Päevatee suvekülaline tere päevast, head kuulajad. Tänase saatepäeva tee suvekülalised on taimi ja Jaan Ploompuu, kes elavad Põltsamaa lähistel pudrusaares. Nad on Allikmäe taluperemehed. Taimel on vanust 77 ja Jaan on kaheksakümneaastane ja nad on abielus olnud juba 57 aastat. Mina olen saatejuht Olev Kenk, kas mäletad ka taimi, kuidas sojaaniga üldse tuttavaks said? Ma arvan, et tema märkas mind ennem. Sõitsime seda Tallinnas seda liini Kopli Kadriorg dispetšerite mulle niimoodi, et vaata, üks poiss, et vaata, sõidab see trammi peale, et see sind väga piilub ja ütles mulle, et kes seal trummi peal sõidab, mina hakkasin vaatama, milline see poiss on. Tore, selline lokkis peaga ja ainult et venelane vist küsin, mis ta nimi on teene Nimimule jäänudki meelde ja ja niimoodi mehe tutvus algab ja tema hakkas siis ikka minu trammi peal käima ja, ja jälle mina tema trammi peal ja Kadriorus käisime jalutamas ja kuu aega olime tuttavad ja siin me abiellusime. Jaan, mis selles taimis võlus, miks ta teile meeldima või silma hakkas? Noortel inimestel ikka on, nagu nad ikka on noored ja edevad ja, ja ilusad ja igaüks otsib endale kõige ilusamat taime, siis minu jaoks oli see keegi ilusam. Mitte ainult väliselt, vaid ka sisemiselt tagasihoidlik vaikne. Minule meeldis. Ma arvan, et poistele üldse meeldivad tagasihoidlikud tüdrukud, kes ennem jookseb poissi ja kui ta poisi järele hakkab jooksma ja nii see meeldis. Mulle. Aga läheme tagasi alguse juurde. Taimi, sina oled sündinud hoopis Pärnumaal. Ja ma olen sündinud Paadremaal ja minu isa kodu ja tema vanemad olid padre maal, nii, aga emal sündinud pika, kusjuures see on siis Tallinna ligidal 36 kilomeetrit ja kui nad kokku said, siis tükk aega nad elasid ikkagi padre maal, teen mina, sündisin seal ja minu vend Väino sündis kabadremaal, aga tulid sellised olukorrad, töö ja kõike, kolisid Narva, aga Narvas oli selline kurb lugu, et tuli sõda ja Õigneda korter ja kõik purustati. Minu isa võeti sõtta Velikije Luki alla ja seal ta 41. aastal hukkus ja kui ema seda teada sai, ta juba enne seda olid väga kurb, sest ta oli kiirabiautojuht, ta ei oleks pidanud minema sõtta. Ja siis ema imestas, et kuidas teda võeti ja siis ta võttis oma kaks last. Muidugi, see on kohutav, ema on see kõik üles kirjutanud, kuidas ta siis oma kahe lapsega mina olin, kolmeaastane vend oli pooleteist aastane ja siis tal oli üks käekott, kaano, kõiki meie pereasjad, siis oli tal seal sees laste asjad ja ja nii ta hakkas minema Narvast ja pidi minema siis jala kuni Rakveresse, kus oli meil siis sugulased, mingit sõiduvahendit sinna sinnapoole läinud ja ja niimoodi ta kõndis, et alguses viis pakki ära, poisi jättis maha, mina läksin kaasa, mina käisin siis topelt, nii et iga natu saadan, kui tema jälle venna ära viis, siis mina läksin ikka Eikas sinna tagasi, aga niimoodi ta kõndis, kuni viimaks minu vanaisa papa tuli vastu hobusega ja viis meid Simunasse. Ja seal me saime tükk aega elada. Ema ütleb, et nad olid väga head inimesed, kelle juures me seal elasime ja isa ei tulnudki tagasi. Ja siis viimaks minu papame ikka nimetasime teda papaks. Papa tuli järele ja viis meid pikka veresse, kus on minu ema kodu ja seal me siis elasime. Emal oli muidugi väga raske seda üksinda just oli nagu uusmaasaajad võimalus oli, anti inimestele uusmaasaaja tüki taaga rõõmsasti, seda võttis, aga kui palju ta vaevaga sellega näis. Seal ta niitis heina, tal oli üks lehme, kuidas ta käsitsi vikatiga niites ja käisime pikavere koolis Väinuga. Tema on muidugi nüüd juba auas, 2000-l aastal suri ja mina lõpetasin seitse klassi ja siis tädi Marta, kellel lapsi ei olnud. Aleksander kallasted võtsid mind omakasulapseks, sest et seitse klassi lõpetasin ära pikavere algkoolis, aga siis ma tahtsin keskkooli minna. Esialgu nad olid Haapsalus. Aasta aega käisin seal kaheksandas klassis ja keskkooli ma lõpetasin ära Kuressaares ja käisin seal ka seitse aastat muusikakoolis õppisin viiulit ja kui oli keskkool läbi, siis kuhu sa lähed, siis oli teine tädi mul Iida ruubis, tema elas Koplis ja tema ütleski mulle, et minek trammijuhi kursustele ja ma läksin ja niimoodi me saime oma Jaanika tuttavaks. Üks ja vanahärra Jaan, kes nii ilusat eesti keelt siin räägib, on tegelikult reedan suure saladuse pesueht, ukrainlane, mismoodi sa Eestisse sattusid? Edasaine Eestis käis moodi, toodi siia nagu ikka, poisi viiakse kuhugi kaugele