Tänasest silmaringi saates jätkame selle aja uurimist ja selle eesti inimese uurimist, kellele 19. sajandi alguskümnenditel saabus lõpuks kauaoodatud priius, aga kahjuks mitte sellisena, nagu nagu meie esivanemad sellest sakslaste rõhumise all unistanud olid. Ja teie, Malle Salupere järjekindlalt ja väsimatult püüate meile seda eelmise sajandi esivanemat lihas ja luus siin silme ette joonistada ja millest ta siis täna, millele te siin tänu tuginete, kui seda eestlase kujusin meile tuttavaks teha tahate, osalt? Et jällegi nendele arhiivimaterjalidele, mida ma ise olen uurinud, aga siis on jällegi üks üks kena raamat ilmunud täpselt 30 aastat tagasi 1962. See on Johan Kahk Eesti talurahva võitlus vabaduse eest. Kuna ta on ilmunud ainult 1000. eksemplaris ja, ja veel nii kaua aega tagasi, siis vaevalt kuigi palju inimesi on, kes teda tunnevad, aga samal ajal selle alapealkiri on talurahva vastuhaku diarahutused 1000 816828, sinna just see vabaduse väljakuulutamise ja nii-ütelda rakendamise periood. Ja siin on tõesti jälle, nagu me juba eelmisest raamatust rääkisime, väga ilmet. Gadja ehedad näited selle kohta, et talupoeg sugugi kõigepealt ta ei vastanud sugugi mõisniku ettekujutusele sellest laisast rumalast ja tuimast talupojast. Ühest küljest. Ja teisest küljest ta muidugi ei vastanud aga sellele ettekujutusele, mis meile osalt nende baltisaksa ajaloolaste, osalt meie enda üleoleva suhtumise tõttu kaugetesse esivanematesse, kes meile tunduvad kindlasti olnud olevat väga, väga rumalad, lihtsameelsed ja üldsegi peaaegu mitte mõtlemisvõimelised. Ja vaatame siis, missugused nad niimoodi olid. Muidugi need vabaduse ideed ja püüdlused hakkasid peale juba varem ja jälle tänu nendele valgustussajandi ideedele tänu tänuga prantsuse revolutsioonile, tänu need kõigile nendele vabadus, võrdsus, vendluse ideedele läks niimoodi ka talupoegade vabastamine või vabaduskirjade andmine, seda on eriti palju mõisnike poolt tehtud just 18. sajandi lõpul, jaga veel 19. alguses kuni uute talurahva seadusteni, siis millegipärast see hoog vaibub. Aga nagu kirjutab, üks mõisnik, kes muide selles eelmises saates tsiteeritud Aleksander fon, Rainil Campi vend Gustav von Raine Karp. Need vabaduskirja tanti küllaltki tihti inimestele, kes kas olid lihtsalt mõisnikule millegipärast tüliks ja ta tahtis neist lahti saada ja laskis tal siis minna iga nelja tuule poole või siis nendele, kes olid talle kuidagi osutanud teeneid või südamelähedased, tähendab, olid olnud kaua aega mõisateenijad või mõisaametnikud. Ja siis tänuks selle eest sai, sai ta koos oma suguvõsaga järeltulijatega vabaduse. Aga noh, see oli see seltskond, kes niigi oli harjunud nende tavaliste talupoegade oma suguvendade peale veidikene ülevalt alla tema. Ja siis nendest saigi see juba tolleaegne kadaka, saaksite seltskond ja Gustav rännen Campi arvates üldsegi mitte ühiskonnale kasulikud inimesed teda aga tihti noh, lihtsalt päevavargad. Kuna nad olid hariduseta ja, ja ka talumeheks hakata ei tahtnud ja ei olnud võimelised olema ka mõisa valitsejateks, noh ja jäi neil üle ainult siis kõrt meesteks hakata. Noh, see oli see seltskond, aga küllalt palju talupoegi sel ajal ka taotlesid vabadust, tähendab need, kes 18. sajandil ei olnud pööranud suurt tähelepanu selle peale vabast seisvusest pärisorjaks tehti või sellena arvele võeti, aga nüüd nad hakkasid oma õigusi taastama ja neid protsesse on päris palju just jälle selle