Tänases saates kultuuriloolane Malle Salupere olete te valmis rääkima jälle ühest huvitavast asjast, nimelt eestlasest tema suhetes kirikuga. Kuidas ta üldse niisuguse teema üles võtta julgesite või tahtsite? Kõigi nende materjalide lugemisel ka kohtumaterjalid ja üldse need 18. sajandi dokumendid, sest nagu ma juba ükskord ütlesin alates Rootsi ajast on meil bürokraatia kõvasti kohanud. Vohama jäänud, Peeter esimene ju võttis Rootsi korralduse üle ja sõjaväe korralduse nii enam-vähem pildis siis süüa. Ja nii, et tänu sellele bürokraatiale on see ajastu küllalt hästi dokumenteeritud, iseasi, et et neid dokumente on vähe kasutatud. Päris inimlikud aspektid, sealt paistavad õige mitmes seoses välja nii kirikuraamatutes, nii kohtumaterjalidest, igasugustes kirikudokumentatsioonis, ülemkirikueestseisjate kirjavahetuses, konsistooriumi kirjades ja, ja see, kõik, see kõik õieti noh, niiskust põhjalikku vist ei olegi siiamaani. No ega ma praegu ka ei suuda siin mingisugust mingisugust korraliku ja, ja teadusliku ja järjepidevalt üleval ka niisuguseid muljeid just just inimlikest aspektidest selles. Selles käsitluses muidugi vist vist võiks nagu anda ja mulle endale oli see huvitav, ma loodan, et mõnda mõnda kuulajaid kautama. Allikmaterjalid on vist siis alles, nagu te ütlesite, Rootsi ajast selline, mida saab jälgida. Alates Rootsi ajast ja muidugi muidugi seitsmeteistkümnenda sajandi lõpp on hästi dokumenteeritud juba, sest siis juba harjuti ära selle niiütelda raamatupidamise ja protokollimisega. Aga 18. sajand on vägagi korralikult dokumenteeritud. Noh, me räägiks siiski põhiliselt võib-olla 18.-st sajandist, siis seitsmeteistkümnendal sajandil juba sai peatutud. Aga siin kestis, vedas ja Rootsi kirikuseadus kõik need korraldused, mis olid tehtud just Karl 11. valitsuse ajal, need läksid edasi ja kirik asus väga tugevalt talupoegade elu suunama ja korraldama ja isegi valitsema mingil määral ja ei tohi ju seda ka unustada, et haridus oli tervenisti kiriku käes ja allutatud kirikule ja ka eesmärgid olid kõigepealt ikkagi Tuua inimesi kirikule lähemal. See lugema õpetamine, sellest ka sisse vaimuliku kirjanduseni suur levik ja levitamine. Aga mis on luteri kiriku üks omapära ja eelis, on see, et siin on ju kõik pastorid kõrgema haridusega, igasugune küla, kihelkonna, pastori, õieti pastorid, olid kihelkondade peale, tal pidi olema tingimata ülikooliharidus ja igaüks neist oli mõnede eranditega võib olla võimeline näiteks piiblit tõlkima algkeelest see on siis kreeka või heebrea keelest ja nad olid enamasti enamasti ikkagi saanud mitmekülgse hariduse, iseasi, kuidas keegi seda kasutas ja kuidas. Ja mis nendest seal ametikohal Saisest pastoreid oli mitmesuguseid, ühesõnaga, ja jälle nagu tänapäevalgi oli tõelisi aatemehi idealist, kes tahtsid tõeliselt neid lambukesi karjatada hoida ja ja neile õiget õiget teed näidata. Oli neid, kes mõtlesid kõigepealt äraelamise peale, otsisid rikkamat kihelkonda ja suuremat pastoranti, pigistasid talupoegi, kuidas aga said? Mõtlesid oma sissetulekute peale kõigepealt oli oli väga julmi ja isegi selliseid, keda tuli ametist tagandada. Kuigi kuigi konsistooriumi seda hea meelega ei teinud ja ja paljugi korduvad, isegi kaebused jäeti vahel tähele panemata või tunnistati valeks, aga jällegi ütleme seda, et