Nüüd, kui lai maailm on meie ees üsna lahti läinud kõige muu hea kõrval, mida me sealt arvame leidvat, võtame rõõmuga üle ka kasvatusmeetodeid ja, ja teiste rahvaste kasvatamise tarkust. Aga meil on oma kesi vanematest esiemadest esiisadelt päritud rikkalikud kogemused, aga seda me nagu ei oska vaadata ja tegelikult võib-olla oleme selle hoopis ära unustanud. Ja et nendesse põhjatutesse varasalvedesse asjatundlikult pilku heita, olemegi ette võtnud selle oma saatetsükli. Tallinna Pedagoogilise Instituudi professori pedagoogikadoktor Lembit Andresen juhtimisel. Mida need vara salvetsis sisaldavad professor Andresen. Läänemeremaade rahvaste, sealhulgas ka meie esivanemad, kasvatus, traditsioonid ja vaimse kultuuri põhialused kujunesid välja juba iidsetel aegadel. Nendel kaugetel aegadel anti elukogemuse edasi vanematelt lastele nagu tänapäevalgi. Ja perekond sugukond määras iga oma liikme õigused ja kohustused aga hoidis endas tallel ka esivanemad Nende poolt omandatud teadmised ning oskused aastasadade jooksul välja kujunenud rahvaõpetus. Teda nimetatakse rahva pedagoogikaks tõsis ja arenes ska pärast muinaseesti vallutamist. Oleme ju Läänemere kaldal elanud aastatuhandeid ja meri on olnud teatud sümboliks. Meile odan olnud meie rahva-toitja, aga ka ühendav tee teiste maade ja rahvastega. Ja siit on selge, et meie ei ollut isoleeritud, vaid ümberpöördult avatud maailmale juba meie rahva ajaloo koidikul. Nendest aegadest on väga ilmekalt kirjutanud Lennart Meri. Meil ei olnud oma sõna mere nimetamiseks. Kuis võiski see sõna tekkida, kui kogu meie varasem elu oli möödunud Euraasia metsavööndi rohelise katuse all. Ja vahel kärises lootus suurte jõgede kohal ja irw oli küllalt avar, et vastaskallast peita. Kuid mets oli lõputu ja lõpmatus meid ei heidutanud. Kohutas lõplikus. Siin rannas põrkasime vastu nähtamatut piiri. Edasi oli isegi vesi kibe. Oli see nüüd ilma maa kauge, võtab ots, mis õhtul neelab päikesegi. Läänemeresoomlaste jõudmine Baltikumini kutsus ellu sootuks uue nähtuse, mida nimetame merekultuuriks ja merekul tuseks. See arenes mereliste naaberrahvaste tugeva mõju all. Seevastu säilitas metsa- ja põllukultuur orgaaniliselt oma järjepidevuse vanade algupäraste elementidega. Meid ei olnud palju kõigest 2000 hinge. Siiski ei olnud me siin rannas esimesed. Kes olid enne võib-olla baskid, ei tea, ei mäleta. Üks nende eluasemeid asus Kundas, teine veelgi vanem avastati Sindi lähedal Pärnu jõe ääres. Nimetagem neid Kunda rahvaks. Nad elavad meis vaikselt edasi. Laenasime selle rahvakeelest uuele nähtusele uue sõna meri. See on 10000 või enamgi aastat vana. Tunneme ta ära paljudes keeltes, millega meil on vähe ühist, võib-olla seda hoopiski. Slaavi keeltes kala merimoore prantsuse keeles. Neer ladina keeles maare. Olime kalastajad ja kütijad, kui siia jõudsime ja liikusime enamasti paatides, mida olime õppinud valmistama suurtel jõgedel ja järvedel, kalastamisega. Äsja siin Lennart Mere ette loetud katkendis oli juttu küttimisest ja kalapüügist aga arusaadavatel põhjustel ei olnud juttu kasvatamisest. Mida teie muinasaja kasvatamise kohta kaldate? Juba hallidest aegadest kehtis tõekspidamine. Tööd tegid kõik. Just ma rõhutan kõik. Ja see jagunes soo ning vanuse järgi. Küttimisega kalastamisega, Tööriistade valmistamisega ja sugukond laste kaitsmisega. Kaitsmisega