sajandivahetuse ümber. On ka teistsuguseid ilmekaid, näiteks Helme oli 1805. aastal on Helme mõisa endine aednik omanikkonda teisele mõisnikule laenanud või kinkinud, ei saagi päris täpselt aru, aga ta on seal kah ilusa aia ja pargi teinud, aga mõisnik oli lubanud talle vabaduse anda ja nüüd, kui ta annab ta ära teise mõisasse talu paljad, pöördus kohtusse, seal tulebki siis välja noh, selle suhteliselt inimliku mõisnikud, Moritz von Kerstorf, kes ka on selle talupoegade vabastamisega seotud natuke, aga tema ütleb, et tema ei kavatse selle ühe talupoja pärast minna oma naabriga tülli ja kui talupoeg oli nii rumal tooli uuele peremehele 200 rubla maksnud vabaks laskmise eest, aga hartale vabaduskirja ikkagi ei antud, et et tema kingitud raha niimoodi ära raiskas, siis on tema ise süüdi ja ei lähegi talle korda. Nii et ega seda vabadust talupoegade poolt siiski hinnati või eestlaste poolt ütleb, kõigele vaatamata inimesed olid ikkagi ka oma kodukoha küljes kinni. Üks täiesti huvitav episood on 1809. aastal ajakirjas rutiin ja see oli Peterburis ilmuv saksakeelne ajakiri. Ja seal kirjutatakse sellest, kuidas selle inglise kontinentaalblokaadi ajal inglased kaaperdasid ühe Ungru krahvi laeva. Ahah, seal oli koguni viis laeva kaaperdatud inglaste poolt ja kusjuures viimased parimad meremehed oma teenistusse võtsid. No aga meremehed laevadel olid loomulikult pärisorjad, vaatamata sellele, et tüürimehed ja laevajuhid, needsamad meremehed jälle vaatamata sellele, et neil seal olid justkui kõik kõik eelised loodud ja head palgad ja head tingimused kippusid sedavõrd koju, et nad põgenesid nende inglise laevade pealt. Neli meest tulid tagasi sinna Ungru krahvi mõisa, noh ja sellest kirjutatakse pikk lugu selles ajakirjas, kusjuures on küll kirjutatud, et et kõigi ohtude ja raskuste kiuste, kuidas nad saabusid tagasi oma isanda juurde, kes olevat olnud õige liiguta. Aga sõnagi pole sellest, et nad oleksid ka vabaduse saanud. Muidugi Hiiumaa meremeestest on see ikkagi üsna üsna omapärane, nad olid isegi veel ilma perekonnata, noored mehed, koduigatsus, koduarmastus, samal ajal jällegi sakslastel oli niisugune tunne, et kui talupoeg vabaks lasta ja lubada tal minna, kuhu ta tahab, et kuna Liivimaal on nii, Eestimaal on niivõrd vilets maapind ja, ja nii raske on inimesel seal ennast ära toita, siis nad kindlasti maa läheb tühjaks, kui neil liikumisvabadus anda. No ja see oli kindlasti ka üks põhjus, mispärast seda liikumisvabadust ei antud, samal ajal talupojad olid kaunis altid kuulama mitmesuguseid kuulujutte ja jutustusi ja noh, muidugi sellest tolleaegses teadvuses need uudised levisid suust suhu ja vahel üsnagi huvitavas värvingust napiks. Natuke lõbus näide on see, kuidas kuidas suhtuti ülikooli rajamisse Tartus, tähendab saadi kuulda, et üliõpilased tegelevad seal ka laipade lahkamisega. Ülikooli haiglas surnud inimesed lähevad lahkamisele ja talupojad said asjast niimoodi aru, et tudengid umbes püüavad inimesi, et neid sinna siis viia. Nii et mõnda aega ei juletud isegi linna tulla, ilma et ei oleks vähemalt nuga põue pistetud, et vastu hakata vajaduse korral. Nüüd selle nüüd selle vabaks laskmise juurde muidugi 1804. aasta me rääkisime juba eelmine kord, et mõisnikudel oli oli see lihtsalt hädavajalik pääste. Kas et, et pääseda palju suurematest ebameeldivuste eest, mis oleks Neid ähvardanud talupoegadele kahjutasu maksmise näol, suurendatud koormiste eest oleks hakatud