Ma oleksin tahtnud alustada saatetundi 1944. aasta üheksanda märtsi ilmateate ettelugemisest kuid see on võimatu. Tol aastal ajalehed ei trükkinud ilmateateid. Ilmateadet ei avaldanud ka Ringhääling. Kõikjal sõdivas maailmas. Ilmateade oli sõjasaladus. Inimesed ei teadnud, missugune ilm tuleb. Homme. Oodati Halba sompus ilma. Kardeti ilusat, pilvitud, selget tähe, kirgast ööd. Ei, ma ütlen seda, et me elasime Harju tänav 26 kolmandal korrusel täpselt praeguse Pegasuse kohviku vastas, aga tol ajal oli seal selle kunstniku Taska ärinahkehistööd ja temal olid vist ka veel seal filateeliaosakond karjuvat silmi vastas. Ja, ja see päev oli niisugune, mis mulle on meelde jäänud, et väga selge, väga ilus, päikseline ja päeval minu väike poeg magas ja mina lippasin kiiresti turule seal Estonia teatri juures tol ajal väga ilus vana turg ja tõin mõned oksad vistoi turvad ja, ja mul on meelest kase Urvad ka veel olnud ja tõin siis ja tulen koju ja panen need faasi. Ma sain sellest õppuse ja siis ma istusin niimoodi oma toas. Mul oma mehe isalt päritud ilus sisustus, istun seal ja vaatan mõned faasis oksad, et küll on mul ilus kodu ja istun nii ja vaatan küll on ilus kodu ja mul oli üks probleem, meil oli ilus suur Kohke korter, aga meil on ainult kaks tuba, aga kõrval oli veel kaks tuba ja see daam pidi homme ära reisima ja tal olid kõik mööblist tühjaks tehtud. Ainult oli teises väiksemas magamistoas magamisdiivan ja kõik varandus nii-öelda väärtuslikud asjad olid pakitud kastidesse, mis homme lähevad ära ja minul, noorel inimesel oli probleem, kuidas ma nüüd need kaks tühjaks jäänud väga ilusat suurt tuba, ütleme ainult kahepoolsed uksed, täiusat kahhelkividest, ahjud, mis väga ruttu ja hästi palju sooja, Andida pähe, kütet, vajaski, nii kuidas ma seda sisustan oma olemasolevaga. Vot see oli probleem. Istun ja imetlen nii, küll on mul ilus kodu. Nii, päeva jätk on õhtul poole seitsme paiku, meil raadio mängis käsku kuuleme. Kuule, pommitatakse, ei no see on raadiost ja seal peaaegu minul praegu on nii meeles jäänudki, peaaegu varsti kohe langesid aknad sisse. Adleri mees, elanud seal läbi paar pommitamist varem, aga seda ei olnud seal kunagi juhtunud. Vist see tekitas niisuguse tunde ja tõesti mürin oli üsna tugev ja suur ka seal ei olnud siis? Ei, see oli nii, et peaaegu korraga minu mälestustes on nii, et ei olnud häired või oli see häire siis see, et tundus, et raadiost, aga samal ajal pommid langesid. Nii on meie mälestus seas, tavaliselt oli meie alumist, teisel korrusel elas rätsepmeister Kattai, kuulus tema elas teisel korrusel ja varem oli alati niimoodi, et kui olid need rünnakud paar korda vist oli olnud varem, siis me läksime nende juurde. Ja meil oli niimoodi, et neli tähendab korteris neli tuba, aga kahe toa vahel oli niisugune vannituba tehtud ja me alati istusime seal. Ja alati meie jutt oli niisugune noh, siin veel vähemalt kildude eest kaitstud. Et kui nüüd tuleb pomm otse peale, no siis on selge, kõik, me saame surma, aga vähemalt kui on killud, siis me oleme siin kaitstud. Ja imelisel kombel. Vot seda ei oskagi öelda, millest see oli esimene kord, kus. Ta lapse panin korralikult põhjalikult riidesse, Endale võtsin uued suusasaapad jalga vana manti suusamütsi ja niimoodi me läksime nende juurde ja nemad ka seekord panid riidesse. Ta nähtavasti. Me tajusime juba, et täna on midagi väga tõsist ja oli meil ühine otsus, et me lähme alla trepikotta, sest meil oli niimoodi, et meil kelder oli, aga see oli umbsest õuest sissekäik ja seda me muidugi mõtlesime. Siia-sinna me iial ei lähe, sest see on ju suletud ring nii-öelda. Ja siis me olime all trepikojas meie meie peredega koos oli ka üks võõras mees sinna sattunud ju ta sattus siis selle pommitamise hetkel meie juurde, hüppas tänaval tänavalt sisse ja, ja tema oli muidugi väga, et kuidas tema nüüd saab koju minna või kuidagi, et ta saaks välja, aga see oli nii äge pommitamine, et tõesti, kui me seal all seisime trepikojas, see oli niisugune tunne, et oi, see oli nüüd väga lähedal. Kas hakkab maja varisema? Ei, läks Meelak. Jumal tänatud, jälle uus ja jälle uus, niimoodi. Kogu aeg oli niisugune tunne, et siinsamas, sinu juures kõik siinsamas ei ole mitte kusagil kaugel. Ja siis mees lõpuks ütleb niimoodi meile sealt, et näete, mis, et me peame ära minema, et ainuke väljapääs on veel minna raekoja poole, sest kõik Vabaduse väljaku poolne osa põles ja oli ikka puruks, sest tulid