tegelesid mehed. Koriilus, toidu valmistamine ja väikelaste hooldamine oli naiste ülesandeks. Tööriistade meisterdamine nõudis juba teadmisi, oskusi ja sedapidi õppima ja nende valmistada. Tammist tuli põlvest põlve suurima hoolega edasi anda. Aga kasvatuses siin valitses kolm iseloomulikku tunnusjoont. Kõiki kasvatati võrdväärselt. Edasi. Noorukitele jäeti palju iseseisvust. Ja mis eriti nisugune alla kriipsutamist vajas poisse õpetasid mehed. Tüdrukuid õpetasid, naised tänapäeval, meie oleme palju selle vastu patustanud. Aga see on üks meie ajalootunnusjooni kasvatajaks varases peas olema. Noorimat last kandis ema selga seotult, endaga kaasas, samm-sammult laienes, kasvab katava silmaring, emaga koos tervitati vaatlemise oskust ja õpiti tundma tulevasi kohustusi. Seega siis, kui viimastel aastatel on laste kaasas kandmine ema või isa turjal moodi läinud, ei ole selles midagi uut, vaid unustatud vana taasleidmine. Kolme nelja aastasena anud, eriti lastele suur tegevusvabadus. Tuletagem meelde, et vabakasvatuse teooria sõnastati alles 18. sajandil. Niisiis pakult, nagu öeldud, kolme-nelja-aastaselt hakati valmistuma tulevaseks elukutseks. Poisid mängisid koos ja kaastaga jahilkäimist. Ja tüdrukud tegelesid sellega, mis naistel vajalik. Poisid arendasid pakult kütile vajaminevat täpsust aga kannatlikkust ja leidlikkust. Aga küsigem, Villameelsed arendame. Tüdrukud käisid koos naistega metsas toidupoolist korjamas. Samas õpiti eraldama söödavat, mitte söödast kasulikke taimi. Kahjulikest noorukieas õppisid poisid meeste kõrval tulesaamise, kunsti, jahi- ja tööriistade valmistamise oskust. Jahipidamine nõudis loomade valitsemise, kunsti orienteerumisoskust ilma ennete tundmist, palju seda, mis tänapäeva inimesele jäänud saladuseks, kas kõik teavad, millal meri näita kuiva ilma millal vihma ja tormi. Meenub minugi lapsepõlv, kus isa võis paar-kolm päeva ette ennustada vihma ja tormi. Ja nüüd ma elan jälle merele ääres juba teises kandis. Ja lähen, et paljud ei tunne huvi, mida meri näitab. Ja huvitav on, veel ei küsita ka Isaltega vanaisalt, kas tema tunneb mere saladusi? Juhtume tänapäeval muuseumis või, või mõnes vanas talumajas nägema ammu muistseid, käsitööesemeid näiteks korvi või, või muuseumis isegi ütleme midagi kiviajast säilinud asja, siis peab imestama, kui ilusti ja hästi on nad tehtud. Me oleme vist ka selle ilusti tegemise oskuse praeguseks ära unustanud. Muidugi ja kui vaatleme tõesti kaugemasse aega, siis suurt meisterlikkust läks vaja näiteks lihvitud kivikirve, odaotsa või mõne muu tarbeeseme valmistamiseks. Ja otsustav oli mitte töö hulk, vaid kvali teet. Arheoloogiliste leidude juures paistab ju silmakiviriistade hoolikas viimistletus. On näha, et nii tööriist kui relv tehti otstarbekalt aga ka suure töö armastusega esemed del leidub meistrile iseloomulikke tunnusmärk, niikerdusi, ornamentika, eriti on see märgatav Neuliitikumist. Alates meie eelkäijate tegevuses liitus füüsilisele tööle ka vaimne loomik. Kõige uuemad uurimused lükkavad ümber varasemad ettekujutused, nagu oleksid kiviaja inimesed loodus ees abitud olnud, sõltunud igal sammul loodusest ja pühendanud suurema osa ajast toidu otsimisele. Esi loolisel arenguastmel elunevad indiaanlased, Venezuelas, kulud, tavad elatise hankimiseks tänapäeval keskmiselt neli tundi päevas, sama