maid ülema Ma veel mitmesugused muud, pealegi just seal kaheksanda aasta näljahäda näitas väga selgesti, kui suuri kahjusid tuleks kanda, kui, kui hakata toitma ikalduste puhul ja pealegi, kui viinaajamine Tõnni suurt kasu, siis oli muidugi palju lihtsam anda neile vabadus, mida sai ka väga ilusasti põhjendada, aga samal ajal just vahetult enne seda vabastamist siin on selles khaki raamatus ära toodud üks väga ilus talupoegade kiri Waximelena toodud deali kihelkonnast, noh, San Sangaste, Sangaste kihelkonnast, Sangaste vallast, meie palume auliku Suure keisrihärra kuberneri härrad selle meie maarahvas Saisuse pärast, mis meile neist liiga andetu, meiega ei olda rahul selle seadusega, mis meile anti 1804. ajastal. Meie oleme püüdnud seda Tätta. Ent meiega ei olegi äkki rahul, mis pakuaarius jüripäevast mihklipäevani, sest oleme küll päevasaanu jalgsi. See oli, see teopäevad jüripäevast, mihklipäevani, suvised meie mihklipäevast jüripäevani, teeme habesega, sellest oleme küll päevasaanu. Noh, need olid need hobuse ja kooride päevad, abi Oriosteemi jalgsi, seda ei jõua meie Milki viisil ära korjata. See on see kuulus abi tegumis, kuni Mahtra sõjani oli põhiline tüliõun ja mida mõisnikud tõesti ülemäära pidevalt suurendasid. Sest rastsest, mis meie käen veel ei ole raba kohta mehel esiütelnud, et vaevalt peab veel manu pandus saama kiigest seist abiorjusest veel suurem, pasku jänne. Noh, nähtavasti on siin mõeldud seda vastset seadust, mida nemad veel ei olnud näinud meie jõuga, meie peame kuulma nälg ning häda on meilio käega. Meie tahame oma auliku, suure keisri ja halla hea meelega jääda, mis keiser meie käest küsib, ehk tahab seda, tahame meie hämmelega kannatada ning deta, sest meie joga mõisat orjata sel viisil, kui praegusest maa on meil väga suur, mis meil siis küll mõõt eta, kui nälga ära kuulda. Sangaste vallakohtumehed, Jangi, Ants ning Tigasemats ning peremees on 30 meest. Niisugune oli see kiri 1819 on see kirjutatud alguses oli just sellel Vabaduse väljakuulutamise aastal ma lugesin ta nüüd, et täpselt selles sõnastuses, nii nagu ta on kirjutatud, muidugi ei saa siin jätta märkimata, tihti püütakse lugeda seda kirjaviisi tolleaegset ka täpselt välja, mis kõlaks siis umbes niimoodi, et, et veel ei olle ja Mehele esi ütel no ja nii edasi. Tegelikult see oli, noh, niimoodi kirjutati, lühikesi, pikki häälikuid märgiti. Jaa jaa, hääldati loomulikult ikka võrdlemisi tänapäevaselt. Noh, siin on juba tahta mehed, kohalikud, need valla talitajad, kohtumehed, nagu neid nimetati ja 30 peremeestel alla kirjutanud. Aga noh, igaüks ei jõudnud kirjutatud palvekirjade. Nii aga igasuguseid õiguse otsimisi käimisi küll Riias, küll kreisivalitsustes, tähendab Liivimaalt, Riias või Eestimaal Tallinnas neid oli väga-väga palju ja, ja talupojad, see on vist juba nende seeriate alguses rääkisime, et eesti rahvas on läbi aegade rangelt kogu aeg oma õigust taga ajanud ja nüüd, kui tal jällegi tundus, et mingisugune uus õigus on tulemas, siis loomulikult olid alguses selle peale väga suured lootused ja kui selgus, et lootused tegelikult on tühjad, et talupoeg saab vabaks jutumärkides, et ta ei tohi isegi oma kihelkonna piiridest kuskile minna, isegi valla piiridest, vald mõis oli kattuvad. Isegi valla piiridest võib välja minna ainult peremehe või mõisniku loal. Sisuliselt vormiliselt oli see siis vallakogukonna luba, et ta ei tohi tegeleda millegi muuga kui ainult ikka