lõhkepommid ja süütepommid, samuti Vana-Posti tänav põles ja oli puruks. Ja siis meie läksimegi välja ja jooksime siis sinna raekoja poole. See Harju tänav oli kaetud klaasiga akendest, kõik see klaas oli langenud niimoodi, et. Ma isegi mäletan natuke seda, et uue suusasaapatallas nagu libe, aga noh, niimoodi ja me läksime jookstes, me jõudsime umbes võib-olla selle kohani, kus on nüüd Kirjanike maja sissekäik, seal oli siis veel võimalus korraks seal saksa ohvitserid väljas ja meid alla sinna varjendis just ema lapsega lasti alla mitte varjend, vaid keldrisse ja, ja nii, et mehed ja need jäeti nagu üles, aga meil siis natuke. Aga see oli ainult umbes 10 minutit, siis oli käsk välja, kuna kõik tuli järele juba. Ja siis me pöörasime üles, tuli, tuli, tuli tuli järele ja, ja käsk oli välja tulla. Ja siis Me keerasime üles vasakule poole Niguliste tänavale ja seal oli üks variant oli Niguliste kiriku vastas ja siis me läksime sinna varjendisse. Olime seal. Seal eriti ma ei mäleta, et oleks seda märganud seda hirmsat nihukest pommide raginat, õudselt kukkumist. Nii nagu olime oma majal ja siis oligi häire, vist oli esimese häire lõpp või esimese laine oli lõpetatud ja siis ütles keegi niimoodi. Tulime välja muidugi, ja Niguliste kiriku torn põles. Ja keegi ütles nii, Oisi peab ära minema, meie viskasime siis muidugi selle pilgu sinna alla, meie tänav põles juba nüüd seal Niguliste nurgani, kaasa arvatud töö, kodu. Kõik täpselt kõik põles juba nurga, nii just selle Niguliste tänava nurgani. Ja see põles kõik ja ma pean ütlema, sel hetkel ma vaatasin seda väga rahulikult ja see oli vist mingi niisugune tunne, et mõtle, kui tore meile melus. Soovi informbüroo Nõukogude informbüroo teada on, rääkis sõnaselgelt saksa sõjaliste sihtmärkide pommitamisest Tallinna sadamas ja raudteel. Tõtt oli, teatas niipalju, et tõesti pommitati. Palju oli, valet, teadsid suurepäraselt need, kes käisid pommitamas ja teavad ka praegu Eestis elavat lendurid, sõjaväepensionärid. Tõe ja vale vahekorda on teadnud kõik need 50 aastat ka tallinlased. Mina elasin Toompeal Pika jala tänavas neid maju anama, ela juba kui siit alt linna poolt sisse minna, kangelt läbi paremat kätt, kohe see müür, mis seal on, seal olid majad? Neli või viis oja. Mina elasin seal esimeses majas, mina olin siis kümneaastane poiss vastast majast, meil olid seal tuttavad ja me elasime neljandal korrusel mängisime kaarti, tavalist õhtut mutti. Aga neid häireid õhuhäireid oli ennem olnud suhteliselt, nad olid ja siis nad kadusid ära, ei põrandaga, mingit tähelepanu sellele ei teadnud siis niukene massiline värk tuleb. Siis asi läks hulluks ja siis läksime. Sellel majal keldrit ei olnud, variandid ei olnud, aga siis variandid oli nagu teisel korrusel trepikojas oli kõige kindlam koht ja olime siis seal köik nii õudsat mällu polnud keegi ennem kuulnud ja siis ma mäletan seal üks vanem mees või ütles, et kui pommivilinat on kuulda, siis võite kindel olla, siis ta peale ei tule, et see, mis tuleb pealse, tuleb vaikselt. Noh, see nagu tröösti minutit, vidinad olid järjest ja järjest need jõugud keegi kokku lugeda seal. Nojah, siis niipalju kui mul meeles on kell 11 nagu oli see esimese rünnakuvaheaeg siis läksime ülesse, aga meie aknadonis sinna raekoja platsi poole ja sealt lõik näo kardinal segamine, aknad koos raamidega sisse langenud olid ees, aga niimoodi noh, maha langenud. Ja aknast oli siis näha, kuidas Niguliste kiriku torn põles suure leegiga, siis ta tahtis nagu kukkuda. Ja siis hakkas nagu kuskile poole paremale poole vajuma ei kukkunud jälle ragises palju sädemeid ja siis tuli püstile vasakule poole ja siis mitu korda tegi niimoodi noh, mõnda aega ei oska nagu öelda, ei mäleta, aga ja siis lõpus kukkus alla, niiet kirikutorn sai esimese selle rünnaku, et puht siis oli vaheaeg ja siis üks tüdruk oli ka minuealine, seal siis meid lubati, küsisime, et kas me võime linna minna vaatama öösel peale sihukest suurt pommitamist ja siis läksimegi siis ma mäletan pika tänava otsas seal, kus praegu on kohvik, onju. Seal oli siis niisugune elektritarvete kauplus, seal Osram, pirnid olid, akende pole, takt, olid purud, kõike, pirnid olid seal segamini. Siis raekoja platsini läksime aga seal nisukest tuld ja möllu täis ja rohkem ei ole olnud minna ja tulime tagasi. Vahepeal seal korrastasid tuba nii palju, kui see võimalik oli, aga seal jäigi pooleli uus ja läksime jälle sinna teise korruse peale ja ja