Head raadiokuulajad täna jätkame meie vestlust Eesti filmiajaloost ja filmide tegemisest üldisemalt koos eesti kino legendaarse helimehe dokumentalisti Enn sädega. Nii nagu eelmises saates, nii peab seegi kord teid hoiatama, et tegemist ei ole ametliku ja igakülgselt tasakaalustatud ajalooga vaid pigem suulise pärimusega, milles siin ja seal võib leida ka pisikesi ebatäpsusi. Ometi usun ma, et ajaloo puhul on faktidega vähemalt samavõrdselt oluline see, kuidas Maialgu mäletame, jätkame juttu sealsamas, kus me viimati pooleli jäime. Mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Grigori Kromanov viimne reliikvia pidi esialgse plaani järgi olema palju tõsisem film, kui ta lõpuks välja kukkus. Nendele, kes Grigori Kromanov tol ajal tundsid, tuli omajagu üllatusena, et ta üldse selle filmi vastu võttis, kuna kraamawi teati väga tõsise mehena. Samal ajal oli ilmselge, et just sellise seiklusfilmina sai viimne reliikvia tohutult populaarseks. Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine turul, me oleme vennad ja tükkhaaval jupphaaval päevhaaval tundhaaval üksteisel müüme oma Toursudjad. Riikves esialgu kutsutakse muusikat tegema Volkonski Peeter Volkonskiga Läheb raadiosse kas just kast konjakit, aga hästi palju konjakit kaasas ja helioperaator Roman saab, sai, tuleb tagasi. Juuksed püsti täielikus paanikas, tan tundide kaupa, nagu ta ütles, Volkonski kolistamist klint lasknud seda improviseerin klaveri peal. Selle muusika ei olnud mitte midagi teha. Kristjan paanikas, sest noh, vana veneusuliste uskus, et vana vürst Volkonski teeb nüüd geniaalse filmi ja nii edasi. Siis läheb teise äärmusse, siis kutsutakse Tõnu Teppad helisaali, kus tema laulab neid ballaad ja mida me tunneme selleks ajaks vaid Paul-Eeriku tekstid juba olemas. Tõnu Tepandi laulab kitarri saatel neid. No ütleme, karjub Griša nõustalge, sest seltsi, mis vaja, kutsutakse Veljo Tormis. Ma olin saalis, sellepärast ma olen tõepoolest nüüd tunniste. Veljo Tormis, viisaka ja rahulikke inimesi, kuulab Tepandi. Ei nojah, ei noh, eks ta Pole ju päris huvitav, eks ole. Selle kriibinud hüpanud ja kõige hullem on see, et Roman sai minu hea kolleeg, nüüd juba lahkunud mees. Ta oli kärsitu poiss ja. Ta hävitas need variandid ära. Sest meil linti olnud seal lindi põud oli, õudne. Küll oleks olnud põnev neid säilitada mena, mõnikord niisuguse arhivaariusena olen palju asju täna tegelikult, et noh noh, ja siis ilmus siit Naissoo asjad lõppude lõpuks algul mustandina, siis puhtandina ja siis äkki ilmus kõigile tundmatu Tõnu Naissoo kaheksateistaastane poiss, kes tegi siis vähe muusika lõigud ja esimene kokkusalvestus oligi niisugune mustanditega pooleks, sest mõlemad naised olid meistrid kohal siis. Ja seal midagi oli puudu. Ma tean, et nad tulid siia raadiosse uuesti veel juurde lindistama, nii et see, see variant reliikviaid, mida me näeme, on ikka kolmas, neljas, viies variant. Heli mõttes, ma loodan ise sisse. Ja kui ma mõttes kaptenit tehes Jaltas 1971. aastal läks inste kava kinno öisele seansile vaatav vene varianti reliikvia, st mis ei olnud ju veel oma võidukäiku Nõukogude Liidust päriselt alustanud, ta oli juba tuntud 71 on juba, on juba ekraanil venekeelne, laulis Georg Ots neidsamu Pietro Tooma ballaadisouli jõledad pettuks, sest see Peeter Tooma loodud klišee oli nii võimas, et kuigi ots lõi nimega ja tõenäoliselt laulu tehniliselt lööb tooma üles lõpuks amatöörlaulja, aga vene publiku ekstaas oli vapustada filmi keskel vabaõhukino, aga pime pilluti näiteks mütse üles vajalikes kohtades. Carryturra ja mina õnnistas elus kade inimeste temperamendi pärast, sest et noh, me loristele nutta ja närime küüsi, kõne film ei karju kunagi või aplodeerib filmi keskel, et mina ei ole kunagi teinud seda. Võib-olla sina oled täis veregrupp. Weberi Kivošenkinbergi armuke see ei kõla just halvasti ja võib-olla küll mõne müüdava tüdruku jaoks. Me kõik olime ühtemoodi müüdavad, mõni ainult natuke kallim kui teine. Selle puhul see, mis on nii tagantjärele omamoodi kultuuriliselt kummaline, ongi see mäng keelte ümber alates sellest, et kui võtta see stsenaarium, siis tegelikult tegelased peaksid omavahel saksa keelt kõnelema. Nojah, seal on see saksa aadlipreili, kes kindlasti räägib saksa keelt. Ivo, kes on küll eesti soost ajalooliselt aga selles keskkonnas kindlasti räägib saksa keel raudselt ja lõpuks Gaabriel, kes Porche romaani põhjal peaks olema venelane või vähemalt poolakas või vähemalt poolakas. Kindlasti ei peaks rääkima eesti keelt, kui ta just nende eestlastega seal omavahel ei suhtle ja siis vaatad, kes on need näitlejad ja me näeme, et kõik peaosalised on kusagilt mujalt ja meile tänaseks armsaks tehtud läbi dublaaži. Ja kindlasti see vene dublaas oli ka sootuks midagi muud. Selle puhul oleks õigupoolest nagu huvitav küsida, et kas eesti vaataja küll mitte rääkida siis Eesti kinotegijatest, kas neil ei tekkinud kordagi küsimus, et kas see on ikka päriselt eesti film, kuivõrd kõik juhtivad näitlejad on mujalt tulnud? Ma usun, et Eesti vaataja oli sellest filmi enda fluidum vist nii allaneelatud, et