talupojad kaebasid, kui neile mõni asi meeldinud, kui pastor ikkagi liiale läks. Samal ajal mitmed pastorid seisid ka talupoegade eest ja kellele mõisas liiga tehti. Küllalt palju kohtuasju on pastorite algatatud, tähendab, nemad on esitanud kaebuse, kas kedagi vigaseks pekstud või, või isegi seal surnuks pekstud, selliste asjadega on tihtipeale pastorid esinenud. See oli nüüdse pastorite poolt ja muidugi hakata iga juba Rootsi aja lõpust peale erilist tähelepanu pöörama sellele, et nad tõesti oskaksid kohalikku keelt ja enne ametisse kinnitamist pidi olema proovijutlus. Ja kogudusel oli ka oma sõna öelda, kas nad üldse tahavad kutsuda seda meest või mitte. Noh, nii et Edgasturite tase oli tunduvalt paranenud, ka pastoraadi olid läinud paremaks, sest kui lugeda neid seitsmeteistkümnenda sajandi kirjeldusse pastoraatide seisukorrast, need olid seal Molt põrandatega ja pooleldi lagunenud ja sissevarisenud ja ja vahel ilma ahju deta ja, ja noh, ühesõnaga ei erinenudki mõnikord Talutaretest Põhjasõja ajal muidugi suur osa neist jälle hävitad Tiina ja pärast Põhjasõda algas uus ehitamine, samuti koolimaja, aga ikkagi jälle seitsmeteistkümnendal sajandil õpetati talupojad ka kirikus käima, selles mõttes, et kui varem oli, siis pandi ametisse isegi või kirikuteenrit kohustati Teie näiteks valvama, et kirikus ei makataks ja ja teiseks, et ei ostaks sisse ja väljajutluse ajal, et ei aetaks liiga kõvasti juttu, sest kirik oli see koht, kus inimesed said kokku ja ja noh, nendel ei olnudki võib-olla nii oluline, mida seal kantslist räägiti. Ja muidugi kõik need kirik kogu kiriklike toimingutega, talupojal talupoeg, nähtavasti kõigele õpetamisele sundimisele vaatamata seda, seda vakatust nii väga omaks ei võtnud, senikaua kui ei tulnud vennastekogudused ja see oli omamoodi ka omamoodi usu usuliikumine Liivimaal on mitte ainult Liivimaal üldse Baltikumis ja ei tea ka protestantlik, kes maades teistes vaat siin on äkki see oli niisugune tõeline ärkamine, tuli see Baltikumi liikumine, grafay Parun Tseenson dorfi eestvõtmisel Saaremaale kõigepealt 1700 kahekümnendatel kolmekümnendatel statel ja rahvas läks sellega kaasa. Nähtavasti võlus neid seal see, see rahvalähedus, lihtsus jutlustamisesse ja peale selle see jutt, et kõik inimesed on võrdsed. Ja sellega läksid kaasa esialgu ka paljud pastorid ja mõisnikud sest nendele meeldis see talupojad muutusid paguraks ja ja nende kombed paranesid, tähendab viina joomine vähenes tunduvalt. Toreduse tagaajamine vähenes, isegi hävitati ehteid, värvilisi rõivaid ja nii edasi, noh see kõik pidi olema liigne, talupojad ise raiusid vaimustusega maha oma endiseid pühidiisija, hävitasid ohvrikive Kristuse õnnistuse nimel. Aga see liikumine üsna peagi hakkas võimusid kohutama ja 1743.-na kas tal juba Petrovna andis välja käsu keelata üldse vennastekoguduste liikumine sellega seoses isegi mainitud pastorit pandi kinni ja ja liikumine iseendast läks nii-ütelda põranda alla, niikaua kui ta Katariina ajal jällegi lubati uus puhang, riiklikult soositud puhang oli siis 19. sajandi alguses, see oli nüüd jälle niisugune talupoegade, pigem isegi viis neid eemale ametlikust kirikust, pastorid pahandasid, ostetakse küladesse, palvemaju käiakse seal palvekogunemistel, noh me ei tea, mida nad seal räägivad, ütleb mõni kas kestrid või