palju aega vajaga tasaidel Filipiinidel. Ülejäänud aeg kulub meelis harrastustele. Professor Lembit Andresen, aga millal toimusid märkimisväärsed muudatused meie esivanemate traditsioonilises elulaadis? Teise aastatuhande keskpaiku, enne Kristuse sündi sai alguse teraviljakasvatus. See muutis inimese ja looduse vahekorra juba teiseks elami sõltutud juhuslikust jahisaagist ega kurilusest maa mine avaldas muinassukate ainelisele ja vaimsele kultuurile arendavat mõju. Jahindusega tuli tegeleda aastaringselt. Põllundus oli aga seotud aastaaegadega. Talvekuudel saadi vaba aega. Ja siis juba tulid teiselaadsed ülesanded. Põllundus tõi kaasa uudseid võtteid teravilja kasvatamiseks ja toidu valmistamiseks. Muutus ka kasvatuse ja õpetad ürituse sisu. Tuli teada ja oma lastele õpetada, kuidas viljad paljunevad, kasvavad mil moel neid harida ja kuidas neist leiba saada. Kui küttimine seostus eeskätt köitvate jää rähiretkedega ja neile järgnevate pidulikku pidulikke söömingutega siis põlluharimine nõudis juba igavat ja väsitavat tööd. Kas just nüüd öelda igavat, aga ikkagi nisukest pidevat tööd. Alepõllundus aga mis nüüd sai valitsevaks andis aiale jõukohast tegevust nii meestele kui naistele vanadele aga kallastele. Ja loomade kodustamine parandas elatustaset. Naised ja tüdrukud õppisid nüüd selgeks tekstiilivalmistamise, kunstiloomade karjatamisega aga tegelesid lapsed peamiselt poisid. Sugukonna elu juhtisid tavad ja traditsioonid. Kasvatati eeskujude ja vanemate inimeste mõjuvõimu najal. Just jällegi rõhutame eeskuju. Oma osa etendas aga usk headesse ja kurjadesse vaimudesse eriti laste juures. Aga usundi kaudu lahendati kõik see, mille kohta Ta puudusid, teadmised ja elukogemused. Meie esivanemad on uskunud alati millessegi kõrgemasse. Meil oli ka ja suhe kõrgeima võimuga maa peal, seega loodusega. Inimene pidas end looduse osaks. Kõigele ümbritsevale omistati samasugune elu nagu inimesele arenes välja loodusekultus. Mis oli tollel ajal õpetamise sisu? Sel ajajärgul ei eristatud veel loomulik kuu üleloomulikust, meie esivanemad ei tunnetanud veel loodust enda vastas seisva võõrajõuna ja kõike eksisteerivat võeti kui vajalikku loomulikku maailma ja selle valitsemise kohta käivat uskumuste täieliku kogu meeldejätmine oligi esimene formaalne haridus. Ja kõik see anti edasi põlvest põlve kerkisid esile võimekamad, kes seletasid paremini ja õigemini loodusnähtusi, kelle poole pöörduti nõu ja abi saamiseks. Aga nemad hoolitsesid ka sugukonna traditsioonidest kinnipidamise ja pärimuste sega õpetamise säilitamise eest. Mismoodi tol ajal ka seda teadmiste omandamist kontrolliti või usaldati üksnes iseõppimist? Täisealiseks saamisel toimusid teatud katsed. Sugulise küpsuse saabumisel tegid noorukid läbi teatud prooviaja et seejärel üle võtta juba täiskasvanute kohustused ja sugukonna liikmete õigused. Aga seal kontrolliti ka Nende oskusi, nende teadmisi, näiteks poisid pidid üles näitama eluks ja tööks vajalike oskusi, oma julgust, vastupidavust, aga ka mehelikku kehalist jõudu. Tüdrukutel tuli näidata, et nad on küpsed laste kasvatamiseks ning et nad on omandanud naistele vajalikud teadmised ja oskused. Siia kuulus ka muidugi toiduvalmistamise kunst. Kas midagi on teada ka niisugusest asjast, kuidas nendel muistsetel aegadel reguleeriti perekonna suurust? Perekonna