oma põllutööga. Isegi keelud olid nii kõvad, et kui varem olid mitmed mõisnikud selle endale tuluallikaks teinud, et lasksid inimesi linna tööle, kui laenutasid neid linna tööle siis nüüd ei saanud seda ka enam teha. Selleks tuli siis anda seadusele täienduspaari aasta pärast ei tohtinud talupojad tegeleda käsitööga, mida nad ju siiamaani ikkagi olid paljud teinud, nii et asi läks mõnes mõttes isegi hullemaks. Kui nad tahtsid oma taludesse edasi jääda, pidid nad tegema sedasama neidsamu teopäevi, maksma neid samu makse, mis siiamaani Ki isegi ei lubatud asendada seda raharendiga, kuigi mõnel pool niisuguseid ettepanekuid tehti ja mõned talupojad olid sellega isegi nõus. Oli juhuseid, kus Saaremaal üks üks jõukas noor peremees, kui kuulis, et nüüd vabaks saanud Läks mõisarentniku juurde ja teatas, et nüüd ta võtab mõisa ise rendile. Talle muidugi tehti selgeks, et see ei ole, ei ole lubatud aga peale selle ei meeldinud see ka teistele peremeestele. 84 peremeest tõusid selle vastu ja et nemad ei ole nõus siis endasuguse all orjama, et nemad pigem võtavad siis selle mõisa ise rendile. Kuidas sellel ajal sai üks noor taluperemees jõukaks saada? Teoreetiliselt oli see võimalik, kui ta tõesti oli edasipüüdlik ja tagasihoidlik, nagu öeldakse, sest no tagasihoidlik selles mõttes ütles, et ta ei joonud ega ei raisanud oma rahasid ära, nii nagu väga paljud tegid, sest näiteks sellest ajast, kui hakati eestimaalane kruteid võtma, oli võimalik ennast nekrotist vabaks osta, aga see maks oli üsna suur, see oli 500 kuni 1000 rubla ja leidus küllalt neid, kes maksid selle ära. Nii et nad ikkagi väga sageli oskasid seda raha kuskilt teha. Ja noh, nagu ränen, kamp Aleksandr 1805. aastal kirjutas, et oli sealgi üks talumees, kes tahtis mõisat osta tütrele kaasavaraks, mis jällegi sele seisuslikku takistuse taha jäi, aga tähendab, tal oleks raha olnud, aga need olid vähesed juhtumid ja seesama Georg von back, kes kirjutas oma muljetest ja mitmete mõisate pidamisel selles kirjas, noh see oli siis kah nii, just vahetult enne sajandivahetust kirjutas mõisast, kus oli sisse seatud väike manufaktuur, tähendab kudumistöökoda muidugi mõisniku poolt, aga noh, talupojad olid seletatud, tuga, kõik võrdlemisi jõukad, see oli küll Läti alal. Aga noh, samasuguseid, niisuguseid väikesi manufaktuur oli Eesti aladel ka ja mitmed mõisnikud tegid väikseid vabrikuid just selle tõttu oma mõisates. Et linnas oli nende asutamine tunduvalt keerulisem üsna sellel samal ajal, noh see oli küll siis, kui juba pärisorjuse kaotamine oli rakendatud siis Sindi mõisas asutatise kudumise ketrusvabrik kalevivabrik ka selle tõttu, et linnas oleks asi olnud keerulisem. Noh nagu siin dotsent Aadu Must mõned aastad tagasi välja selgitas, et tegelikult see oli suur Poola kalevivabrik, mis suleti pärast Poola ülestõusu ja toodi kõige suure osa tööliste ja sisseseadega, toodi ära, toodi ära Eestimaal ja läksin käikuna, töötab siiamaani. Aga öelge, kui see vabastatud Eesti talupoeg ei tohtinud oma vallastki välja minna, rääkimata kihelkonnast ja, ja kui tal üldiselt ei olnud ka seda talugi loota, noorel mehel, kuidas inimene siis pidi elama? Need olid ju väga ilusad, öeldi niimoodi, et noh, et ta on nüüd vaba inimene, ta võib vabalt sõlmida mõisnikuga lepingu, ta ei ole kohustatud mõisnik varjama. Aga see oli see asi, et tal ei olnud ju kuskile minna, ta pidi seda tegema. Aga sellele vaatamata siin tekkis niisugune