selleni ta ei mõelnud üldse. Filmi tegi küll Eestis sündinud, kuid vene vanausuline Griša kroom bluff, kelle vanemate hauad on kusagil Peipsi ääres, ma juhtisin kalmistul nägema neid kaubamärke ja Coloborotku on Kiievi näitleja, kes mängisid Gaabriel Gaabrile, näitlejad vist tänaseni veel ilusas vormis on ja eesti tüdruk tuleid Coloborotku siin armunud, et need ei tulnud selle pealegi üldse. Ta räägib Mati Klooreni häälega. Et Jakobi räägib millegipärast Olev Eskola häälega. Mehine hääl. Agnes räägib Mare karsnäki häälega ja see oli ootamatu. Mare oli ju amatöörnäitleja, kes leiti peaossa kiisa. Me olime kaheksateistaastased koolitüdruk, tegelikult Hellaste kui mu mälu ei peta. Ja loomulikult suurepäraselt tehtud. Järvet Järvet, Järvet ja Aino Talvi räägib ju seda absissi sissegi, base lätlanna, mis ta nimi on siin ja installi mängib ja niimoodi, et lõppkokkuvõttes on nagu kaks kihti selles filmis teine kiht, kesk eestimaine eesti keel. Ja lõpuks Peeter Tooma laulab puhtas eesti keeles. Ja mul on niisugune tunne, et mõningatele valvsust teleideoloogidena, aga ma ei taha ennast nüüd valdseks ideoloogiks pidada. Võis. Naljakas tundub, see kordus. 10 aastat hiljem seesama situatsioon, kuidas eestlased selles filmis märatsev jõuk, kes tungib kirikusse, peksab, kuid puruks kui see on vabadusvõitlus, küsiti, et kes me siis oleme, kust me tulnud oleme. Kõrgkultuur on kusagile mujale, siis me tuleme, ütleme, et see on meie vabadzia. Karl Kalkun viskab rõdudelt alla, roogsed, kondid annetakse, täpselt sama asi toimus aga nüüd juba tõsisemal tasemel, kui Mark Soosaar tegi nii esimese proovitööõpetaja nime all ja teine päris film, mis jõulud Vigalas siis Moskva kinokomitee toimetajate poolne kõige suurem norimine oli just see, et ei tohi näidata märatsavaid talupoeg, kes mõisi puruks peksavad, põlema panevat ja siis noh, margi soli, dilemmad, kuidas näidata siis 1905. aasta revolutsiooni mõisate põletamist mõisate põletamist näidata ei tohi ja sealt mõned niisugused veidi kuulsamad hetked minuteada, lõikusid isegi välja. Me lõbutsesime tõstama koolis, sinna oli toodud üks vana klaver, mille siis märatsemise hetkel nagu oleks jalg ära kukkunud, teda jäi siis lääbakkelisele, Tõnu Kark, seal midagi karjub ja mul on see sellepärast meelde jäänud, et mul on fotod olemas, kus õhtul siis, kus väsinud filmigrupp samasse kooli saali kogunes küünlavalgusel ja Priit ühes selles neil Radial viltuselt klaveril täiesti häälest ära laulis, oma kenasid laulusid sellepärast tegelikult ei jäänud. Nii et, et noh, niisugune, et kuidas see näitab ikkagi seda revolutsiooni ta mõistagi need valvsad inimesed said aru, et see on mingil moel paroodia. Lõppude lõpuks Eisustenine välja. Kas see on lõpp, see Janeliat klikestaminesi selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie. Viska nurka. Järgmise filmina meenutatakse 68. aastal valminud Kaljo Kiisa hullumeelsust. Tegemist on filmiga, millel on ära keelatud filmikuulsus. Ehkki teda siiski näidati Eesti kinodes. Küll aga jõudnud see film rahvusvahelistele festivalidele, kus ta oli isegi kutseid tulnud. Milles siis probleem? Film räägib loo sõja lõpuaegsest hullumajast, kus ära hoidmaks hullude hukkamist saadetakse, kes taposse valeinfo, justkui oleks hullumajja varjunud inglise luuraja. Selle peale saabub kohale Jüri järveti mängitud Saksa ohvitser et asja uurida. Kas teie olete peaarst? Teil on ilus linnake, tal oli minu juurde asja. Ma olen teile väga tänulik. Inglisfüürer kõndis ja, ja palun. Lutsia angedel riided valmis. Kõigepealt esimene probleem, mida, nagu tagantjärele vaatan, et nõukogude ajal läheneb nõukogude armees, seal oluliselt ei räägita midagi. Et kogu see lugu on eestimaa sakslane ja Briti luurajad ja Eestimaad kui tolleaegse seletuse järgi juba Nõukogude Liidu osa seal peaaegu ei mainitagi. Noh, muidugi täna on õige natukene raske aru saada tolleaegsete tsensorid loogikasse, mida sellele filmile siis tegelikult ette heideti. Ma tuletan sinna meelde, et kui, kui me räägime sellest, et need 60.-te aastate lõpu kuulsad eesti filmid on tihtipeale tehtud mitte eesti näitlejatega, Sis hullumeelsus. Vaata üks nendest filmidest, kus Kaljo Kiisk kasutab õige mitut talle sümpaatset. Küll balti, küll vene näitlejat. Näitlejatel on muidugi seal Kaljul olnud õnnelik käsi, ma küsisin ta käest Jüri müüri filmi tehes, et vaata, kus imelik asi, tulete Jüriga enam-vähem üheealised, Jüri, viies mängufilmis mitte kordagi mitte ühtegi välisnäitajat kasuta. Sa alustad oma jääminekuga kohe, kõik on võõrad. Tara nodo siples olukorrast välja ütlema ja näitleja füsioloogia kujutise näitlaste tunnetab ja nii edasi. Kuid ma mäletan ainult seda, et hullumeelsuse tapmine sai alguse ühe naiskriitikuis kustu kinos ilmunud artiklist. Selle nime leiab kergesti üles selle kriitiku põhitees, kui mu mälu mind ei peta, oli see, et Viktors Loorents siis letti stsenarist ja Kaljo Kiisk Lähevad väärateed, kuulutades fašismi hullumeelsuseks. Mõtle kui lihtne kuulutada fašism hullumeelseks pista fašist hullumaja ja probleem on lahenenud. Ja siis ta tagus selles järjekorras