Täna oleme silmaringi stuudios jälle teiega koos Malle Salupere et jätkuvalt uurida eesti talupojahuvisid mõtteid tegutsemisvõimalusi mis tal avanesid pärast formaalselt briik saamist. Kuhu me õieti millisesse valdkonda selles segases talupojamaailmas täna püüame sisse minna? Katsume nüüd vaadata, mis, mis sai sellest talupojast siis kahe vabaduse vahel, see on priikslaskmise seadus aastal 1000 817819 ja uustalurahvaseadus, millega püüti selle eelmise möödalaskmisi parandada. 1849. aastal Liivimaal ja Eestimaal veidi hiljem. Ma olen kuulnud, et kellelegi oli jäänud mulje, nagu oleks ma öelnud, et talurahval ei olnud vabastamisest mitte mingit kasu või see oli neile kahjulik just lausa tahtnud öelda, aga et see neile majanduslikult väga vähe juurde andis või, või peaaegu suurt midagi ei andnud, seda ma olen arvanud ja arvan edasi. Ja muidugi seda pidid tunnistama, kas mõisnikud tol ajal, kuigi neil oli ka mitmesuguseid seisukohti selle kohta, näiteks on üks häighorn, hilisem ka kubermanguvalitsuse tegelane ja 1884. aastal avaldanud omad mälestused Liivimaast ja arvamus, et noh, seal tüüpiline sakste seisukoht selle vabaks laskmise kohta, näiteks temale tundub, et talupoegade vaesumine, millele ta vastu ei vaidle pärast priiks laskmist tulenes lihtsalt sellest, et nad olid ikka niivõrd rumalad ja saamatud. Ja tahtsid ikka endiselt liugu lasta. Mõisnikud orjal Läksid tahtnud, et nad ei osanud rahaga ümber käia, ei olegi tema seisukoht, nagu sa ei osanud majandust sättida, ühesõnaga päises olevat nad ise süüdi. Samas see tema raamat, mis tol korral ilmus, sissejuhatav peatükk on avaldatud ka selle sajandi alguses ilmunud raamatus möödunud aegadest, Friedrich kiiremann, kes on väga palju publikatsioone teinud just baltlaste eluolust ja vanematest ja uuematest aegadest. Nii et peale peale nende iseloomustust, mis ta annab seal talupoegadele ja kirjeldab ta ka, kuidas seal siis elab. Talupoegade elu oli niisiis tol ajal, noh, see on kolmekümnendat neljakümnendat aastat mõeldud niisiis väga lihtne, vaene ja vilets, seda väljendas juba ta maja, mis oli isaisade plaani järgi ehitatud läbi pimeda ja kitsa eesruumi mille, mis väljast lai jookseb, oli suletud satuti umbes kahe jala kõrguse läveni. Selle läve kohal seisis kanduks ruudukujulise auguga keskel. Kui üle läve roniti satuti suuremasse ruumi, mis tavaliselt kujutas endast kõike, mida maja inimese jaoks pidi pakkuma. See oli siis elu-töö- ja magamistuba samuti kuivati. Noh, seda läve me mäletame ka veel vargamäelt, kus Krõõt pidi tõstma raskeid ämbreid üle üle kõrge läve, nii et see oli ka isaisade komme, et lapsed välja ja loomad sisse ei pääseks. Tagaseinas oli suur ahi pealt kaeda mõõdukalt suurte munakividega soliseeris läbi kerisekivide tõusis kõrgele, suits vajus alla ja siis avatud uksest välja. See oli see tüüpiline, eks ole, see suitsutare, mis eestlaste juures jah erines näiteks vene vene ahjud olid siiski korstnat tega. Aga eestlaste seisukoht oli, selline korsten viib sooja välja muidugi muidugi see otsetõmme viis seda ka tunduval määral. Selle kerise kohal suitsutati siis lihapoolikuid, lambaid ja nii edasi, väeti pekiahju ees oli siis niinimetatud liha. Selleni asu vahel siis mingi pliidi taoline seade, kus olid katelde ülesriputamise konksud. Suvekuudel valmistati toitu enamasti spetsiaalses suveköögis, noh, see on teada, see oli see, see püstkoda, aknaid elumajas ei olnud, valgus pääses ruumi ainult läbi ukses oleva augu, noh, me võime ette kujutada, kui pimesi siis oli, pluss veel, et see nädalad olid, olid täiesti, nägi mustad. Sellises talumajas ei olnud naelagi rauda, hinged riivid, kõik oli puust, seinad ja laed