liikumine, et mõisnik ei tohtinud talupojalt, kes jäi oma talus nõuded rohkem tegu, kui ta senimaani oli teinud ja kui aga talupoeg ütles oma koha üles läks ära, siis uue inimese käest võis ta juba küsida, mis tal pähe tuli, aga teisest küljest talupoegadel Nad said aru, et nende olukorras midagi ei muutu ja arvasid niimoodi, et mõisnikud on jällegi seaduse rabussinud või õige seaduse kuskile ära peitnud. Nad peavad nüüd iseenda eest välja astuma, sellepärast selles kirjas, mida me nüüd lugesime, see need sõnad, et nemad tahavad küll hea meelega keisri alla jääda ja kõike maksta ja teha, mida keiser nõuab, aga mitte mõisnikud alla ja siis algas nendel aastatel 1820. aasta ümber massiline talude ülesütlemine, see oli küll piirkonniti ausalt seotud nähtavasti kuulujuttudega sellest, et kes nüüd ennast laseb jällegi niiviisi endisesse olukorda jätta, et see jääb igaveseks vabadusest ilma ja selle tõttu paljudes Läti alal ja ta Lõuna-Eestis eriti oli talude massiline ülesütlemine, kusjuures jällegi nad ütlesid, et nad ei hakka enam mõisale tegu tegema, aga nad ei lähe ka omast kodust välja, sest nad pidasid seda endavamakseri põlvkonnad olid need talud olnud nende ja nende perede pärast ei saa, et majad on, nad ise ei esitanud, loomad on nende omad ja nad ei lähe kuskilt. Nüüd need rahustamis meetmed ei olnud nii drastilised, nagu olid 1805. aasta ümber püüti ajada läbi vaiksemalt veenmismeetodil rohkem. Juba varemgi oli niiviisi olnud, et mõisnik küllaltki sett, kus talupojamajapidamissiiski talupojal oli natukene rohkem õigust nagu iseenda sulaseid valida või kaugelda aganüüd küla kehvikutest, Sovnikutest ja maatameestest, need niinimetatud rabatikud ja isanda sulased, mõisnik lihtsalt määras sinna tallu, kuhu ta arvas vaja olevat või kus oli arvuliselt inimesi vähem, kui pidi olema, määrati sunniviisiliselt sulaseid ja tüdrukuid ja juhtus ka nii, et määrati, määrati vigaseid ja kui peremees, kes oli talu üles ütelnud, ei leidnud teatud aja jooksul uut kohta. No aga tal ei olnud ju kaugelt võimalik otsida ikka sellesama mõisniku juurest. Ja siis pandi ta sunniviisil mõnda talusse sulaseks, noh ja näiteks koordi mõisnik ajas äsja vabaks saanud talu peremehe rätsepa tema talust välja ja pani ta teise talusse sulama aseks ja 1820. aastal ekspordi popsi. Naine mari ja tema tütar Mai kaebasid, et mõisnik paninat teenijateks peremehe juurde, kes nendega väga karmilt ümber käib. Ja kui naised jooksid peremehe juurest minema, kaks nädalat olid redus küüti kinni, said 25 vitsahoopi ja ähvardati, et kui nad ei tee teopäevi mõisale tagantjärele ära, siis saavad veel kord karistada. Naised läksid kiriku eestseisja juurde abi paluma, aga see võeti nad jällegi Kinni peksti uuesti. Mai noh, see oli see tütar, pandi koguni pakkuja, sunniti mõisas ikkagi tööd tegema, eriti nende sulaste kaebused olid sellel ajal just Eestimaal üsnagi sagedased, vabadel papsidel tuli nüüd taluda isegi mitmekordset rõhumist. 