Päevatee suvekülaline päeva tee suvekülaline on Alo Põldmäe. Mina olen Ülle Karu ja meie jutuajamise vahele kuulame loomulikult Alo Põldmäe heliloomingut. Alo Põldmäel on ei saa öelda, et üheksa ametit ja 10. nälg, aga ametid on üheksa vist sull küll. Helilooja, laulja, muusikapedagoog, muusikateadlane, Eesti rahvusliku klaverimuuseumi looja ja juht on veel ameteid, sul? Pedagoog olen ma siin kirjas juba kyljes Nazist pildistaja, matkaja ja kas matkaja anname, et või mitte millegi peale? Nii see on, see on väga tore vanasõna muidugi, et kui paljude asjadega tegeleda, siis mingi asi jääb nagu fookusesse, mingi asi saab suurema tähelepanu osaliseks ja võib-olla mõni väga oluline asi jääb ka tahaplaanile. Elu lõpus võib olla vahetult enne surmagi vaatad, et ahhaa oleks pidanud sellele asjale rohkem tähelepanu pöörama ja miks ma võtsin need seitse ametit ja miks ma ei pühendanud tähelepanu sellele kahele või kolmele asjal või ühele mida põhjalikult uurida, nii et keegi ei ole seda nii põhjalikult uurinud. Ja no aga see on kõik teooria, inimloomus on selline, et tahad ka mitmetest asjadest haarata, võib-olla tahad ka kaasa rääkida ja no minul loomus järelikult on selline, et ma tahan mitmel alal kaasa rääkida. Jahme, mis ma saan parata, kui, kui nüüd vanemas eas äkki seitse aastat tagasi avastan muusikaliste puude pildistamise ja muusikaliselt puud, muusikaliselt puudun sellised puud metsas, mis meenutavad päris muusikariista, muusikamärki või mingit muusikalist sümbolit või mingit muusikalist maastikku. Immo Mihkelson kirjutas nendest muusikalistest puudest Postimees minu kohta ühe artikli ja ütles, et eks ikka võtab inimene metsa kaasa selle, mis tema sees heliseb. Minu arust see oli väga ilus üteldud sest lähen metsa ja siis mina ühel hetkel hakkasin muusikalisi puid nägema, mis seostub igasuguste muusikaliste sellistena kidega, muusikaliste sümbolitega ja midagi ei saanud parata ja paari kuu jooksul tekkiski selline näitus, muusikalised puud ja inimesed nägid sealt muusikat kuudes siis fotosid näitan, siis näevad ja paljud inimesed on mulle öelnud, et vaat kui tore, et need allkirjad suunavad. Et see fotode allkirjad minu arust isegi kolmandik sellest foto sisustan, need allkirjad. Ja sest nad annavad mingisuguse vihje või mingisuguse, võib-olla naljaka vihje. Aga see jääb meelde ja inimesed on mind ka tänama selle eest, et tänu nendele fotodele nad näevad neid ka igasuguseid kujundeid metsas, mida muidu ei pane, ehk oskavad vaadata. Jah, mul on selle üle hea meel, kui mina saan inimeste silmi avada. Minul aitavad teised inimesed silmi avada omakorda siis puude kaudu püüans inimesi aidata ja silmi avada. Läheme nüüd päris alguse juurde. Sina sündisid aastal 1945 maikuus teise maailmasõja lõpp, suur võit oli. Teie pere jaoks ei olnud see ilmselt väga suur võit, sest alles rasked ajad algasid. Jah, mina sündisin täpselt kaks nädalat pärast teise maailmasõja lõpupoolteist, kuud enne minu sündi viidi Patarei vanglasse minu isa. Tema saigi viis aastat vangilaagrit, sel ajal, kui mina sündisin, isa oli Patarei vanglas, siin Tallinnas. Teadlane Rudolf Põldmäe ja. Ta oli mul kirjandusteadlane folklorist. Tema oli Eesti vabariigi ajal päris aktiivne rahvaluulekoguja rahvatantsude koguja välja antud kogumikus Herbert Tampere, ka Eesti rahvatantsud. See on siiamaani kasutuses ja, ja au sees. Isa puutus kokku vennastekoguduse liikumise ajalooga, käis Saksamaal uurimas vennastekoguduse kirjanduse ajalugu, nüüd tänu ilmama kirjastusele ja tunnelile saime selle raamatuga alles hiljuti välja antud. Selle raamatu nimi on Eesti vennastekoguduse kirjandus. Mul oli kirjandusmuuseumiga ülikooliga väga tihedad sidemed Eesti Rahva Muuseumiga. Stahli põhjalik kirjandusteadusuurija kirjandusuurija. Varasem kirjandus oli tema spetsiifiline eriala ja kõige rohkem Karl Robert absul. Selle mehe kohta on ta kirjutanud mitmeid raamatuid, mõned neist koostöös ja Jansoniga, mõned ka päris sooloraamatut. Ta oli arhiivitöötaja saksa, seal pidi ka säilitama trükiseid. Isale saigi saatuslikuks see, et kui nõukogude võim tuli, siis talle pandi süüks, et ta saksa ajal säilitas ka saksaaegsed väljaandeid. Küll Lendlehti, küll brošüüre raamatuid. Ma olen seda süüdistust KGB arhiivis näinud, et justkui isa säilitas neid saksaaegseid trükiseid selleks, et kinnistada saksa võimu selle eest ta sai viis aastat sunnitud laagrit. Mina sündisin siis poolteist kuud pärast isa vangistamist, nii et mina nägin oma isa alles siis, kui kveid vahepeal küüditati. 