Tänases silmaringis kultuuriloolane Malle Salupere on meil välja pakkuda õige intrigeeriv teema. 18. sajand ja vene küsimus ja siis veel siit edasi. Igatahes see kõlab kuidagi väga päevaselt, kust küljest sellele laiale küsimusteringile läheneda, julgeksite? Nojah, asi selles, et ma just päris hiljuti lugesin Tartu omaaegse linnapea kokkuvõttet Poola Poola-aegsest Tartust, aga seal selle sissejuhatuses see on kirjutatud 1758. Kurjalt räägib oma kaaskodanikest ja ka sellest, kuidas venelased siin laiutama on pääsenud Tartus. Noh, ja siis ma mõtlesin, et seda võiks ju ka natukene käsitada, on vist loeme siit paar lõiku isegi ette. Aga nüüd, kuna me eelmine kord lõpetasime Kaheksateistkümnenda sajandi algusega ja põhjasõja lõpuga, siis tuleks juurde, mis siis mis sai edasi pärast seda suurt sõda? Ja, ja mismoodi eesti rahvas sellest kriisist sellest toibus, seda me teame kõik, et enne seda oli vahetult suur nälg ja enam-vähem kindel on see, et selle suure nälja ajal hukkus umbes üks viiendik Eesti rahvast ja noh, seda kinnitavad ka need mõned säilinud kirikuraamatut, kus on surnud üles loetud, selles pole nagu kahtlust. Aga edasised kaotuste hinnangud on üsnagi umbkaudsed ja ligikaudsed, noh need ilusad ilusad kirjeldused sellest, kuidas kukelaulu ega koera haukumist ei olnud kuulda. Tervete maakondade kaupa, on küll teada, aga võib ka olla hilisem ütelda üle rääkimine, sest katk levis küll puhuti ja pesati ja see oli 1710. aastal. Me juba ütlesime, et sõja ajal nähtavasti neid sõjavägede poolt maha löödud inimesi ikkagi nii väga palju ei olnudki sel lihtsal põhjusel, et nad ei andnud ennastki sest kogemus siin juba kõigi eelnevate sõdadega oli piisavalt olemas ja kui nüüd on hinnatud Eesti rahvaarvu pärast sõda 80-st 1000-st Demograaf Heldur Palli näiteks on niimoodi arvanud 80 kuni 100000, noh, kõige rohkem on pakkunud Johan Kahk 170000 ja veel rohkem Voldemar Miller, kes arvas, et Põhja-Eestis tähendab Eestimaa kubermangus oli alles jäänud umbes 150000 inimest ka Liivimaa Eesti osa oli vähe. Suurema siiski siiski mulle tundub, et suuremad arvud peaksid olema tõepärasemad pärast, et päris kindel on see, et sajandi lõpus esimene revisjon, mis kriitika Eestimaal läbi toimus 1782. aastal, kindel on see, et sinna liigseid hingi sisse ei võetud, pigem jäi neid küllaltki palju välja ja ikkagi annab see rahvaarvuks ligi pool miljonit, et nüüd vähem kui sajandi jooksul tähendab sõjategevus lõppes seen 1710 see on siis 70 aasta jooksul, oleks rahvaarv kuuekordistunud, noh siis me peaksime eeldama, et siin olid elamistingimused niivõrd soodsad ja head, noh nagu me jällegi ei usust, kogu aeg me räägime, et rahva eluolu ja elujärg aina halvenes päris hiljuti ma leidsin. Et ega ma nüüd üksi nii ei mõtlegi, et sellesama kohta on avaldanud Uno Liivaku 1990. aastal Keeles ja Kirjanduses avaldanud kahtlust selle üle, tähendab võrreldes 18. sajandi trükitoodangut ja seda oletatavat rahvaarv ja üsnagi loogilised järeldused teinud, et kuskil peab siis viga ole trükitoodangust Me räägime vist ühes järgmises saates, nii et sellel pikemalt ei peatunud nii palju siis rahvaarvust. Aga