Tänase silmaringi saate mikrofoni juures on taas kultuuriloolane Malle Salupere ja jätkame siis jälle ringkäiku 18. sajandi Eesti- ja Liivimaa linnades ja vaatame neid nii rohkem talurahva aspektist. Kõigepealt öelge, kuidas linnakodanikuks muide sai, te rääkisite, et kui näiteks Tallinnast võetud naine Tartus käis kolm aastat juba nendesamade Tallinna riietega, siis tekkisid niisugused probleemid, aga kuidasmoodi tahtis, võis Tartu linnakodanik saada. No tema sai muidugi niisama nagu praegu saab Eesti kodakondsuse abielludes eestlasega tema, tema sai, tema sai ainult oma mehe järgi, tähendab kui ta abiellus siia, siis tema, siis tema sai linna kodanikuks, aga naised iseendast linna kodanikeks üldse ei astunud, nemad võisid olla siis kodanike lesed, kui nad üksi omaette seal linnas olid. Siin oli, on terved, täitsa huvitavaid lugusid, kuidas saadi, sest kõigepealt ega võis isegi olla käsitööline ja tsunfti liige, aga, aga mitte kodanik ja ega just ei sunnitud kodanikuks saama. Aga tähendab, õigused andis talle see, kui ta oli gildi liige ja kui, kui tal oli kinnisvara. Nii et ilma kinnisvarata, noh, tähendab see olnudki mõeldav, aga siis vaadati ka veel mitmesuguseid asju, noh, näiteks ma olen 1735. või neljandal aastal üks Tallinnast tulnud mees taotles Tartu linna kodanikuks saamist. Ta oli siin elanud juba kolm aastat, ta oli Tallinnas sündinud Tallinna lihuniku poeg ja ta oli siin. Tartusse oli ta tulnud pärast mõneaastast välismaal käimist, ta oli olnud Ida-India Kompanii laevadel käinud, seal siis nimetati Ida-India Kompanii Se Hollandi kompanii, nii et ta oli seal teeninud, seal oli tema saanud ka mingisugused kaupmehe paberid, siis olid abiellunud ühe Tartu kodanikulesega endise raehärra tütrega ja nüüd ta madalates linna kodanikuks, vastuvõtmist ja siis arutatakse seda ära, ees nõutakse talt kõigepealt sünnitunnistust, milles oleks märgitud, peab ilmtingimata olema, ta on ikkagi oma vanemate, ausast abielust sündinud ausast abielust, sellepärast et vähe sellest, et ta oli abielust sündinud, aga et ta oleks ikkagi õigeaegselt sündinud ja et ta oleks saksa päritolu. Noh, need tingimused olid täidetud, aga siis veel arutatakse, ta tahtis saada muidugi kaupmeeste gildi liikmeks ka. Ja ainult tänu sellele, et ta oli abiellunud selle endise kaupmehe ja linnakodanikulesega ja et ta oli võtnud ka tema lapsed enda hooldada ja noh, siis siis ta ikka võeti vastu kuidagimoodi, nii et need gildid olid küllaltki inimesed ja, ja nii lihtsalt üldse kodanikuks ei võetud. Siis siis tuli talle anda kodanikuvanne mõne aasta pärast, ärandas küll juba paari aasta pärast rändas Tartust ära, ei meeldinud talle nuia, umbes umbes samalaadse protseduuri pidid tegema läbi see kõik linna kodanikuks astujad ja ka muide kodanikuvande andsid ju ka kohapeal sündinud, kui nende vanemad olid olnud kodanikuks, aga tema ise pidi ikka jälle uuesti kodanikuks astuma. Kodaniku Wanda, nii et see näitab, kas niisugust, seda tsunfti, tsunfti suletust ja, ja see jälgimine, et, et see arv jällegi liiale ei läheks ja et neid tarbijaid või, või tootjaid rohkem ei tulekski. Just noh, siin oli tootjate küsimus. Jälgiti seda ringi selle tõttu siis 18. sajandil muutus juba eestlasele ütleme üsnagi ligidale lähedale võimatule oli temal saada linna kodanikuks aga samal ajal eeslinna ja kuli agulielanik. Jah, aga see ei ole jällegi Need, päris agulielanikud olid ikkagi kraat madalamad. Need olid, need töölised hakkavad see, see on siiski lähedane linnakodanikule. Just 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses hakkab tekkima see linnadest niisugune omamoodi kolmas seisus mis on päris päris agulielanikust üle, need elasid ka enamasti juba linna sees. Aga ta noh, ta ei olnud ikkagi päris päris kodanik ja muidugi ei kuulunud kuulunud nad enamasti tsunfti. Vaat see nende hulgas, nende hulgas oli eestlasi, aga muid, mitte mittesakslasi, näiteks venelasi küllaltki palju. Sest just mida me ükskord juba rääkisime sellest tööliste ja tsunfti mitte kuuluvate käsitööliste hulgas on üllatavalt palju venelasi linnades sellel vene ajal, mis hiljem, kes hiljem suures osas vist sulasid nende linlaste hulka, sest Rootsi valitsuse ajal ja see kehtis edasi päris kaua, kui luteri usk oli riigiusk, siis mitte luteri usulisi ei võetud noh, mingisuguste korporatsioonide liikmed, eks, ja isegi vaatamata sellele nii naljakas, kui see ka ei ole, et ka vene valitsuse ajal siin Baltikumis sama keeld kehtis edasi. Kuigi õigeusk oli nagu ametlik riigiusk, aga noh, see ei olnud nii pealetükkiv, kui oli Rootsis Rootsis luteri usk, mis teised usud lindpriiks, tunnistas nii, et siin Baltikumis kehtisse edasi. Kõik need korporatsioonid, jällegi korporatsioon siin mõistes noh, niisugune mingisugune vennaskond või või võiselts või suletud seisus. Kõik nad olid selles mõttes suletud, et teiseusulisi ja mittesakslasi sinna ei lastud. Tartu Ülikoolis mäletavasti oli suur skandaal ja pahandus ja hädavaevalt üle noatera ja ainult tänu oma õpetaja Mayeri eestlastele sai perokofjo Tartu ülikooli professoriks. Sest ikka tuletati meelde, et seal olevat privileegide rikkumine, et tema on mitte luterlane ja vene keele professorite vene keele ja kirjanduse professoreid ei tulnud arvesse, aga tõesti enne Pirogovi ja veel paarkümmend aastat hiljem ei olnud ühtegi mitte luterlastel. Selles mõttes oli kah see linna linnaühiskond ja muidugi muidugi jälle ja kogu linnavalitsemine oli oli ka ainult selle suhteliselt kitsa ringi käes sest raeliikmeteks muidugi võinud saada ka keegi väljast pooltel seisvuse ja pealegi veel suurgildi. Nii et niisama nagu niisama nagu Mahal väljaspool linna kogu seda külaühiskonda valitses mingisugune maa elanikkonnast vaevalt paar protsenti moodustav Adelkond otsustas kõiki asju nii linnas kah küllaltki väike. Kildkond otsustas linnas. Ka siis seesama suur prantsuse revolutsioon 18. sajandi lõpus see pidi ju siia ka ikkagi mõju avaldama ja see süsteem hakkas siis ikka lagunema, ma loodan. No ja siis teem hakkas siin lagunema juba enne sellepärast et Katariina, teine hakkas teda kõvasti lagunud oma juba kümmekond kümmekond aastat varem oma asehaldussüsteemi sisseviimisega, temal oli ju plaanis tegelikult kaotada ära need balti balti aadli privileegid ja lahendada kogu kogu siinset valitsemissüsteem ja seadusandlust, lühendada Vene seadustele asehaldussüsteemiga. See tegelikult saavutati ainult väga lühikeseks ajaks, sest aadel kompanii kõvasti vastu, Katariina suutis nad ainult ähvardustega. Ähvardus seisnes selles, et et noh, kuna nad olid pärast Põhjasõda ja kui Peeter reduktsiooni mõisate riigistamise kuulutas õigustühiseks siis väga paljud olid omad mõisad tagasi saanud, aga väga paljud olid endale ka võõrast omandit haaranud või, või kasutades segaduste aega ja dokumentide ja tunnistajate kaotsiminekut, nii et ühesõnaga enamuse mõisate omandiõigus oli küllaltki kõikuv, seda enam, et varem olid nad olnud nagu mees läänid parandatavad meesliini pidi, aga vahepeal oli neid harjutud pidama täiesti enda omaks ja parandatud neid küll tütarde ja muude sugulaste liine