49. aasta 25. märtsil sai vabaks, 50. aasta kevadel tuli siia Eestisse, meid oli vahepeal ära viidud Siberisse Isarli väga õigusenõudja käis KGB vahet, nõudis, et mina olen juba ära teeninud oma karistuse mikspärast, siis perekond on Siberisse viidud ja nii kaua ta käis, kui ta saadeti meile Siberisse järele. Oleks muidugi ka ise tulnud, aga natuke hiljem, võib-olla see ei tähendanud nõukogude ajal midagi, et sa oled oma karistuse ära kandnud, savisid järel karistust kanda millal iganes, millal kellelgi pähe tuli. Et kui sa olid ükskord karistatud, kui riigireetja või nõukogude vaenlane, siis sul oli märkial vaegküljes. Mäletan veel 67. aastal, kui me läksime Võsu kanti suvitama, siis isa ei tulnud meile mikski järele. Tuli välja, et teda uuriti veel eriti hoolikalt, et sinna piiritsooni lasta, kuigi suvel kajaks piiritsoon likvideerus mõneks kuuks, aga ikkagi isa tuli alles tüki aja pärast meile järele. Võsu kanti Obi neemele, muide serti 67. aasta möödas oli juba 12 aastat isegi 13 aastat karistuse. Nii-öelda rehabiliteerimisest. Järelikult sa olid ikka, kui ikka kahtlane, kolib piiritsooniga tegemist. No siin on lihtsalt taust, nii et mina nägin isa siberis alles, kui ma olin viieaastane, isa tuli meile järele ja see, kuidas mina isa juurde kaissu pugesin, see oli isa magas külma seeskojas. Alguses ma ei julgenud, ma imetlesin oma isa e. Kas sul oli räägitud, et igaüks vaatab, et võõras mees tuleb? Oli räägitud jah, et isa ikka tuleb, nii et ma teadsin, ootasid, isaatusin jah. Selles, kus me elasime Siberis vene perekonna maja, seal oli väga vähe ruumi ja isa pandi siis magame külma eeskotta, selliseid keldriluugi peale, kasukas oli tal peal ja mina hiilisin paljana niiviisi toast isa imetlema. Olin seal nagu kringel külmunud, kuni isa läbimine telepaatiliselt tegi, silmad lahtivaldselt lapsinud, väriseb, mina ei julgenud isa äratada ja isa võttis mind käis vot see niuke here, mälestus sellest isa kaissu pugemist, mul on väga hästi meeles. Nii et Tartu perioodist on mul päris palju meeles. Eriti on mul meeles sellest küüditamise eest, kuidas ema, ema oli muidu pabinas jalast äratab ema. Kirjandusteadlane jah, aga ema spetsiifika on olnud eesti naiskirjanike uurimine. Lydia Koidula, Lydia Koidula eriti jah, tema koostas Lydia Koidula kogumikke ja ka isegi näidendi on kirjutanud, mis on ka draamateater. Tõstsin Pärnus kui Eesti Draamateatri laval olnud mitmeid kordi Kreutzwaldi Koidula kirjavahetuse põhjal. Kui pannud näidendi aga siis lilli suuburg näiteks Elizabeth SP ja sellised ärkamisaja erksad eesti naised ja need olid tema huviorbiidis. See huvi sai alguse. Veljesto ema oli Tartu Ülikooli, lõpetas filosoofia, Buffet õppis ja ta oli luuletaja Gustav Suitsu sekretär Veljesto juures ja kutsus kokku väga kõrge lennulistel tegelastega ja emal olid ka päris suured ambitsioonid. Ta õppis muusikat, oli haruldane koloratuur sopran, Tartu kõrgemas muusikakoolis õppis ta Rudolf Jõksi juures ja tal oli haruldane hääl. Ta õppis hoolega ka klaverit. Ta käis stipendiaat ladina-poolteist aastat Ungaris ja õppis Ungaris ka listi akadeemias laulmist. Nii et ta oli kõrgelt haritud laulja, aga tema lauljakarjäär jäi kohe-kohe pooleli, sest sõja lõpus abikaasa, minu isa oli piidud vangilaagrisse. Kaks Ta oli mina ja minu vend Jaak. Esiteks ei tulnud lauljakarjäärist juba selle pärast välja, et kaks väikest last oli ja teiseks, kui ta püüdis ka mingi osalise koormusega Vanemuises lauljaks saada, siis seal vaadati väga viltu sellest, sinu mees on ju vangilaagris rahva reetur, nõukogude vaenlane julgenud nagu ei juletud hätta ja ema ei saanudki, siis viidi meid Siberisse, siis lauljakarjäär läkski nii-öelda nahka ja sellest on väga kahju. Aga miks ma siin vaatan, et küüditamise ööl ema võttis kaasa ühe pataka noote, klaverinoot sellisele teekonnale või jah, noortega noote kaasa. Ja osa neist on veel siiamaani alles ja, ja näiteks mikspärast. Mulle väga meeldib mängida Soome helilooja Erkki melartini klaveripalu, sest üks kogumik olimal Siberis kaasas, sest talle meeldis see helilooja tema laast klaverile. Mina mängin neid siiamaani kohtumistel või kuskil mingitel väikestel kontsertidel soome helilooja Erkki melartini teoseid. Kui oli Soome instituudiga Tallinnas üks üritus Erkki melartini ümmarguse tähtpäeva puhul, siis Soomes saatkonnast külalised väga imestasid, miks ma mängin klaveril Erki melartini. Ma rääkisin siis selle loo, et need noodid on ära käinud Siberis läbi Siberi, mina olen seda soome heliloojate paremini, kui mõnda Eestil ei loe. Jääb teine seik küüditamise ööl, ema haaras kaasa riiulist enda arvates kalevipoja, aga kuna kalevipoja kõrval ilmselt seisis Kalevala Soome rahva sõprust, siis ema haaras