trumme, edasisi naiskriitik, küllalt juhtiv naiskriitik. Ja mõistagi ei saanud tema enda idee olla see, küllap see oligi eriti siis, kui juba kinokomiteest alates, kuigi film näiteks Eestis tuli ekraanile seda tüüpi riiulifilmidega. Lõppude lõpuks Jüri müüri põrgupõhja vanapagan oli lubatud ainult Baltikumi ja Karjala ANSV-sse, sama oli Jüri inimesed sõdurisinelis, mis algul ainult Eestis ja siis laienes liin Baltikumi, siis millegipärast Karjala ANSV oli ka veel, et no hea küll, tugermuga ütles, et kõik nii et minu mäletamist mööda hullumeelsus jooksisest ekraanidel, sest ta sai kohaliku kriitika, kõik said aru, et sellel filmil on hiilgav tulevik. See keelustamine, ma kardan, toimus alles siis, kui oli tehtud vene dublaaži. Et, et sealt kusagilt sündis see kollaps siis. Ja muidugi võttis ta hirmsasti südamesse. Seda ma mäletan küll. Seda mäletan küll, ma ei mäleta enam, kas ta oli sel ajal juba parteilane ka eks ta sai sealt siis trummi ülevalt ja alt kindla peale ja, ja üldiselt mitte väga julge inimesena julgen ma nüüd öelda selles vanuses ja kolleegi kohta. Kaljul oli vaja leiba teenida järgmise filmiga maale tuleta keeras siis 720 kraadi vindi peale ja tegi niisuguse romantilise naisteka pealkirjaga maale tuleb noh, kõik said asjast aru, andsid talle andeks, sest et oli vaja kuidagi vormis olla küll, aga teistpidi on praegu nii palju aastaid hiljem tolleaegseid filme vaadatud läbi mitmekordse prisma. Nagu Viimse reliikvia puhul räägitakse sellisest peidetud vabaduse sõnumist. No mis peidetud, nii oli, põgene, vaba laps. Aga küsimus tegelikult ongi see, et kui palju tolleaegsed kinovaatajad nägid seda võib-olla teist plaani nii pereliikmest või hullu naljast, kui nad nägid, iga kolmas poiss laulis tänaval, põgene, vaba laps. Noh, vabadus on nagu selline asi, mis oli ju ka Nõukogude ideoloogias oluline. Marksistlik vabadus on tunnetatud paratamatus, seda me mäletame kõik. Just et kas see, kas see vabadus oli siis marksistlik vabadus, mida iga poiss laulis patroida, tõlgendas selle enda jaoks ühe mõistujutu, mis mul praegu meelde tuli. See oli reliikvia lõpetamisaeg just need, mis ma rääkisin mitmekordselt kokku, salvestused, parandused, helis ja nii edasi. Ma ei mäleta, et oleks pilti eriti muutnud, jutt käis just helist, kuivõrd see noh, kõik said aru, et film hakkab väga tugevasti toetuma nüüd sellele Naissoo peetud oma palaadikud turnidele just. Ja ma olin õhtul Tallinnfilmi fonoteegis, tegin mingit oma tööd. Sel ajal umbes lõpetasime Peeter Toominga ja Peepuksi kodu külamis, kaera tapeti. Küllap ma selle ümber sebisin, siis tormab. Tööaeg oli möödas, tormab uksest sisse. Piisavalt ärritatud Eesti kinokomitee peatoimetaja Raphail Beltšikov. Küllalt ohtlik mees, nüüd minu suur sõber ja ütleb, et seltsimees säde, andke mulle jalamaid kuulda, vaat neid saama. Naissoo Peeter Tooma Paul-Eeriku ballaad. Põgene, vaba laps nagu õitsema. Lint oli riiuli peal, sest kõik fännid ümberringi tähendab seda tiražeeritud Tallinnfilmis minu juuresolekul me vähemalt 100 korda. Ma ei tea, kas alles mõelda ei olnud ju, raadios ei olnud. Originaallindid jäid ju Tallinnfilmi ja tal olid käes mingid paberid. Mina leidsin lindi üles, panin käima ja me kuulasime kõik need laulud suure mõnuga õhtul üle ja siis ma nägin, et tema käes on Glavliti või siis tsensuuri poolt kinnitatud laulusõnad. Ja ma sain jutu kontekstist, noh siis kui ta maha rahunes, sest peale korduste tõesti kõik vastas sõna-sõnalt sellele, mis oli tekstis mõistagi heliloojad ei pea alati korduse sisse, mis teksti tervitused märgitadal, ta rahunes maha ja mina sain kontekstist niimoodi aru, et välktelegrammi siis siis tegelikult telefonikõne keskkomiteest. Et kas selle asja kõik on korras. Nii et see näiliselt välispidiselt kaunis süütu lugu, ühe seiklusfilmilaulukesed, noh, eks ole, needsamad kolme musketäri valavale vaala laulud, mida me siin kuulajate laseme, situatsioon oli sama. Aga videole joogid ei maganud isegi öösel, see võis olla 69, on kultuuriosakonna juhatajaks Olav UT. Ohtlik, tark mees võis olla täpselt tema poolt kõne võisis Lendsman ideoloogiasekretär, Lensberali mees, kelle jälgedes käis hiljem Rein Rist Laan, kes isiklikult kontrollis ja isiklikult käis karjumas. Raadio teeb Canit legendaarseid, ristlane hommikusi telefonikõnesid, kui ta oli diktori uudistes ühe mingi mingi veakese ja karjus siin peatoimetajate peale paukuse tärdsuse Norristlan oli selles mõttes noh, niisugune armetu väljaanne. Aga Lendsman alustas seda niisugust sõnastust kanalist järelkontrolli noh, meenub teises seoses küll ja varasemast ajast. Et. Kuulutus isegi mitte kuulnud said, teada on, et ajakiri oli Nõukogude naine siis, et on ilmunud uus Nõukogude naine number seitse ajalehe toimetaja sai vastu päid ja jalgu, et ajakiri olnud vahel, et meie naisi ei müü. Ka niisugused asjad. Nii et et jah, see peldikulugu meenus mulle praegu ja, ja kuivõrd seal ei olnud peale tema minu mitte kedagi, siis on seal üks 100 tüüp. Memo räpis peab lihtsalt uskuma seda, mis ma praegu räägin, sest nii see oli. Nüüd jõuame sellesse ajajärku, kus 60.