pidi ja Katariina ähvardas kõik omandiõigused üle kontrollida. Et seda ära hoida noh, siis oli, oli aadel sunnitud leppima asehalduskorraga ja selle selle eest kinnistati neile siis kõik nende mõisad jäädavakse täielikuks omandiks. Nii et jäi nii nagu oli ja nüüd nad võisid ennast juba täielikult peremeesteks pidada, nii et asehalduskord. Aga see viidi sisse 1782, siin mailian hakati sisse viima, Venemaal hakkas, aga siin läks veel aega selle juurutamisega ja Katariina surma surmaga 1796. Vahepeal oli muidugi prantsuse revolutsioon, mis Katariina hindu ka vähendas mingil määral sellest ehmatas ta ikkagi ära, siiamaani oli ta ju selle valgustussajandi ja ja filosoofia sajandi vaimus püüdnud püüdnud valitseda ja, ja ka nende prantsuse filosoofide ka kogu aeg kirjavahetust pidanud ja nende õpetusi kuulanud ja, ja noh, Pavel, esimene kes oma ema vihkas ja, ja tegi kõike temale tähendab, arvestamata, kas tuleb kasuks või mitte, mõned asjad ta võib-olla tegi ka paremini, aga üldiselt püüdis ta teha kõike risti vastupidi. Ühe esimese asjana muutis ta selle asehalduskorra ära ja kõik läks jälle vanaviisi. Jah, ja siis siis selgus, kuna vahepeal oli maailmas siiski nii mõndagi muutunud, nagu jälle kirjutab seesama pakt selles kirjas, mida juba sai mainitud korda, et järsku tundsid ennast kõik niimoodi, noh, pärast seda asehalduskorra ärakaotamist ja endise sisseviimist järsku tundsid ennast kõik, nagu oleksid nad selga ajanud mingisuguse vana ja väikseks jäänud ülikonna, mille sa ennast väga halvasti No ja siis tuli siis tuli üsna pea, Aleksander esimene, kes hakkas kõik jälle jälle otsast peale ja hoopis teistmoodi. Muidugi nende valitsejatega on ju nii, et tarinat on, on nii ja teisiti nimetatud, aga kahtlemata oli ta ikka oma ajastu üks. Ja ma ei tea haritumaid naisi ja ei ole ka tema süü, et, et nii suures riigis ei olnud võimalik nii-nii palju asju ellu viia, kui ta oleks soovinud ja muidugi kahtlemata ta väga tahtis kaotada ära pärisorjust, aga kuna ta istus troonil ebaseaduslikult, siis tema lihtsalt ei olnud võimalik niisuguseid asju teha ja ta kogu aeg pidi pidi seda tunnetama seda ohtu, mis teda varitses, niipea kui ta oleks läinud oma põhitoesele, Vene aadel konna vastu. Ja hakka selle eest kasvatas ta oma lapselapse Aleksander esimese täielikult valgustusideede ja, ja vabariiklike ideede vaimus, sest Aleksandri kasvataja oli hilisem Šveitsi vabariigi president, kelle riiki hävitama, see maha surumas käis suur. Aga noh, kõik see, kõik see, mis alles xandrile oli sisse kasvatatud ja kahtlemata troonile tulles oli ta täis kõige ülla maid, ideid ja kavatsusi ja, ja tasapisiasjaolude asjaolude sunnil ja kuna ta liialt arvestas igasuguseid hoiatusi ja nõuandeid ei jäänud nendest plaanidest midagi järele muidugi, ega, ega mitte ainult mitte ainult prantsuse revolutsioon, paid koguse valgustus. Liivimaal, kus sa, valgustussajand avaldas tunduvat mõju Liivimaale ja jaga siinsetele elanikele Euroopasse, levis selle kandi kuulsus kui eriti kultuurilembesed ja haritud piirkonna kuulsusest muidugi siit käidi ülikoolides palju muidugi saksa ülikoolides ja siis Eestigi lõhkise küna ees, kui prantsuse revolutsiooni mõjul. Pavel esimene keelas oma alamatele õppida välismaal. Ja korraga ei saanud siinset noormehed enam kuskile õppima minna, sest vene keelt loomulikult siin ei osatud ja ainult üks Moskva ülikool sel ajal Venemaal oligi Kiievi vaimulik akadeemia teadlastel. Aga nende valgustusideede levikust on üks huvitav, üks huvitav materjal säilinud Pärnust Pärnu postmeister. 