sellega Siberis kaasas. See on minul ka praegu aukohal Elvas, kus ma praegu elan. Need käisid ära Siberis ja need toodiga tagasi. Tagasi ja, ja nii, et Kalevalatmatonen ka paremini kui Kalevipoega, sest see oli kogu aeg siberis neil nagu peaaegu piibli eest. Rahvaluulekeeles nii-öelda on see ka Kalevala kirjutatud, aga ikkagi selle Kalevala kaudu sain mina eesti keelt ka lugeda ja mulle loeti ette ja nii edasi. Et sellised seigad on kõik meeles sellest küüditamise eest. On sul veel midagi sellest meeles, kas minek võis emaärevusi või ema? Kus oli küll üsna suur, aga mina olin siis kolme ja poole aastane vend oli viieaastane et mitte seda ärevust lastele laiendada, nii-öelda siis ema ütles mulle sellise lauset. Kuule, paki enda asjad kõik ilusti kokku ja oled tubli laps, ära ei jookse siin niisama ringi. Sa saad ometi nii palju rongiga sõita, kui sina tahad, sest minu üks väga suur unistus alati oli rongiga sõita Tartust Me käisime külas oma vana Tallinnasse sõitma nii et üsna tihti olime rongisõit ja mulle väga meeldis ja nii kui ema ütles, et nüüd pikk rongisõiduks ette- kui taha ja see oli psühholoogia, ema tabas ära, temal oli siis palju lihtsam, ma ei pidanud sebima nii palju ringi moti ilusti pakkisin ära. Vend Jaak, ma mäletan selgelt, temal olid sukatripid kadunud, jooksis köögist vaja tagasi ja pidevalt ja siis sõdur, vene sõdur, kes seal ukse peal istus koridoris, piss oli tal niiviisi käes. Tema ikka jälle pahandas, et mis sa siin statud Perlastatud siginamisti, vend jaagul oli see kõige suurem muretama, sukatripid olid kadunud, sest talle oli see mood või oli see lihtsalt selline vajadus. Ka poistel olid sukad ja sukad käisid pükste külge tripidega ma ei tea tänapäeval seda keegi, hästi ta uskuda. Aga, aga siis oli jah ja meid viidi siis Omski oblastisse Uuralites. Mäletad sellest rongisõidust ka midagi? Rongisõidust? Ma ausalt öeldes mäletan väga vähesest. Ma jäin rongis haigeks, sest seal peatust, kui käisime väljas, siis juba oli aprilli algus. Sõitsime poolteist nädalat vähemalt oli juba aprilli alguses väga külmad ilmad olid ja asjatoimetused, mis inimesel ikka tulevad ette, eks ole. Teatust seal inimesed lubati valve all, relvastatud valve muidugi keegi ära ei jookseks, sest me käisime kuskil põõsaid, seal ei olnud, aga kuskil asjal nii-öelda küllap asjal käimisel, tuule tõmbuses sain haigusel ja jäin haigeks, sõidu peal juba jäin haigeks ja sellepärast ma väga seda Ta ei mäleta, ma olin päris kõvasti haige. Nikume siberisse jõudsime, mind pandi kohe haiglasse ja haiglas oli niiviisi, et kuna seal oli ka teisi haigeid, kes olid teatud, siis pandi kõikvõimalikud haigused, pandi kõik ühte palatisse. Vaat seda palatit, ma mäletan väga hästi seda ja kus haiglamaja oli seda mäletada siiamaani silme ees ka, nii kui ma ühest haigusest hakkasin kosuma, nii ma jään teise. Nii et ma sellesama paari nädalaga, mis ma seal haiglas olin, põdesin läbi terve hulga haiglaid, haigused, mis seal ümber oli. Ja ema ikka ütles, et see võis mu südamele panna kõva koormuse ja ema ikka kartis, et mul süda nutada sõi küll südamevaegusi, aga midagi ei ole tundnud, aga ema vähemalt alati rõhutused, hoia oma südant, sest sa selle lühikese ajaga seal põdesid kõik järjest läbisest. Patšillikad, nagu ema ütles, patsildikat lendavad Pole sealsamas läheduses. Nii et selline mälestus. Aga seda ma mäletan väga hästi, kui parajasti oli ülestõusmispühad, eks ole, ja nii-öelda munadepühad, nagu ma ütlesin, ema minu juurde ei lastud, aga akna taga ema Ta tõi korvide ja mune ja siis näitas mulle korvis neid niiviisi jättis siis sinna akna juurde ja siis pärast õde tõi siis Mahdoodika ilusti, Martin mulle ikka kohale, need värvitud munad. Nad seal, kuidas Siberi elu algus oli, jah. Päevade suvekülaline on Alo Põldmäe. Kas see muusikahuvi ja tahtmine muusikat õppida tuligi? Jaa, täiesti kindlasti, ema kaudu tuli see, sest ema elas muusika sees, kuigi oli kirjandusteadus, oli tema teine spetsiifika. Aga ta väga palju mängis klaverit, jällegi Siberis, latakas noote. Ta esimesel võimalusel neid lugusid mängis meelika Siberis klaverit ei olnud, seal ei olnud võimalik seda omandada või osta, aga ema sai tööle kohalikku lastekodusse, muidu pandi küüditatud inimesed kõik põllutöödele seal stepipiirkond seal metsatöödel ei saanudki panna, aga rasket põllutööd masinaid peaaegu ei olnud, kõikes käsitsi. Lääne kirjandusteadlane Alex oma tervisest sinna jätnud, aga emal vedas, ta sai ametikoha muusikaõpetaja lastekodus kodutuid lapsi oli ikka palju seal tõesti sõjas järgne aeg, kõik neid jätkus igale poole ja lastekodus oli päris palju