nüüd siinsed inimesed just Rootsi aja lõpul, noh, me mäletame, mõisad olid riigistatud ja olid välja antud teiselt poolt ranged eeskirjad talupoegade kohta koostatud põhjalikud vakku raamatud, nii nende käsutada olevate maade kui koormiste osas noh, mida ei tohtinud ületada ja mõisnikud ise olid tehtud oma mõisate rentnik, eks, Peeter esimene sai muidugi rüütelkonna tooma poole. Sellega mõisate reduktsiooni tühistas. Ja mõisnikud võisid omad mõisad saada tagasi ja vähe sellest, et nad võisid saada tagasi omad mõisad vaid, kuna noh, see oli nii võrdsega oli aeg ja ja kaduma olid läinud igasugused dokumendid. Nähtavasti oli seal ka küllalt palju niisugust niisuguseid mahhinatsioone, kus nii mõnigi tõestas oma omandiõigust seal, kus tal seda tegelikult ei olnudki, sest ka mõisa mõisate peresid oli hukkunud ja hävinud ja katku surnud ja üsna paljud vanad Platli perekonnad kaovad sellel samal perioodil. Nüüd hakkas siis tekkima jälle üks üks liik uusrikkaid, kellel oli võimalik saada saada siin mõisu ja seda kasutati ja noh, näiteks kui saamen ka kirjutab sellest, kuidas ükski seisus enam ei taha oma elujärjega rahul olla. Ta räägib küll Lindlastest, käsitöölised tahavad kõik saada kaupmeesteks, kasvatavad oma lapsi selles vaimus ja kaupmehed omakorda pürgivad vaatlikeks saama või sõjaväelastega ja paneb seda väga pahaks, siis tõesti jõukamad kaupmehed üsnagi mitmed muretsesid endale ka mõisad, noh, kas abiellumiseks veel või mingisuguste kellelegi äraostmisega osteti yoga aadlitiitleid, kui see ei õnnestunud kodumaal, siis võis seda teha noh kusagil teises riigis, ütleme Austrias või, või Saksamaal. Nii tekkis 18. sajandil, kui koostad teadli matriklit niinimetatud siis seal seal oli ta õieti kolme sort, teadlikud, orduaegsed, aadlisuguvõsad, noh, need olid muidugi väljaspool igasugust kahtlust, siis olid Rootsi ajal omandatud aadliseisvusega. Viimane oli see, mis olid omandatud juba vene valitsuse ajal, tähendab 18 10. sajandil ja hiljem see oli nagu, nagu kolmandajärguline, no aga sellegipoolest olid need kokku oli neid kõigis kolmes provintsis, tähendab, Eestimaa kolmes provintsis oli siis Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond oli eraldi pisut üle 300 perekonna. Ja nad saavutasid seda, et ainult nendel oli, sõnaõigus tähendab linnad tihti ka kõrvale, see on jälle sellest saameni eessõnas väga drastiliselt esile toodud ja, ja pahaks pandud. Nii, nii jäid nemad, Nemad siin valitseva sõjapurustused olid muidugi suured kõikide seisuste jaoks, aga kui nüüd varem mõisnikud elujärg mitte väga oluliselt ei erinenud, talupoegade omastest, talupojad olid jõukamad, mõisnikud olid vaesemad. Noh, sellest sellest väga ilusasti räägib ju härraosolinskess Läti Läti ajaloost räägib. Ja tõepoolest, nii see oli siis, 18. sajandil hakkab see kihistumine väga teravalt, et üleüldse see oli toreduse ajastu Vene riigis, kus Vene õukond noh, alates juba Peetrist, aga tema järglannade ajaliselt kõik olid ju naised. Aeglaselt, õlid läks toredus ja hiilgus eriti suureks. Ja kuigi kõik kõik nad omakorda andsid ka välja igasuguseid eeskirju toreduse vastu, noh et alamad