1700 neljakümnendatel aastatel on kutsutud kohtu ette süüdistatuna jumala salga salgamises jumala teotamises. See protsess kestab üsna kaua, tähendab, asi jääb otsustamata ja aga siis kõik need, kõik need tunnistajad ja ja tema enda vastu väita, et see on üpris huvitav ja annab ühest niisugusest väikelinnast niisuguse toreda pildi ja tema pürielitest nende vaimumaailmast, kuhu on siis sattunud üks üsna ärksa vaimuga friisel oli selle mehe nimi üks üsna ärksa vaimuga mees demagubast meister. Nähtavasti ta tellis ka ise mitmesuguseid ajalehti, ajakirju ja luges ka kõike seda, mis tema käest läbi käis, oli üldse mõtleva vaimuga ja noh, siis siis jahmatas ta oma kaaskodanike noh, näiteks nende loetud loetud asjade refereeringuga või targutustega piibli üle. Näiteks oli ta ühe proua käest küsinud, kas te tõesti usute seda, mis piiblis kirjutatakse kellelegi kellelegi oli, oli seletanud etega Moosesse imeteod ei olnudki mingid imeteod, et tema oli hoopis seda, see oli just see valgustussajandi, prantsuse valgustajate teooriad olid need, et nafta oli Egiptuses saanud hea hariduse ja oskas kasutada mitmesuguseid nähtusi ja loodusjõude ja noh, nii ta neid imesid seal kõrbes tegi ja noh, reisijal oli kõiki neid teadmisi levitanud. Siis oli ta veel ühtavalt kääriteost seal refereerinud, mis muidugi oli, oli Vene riigis kõvasti keelata tutt ja ja noh, teda ka Saksamaal oli teda tõlgitud ja avaldatud anonüümselt, aga aga noh, see tähendab, tema oli seda lugenud, kohtus ta kohtus ta niimoodi väidabki, et ega tema pole midagi omast peast välja mõtelnud, tema on rääkinud seda, mida ta on lugenud õpetatud ajakirjadest ja ajalehtedest ja mingisugust mingisugust jumala teotamist ei ole olnud ja need kriminaalsed repliigid, mida talle süüks pannakse, need, ta lihtsalt ajab tagasi, et seda tema pole ütelnud ja, ja tooge tunnistajad, tähendab, kui ta nelja silma all kellelegi midagi ütelnud tema väidab, et ei ole, mingit karistust talle määrata ei saanud ja ja kümmekond aastat hiljem on veel üks kiri seal tema endaga, kus ta palub see süüdistus maha võtta, sest kuna on ikkagi selgeks saanud, et et keegi ei ole saanud ühtegi tõendit tema vastu ja vastupidi, kõik need kaebajad on ise ära surnud või nendega on õnnetusi juhtunud, nii et jäävad, aga ma jumala karistuse kätte saanud. Huvitav on kaaskodanikud, suhtumine, kuidas üks mees kirjutab, kuidas temale aias jalutades oli hakatud niisugust juttu rääkima ja kuidas tema oli kohe ruttu-ruttu minema läinud, sest tema ei tahtnud niisugust asja. Pohlak kahtlemata oli niisuguseid ärksa vaimuga inimesi rohkemgi, aga noh, ega siis kõik kohtulaua ette jõudnud ja kõikide kõikide kohta kaebusi esitatud, aga need ideed ikkagi tungisid siia ja levisid. Prantsuse revolutsioon minu mäletamise järgi ka moes tõi kaasa revolutsiooni ja vähemalt neid neide, tsunftide poolt seatud rangeid riietuse norme ja mida tohtis, mida ei tohtinud neid vist küll. Netolammutas, ja muidugi muidugi lammutas ta ka need seisuste seisuste vaheseinad ja kuigi formaalselt tsunftide tsunftid jäid kehtima, aga ega enam niisugust ranget suletust ei saanud enam olla. Ja see vabadus ja vabadus kõiges, mida, mida see revolutsioon kuulutas, noh see oli nii, riietuses visati ära, kõik pigistavad asjad korsett ei, isegi kes julgem oli kandist lausa läbipaistvaid riideid ja karistusi, karistusi näiteks, ütleme ühest ülest seisvusest teise abiellumise suhtes juba enam ei saanud olla. Ja muidugi tõi see kaasa ka need rahvusliku tärkamise, sest enne seda ei olnud ju rahvusel