kell üks algas uuesti. Meid oli kutsutud külla mehe Harri akadeemiline poeg ülikoolist. Temal oli sündinud jaanuaris väikene Peeter. Ja nad elasid Männiku teel. Ja meie olime seal külla kutsutud ja oli mõttes, et teeme üks bridžiõhtu seal. Tule all oli söögituppa traplex üles ülevalt, teisel korrusel oli seal, kus laine oma pisikest peetat mähkis ja, ja see noor ema tegeles oma pisikese pojaga. Ei saanudki kuigi kaua mängida, saime alles alustada. Kui valgus läks, oli natuke mürinat ka kuulda, Männiku teed seal natuke, Kaur, elekter kustus. Poisid olid muidugi juba siis nagu mängu tavaliselt pole midagi, paneme küünlad põlema ja, ja mängimaga edasi. Tol ajal olid ju kõik toad pimestatud. Pimedus paberid olid akendel ees ja mina läksin, vaatasin sealt papi vahelt. Mis mõttes linna poole, pilt on suured jõulupuud hüppasid taevas, kohe läkski nii. Ägedakse pommitamine, meil tuli minna alla keldrisse. Seal olime siis meie. Ja veel seal majas elas üks abielupaar, neil oli üks niisugune 10 11 aastane. Põeb väga kartis ta karmis nagu pohmid ligemalt tuli, siis ta karjus appi. No ja nii siis läks nii nagu täikad. Kõva mürin oli ja vahest ligemal vahest kaugemal ja ja niikaua, kuni tuldi juba siis meie peale ja tulidki niimoodi, et meie jäime just kahe pommi vahele, jäise maja. Aga õhusurve, see purustas selle maja küll üsna armetult. Aknad olid muidugi seeski kardinad ja pildid seinte pealt ära ja siis klaasuksed katki ja ja tuld, lõi selle akendest sisse ja nii ja kolmas pomm tuli kahe maja vahele ja neljas Pamsis naabermajasse sisse selleks põlema. Ja kui me jälle rahunesime natuke, hakkasime vaatama, et seda noort ema last lapsega ei olnudki. Keldris läksime üles, seal oli see pilt, oli küll kole. Te läksite koos üles, läksime koos ülesse, jah, ja seal oli, seal oli, seal oli, aknad olid sissekardinad eest ära, aknad purud, kuidagi kõik segamini, justkui oleks mingisugune läbiotsimine, läbiotsimine oleks olnud, kõik oli segamini ja see vaene ema, see oli nii kohkunud, seal hoidis last süles ja ja rääkis, et tema oli hoidnud, kuulnud ka pomme, vihinena hakkas alla langema. Või pommid õieti seletasid kordamööda, eks nagu peod eestlaselt neli pommi alles selleni, pommi tulid neid. Ja vaene ema oli, hoidis last seal süles ja värises ja siis rääkis, et temal vastu ahju hoidnud ja laps oli jäänud kušeti peale ja siis vaatasime, et ahjus oli seal midagi üheksa pommikillu jälgi oli ja pärast selgitati ära, et kussetis oli seal 11 kildu. Et need olid nähtavasti nüüd lõhkepommid andsid palju kildusid ja mõlemad jäid terveks ja mõlemad jäid terveks, mitte üks viga, nendel ei olnud. Mina sain sellest teada, mina elasin toidutänaval Vabaduse puiesteelt kõrvale ja esimene pomm kukkus üle tänava ühte väikesesse majasse. Ja see äratas nagu ülesse, seal majas elas üks ideeline kommunist. Ja nii palju, ütles siis sedasi, leidsid oma poisi. No ja selle peale riided ja läksin jala tallinaks minema, aga seal nõmmel oli öö, nii valge, need küünlad, mis seal üleval Tallinn kohal olivad, oli nõmme valge massi pommitama, käis kogu aeg. Esimene esimees surnud, nägin järve kohal, pomm oli kukkunud puuokstest, seal plahvatanud ja siis all üks noormees oli surnud. Nimelt läksin edasi Pärnu maanteele linna sisse ja kui ma jõudsin Koidu tänava algusesse, siis Koidu tänav Khani pikalt vaatasin, tuld oli täis. Ja kui vaatasin Pärnu maanteed mööda linna poole, siis ei olnud enam maantee, vaid sili jõgi. Sellepärast et need veevarustuses olid puruks lastud. No ja läksin siis, kui need Tõnismäele Tõnismäel nägin, ma ühe inimese tänavad olid muidu inimtühjad, hüüa, täitsa tühjad. Läksid Pärnu maantee, mida edasi ja siis esimene rõõmulisi, vaatasin, kõik need suured uued majad, kõik on terved, see tegi mulle rõõmu. Ja sealt läksin edasi, tulin siis Estonia eest läbi. Ja Estonia ees ma vaatasin, kaks tiibklaverid on välja tõstetud. Niisugune mõte, et küll on rumalam, nüüd tõstavad uulitsa niukesed alli asja. Läksin siis sinna Estoniat, vaatasin, et uks ei ole, astud sisse, juhatasin Tarlas Bastis. Aga üks, mis sel ajal oli see käimine, teate tohutu torm, see nivoo ainult seina mööda võisid edasi minna. See oli tuletorm, tulekahju, torm, ma ei teadnud ka, ma mõtlesin, kuidas siis täna nii tormine päeval. No ja siis jõudsin sinna Tartu maanteeotsa Tartu maanteel täitsa tule sees. Ja paremat kätt oli ju ana moderni. Kino oli seal, see põles ja siis vasakul pool olid need kompashi