ennast päris ära ei laustaks, selle ülematele järgi püüdmisega sellest mingit abi ei olnud. Niimoodi hakkas mõisnike toredus eanoakas muidugi mõjuma, et talupojad talupojad lihtsalt pidid aina vaesunud ja olgu peale, et seaduste järgi kuusikagagi rahulepingu üheksas punkt ütles selgelt, et kõik seisused säilitavad omad rootsiaegsed, õigused ja eesõigused ja need on valitsuse ja, ja keisri isikliku kaitse all. No aga sellest ei teinud keegi õieti välja ja muidugi valitsusel ei olnud ka võimalik seda kontrollida, lihtsalt sellepärast, et keegi Peterburis siinseid olusid ei tundnud ja kas nad nüüd usaldasid seda kattelkonda või mitte, aga neil lihtsalt ei jäänud midagi muud üle. Ja kui poolteist sajandit hiljem hirmus jurisamaarini väga terav raamat, nende rüüterkondade vastuse keelati, muide olgu peale, et ta oli sakslaste vastu suunatud, põhiliselt keelati ta ikkagi vanemale ja kohe ka, mille peale siin rüütelkond läks eriti kihama ja ilmusse kuulus Karl Aben ja Liivimaa vastus, aga sama areenil oli seal väga paljudes asjades tuline õigus seda tõesti näinud, kuidas täpselt ja ilusti, mismoodi mismoodi siin tegelikult toimiti ja kuidas, kuidas rüütalkkonnad ja aadel loomulikult kasutades ära seda, et nemad said ainult ainult siin midagi otsustada. Pidevalt tegid mitmesuguseid ettepanekuid, kuna see oli suunatud nende privileegide kinnitamisele ja noh, siis läks ikka teiste kahjuks. Nojah, aga me pidime rääkima rohkem vene küsimusest, tähendab, venelastega on siinmail olnud päris algusaegadest peale üsnagi isesugused suhtumised tähendab kohaliku rahvaga ei ole, ei ole venelased eriti konfliktis olnud isegi vaatamata vaatamata sellele sõjategevusele, sest talupoegade silmis olid kõik sõjaväed ühesugused. Aga muidu, kuna venelane peamiselt oli, see kaupmees tähendab kaks kategooriat, kes siin palju tegutsesid, need olid kaupmehed. Ehitustöölised tähendab see kategooria, kes tänapäevani Hoodid, Nazarapotki nagu öeldakse ja niisugused niisugused töövõtjad noh, mõlemad olid kohalike sakslaste hulgas noh, nii linnakodanike kui aadlike hulgas üsnagi tõrjutud, sellepärast et noh, nad, kaupmehed, eriti olid konkurendid. Ja käsitööliste jaoks samuti ja nemad ei kuulunud tsunfti, nemad ei allunud tsunfti eeskirjadele, tähendab, nad võisid tööd teha ka odavam, vähemalt ja sellega jällegi tsunftikäsitööliste tsunfti ehitajate sissetulekud langesid ja niimoodi käib see võitlus sajandite jooksul nende vahel. Aga samal ajal on jällegi liikunud päris palju, sest noh, on teada kroonikast Klettenberg aegadel, kui siin sõditi pisku, aga, ja ja siis pandi kinni siin venelaste kaubahoov. Siis olevat vangistatud üle 200 vene kaup Tartus ja siis ma tahakski lugeda siit nüüd paar katkendit sellest. Et nad olid juba niivõrd tõrjutud ja, ja togitud, et ei kannatanud välja, nähtavasti pöördusid valitsuse poole ja said mingeid õigusi. Sellest siin otseselt juttu ei ole, aga noh, niimoodi välja paista koguse saame, nende lugu on üldse huvitav, noh ta kirjutab kõigepealt sellest Tartu endisest toredusest ja kuidas see kõik nüüd läinud on ja Tartu praegu noh see on siis jällegi sajandi keskel. Ei