Seeweedeedistuse Windodele, Ukrainas Eestisse ja minu ajalugu on väga kirev, sest olen rahvuselt ukrainlane, sündisin Ukrainas ja Ukraina on selline maa, mida igaüks tahtis. Praegugi tahab kas tervikuna või vähemalt mingi osa sellest Vila rikkast maast endale ja kuni esimese maailmasõjani Lvivi oblast kulus Austria võimu alla. Nii et minu vanaisa koos oma kahe pojaga keediseid Austria sõjaväes esimese maailmasõja ajal ja mina sündisin juba Poola riigis ja siis seal ma üles kasvasin. Kui teine maailmasõda algas, siis Nõukogude Liit sajuga Lääne-Ukraina oma tegema territooriumiks, ühesõnaga, ja siis sõja ajal vahetusid võimud, Hitler tuli ja võttis Ukraina selle osa endale ja siis tuli jällegi vene võim juba ja selle sõjakeerises ma üles kasvasin, olin juba pois kõik mäletanud, kõik nägin, kuna minu isa pidasse vallavanema ametit, nii et ma teadsin ka palju, mis toimus tegelikult need häiribki, see olukord, mida praegu inimesed räägivad, isegi tahetakse ajalugu ümber kirjutada, see on üks väga-väga tõsine punkt, mida peaksid veel meievanused, inimesed nooremad aitama valgustama, et ajalugu oleks nagu ta oli. Ja, ja siis, kui tuli see ajateenistusaeg, siis me Eestisse Kas Taimiga kohtumine oli ainukene põhjus, miks sa otsustasid Eestisse jääda ja? Koju tagasi ma juba varem otsustasin, sellepärast kuna minu isa pidas juba Poola maalisuse ajal jal Saksa valitsusajal ja Venemaal seal vallavanema ametit oskas saksa keelt, selliseid inimesi, nendel oli kaks võimalust, kas astuda parteisse ja võtta vastusega budistliku ideoloogiad või venna vangi ja minu isa ei astunud parteisse, keda väga kutsuti, ja siis mina, kui oma isa poeg, vend peeti nagu, nagu tähendab fašistid või pandeerutseks ja, ja kui ma tulin essisi, ma nägin sind, okei, inimesed nagu, nagu ikka inimesed ja käisin mitu korda Ukrainas, mul olid töökoht ja kõik seal, aga ikkagi seal valitses selline kommunistlik vain ja see hoidis mind, et ma võisin minna, kutsuti sinna, aga ma ei tahtnud minna sinna, sest ikka see kommunistlik reziim valitses ja valus oli see, et paljud keeles ma pidasin lugu, läksid parteisse ja rääkisid seda juttu, mida neile õpetati, kuidas Eesti ja eestlased on sind omaks võtnud. Olen tänulikud lastele, need võeti hästi vastu tõlki, sellised Jaslased, kes on nagu kodumaarmastajat ja kui ma plaani trusti Tajale muidugi. Aga eestlased ei teadnud, kes on kes. Üks vene poiss räägib ainult vene keelt seisis nagu iga sõdur praamilt, kus teda rektori ees ja, ja siis ta hea meelega võttis vastu mind peainseneri tapnud, sest seal lambi plussis hulga ohvitsere, kes aitas selles lahti, oli trammijuhid ja nüüd jälle üks tuleb elektromeelega võttis ta hiljem, avastas, kes ma olen seda, milles ma kahetsen, et ma vastu võtsin tooliga. Loogiline kommunist, aga päris eestlased võtsid väga hästi vastu ja ma suhtlen ja, ja saad läbi. Said ka varem ja eriti siin ümbruskonnas ma ettevõtjatega saame hästi läbi ja nende ukrainlased said nagu eestlaseks. Jaan, ma tunnen sind juba mõnda aega ja Ma olen ikka tahtnud küsida, et kummas keeles sa siis tegelikult mõtled, kas ukraina keeles või eesti keeles oma vigases eesti keeles taimi Ukraina ja Eesti, noh, arvatakse, et meie kultuurid on üsna sarnased, kas jaanis oli midagi sellist ka, mis algul oli sulle vastuvõetamatu tõesti visse olnud, mitte midagi, ta oli ikka lõpmata tore ja milline hoolitsev juba oma pruudi suhtes ja terve oma elu olen tundnud, et ma lähen nagu käte peal hoitud, mul on ainult temast head rääkida. Ema muidugi ei soovinud, et ma temaga abiellun, tõelas pikaveres ja ma olin siis Tallinnas trammijuht ja kui ma jälle ema külastasin, ema ikka küsis, et ega Saummeti selle poisiga ei suhtle, selle venelasega, mõtlesin, et ta ei ole venelane, aga ta ütles, et ei, seal pole mingit vahet, ühesugused venelased kõik, sest ta teadis, et seal Perilas meie ligidal oli sellised venelased parajasti, kes olid nii ropud ja mustad ja vandusid ja kuidagi eesti rahvas on selline kultuurne, aga emale olid need väga vastumeelselt ja siis ta seda väga nõudis minu käest, et mitte mingil juhul ei tohi sa sellele venelasele naiseks minna. Aga siis oli niimoodi, et läks natuke aega mööda, kuu aega oli möödas ja no kus sa saad, kui armastus on nii suur ja nii kallis mees ja siis me abiellusime, aga seal ei olnud kedagi peale Väino oma naisega minu venna neljakesi läksime registreerima ja siis seal samale