemine ja hädakisa, kuidas sellest pääseda. Ja siis leiti lihtne ja odav väljapääs, oli teada, et Aleksander väga soosiks talupoegade vabastamist ja noh, ta oli üsna nõus sellega balti provintside kasutama, katsepolügoon nina ja muidugi siis langes. Sale vabastamise käigus langes ärasmaade ülemõõtmine ja viljana reklaamiti seda vabastamist kui inimsõbraliku akti, samal ajal, kui me ükskord juba mainisime garamsiinile isegi hakkas silma siin umbes neil aastatel sajandivahetuse ümber kiiremalt läbi sõites. Liivimaa talupoeg toob oma isandale neli korda rohkem sisse kui vene talub. Nii et see oli selle viimase välja pigistamise tulemus. 1804. aasta seadused, mis olid erinevad Liivimaal ja Eestimaal, tähendab Liivimaad Põhja-Eestis, Lõuna-Eestis ja, ja see oli ka üks asi, mis, mis tekitas vastuolusid, see tekitas kohalike Literaatide hulgas poleemika ja selle poleemika üks tagajärgi oli see, et tõesti ka Aleksander esimene, kelle kätte need sattusid, hakkas rangelt nõudma, et Liivi ja Eestimaa seadus vähemalt viiakse vastavusse, et ei oleks neid erinevusi ja mis võiksid põhjustada talupojad testi, uurisid mõlemad olid ilmunud eesti keeles ja ja talupojad uurisid neid ja leidsid, et, et ühes seaduses on öeldud nii ja teises on nii ja missugune on siis keisri õige seadus ja, ja jõudsid järeldusele, et mõisnikud on neid lihtsalt petnud. Muidugi muidugi olid veel ju siin. Ei maksa unustada, et 1806. aastal ilmus esimene vist maailmas esimene talurahva ajalehte, sest ikkagi ikkagi kogu Euroopas vähemalt talurahvas oli sellest kultuuri tarbimisest üsnagi kõrvale jäänud ja kirjaoskajaid seal ei leidunud mitte kuigi palju. Kõikides nendes suurtes riikides. Venemaal ei tulnud talupoeg kultuuritarbijana arvesse veel pool sajandit hiljem aga see jäljetult kadunud Tartu Maarahva nädalaleht, mida andsid välja pärast rott Elsa Aldekop Lõuna-Eestis. See oli siiski üks huvitav nähtus ja noh, nüüd viimaste aastate uurimustega on vähemalt kehada poliitilise iseloomuga tekstid sellest ajalehest professori Sakkovi arhiivileidudele. Juba juba 1800 kahekümnendatel aastatel ilmusid mõnedes väljaannetes ka rahastrooti refereeringut sellest, et talupojad lugesid seda lehte üsnagi huviga. Arvatavasti ei olnud tema levik mitte väiksem kui Masingu nädalile, seal võib-olla isegi oli suurem, ainult et tänu sellele ärakeelamisele väga püüdlikult korjati muidugi need eksemplarid ära. Agaa mõisnike reageering sellele on ikka väga iseloomulik, sest just tolleaegne sõjakuberner Riias Fonbuks kandis otseselt ette, et see on täiesti talupoegade jaoks kasutu ja pigem kahjulik, et nemad saavad midagi teada maailma sündmustest ja neile seal räägitakse sõjast ja poliitikast. Et leheväljaanded teeksid palju paremini nad talupoeg talupojale isandatele sõnakuulelikkuse ja keisri austamist, kes nende eest isalikult hoolitseb ja nii edasi ja ikkagi keiser kirjutas sellele avaldusele peale, et täiesti nõus ja sellega oligi saatust aka argata võitjatega talupojad, noh niisama Anakonnad küllaltki huviga lugesid seadusi ja arutasid küllap niisama huvi ka, arutati ka selle ajalehenumbreid ja tekste ja siis oli ju veel 1804. aasta seadusega olid ette nähtud talupoegade noh, mingisuguse omavalitsuse loomine tähendab juba valla vallavalitsused ja vallakohtud, mis pidid neid kõige omavahelisi küsimusi arutama, need juba moodustati talupoegadest endist muidugi mitmelt poolt, kirjutavad pastorid, konsistooriumi kirjades on näha neid aruandeid, pastorid, oma arvamusi selle kohta, et noh, et need esimesed osaliselt määratiivne mõisnikud poolt need valla funktsionärid, noh ja muidugi vastavalt nende maitsele, osalt valisid