üheski Euroopa riigis õieti tähendust ja sellepärast olid ka riikide piirid ei ühtinud. No mitte kuskilt peaaegu rahvuspiiridega. Esimesed rahvuslikud liikumised tekkisid teatavasti Kreekas, kus gabairon kaasa lõi ja Hispaanias ja siis hakkas üldse koos romantismi tulekuga, mis levis eriti Saksamaal, sest jällegi me räägime sellest romantismiajastust. Ka kõik need hismid on olnud ka mingisugused territoriaalse või või rahvusliku värvinguga ja piiranguga, sellepärast et Prantsusmaal ei teatudega tahetud romantismi ist veel paarkümmend aastat midagi teada, sel ajal, kui Saksamaal see hakkas juba vaibuma siis alles Prantsusmaal tuli Viktor kogu, aga enne seda, kui saksa romantikud vaimustusid nimetasid esimeseks romantikuks Seksbee reisis Prantsusmaal oli ta ikkagi barbar, kes ei osanud üleüldse kirjutada ja ka mingeid reegleid ei tunnistanud. Saksamaal jällegi selle vabanemise üheks niisuguseks tunnuseks oli see, et kirjanduses heideti need reeglid kõrvale. Ja jääromantismi ajal mõistetigi esialgu niisugust ilma reegliteta kirjutamist noh muidugi ka teemat, mis seda Me Meie vähemalt kõik, kõik me, kes me oleme kirjandust õppinud diameetrit, eks ole, inimese individuaalsuse ülistamine, psühholoogiasse, mine tunded ja tunnetus ja sellega seoses ka see looduslähedus ja loodusrahvaste mood, mis algas juba enne prantsuse revolutsiooni, aga siis läks eriti moodi. Ja sellega siin Eestimaal hakati ka pöörama tähelepanu sellele lihtrahvale lihtsale lihtsale inimesele natukene rohkem just sellest aspektist kui looduslähedasele, niisukesele nähtusele ja just vene kirjanikud saksa kirjanikud, siiski sel ajal Nov selliste jutustuste nii jõudnud, aga haka näiteks bestused ja küüsilbekerd, mõlemad tega Bristid, hilisemad nemad on kirjutanud neid romantilisi jutustusi just Eesti teemadel ja isegi eesti tegelastega. Ja vaat siis siis ta hakati siinmail ka juba tunnetama rahvuste vahesid ja rahvustevahelisi seinu jäänuks siin Tartu Üli rollis eksisteerinud üliõpilasring 1814 16, kus juba hiljeldi kah sedasama rahvusliku, see läks kõik kogu selle maailmatunnetuse nokk muutumisega nii-ütelda ühes joones, nüüd nii et kõik kõik need asjad hakkasid muutuma 19. sajandi algusega ja noh, meie päris rahvuslik ärkamisaeg jõudis kätte siis alles paarikümneaastase hilinemisega, teiste Euroopale, rahvastega võrreldes, aga ikkagi mitte mitte väga olulisi hilinemisi. 18. sajandil oli siis veel kõik. Ja need ideed täiesti nii huvitav kui see ka ei ole, aga ka eestlaste hulgas mingisugused kajad sellest revolutsioonist ja aadlikude ja ülemuste maha löömisest olid ikka siia ka jõudnud ja ja nendes rahutustes, mis toimusid sajandi lõpus näiteks Pavel esimese trooniletuleku ajal ja mõnel pool on mõnel pool on talupoegade suust kuuldud kah ütlemisi, et teeme nendega nagu Prantsusmaal. Päris huvitav oleks teada või püüda ette kujutada kuidasmoodi, need kuidasmoodi, see informatsioon tegelikult jõudis ja kuidasmoodi ta seal noh, nende nagu spektris, kuidas ta murdus ja kuidas tema muutuks. Muide, kuidas teie kogenud kultuuriajaloouurijana ja selle üle mõtlejana kujutate, kuidas informatsioon levis ikkagi saab Prantsusmaalt? Vaevalt et ajalehtede vahendusel ajalehtede vahendusel nüüd ja vähesest. Kuigi ajalehti siinmail liikus ja tuleb välja, et on üsna vara juba liikunud. Päris hiljuti sattus mulle kätte Tartu Ülikooli avamise plakat 1632 ja selle pöördele on see trükkalgrentsius kirjutanud oma reklaami selle kohta, et aga ajalehed hakkasid ilmuma alles 1609.