ole muud kui üks õnnetuse hunnik poolajal jälle tegelikult tänu nende asevalitsejate siin omavahelisele, mitte läbisaamisele, oleks linn äärepealt muudetud rusuhunnikuks. Ja siis on, et linna maakond kingiti väejuht Sammovskile, kelle õndsus ületas isegi ana alamate võimukandjate ahnuse rae liikmed tülitsesid omavahel ilmulikega ja linnakodanikega lossi ametnike kius, sõdurite ohjeldamatu jultumus, aadli omavoli ja rängad teiseusuliste tagakiusamised kurnasid linna lõplikult välja. Hävingust päästis ta üleminek Rootsi võimu alla. Ka nüüd tuli taluda mitmeid alandusi, kuid hea politsei hirm karistuse ees hoidis kurjad jõud piirides ja tekkis jälle hulgaliselt jõukaid kaupmehi ning käsitöölisi, kes Venemaale küüditamise tõttu kogu varast ilma pidid jääma. Siin peab saamine silmas muidugi Peeter Esimese aegset väljasaatmist. Tagasi tulnud asusid esmalt eeslinna, kus oli hõlpsam ka talupoegadega ühendust pidada ja alles keisrinna Anna ajal. Ta asus valitsema 1730. Hunnikuid jälle üles ehitama, kogu käesoleva viletsuse peapõhjus langeb meie endi arvel ja meie oma kurjus on süüdi selles, et meid nii nuheldakse. Me oleme kõige kõrgema armutuulde pillanud, mõtlemata, mis meile kasuks tuleb. Meie ülisuurte pattude pärast on jumalik õiglus meile karistuse saatnud. Noh ja nii edasi, no vähemalt siin omaaegne bürgermeister saamen oli ju Tartu pikaaegne Pikaaegne bürgermeister üle 20 aasta. Ja ühtlasi ka korrastas linnaarhiivi, noh, selle arhiivikorrastamise väljavõtete tegemise juures tal need mõtted siis tulidki. Kas me nüüd peaksime imestama, et meid on õnnistusest ilma jäetud, kui ise tahame needuse osaliseks saada? Kuidas on võimalik, et kodanikes kogub päeva, veedab laiskuses tegevusetus, sealjuures elades toreduses ja külluses ei muutu vaeseks ja viletsaks, noh olukord peaaegu seesama, mis prääki, eks ole, vaevalt on nad oma teenistusaastat läbi teinud, mille jooksul nad vähemalt muud on õppinud kui pahaaimamatut talumeest, mõõdu ja kaaluga petma, kui nad juba alustavad iseseisvat kauplemist, kusjuures neil endil tavaliselt pole ja laenuks saadu annavad teatud hinnad õpipoistele. Noh, pärast siis, kui need on Pole sellega osanud midagi peale hakata, siis muidugi laastuvad kas ise või kui õpipoistel midagi on, siis võetakse see nende käest ära. Ma ei taha palju rääkida sellest, kuidas keegi end laostav lühidalt kadedus, tigedus, pettus, toredus, priiskamine, hooramine, muud jõledused on selles väikelinnas sedavõrd võimust võtnud, et peame hirmuga vastu vaatama saabuvale jumalikule õigusemõistmisele. Saamen osutus prohvetiks teatavasti, sest ei läinudki palju aastaid mööda 1763. See on siis viis aastat hiljem oli Tartus esimene kohutav suurtele. Ja järgmine 1775 laastas linna täielikult. Nii et kõik see, mis meil tänapäeval Tartus on, see on ehitatud pärast seda õieti mingist politseistega seaduslikkusest pole jälgegi. Praeguses olukorras ei saa isegi katset teha mingi korra loomiseks. Noh jällegi väga tuttavana, tõesti, lihtsalt 200 aastaga. Kõik asjad on võib-olla ainult veel võimendunud, üks kodanik õgib teist, kellega ta aga ülendatud tegeduses kolmanda alla