tänavate komplektid seal, kus Viru hotell nüüd on. See oli puulinnaosa vanad majad, kõik seal üleni. Tule. Ma vaatasin, Tartu maanteelt sisse ei pääse. Ma tahtsin Raua tänavale minna. Pritsimajas läksin Narva maantee juurde, Narva maanteel, parempoolne pool põles, see on lai Osaiad, vasak pool oli vaba. Seal tuli mulle vastu minu kodukandi tuttav mees, meie bussijuht kasuks, oli kaenlas ja kiitis, et oh, näed, päästsin romantik. Homo, kas see läks, inimesed tormasid, põgenesid pommide alt välja, teie läksite pommide alla, mina läksin pommi talle ja läksin rauana lavale Raua tänav alla sinna alla, nagu seal oli väga hea varjend pritsimäel sinna läksin siis mis see esimene pommitamine lõppes, ära sisi vaikseks, aga linn oli tuld täis ja tohutu torm, mis oli noment saadete sisse Imanta tänavale. Manta tänav juures oli üks meie tuli, masin kustutas, oli seal ja kaitseks, aga kaitsta polnud, et ei olnud ju tänavalt täna. Ja see seisis seal ja siis seisad yhe pommisadus eest, tuli hästi tihedalt, aga vaat huvitav, mingisugust hirmutunnet ei olnud. Jõudsin siis sinna koolimaja juurde, see autojuht veersalu oli seal selle varikatuse all, mis trepi ees ka seal vaatab ka, kuidas sisse pommisadu andma, küsinud kas on, on ikka teine tunne, kui katus pea kohal, Snoop kindel tunne on. Ja siis oli käsk, et see masinat ja minna raekoja platsi vaekoda kustutama, tema läheks autoks enne ja mina läksin siis Raua tänaval tagasi. Tuletõrjeautod olid siiski väljas kõik linna peal ja aga teise pommitamise ajal sai inimesi palju tato, ronisid oma keldrit sest välja ja ei teadnud Carti ja see tuli nii ootamatult ja siis ei pandud neid küünlaid käänab üles peale, on siis antikohani umbes küll, et polnud enam vaja, sest linn oli valge, linn oli edule, Merise pol küüneb ajajana. See pommitamine ei olnud mitte sakslast, ta nagu ta hiljem seletas, siin Eesti rahvale, et sakslaste pommitama see oli meie jaoks mõeldud. No mina olin üksi, kodus, elasin Kentmanni tänavas ja olin vannis käinud, sest vannis käidi päeval sellepärast, et õhtu hilja võis tulla häire ja siis ei tahtnud hästi minna. Ja olin vannis käinud ja tuli ootamatu sõbranna mulle külla ja istusime seal koos siis äkki olid hirmsad sireenid, millega me küll olime harjunud, aga niipea, kui me nägime, neid nimetati jõulukuuski, siis me võtsime tõesti palitud, panime selga ja läksime Kentmanni 20, kus oli varjend meile ettenähtud ja seal oli siis väga palju inimesi ja oli ikka väga sumbunud ja hull. Aga mulle on meelde jäänud, et mingisugust paanikat ei olnud, inimesed olid väga rahulikud ja mispärast ma arvan, seal oli üks isa, ühe väikese lapsega ja see väike laps oli muidugi ta ei saanud aru, mis on, ta oli niisugune viie-kuue aastane, ei saanud aru, mis on, aga midagi ta tunnetas. Ja seisa, ma ei mäleta, aga mis ta rääkis, aga ta rääkis temaga nii rahulikult, et kõik see seltskond, seal, see mõjus, temal ja minul on tänini meeles. Pommiplahvatusi oli siiski kuulda. Ja miks ei olnud, see on maja ikkagi on vaja ainult see ei olnud ju variant, see oli lihtsalt nimetatud oriendiks, vastas põlesid maja täpselt, kuhu need pommid kukkusid, seda mina ei tea, aga me kuulsime, ikka tulid ja niisugune mina kartsin hirmsasti seda pommitamist, sest kuidagi olid nii abi. See oli mingisugune niisugune Fosmošeer, mis sul seal teha, istud ja ootad oma saatust ja siiamaani ma olen tänulik sellele noorele härrale, kellel laps kaasas oli. Ma ei oska sedagi öelda, ma olen lugenud nüüd lehest, et olevat põmmitamine hakanud pool kaheksa aga see oli siis teise aja järele, see oli siis Kesk-Euroopa aja järele, minu isa oli krati vaatama toonias, mis muidugi pooleli jäi. Ja see oli ikka üsna kenake aeg. Ja kui me siis, kui ma siis välja sain sealt sõbranna elas kaupmehe tänaval, läks vaatama, kas tema isa ja tema omaksed on seal veel. Ja siis me saime kõik meie väravas kokku, meid oli neli inimest perekonnas ja kõik. Me trehvasime väravas, aga see oli ju esimene pommi domine, kes arvas, et see tuleb varsti. Teine isa oli teatris, isa oli teatris, tuli sealt ära pintsaku väel valit, palitu sai järgmine ja sellepärast Estonia garderoobi täiesti puutumata. Aga ema oli tööl, ta oli õpetaja õhtukoolis ja tema tuli kahjust, mees tuli ka just siiani. Me saime. Aga siis me läksime mehega õieti tema töökohta puhkama, sellest me ei arvestanud, aknad olid läinud, kõik oli läinud, aga maja seisis ju. Ja kui me siis hommikul tulime, meil oli