siis päris päris talupoegade hulgast jutlustajad pidasid seal jutlusi või oli niisuguseid kuldsuitkeda, joosti mitmest kihelkonnast kokku kuulama. Noh, mõned nendest on väga-väga toredaid kirju ja kirjeldusi jätnud, seda me võime lugeda ka näiteks kas või Eesti kirjanduse ajaloost ka kiri, noh sellest me juba rääkisime, et talupoeg koolis seal ju ka muid asju, mitte ainult mitte ainult jumala sõna, sest kõik teadaanded anti ka kirikus edasi. Ta sai isegi maateaduse osas teadmisinud, tuli küll alles 18. sajandi lõpus, 19. sajandil juba pandi kirikutesse välja isegi isegi need pühama kaardid. Aga nüüd kõige-kõige olulisemad olid need. Ja talupojad siin, see läks neile küllaltki kalliks, oli meil vist juttu juba, et Rootsi ajal oli, oli näiteks, olid matmised üsna kallide peremehe matus maksis terve lehma ja ja perenaisel seal fakese. No 18. sajandil on see asi läinud natukene odavamaks, aga siiski noh, näiteks Jõhvi emeetrikas, sest kiriku visitatsioonide, need olid siis niisugused viisitatsioonid, ülevaatused, kontrollid või revisjonikäigud seal väga tihti pandi kirja ka kirikusissetulekut, ütleme normid, mida pastor võis võtta kiriklike toimingute eest, näiteks jõhvis 1750 on talulapse ristimine, pastor saab 10 kopikat, köster saab kaks kop. Laulatuse eest saab 20 kopikat. Köster saab kuus kopikat. No peale selle muidugi antakse üks, üks kaeru paar sokki ja köstrile kindad ja noh, seal oli veel mitmel pool, need pruudid pidid ikka omakab veimevaka väga hoolega kuduma, sest täiadele hämmadele, aga peale selle tuleb välja isameestele ja muudele asjameestele, aga ka tuleb välja, et, et ka pastori leppida sukki vöösid ja kindaid. Isegi ma ei tea, milleks, aga need pastorile on veel ette nähtud niinimetatud paikas, nii ongi kirjutatud või Alutaguse naistetanud ja naiste ei oska aimata midagi küll nendega pütific. Ei tea aga, aga siiski täiesti täiesti mõeldav, sellepärast et kust ta muidu pidi jälle võtma neid Tanusid, mille päraisku läinud tüdrukuid tanutada. See võis tõesti selleks olla, sest nendele pandi kirikus tänu väheneb seal väga häbistav ja mõned isegi oli juhuseid, kus üks tüdruk oli ennast ära uputanud, ette ma ei lase ennast kirikust lahutatud, matmine oli siis kirikusse matmine oli koguni kaks taldrikut muidu täiskasvanu matmine oli 40 50 kopikat. Ahah, see oli Velleeritamata 10 kuni 16 Tase matmine päikese imiku matmine kuni poole aastani 10 kopikat, siis oli 14 kopikat, aastane laps oli 20 kopikat, seal oli kõik väga reglementeeritud, täiskasvanu eest maksti 80, et noh, see oli küllaltki suur raha, kui arvestada, et et näiteks lehma hind oli kolm, neli rubla. See kirikusse matmine oli küll olnud katoliku ajal ja Rootsi ajal, aga eriti niiütelda roboti läks see 18. sajandil ja siis tundub nii, et linnadesse noh, kellel vähegi raha oli, see püüdis ikkagi oma surnud kirikusse matta ja kirikut võib ette kujutada, et see võis olla täiesti kohutav. Sest ikka nii hermeetiliselt neid haudu vaevalt kinni sai panna. Nii et see 1773. aastal välja antud korraldus oli, puhtsanitaarsetel kaalutlustel keerati, keelati kirikutesse matmine keelati isegi linnade sees surnuaedadele matmine ja noh, näiteks Tartu Raadi surnuaia ja ta ongi 1773. aastal asutatud tol ajal kaugele linna taha. Muide kirikus muidugi igal mõisal oli kindlasti oma tarus