surub. Proovisime turukorraldust sisse viia kõrtsid ja poed, kontrolli alla võtta, kaalud ja mõõdud üle vaadata. Tule jumal appi. Kuidas läks herilasepesa kihama? Isegi need, keda amet ja südametunnistus pidanuks kohustama asjale piima, ühinesid vastastega ja saavutasid võimsa eestkoste abil, et kõik haisvas korralagedusest mädanema ja alla käima peab korrakaitsest ja kohtusse andma, seda vähemalt rääkida, et kohtunikud ise kõige häbem mattumal viisil avalikult püüavad ligimeseõigust jalge alla tallata, noh siis on tal veel lastekasvatusest ja nüüd jõuab, tasin venelaste juurde saksa kodanikkonna. Õnnetuseks on venelaste suurenenud hulk, kes tegelevad kõiksugused pärija tööndusega, kusjuures kogu linn nende ees ja ülesostud tõttu kannatab. On tõsi, et nad astuvad piiridest üle ainult et selles hukatuse son saksa kodanikkond, kes kätt, kaupmehed ainuüksi süüdi ja see on nende eelnevate ettevõtmiste möödapääsmatu tagajärg. Nad ei tahtnud mingi hinna eest politsei tega korda kaubanduses. Nad omasid väikeseks. Mind ei maksu eest tulusaid poeplatse neile meeldis müüa venelastele 100 ja enama rubla eest putkasid, mis kümmetki rubla ei maksnud. Kui neile ülaltpoolt mõistanti jätan ise endale piitsa punuvad, pidasid natse taga Teeduseks hea äri üle oli kindlaks määratud, et venelased võivad kaubelda vene kaupadega, sakslased saksa omadega. Miks ei rahuldanud saksa kaupmehi nii kasulik kord, nad tahtsid kõike saada, varustasid end vene kraamiga ja andsid venelastele õiguse kaubelda saksa kaupadega. Nüüd tuleb neile kannatada, et venelased on mõlemad endale haaranud kodanikud ei lasknud end hea ega kurjaga tagasi hoida eesostust linnataguselt teedel ja küngastel. Kuidas nad nüüd saaksid venelased sellest eemale tõrjuda. Et venelased ei kuulu linnakohtu alla, on jällid eneses. Venelasi peeti halvemaks, päri sooristeks talupoegadest. Neid nügiti suruti ja sakiti kõikvõimalikul moel. Kui oli mingi ühiskondlik töö teha, siis säästeti eestlanna talupoegi, kes ühe või teise kaitse all seisid jaheti venelased vahet tegemata välja. Need andsid ta samuti teatava sissetuleku kohtu faktidele ega tahtnud tohtinud. Ei kaeba jääga kaebealusena ülekohtu läve astuda ilma maksmata. Lisandus veel, et sõjaväe majutamisel koormatine aitäh, ma ju tunduvalt rohkem ja kama jutus kassasse pidid nad maksma rohkem kui sakslased. Nii ei saanud paneeli inimestele pahaks panna, et nad püüdsid nii rõhuvad Dicket maha raputada. Kuna kodanikud olid ise neile teed näidanud ning nad varustanud tõenditega enda vastu siis nagu paistab, et nad tõesti siis püüdsid kah seal midagi teha. Niisiis on linnakodanikud venelastele ise kõik kunsttükid õpetanud, millal nüüd kannatavad, Nad on neilt raha laenanud saksa lõpuvastu, andes põis praamipoode neile müües ja kuidas saaksid nüüd keelata neid kauplemast, nad müüvad salaja venelastele maju, jättes need enda nimel, kuidas nad saavad siis kaevata, et venelased nende kahjuks kogu linnas laiutavad, näib, et seda pahet enam kõrvaldada ei õnnestu kui ainult korraliku politsei loomine ja, ja nii edasi, mulle tundusse üpris üpris ilmekas see sajandi sajandi keskpaiga