õhtul võtsime siis kolmeliitrise viinamarjamahla võtsime tordi ja emale võtsin ka ühe kleidi ja siis me läksime Picowers, ema parajasti kolhoosi laudas oli lüpsmas tali segafarmi juhataja ja seal me teda kohtasin, mees ja siis ta jättis lüpsi pooleli, keegi teine lüpsja, siis lüpsis lehmi edasi ja see oli muidugi väga naljakas. Siitsaadik on meil see väga imelik mõelda, temal oli kaks 40 liitrist piimanõu, üks oli täis ja teises oli natuke põhjas ja tal oli vist kolm lehma veel lüpsta, nii palju ta siis üks lehm võis, piim anud kaks liitrit ja me ei lase naeru peale. Ja tuli ka meiega koos, küsis kõigepealt minu käest. Kas see on siis nüüd sinu mees või ma ütlesin, et jah, et me tulime reistreerimiselt, ta oli viisakas, ei hakanud midagi ütlema, sest ometi ma lubasin talle, et ma ei lähe venelasele ja siis me läksime koju ja. Mul on nii selgesti meeles, vist jääb surmatunnini meelde, kuidas ema istus tooli peal, mina istusin ta süles ja jaanuari põlvili meie ees. Aga ema ei osanud ühtegi sõna vene keelt. Ema silitas Jaani pead ja siis me kolmekesi nutsime. Muud mulle meelde ei ole jäänud, aga siis ta võttis jaani väga hästi vastu. Ema nägi, kui tubli oli Jaan ja kuidas ta hakkas teda kiitma. No see pole ilmaasjata kiidetud, sest olid tõesti väga tubli ja ema on meie pika abielu jooksul. Noh, ta on nüüd juba kaheksa aastat surnud, vähemalt ma arvan küll 10 korda anda Jaani käest andeks palunud, et ta keelas mind, abiellud ja ütles, et ega paremat meest poleks elu sees leidnud. Ta töökas, ta on hoolitsev, ta on selline heatahtlik, tal on kogu aeg ainult mure, kuidas minu liha oleks, joon, mida sa tahaksid taimi kohta öelda. Taime, aga nagu ma juba ütlesin, on kiti ainud nalysildid sisemiselt, ilus ta meie klappina oleme elanud juba nii palju aastaid koos ja siis on mured, kui ma peaksin üksinda jääma, aga jah, ta ei ole nii nagu tavalised naised. Kui abiellusime, siis sõitsime koos trammidega hiljem, kui tegime elektritööd, siis tegime jälle koos elektrit. Kui ehitasime maja, siis sellise või teise või kolmanda esitasime ka koos seal me oleme hästi ilusti läbi saanud titaani taimega, vaid olen ka oma ämmaga hästi läbi saanud ja ma mõistsin seda, miks pärast ta keelas 100. Ema soovib oma lapsele kõige paremat. Ma sain sellest aru ja ta võttis mind vastu ja elasime eluaeg koos ja vahel nagu nalja tegime, et sa ikka oled venelane. Ma ütlesin, kuule seda oled rohkem kui mina. Sinu isa teenis tsaari sõjaväes ja minu vanaisa ja minu isa tenniseid Austria sõjaväes, so naljajutt. Lugu ongi selline, et taimega ma olen rahul ja olen õnnelik temaga. Libisen kirjutatud ei ole inimesele hea olla. Aga me peame kuulajale ära rääkima veel ühe loo, ilmselt inimesed mõtlevad, et me räägime Jaania, Jaan ja ukraina poissi, ukraina poiss, kuidas ikkagi jaanist sai, Jaan Jaani sünnipärane nimi oli Ivan ja ja tal oli veel ukraina nimi Ivan Vetjuk. Aga noh, ma ei tea, mulle ei meeldinud ja lastele ka ei meeldinud ja ja siis me juba ammu kohe peapuu alguses muutsime selle nime ära, minu vanaisa oli tõeline põllumees ja talumees ja tore mees ja tema nimi oli ploompuu. Minu ema oli ploompuu enne ja nüüd me oleme siis ploompuud jaani, kõlbandjoy, van ploompuu, siis võtsime ikka eesnimega ploompuu, aga nüüd teeme selles jutus veel ühe pöörde ja me ei oleks kuulaja ees ausad, kui meil läheks nüüd taimi roosiaeda ja läheme piilume, mismoodi näeb välja jaanimesila taimi, oled sa suutnud kokku lugeda, kui mitu roosipõõsas sul aias kasvab? 355, kas roos ongi sinu lemmiklill ja, ja liiliad ka näidanud? Mul ka hästi palju. Mul on suvele lilli väga palju istutatud, näiteks salvijad siis suve floksid kolme värvi, aga ma pean kõik eraldi ja mul on selline komme, et ma panen noh, sellised suured portsud siis on nagu silmade ees ei ole kirju, kui nad väga niimoodi üksteise juures erinevad on, siis on raske vaadata neid. Ma üldse ei imesta, et eelmisel aastal president ju andis teie perele suure tunnustuse, sest et tegemist on ühtlasi Jõgevamaa kõige ilusama aiaga ja see oli täiesti meile suur au. Ega ma pole teda tänavu aasta rohkem ega vähem sättinud ikka igal aastal, see on minul lihtsalt selline küljes, et ma ei saa teistmoodi puhul veadla lilled olema hästi korras ja mitu tundi ööpäevast möödub seal aias. No ikka nii palju, kui aega on, eks mul on nüüd juba üksik tõbiga külge hakanud Facebooki tõbi. Istun seal ka juba päris palju, aga