lapsi. Ema tegi seal kõikvõimalikke asju, küll ansambleid, küll klaveriansambleid, küll koori saatis, õpetas lastele muusikat. Ta muretses kõikvõimalikku repertuaari ja ka sai seal ise esineda. Sest seal oli noh, enam-vähem korralik klaver, sahal oli seal. Mina käisin seal koos vennaga vahel kontsertidel, kui emaga mängis seal soolonis sama melartin, kõlas seal või ema lemmik küks teos, šopääni, revolutsiooniline etüüd, see oli tal käsitsi kirjutatud eksemplar seal Siberis kaasas. See on meil ka minu juures praegu, nii et ma vahel mängin jällegi Siberis ära käinud noodist revolutsioonilist etüüdi shop, revolutsiooniline etüüd, kõlas seal Tatu näppude alt ka nii-öelda soosivalt võimudele väga kõrva ja meelde, et revolutsiooni jah, ikka. See alati ema ikka mängisin jälle revolutsiooni, sest et teed ise oled küüditatud ja mõnikord ta sai ka laulda. Aga muidugi harva ei olnud seda inimest, kes teda klaveriga saadaks. See oli suurepärane hääl, tal koloratuur sopran, selline kõrge ele, ilus, selge häälega, nii et sellest on väga kahju, et seda oma võimet rakendada ei saanud. Aga keda huvitas ka kirjandus, et kumma peale? Seal on, ma arvan, laulmine oleks võtnud temal täiesti kogu selle energia ära, sest seda oli niivõrd niivõrd ilus ja selge ja puhas hääl oli see. Aga no läks teisiti. Seedetaandus siis kirjandushuvile. Aga seal Siberis siis tänu sellele, et seal oli muusikaõpetaja, ta sai oma klaverioskust arendada edasi. Mina muusikaõpinguid ei saanud, seal alustades seal ei olnud ei muusikakooli, seal ei olnud vastavaid õpetajaid, kuigi koolis. Tšerlaki alevi töölisasulalise selle keskkooli muusikaõpetaja oli Tartust pärit Laine Ustav. See on ju väga tuntud muusikaõpetaja ja teeneline õpetaja, veel pärast Siberis käimist Laine Ustav. Tema oli minu esimene must õpetaja, nii et seal oli eestlasi mitmel pool selles klassis. Ma käisin, oli 28 last, Neist oli neli eestlast ja laine osta veel muusikaõpetaja. Temalt ma sain esimest must innustust ja tema pani tähele, et ma olen muusikaline kuulmine olemas. Küll kooris soololõigukesi mäletan, sai kooris lauldud, aga sellist klaveriõpetustega sellist mõlema ei saanud, seal seal on lihtsalt võimalusi. Kui mina 10 aastasena tulin ära Siberist, siis ema pani mu kohe oma sõbra rannast kooli juhataja Aleksandra sarve Tartu muusikakooli direktori juurde. Ma hakkasin eratunnis käima, aga meid ei lubatud ju tartus elada, kui me tagasi tulime. Jah, see oli jällegi selline. Ma ikka teen nalja, et mina sattusin pärast Siberit järel asumisele Elva. Sest Elvas leidsin endale korteri ja seal lubati meil elada. Elvas elamine kestis kuni 1960. aastani, siis meil lubati Tartusse tulla. No aga Elva oli ka ikkagi ka Tartu lähedal Seda küll jah, isa käiski iga päev tööl, kirjandusmuuseumis, Tartus, rongiga sõitis Elvas elast isa kolleeg ja sõber Ain Kaalep. Ain Kaalepiga, me oleme nüüd jällegi Elva linnakaaslased. Meil käisid Elvas külas siis sõbrad Tartust ja seal oli August Annist oma perega ja Eduard Laugaste oma perega ja nii-öelda kultuuritegelased, isa ja ema vanad. Nii nagu ema armastas öelda võitluskaaslased Veljesto päevadelt ja Tartu Ülikoolipäevadelt Eesti vabariigi ajast mitmeid fotosid tollest ajast päris huvitav vaadata, kes seal meil käisid Elvas külas ja nüüd ma olen siis nagu ringiga Elvast tagasi. Elvas ma käisin tookord neli aastat koolis, lõpetasin kaheksa klassi Elva keskkoolis, siis loomulikult ema mõjutas väga tugevalt seda, et ma astusin ka Tartu muusikakooli. Kirjandus ei huvitanud, kirjandus suudan eriti ei huvitanud, jah, kodu preemia liiga palju, võib-olla vennast sai küll ka kirjandusteadlane ja keeleteadlane, vend Jaak on ju väga suure töö teinud eesti luuleteooria ja sellest raamatu kirjutanud, mis on väga nõutud raamat siiamaani ja selle põhjal ta kaitses ka doktoritööd. Aga mina olin ikka muuscovin, mina tahtsin kangesti komponent meerida klaverit meil ei olnud seal Elvas alguses isa joonistas siis mulle sellise klaviatuuril laua nurga peale ja siis ma siin harjutasin Beethoveni Sonatiine ja talu, aga siis lõpuks meile osta klaver ka. Rauner, Berliin, Saksa klaver, Raunarteks, siinse on mul siiamaani alles suvekodus Kadrinas ja ka muusikat ma hakkasin õppima, poed hoopis, sest klaveriga ma ei oleks saanud sisse, mul ei olnud veel nii kõva tase muusikalist haridust saada sellel õigel ajal ikkagi see oli nii Aleksandra sarve soovitus, et sellist puhkpilli õppida ja ma sain nii-öelda muusikahariduse, sain kätte teemal õigel ajal, muidu ma oleks hakanud ootama ja klaverit harjutamas oleks võtnud mitu aastat, aegme oleks kaotanud aega muusikahariduse teel, nii-öelda