Head kuulajad. Ma sain trahvi valesti parkimise eest ja ega sellest muidu olekski suurt midagi rääkida. Ise ma ju panin auto valesse kohta ning karistus oli seega õigustatud. Aga protsess, mis ma pidin läbi käima, et see trahv lõpuks ära maksta tõstis mul küll juuksed peas püsti? Ei, mitte sellepärast, et see nüüd mõnda õudusfilmi stsenaariumit oleks meenutanud vaid mulle meenusid vihjed, mida makroanalüütikud meie avaliku sektori ebaefektiivsuse kohta teha armastavad. Ilmselt päris paljud neist töötavad mõnes keskmises või suuremat sorti organisatsioonis. Ja kui te juhtumisi olete reaalsest elust sammukese kaugemale, see tähendab, olete juht siis ilmselt võitjale päris tuttavale olukord, kus mõni protsess paistab paberi peal ja kõrgelt vaadates päris mõistlik. Kui te seda ka töötajana võidelda, parem kliendina ise hakata läbi tegema avastate, et tegelikult on suur osa sellest täielikult ajale jalgu jäänud ja sisaldab endas osi, millest ei ole kasu mitte kellelegi. Ma ise usun, et mul on au töötada ühes Baltikumi efektiivsemas ja kliendikeskse mõtteviisiga organisatsioonis kuid ka meil tuleb sedasorti tobedaid avastusi ette. Igal pool tuleb, ent eriti kerge on vajakajäämisi märgata mõne teise endale tundmatu organisatsiooni kliendiks või koostööpartneriks saades sest väljaspoolseisjana puudub meil teadmine, kuidas asjad alati on käinud ja seetõttu on lihtsam kõiki tegutsemisviise kerge kahtluse alla seada. Just sellised mõtted käisid mu peast läbi. Eelmisel nädalal esimest korda Tallinna Munitseb vahel politseis vestlusel käisin. Niisiis taustast. Elan ühes mõni aasta tagasi arendatud korterelamute rajoonis, kus arendaja on üsna tüüpiliselt rajanud parkimiskohti märksa vähem, kui elanikel on autosid, kuna kuhugi tulevikku, keda siis on kohalikel elanikel, sealhulgas ka minul tekkinud harjumus oma sõidukeid osaliselt või täielikult kõnniteedele paigutada, sest tänava kitsuse tõttu jääksid nad sõiduteel lihtsalt teistele liiklusvahenditele. Aitäh. Ja kuule, proovi nüüd koos minuga ette kujutada, kuidas võiks välja näha eraettevõte loogika, et seda olukorda võimalikult efektiivselt lahendada ja sinna kõrvale luba mul jagada kogemust, kuidas see täna tegelikkuses korraldatud on. Kõigepealt tuleb jõuda ühisele arusaamisele, mis on meie tegevuse eesmärk. Minu arvates on lõppeesmärk see, et parkimises ei toimuks anarhia. Vaided pargitakse õigesti. Seega, kui selgub, et mingis piirkonnas pargitakse valesti. Mida teha selle olukorra muutmiseks? Mina oma talupoja mõistusega läheneksin järgmise nurga alt. Kõigepealt on oluline eeldada, et inimesed ei ole oma loomult halvad ja pahatahtlikud. Suur osa neist korrigeerib oma käitumist kohe, kui keegi on juhtinud nende tähelepanu, et nad on kuskil vea teinud. Kui me usuksime vastupidist, oleks muidugi kõige mõistlikum nad kohe algatuseks vangi panna. Ent kui me nii radikaalsed ei ole, siis kuidas juhtida kodanike tähelepanu tehtud veale? Mina lahendasin selle küsimuse näiteks nii, et alustuseks torkaks auto kojameeste vahele hoiatuse, mis ütleks, et antud kaasparkimine ei ole lubatud ja korduval rikkumisel alustatakse väärteomenetlust ning võimalik trahv võib ulatuda nii kõrgele. Ilmselt oluline osa kodanikke korrigeeriks juba selle peale oma käitumist veidi kulukam, kuid ilmselt vähemalt sama efektiivne võte oleks andmebaasidest välja võtta autoomaniku või kasutaja mobiiltelefoninumber ja sellele helistada, et siin inspektor, see palun koristage kiiremas korras oma auto kõnniteelt ära ning kui me seda ka edaspidi vales kohas parklas näeme, alustame menetlust. See mõjuks talupoja mõistuse seisukohalt oleks riigi kui terviku seisukohalt üsna efektiivne hakata esimese rikkumise peale kodanikku vestlusele kutsuma sest ainuüksi paberil kutse postitamine on suurem kulu kui hoiatuse jätmine auto juurde. Rääkimata vestlusest endast, mis nõuab olulisi kulusid nii tööjõu kui ruumide osas, rääkimata kodaniku kaotsiläinud tööajast. Teine