need ka talupojad, isehakanud valiti neid, kes kõige rohkemgi ära tegid ja kellest pärast osutus, et ametniku täna neist asja ei ole, õieti oli neid, kes puhta omakasupüüdlikel eesmärkidel sinna pugesid ja pärast hakkasid kohe rusikad näitama ja võimu näitama. Ja tõepoolest, nii mõnigi vallavanem õigakse kohtumees nagu neid nimetati, on äärmiselt ülekohtu, said asja korda saatnud. Aga sellegi juures kogu selle asja nii ülemaks ikkagi mõis ja mõisnik ja kui ta ühtepidi andis enda käest mingisugused funktsioonid ära nagu kodugariisiste ühtlasi jällegi jäida, moodustati mõisapolitsei ja sellel olid needsamad funktsioonid, nüüd midagi sisuliselt ei muutunud, aga ette kanda sai seda ikka kui surija järeleandmisi mõisnikud kisasid, kuidas nemad oma sissetulekutest ilma jäänud ja kui palju kahjusid nemad on kandnud ja kuidas nemad peavad talupoegi toitma ja kui ränk see neil on. Niisiis niisiis hakati jõudma vabaduseni akna Preisimaal oli juba selline asi teoks saanud 1807. aastal ja nii kui varem maapäevadel väga vihaselt ja väga hirmuga suhtuti niisugustesse ettapanekutesse, talupoja võiks vabastada, olgu peale, et see oli vaimuga kooskõlas siis pärast seda, kui Preisimaal oli see läbi viidud siis paneb, et asi ei olegi nii hull, et sealt annab ka ühte ja teist välja pigistada ja mõnes mõttes kasulik kubki ja eriti muidugi kasulikuks osutus siis kui talupoeg sai täieliku priiuseõiguse nälgas. Sellepärast et mõisnikud ei olnud tema suhtes enam mingeid kohustusi. Seda reklaamiti küll nii, et seal vabade inimeste omavaheline leping, talupoeg, sõime sõlmit, mõistlikuga kontrahti Eseja mõisniku omanik, tema on tööjõuomanik ja noh, ja kui talle esitatud tingimused ei meeldi, siis ta läheb teise kohta ja peale selle 1804. aasta seadusega maal oli ju tekkinud küllaltki palju elanikke, tolleks ajaks ja jamad ei jätkunud kõigile loomulikult põlistalude seadused, nende põlistamisega ei olnud sulastel ja Saunikutel ja vabadikudel mingisugust lootustki maad saada, sest talud olid ju kõik asustatud. Aga nüüd siis serveeriti asja niimoodi, et nüüd on kõigil võrdsed võimalused. Noh, ja need võrdsed võimalused viisid selleni, et tegelikult kui parem genealoogia uurijad teavad, et suguvõsade ajalugu pärisorjuse ajal võib paljude põlvkondade vältel on need pered olnud ühes talus, pärast vabastamist rändavad nad ühest kohast teise ja õieti endale päris ostmise ajast. Seal on harva neid peresid, kellel on õnnestunud oma põlistalu endale osta, ikkagi ikkagi on nii, et nad on sunnitud olnud kuskile mujale minema ja sealt ostma ja sealt hakkab siis jällegi see suguvõsa ajalugu peale uues kohas. Aga Malle Salupere oleme visandanud pildi nii nagu ta teie uurija silmale on jäänud sellest priiuseeelsest talupojast, aga saade saab otsa ja meie järgmises järgmise kuu saates teiega läheb siit kohast vist asi edasi. Rääkisime sellest, kuidas, kuidas nüüd, mis juhtus selle vabastatud talupojaga ja kuidas üldse kujunesid põnevad on need telgitagused ka noh, on teada, et Liivimaa rüütelkonna pealik, see oli Fanberg tol ajal temaga oli isegi niisugune asi, et rüütelkonna käest oli kogutud üsnagi suurt summat ahmis rüütelkonna kassast saladuslikult kombel ära kadus ja kärge vähemalt selle kohta mingit seletust anda, noh ta ütles küll, et ta ei ole seda ise ära raisanud, aga ta ei saa ütelda, kuhu see jäi. No ta andis selle lihtsalt altkäemaksuks Peterburis ühele väga kõrgele isikule, nagu hiljem on selgunud, aga see oli selleks, et see talupoegade vabastamise plaan ilma suuremate komistust Ei läheks ja et keegi ei hakkaks seal küünt vahele ajama või vaatama, mida nad seal õieti siis siis taotlevad.