lugu ja tõepoolest, sest üldiselt on mulle suur mõistatus müstika, kuidas meie, Eesti vabariigi lõpuaastatel saavutasime selle monorahvusliku riigi, kuhu need venelased ikka jäid, sest linnades eriti on neid alati olnud päris palju. Ja kõikides revisjonides on noh, see töölisklass just ja need, see, mida eesti keelde on tõlgitud Väike-kodallaseks venelaste Messaania. Õieti tähendab noh, niisugust linlast või Lindlast jagulil indlast Nende hulgas poole peaaegu moodustavad alati venelased, õigeusu kogudused näiteks Tartus on olnud küllalt arvukad ka enne seda, kui hakkas eestlaste massiline üleminek. Ei, ja samal samal ajal muidugi sakslased tõesti püüdsid igat moodi igat moodi neid nügida ja kõrvale tõrjuda ja võib-olla see mingil määral soodustas eestlaste sümpaatiat nende vastu, nii et niisuguseid nagu oma vaheliseerumisse venelastega ei tulegi kogu nende kogu selle vene valitsuse ajal ei, talupoegade rohul haruharva juhtub sõduritega seal, mida ta nahka, neid võiks ka mitmest rahvusest olla ja nendega on alati midagi, kui nad kuskile majutatud on, muidu mitte ja asi on vist vist selles, et kuna sakslased neid ei sallinud ja talupoegi sallinud sakslast, sest viha ja eriti just mõisniku ja parunite vastu see oli niivõrd suur ja tugev, noh, sellest, sellest ei pääse ükski ükski sellest kirjutaja mööda sellest ei pääse mööda ka üheski ka niisugustes olu kirjeldustesse lööb välja alati ka paljudes kohtumaterjalidest, noh, rääkimata sellest, et talupojad, kui neil ei õnnestunud kohtus õigust saada, seda juhtus küllalt Haravusest, kuigi seadus isegi siis, kui see oli nende poolt, noh siis sõltus ju väga palju kohtunikust nagu alati, nii oli üsna sagedane omakohus kui päris mõisnike juhtus sedagi, et, et neid läbi peksti või maha löödi. Ka neid mõisaametnikke Nende amet oli üsnagi eluohtlik, sest 1700 kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel ja kuni selle sajandi lõpuni taga sagedased juhtumid, kus on mõni kubjas või, või Opmann, tähendab valitseja surnuks pekstud vahel ka, et ta on kergemalt pääsenud ja mitte iga kord, need ei ole kohtusse läinud, sellepärast et näiteks kirikuraamatust leiab sissekirjutuse, et see või teine talupoegade poolt maha löödud. Aga kui ärkad otsib, avastavad kohtutoimikut, siis tuleb välja, et seda ei ole, ei hakatudki. Ja samal ajal küllalt sageli kirjutatakse seda, kes midagi korda saatis ja talupojad ise ähvardasid mõisnike tihti et nad lähevad ära ja lähevad ära. Venemaale ja Venemaale mineku ähvardus oli üpriski tõsine, sest sealt ei saanud naljalt kedagi tagasi esialgu just esimestel paarikümnel aastal pärast põhja. Ta oli maarahvast suhteliselt tühi. Ja selle tõttu oli ka oma talupoegade taganõudmine väga aktiivne, sest varem oli oli olnud niiviisi, et ega mõisnikud ei teinudki suurt numbrit sellest, kui mõni ära karkass või, või linna läks, sest noh, tal oli tööjõudu piisavalt. Aga siis just 1700 kolmekümnendatel aastatel sedasama Anna Ivanovna valitsuse ajal käivad delegatsioonid võidulinlaste suurte linna heade delegatsioonid ja rüütelkonna omad nõudmisega rüütelkond muidugi kaotada ära see linnad, eesõigused, linnaõhk