siin on hea kõike paralleelselt. Aga kompositsioon oli ikka veres. Hakkasin seal kõvasti tegema. Tartu Tomusk, praegune Elleri muusikakooli, kus aga jälle oled tagasi ja nüüd olengi ringis iga tagasi, nii et see on huvitavad ringid, moodustavad siin selle kooli. Ma lõpetasin Jaan hargeli juures, kes oli Vanemuise dirigent ja ise oli oboemängija ta ka olnud. Aga Aare Allikvee juures hakkasin ma käima nõndanimetatud loominguringis. Ja minu esimene selline loomingu juhendaja oligi Aare Allikvee, kes on Elleri muusikakooli hümni auto enda arust ma olin siis juba päris kõva helilooja Sestkümneid lugusid klaverile ja siis kammerorkestrile kirjutasin. Kas neid mängiti ka kuskilt ja klaveripalu, eelkõige mina ise mängisin igasugustel kontsertidel. Selline tore tegevus oli õpilastele. Tänapäeval on selline nii-öelda brigaadid, õpilased käisid küll lastekodudes või vanadekodudes esinemas, see oli, andis ju esinemispraktikat ja mina siis mängin seal Küllo poed, panin poe kõrval, mängisin mõne oma pala, tulid loomingu ülevaatused, mind saadeti kooli poolt, siis ma olin juba mitu pala teinud ja siis sain seal preemiat ühe laulu eest. Ma mäletan päeva pulmalaul, see oli Smuuli tekstile ja ma sain ülevabariigilisel võistlusel esimese koha. Ja siis kammerorkestrile kirjutasin loo Jaan Räätsa eeskujul, see oli väga tugev eeskuju Jaan Räätsa kammerkontsert oopus 16 tuli kuskilt, kui tõdes 63 või kuskil kaks kuskil. Ja see oli nii vapustav teost, tänapäevani on see kõige mängitavam selline orkestriteos üle maailma eesti muusikast ja ma ei liialda üle 3000 korra on see teos kõlanud üle maailma. Mul oli seal ka suureks eeskujuks, läks pala kammerorkestrile, oli ka mõjutatud rütmika. Jaan Rääts kuulis seda raadiost, seal raadio, nendega tehti Tartu noorte heliloojate kontsert, Jaan Rätsep tervisi, see oli mulle väga suureks innustuseks selle aastal 63, kui ma õieti mäletan, noorele poisile on selline kore helilooja tervitus väga oluline. Ja läksingi siis proovima konservatooriumisse kompositsiooni ja saingi sisse, nii et Heino Elleri juurde ja saigi minust Heino Elleri kõige viimane õpilane, kes lõpetas tema juures. Päris viimane oli Lepo Sumera, aga Lepo Sumera oli siis alles teisel kursusel. Heino Eller suri. Mina lõpetasime. Heino Eller vaatas need kõik minu viimased teosed üle lõputöö, kui oli kaktus lõpuaktus, kus minu lõputööga ette mängiti. See oli sümfooniline poeem, atmosfäärid. Selline kosmose muusika viis päeva enne seda lõpuaktust, Heino Eller suri, nii et minu lõpuaktus oli vägaleenaline. Ma ei saanud oma professorit näha, lõpuaktusel enam. Selle lõputöö aga on näha, üks tore lugu ka. Lõputöö oli pühendatud 69. aastal, ameeriklased läksid kuule. Ja mind see kosmoseteema üldse ei huvita, see looduseteema jäänud mägede teema, niuksed, suurejoonelised teemad, mind huvitasid ja lõputöö oli pühendatud ameeriklaste kuu peale minekule. See oli suur samm niimoodi pühendatud teose pealkiri, atmosfäär, käärid ja tiitellehel olid pühendus kuu vallutamisel kuidagi niiviisi. Apollo rakett joonistatumusele, söhedaski pühendust, aga Heino Eller oli selline delikaatne õpetaja ja tema vaatas enne eksamit üle minu selle teose lõplikult, kui mul oli juba puhtalt kirjutatud ja see puhas variant ja see tiitelleht kõika kaasas Heino Elleri tiitellehte vaatama ütlevad. Kuule, et kui sa nüüd eksamile tuled, et ära seda tiitellehte küll selle pildiga kaasa võtta. Natuke olen imestanud, miks siis naad jäta koju jah, et, et ma ei ole hea, kus selle kaasa võtad. Rohkem ta ei öelnud mitte midagi, sest üks nõukogude kõrgkooli lõpetaja pühendab oma lõputöö ameeriklastele. Ma ikka pärast naljatasin, et oleks kuule läinud venelased ja oleks mina sellele pühendanud raketimeeskonnale Vostok näiteks siis võib-olla see teos oleks saanud võib-olla ei tea. BMW üleliidulise vähemalt ja Heino Eller nägi ära, et see võib mõjutada eksamitulemust palus mul jätta tiitelleht koju. Selline tore mälestus Heino Ellerist, aga temal oli alati väga delikaatne ja tema huumor oli ka omapärane, kasvõi sellesama lõputööga, millest juttu praegu on. Seal ma ikka püüdsin väga moodsalt seda teha ja Eller ikka aktsepteeris kõike seda moodsat, aga natuke ikka vaatas viltu. Ta ka vahel niiviisi eemalt, et kas ikka peab nii tihedad akordid olemas ja need kõlavad väga dissoneerivalt. Mul teos algas sellise suure kobar akordiga. Ma ütlesin, et ei, et ikka peab olema. Siis Heino Eller tõstis käed niiviisi üles ja lõi mõlemad käega klaveriklaviatuurile sellise suure kobara ütles, et kas nii ka võiks olla? Mina ütlesin ja võiks ka nii olla. Seal ehtne Elleri huumor. Aga lausa