-te aastate teise poole võib-olla isegi julged katsetused on tehtud, on valminud inimesed sõdurisinelis. Tehtud on hullumeelsus, tehtud on viimne reliikvia. Kaljo Kiisk arvab, et tema karjäär on alla minemas. Mina ei ole täpselt kursis selle memory osaga, mida see masendus peaks tähendama, aga siis helistab Kaljo Kiisale, tema kursusevend. Arvo Kruusement ütleb, et tema hakkab nüüd kevadet tegema ja Kaljo Kiisk on ise lasknud mõistet just nagu see oleks parim lohutus olnud, mis tal nagu sel hetkel oli, et, et kursusevend, võttis ta libet mängima selle kevade filmi peale. Esimene film, mis võib-olla ennustab seda napilt seda järgnevat aega. Loogiliselt teravamad sõnumid on ära uhutud ja selle asemel on jäänud iseenesest just nagu pretentsioonitu kooli lugu sellest vanemast ajast, kus talupojad käisid koolis ja kus oli saksa koolipoistele vaja tuupi anda, mis ideoloogiliselt ju täiesti korralik, siis tulevad meie hoovi peale mängima või õue peale. Ära unusta, et see oli Kiisa Panso stsenaarium, sest nii palju, kui ma mäletan, kas ei tahtnud kalju seda ise teha. Seda enam, et Kaljo Kiisk oli kohe pärast Kitisest tulekut draamateatri rõduots, eks ole. Ja, ja see Kruusement meenutab, et see stsenaarium noh, vedeles mädanes seal toonski olid, mis vist kuus, seitse, kaheksa 10 aastat enne kui siis vastne peatoimetaja Remmelgas talle seda pakkusid. Kuule, mul on siin üks asi. Kruusemendi esimene mängufilm, kui ta Moskvas õppis, siis juba ta vist käis mingeid eestikeelseid tekste sisse rääkimas seal kusagil mingitele populaarteaduslikele ja siis ta tuli Tallinnasse ja aks dublaaži tegema näitlejana. Et ta sai selle seltskonnaga tuttavaks ja siis tasapisi imbusid Tallinnfilmi ja ta oli see, mis ma konkreetselt tean, enne seda ma nüüd ei julge. Ta oli Jürka müürikirjad sõgedad teiseks režissööriks kuni selle õudse autoõnnetusi, kus ta noh, peaaegu pidi surema rullistest üle ja ja niisugused koledad asjad kõik luud-kondid puruks. Stuudio ütles, et need läinud mees aga Cipras ja siis ta oli väga kaua haige, siis ta tuli stuudiosse tagasi. Pärast seda jüri oli alustanud juba inimesed, sõdurisinelis tegemist. Ja direktor, ta ütleb nomine, et Jüri Müür seal Lõuna-Eestis kuskil paugutab ja me ei tea, mis ta teeb, mine vaata, mis ta seal teeb, ei ole midagi kuulda juba kaks nädalat, sest kui Jüri ümber ei käinud pauke ja möllu, siis oli midagi kahtlast, tegelikult, kes pädev töö Veliki Luki lahinguid võeti. Ja Kruusement on seal natuke aega ja ta räägib mulle, mul on siin foto olemas. Et Jüri oli nii hasart, sest noh, Jürgistus omas sõiduvees kas vaja või mitte, vaja? Paugutas piss tuleb kogu aeg kaks korda minu näost laskis raketipüstolipauku siis arvu, ütled nii toredasti, ütleb, mõtlesin pauguta, kurat ma minema tuli tulema, jäi ilma tööta. Nii et see on just see on eelmäng mis eelneb kevadel Jüri müüri olnud kuuseumendist heal arvamusel. Aga see on teine lugu, sest Jüri on niisugune filmilik mõisas, stseenide loojaga mõiste ta mitte väga hästi ei teadnud. Näitleja hingeelust ja ja kruuseumitele, vastupidi, ja tõenäolisus tekkis puht niisugusel inimlikul tasapinnal noh, võib-olla et üksteise mittemõistmine. Nii et see, see Jüri hinnang, Kruusement ei tähenda antud juhul mitte midagi. Noh, ja siis siis tuli see kevade asi. Ja ma mäletan kevadest küll seda näitlejate laste proovimist, mis väga pikale venis, nad Heiki Roots televisioonist tuli üle aitas otsida ja, ja siis pöörased läbi kammimised tüpaaži leida ja siis selle vale Tootsi leidmine, mis siis haridusministeeriumi õpetajate ägeda protestijate välja vahetades selgus, et poiss on pätt koolis, aga hea oleks näitleja alanud ja käigu pealt vahetad välja, kes väga tähelepanelikult jälgib kevade praegust versiooni, siis algTootsen selles kakluses jõudis korraks esiplaanil näha, aga seal peab teadma. Sest tal kaamera ei jaa nime ei ole, tiitrites oli haridusministeeriumi nõuet. Tema nime ei tohi enam ilmuda ja nii edasi, nendes paistagi ennast täis, ausalt öeldes ja, ja siis see film käivitus ja nüüd saatus tahab. Mõni päev tahaks, päris naljakas, helistab mulle kolleeg Jaak Lõhmus. Nad valmistavad, et kevade DVD-väljaannete tahavad sinna panna kõik inimesed, kes on selle filmiga ükskõik, kuidas segatud valgustad, nuppu keerad ja tema on leidnud direktori käskkirjast. Minu, minu proua nimed, nagu oleksime me käinud mina ennekõike Palamusel helitehnikat reguleerima son komandeeringu Tõnis. Ja, ja meil proual, kes oli matta söör, et nagu oleks käinud mas filmis taustal ja tegemist on kaasas ükskõik kuidas me oma ajuraasukest mõlemat koos ei uurinud ja ma võtsin helistada kolleegidele. Kahjuks on see rüütel, tähendab, ma ei ole käinud mitte kordagi kevade peal. Ja tegemist on ilmselt blufitud komandeeringu käskkirjaga, kuigi ma olin ju ka loomulikult meelitatud, et nagu mina kündsin, ei kündnud. Ma käisin küll nüüd Helsingis restaureeritud kevadet nii-öelda Kruusemendiga vastu võtmas, seda küllažiputa asja seal lihtsalt lõbus seik ja kuulda oli Arvo head meelt, et sakslane puhtaks tehtud. Ja kuivõrd see olid kõik võetud jälle