lugu mõistagi autojuhtidega, kes ka pärast hoiatuse saamist jätkavad valesti parkimist. Siis on selge, et inimene teadlikult ja sihilikult eirab kehtivaid norme ning tema korralekutsumiseks tuleb kasutusele võtta kraadi võrra karmimad meetmed. Nagu aru saite, algab täna protsess siiski sellest, et sissekirjutuse põhisele aadressile saabub kiri. Seetõttu minu esimene kõne eelmise esmaspäeva hommikul munitsipaalpolitseisse oli, et keset päeva kohtumise ajal mul kohe kuidagi ei õnnestu kesklinnast meriväljale minna. Ühtlasi uurisin, kas see kohtumine on üldse vajalik. Vaneminspektor teatas, et kohtumine vältimatu. Mul on siiani arusaamatu, et miks see kohtumine nii vältimatu peab olema. Vaadake, asi on selles, et mul ei olnud soovi midagi vaidlustada või oma silmaga täiendavalt veenduda, kas politseinikul ikka on pildid minu autost kõnnitee äärel? Vastasin kohe telefonis, saan tõesti aru, mida mulle süüks pannakse minu auto tõepoolest sel kuupäeval antud kohas kasus ja ma saan ka täiesti aru, et inspektoril on õigus selle väärteoEst sanktsioon määrata. Seega taas kord talupoja mõistusega seda pähklit hammustada üritades oleks kiirem, efektiivsem moodus edasi liikumiseks. Kui inspektor vormistaks minu telefonis antud ütluste põhjal kõik see kokkuvõte ja saadaks selle emailiga mulle digitaalseks allkirjastamiseks kes veel ei teadnud, siis nii riigis eksisteerib selline suurepärane asi nagu digitaalne allkiri. Ainult et selle kasutusvõimalused kipuvad igapäevaelus veidi lünglikud olema. Nii on tänaseks võimalik digitaalselt allkirjastada kolmekümneaastast eluaseme laenu ja võtta omale igakuiselt mitme 1000 kroonine laenumaksja kohustus. Aga millegipärast ei ole võimalik allkirjastada oma tunnistust, et parkisin nimetatud kuupäeval vales kohas. Alles sellise e-riigi rakenduse võimaldamine õigustaks tõepoolest kogu selle protsessi nimetamist kiirmenetluseks. Vestlus ise kestis tubli pool tundi, millest osa oli ootuspäraselt traditsiooniline ja mitte kuigi tõsiseltvõetav moraali lugemine. Aga märkimisväärse aja võttis ka tubli nelja lehekülje jagu seletuskirja ning otsuste käsitsi kirjutamine. Seda aastal 2008, kus isegi koolikirjandite arvutis kirjutamine on juba ammu harjumuspäraseks saanud. Rääkimata vanemate võimalusest vaadata laste hindeid mobiiltelefoni vahendusel e-koolist. Ja nüüd tahate kuulda ka kogu selle ettevõtmise halenaljakat pointi. Inspektor oli oma hingelt eesti mõistev inimene ja ütles, et olles käinud selle tänavaoludega tutvumas, ta saab täiesti aru, et täna tõesti on liiga kitsas ja parkimiskohti on liiga vähe. Ühtlasi oskas ta välja pakkuda juriidilise sobiva lahenduse. Piisab sellest, kui tupiktänava otsa panna parkimist reguleeriv märk, mis lubab autodel otsapidi kõnniteele parkida. Kuidas seda korraldada? Sain teada, et arendaja koos linnavalitsusega peaksime lihtsalt ära tegema. Tegule said sa nüüd pildi selgeks. Linnavalitsus on oma eesmärkide täitmiseks kutsunud ellu mitmeid erinevaid ameteid ja ametnikke. Neist osa tegeleb parkimisega varanduse reguleerimisega ja teine osa järelvalvega. Nääset kehtivate regulatsioonide täitmine mingis piirkonnas ei ole puhtfüüsiliselt võimalik, istuksid eraettevõttes need kaks osakonda loogiliselt ühe laua taha otsustaks, kuidas oma klientide, see tähendab linnakodanike ja külaliste jaoks olukord lahendada. Lahendus, nagu selgub, on lihtne. Täiendavad liiklusmärgid tuleb üles panna. Ent selle asemel on meil kasutusel protsess, kus munitsipaalpolitsei annab linnavalitsusele teistele ametitele sõnumeid läbi kodanikke, kellele tehakse kogu protsessi raames võimalikult ebaefektiivsel moel trahvi summas, mis isegi ei kata väärteomenetluskulusid. Pole ime, et makroanalüütikutel on põhjust see kohati ebaefektiivsuse pihta kriitikanooli pilduda ja nagu aru saite, pole ei minu ega nende kriitika suunatud oma tööd tegevate inspektorite pihta vaid ikka nende inimeste suunas, kes protsessi on välja mõelnud.