teeb vabaks ja linnad oma kordajad tõendavad ja kinnitavad, et noh, et nemad ei saa edasi eksisteerida kui see, kui see ära võetakse. See ühe aasta või kahe aasta elamise järgi inimene võidki linna jääb. See siiski kaotati ära. Rüütelkond saavutas nähtavasti neil olid parema suuvärgiga mehed võib-olla kah osavamad altkäemaksjad saavutas selle keelu, aga paistab, et hiljem kui rahvast juba jälle rohkem oli enam eriti kinni ei peetud ja need protsessid talupoegade tagasinõudmisega nei teisest mõisast kui, kui linnadest, need jällegi kaovad peaaegu ära. Aga sel ajal on neid palju ja noh, sellest ajast on ka teada-tuntud Ignatsi jaagu tagasinõudmine, aga öelge, kas talupojad ka seda ähvardust Venemaale minna täide viisid ja massiliselt see oli, see oli kõige soodsam ära minemise paik ja noh, just eriti korra juba nimetasin möödaminnes, et setud on ju tegelikult just nende äraminejate järeltulija. Sest Petseri kloostrialadele oli väga soodus minna üldse Pihkvamaa ja samuti Narva jõe tagused ja, ja mitte ainult tegelikult rüütelkonna võimu alt oli väljas juba Vaivara tagune tol ajal ja sinna läksid noh, kui nad veel seal abiellusid või väga tihti. Eestlane ei ole ju kunagi olnud nii oma usu külge väga seotud ega kiindunud, kui nad seal vene usu vastu võtsid, siis nad muidugi said ka teise nime ja niimoodi mõisnikud kurdavadki. 1739.-st aastast on üks niisugune keri. Et asi on läinud niivõrd hulluks, et mõned mõisad on saanud peaaegu inimtühjaks siin Lõuna-Eestis ja talupoegadel ei tohi enam midagi ütelda ega midagi nende käest nõuda, sest nad ähvardavad siis kohe ära minna ja kuigi on teada täpselt, kus kohas, kus nad seal Pihkvamaal asuvat ei ole sealt mitte ühtegi õnnestunud tagasi saada. Sest sealsed mõisnikud ei olnud ka muidugi huvitatud sellest, sest eestlane tegi ilmselt paremini tööd, kui, kui ta oma talupoeg, nii nad sinna jäid ja, ja mingil määral konserveerusid, peab ütlema, sest näiteks rahvariided need ei ole ju omased mingisugusele, ainult sellele Lõuna-Eesti nurgale. Aga see vana vanarahvariie ehted ja see hõbeda rikkus, noh seal aegamööda sealt Tallinna poolt aina aina sisemaale Peipsi poole ära tõrjutud, noh väga kenasti on näidanud seda üks meie suurem kultuuriajaloo uurija või kus ta praegu seda, seda liikumist, kus vanad rahvariided ja vanad kombed ja need säilisid kõige kõige paremini Pärnu, Tartu, Võrumaal ja ja veel edasi seal Venemaal. Päris hiljuti jälle sattus mulle üks Leningradi arhiivis mingisuguse maanõuniku mälestust, tema kirjutab sellest, kas talupoega olukorrast just sajandi keskel, 18. sajandi keskel. Ja muuhulgas on seal huvitav see, ta räägib, et 1760 taasta paiku tema läks ära siit Eestimaalt mäleta kust, kust ta siis käis ja kui ta 15 aastat hiljem tagasi tuli, siis ta ei tundnud seda maad rahvast ära, sest sel ajal, kui tema lahkus, olid talupojad veel jõukad ja naisi. Tal oli rind, hõbedat, täiskogu aeg, nagu ta kirjutab, ja siis kui ta just selle 15 aasta pärast, kui ta tagasi tuli, siis oli see kõik kadunud ja talupojad olid üpris allasurutud ja ja vaeseks vaeseks jäänud. Mõisnikud nagu selgub, täiesti armutult