kahjuks musta heliga, siis kõik need lapsed on uuest sisse räägitud. Mis oli mitmes osas tappev. Ta näeb eesti laps oma Tempramendilt. Võimalik. Meie soomeugrilaste viga, mina olen vahest. Kui tahan kedagi ärritada, öelnud, et soome-ugrist peaksid audiovisuaalsest kunstist eemal hoidma. Mitmes episoodis lastegalast toss välja, seal küll vahetati, noh mitte kõik Naudi vasta häältele ja noh, nagu see ikka filmides käib. Põhinäitlejad küll. Aga noh, laps on laps ja tal ei ole ju seda enda valitsemise hääle valitsemisoskust ja ja noh, kuigi Kruusement andis tõenäoliselt kõvasti saalis piitsa isegi mõnikord rohkem kui tohtis ülekantud tähenduses ma oletan, et kõik saavad aru siis mitmes kohas selleks teatraalsus kätte jälle sama tõdema olen näinud seal filme venekeelset versiooni. Sa kurat ütled vene lapsed on paremad häbi tunnistada, tähendab, siin on ikka meie temperamendi küsimus või on siis meie luterliku koolituse küsimus see haridus, et me oleme kinnised ja ja valve all kogu aeg, lapsest saadik kooli, seal miskit asisem, millest noh, minusugune mees ei oska endale aru anda, mis on ainult otsustada selle üle, mis noh, vaadake teda selle pilguga korraks, lapsed on, jääk ei ole, äkki muutvad nad võltsiks, noh, ütleme niimoodi, siis teavad teatrit halvas mõttes. Mis puutub, nüüd sa rääkisid arstist ideoloogiast kevadest, siis kui jõudis kohale Tormise muusika ja see jõuluõhtu. Me hoidsime hinge kinni, sest et me olime siis juba nii võimsa enesetsensuur läbi teinud tegelased Tallinnfilmis, et ma mõtlesin, et mitte mingil juhul ei lähe see läbi, oh, kuusepuulaul tõmbame, eks ole sisse ja kujutati ühtegi märkust. Nii et need issanda teed ja muud sõnad sinna otsa. Et kas nüüd ideoloogia, valvega härrad ise sattusid lõksu, sest lõppkokkuvõttes kõik lapsed olnud. Ja tol ajal kui vanust arvestada, kõik need utsid ja muud on ju eestiaegsed inimesed, nad on ju kõik jõuluõhtutel koolis olnud. Või kaotasid nad lihtsalt valvsuse. Et need kastreeritud rahvustundega mehed Käbinlensmani muud lihtsalt ei saanud asjast aru. Selle peale mina olen ju puhas nõukogude aja laps. Ja see, see, see kuusepuu jõuluajal, ega see, mul ei olnud hulk aega pärale, mina nägin lihtsalt kuusepuud ja ka nääride ajal lauldi. Oh kuusepuu, kui haljad on, su oksad ikka ei lauldud, lauldi ikka küll selles selles suhtes, et küll koolis ja kodus, see laul oli ikkagi tuntud ja ma tõepoolest ei saanud hulk aega aru, et tegemist on jõuluga. Lihtsalt on see aasta lõpp, kus jõulionäär segunevad. Nendel on omavahel ideoloogiline vahe, seda ma tõesti ei teadnud, minu meelest oli see üks pidu, mis hakkas ühel hetkel peale ja lõppes esimese jaanuariga ja väga kurb olijat lõpes. Vaata väga hea, Sa oled üks, üks näide, tantsupõlvkond loomulikult on üks näide sellest asjast, mida Sirje Kiin omal ajal kirjutab, nüüd juba kuus aastat tagasi kultuurimälu katkemisest, see ongi seesama asi, mille pärast me siin praegu vist sinuga istume, kaamera on niisugune tunne. Siis see, see teeb külmaks ja mitmed asjad, mida ütleme minu põlvkond, mina olen eestiaegne, mina olen 38 sündinud, järelikult olen küll saanud üleni hariduse nõukogude ajal aga kodust kaasa saadud eesti-aegsus alateadliku loomulikult, ega siis jumal, ma olen 45 kooli, mis sa arvad, et mul vanaema läks, nüüd ütled, et härra Stalinit usu või loonud, öelnud kõik sisse, aga see oli, see oli kaasa tulnud, noh, ma teab, viisakamalt võiks öelda emapiimaga tarvita selliseid ilusaid väljendeid kunagi. Ja minu põlvkond tõenäoliselt vaatas kogu aeg asja kahes tasapinnas. Et see on nüüd need kommude sebimine ja küüditamised ja kooli direktor. Aleksander sutt arreteeriti peaaegu et koolitundidest sai 25. Me võtsime selle kõik omaks. Ja me teadsime, aga samal ajal me alt saba alt juured olid selles eestiaegses sees ja ja meil oli sellevõrra lihtsam kogu sellest pasast läbi käia, pole vabad. Et siis ilmselt on sul õigus. Huvitav on see, kui me läheme ajas edasi, vaatame seda kevadejärgset aega ehk et seda aega 70.-te aastate alguses, siis. Ma pean tunnistama, et esimese hooga oli väga raske meenutada, mis filme siis tehti. Sest et kui me kordame taas kord üle, inimesed sõdurisinelis viimne reliikvia, hullumeelsus, kevade, nad mahuvad kõik kahe aasta sisse ära. Ja kui me lisame sinna veel libahundi, mis kah ma arvan, et ei olnud ebaõnnestumine siis oli see ikkagi väga tugev kümnendi lõpp. Ja sealt edasi 70.