-st aastast, tulid alles esimesed ja Saksamaal ja Prantsusmaal oli neid veel üpris üpris vähe. Ja 1632, aga tema juba reklaami pealt Riias on saada tal nii ja teistsuguseid Korante kurantena andaaviises ja et ikka iga vähemalt ärimees peaks, peaks nendega kursis olema ja neid endale tellima ja katsuma vaata ja ühtlasi on seal siis postitariifid ja nii edasi need mingisugune ajakirjandus juba sel ajal isegi siin Mallevis kindlasti kindlasti üks oluline oluline allikas oli see, et eestlased ja küllalt palju küllalt palju pääsesid ka välismaale. Isegi sel ajal, kui neid veel ei võetud nägrutiteks siis oma härradega koos kui teenrid, kui teenrid ja tentsikud ja nad võtsid osa sõdadest. Nii 18. sajandi keskel oli see seitsmeaastane sõda seal sellest sõjast võttis eestlasi päris palju osa muidugi mitte, et nad ise oleksid osa võtnud, vaid neid lihtsalt lihtsalt viidi sinna niisaga, muul ajal nad nad ikka rändasid, saaksite ka koos peale selle. Eestlastel on küllaltki hea keeleanne osutunud olevat vähemalt vähemalt ühel osal nendest ja need muidugi võeti mõisasse teenimaga ja saaksite juurde ikkagi ärksamaid ja, ja terasemaid. Eks nad seal nägid nii mõndagi ja, ja rääkisid edasi. Omal kombel muidugi seda interpreteerides kindlasti, aga, aga noh, niimoodi see informatsioon mingil kujul ikkagi levis. Üks oluline ajaarvamise tähis oligi see, kui vägi Pranburri läks. Tähendab, see oli just see seitsmeaastase sõja, kui mindi brandenburgi vast. Nii nagu varasemad tähised olid suur katk ja, ja suure nälja-aastad ja Tallinnamaal oli kah seda linnapõlemine. Kui tänapäeva linnaelu millegagi iseloomustada, siis vahest ehk sellega, et niisugune väga mitmekesine seltskondliku läbikäimise võimalus on, aga kas selle 18. sajandi linna elus oli ka mingit niisugust seltskondliku ajaviitmise võimalust, ütleme peale nende kõrkisi pallide? No mitte ainult kõrki palli taga olid küll, aga muidugi nad olid nii seisuslikult suletud kõik need võimalused, sest igal gildil olid omad mitmesugused joodud päeva peale selle muidugi väga suure toredusega peeti ju kõiki niisuguseid asju nagu pulmad, ristsed ja, ja isegi matused. Muidugi ristsed olid üks, üks isevärki nähtus selle poolest, et et seal püüti vaderiteks hankida siiski võimalikult kõrgemast seisusest inimesi ja nii on üsna palju. Just 18. sajandil on, paistab eriti moodi läinud see vaderiteks kutsumine ja vaderid on mõnel juhul tohutult palju. No selle luteri seaduse järgi on ette nähtud kolm kuni viis vaderid. Peab olema lapsel, aga neid on 25 ja 30, kõik pastorid ei viitsi neid kõiki üles lugeda, aga väga paljud on siiski kah kõik korralikult kirja pannud. Naadlikutel muidugi alla alla 25 30 üldse ei mängi välja seal. Aga aga ka teised püüavad järele teha ja tuleb küllalt sageli ette, et mõni mõisavalitseja, noh, need olid ju enamasti eestlased või toapoiss või aidamees on seal kah kõik saksad, härra, kui, kui preilid ja, ja noh, muidugi siis ka toaneitsid ja nii edasi, kõik on lapsel vaderiteks linnas, eriti köstrid on püüdnud endale väga kõrgest seisvusest vaderid hankida, seal oli niisugune seisuste segunemine, muidu muidu pileti jällegi nendes oma toredasse vastu võitlemise eeskirjades oli ette nähtud, et ei tohi seal tõstsetele külalisülemäära kutsuda ja pulmades ei tohi olla rohkem kui jällegi vastavalt seisustele. Kui palju, kui palju mingist seisvusest inimene tohtis endale üldse külalisi kutsuda? Mitu paari võis olla seal pulmad, isi püüti piirata ka seda peopidamise aega, et ei tohi Polm kesta üle kahe päeva ja noh, ma ei tea, kas mõnikord kestis terve nädala, siis