suur aed, seal, seal on praegu veel kaks. See on seal, kus Riia pood on. Seal on praegu veel kaks kastanipuud meie aiast ja siis oli seal oli üks süvend ja sellest siis isa parimat see peal ja mitme teki all magas, sest ta oli nii palju kui võimalik midagi välja tassinud, aga võimalik, kõik oli väga vähe. Kodu läks jah, aga mis mul nii meeles on, jällegi paanikat ei olnud, ei olnud pisaraid ega hüsteeritsemist, keegi ei nutnud oma varad, aga mul oli üks tädi, kes kellel oli Kopenhaageni serviis Kopenhaagenis Rudiislamas õue peal ilusti. Paljud esemed olid terved? Ei temagi, kes nii väga asjades toolis temagi, mitte üks sõna ei olnud, kõik oli, mitte et ükskõik, oleks olnud, aga ma saan aru, et see õnnetus oli nii suur, et ta oli juba ülisuur pisarate ja halamise jaoks ja kuidagi kõik vist leidsid mingi ulualuse. Anti ju ka midagi mingisuguseid, talonge sai endale osta natuke pesu või midagi, asju ma seda ei mäleta, kõik. Aga, aga see oli hirmus. Ja reedene päev mul oli niimoodi, et oli ikka koristamise päev ja koristasin kõik toad ära ja kõik ja siis mul oli Mu mul oli kaks tütart, olid need olid, üks oli nelja aastane, teine on 12, nelja aastane, see oli haige, arst käis ja temal olid läkaköha arst kirjutas rohtu. Et aga siin elab keegi, midagi ei olnud millegiga sõita ka ei olnud, biv tuli kõik jala minna, siis arst ütles, et minge sõna Narva maanteele ja sealt ma sain siis need rohud. Tulin siis ärandada Narva maanteed jalgsi, kepin jälle koju tulema ja Harju tänastelt innuhkurleva kõrval kohe vaatasin, seal oli mingisugune vägisi film. Ja mina jäin koeraks seisata, ma mõtlesin, et kui läheks sendi vaatama, et mis see nii on, et mul natuke oma meelt lahutada ja läksin, siis sain sidet siin Pireti ja sain siis sain aga istuda. Ja siis tuli see reklaam oli ette, tuli selle pildi nimi, aga see läks kohe momendil ära, nii et ma ei teagi, mis see oli. Ja peale selle tuli teine kiri. Et kõik kindlusolijad varjendisse ninna nuiasid hakkasime, võiks kõik puge, aga mina olin veel, mul oli niisugune olukord, et ma ootasin last. Läksin siis kõiki välja, aga ma olen niukse niukse olukorrast juba olin ja üksi niin naisterahvas ja mis ei uskunud, seal oli nii palju rahvast, aga see kino, see oli niisugune, kui läksid tänavalt sisse, see ei olnud mitte kohe kilosed. Niukene kangialune oli kõik, ei otsena kangi alla seisma ja siis oli niimoodi, et uks, mis läksin, näär harjunud tänav ja seal oli vastakad ja teisel pool oli ka üks pääse, see oli mingisugune oova pärast tuli välja, et see oli seal kovlev, joob. Noh, ja siis olime seal siis esile ja siis iga kangi all kõiki rahvas seisis kõikjal ja mina muidugi käes, kus ma mis teha, ei tea ju, aga seal üteldi küll mingi varjendasimise vanem siin mina ei tea, kus varjendit üldse olijaid jäänud midagi. Lennukeid kuulda veel ei olnud, oli, nukid, käisid üle meie peade ja siis mis rahvas tegin, ma vaatasin, kõik, panid vini moodu, küüru ennast. Ja ma ise pärast siis ma ütlesin, mis asjale pürudel nagu pomm tuleb niikuinii. Oled köres, oleldideeride oled niikuinii läinud, aga nii oli, aga siis seal üle selle vastas selle Harju tänaval vastu seda kino oli jälle üks Keenia kauplus oli seal niimoodi ja siis oli tuli järsk, oli nisukene, krahvatus ple niisugune kõik. Ja sealt läks kõik see Põneva see maja näha poe katusel kõik põles ja ja inimesed läksid paanikasse kõiki, no ei tea, mis teha ja kist tahtis sinnapoole siis seal oli saksa ohvitserid, see tuli kohe ütles niimoodi, et olge vait, olge vakka. Louie Ruja rahustage, et ärge ärge sinna tänavale ei tohigi minna ja ei lähe, tähendab mingisse nõue, minge sealt sealt, saate minna varjendit Sitesse, noja. Eestit hakkas siis minema, mina mõtlesin, kus see varjend on ja kuna ma lähen ja Marika niisuguses olukorras kartsin hirmsasti kõike. Ja, ja siis vaatasin juba, kõik hakkas ära minema, siis üks mees läks seal minu ees, seisis, läks, mina mõtlesin, ma lähen nüüd selle mehele järgi, et kus see mees läheb, et ma olen ka siis seal neid ikka varjupaika ja näksi, õnnitlen. Sain selle õue peale, aga seal oli niukene niuke üks uks ja ise sealt uksest sisse läksin, siis sellest temal ka järgi. Kuus c5, vaat ma ei teadnud, ma nüüd räägin. Ma ei teadnud isegi satsid, kumma lähen. Ise mõtlesin, kuhu ma näed, kui seal inimene läks, tähendab. Ja ma läksingi ka järgi ja seal oli siis saksa sõdur, seisis Watsoni trepp läks alla, see läks kelder. Sain aru, et kelder on