matusse plats siis olid pastorid maeti kindlasti kusagile altari juurde ja nende perekonnaliikmed isegi vöör, mündrid ja, ja kirikuteenrit, nende koht oli tavaliselt kellatorni all või kuskil tagumises kiriku osas. Aga tuleb välja, et mõnedes mõnedes kirikutes oli ka talurahva päriseks ostetud matuseid, mitte ainult linnades, oli ka eestlaste omi, me tunneme neid ilumäe, kabeli vitraaže, kus on eestlaste vapid. Aga seal selles samas kirikus olid ka eestlaste matused, kirikunendesamade perede hauakambrid. Päriseks ostetud. Muidugi selle päriseks ostmisega oligi, nii, me mind üllatas siin kui üks korter, ajaloolased, arheoloogid, selle Püha Barbara kalmistust rääkides olid õnnetud, et et noh, et seal ei lasta teha arheoloogilisi kaevamisi, et me saaksime sealt kõikide tallinna elanikud luud-kondid kätte nii-ütelda. Seda nüüd vaevalt küll sellepärast et ega juba kõdunenud surnu vastu olulist lugupidamist ei olnud. Üldiselt oli nii, et kui ei olnud päriseks ostetud matust kõdunemise ajaks, peeti 20 aastat pärast seda maeti sinna peale ja nad vanad luud lihtsalt visati autost välja. Et neid nüüd lausa pillutaks laiali, siis selleks olid olemas kirikute juures kas luukambrid või nii-ütelda luumäed. Ärge nimetati neid kuskile kirikus äärde, siis kuhjati kuhjati niisugune hunnik kokku nendest loodest ja isegi mõned pastorid pahandavad, et talupojad küllaltki lugu pidamatult käivad ümber, noh, tähendab lohakalt, kaevavad haudu, et vahel visatakse ka pool poolkõdunenud laip välja ja niisama niisama siin Tartu surnuaed ja asutamisel. See algne plaan oli niisugune. Ümberringi tähendab nende need inimesed, kellel kirikus olid päriseks ostetud platsid. Need said samas mõõdus hauakambrid surnuaiale ja need olid ümberringi selle territooriume Andres ja muidu oli see jagatud kvartalit, eks niimoodi võrgutaoliselt jaotatud, kusjuures oli vallaliste vahedega tehtud need niinimetatud kvartalid, nagu nad nimetasid siis esimeseks matmiseks oli ette nähtud ühe sülaline riba, sülaline riba tahaks sinna sai siis matta järgmise 20 aasta jooksul ja 20 aasta möödudes hakati sinna jälle peale matma. Sellele esimesele muidugi selleks ajaks, kui asi nii kaugele jõudis, siis natukene muutusid, muutusid nähtavasti suhtumised ja hakkasid kujunema perekonna matuseplatsid ja sellepärast on Raadi kalmistul need nisugune kummaline kummaline jaotus ja nähtavasti nähtavasti mujalgi käis umbes niisamuti, aga samal ajal peeti peeti nähtavasti siiski oluliseks, et kõik oleks tehtud nii nagunii või peab seal, kus oli juba omaks võetud see surnuaeda matmine siis ikkagi oli häbistav, kui ei lubatud surnuaiale matta. Aga seda kasutati jällegi veel seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul 18.-te algul mitmeski kihelkonnas küllalt palju kasutatud, kirjutatakse, et see oli üks suur jumala algaja, ei käinud aastaid armulaual ja tähendab teda siis kirglikult ei maetud või maeti näoga mitte lõuna, vaid põhja poole. Samuti on veel veel selle sajandivahetusel neid juhtumeid, kus ennast surnuks joonud inimene on samuti maetud. No 18. sajandil vist muutus asi tavalisemaks, igatahes ei, ei ole ette tulnud niisugust märkust, et pastor oleks, oleks sellel põhjusel kedagi muutmata jätnud, samal ajal jällegi noh, see on muidugi ka sissetulekute küsimus, käib pidev võitlus