olid kaetud paksu nõe korraga. Eriti eriti lagi, mis nägi välja nagu poleeritud suvel Kuijaid köetud oli õhk selles eluruumis sumbunud. Talvel tugeva kereosoodi tasin, nimetab lõhnaline mis igasuguse Riga mustuse absorbeerida ja selles viibimine oli põhimõtteliselt vähem koormav, kui võiks ette kujutada. Vaat see on üks küllalt huvitav tähelepanek, sest tõepoolest juba see suits iseendast toimis kahtes infitseerivat ja nii nii me siis ei pruugigi väga imeks panna, et neid inimesi seal siiski vähem veel suri ja haigeks jäi, kui, kui oleks võinud olla. Suurt luksust aeti, aetakse siiamaani kõrvalhoonetega, aidad, tallid, küünid ja, ja kuurid on talusid, eriti niinimetatud straigesinde, noh, need on üksiktalu, mis on külaste külast eemal. Praegu jällegi on meil kõik, kõik talud võiks ütelda, stroidisinud aga tol ajal olid küla ja siis kuskil metsa sees või üksikutes kohtades olid üksikud talud, nii et nendes nendes siis võis olla kuni 14 katust majapidamises. Ja muidugi magamiseks kasutati mitte ainult neid, vaid suvel, siis jagunesidki kõik, nii noored kui vanad, nende lakapealsete aitade tünnide vahel lähme magama, nii et siis siis enam seda hunnikus koos elamist. Kusjuures veel seda ainukest Götavate sooja ruumi tuli jagada talvel Elbersastela muude väikeloomade omadega ja peres oli ka mitu põlvkonda ja põlvkondadest rääkimata, olid, olid vanad ja haiged, keda tuli ülal pidada, olid väikesed, lapsed, oli imikuid, muide, on näiteks teada, et, et kunagi oli Peterburist tulnud kah neil samadel kolmekümnendatel aastatel ettekirjutus. Et eesti talumajades pidid olema astudel nii suured uksed, et lapsed kukuvad sinna sisse. Tegelikult see oli see lee leeauk, mis oli ahju ees ja kuhu laps tõesti võis kergesti komistada ja kukkuda ja on, on muidugi kirikuraamatutes ei saa ütelda, et väga palju, aga ikkagi küllalt tihti tuleb ette neid juhuseid, kus laps on maetud, noh, kes oli kukkunud kas katlasse või, või tulla, nojah, rääkimata sellest, kui palju neid vigaseks asjad. Nii et see oli tõesti üks ohtlik koht. Ja ka kogu sisustus oli ülimalt lihtne paar lauda kui väga suurejooneliselt, siis mõned toolid, õlg punutisest istmetega, mõned kingid, kausid ja lusikad, kõik puust ja kõik ise tehtud puust ja ainult puust koosnes ka kõik sõidu ja põllutööriistad. Kui te just lõikav ei pidanud olema, olid Harautamata samuti reed, rauda ja terast kasutati ainult hobu säraotamiseks adra rahutateks, Sirpide, vikatite, kirveste ja nugade jaoks. Kõik see oli tehtud maasepa poolt kellel sageli oli külas väike vaba koht ja ainus lastetud lõikeriist oli üks pussnuga, mida kasutati nii lauanoa kui kahvlina. Ja peeti eriti au sees, need pussnoad rullusid juga riietuse juurde, eks ole, teab kuidas pussnoa otsast Antiga libahundile leiba. Riietus oli tavaliselt parem kui praegu, kõik oli ehtne villa ja lina olid naised ise kratsinud, kedranud, kudunud. Ja nii palju, kui tegemist oli naisterõivastusega, siis oli see ka ise juurde lõigatud ja õmmeldud. Naiste seelikud olid rõõmsavärvilised triibulised. Kalevit meeste ja naiste üle, kuubede jaoks, vastavalt kihelkondadele ja Kreisidele ja koguni valdadele olid need kord mustad, pruunid või hallid. Kõik see oli isetehtud ja ise vanutatud ilma kalevivabrikute abita. Meeste riietus oli tehtud külarätsepa poolt ja ostetud oli seal ainult meestel, ainult kübar või kaap suveks ja talveks karvamüts naiste riietuses ainult noh, jällegi peakatete, naiste tänude ja tüdrukute pärgade materjalid ja kaunistused, mis olid eriti uhked ja sageli päriti emadelt lastele. Noh, ja siin ta kirjutab veel sellest, et et hõbeehted vanast ajast olid tol ajal juba peaaegu kadunud. Need