nonii, kuma pääsen nüüd, ma olen jälle aias ja ikka kõbla kätte ja prahuroniaad, sellised kuivad ilmad ei ole karta umbrohtu seal nokkima hakkama, nad ise kuivavad ära ja mõni isegi vahest pilkab mind niimoodi, ütleb, et kuule, sinu aias vist ühtegi rohtu ei kasva. Ma ütlesin, ma ei tea, võib-olla tõesti, et ei kasva, aga nagu ma ise ikka näen, ikka tuleb neid, kuidas Jaan sinu aianduse kirge suhtub? Väga hästi. Ega ta ise siin suurt abiks ei käi, ühe korra mäletan ikka mitu aastat tagasi ta tõi siia nende talisibulate peale. Ei kompostia, külmul on see eluaeg meeles ikka viskendalevas nina peale nähe kui asi, kui oli see, mis viis aastat tagasi. Tal on loomad, Talon, mesilased ja ta peab siin ikka talu ikka ülemus, siin oleme ikka kus tarvis jälle silo teha ja kus heina niita ja lehmad jälle teise kopli ja, ja vett lasta ja tal on küllaltki tegemisega Mai nuriseda on tegelikult väga armas ja ja nüüd ta on isegi enda peale võtnud tänavuaastasele söögitegemise ja see on nii huvitav, mulle täitsa meeldib ta nii tubli all. Meil on sellest ka väga hea, et me tervis on niisugune, hea, et ei ole kuskil valu, lähed õhtu voodisse, jääd magama, ei ole kuskil valu. Nii mõnus. Me oleme tõesti õnnelikud taimetoitlased, on see selline teadlik valik või tuleb selle nimel pingutada, et nii palju ahvatlusi, mida kõike tahaks süüa, oi teate, see on ikka väga tähtis taimetoitlus. Ma alguses oinad Lukese noh, teistsugune ikka, vahest teen kanakoiba. Aga jaga Jaanson juba, no praktiliselt ma ei mäleta, millal tema oleks liha söönud, aga minul oli ikka natuke kiusatust, lähen poodi, kõht tühi, võtan ikka mõne kanakoiva sealt, aga huvitav, et see on mul ka juba nüüd, et ma arvan küll, et kas juba neli, viis aastat pole mina ja ma ei tunne selle järele mingisugust vajadust, sellepärast et meil on pähkleid, meil on mandlid, siis meil on oma Türgi oad, Sist põldu, oad ja herned ja kui palju on praegu meil aias, on tohutu, ma ei tea, kes need mureleid ära söövad, mul on neid vist 38 murelit ja siis veel peale selle hapukirsi ja õunapuud on tänavastaga väga õunu täis, möödunud aastal oli vähe, aga täna ostab mullal veel vanuneid eelmise aasta kompoti siia moosi siia peamiselt mahla, teeme naturaalset mahla. Aga mul ei ole mürgitamist, sest meil on mahetalu. Meil on loomad, kõik mahedad ja meil on niisugune tervislik toit üldiselt, nii et näiteks kui ma liha karnis mööda lähen, mul tekib mingisugune niisugune paha tunne, vaesed inimesed, kes selle küll ära kõik söövad, mis nende tervis ütleb. Aga meil seda probleemi ei ole, aga lähme siis vaatame. Jaam peaks olema kusagil mesilaste juures. Kuidas sul tekkis üldse huvi mesilaste vastu? Sellesse juba tõenäoliselt ei saa, mingil määral pidas. Ja siis kui Põltsamaa linnas hakkasime maja ehitama ja siis hakkasime mesilasi pidama. Kas mesilaste pidamine on keeruline? Ei ole keeruline. Kui huvi on, siis info on saada igal pool raamatutes ja ka õppepäevi tehakse ja saab õppida, ei pea, tühjemad koolis käib, kui palju sul mesilasperesid on ja kas kogu see messi läheb oma pere tarbeks? Ei lähe korpust varud. Ja siis me sellest ongi see, et nad tavaliselt rohkem kui on ruuminedele seda toodangut tähendab panna ja korpustarudega võimalik pesa suurendada. Mängu mul on siin kuus korpusi ühelt teisele siis ja, ja veel isegi seitse ja kaheksa panna, see on juba ühes varus, nad kannavad, teises harus nad seal teda valmistavad. No vot, ja kui ruumi ei ole, siis on kas ülemlemine või mesi, jääb toomata, jätkas metsa või põllule ja kui suur mees ja sa ise oled. Jumal on surnud ja ma pean piirama. Aga ometi on tegemist igati kasuliku kraamiga. Ja kasulik, sööme iga päev ja eriti on hea ja vett võtta õhtul enne magamaminekut. Me teeme nüüd saatesse pisikese pausi ja kuulame muusikat. Jätkame saadet tänase päeva tee. Suvekülalised on taimi Jaan Ploompuu, kes elavad Põltsamaa lähistel Kundu saares ja tegemist on siis talunikega, kes praegu peavad lihaveiseid. Aga Te ei ole ju talunikud olnud ju kogu aeg. Kuidas te Saaremaale sattusite? See oli siis pärast seda, kui te töötasite Tallinnas trammijuhtidena. Ma teenisin Tallina sõjaväes ja siis jäin sinna tööle peale sõjaväeteenistust ja, ja siis see Tallinna elu ja trammijuhi töö ei olnud see, mis ikka maainimesele meele järgi on igatepidi ja siis olid ka usulised põhjused. Ja siis meid kutsuti vanaemale ja nõialäksimegi koolisele Saaremaale. Muidugi