Valmudesse, Mõtmisega külakalmistud kalmed olid ikka veel 18. sajandi alguspoolel küllaltki ägedalt käigus ja jällegi jällegi selles samas jõhvis oli, oli üles tervelt mitu peret, kes olid, kes olid matnud oma surnuid päris mitmeid kohe kalmudesse. Tartu pastor on koguni kuid käinud talupoegadega, need, kes olid kulusid Jaani koguduse alla Luunja ja Kavastu kandi talupojad, kes olid kuskile Kavastu kalmedesse matnud pidevalt ja noh, siis talupojad on seal toonud niisuguseid põhjendusi, eetika kauge Oya hobuseid ei ole ja ei jäähallis maksta ja mis pastor jälle lükkab, lükkab ümber, ütleb, et noh, et rahaliselt nad kulutavad mitu korda rohkem täiedeks, mida peetakse üsna suurejooneliselt ja ega sinna kalmudesse viimine pole, selleks on ka tarvis hobust teada, nii et ikkagi seal oli täiesti printsipiaalne lähenemine, seesama Tartu protsess, kohtulikult mingisugust karistust talupoegadele määratud pastorile tehti ülesandeks neid ikka veenda ja õpetada. Aga muide, kas tollel ajal maeti ikka puusärki või kuidasmoodi jah. Üldiselt üldiselt ikkagi ikkagi tehti neile kirstud, kuigi alati vist ei ole ka olnud, sellepärast et kas oli nüüd Äksi kirikus või kus on, oli märgid, vot see oli seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus oli mõnematusse juures märgitud, et maetud kirstus Insark. No võib siis arvata, et kõik kee maetud jõukamata ja need, mida maeti kooliga, nii-ütelda, see oli ka niisugune linnadest näiteks täiesti tavaline. Et koolilapsed laulsid matustele ja Eesti Eesti matustel, siis eesti koolilapsed on isegi neid, kus mõlemad koolid on, on käinud laulmas selle eest oli ka muidugi mingisugune tasu ette nähtud, aga see käis jällegi rituaali juurde ja ja noh, kes seda siis tahtis ärajat Ta ei enesetapjate puhul ja, ja seal, kus sellest jumala armust keelduti isegi sel juhul, kui neid lubati matta pühitsetud mulda. Meil on see ettekujutus tekkinud, et enesetapjad kõik maeti kuskile surnuaia taha. Ei ole sugugi nii, juba seal Rüütli oma seadus 16.-st sajandist peale on määranud, et enesetapjad, kes on seda teinud ka noh, kas meeltesegaduses või mingi haiguse haiguse mõjul või depressiooni depressiooni mõjul ja kui nad ei ole kellelegi sellega kurja tekitanud siis neid tohib matta, pühitsetud mulda. Ainukene asi hoones Ankond Klang, see tähendab siis ilma lauluta ja kirikukellade helistamisega või siis öeldi lihtsalt, et vaikselt tuleb matta. No seesama vaikselt, nii möödaminnes märgitud viis segadusse meie lugupeetud kirjanik Jaan Krossi, kes arvas, et tellimata usboki matustel ei tohtinud rääkida, aga see matusekõne neid ikkagi peeti, tähendab see pastor, pastor omad sõnad luges ainult, et kirikukellad, kellad pidid vait olema. Laulult. Surnute küsimus on mind mitmes mitmes mõttes huvitav tanud näiteks Kadrina Kadrina kirikuraamatus, 1711-st 1784. aastani on pastor kirjutanud surnud elulugusid, vanemate maetud omad ja, ja need on päris huvitavad, noh näiteks näiteks 1723. aasta aprillis on põdra jaksi sõnakuulmatu poeg Jaan, kes neli aastat ei olnud käinud armulaual, kuna ta oli oma lihast isa löönud, nii et ta on siis maetud ilma tseremooniat kiriku kirikuaias ka põhja poole. Ain, kes aretton siin öeldud, see tähendab siis niimoodi auku aetud, see põles, Ta maetud, vaid see on, see on see väljend, mida kasutatakse loomade