Hernhuutlased, kes lihtsust, ropageerisid ja ehteid põlastasid. Siin ta ei räägi küll sellest, et need oleksid lausa hävitatud nagu see tagasi ja ka, et püüdlikud juudi kauplejad olid nad siis poolmuidu inimeste käest välja petnud ja kokku ostnud. Need naiste hõbeehted olid kaela ehetena suurtest ümmargusest hõbepärlitest, need olid need meie grillid, eks ole, koos hiljem juurde riputatud taldria rublatükkidega sageli kullatud ja rinnaehtena suured, suured, ümmargused preesid, ütleb tema kuni neljatollise läbimõõduga. Neid ehteid olevat olnud vahel nii nii rikkalikult olemas, et emad seda naela viisi oma tütardele jagasid. Nendest väärtesemetest, mis põhiliselt vist küll veel ordu aegadest ja Rootsi valitsuse algaegadest pärinesid, oli neljakümnendatel aastatel laenult veel väga vähe näha, mis võib-olla nüüdki veel alles on, aga ei sobi enam praeguse riitust. Selles eesti talutares ja, ja naise moe juures ajal või õigemini moel ei olnud küll mingit rolli tänapäeva tähenduses seal ikka vist sajandite kaupa oli kõik ühtemoodi päris ühtemoodi ei olnud. Kindlasti kindlasti mingil määral käidi moega kaasas ekslinnamood kuigivõrd peegeldus, kas nendes riietus detailides ja poerätikuid osteti juba lindid pärgade juurde osteti poest litreid Poet muutusi tol ajal ja ka kõrgseltskonnas aeglaselt ja on alles 18. sajandil hakkassemaatide vahetus kiiremini toimuma, aga muidu võisid ikka emad tütardele oma glitter jätab. No ja nad olid ka niivõrd hinnalised, mõtlen kõrgseltskonnas. Niisiis siis räägib ta siin ka toidust, et eesti talunik päeva toit on alati olnud väga lihtne ja üksluine. Suvel leib, piim, silgud, talvel kartulid, lihtsad supid, kapsad, herned, tahad või kruubid enamasti rasvaga. Väga vilets oli paljudes piirkondades igapäevane leib, selle mehe arvates muidugi see aganad juurde lisamine olevat juba lihtsalt niimoodi maitse küsimus, seda on ka mõned teised mõisnikud püüdnud seletada, et talupojale lihtsalt meeldib niisugune. Et pühapäeviti on eesti talupoegi ei tea isegi peal vabadus kui mitte just Rana, noh siis vähemalt tüki sea või lambaliha potti pannud, samal ajal kui loomaliha praegu peaaegu ei söödud, võivad harva söödi. Suurte pühade puhul räägitakse siin õlle pruulimisest, jaga sellest jõulutoidet, mis olid väga rikkalikud ja mida iga kõige vaesem püüdis siis jõuludeks endale midagi kokku hoida ja seal oli nii need vorstid kui selsamal keris seal praetud sealiha, see oli siis põhiline. Nii temale tundub, et eestlastel eestlaste hulgas oli levinud siis sügav usklikus ja jumala kartlikus nendel aegadel. Nii et keegi ei lubanud endale kergemeelseid väljendusi kiriku Su vastu võib-olla et lubatigi, aga vähemalt mitte nii, et see kuskil kuulda oleks olnud, sest selle eestvalt võeti kohe vastutusele. Rängalt, võib-olla oleks mõttekas vahepeal korrata selle autori nime, kes on nii üksik asjalisi tähelepanekuid teinud. See oli valt Raifhorn, nii et see selle avaldas ta 1884, aga siis on ta Friedrich piinemanni raamatus Auther kangenendaagem möödunud päevadest. Tähendab need lõigud, millest me praegu räägime, on sealt see on ilmunud Tallinnas 1903 13. Nii et oli ainult et eestlastel, tol ajal ei olnud veel seltse ega muid kokkutulemis paiku koolid, ainult kirik, palvemaja, noh, see oli vennastekoguduse palvemajad olid tol ajal levinud ja kõrtse ei olnud eestikeelseid ajalehti, nii et eesti talupoja elu sel ajal oli siis oma küla kitsastes piirides. Ma ei tahaks sellega päris nõus olla, et ta just nii kitsastes piirides, kes oli aga, aga ikkagi ikkagi need tähelepanekud olid olid siin küllaltki huvitavad, samal ajal kui, kui ta jah, kaunis üleolevalt suhtub seesama autor