taimi tädi ja tädimees elasid seal, töötasid Saaremaal ja teie vahetasime oma kommunaali, pani Tallinna korteri selle algse Kingissepa korteri vastu, kuna seal Saaremaal trammid ei sõida, siis pidime maalima mingi muu Aamiti ja valisimegi elektriku ameti algul vedaja üksi ja pärast siis võtsin taimi ka pojale, seal meie olime kuus ja pool aastat. Mõtlesime, kas ma nüüd kuulsin õigesti taimi, et ka sina pidasid elektriku ametit ja Jaan oli seitsmenda kategooria elektrik ja mina olin kuuenda kategooria ja me olime ikka kõvad pommid ja aga kui me siis need poisi raasukesed sündisid, nad juba sündisid Tallinnas, kui me kolisime, siis oli üks oli siis pooleteist aastane ja teine oli ainult niisugune pisitilluke kas kuune või kahene, ei olegi meeles. Niimoodi me läksime oma kolu surmaga, siis läksime Saaremaale ja muidugi väga hea võimalus. Meil oli Tallinnas sauna tänaval oma päris ilus korter, mis meile giidid trammitrusti poolt. Selle me vahetasin, panime kõigepealt lehte kuulutuse ja meil tuli väga palju tuli tahtjaid 64 tahtjat, aga siis me valisime välja ühe sellise kommunaalmaja pisikese nagu eramaja, aga ainult selle kaubaga, et siis üleval elas siis üks meditsiinitöötaja oma abikaasa ja lastega. Me olime alumisel korrusel ja seal oli meil väga ilus elada ja me tegime kohe seal lilleaia ja panime maasikaid sinna ja ja siis me käisime seal, olime elektrikud, õppisin mina ka seda tööd tegema ja mina muidugi lihtsamad ja neil oli väga hea nupp, tema oskas neid keerulisi külmutusseadmeid kõik üles panna ja, ja sättida, mina seda ei õppinud elu lõpuni. Ja siis, kui lapsed said kooliealiseks siis oli mõte see, et ega seesama tädi, kes seal meid vastu võttis või kes meil oli kutsuja sinna Saaremaale, see oli juba selle aja jooksul jälle sealt ära kolinud. Tema abikaasa Kallaste Aleksander, oli seal adventkoguduse pastor ja kuna teda suunati Põldsam maale, aga nemad hakkasid meie järele igatsema, tulge teiega ära, ütlesime, kus me siis läheme? Meil polnudki midagi kuhugi minna, aga siis kirikumaja anti üks väike selline ruumikene tegelevatel kaks ruumi, kus me siis elasime. Poisid läksid kooli, aga me ikka olime Electricus, isegi võtsime härrastel poisidki omale sinna appi, nemad lõikasid klambreid ja ronisid redelite peal, lõid need klambrid seina, sel ajal oli kõik asi käis teistmoodi. Nüüd on kõik väga hästi ja täpselt kõiksugu spetsiaalseid klambreid saab poest osta sel ajal plekktoosist lõigati ribad ja löödi nael läbi ja niimoodi pandi elektrit. Nii et mõnda aega tegutses siin Põltsamaa kandis siis elektrikute brigaad, kes kõik olid ühe pere liikmed. Taimi Jaan ja teie kaks poega, emaga. Viiekesi me elasime siis seal kiriku väikeses saalis natuke aega, aga kus sa saad, me oleme sugused, hirmsad töö, rabajad. Ja siis me uurisime, kus saaks natuke raha, aga onu seesama, kes mind kasvatas, see oli nii tubli, tal oli natuke raha, andis meile raha, Jemma, ostsime Umbusis sellise pooliku maja katus oli peal palkkoone ja siis me nummerdasime palgid kõik ära. Vedasime need Põltsamaale, me saime krundiga asina tuleviku tänavale ja hakkasime sinna maja ehitama, oi kui tore see aeg oli, lapsed olid nagu sitikad, nad seal tegid kogu aeg see kuu tegid ja kaevasime ja kõik peaaegu käsitöö, ja siis me olime noored ravid ja emaga nii tubli ja siis me seda majaleeme päris minu meelest, kas oli aastaga, lõime üles juba ja kolisimegi sinna sisse, aga muidu ta valmis ei olnud, siis me tegime ka tükk aega ta veel, et ta valmis sai ja siis hakkasid kutsuma nukraid pidama. Külasime palju aastaid, sellepärast ta tööd oli palju ja maksti kaheski palga ja kui ikka aus olla, siis on tõeliselt, eriti nõukogude valitseja, oli probleemi selle koha peale, et kas vaenlane, piison, rahvastel ainult alkohool ja teie mehed, töötasime KEKis, üks noormees paga tuli Siberist, ta oli väga tark mees, ässitaja tegi, aga alkohol ei aja rikkus ja ta rikkus teisigi ja, ja kuna meil oli perebrigaad ja, ja tegime töö ja hästi, siis ta oli palju ja maksti ka. Ja siis töö kõrval veel saime omale maja üles ehitada ja, ja käisime üle üle terve rajooni ja oli väga-väga hinnatud ja oodake meid ükskõik kuhu jälle mingi uus objekt ehitati, meid oodati sinna, aga hakkasime pidama juba juba siivsed, hakkas paistma mingisugune võimalus ja niisugune äri ja, ja ettevõtluse võimalused tekkisid ja, ja üks ja teine juba hakkas pidama. Nutre jäid ja ja