matmise puhul. Tema kuriteost on pastor külma kohtule teada andnud, kuid see pole seal arutlusele tulnud. Läks vaiksel reedel kalastama jõukus, mis olgu hoiatuseks kõigile Käsu põlgajale ning sõnagulmatutele, poegadele ja tütardele, nii et see on siis õpetlikud. Seal samal aastal on pinnima Miku naine Leen, 25 aastane, maetud hõbeda mõisast. Teda oli kubjas parti tulistades haavanud, noh, tema oli aias kapsaid rohimaseni, aia taga, teda ei nähtud seda kohtulugu, ma olen ka lugenud jah, ja 1726. aastal on Purimiku Miku naine oli paranenud sünnitusest aga siis oli aina rääkinud kojominemisest. Ja et jumal suvate ta koju ja, ja karistada. Nii ta siis oligi, siis on põdralõppe Jaani naine Kadri Palmsest. Noh, see on nüüd üsna vana olnud. Ma praegu veel elava mehega abielus, 65 aastat, kolm poega ja neli tütart, kes kõik veel elus 85 aastat oli vana, siis, siis on ranna ranna Matsoo pall oli 102 aastat vana, esimese naisega üheksa last, kolm poega surnud, koos tütart elus teise naisega elas 32 aastat kolm poega, üks tütar, siis on joaveski Hansu lesk Mallo, abielus oli olnud 40 aastat ja 40 aastat lesk olnud neli last, kellest elus on parkaste arend. Sellel elust neli poega ja kaks tütart. Ja see parkaste arentsioon 1787. aastal kirikule ise sepistanud kroonlühtri tuleb kirikukroonikast välja, nii et talupojad tegid ka kirikule vahel päris niisuguseid suuri kingitusi, mitte ainult küünlajalgu. 1729. aastal on maetud Mihkli vana Jüri naine Kadri, see oli ta kolmas mees, esimesega üks tütar, kes on surnud 34 aasta eest, abiellus tuntud Pälliga. Noh, see, keda me juba nimetasime seal rannametsatallu. Aastal kaks tütart on surnud ja üks poeg, kellest, kellest üks on Venemaale läinud ja seesama vana naine on siis pärast selle sajaaastase Pälli surma. Praeguse mehega on teist aastat abielus, nii et uuesti mehele läinud. Mündiga nii vanalt vitaalsed inimesed, aga huvitav, mis mõttega pastor on, neid lugusid on kirja pannud, talle vist pakkus rahvas rahva elu siis ikkagi vägagi suurt huvi ilmselt, sest ega ega sel ajal. Mingisugust küsimistega sundimist ei olnud, aga nähtavasti ei jah, see on ka niisugused omapärased, omapärased elulugude kogumit, neid on seal päris palju, tal tal kirjutatud. Sest 19. sajandi algul on nähtavasti keegi konsistooriumi tundnud huvi ja siis on mitmed pastorid just pikaealiste elulugusid kirjutanud. Need on ka üsna huvitavad ja need on päris mitu kihelkonnast, on need, kes elasid ja juba üle 80 aasta vanaks, sest nende kohta on nende kohta on kirjutatud lühikesed iseloomustused, mis kah annavad teada, et ikkagi kaua elasid need inimesed, kes olid rahuliku meelega ja, ja heatujulised ei olnudki oluline, kas ta oli näiteks abielus, vallaline või mõni jõi ja suitsetas, muidugi. Sõjalistest ei olnud liialdanud nende asjadega, aga siiski noh, täiskarsklased kah seal just palju ka, aga peaasi oli see, see niisugune vaimne tervis paistab vägagi ränki üleelamisi. Noh, kui me räägime pikaajalistest, sest mul tuleb meelde, et Otto Wilhelm Masing näksis pannud kirja ühe lepiku, mari matnud 1824. aastal selt Naan ta esialgu kirjutanud üle 80 aasta vana, aga hiljem juurde kirjutanud, et ta pidi olema vähemalt 124 aastat vana. Sest tema oli üle elanud väikese tüdrukuna või noh, nii kümneaastase tüdrukuna sele katkuvad katkuaja. Ja oli