noh, eestlastesse üldse ja noh, nagu ma juba ütlesin, et ta nimetab tema viletsuse põhjusteks ikkagi ainult ainult tema enda laiskust ja oskamatust ja saamatust, noh kõik autorid ei ole samasugusel arvamusel olnud. Ma olen juba mitu korda pidanud tuginema Johan kakki raamatutele ja siin on veel üks raamat, milles ka mööda ei saa, selle pealkiri on murrangulised neljakümnendad. Muide, selle pealkirjaga oli, oli lõbus lugu, et kui kunagi oli mingisugune Eesti NSV-aastapäev, siis seal kirjanduse näitusel oli väljas see raamat ka näituse koostajad tanudki sisse, ennetades küsimust, miks ma olen küllalt palju nimetanud kakki raamatuid ja pole meie teistest agraarajaloolastelt ja talurahva ajaloo kirjutajatest siin rääkinud, aga nii hästi eriti professor Ligi, professor Vahtre teosed on põhiliselt siiski üldistava ja kirjeldava sisuga ja inimene ise jääb nendest natukene kõrvale või tähelepanust välja. Et kuivõrd meie vestlustes London põhiliselt vaadelda inimest selles muutuvas ajas ja tema suhtumusi, siis siis need professor Vahtre professor ligi ponks ja jääb ellu teised põhiliselt kirjeldava üldistava sisuga teosed, kus üksik saatused nii eredalt esile ei tõuse, samal ajal kui kakki suund kõikides nendes 19. sajandi esimest poolt käsitlevates talurahva ülestõusude vastu hakkude ja talurahvasõdade kirjeldustes on ikkagi keskmes inimesed oma saatustega ja nende suhted nii mõisa kui kui talu poolt vaadeldud ja, ja selliselt ma arvan kah, et ükskõik mida, mida nendest autoritest endast kah ei räägitaks ikkagi need raamatud on selles mõttes jääva väärtusega, et siin on nii palju arhiivimaterjali toodud välja noh, mida ei ole varem avaldatud. Ja nii selles murranguliste neljakümnendates, miks just murrangulised, noh see on ju kõigepealt 48. aasta teatavasti oli Euroopas suurt murrangut revolutsioonide lasta pool sajandit pärast prantsuse revolutsioon tõi kaasa ka kommunismitondi ja sotsialismiohu ja, ja kommunistliku partei manifesti. Aga tõi kaasa rahvuslikud vabadusliikumised, paljut traagilised ja heroilised momendid Euroopa ajaloos, ungarlaste ülestõus ja, ja selle mahasurumine Poola ja veel nii mitmedki muud ja Euroopa ajalukku jälle muutus, noh, aga sellele oli eelnenud kogu Euroopas küllaltki rasked ja näljased aastad ja niisamuti oli, oli siin Eestimaal ka sellest ei rääkinud, ei Farn seal midagi, õieti see aga sellest, kuidas nüüd talupoeg muidugi oli pandud täiesti uude olukorda sellega, et tema eest tõesti enam mõisnik vastutama ei pidanud. Ainult niivõrd-kuivõrd tal ikkagi veel oli vaja sedasama talupoega, sest tal oma põldudel harimiseks ei olnud muud tööjõudu. Ja palgasulastega katsetas mõni üksik. Neil aastatel veel see ikkagi hakkas, hakkas alles arenema haka talupojad niisama lihtsalt noh, me juba rääkisime sellest, kui, kui massiliselt öeldi talusid üles, kuidas püüti oma senistest nii-ütelda õigustest ja tõesti, 1804. aasta seadusega oli lubatud talupoegadele küllaltki suured õigused juba selles mõttes, et nad võisid pärida ja pärandada oma neid talusid. Vähemalt ilma põhjuseta ei tohtinud mõisnik kedagi välja ajada. Nüüd enam sellist keeldu ei olnud ja sõltus ainult sellest, kas mõisnik, volinik, seal ta hea või halb. Kui ta oli inimlik, siis ta võis nii-ütelda vastu tulla ja, ja tallega mõned võlad võib-olla kinkida või pikendada. Kui ta tahtis, mõtles ainult omaenda sissetulekute peale, siis ei olnud tal selleks mingisugust vajadust ja ta võis võis leida igal ajal uue rentniku, sellepärast et noh, nagu me kah juba nägime. Rahvast oli maal tõesti palju, kellel nüüd pealegi oli keelatud linna minek. Sest varem nad imbusid noh, niimoodi vaikselt linna. Muidugi olid seal ka