ja tegelikult me oleme, kuna oleme maainimene, siis meil üldse loomade armastus elasime linnas, aga seal jagasime mesilasi pidama ja Põltsamaa linnas ja isegi ühe pullvasika kasvatasime üles ja lambaid ja lastele ostsime lemmikloomadeks küülikuid ja kuna karusnahk oli sel ajal küllaltki kallis, siis hakkasime sellega tegelema ja karusnahast ise õmblesime mütsid ja kõrval hakkasime neid müüma. Ise ettevõtlusalgas juba nõukogude aja lõpupoole. Kui meil olid Nutri ja see oli, kuidas me veel teise maja ehitasime, lapsed said suureks ja, ja abiellusid juba, oli nendele oma pere ja siis no kuhu sa, lapsed, paned ikka oma koju, meil oli kahekordne maja tuleviku tänaval ja noh, ka siis meil oli jälle siin kange tahtmine ikka, et me tahaks ikka oma kodu, kus Miku üksi oleme ja siis me hakkasime ehitama sõpruse tänavale. See oli meil tõesti väga ilus kodu ja koogi elektri. Aga huvitav, et nii palju saime raha, et elada perega ja saime maja ehitada täitsa uskumata. Ja siis me ehitasime sõpruse tänavale, ilusa kodu ja siis hakkas nii hirmsasti hing maale igatsema, oleks mul natuke rohkem ruumi. Nüüd siines Kundrus saares, kus me nüüd elame, see on mul nii suured, ma arvan, et vist hektar on küll seda lilleaeda soniga tohutu suur, latsin, mõningal rahuljaan vahest natuke naerab mind, ütleb. Ah, metsani on veel pool kilomeetreid edasi vette. Ja algul te hakkasite ju lehmi pidama, mitte kohe lihaveiseid. Esialgu olid menu triaad, me tegime kõigepealt Nutlejatele suure lauda, see olime Nutriaid, täi, sääred tasa, aga me olime kuidagi, ma ei tea, kes meid õpetas, keegi koolis pole käinud selles suhteliselt mütsisi teha, Ušankasi ja Narvas hoid väga popid. Nii kui meie oma autoga sinna läksime nädala sees tegi mütsi siia. Jaa, kuid pühapäeval läksime sinna müüma, siis oli kolme saba järel, nii et natuke aega saime olla, juba enne õhtut oli mütsid müüdud, läksime koju, hakkasime jälle uuesti tegema ja vaat sellest me saimegi niimoodi jalad alla, et me saime hakata seda maja siinset, tema, seda maamaja. Üks tüdruk ütles, et minu vanaisal on seal viis aastat tagasi. Ta suri, aga nüüd räämas siin Kundrusse ajas on, aga siin nagu ta seda ütles, see kohe samal õhtul läksime vaatama seda maja ja me vaatasime ilus koht mäe peal veel ja niisugune maja ümbrus oli küll koole ja maja oli ise ka pooleldi sisse vajunud ja sinu otsa peal nagu vanasti olid need talumajad ikka, loomad olid seal otsas peal ja inimese hoone on siis nagu lõunapoolsel, aga vaatasime, et sellest võib asja saada. Ega meil näpud sügelesid, kogu aeg peab midagi tegema ja kõige esimene asi, kui me selle saime, siit endale siis ikka lilled, ma tõin jälle seal sõprus tänavalt ära, prahi sai ära koristatud ja ja kohe lilled kõik maha ikka ütleb, et kuule, ära pane nii kähku näidet. Ja me ei saa ju siin, et me peame mingisuguse maja siin hakkama natuke putitama, ilusamaks tegema ja, aga ei, Uuselile pane nad kuivavad ära, panin kõik lilled maha ja, ja kas on meeles, kuidas esimene lehma teie majutamise jõudis? Mäletad küll tahaks ikka vaidled sadajad, oleme mõlemad maalidena sat, kuis peale saaredal tulede see Põltsamaa oleks kogu aeg elanud maal aga kolhoosikord ei lubanud. Ma ei tahtnud olla kolhoosi esimehe sulane, tahtsin olla vaba inimene ja tegime tööd küll maal. Objektid olid enamasti maalinnas ka, aga elasime linnas, sest linnaimest olid vabad. Ma lähen sinna tööle, kuhu ma meeldib, kui meeldis mulle teise kohta. Sel ajal ka ose insener oli õigus, et kui sul on maal maja saada ta ära müüa ilmaga nõusolekuta. Ja see hoidis meid linnas. Aga kui tuli, siis Eesti valitsus, kui tulid võimalused maale, saab minna siis meiega harasele selles kinni. See oli aastal 1989, nii et me nüüd oleme olnud siin täpselt 26 aastat. Ja siis meie valisime selle elusa koha. Oota alus, ma üles kasvasin ja teadsin, et aluspead, uneloomad ja linnud ja köik ja mäletan seda aega. Vedela ossiga ei olnudki, Lehtse oli mullikas ja isegi kaks hobusevarssa. Ja siis hakkasin sellest saaredama. Kui palju rekordajal teie majapidamises loomi on olnud? 