ja sõdur oli nii, ta vaatas linde, nägime, said mu olukorrast aru, andis mulle käe ja ulatus mul käia ning trepist alla. Ja siis ma läksin ruumi, vaatasin, vaatan ringi, Simson, ostsin toidukelder. Ja siis ma nagu pärast hakkasin mõtlema, nagu taipasin, tead, et, et see on, mis kulgu röövilised, toidu keeliter. Ja seal oli juba rahvas nii palju sees. Pommitamine kestis, kogujad, pommitamine kestis ikka kogu aeg, tegi Olde lõpuäärelinnad ja Kremli kuskil löögiga, nagu kaugemal oli ja kõik ja aga seal oli siis niimoodi, Keller oli ja seal olid siis aken olid kottidega liivakottidega täis kaetud kaeviga ja, ja siis oli niimoodi, et kui me sinna sisse, siis läksid kindlust, siis ooteseadi vaatesse, mis teha, aga siis ei teadnudki keegi midagi. Siis tuli see ülevalt tulivad. Sealt selle hotelliteenistujad tulivad kaks naist alla ja rääkisid midagi omava, mina olin kogu aeg kõrv kikkis, et mida nad räägivad. Ja siis kuulsin, ta räägib niimoodi? Jah. Et ega enam nii kaua ei ole oodata, et et Lähme, lähme toome riided ära ja nad läksid siis ära ja siis küsiti nende käest, et mis ta ütles, nii palju ülevalt, esimene korrus, sündmusi seal, seal oligi, kõige ülevalt, tähendab, esimene oli juba põles. Oma riietega pall mantliga, mis nende seal oli, Tõivad need kõik sinna alla, keldri käitsisidega keldrisse. No ja siis juba inimesed hakkasid juba paanikas nagu natuke läksid juba ei tea, mis tuleb teha, et et kuidas see välja siit saaks, juba tuleb, et inimesed tahtsid pääseda välja, peolt põleb ja pead põlet, siis otsustasin, et niimoodi, et võtavad selle akna sealt lahti, et hakkavad sealt ei olnud kõrge hüpata, tegime ukse lahti, siis seal oli šveitsi rollis learningu korraldaja, seal korrast sõitsid restoranis õitsejad, tingivad akna lahti, inimesed hakkaksid hüppama, sealt välja. Aga juba ülevalt maja põles kõik juba ülemised korrused. Ja inimesed läksid sinna peale ja mina siis tahtsin ka minna, see aitas mind veel sinna aknalaua peale, et Vena siis ka ja Sizelatsivad seal mitu tükki hüppasid välja ja kõik ja ja mina siis olin juba ka niimoodi kükakil seal ja nüüd aga nüppama. Ja juba pea nii ja ka ma ei tea, mingisugune instinkt, mis on väelast, inimesed võitsid ära hüpata ja tõmbasin midagi pea nii ja nagu te teate, on masin, siis sealt ülevalt tuli niisugune nii pikk, umbes ümmargune niukene, no maja servast, tähendab see, see põles, oli kõik. Ja teate Ning kohe vaikseks ja ma mõtlesin, et jumal, mis siis on, et ei minale. Ta tõmbas õigel ajal öelda, käed on, ma ütlen nii, üks mingisugune vägi mulle ütles, et ära ju Õppa ja pärast põlevlauajupi palgiots, palk, ümarik niukene oli niisugune pikk ja niuke, see oli kõik leekides, hüppas kohe seal akna juurest ja Sten maha ja jäi sinna maha ja peale selle enam keegi jopanud ja mina siis vihkan, ma ütlesin seal peale siis Šveits üritab mul niimoodi. No mis te teete, kas te hüppate veenmas näinud väänama? Praegu küll ei hüppa. Ja ta aitas mind siis maha ja panivad uuesti seal akna kinni, panime kotid seal, näete, ja kõik niimoodi. No ja põleva maja keldrisse? Et ülevalt juba põleb, kui kõrgelt ta tuli, ma ei tea, aga, aga ta ikka juba põles seal juba kõik inimesed võtsid, mis teha, ei saa midagi teha, nüüd välja ka ei saa kuskilt ja ja siis hakkasid lambid elektrilambid, aga sina oled juba niimoodi virvendama ja kõik diateni, muidu iva põles ja kustus. Põlesime bussiga inimeste, hakkad juba mõtlema, et küllap on juba lähedakse. Ja siis ma ei tea, kui palju seal aega läksod, nii ajas videol midagi ütelda. Järsku siis käis üks igavene prähmakas, iga niuke, kõik tuli kaela. Seal muidugi kivid ja praht ja mis seal kõik oli nii ülesse õhku sees ei olnud. Nii et inimesed ei saanud kingade ku tantsivad kõik diad ja midagi ei näinud, aga kuulsin küll, kes kuulis, aga mis teha ei kušett, kude välja saaks, kuidas välja saaks. Siis oli lausa pinna Bonni koguni nagu oleks kuskil maa all olnud kohe niimoodi mitte midagi. Siis hakkasid inimesed sõeluma nagu läksivad ikka kuskile ja seal olid siis nii time käia, seal olid toolid ja mis seal kõik olid maas ja kukkusin seal tooli kookuseni peale üks kord ja teist korda siis oli üks, aitas mind ülesse üks inimene seal. See on nii, kui tundsin, et see oli meesterahvas, aitas mind ülesse ja siis ta hakkas minema, siis ei hakka siia, kõik reasime, tundsin reast läksid ja siis minu ees minagi astusin niimoodi käega, kes seal on ja pakkisin, vaatasin pöönon, sain ära, just