öelnud, et nii ei sobi hästi. Ei, nii ei jäänud ta ikka mõningat, vihjas, et võiksime olla mõningad selgemini ja no eks siin olegi vana koolkonna teatelaad on teistmoodi, aga ta alati aktsepteeris neid uuemaid uuemaid, kõlasid uuemaid suundumusi. Ja ta oli väga tolerantne selles suhtes, kuidas sellepärast tema juures õppinud ongi erineva laadiga, sest ta ei surunud oma mõtte peale. Ta laskis õpilasel areneda nii, nagu tema areng loomulik oli. Konservatooriumi mäest ja Heino Elleri stan jah, mõndagi toredat meenutada. Kuidas ta rääkis oma mälestusi välismaal, eriti Süürichist ja Zürichi festivalidest Zürichis, toimusid juba 1923. ja 24. ja nii edasi aastal moodsa muusikafestivalid ja ainuüksi nendest rääkimine minule andis ülevaate, mis üldse maailmas toimub, missugused suunad muusikas on mina mõttelennud, käisid 23. aasta Zürichi festivalil, kujutasin ette, mis seal toimus ja oli üsna kriitiline Schönbergi suhtes siis talle see järjekindel, toda foniline stiil väga ei meeldinud. Samas ta väga hästi suhtus Alban Vergi loomingusse, kes on sama stiili esindajad osakafoonia aga hoopis mahedama kujul ajal Panbergida pöia alati eeskujuks. Ta eeskujuks tõi ka Tubinatavati, et Tubin on väga läbimõeldud tegevusega just alati, kui midagi oli halvasti, mina mõnes valas, siis ta ikka võttis ja nagu maha korraks Pakosiirist alati tunne hilise komme oli, väike paus oli tihtilugu meenutusest Tubinat. See oli tema üks lemmikõpilasi Eesti vabariigi ajast. Päevade suvekülaline on Alo Põldmäe. Kui sa konservatooriumi lõpetasid, kuidas sa mõtlesid oma elu edasi elada, sa jäänud ainult heliloojaks, laulsid, tulid raadiosse tööle, hakkasid õpetama, sisse, hakkasid muusika ajalugu uurima. Kus sa siin ütlesid laulja, siis, no lauljaks ma ennast ei pea, aga, aga see oli siis üliõpilaspõlves, kui see ansambel kollaaž alustas ja mina olin selle alguse juures ja laulsin ka digiviis aastat ja oleks veel edasi laulnud, aga mind võeti sõjaväe siinsamas majas, kus me praegu istume, töötasin arvutuskeskuses muusika kodeeriana, kodeerijad kuulasid üle fonoteegi linti ja varustasid vastavate sihvritega kõik kõik nii-öelda näitajad ja parameetrid, teose kestvus, tema nimetused, pealkirjad ja, ja kes on esitajad ja nii edasi, nii edasi. Minu tööpäeva pikkus oli usu või mitte aga neli tundi, sest kaheksat tundi peaks vastu kritabki. Siin mõtlesin kõõrdi, et mis sinu tööpäeva pikkus on neljatonnine, aga see oli nii spetsiifiline. Olin insener metoodiku nime all ja Ta hakati mind sõjaväkke võtma kui raadiotöötajat, siis taheti mind raketiväkke vägisi panna ja mulle tükk tegemist seal sõjakomissariaadis selgitamisel, et ma ei ole raketiteadlane. Et ma olen ainult see muusika, kuulaja, kodeeria, insenierr, metoodik, mütsis, Lütilini tsenter. Üks ohvitser oli väga resoluutne seal komisjonis ma ütlesin, et ei, ma ei ole, ma ei tea mõhkugi, raketid ja näete, kuidas see ametinimetus võib saatuslikuks sai. Lõpuks ikkagi sattusin orkestrisse sõjaväe orkestrisse. Ma olin Tallinnas merega orkestris pärast kõrgkooli ühe aasta ja kuna ma olin juba siis heliloojate liidu liikmeks võetud, siis mul oli see sõjaväeteenistus päris seiklus juba siin. Parajasti kirjutasin balletist merineitsi, aga mereväes olles kirjutatuks ajada teenia balletimereteemaline kõrged ohvitserid andsid mulle üsna palju soodustusi, mis iganes ma sain alalise linnaloa orkestris, mängisin Koboed ja tenorit. Siin muusikatoimetuses töötasin ka juba üliõpilasena koos selliste korüfeede kannangu Aarne Oit. Ülo Vinter ja Edgar Selberg oli ju muskilise tunni isa ja temaga oli väga tore koostööd ja Anne Ermiga töötasin koos kollaažis, laulsin Anne Ermiga koos. Nii et nad olid väga põnevad ajad ja siiamaani veel ansambel kollase aeg-ajalt saab, kui aja ja nüüd oli suur albumi esitlus, alles hiljuti oli väga tore nostalgiline meenutus siin. Vahepeal on, ma ütlesin Tallinnfilmis muusikatoimetajana, kohe pärast sõja väge loodi ametkoht Tallinnfilmis muusikatoimetaja, seal ma töötasin kaheksa aastat. See oli väga põnev periood, pidin garanteerima kõikidele filmidele nii dokumentaalfilmidele kui mängufilmidele. Muusika punases valisid helilooja enamasti mina, aga mõnikord ka režissöörid, loomulikult nad pidin aktsepteerima. Loomulik, et ega siis ei saa mingit diktatisin arendada. Aga ma pidin garanteerima, et ikkagi õiged inimesed saavad, et mitte ei mingeid ülejala tegemist ei toimu ja salvestused saaksid tehtud lepingud oleksid korrektsed õige tariifi järgi kõik juriidilised lepingud pidin kinnitama juristide juures alati käima ja vahel ka Moskvas käima välja kauplemas. Need tariifide kinnitamisi