365 lehma üldse hingelist vasikad ja kõik kokku. Kui palju siis talus oli tööjõudu, sel ajal? Sooli lüpsikaripidi olema lüpsja asendaja karjak vaht ja traktoristid ja nii edasi ja päris päris hulga sel ajal. Milline see tööjaotus sel ajal talus oli? Taimi, millega sina tegelesid ja millega Jaan tegeles, no tihtipeale oli niimoodi, kuna maal käib hirmus joomine. Ma mäletan seda aega, et ma olin täpselt pool aastat üksi, lüpsikõik Lähevad viimseni mul ei ole ühtegi puhkepäeva ja pidasime vastu ja, ja Jaan Ki lüpsis mitu korda täiesti üksinda. Aga kui jälle töölised korda said ja pohmakat kõik ära kadusid, siis tuli tähetööle ja ja sina, Jaanulid siis rohkem masinate peal. Jah, laule sõnade peale ja tainale kamasemate peal. Kui tuli aeg, algul sai ainult heinaga, aga kui oli võimalik silopress joosta ja siis taime niitis oli traktori peal. Ta elas jälle, kirjeldasin kolmekesi, siis tegime silo. Sellele lisaks tuli ka loomad ära toimetada, tuli maasikad ära joota. Tuleb ära saata ta siis sai põllule minna. Aga praegu on teil umbes sadakond lihaveist ja elu on palju lihtsam. Oi, ero on väga ja me oleme täiesti nagu pensionäri, tõelised, ehkki oleme päris pensionärid. Meil on olemas üks tööline ja see teeb kõik ära, ta on väga tubli ja tema lapsed nüüd koolist vabad aitavad isal ka ja nüüd saab silo tehtud ja heinaajal hoopis lahedam, siis pole üldse palju töölisi vaja. Sellepärast lõpetasimegi lüpsikarja, et piimatootmisega on kogu aeg olnud raske ja üldse enne Euroopa Liidu oli põllumeestel elu küllaltki raske, sellepärast seda suurem osa talunikud lõpetasid, need, kes jäite, siis pidid ümber korraldama oma tootmist ja nii edasi ja, ja siis me nägime ka, et piimatootmine on väga raske, kas tuleb konstrueerivad kogu farmi, tuleb võtta laenu ja nii edasi, aga mõtlesin, et ei ole mõtet, et proovime lihaveistega vähem, tuleb siis jaga vähem, läheb ka välja ja oleme sellega rahul. Palju lihtsamad. Taimi, sina oled praegu 77, Johan on 80 ja te olete ikka veel tegevtalunikud. No kui kaua tõmmet suudate? Meil pole pähe tulnudki, vanad oleme, ausõna, aina meile vahetatakse meelde, meil on isegi natuke kurb. Võiks olla üks kord, kame, noored, kui mõni küsib, et kui vana sa oled? Ma ütlesin, mina rohkem küll ei tunne, et ma 30 üle 30 rubla tulen või, aga Jaan, sina, kui vana sina siis hingelt oled? Ja midagi teha pole. Sünnipäev hakkab lähenema siis ega tuleb meelde tuletada, aga, aga noh, on son. Mina ütlen, et Jaan on mitte üle 50 ravida ta lausa jookseb, kuidas vasikatel kõrval märkeid panna tahan, on see põhikes, need sealt kinni püüab ja kui juhtub mõne poisikese kätes, hammas ei, kardab, aga tema ei karda midagi toime, joon selline kuupäev nagu kaheksas august 2010, mis siis juhtus, siis juhtus selline asi, mida pole meil veel meie pika elu jooksul juhtunud. Me läksime hommikul Tallinnasse ja kui me tagasi tulime, oli lõuna pool külg terve Eestimaa kohal oli mitte tumesinine, vaid lilla ja oli tohutu, äikesepilv oli üleval ja kui me jõudsime kodu ligemale juba Adaveres hakkas juba tugevalt sadama ja siis me käisime veel vahel peal, ühel kontserdil käisime, järsku hakkas hirmus torm ja oli väga tugev äike ja telk läks ümber ja rahvas läkski, jooksis laiali, meie muidugi ka kähku sealt minema. Me olime õnneks seal ääre peal, saime ruttu oma autosse hüpata. Kui me siis koju tulime ja juba seal kuningamäel käis kaks helist raksakat kohaliku võpatasid auto sees ja kui me siis üle oma silla sealt tulime oma koju vaatame, suitsusammas on meie maja peal ja Juss neljapäeval oli jaan andnud oma naabrile siin ühele selle pika redeli ja mitte ühtegi redelit ka pole ja mitte päris maja, ei põhjendavaid kõrvalhoone seal Nokmuku ühendehitatud, selline nagu garaažihoone. Ja selle peale oli väga tugev tule Salmas ja ja siis ma küsin siis, et kas keegi on helistanud, ma proovisin, telefon ei vasta, nagu polekski telefon ja siis tükk jooksime edasi-tagasi nagu ehmatan, mis me nüüd teeme, kohe läheb maja peale, kasetulija tugev tuul ja ikka äike ja sajab ja meie niimoodi hoogsalt polegi õieti riietki seljas, paljalt märjaga seal jooksime, suitsusammas oli nii kõrget, paistis igal pool ära ja rahvas, kes koju läksid sealt kontserdist kõigi oksid siia kokku ja niiet oli tohutu liiklus oli niimoodi, et meile naabrinaised rääkisid, seaned tee peal oli võimatu läbi saada, et nii palju oli neid autosid. Siis mul tuli meelde, et politsei esinumber, et seegi ikka võtab vastu. Helistasin üks, üks null vastas mulle jõhvi, politsei kuuleb vene keeles, ma ütlesime Põltsamaa ligidal põleb maja. Et kas kaks abi ja siis tuli umbes 10 minuti pärast Tuuli autu. Põltsamaaabiauto tegelikult aga seal peal oli, esimesest päevast oli üks autojuht ja siis tööline, seal, kes pidi