kuidas ja talupojad püüdsid seda ka järgi teha, nii et nendel on ka keelatud üle kahe päeva pulmi pidada ja, ja seal õlle ja viina normid on ette nähtud nii et niisugustel puhkudel ei anna neid, juhtus küllalt sageli pulmad ja ristsed ja muud kiriklikud talitused ikka veel ka 18. sajandil ja 19. enamasti toimunut kirikus, surnut toodi tavaliselt kirikus ärasaatmiseks, aga, aga see meie ettekujutus, et, et pruut viiakse altari ette, see on ikka hilisemast ajast pärit, arvatavasti oli see pastori honorar ka suurem, kui ta pidi kodus käima. Kas need endiselt kooskäimise kohad olid kõrtsid tollel ajal või oli juba midagi midagi mitmekesisemat ja huvitavamat? Kõrtsid endiselt muidugi 18. sajandil just tekkisid ka need seisuste klubilised asutused nagu Tallinnas näiteks ütleme, need olid juba varem Mustpeade hoone, kus käisid need vennaskonna esindajad ja muidugi võisid nad sinna külalisi kutsuda siis suurgildi ja väikegildimajad, need on spetsiaalselt ju olemas seal ka koosviibimiste ja ballisaalid ja muidugi seal ka meistriks pühitsemise ja selliks pühitsemise ajal, nii nagu praegu dissertatsiooni kaitsmisel tuleb välja teha nii, nii tolajal tol ajal nende eksamitööde kaitsmine läks ikka kaitsjale ka küllaltki kulukaks ja, ja noh, siis Tallinnas tekkis juba, tead, ter juba kaheksakümnendatel aastatel 1700 kaheksakümnendatel aastatel ja sestpeale asjaarmastajate Peab ütlema, et nendes suuremates keskustes just Riia, Tartu, Tallinn, siin see maailma klassika oli küllaltki kättesaadav, sest kõik need tuntumad tükid siin ära näidata ja nähtavasti seda teatripublikut ikka jätkus, kuigi ühte etendust need nii palju küll ei mängitud kui praegu ja noh, Tartus oli näiteks siin oli bürger musse, fusse on sõna, mis tähendab puhkust või umbes nii, noh, nii et see oli siis kodanike klubi, võiks ütelda Ülikooli asutamisega koos, üsna varsti tekkis seen Akadeemisse moos sees oli siis akadeemiline klubi. Aadlikudel oli nii Tallinnas kui Tartus jällegi oma omad nii-ütelda kooskäimise kohad, sest ega ikka niisugust ja segamist isegi veel isegi veel 19. sajandi alguses ikka püüti hoiduda nii enam-vähem oma seisvuse piiridesse, traditsioonid on ikka tugevad asjad, kuigi siis juba mõnel pool seda ei peetud ka enam heaks tooniks. Nii et 18 18. sajand üldse ja linn eriti on muidugi talupoegadele avaldanud ka mitmesugust mõju eesti rahvale. Ja üks üks aspekt oli muidugi raha ei hakka mitmesugused oskused, sellepärast et jälle mitmeid pahandusi on olnud. Võltsitud rahadega. No kohtus on küll enamasti niimoodi välja tulnud, et egaa, keegi pahatahtlikult pole raha järele teinud, et on tehtud lihtsalt hõberahade vorme ja valatud sinna sisse tina tehtud naistele kaela ripatsiteks, ehteasjad, eks, et keegi pole tahtnudki seda seda raharahana kasutada, aga tuleb välja, et need on siiski olnud küllalt õnnestunud ja ja huvitav, huvitav tehnika, Loogia on sealjuures olnud neid vorme, tehti nimelt Kased gaase käsnast niiske käsna, siis pandi hõberaha, kui see ära kuivas, noh siis oli parajasti niisugune vorm olemas, et sinna siis vaata siis selle tina ja, ja saadi täiesti korralikke jäljed. Ja neid neid juhuseid on üsnagi mitmeid üsna mitmelt poolt, nii et see oskus oli tol ajal küllaltki levinud, paistab nii ja isegi üks mõisaproua on oma teenijate jaoks tellinud niisuguseid rel tehtud rahasid, et kinkida ja noh, eks, eks muidki oskusi oli kirjaoskus muidugi mõjus veel halvemini, nagu me juba rääkisime, siis võis isegi võltsitud tšekke teha, mis küll ei läinud läbi alati, aga mõnikord tuiskama.