-te aastate algus. Me näeme seal filme, mis, kui nüüd nimeliselt meenutada, võib-olla ei ole nii halvad, aga nad on just nagu veidi unustatud. Tuletame meelde siis Kalju Komissarovi debüüti, valge laev, siis on seal Don Juan Tallinnas, mis seal Tallinnfilmi film kusagil sealkandis on, verekivi tuli öös, need on kõik nagu filmid mida esimese hetkega keskmine Eesti kodanik ei mäleta, kui ta ei ole just Eesti filmiajaloost väga-väga huvitatud. Võib-olla sellest ajast, esimene tõeliselt huvitav film tuleb alles 74. aastal. Ja on nüüd värvilised unenäod. Ma tahtsin vahepealsest ajast, kui seal luges need tõepoolest kummalisi pühade vahefilm ette. Ma ei olnud nagu seda punti kunagi sidunud need häbiväärsed filmid, režissöörid on kõik elus, andke andeks, poisid. Ja samal ajal toimus tagamaades üks kummaline asi, mis, mis siin fimograafias kuskilt välja ei paista, vaat seesama vahepealne kuuendate aastate filmide punt, et see on ju selle nii-öelda kuuekümnendat 61. aasta laine siis Jürka müür laius ja nii edasi. Noh, nii-öelda parimad aastad, kus nad ennast tegelikult juba teostavad ja samal ajal käib stuudios nüüd kus ma neid asju tean, pöörane võitlus just nimelt režissööride klanni eneseväärikuse sõnaõiguse tõstmiseks, kes olid ju siiamaale maha surutud selle ülitobeda plaanimajandusega. Sest Tallinn film pidi nagu, nagu suusavabrik andma suuski välja, hoolimata sellest, kas oli oli kirjutajaid ja nii edasi 67 on üks tähelepanuväärne Eesti Kinoliidu pleenum, teisiti öeldes ülestõusu pleenum, mille kohta hästi vähe materjale on alles jäänud, need on väga imelikult kaduma läinud, osalt tänu Silvia Kiigele ma sain hädama kätte siis kus režissöörid otsesõnu tõusevad üles kogu see uus eestlaste pant. Ja vanakesed, kes enne seda on siis hoidnud, need parteijuhi Tallinnfilmis saavad aru, et nüüd asi läheb kahtlaseks. Seda enam, et poisid on ennast tõestanud, noh, kõik need asi siis tuletage meelde, et 68. Veebruaris ilmub see nüüd klassikaks saanud Lennart Meri artikkel sirbist, suur üksiklane. Ja 60 kaheks aprillis toimub Eesti kennelliidu teine kongress, kus me aga juba viibisin. Kus asjad räägite otse välja, kus istus küll Lentzmann, kuid ta räägiti peaaegu vaikseks. Mis oli hämmastav, nüüd tundus, et nüüd on platsdarm edasiminekuks. Ja siis hakkasid need filmid järjest tulema. Tead, ma ei ole osanud seda endal kunagi seletada. Küllap juhtus üleval toimetuse kolleegiumis kedagi, siis oli Remmel, kes seal, kes seal ju suured realiseerimise mees. Aga samal ajal siis Altele karjutud ei ole vaja meil ekraniseering, siis ta ilmselt laskis käiku täiesti juhuslik kahtlase väärtusega stsenaariume. Jutt tulemuseks on see supp, mida sulle ette lugesid. Miks ma arvan, et see värvilised majad on tõepoolest tähelepanu väärne film ei ole mitte rahvalik tunnustus sellele filmile, kuivõrd tõeline eksperimentaalses, mida Eesti varasem filmiajalugu pärast sõjajärgsel perioodil vähemalt ei näinud. Tuletame siis kuulajale meelde selle filmirežissöörid, eks oli, Jaan Tooming ja virve aruoja ja sina oled selle filmi peal kaheli tegemas kah vaid mina. Kuidas sa minu enese väärikust niimoodi solvata või minu proua, oli see filmimontaaž ja 74, kui me jõuame nüüd värvilist unedeni välja, siis et ma nüüdsama, mõni aeg tagasi tegin virve aruojaga pika intervjuu filmi peale. Ja kuivõrd me olime mõlemad ühe sama filmi peale, siis see oli väga huvitav kontrollida vastastikku mälestus. Nagu öeldi, et valetavad nagu juuresolijad. Me menetleme filmi tõesti eripäraselt juba käivitamisest saadik. Mul on meeles kui on režiistsenaariumi kaitsmine, nüüd nendesamade talv, vanade parteilast eelse virve aruoja lühikest kasvu, aga nime teinud Eesti televisiooni režissöör. Energiline, parimas eas naine ütleb. Teate, mina ei ole kunagi režiistsenaariumi kaitstud, mina ei tea, kuidas see käib. Mina ei oska siin midagi öelda, tai lõõts tõuseb tagajalgadele, hakkab karjuma. Julgete siia filmi pakkuma tulla ja ta irvitab meie üle, noh, sealt läks juba konflikt lahti, mis oli filmi pealt natuke ettevaatlik, ütleme nii. Välja. Jaan Tooming esineb seal, ütleb, et lastefilm tund aega pikk. Ivar Kosünkraanise stsenaariumi, ütleme siis nii ainetel, see oli saanud mingi kolmanda koha stsenaariumit võistlustele selle tõttu kuidagi Silba Jaan Tooming väidab kõvahäälselt oli siis juba nime teinud Tartus ja 100 protsenti filmirežissöör. Kahjuks jäi ta teatrisse. Ütleb, et lastefilm, aga me kavatseb adresseerida lapsi. Ma kavatsen mängida lastega filmis dresseeritakse loome, mitte lapsi. Kuni sellised tõed paisata näiteks Tallinnfilmi toimetus kellelegi näkku, siis võid arvata, et kõik snaipripüsside sihikut keerati seal grupi poole. Ja siis me sõitsime ära Hiiumaale, kõppu, kogu see kamp ja ma mäletan väga hästi esimest päeva, kui me oleme sinna maandunud ja Jaan Tooming vaatas seda pandet medali 60 inimest. Autod, need lihtvagunid, generaatorid, abitöölised, kõik Jaan hoidis kahe käega pead kinni, tal ei olnud tegelikult suurt kogemust. Ütlesid, mida me nendega tegema hakkab. Filmis on üks väike viieaastane tüdruk. Kohalikud lapsed, kõpust Kõpu koolist valitud üks kohalik vanatädi, kes vanema mängib. Jaan ise mängis isa ainult ema aeg-ajalt koondeerite Tartusse, sinna saadab 60 inimeseline punt. Aga ta sisistati direktrissi bossovalt vaikseks, sest et Tallinnfilmis oli vaja palka teenida. Ja siis käis vaikiv kokkulepped, keda vaja ei ole, lähevad kolme kilomeetri kaugusele kadaka põõsale, joovad seal õlut nii palju kui tahavad, aga ei segafilmigrupi, mis ka toimis. Edasi, see kõik, mis toimus, on minu elu üks ilusamaid mälestusi, õnneks ma olen võtnud seal palju pilte. Mul oli abikaasa koos kahe väikse tüdrukuga, tõid selle mängu tüdruku Katrin silinskaga, suured sõbrad. Ja kõik see elu ja filmielu läks segamini, Arvo