igasuguste võlgade eest, võtsid ära just talupoegadel kah neid hõbeasju ja ehteid ja preesia, mis tegelikult maksid palju rohkem, kui see mõne mõne pakane, viljavõlg või mõni toob, piinav. Talupojad ei lasknud seda niisama lihtsalt sündida, Janet üsnagi ägedalt, käisid kaebamas ja ei käidud, ei käidud Peterburis mitte sugugi vähem kui, kui omal ajal üle mere Peterburis oli isegi lihtsam käia. Ja isegi keisri palged õnnestus kah nii mitmelgi saada. No meile on tuttavaks saanud ainult üks lugu, Vohnja Mölder, Jaani võitlus, mõisnik, väärikas, ma paar aastat tagasi horisondis kirjutasin sellest pealkirja tehasest väärimatsi kompleks ja Roseni deklaratsioon, sest mulle tundub, et me oleme seda niinimetatud Roseni deklaratsiooni kõvasti üle tähtsustanud ja vot see, see dokument avastati ju alles 1820. aastal ja sellest ajast peale on tema hindamisel jagunenud ajaloolased kahte leeri. Ühed tunnistavad ta tähtsusetuks paberilipakas ja teised on arvamusel, et tal olid siiski väga suured. Sa oled tagajärjed ja siiamaani mitmed ka meie Eesti ajaloolased on sellel viimasel arvamisel, kuigi samal ajal kõik on ühel meelel, et 100 kubiseb uskumatutest, juriidilistest ajaloolistest vigadest. See niinimetatud deklaratsioon, kui teda nüüd tähelepanelikult lugeda, siis tema kirjutab seal, et talupoeg on mõisniku, täieliku omandi ja kogu oma varaga. Meil on tekkinud arvamus, nagu olekski sellest juhendutud vähemalt kuni Katariina teise valitsusajani ja reformideni. Aga samal ajal juba selles samas protsessis. Mölderi Jaani võitlus kestis peaaegu 15 aastat, tähendab, seal oli mitu protsessi ja mitmes etapis, kui oleks lähtutud sellest Roseni deklaratsioonist 1739. aastal on see paber sinna toimikusse tekkinud, aga pärast seda oli ju veel, 1743. aastal oli Jaani viimane kaebus. Kui see õiend oleks võetud aluseks, siis poleks mingisugust kohtuprotsessi saanudki toimuda. Sellepärast et kui talupoeg on kogu koos kogu oma varaga, kuulub mõisnikule ja see võib igal ajal sellega teha, mis ta tahab, no siis pole kohtul midagi arutada, aga selle asemel mitte üheski instantsis ei senatis ega, ega seal, keisri vilkus kabinetis ei panda talupojakaebamise õigust kahtluse alla, kuigi tegemist on jära mõisaga. Sest muidu on räägitud, et noh, riigimõis oli vastupidi, härra peab kirjutama pikki seletuskirju ja, ja selgitama ja õiendama ja et lõpuks siiski tema sõna peale jääb. Noh, see on juba nii-ütelda, tehnika küsimus. Aga juba ainuüksi see protsessitakse näitab, et inimene peab endast lugu. Et ta peab ennast protsessimise vääriliseks ja paistab, et enesearvamine on igatahes üsna kõrgel järjel. Ikkagi veel enesearvamine on üsna kõrgel järjel ja sellest ongi lõpu poolest me võib-olla räägime ka veel edaspidi, me ei jõua tänasest seal kui just nende samade pearahade sisseviimisega ja revissonide sisseviimisega ja siis Pavel esimese võimuletuleku puhul keisrile truudusvande andmisega seoses tekivad massilised talupoegade rahutused jälle. Kusjuures ajendiks on just see, nemad arvavad, et nemad nüüd ei pea enam. Mõisnikule, aga sellest räägime tõepoolest järgmises saates, mis on meil nädala pärast?