veel mitmesugused võimalused nendest inimestest lahti saada, kes, kes lihtsalt ei meeldinud mõisnikule või kes olid noh, see on meil tuntud juba sellest Vahnja jaaniloost 18. sajandil, tähendab, kui mõisnikule ei meeldinud üks inimene, siis noh, tol ajal võis seda tema elu päris põrguks teha, aga nüüd on ka see on jällegi selles tahki raamatus 1841. aasta algul oli, oli talurahva ja ent nagu konflikt Raikkülas Raikküla iseendast, hullust tolleaegsele, rahandusminister Katrinile. Aga noh, loomulikult oli ta oma mõisad kõik välja rentinud ja talupoegade vastuhaku ajendiks oli seal Peremehe July Jüri, kildama talust väljatõstmine. Kusjuures rentnik põhjendas seda sellega, et ta olevat talu laastanud ja üldse laisk ja lohakas ja joodik. Ja vaatamata sellele, et tunnistajad kõik räägivad hoopis vastupidist ei aidanud see mitte midagi, ta tõsteti ikkagi välja, talupojad. Needsamad mõisa talupojad läksid suure hulgaga Tallinnasse kuberneri juurde. Kolm nendest pääsesid isegi kuberneri ette, rääkisid, et kõik on õige, mis tema on rääkinud, aga nad said hoopiski noomida selle eest. Tähendab, määrus oli niisugune. Kaebama võisid talupojad minna küll, aga mitte suure hulgaga, vaid mitte rohkem, kui kolm meest võisid linna minna ja kuna neid oli seal 30, nii et nad said üleastumise eest, said talupojad karistada ja sellegi temal õnnestus isegi korra käia Peterburis päris mõisahärra juures Fankrini juures, kes saatis asja jällegi kohalikele mõistlikudel arutamiseks. Seal, sest ta teeb midagi. Ei oleks. Kui ta esimest korda 41. aasta juulis Peterburis käis, siis viibis minister välismaal ja 42. aastal ta siis ilmus uuesti Peterburi. Ta oli kaunis visa ja pääses siis ka selle ministri ette. Seal rääkis söörikil tema juba sellest, et talupoegi sunnitakse liiga palju teooriust tegema kahe päeva asemel terve nädal ja veel paljugi muud. Gangreen pöördus kirjaga aadlipealiku poole, palus seda asja kontrollida, aga tulemuseks oli see, et kil tema heideti Tallinnas kohe vangi. Mõisnikutest moodustatud komisjon pandi asja uurima, asi lõppes sellega hetkel, tema saadeti asumisele, paljud talupojad said peksa. Ei muutunud õieti midagi. Samasuguseid väljaastumis oli ka mitmel pool mitmel pool mujal ja lõpuks tuli kohapeale asja uurima ka Penkendors. See on seesama kuulsa kolmanda osakonna ülem, aga temal oli ka ju Eestimaal mõisse Keila-Joal. Ta leidis küll, et muidugi on mõisnikud läinud liiale ja siin tuleb midagi ette võtta. Aga teisest küljest ei tohi nüüd kohe kui pärast talupoegade väljaastumisi jäta neile muljet, et nende ettevõtmised on tulemusi andnud, sest siis võivad kõik mässama hakata ja kuhu me siis niiviisi jõuaksime ja nii jäid siis mõistlikud dilemma, et mis, mis nüüd edasi teha, et peaks nagu midagi muutma, aga ei julge ka. Muidugi samadel aastatel Liivimaal oli see kuulus. Pühajärve sõda. See on ka niisugune, mida tasuks ehk meenutada, sest ärme üle hinda inimeste konkreetseid kehas. Liivimaal algusega Läti osas, aga siis pärast see levis ka Eesti aladele. Hakkas asi keisrile või mõisnikule, allumise dilemmast ei saa küllalt, paljud talupojad hakkasid vene usku astuma. Põhiliselt me teame neid baltisaksapoolseid seletusi sellele, mis olevat justkui ainult sellest, ainult sellest tingitud, et talupojad tahtsid paremat ja kergemat elu käia, välja rännata, Venemaa kubermangu desse. Juba läks lahti ka nimekirjade koostamine. Käidi Riias piiskopi Rein arsti juures ennast kirja panemas, kui see viidi üle Pihkvasse, siis tõid eks Valguta talupoega talle nimekirja 6000 Tartuma talupoja nimega, kes soovisid välja rännata ja ka vene usu vastu keisri usku vastu. Omamoodi ideoloogiline põhjendus