meesterahvas on, siis olid need põeladega mantleid moes loitsima võõras kinni, praegu ma naeran seda ja ise siis omale, ütlesin sinna lahti lase. Niikaua kui käid sina nii kaua, käin ninaga külmasse ikka kuskile välja, pääsen. See hirmus aeg siis oli valves, siis oli valves, aga siis ta oli teise nimega siis Stahli kutseline tuletõrjuja ja õhta, kuid siis korra öeldi nii, nagu vilksatas niukene asi läbi, et täna tuleb rännak. Õhurännak tuleb, aga noh, keegi ei oska tõttu. Pole olnud ja ei, ei teanud arvata, järsku hakkas sireenid huilgama ja väljasõit ja siis oligi, kui te väravast välja sõitsite, oli teil teada juba, kuhu te sõidate ja siis keskjaam ütles ära. Siis oli küll ütelda, mõtlesime teha, mis, mis nüüd lahti on. Vaatasime terve tänava. Mõtlesin, võttis vaid esiti, veetis kohe Niinu keeletukse. Nihuke hääletas südamega, vaatasime, kuidas juurde Ciscus rahwawski saavad. Hakkasime kustutama Makeeruse, panime kaks voli kolili välja. Natuke saime töödata, vett ei ole vesi, vesi-kanalisatsioon see pihta ja, ja tänav oli vett täis, lihtsalt, aga, aga meie vett ära ei saanud. Ja siis me võtsime kõige rohkem, kus oli aksima ammulist peale, et seal kilu just töötas ja rahvast oli sees ja hakkasime surnute asju, ma mõtlesin muidu vahime kustutada ei saa ja ja esiti võtsime ikka tasa elukesi. Pärast vaatasime, me olime nagu lihunikud lihtsalt kohe võrega koos ja seal polnud vaadata, kuidas sa võtad teda või et saab sära. Kõnnide peale panime reid, kõlas Ginust, tassisime välja. Asja ei tulnud ettegi, et vot nüüd arstide kutsuda või seepärast tuli möllas ja no vaated sa ise sisse ja üks asi oli see te pääsesite kinosaali siiski sisse ja välja või nii palju, kui meil vett oli, sai sinna lastaga, mis oli, kaitse, oli nii, pole vahe, kõik tuleb päästa, otsib kõigepealt neid, kes seal appi karjub ja ja mul noh, toolid olid seal risus ja toolide vahel olid ja kes natuke jõujõud oli see, et alla selle teisi ja tahtis ise ikka välja roomata sealt ja aga no seinad olid osa maas juba kõik, kuidas pomm oli, tuld. Kes sai välja, sai välja, aga paljud, kes sealt välja said, see oli nii palju täis, midagi. Hull oli. Lihtsalt kõnnitee oli veel nagu puureid laudud laipadega. Ja kole pilt oli. Me panime ilusti, panime, kelle käsi, kelle all panime ikka enam nii koht oli omad kokku, kõik pärast seda enam aega vaadata. Mõtlesin, et kui me hakkame niimoodi sättima, et siis siis me ei jõua midagi teha sinna. Siis ise mõtlesime, et eksinud tuttavaid ole ka, mõtlesin isegi sugulasi, võib-olla et on, aga kes need ära haru sai, sest see on nii kiirelt sai tehtud, et tühjaks teha teda. Inimesed ära sealt, et ei taha ka ta just põleb ära seal ja. Päästsime niipalju kui päästsime. Ma olin seal, on lennuväeteenistuses ja juhtusin just sellel perioodil olema Tallinnas lihtsalt olid siis need kaitseabi nõudmisi üldiselt ori selles õhuruumis seal ette nähtud õhutõrje, ma mõtlen, ja samuti baseerus Tallinnas Lasnamäel üks ööhävitajate eskadrill sakestymotilisedastaflix, seal on üheksa lennukit sakslastest kaadrilis. Sel ööl oli paraku ainult viis tükkidest stardi klaarid. Ja kui nüüd rääkida neid pommitamise järgseid andmeid, mis tuli meediaülese sinna Ülemiste staapi siis meie õhutõrje oli siiski algul olnud niivõrd tugev, et nende plaanid tud või käsu korras antud 3000 pealt pommitamine, aga üldiselt pommitamine viidi läbi kusagil nelja, nelja ja poole 1000 pealt isegi kohati 5000 peale. Muidugi, järgmine see teine voor juba siis oli, linn põles ja oli muidugi tabamusi, kindlasti kaaned õhutõrjepatareidel. Sel puhul oli see juba rohkem hajutatud tõrje aga tõrjes siiski olemas. Ja nüüd kõigepealt paar sõna selle hävitushävituslendurite kohta, nendest viiest mehest, kes siis seal õhku tõusid oma jõu 88 sade peal. Need olid ööhävitajad, need ju 88, niisugune häll sakslaste sõjamasin, mida oli võimalik kohendada, nii pommitatakse kaugluurelennukis kui ka kui ka hävitajaksel puhutades monteeriti külge vastavad kahurid. Nii et tal oli päris tubli tugev tulejõud. Ja tookord siis nendest viiest mehest nagu hiljem siis raport. Ta teatas. Stahl kapiteen, tema lasi viis pommitajate alla ja üle, nii et mehed siis. Nii et kokku 16 Vene pommitajad, ühesõnaga lassid hävitajate poolt alla, päris karistamatult nad ei käinud, rei ei käinud ja siis nii nagu hiljem siis selgus oli, tähendab allatulistatud ja need, mis siis pihta saanud lennukid pikapeale kaootilised on kõrguse ja