lahti keeranud, veeti kõik need voolikud laiali, kõik karjuvad, laske vesi peale. Koputad, aga äkki on tühi, ei ole, vesi on sees, ei osa. Siis tuli üks pisike auto tuli, see oli nagu vanasti veeti piimas, pisike punn tuli kahe tonnine ja see laskis oma vee sutsu peale. Ja kui ta selle ära laskis, siis läks, tuli, läks maja peale ja juba põles maja raginal ja võimas tuli oli ja siis läks, umbes kolmveerand tundi oli mööda läinud maja põlemisest, kui siis tuli Tabiverest võimas autu ja siis hakati tõsisemalt kustutama, aga see, see oli juba lootusetu, sest maja oli praktiliselt põlenud, nii et üks väike nurk oli veel alles. Umbes pool kaheksa läks maja põlema või natuke enne poolt kaheksat ja kell oli pool kolm, kui juba tuletõrje korjas oma voolikud kokku, tahtis ära minna, aga Jaan nagu ta on, niisugune tubli, hoolikas kohe tema läks vaatama, kas ikka põleng kustutatud. Läks, jooksis, vaatab, põleb edasi, ajasid uuesti kõik need voolikud laiali ja, ja hakkasid uuesti kustutama ja see tuli, oli meil kõrvalhooned kani ligidal, hoidsid neid ka veel hoolega, et need läinud põlema ja siis, kui ära läksid, siis ütlesid, et nüüd sellel öösel jääge siia ja kui me siis selle öö olime seal ära istunud. Muidugi, lapsed tulid ja me ütlesime, et nüüd ei ole muud midagi, et et läheme siit minema, et meil ei ole siin midagi ja teha kodu enam ei ole, lähme Viljandisse, ostan mõne korteri, aga lapsetujulised ärge rääkige rumalat juttu, et meil on seitse hoonet veel pealekauba, no kus need jäävad ja lehmad olid ka karjamaale, kuhu need siis jäävad ja mis te nendega teete ja ja siis meil läks mõte peast ära ja pühapäeval põledasime esmaspom ju kindlustusse ja siis meil midagi dokument ei olnudki, kõik, absoluutselt, ainult mis meil seljas olime, Tallinnas tuli muude olnud auto oli ka siis läksime siis sinna kindlustusse ja siis, kui tema selle lahti tegi arvuti ja ütles, et oh, mis te muretsete, teil on nii palju kõrgelt kindlustatud, et te saate väga ilusa kodu omale ja siis kohe võtsime seal firma peale ja rahaolija ja mis meil viga oli ehitada ja nüüd meil on väga ilus kahekordne uus maja ja, ja mööbel ka, kõik põles ära, rahvast oli kui murdu ümberringi, aga kõik teadsid, et kohe-kohe tuleb tuletõrje ja kustutatakse ja see kõrvalhoone, mis siis, kui põles. Aga et ta maja kabel ära põles, no siis polnud enam midagi teha, aga keegi ühtegi asja välja ei tassinud. Nii et meil jäi järele ainult klaaslaud, söögilaud oli klaasist jalad muidugi rauast, see on meil mälestus oma vanast kodust. Jaan, teie uus kodu on praegu tõeliselt uhke ilu, suur kahekorruseline maja. Esimesel korrusel elab taimi, teisel korrusel elab Jaan ja köögis saate kokku, nagu te olete tihtilugu tema kinkis mulle alumise korruse. Aga miks ikkagi te olete nii kõrges eas, miks ikkagi kahekorruseline maja, kas raske ei ole mööda neid treppe joosta? Tegelikult, ega meil ei oleks vaja suurt maja, aga kuna oleme talunikud ja talunikud ei pääse ilma laenuta, laenude peab olema tagatis, tagatis peab olema kindlustatud ja nii me sattusime sellise ringi, et pidime kindlustama ja kindlustusfirma ikka püüab seda summa üles kruvida nii kõrgelt kui annab ja nii see meie juures juhtus. Ja, ja kui siis maja pole säratuli uus ehitada, aga kindlustusfirma ei maksa seda raha, ta taastab maja, siis raha oli ja, ja siis tuli tuli ehitada ja ja ka algul ei saanudki aru, kui suureks ta läheb. Omatehtud projekt, fassaadi leidsime aga muu, tegime ise projekti ja, aga ma olen rahul. Ta on saanud siis täpselt sellise kodu, nagu te olete unistanud, sest et siin Põltsamaa kandis on see teie jaoks juba neljas maja täiesti saanud ikka väga ilusa kodu omale. Me käisime üle Eesti mäe, käisime paljudes kohtades, kus on suvilad ja kus on ilusad majad, tegime pilti ja proovisime, et no ikka hästi ilus meile lubati, et teha, tehke ise, kui tahate. Köök on meil üleval, all on saun, meil on oma katlamaja ja meil on veel põrandavesi küte ja no kahjuks on nii, et toimija joon meie saateks ette nähtud aeg hakkab otsa saama. Aga lõpetuseks tahaks ikkagi küsida, et mis ometi on see, mis on teid nii kaua aastaid koos hoidnud? Ikka armastus, muud. Jah, armastus on see temale jõud, armastus tuleb jumalast ja kui inimesele hakkab väheks jääma, siis jumal täiendab seda ja kinnitab ja armastusse semi soojem. Tänase saatepäeva tee suvekülalised olid taimi Jaan Ploompuu saate toimetas Olev Kenk.