äraelamise eest kandis vastutust isa. Tema otsustas, mitu suud leiba söövad, seega oli tema määrata, mitu last ellu jäävad ja kes viiakse vesile, nagu rahvalaul kirjutab. Soome-ugri rahvalaulude põhjal tegi professor Juha pendi käinen järelduse, et laste ülgamisel oli kindel koht soome sugu rahvaste õiguslikes ettekujutustes. Seda toetavad meiegi rahvalaulud Patty, sagedamini vastsündinud tütarlapsed. Ja muidugi siis eriti, kui peres oli juba tütred palju tuntud laulust ilma tütar nähtub see eriti selgesti. Ese poiga Ihassi, ime miilits, miniet, neiu saia sündinis. Vello ütel viska vette, sõsar ütel sõtku mutta, sugu ütel vea suuvõsu vea võrrangohe. Aga tahaks kohe küsida, et kas need inimesed selle juures ka midagi tundsid või, või said nad kerge käega oma selle sündinud lapse hukata. Ei oska midagi vastata, ainult võib-olla veel ühe rahvalaulu näitega. Isa otsustavuse toob ilmekalt esile teinegi laul, tütar vette. Isa käsk viia vesile velled lasta laine, Ella. Ema läks viima vesile. Läks ta laskma, laine, Ella. Sugu kondlikus roomas vastsündinu pandi isa jalgade ette tõstisto lapse üles, saime aimu ka õiguse elule ja kasvatusele. Oli laps põdur vigane või isegi terve, kuid isa perega koormatud ja vaene siis jättis mees lapse lamama, saates ta nõnda surma. Skandinaavia teadlaste uurimused näitavad, et seesugused tõekspidamised valitsesid Läänemeremaades juba viiendal sajandil enne Kristuse sündi. On teada, et ajaloos tekkisid meil ühel ajal kihelkonnad ja maakonnad, mida seega kasvatuses kaasa tõi. Muidugi, siin nüüd kerkib esile ka ikkagi juba kihelkonna ja maakonna kaitsmine. Aga ka muudki jõukamate perede eestvõtmisel sagenesid röövlid ehk et need viisid muidugi ebavõrdsuse süvenemisele. Põllumehele vajalike teadmiste andmise kõrval pöörati nüüd tähelepanu sõjakunsti õpetamisele. See kuulus juba päris juba meeste tegevuse juurde. Uue sisu said muidugi ka kangelaslikkuse ja vapruse mõisted. Ma veel kord rõhutaksin, et hõimupiiride kaitsmist peeti kõige pühamaks kohustuseks. Meestel aga sõjaretked naabrite aladele said õigustuse. Hõredasu põhimõttest. Käidi siin röövimas, tehti muidugi röövkäik kuni kaugete üle meremaadeni välja, seda ju me kõik teame. Minevikku inimene sai oma argielus vajamineva ainult käsitöö kaudu. Millal hakati käsitööd õpetama? Käsitööd hakati õpetama esimese aastatuhande keskpaiku ja muidugi varemgi, aga käsitöö juba eraldi areneb jõudsalt just siis ja märkigem, et metallide töötlemine juba levib ja kangaspuud jõuavad Eesti kodudesse potikeder. Majanduse niisukese diferentseerimise tulemusena muutus ka muidugi kasvatus. Käsitöölistele vajalik oskusi omandasid muidugi poisid ja omandasid vanemate tegevust jälgides ma just rõhutaksin, jälgides õppimist. Muidugi aitas kinnistada ka mäng. Ja pärast mängu ja möödumist algas siis juba töö isage käe all ja ametisaladused pärandati põlvest põlve isalt pojale. Rõhutagem kõik rahvad on valmistanud oma lastele mänguasju, et neid mammutan lapsi lõbustada. Aga rõhutagem ka, et mängu kaudu kasvatada. Taimi pidajad tegid näiteks lastele väikesed vibud ja oodad. Karjused, Vestsid puust veiseid, lambaid tegid vilepille ka pottsepad, vormisid savist loomi ja linde. Aga see kõik on tänapäevaks vist põhjalikult ära unustatud. Jah, eks elu varjuküljed on ka siia jõudnud. Mis oleks kenam, kui isa meisterdaks oma lastele Loomi meistataks veiseid, lambaid samuti, kui nad maal elavad. Aga paraku jah, see on kadunud. Ma tahaksin soovitada, kellel huvi on asja vastu. Vaadake horisonti 1988.