väga elavaid mälestusi jutustanud sellest ajast ja olnud veel päris surma eel veel üsnagi kõbus ja hea mäluga meie tänapäeval ikkagi oma selle suures iseenese tarkuses Auscu tasubki, et võisid inimesed varem elada nii kaua, aga tuleb välja. Neid juhuseid on mõningate isegi olnud ja tuleb välja, et ikka ikka on meil vist olnud ka üle 120 aastase noh, mitte mitte ainult nii, et, et keegi lihtsalt ei teadnud, no mõned seal ei teadnud ja siis siis niisugused legendid tekiksid. Sellel samal ajal umbes käis Puškin näiteks Kaukaasias vestlemas ühe Poltaava lahingust osavõtjaga, tähendab Poltaava lahing oli 1709, inimene pidi tol ajal olema siis vähemalt 18 20 aastat vana, aga see oli 1824. aastal, kui ta temaga rääkimas käis, nii et see oli juba üle 130-st, siis siis nende surnutest sai juba nimetatud ikka kõige rohkem kõige rohkem suuri lapsi. Jällegi mõned pastorid on teinud üsna detailset analüüsi, noh näiteks see oli Rõngu vist Rapla Rapla kirikus olnute registris. On pastor, pannud kirja surnud üle 60 aasta 16 kuni 59 ja siis sünnist kuni 15-l Ta eluaastani ja noh, näiteks 1784 on seal niisugused numbrid üle kuuekümneaastaseid, surnuid oli 24. Noh, nii töö, tööealisi, kuuekümneaastased ja vanemad, need loeti juba mitte töövõimelisteks ka tol ajal pensioniealist, eks. Ja 15.-st eluaastast, et peale hakkas siis töövõimeline inimene, seda loeti tööinimeseks, nii et neid töövõimelisi on olnud 20 lapsi 60 meest meeste hulgast, naistel olid need arvud siis üle 60 aasta 18 tööealisi 15 ja lapse eas 61, nii et kokku oli 198 surnud nendest alla 15 aasta oli 121 enamasti surmad jäid siiski sündidest, sünnid ületasid selle surnute arvu ikkagi noh, vähemalt kolmandiku võrra, mõnikord ka rohkem. Noh, just selle tõttu, et eriti neid lapsi suri, niipalju siis vorm oli midagi niisugust, tavalist ja igapäevast ta ei kardetud väga ja ei, ei osatud, jääb diabeeti niisuguseks jumalikuksete määratuseks vist. Surmad sünnid olid samuti noh ja kõik see, kõik see algas tavaliselt saunas ja õlgede peal ja lõppes samuti. Ja sealjuures muidugi see oli ju hämaras ja eriti surnute puhul, kui näiteks üsna tihti on nõidumisega seoses räägitud sellest kaevatud, et keegi oli kellelegi mingisuguse sisaliku või konna sisse nõidunud ja see suri, jal tuli suust välja Pole mingi ime, kui seal kuskil nurgas mõni loom sabistas ja siis äkki seal surnupea juures teda nähti. Noh siis kurdetakse, et liiga toredaid peetakse meie siit muidugi püüti kiirestima. Ta rääkisime juba toa anti välja isegi patent, aga nähtavasti seega kuigi palju ei aidanud, et enne kolme päeva ei tohi surnud matta, talupojad läksid näiteks pastori juurde, lihtsalt valetasid, nagu seesama Otto Wilhelm Masing Viru-Nigulas oleku ajal kurtis, et tema juurde tuldi matma naist, kes oli surnud sünnitamisel öeldes, et ta olevat juba üleeile surnud, pärast selgus, et noh, ta oli vaevalt ära jahtunud oli palju ja sellepärast ka noh, see ütlemine, et inimene pöörab ennast hauas ümber. Küllap neid juhuseid oli üpris palju, sest maeti ikkagi palju ja sageli varjus. Ja siis võid juua haua kaevamisel muidugi leida. Et inimene oli ennast. Rahva seas oli jällegi levinud uskumused surnu majas olek pool ei tohi tööd teha, noh aga kuna tööd nõudsid tegemist ja kiire oli tagasi, tuli ta võimalikult kiiresti majast ära toimetada.