iho abiellus, tegime pulmad ja kõik, kõik see niisugune mõnusamaid asju ja, ja filmisime ja mul oli lindpriide otseheli ja veel paar filmi selle järel, kogemus oli olemas, ma läksin kaunis enesekindlalt ja sinna peale Jaani kooli muidugi Kokkulepet ainult otse. Sest ka tema sai aru, et laste lastefilmis saab võtta ainult vot see oli ja siis ma olin saanud esimest korda, siis tuleb uus tehnoloogia. Kui helimees oli minu kätte sattunud, siis esimest korda vene ülisuunatud mikrofon mis oli minuga helimehe jaoks revolutsioon, mis andis pöörased valikuvabadused, noh, ma olen seal lindistanud ühe laste Gona noppimise episoodi 70 meetri pealt. Nii et laste hääled on niisugust metsa kajas ja seletama kuulajale igaks juhuks ära, mis asi on suunamikrofon, mikrofon, krohv, mis, mis peaks põhimõtteliselt töötama binokkel pildis, tähendab, ta võtabki kitsalt ühes suunas mõiste akustikas, sellist kitsust siis veel ei saavutatud, aga, aga üldiselt hoidis paremini, kui ütleme, see mikrofon, mis meil siin mina ei saanud, praegu hoidis ta noh, ütleme fookuses näitlejat või ükskõik mis tahtis tausta ja huvitav oli jälgida siis, kuidas virve aruoja ja Jaan Toominga koost hakkas toimuma. Sest virved tunnistas kohe, tema on nagu puhvriks. Tema siis see müsti, postament, kelle abil Jaan Tooming tõmmati film ja ta tõmbus kohe tagasi, ta hoidis küll emalikult kätt õlal kogu aeg, kui natuke liiale läks ja pani kuus wind seepeale siis versioon, no milleks seda vaja on siis natuke jahtus maha, sest noh, Jaani temperament, tol ajal see oli vapustav. Ja Rein Maran, kellega me olime koos teinud juba Lindpriid neli seeriat peame läbi-lõhki, tundsin kui niisugust tõsist, veidi raskemeelset õli, põhjalikku, väga vaikset meest, Rein on tundmatuseni muutunud, kus ta professor on, ta räägib mõnikord liigagi palju. Siis ta peaaegu ei rääkinud ja ja need veregrupid Jaanil ja Rein Marani absoluutselt alguses kloppima. Ma mõtlesin, et see, see pill läheb lõhki. Sest Jaan töötas puhtalt improvisatsioonilised, tema jaoks. Süžee. Noh, üks väike laps uitab maal vanaema juures, vanaemal on kassid, laps tahab, kas omale vanaema annab kassid alla, siis tuleb ema ja isa linnast, ütled, kas sa hull oled, mida me teeme nende kassipoega, Nad pissivad kõik täis kassi kaasa, ei võta. Pöörane tragöödia, seon, kogu süžee seal üha rohkem, mitte midagi. Ülejäänud on, on see elu, mis laste ümber keeb, lapsed, kassid, koerad, lambad, merimetsamängud, taasia ja seal suhteliselt selliseid sürrealistliku te üleminekut või plaanid, aga see kõik tuleb hiljemalt taažis alles see, mida me ei olnud ju keegi näinud. Ta ei saanud päris hästi aru, no miks me, miks me kolistame näiteks spets optikaga moonipõllust, kus laps kerkib moonilillede vahelt või miks laps kiigub või miks, miks poisid fuifuifui peksavad klaaspall puruks ja siis kui vaheaegadel jaan hakkas juba vaikselt monteerima ja me hakkasime aru saama, sellest asjutatiivsest reastmis tekkima hakkas siis hakkas tekkima usk, siis, siis tuli hirm sest me olime selleks piisavalt kogenud, et teada, mis nüüd stuudios toimuma hakkab ja toimus just see, mis pidigi toimuma. Vahepeal tõenäoliselt oli keelekandjaid nagu alati, et grupp seal tegeleb hoopis sellega, mis seal siis ette nähtud. Direktor nõudis meid välja ja ette rutates olgu öeldud, et tunni pikkust isenesest ambitsioonitu süžeega lastefilmi on Tallinnfilmis arutatud oma tunnid ei mäleta seda 17 korda iga kord umbes kolm tundi. Matemaatik ütleb, et 54 tundi on karjutud tunniajase lapse film, teist sellist juust, mina ei tea Eestis võimekat mujal stuudiotes, aga siin seda ei ole, seda ma võin vanduda ja piibli peale alla kirjutada teades, mis nüüd tulema hakkab. Me valmistasime ka paraja programmi, et meil oli filmitud seal mäng kassipoegadega ja kuivõrd meil oli filmilimiiti, kuivõrd lapse film oli üks 10-le, tähendab 10 korda rohkem, siis Rein oli filminud kassipoegi kõpust panime kaupluse juurde kuulutsetama kassipoegi, sinna toodi kaks 30 kassipoeg siis kalavõrk pandi ümber, et nad ära jookseks, jooksed ikkagi ära ja siis me filmisime suurega kaameraga. Kujuta nüüd ette materjali, mida näidatakse saalis, kus on 10 minutit kassipoeg ja ainult direktor istub kolm minutit, neli minutit. Kas muud ka tuuled tuleb, tuleb null, kuus null seitse. Ta saab aru, lollitatakse Akurdel, kes kogu materjali näidata, siis näitasin. Ja ohtlik kuidas mõistagi ei näidanud, tegelikult sai küll, ega tema ei teadnud, mis filminud olema. Aga vastasseis oli just filmi keskel äärmiselt ohtlik, äärmiselt sümpaatne. Tehnilise kontrolli osakonna juhataja Košeleva blokeeris Reinu materjali jõle palju välja. Et ikka fookuste ninaga Rein Maran siis peaoperaator, kui ta oli muutunud juba Jaan Toominga jüngriks ja võttis ja Jaani fantaasialennud omaks jaka sisenenud, lendama ta sõitis Moskvast tõi kaasa spets optikad. Unenäolised optika, mis, mis keskelt oli terav, äärest läks uduseks spetsfiltrit, kõla, silma, optikat, maakera läks kumeraks. Noh, ja kõikvõimalike tooli, kombineeritud võtete operaator ja kõik võimalik kombinnebismi