Moskva heliloojad said, ei tea. Kui kõrgeid Hana rajaga meiega Saaremaa siis siin kuulsad heliloojad nagu Arvo Pärt ja mäletan Arvo Pärdiga ka mitu korda sai Moskvas käidud üks kord kinokomitees Arvo Pärdi välja kauplemas kõrgemat tariifi, sest ta oli niivõrd kõrge kvaliteediga filmi helilooja ja sai seda madalamat astet. See visiit kandis vilja. Lõpuks saigi nii, et Arvo Pärt hakkas saama märgilist tasu pärast seda visiiti, et niisuguste asjadega ma pidin tegelema seal Tallinnfilmis oli piiramatu tööaeg suurte filmide puhul ma pidin ikka kohal olema, sageli öisel lindistatud ja selle võrra ma võisin hommikul vahel magada. Ja siis ma läksin heliloojate liitu tööle, vastutavaks sekretäriks ja olin seal ka 13 aastat. Viimased kolm aastat olin esimehe asetäitja ametis. Aktiivselt sai tegeldud ka kirjutamisega. Loomulikult me oleme selline punt heliloojaid, kes kirjutas vaat et jäägu üksteise võidu hakkasid kirjutama Kangro kuulberg Tarmo Lepik, Põldmäe ja muidugi meie suureks eeskujuks oli Neist natukene vanem Kuldar Sink ja siis hakkasime käima ka festivalidel väljas. Varssavi sügiskäimine oli mitmeid kordi, olen osalenud seal kammerkooris laulsin, nii et kui sa ütlesid, et laul ja siis mul tuli meelde, et ma olen jah, ka kammerkooris laulsin, sest me käisime välismaal ja esinemas Varssavi sügisel näiteks oli meil terve suur kontserdiprogramm, nii et see väga esinduslik ülemaailmne moodsa muusika festival, uue muusika muljete baasil. Palju palju sai levitatud neid moodsa muusika pisikuid kuni perfomance ja nii välja must toimusid kirjanikke musta laega saalis ja lõpuks olid need ka natuke skandaalimaigulised, seal keelati meid ära ja kutsuti meid ikka aeg-ajalt vaibale, et miks te niukseid asju korraldate. Praegu on see täiesti tavaline, et muusika võib koosneda muusikast ja selle ümber toimuvast tegevusest. Tänapäeval võib olla ükskõik mis võib-olla kuskil suures aias ja keset purskkaeve või ümberringi käib mingisugune laev, sõidab või kuskilt või lennuk, kui ükskõik mida uhkem, seda parem tol ajal võimalusi väga ei olnud, siis me mõtlesime ise välja igasuguseid tegevusi siduda muusikaga, seal olid tegevad rääts, sink, Pärt kõik juhtisid seda asja ja andsid ideid ja, ja mina olin ka seal pundis. Toomas Velmet ja Mati Kärmas, Arbo Valdma ja see oli selline väga tore. Pealt müüdi piletid ja see oli lausa nõutud etendused. Maraton minu funktsioon oli seal suur akvaarium, tuled vilkusid ja siis kaks pianisti, kui ma ei eksi, istusid lava peal ja minu käes olid taskulamp, taskulambiga valgustasin akvaariumikalu, seal suured kalad ja väiksemad kalad ka veel ja ja vastavalt sellele, kuidas tahad, reageerisid selle valgus Vihule vastavalt sellele, kui ma õieti mäletan, Mart Lille, tema siis mängis klaveril vastavalt sellele, kuidas minu valgus Vihule kalad reageerisid. Kõik need stsenaariumid kirjutasid ette seal Kuldar sinki, Arvo Pärt ja, ja, ja, ja Läätse kollektiivne, selline töö, case, improvisatoorne ja kõik koha peal sündis ja ka siis, miks see ära keelati meil siis, kui ma ei eksi, siis oli 73. aasta vist Kuldar singi juhtus seal üks äpardus, nimelt üks viiul rippus sellisena nööri küljes ja ühe muusika ajal Kuldar Sink pidi panema säraküünla selle viiuli juurde, nii et säraküünal valgustas viiulit. Ja siis vastavalt sellele jälle mingi muusika hakkas tulema. Aga Kuldar Sink tekkis kogemata selle säraküünlaviiulile liiga lähedale ja see säraküünalt põletas läbi kanepi nööri, mille küljes rippus viiul ja viiul kukkus kahe meetri kõrguselt kolaki maha ja läks lõhki. See oli küll laste viiul, ei olnud seal. Karjus laste viiul, niuke, rublane ja pisikene, aga ikkagi see oli kohe võimudele hambusse. Konservatooriumis kutsuti meid välja kõik ja, ja keelati need asjad ära. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, aga eks juhtiv tegelane ütles. Ameerikas lõhutakse klavereid, aga meil põletatakse viiuleid nii kaugele. Me oleme jõudnud nii palju meenutamist sellest ajast. Diplom on mul helilooja diplom, aga nagu jutuajamise alguses sa ütlesid mulle mitteametisse ja midagi ei ole teha. Heliloominguga ma tegelen pidevalt, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Vahepeal töötamine teatri muusikamuuseumis oli niivõrd. Meil on nii palju huvitavaid teemasid siis nagu see helilooming hakkas tahaplaanile jääma. Esile hakkas kerkima muusika uurimine, muusika, ajalugu, seal on nii palju põnevat materjal uurimata kõikjal. Ja osa ei tohitud, aga osa ka ei ole jõutud, siis seal on niivõrd vägevad fondid ja Toredat kogud. See on ammendamatu täiesti. Ja loomulikult minus elekteerus selle tohutu varanduse