asjal oli, oli siiski see, et, et sakslaste vihkamine mida ta mõisnikud ise on seletanud talupoegade kaasasündinud vihkamine, nagu juba 18. sajandi lõpul seletati kubernerile, et talupoegi ei või vabaks lasta, ei või neile mingisuguseid eeliseid anda, sest nad läheksid kohe mõistlikutele kallale ja nad juba on niisugused kohe neljad, vihkamine kaasasündinud ja nii, et Lõuna-Eestis kogu see liikumine ajas valitsuse küllaltki ärevile ja kuigi püüti asja mitte suure kella külge riputada, peeti siiski paremaks, et tuua siis sõjaväed kõige rahutumatesse piirkondadesse ja kihelkondades. Samal ajal tuleb välja, et ühtedest teistest mälestustes oli jällegi kirjased veel neljas statel neljakümnendatel aastatel talupojad küllaltki hästi mäletasid veel seda Kose-Uuemõisasõda muidugi suurendatult ilustatult, nii nagu iga legend ja ümberjutustus. Nii et pühajärvel pühajärvel ei olnud. Võib olla tegemist nii suure meeleavaldusega või ei võtnud sellest osa, niipalju kui 1805. aastal Kose-Uuemõisas kus oli päris ametlik lahing sõjaväe ja talupoegade vahel ühed kaigastega ja teised püssidega. Nüüd muidugi oli asi juba selles mõttes natukene muutunud, et võimud olid üsnagi äreval talupojad, nii Lätis kui Eestis, ostsid massiliselt jahipüsse ja arvati, et nende käes on neid üle 10000. See kõik ajas mõisnikud küllaltki ärevile. Nüüd Eesti talurahva olukorrast tol ajal, need jäid kehtima, needsamad needsamad teokoormised, mida nad pidid varemgi tegema, kusjuures mõisnik kuut uut rentnikku võttes võis, võis neid jällegi tõsta. Ja pealegi see ebakind noh, see on võrreldav aega praeguse situatsiooniga, kus jällegi keegi ei tea, mis homne päev toob see ebakindlus eestimuleerinud ka kedagi ennast nii väga püsivalt paika panema, muidugi juba üsna varsti pärast seda kontrahti seaduste tegemist anti välja määrus, et noh, neid rendilepinguid võis sõlmida mitte vähem kui kuue aasta peale, esialgu oli ju nii, et võis juba paari aasta pärast seal ärantniku välja lüüa ja tal ei olnud, et üldse mingisugust huvi seal midagi parandada või ennast püsivalt sisse seada. Aga ikkagi ikkagi oli, oli selle ääretu ebakindlust tuleviku ees kõikides nendes suhetes ja pealegi seesama situatsioon, mis oli põrgupõhja vana paganel kui ta oli oma talu viinud So kuivendanud ja hooneid ehitanud ja viinud selle koha korraliku konsistentsi, eks ole, siis tuldi ja öeldi talle, et vot nüüd pead sa maksma kolm korda rohkem kui minema välja. Muidugi ei saa ütelda, et nad seda muud seisundit üldse poleks tunnetanud, aga, aga noh, küllaltki raske oli sellest mingisuguseid positiivseid järeldusi teha, aga kogu aeg oli selline tunne, et noh, et anti neile seadus, mis pidi nende olukorda parandama. Aga nüüd on mõisnikud seal Äravustasinud, jäi alla, neil läheb ikka aina aina raskemaks ja sellest ka kõik need kaebused ja kaebekirjad, massiline käimine küll küll Tallinnasse, küll Riiga, küll Peterburi ikka ikka kaebustega, aga, aga see nende üldine pürgimos. Võib ütelda, et ikka oma intelligents hakkas tekkima juba sel ajal ja kui me neid tolleaegseid esimesi rahva valgustajaid vähemalt intelligentsi see oleks siis meie Kristian Jaak Peterson Feldmann ja Kreutzwald kaviidemann intelligents hakkas, hakkas siis juba tekkima ja kah mitte ilma ilma nende väljastpoolt tulnud rõhutusteta, see oli sisserännanud peamiselt pastorid ja muud valgustusaja tegelased. Juba sai nimetatud, et huvitaval kombel siin kohapeal sündinud inimesed pidasid nähtavasti siinseid olukordi ja talupoegade seisunditega nende iseloomu noh, nagu endastmõistetavaks ja ei tõusnud selle vastu üles väljastpoolt tulijatele. Kas asi vastu ja nad püüdsid, püüdsid selle vastu võidelda.