1804. aasta seaduses oli sees, varem ei olnud neil kohustust mõisas tööl käia, noh niivõrd kui nad olid sunnitud ennast elatama ja oma tööjõudu pakkuma. Aga nüüd võeti sisse punkt, et nad pidid igal nädalal tegema ühe teo päeva mõisasse. Mõisnikud üritasid aga veel teistkordselt neilt teopäevi võtta, see siis, kui juhtusid nende saunad või kartulimaad olema nende mõisamaa peal. Ja loomulikult, kui, kui needsamad saanakesed olid talu maa peal, siis nõudsid jälle peremehed veel natuke hiljem tasid peremehed neid juba ära ajama maade pealt ja kuna see uue seaduse küsimustest mõisnikud, arusaamine õigustest ja talupoegade arusaamine nii teravalt lahku läksid. Talupojad hakkasid nõudma seda õiget seadust, mis nende ettekujutustele ja nendele ilusatele lubadustele ja, ja muidugi olid väga vastuvõtlikud kuuldustele õigetest, seadustest, mis varsti pidid tulema, ise tingis kah selle keisri usu keisriõigusesse ja õiglus Võrumaal. Talupoegade meeleolud olid õige ärevadaka seal pastor Halla Räpinas kellel ise oli ka küllalt suur kirikumõisa, kes on küllalt täpselt pannud kirja talupoegade hulgast levivaid kuuldusi ja meeleolusid ja ta kirjutab ka sellest, kuidas üks talupoeg oli isegi niivõrd häbematuks läinud, et tulnud tema poole ja tema juuresolekul võtnud tooli ja istunud ilma luba küsimata. Mõni vallaametnik ei võtvat enam mütsi peast ära mõistlikuga kohtumis. Ja paljud talupojad olla talu ülesütlemise kohale jäämise küsimust arutades rääkinud pastorile, et kuhu me siis peaksime minema jääme, jääksime hea meelega ka edasi, kui me ainult vähe kergendust saaksime. Pastori arvates oli ta ka ekslikutega purustuste levitamises süüdi ka venelased, kes, kes oma kausside ja pottide ja kalakaubaga ringi liiguvad ja, ja noh, ka Venemaalt tulnud kuuldusi levitavad ja oliga kohalike näiteks üks punni, Peeter jällegi sealsamas kandis, kes pulmades ja matustel kolm meistritele ja koolilastele aina rääkis, et mina manitsen teid, ärge leppige oma härrastega jälle kolme aasta peale kokku. Vaid öelge oma talud üles, muidu süüakse meid jälle päriseks ära. Uni Peeter rääkis talupoegadele, et teda võib Riiga vedada ja Siberisse saata, aga ta ei anna siiski järele, sest ükskord peab inimene ju niikuinii surema. Paljud teised talupojad, isegi mõned mõisateenijad olid lubanud endale mässulisi väljendus ja siis jällegi pastor kirjutab, et ka Räpinas kirikumõisas ütlesite tagastamisele kuuluvad peremehed oma talud üles. Kusjuures selgesti oli näha olnud, et nad igatsetud vabastamise all mõistsid mitte üksi pärisorjusest vabanemist, vaid ühtlasi ja eeskätt vabanemist vihatud mõisateost. Ja ka idee, et talude maad neile kuuluvad, oli neil väga kindel. See ongi asi, mida, mis mõistlikudele mitte kuidagi pähe ei mahtunud, jällegi, pastor Haller on palju huvitavaid asju kirja pannud, nii et 1823. aastal ta kirjutab, et nagu rahvas seal me ootame jumala ja tsaariseadust, seda on mulle paljud öelnud ja seal rahva hulgas nagu hüüdsõnaks saanud. Mõned peremehed ütlesid, et on nõus mõisatele küll sulaseid andma, aga mitte muidu kui hea päevapalga eest. Noh ja samuti Tartu maalsin Ropka mõisas luua mõisas ja mitmel pool mujal ütlesid samuti talupojad massiliselt ja külade kaupa mad kohad üles. Või vähemalt et kui abite koera, Ta siis nemad üleüldse töölisi enam mõisasse ei saada. Selles samas raamatus on suur pikk tabel selle kohta, kui palju neid äraütlemisi ja noh, muidugi kõikide kubermangu ametnike ja mõnes kohas ka sõjavägede kohaletoomise mõjul eestvedajate karistamise, läbipeksmise ja väljasaatmise mõjul. Suur osa talupoegadest lõpuks õnnestus siiski ümber veenda ja panna oma avaldusi tagasi võtma mõne aasta jooksul ikkagi tekitas suure talupoegade liikumise ja tegelikult et talupoegade laastumine, mis oli alanud juba sajandi alguses nimelt üle jõu käiva töö tõttu see vähenenud siin vaid suurenes neil aastatel pidevalt ja hakkasid tekkima juba vastuolud ka