hulgast kaks teemat, Ludvig juht, keda ema alati mul seadis eeskujuks kui järjekindluse eeskuju, kes tegi kontrabassist soolopilli seal äkki lõi välja see lutik juhti huvi, kui ma sattusin väliseesti materjalide peal, hakkasime kontakteeruma Välis-Eesti inimestega ja lähedalt juhtiga seotud inimestega tulid võimsad materjalid, sealt tekkis huvijuhti vastu ja see huvi on siiamaani säilinud joon kaks trükist juba välja tulnud, nüüd suuremat püüan ka lähiaastatel välja tuua selline suurem uurimus. See on ammendamatu minu jaoks Ludvig juht ja temaga kaasnev kogu tegevus nii Ameerikas kui Lätis kui Saksamaal. Kui siin Eestis ja nii edasi ja Soomes ja see on haruldane tegelane ja teine teema, siis muusika ja teatrimuuseumis töötades oli klaver. Miks nüüd klaver, sa oled ise õppinud puhkpillikas, sa ei ole mõelnud, et sa hakkad puhkpille koguma. Et ja üks ärimees ütleski, et miks on asutatud klaverimuuseum, seda on nii raske hädalda seda pilli ühest kohast teise ja neid veel kümnete kaupa võiks ju näiteks flöödi muusime asutada, muidugi lihtsam, aga kuna klaveriehitus Eestis on niivõrd haruldane ja seda ei ole uuritud ja aastal 2000 sai korraldatud koostöös Eesti kontserdiga esimene Eesti klaverite näitus siis sel hetkel aastal 2000 oli 44 teadaolevat Eesti klaverimarki. Väljas oli 24 erinevat klaverit, see oli väga suur arv. Keegi peaaegu ei uskunud, et Eesti klaveriehituses võib-olla nii laiahaardeline. Nüüd pärast seda 2000. seda näitust hakkasin sügavalt asja uurima. Suurt innustust sain aastal 2003, kui olin Lübeckis pikemat aega seal raamatukogus, leidsin ühe sakslaste välja antud entsüklopeedia klaveriehituse kohta. Seal oli märgitud väga lihtsalt meie au ja uhkus Estonia Rusland, Moskva au. Ja siis käis jälle nagu mingi krõks. Ma otsustasin, et tuleb suurelt, et teadvustada, et me oleme äge klaveriehituse maa. Sellest ajast peale hakkasingi tegelema sellega aktiivselt ja aastal 2500 ja ametlikult registreeritud rahvuslik klaverimuuseum ja nüüd on 10 aastat sellest möödas ja toimuvad näitused veel. Muuseum ei ole avatud, aga filiaal on meil olemas, on Luunja Mõisa viljalaos, mis on praegu kultuurikeskus. Luunja rahva toel on see kõik väga toredasti meil olemas Herst isi nimeline filiaal, seal on hertsiisi valmistatud klaverit juba üle 10 klaveri, seal kohal Ravalise näitusena. Nii et selle nimel käib aktiivne Näituse tegevus nii-öelda propaganda, et edaspidi ikkagi põhimuuseum avada. Selle nimel ma olen nüüd viimased 10 aastat tegutsenud aktiivselt. Tänaseks on teada juba 81 erinevat eesti klaverit ja viimane näitus, mis oli Vanemuise kontserdimajas alles hiljuti üleval. Seal oli väljas 18 klaveriavastust, igal aastal teen ma kaks, kolm klaveriavastust, sellel aastal kannan ette kaks avastust. Need on siis tahvelklaver, part, pianiino unioon. See viimane on pärit nõukogude aja algusest, kui Eesti vabariigi aegsed tööstused, kõik natsionaliseeriti, aga 40. aastal kaks Tartu meistrit ühinesid kooperatiiviks ja enam omanimelisi klavereid ei võinud teha. Siis panid nad klaverile nimeks kuni joon. Sellise klaveri olen ma üles leidnud, nii et see on 81.. Siinkohal ma oma juttu lõpetama, sest et klaveritest räägime me, Alo Põldmäega kindlasti väga palju veel vanadest klaveritest. Sa ütlesid, et sind huvitavat kogu aeg, uued asjad, kas pere klaverit on ka veel mingi asi, mis sa oled avastanud? No mind huvitavad vanad asjad, nende huvitav vana mööbel, vanad plaadid, üks minu klaveriteos kannab nime vanad asjad, sealhulgas mängutoosid ja mind huvitab juugendarhitektuur ei üldse ei juugendkunst ja see on kindlasti ühe õpetaja mõju, selle õpetaja nimi on Leo Normet. Tema oli erakordne juugendi propagandist ja Ma räägin ka oma õpilastele edasi, kui haruldane kunstivool on juugend? Aitäh, Alo Põldmäe. Jõudu, tervist ja avastamisrõõmu. Mida, mida ikka leiab? Seda leiab, tuleb ainult labidas maasse lüüa ja nagu arheoloog tuleb klaveri avastusi ja muidki avastusi. Päevade suvekülaline oli Alo Põldmäe muusid helilooja, muusikateadlane, muusikapedagoog ja Eesti rahvusliku klaverimuuseumi asutaja ja juht ning ka veel vanade asjade uurija, matkaja ja fotograaf. Temaga ajas juttu Ülle Karu. Saates kõlas Alo Põldmäe muusika klaveripalad tsüklist loary. Lossid mängisid nädalisakose Toivo Peäske klaveripala vihmas ja päikesepaistel mängis Riina Gerretz rondo Rustiko tsüklist kaks duetti. Marimbale ja kitarrile mängisid Terje Terasmaa ja Heiko imetlik ning merineitsi tants. Balletist merineitsi mängib Eesti riiklik sümfooniaorkester Peeter Lilje juhatusel. Solist ja nõus löödil ja see pala jääb ka meie tänast saadet lõpetama.