lõpuks sunnitud ikkagi ka maha tulema, Ovi maha kukkuma siin Eesti territooriumi, ütleme, kuni Narva rindeni neid oli kokku kusagil 37 38 lennukit. Aga muidugi, nördimus oli suur, sest see oli näha soli puhtal kujul linna hävitamise, mitte miks ta strateegiline pomm esitamine. Sest et Balti jaamas vist ma ei tea, kas oli kolm või neli tundi, oli, olite rongi väljumine siis hilinenud ja siis olid raudteed korras, jällegi liiklus, toimus, sadam ka peaaegu mitte midagi saanud. Jah, ja see on ometigi väga strateegiline koht. Me töötasime mõlemad Estonia, teatas riigi ringhäälingus. Läksime siis oma vana töökohta, vaatame seal üleval kõik põles ja põlesid teate üle veel. Büroo oli kolmanda korruse peal, kus oli sinine saal, orkestri harjutussaal oli sealt haaratlus, seal uksest otse edasi oli riigi ringhäälingubüroo ja bürooukse taga jäi siia sinise saali ette koridori olid heliplaatide kapid. Ja need heliplaadid põlesid seal kõik püsti. Need hõõrusid lihtsalt oli niuke getod penitsi kõrval kõik kusid. Minu teada oli meil vist midagi, 3000 plaati oli vist tol ajal. Kõik hävisid. Ja võib-olla seal mõnes riiulis ehk oleks olnud veel terve ikka, aga, aga kõik tundus nii hirmus, lootusetuna. Külje pealt saime ülesse, nimelt oli keskosa sul trepid, sealt ei pääsenud seal, keskus oli põlenud, aga külje pealt läks niukene. Kiirtripp läks peaaegu keelte või muud, see oli vis kontsert. Saali poolt selle tagant kontsertsaali tagant tagant. Seal oli üks töökaaslane, töötasin siis tehnilises talituses, üks töökaaslane oli seal siis olnud sel ajal valves ja oli siis lõiganud lihtsalt mõned võimendajad ja mõned mõned seadmed sealt välja lõiganud ja need viinud keldrisse ennem kui see tuli sinna läks. Aga selle kõige hirmsam jubedam lugu, miks meie nii-kui-tuttavate ringis juhtus? See juhtus siin samas Koidula tänaval kasse majale nüüd 11 või 13 enam hästi ei mäleta. Seal elas Tallinna keskmeierei juhataja. Nemad olid maja keldris olnud ja muidugi elektrivalgusel eredad pimedas. Ja pomm tuli seal õue peale õuele. Ja kui keldris, siis see lubi ja ta prahtki hakkas alla baaris ja nad arvasid, et maja langeb meile pääle. Ja tema naine ta kõrval vajus. Seda kukub. Ta oli võtnud naise kätele, et toob välja ruttu, et, et kindlasti väriseb, aga väljas oli valgem kui päeval. Jõulupuid põles seal tohutult ja tulekahjud Ja väljas, nagu ta õue jõudis sinna, siis ta nägi, et ta naine oli ilma peata. Õhusurve oli tal viinud pea ära ja ta naine oli seitsmendat kuud rase. Et see mees on ainukene inimene elus, keda ma olen näinud. Et ta on tulnud vastu. Paar päeva hiljem nägin teda. Ta elas siinsamas ligidal tööl, kes siin Jakobson. Ta oli muutunud täiesti valgeks brünett mees ja ta oli täiesti valge, nii et ta oli nii kui nii kui nii kui vesinikuga pleegitatud, nii ühte musta karva peas. Me tulime ära, läksime Pelgulinna Mul õde elas roo tänaval. Läksime tema juurde koju ei olnud enam, ei olnud kusagile minna ja läksime tema juurde, nemad õnneks Pelgulinn jäi terveks. Ja mis ma, mis ma Ullo tuleb tänaseni meelde see mõte, mis ma siis mõtlesin, kui ma vaatasin Toompeal ja ma mõtlesin, jumal tänatud, see jäi terveks. Isegi sel hetkel tõesti mul ei olnud, nii et ah, et näed, mis Tarjudona pidi minema või nii, aga mulle mõtlesin, et jumal tänatud, et see toode jäi terveks kõik oma selle vanalinnaga ja niimoodi, et mul oli sellest nagu isegi seal niisugusel. Vaat mul on tunne, et teatud inimestel tekib niisugune suur rahutunne, kui on olukord väga raske. Ja siis sellest siis tuleb misuke imeline mõtlemine. Ja mis ma pean nüüd ütlema teile just selle käigu nagu lõpuks või mis oli kõige imelisem? Terve selle loo juures on, minul on muidugi üks niisugune pika unenäod. Siis ma julgen teile lõpuks rääkida, ma nägin üks kuu või rohkem ennem ette ja hommikul räägin, kuna mul on juba koge minu vanad kolleegid, kõik teavad, et mul see viga on nii-öelda. Ja ma nägin sellise une ja hommikul ta sees on jumal, kui kohuta tundma, nägin, et mõtlen, kõik Harju tänav oli puruks pommitatud, see oli kuu ennem umbes kuu või rohkem ette, ma ei oska öelda kuskil jaanuaris, ma ei oska öelda seda praegu üks kuu aega vähemalt ette ja ma näen niisuks une. Ütlen hommikul, kohutav, et mõtle, ma nägin täna unes niisugust asja, et Harju tänav oli puruks pommitatud, põlenud ja Niguliste kirik k aga Niguliste kirikust need pühad pildid, maalingud olid langenud meie maja varemetele. Niisugune kummaline uni.