-st aastast 1988.-st aastast number kuu, kus seal on mõned pildikesed nendest loomadest, mida vanasti valmistati ja mida võiks tänapäeval valmistada. Muinaseestlaste tööd ja tegemised olid tihedalt seotud loodusega. Loodus mõjutas ka mänge ja mõjutas meelelahutust. Julguse osavuse näitamiseks ronisid poisid ja noormehed puude otsa. Jõu katsume seal proovite näiteks kivile tuul talla teha vägikaika ja sõrm kogu Edamine oli noorte kokku tulemistel laialt levinud veel ju möödunud sajandil Ki ja selle sajandi alguses nagu kõik rahvad, nii huvitusid eesti hõimud Kasportlikest mängudest. Tänapäevalgi harrastavad vähearenenud Aafrika rahvad köievedu ja võidujooksu. Peaaegu kõigil moodsall, seltskondlikke mängudel on olemas primitiivsed eelkäijad, kirjutab jõuga kultuuriajaloo uurija Julius Lips. Aga millal puutus eesti rahvas kokku kirjasõnaga? Muidugi täpselt on raske sellele vastata. Aga teadupärast jõudsid paljud rahvad enne riikliku korra tekkimist nõndanimetatud ideograafilise kirjani. See tähendab mõiste kirjani. Märgid tähistavad selles kirjas sõnu või mõisteid kasutatavate märkide süsteem Eesti alal jääb muidugi tänapäeva uurijale veel saladuseks. Kiri kujunes ju välja enne Kristuse sündi. Vana idamaadel egiptuse hieroglüüf või sellest kujunenud hieraatiline kiri oli peale muude aluseks juga kreek. Alfabeedile. Ja selle lääne poolsest variandist kujunes teatavasti välja ladina tähestik mis koos Rooma vallutustega jõudis teistesse Euroopa maadesse. Arheoloogilised allikad näitavad, et juba meie ajaarvamise esimestele sajanditel oli Kirde-Eestil kaugeleulatuvaid sidemeid Kesk-Euroopa ja Musta mere äärsete alade suunas. Ja vanimad Eesti alalt leitud Rooma mündid pärinevad teisest sajandist. Aga siis pidi ometi huvi tekkima ka, mis mündidele vermitud. Millised märgid see tähendab huvi numbrite ja ladina tähtede vastu. Rahvasterändamine ja Lääne-Rooma riigi hukkumine viiendal sajandil avaldasid mõju kogu Euroopa edasisele arengule. Tähtsamad kauplemiskeskused nihkusid põhja poole ja Iiri kloostrid jäid barbaritest puudutamata. Ja rõhutagem, et Iiri kloostri koolides õpetati tulevastele muukkadele selgeks Iiri anglosaksi insulaar kiri. Ja on sedagi teada. Mungad tundsid huvi geograafia vastu ja nende ürikutes leidub märkmeid ka Soome lahe rannikuasukate kohta. Ja me teame, et iiri mungad jõudsid peatselt Skandinaavia. Wiik ingeid Islandile, Skandinaaviamaades oli kasutada tusel vanade germaanlaste pruuni kiri. Eesti alaasukate ja skandinaavlastega läbikäimine tihenes teatavasti viiendal kaheksandal sajandil. Ja sellest ajast on leitud Eestis väga huvitavaid leide. Haruldane arheoloogiline leid on tulnud päevavalgele Tallinna lähedalt. Proosa Sahalookivigalmest, so viienda sajandi lõpu kuuenda sajandi algusesse kuuluv pronksist valatud reljeefse ornamendiga kullatud ristikuuline naast. Mõnede arheoloogide arvates võis olla kinnitatud käsikirjalise raamatu kaanele. Ja seda on eriti rõhutanud arheoloog lõugas ja rääkinud sellest väga veenvalt autorile. Sellest, mida kirjakunsti jõudmine muistses Eestis see endaga kaasa tõi, räägib professor Lembit Andresen meie saates kahe nädala pärast.