filmisid, peeglite, värgid, asjad, kõik vapustavaid asju oleks tule, mida Eesti kino kunagi teinud ei olnud ja tehniline kontroll ja need kõik läbi, et ei ole küllalt terav. Ja siis mina olin see, kes siis selle Jelena kosele koridoris kinni pidas, ütles, et ei, Leenatuse filmi nimi on värvilised uned. Et see unenägu, et see episood on unenägu, tüdruk näeb unes, kuidas kassid ja siis ta hakkas nutma. See tega juhataja ja oli Tallinnfilmi peainseneri alpiabikaasa ja ütles mulle sõna-sõnalt, seal koridoris ütles, aga mul on Albi käsk see film tehniliselt välja blokeerida. Niisugune täis, kui muidu ei saa, siis tehniliselt. Ja see oli filmi keskel, me alles teeme niimoodi, et et kui see film lõpuks monteeritud sai, mis oli, mis oli vapustav Labolin sealjuures kõrt perekondlikel põhjustel, proua oli seal peal kogu aeg ja, ja tema tuletab meelde kui elu ilusamat aega see jaanifantaasia ja need mängud, mis ta seal montaaži läbi mängis, karjus kõvahäälselt jumalannad nutele kõva hääle ja ja siis vedas meid kõiki kaasa, et me olime sellises pöörases keerises, ma hakkasin tegema kõikvõimalikke helitrikki sinna juurde läksime ise põlema. Seal on üks ilus episood. Imelihtsalt tehtud tüdruk mängib üksinda, sedasama kati sinska suure, mingisuguse merest välja tulnud köiega kohapealsed asjad, kõik sai veetud. Ja loeb tol ajal lasteraamat silmunud seda. Aga kas oli väike nõid, Pomphili pom pom ja siis äkki tema tekst midagi muuta, aga tekst muutub arusaamatuks, ma tegin seda väga lihtsalt, ma panin tähendab silbil sama, täpselt sama koha panin tagurpidi käima. Efektori vapustav Talleggi nõid, kõik siis mitte keegi ei saanud aru imelihtsa helitehnilise nipiga tehtud asi, muidu, mis ma hakkan Obinitsas tegin, oli vaja nõiametsa. No kuidas sa teed nõiametsa helitausta? Ma mõtlesin tavalise metsa. Natuke muutsin kiirusti, pin tagurpidi käima, võid kuulata, tähendab, on mets ja ei ole mets midagi imelikustanud, teinekord lihtsalt vigurid annavad efekti rohkem. Ja siis, kui see skandaal, see võnkumine oli mingis väga ohtlikus järgus. Ja direktor pudeli käsket, homme hommikul tuleb näidata filmi, noh, kas hea või kas film suletakse või suleta ja siis me saame aru, et nüüd on elu ja surma küsimus. Ja see on üks, üks üks ilusamaid öid minu elus. Jaan kutsus kokku oma poisid Tartust Tallinnast Me olime Kõpus lindistanud ja siin me võime ju seda lõiku lasta, mis on lindistatud Kõpus veel oli luid, rannas oli üks seest õõnes, pajutüvi hiigelsuurmeetrise läbimõõduga, ma panin sinna mikrofoni. Siis muusikamehed, kaasa arvatud Arvo Pärt, kes oli meiega koos, seal elas tema, taob seal siis mingite puu dokkidega ja jaan laulab oma seda kuulsat laulu, mis filmist läbi käib. Oh, saaksin käia. Vana Indiaani laul Jaan Kaplinski tõlkes kohamälu ütleb, et oh, saaksin käia. Käia. Ilurajal taas elavana. Ja siis me tegime lisa helisid veel juurt improviseeritud samal öösel kõik tõmbasime lindid, veel arvutimäng, seal kõikjal mehaaniline värk ja tegime selle filmi hommikuks valmis ja siin on jälle üks, üks saatanlik jama. Need lindid läks kaduma. Tähendab seda varianti olemas, see oli väga, seal ei olda Roberti kunst, kop, muusikat, seal oli ainult jaanis niisugune metsik mürgamine, tampimine, kellade helistamine, mis seal kõik olid. Kaitsesime filmirannikul ja me kaitseme silmi ära. Krigin aga, kuid, kuid see üldiselt vastas seisev administratsioon lubas edasi töötada. Filmi toimetajaks oli Wana Grigori Skulski vanaga val tark juut, kes lõpuks tuli meie poole üle ja nüüd ma leidsin. Ma ei oska öelda, mis tõesti mu mälu ei petnud, ta ütleb seal toimetuslikuleerimis kõvahäälselt üks kord. Aasta jooksul võib Tallinn film ka eksperimenteerida, las poisid lõpetad filmi ära. Pärast seda arusaadavatel põhjustel lasti lahti ja me tegime selle filmi valmis, tõsi, Jaanil viskas närvidele, lõpus, tal hakkasid vist Vanemuises mingit lavastuse proovid ja viis minutit enne kella kahtteist, ta läks minema tuld, tõrva silitades ja me virvega lõpetasime, müraga ei rikkunud mitte midagi ära. Mingi kordusi võtsime vähemaks, ei pilte, heli niimoodi, et tegelikult on see ikka puhas tiimitöö ja virve on mõnikord andnud mõista, et on natuke nagu solvunud Eesti firmagraaf, seda nimetatakse toomingafilmiks noh, mis muidugi õige ei ole, sest virvese mahendav mahendav roll oli muidugi väga tähtis. Ja film läks üleliidulisele ekraanile ja sai väga ilusa vastukaja. Ja siis selleks hetkeks Tallinnfilmi onukestel jäid suud kinni, siin lähedal areaalis seda tüüpi pillerkaart. Mina ei tea ühtegi ja minu üks elu ilusamaid mälestusi. Sellega saab läbi meie tänane saade ja ühtlasi lõpeb meie vestlussari. Eesti kinoajalugu sellega muidugi ei lõpe. Täname kuulajaid, kes on meiega jaganud armastust filmimaailma vastu ja kuulanud neid mälestusi. Enn Säde on kunagi ise kurva ohkega öelnud, et kino on unistustes surnuaed aga sellest hoolimata oleme ikka valmis elama oma elu nendele unistustele. Mikrofoni ees olid Enn Säde ja Ilmar Raag, nuppe keeras Kätlin Maasik. Kohtumiseni taas kas kinosaalis või mõnes järgmises saates. Veel aastaringis astu ta TTÜ suur mees. Ilme.