taluteenijate ja, ja taluperemeeste vahel. No loomulikult ühest küljest oli siin sellega tegemist, et taluperemeestel oli võimalus sõna sekka öelda, sest vabadike sulaseid ja Saunikuid oli niivõrd palju ja neid võis juba valida. Ja kui varem oli olnud, oli peetud aastasulaseid ja tüdrukuid, kellele talvel õiget tööd anda ei olnud, siis nüüd leiti, et kasulikum on lasta nad sügisel lahti ja kevadel hakata palkama päevilisi mis jällegi nende, nende vaeste inimeste jaoks oli täielik krahh ja neil ei olnud ei ulualustega laste toitmise võimalust ja siis on jällegi üks, saan metstaguse su lasteaia poksida palvekiri, see on ka Põhja-Eestis armulikult ausad, suured kohtuvanemad, meie vaesed, oleme tulnud armad ja head nõu paluma, sest et meie talupojasoost valitseja ei oska veel üldsegi õigust teha ja seepärast, et nemad ilmad õpetama. Ta on üles kasvatud, meie talupoegadel tõusid mõne aja eest see paha ülekohtune miil, et nemad marjad talvel lahti lasevad ja siis lõikuse ajal orje ja, ja teenijaid otsivad. Meie oleme omad lapsed väga vaevalt üles kasvatanud teise võõra valdade varal, sest et meil ühtki kohta ja ka platsi ei ole ja oleme neid noorelt ja teiste kihelkondades pakkunud ja pannud, seniks kui nemad ju inimesi, kes saavad ja oma valda kõlbavad, et nüüd nende vanad orjad on eneste süü läbi laiali läinud, mõned on ka sedeli saanud, oma pead toita, siin mõni peab ennast ülal siin ja seal, kus keegi võib ennast toita, sest tahtvat nüüd need talupojad, kes on omad orjad, on lahti lasknud õige väega epa neid põdurid ja kiduride enestele orjaks saada. Noh, nii, siin on isegi huvitav see sõnastus, sest Mulle paistab, et sel ajal eesti keeles sõna töö ja tööline eriti ei kasutatud, selle asemel oli ikka orjus ja ja ori, et mõned on sedelid saanud, sedel tähendas seda, et mõisnik võis anda loa minna kuskilt mujalt töötu otsima näiteks linnast, aga need sedelid või need lubatähed olid kehtivad üks aasta aasta pärast pidi seda uuendama, muidu oli ta siis juba nagu jookseks ja küsimus on siin muidugi selles vaesed olid oma lapsi teistesse kihelkondades pakkunud tööle noh, olid sealt isegi mingisugust nagu avanssi saanud, aga nüüd nõuavad peremehed need lapsed enda juurde tööle ja nemad jäävad sinna teistele kihelkondades jälle võlgu. Noh nüüd, kus nad jälle natukene kaela kandma hakkavad, millega asi lõppes, ei ole selles toimikust näha. Muidugi, selle kirja lõpus on veel öeldud, et ka kirikhärra arvab, et see on üsna ülekohus ja väekaubatöö. Paistab, et elu sellel murrangulist sel ajal oli seal maal lausa väljakannatamatu, siis väga paljudele inimestele Kindlasti ja eriti eriti kõrvalt vaadates pidi ise olen ma küll täiesti väljakannatamatu, aga inimesed on ju üllatavalt vastupidavad, leidlikud ja vastupanuvõimelised, nii et see võiks lohutuseks olla praegusel ajal kah, sest väljapääs on alati leitud ja ka sel ajal leidus inimesi, kes suutsid ennast ka nendes olukordades niiütelda vee peal hoida, suutsid isegi midagi kõrvale panna, sest niipea, kui avanes võimalus, tähendab, kui hakati parandama teid talurahvaseadusi ja 1800 neljakümnendatel aastatel tuli võimalus üle minna raharendile ja isegi hakata talu päriseks ostma, siis kohe leidus üsna palju neid, kes, kellel olid need rahad välja panna. Muidugi, enamus kohti osteti küll väga pikka järelmaksuga et olid 30 aastased, järelmaksud enamasti, aga ikkagi umbes üks kolmandik kuni neljandik sellest rahast tuli kohe maksta.