Professor Lembit Andresen me oma saatesarjas rahvatarkusest kirja tarkuseni jõudsime viimane kord sinnamaale, et Eestisse saabusid võõrvallutajad ja tõid kaasa ristiusu. Mismoodi see uus ideoloogia mõjutas tolle tolleaegset rahvatarkust rahvakasvatust? Kajaline Vabadusvõitlus näitas meie rahvakasvatuse kõikumatut jõudu aga ka paindumatust ristiusule. Ja kui lõpuks alistuti, ei suutnud ristisõdijad vähemalt 15. sajandini mõjutada meie talupoegade kultuuri, sest nende teadmised, see tähendab vallutajate teadmised maaharimisest polnud kõrgemad meie omast. Küllaga säilisid Meie kultuurisuhted naabermaadega. Oli ju Läänemeri ühendavaks lüliks kaldail elavate rahvastega. Edasi elas vana mõtteviis, vanakasvatus, uus suund ja ka rahvakunst. Pärast muinaseesti vallutamist kerkisid kohalike keskuste asemele kivilinnused mille juurde tekkisid juba linnad. Siia kogunes Saksa ja Skandinaavia Mavia immigrante, kes hakkasid käsitööd ja kaubandust juhtima. Aga vähekvalifitseeritud ametid püsisid kohaliku rahva käes, kujunes välja linnakultuur. Linnades räägiti alamsaksa keelt, kuid eestlaste seas levis lihtsustatud saksa keel. Sakslased ise kutsusid seda poolsaksa keeleks. Haldoycz eesti jala kiriku võim jaotati kolme piiskopi vahel. Tallinn, Tartu ja Saare-Lääne kirik koondas kogu kultuure, endage, et ja selle kultuuri iseloom oli usuline. Seniste kihelkondade asemele asutati kirikukihelkonnad ja kui meie maal ringi rändame ja ei tea, millises kihelkonnas me parajasti asume, siis selgitagem, milline kirik on kõige lähemal ja selle kiriku nime järgi saame teada ka kihelkond. Kirikute kõrval oli tegevuses mitu munga ordut. Koos kloostritega. 13. sajandi alguses valmistati pahast võimu toetajaid ette vähemalt 200. kloostrikoolis muidugi Euroopa kloostrikoolis. 1215. aastal võeti lateraani kirikukogul vastu otsus toomkoolide avamiseks kirikute juurde ja sellest kirikukogust võtsid osa ka Läänemere piiskopid. Et meie aladel veel pärast vallutusi koole polnud, saatsid kirikuisad noori õppima 1225.-st aastast alates Gotlandile. Püha kopi kirikukooli. Nagu me teame, oli kirikukeeleks kogu Euroopas sel ajal ladina keel. Ja nii võis ükstaskõik, millise kooli saata, keel alati ühesugune. Esialgu takistas koolide rajamist kirjanduse vähesus. Ja huvitav on märkida, et 1246. aastal saatis paavst üleskutse kõikidele Euroopa kloostritele et need saadaksid Liivima kirikule raamatuid. Teateid varasemate toomkoolide tegevusest Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Haapsalus ulatub ulatuvad 13.-sse sajandisse. Toomkoolid andsid hariduse tulevastele laimulikudele. Aga toomkoolides valmistati ette ka neid, kes kavatsesid astuda Lääne-Euroopa ülikoolidesse. Kui Eestis kloostreid asutati, kuhu need siis rajati? Kloostreid rajati nii linna kui maale. Kloostreid oli Eestis 16.-ks sajandiks üks 12. Ja seal õpetati kõigepealt kloostri kasvandikke. Aga linnades võisid õppida ka linnapoisid. Meie teame, et linnadel polnud esialgu õigust koole asutada. Ja selle tõttu oligi kloostri koolides nagu kaks osakonda. Noviitsidele poistele, kes valmistusid mungaks astuma ja linnaelanikele. Ja kloostrid olid Tallinnas, olid Tartus ja Narvas. Usu õpetamiseks andis ordu ülem kapiitel juba 1236. aastal korralduse et mungad õpiksid kohaliku rahva keelt. Kloostrikirik kuski juutlustati 13. sajandi lõpust alates eesti keeles. Juba siis koostati eestikeelseid käsikirju, mida vajati kiriku teenistuses. Tallinna dominiiklaste kloostris oli eestlasi. Ja nende tõlketöö abil õpetati eesti keelt ka oma võõramaalastest kaaslastele. 15. sajandi keskel juhatas kloostri tegevust Henricus karvel. Arvatakse, et ta oli eestlane. Eriti agaralt tegutsesid Eestis pärast vallutusi nõndanimetatud kerjusmungad. Elades rahva hulgas õppisid paljud ära eesti keele ja suheldes talupoegadega õpetasid nad ristiusu kõrval ka haigete ravimist ja aiandust. Millal linna noormeestele muutus haridus kättesaadavamaks? Tallinnas tati linna poolt 1372. aastal kuul pikale tänavale kuid selle eluiga osutus lühikeseks. Kirikuvõimud sulgesid selle kooli. Koolitüli lahenes uue sajandi alguskümnenditel. Meie ju teame, et 1391. aastal oli Riias avatud Peetri kirikukool aga Tallinn jõudis oma kooli avamiseni 1424. aastal. Nimelt siis lubas paavst ka Tallinnale kooli avamise 1428. aastal avatigi kool Oleviste kiriku juurde ladina ehk linna kooli nime all. Nimetus ise ütleb, et õpetust tolmus ladina keeles ladina kooli nime. 1437. aastal asutati ka Niguliste koguduse juurde kirikukool asutati koole teistesse Eesti linnadesse. Ja koole läks vaja. Eriti sellepärast, et oli vaja kooripoisse, kes laulaksid kirikus. Aga muidugi selle laulu kõrval. Õpetad tati poistele ka andekamatele poistele lugemist ja kirjutamist. Kui koolid avati, siis arvutamist õpet Läti alles kolmetehte piires. See on muidugi tänapäeva kuulajale veidi mõistatuslik, aga öelgem. Alles seitsmeteistkümnendal sajandil hakati õpetama ka jagamist, seda peeti kõige raskemaks. Ja palju aega kulutati koolis mündiga, kaalu- ja mõõdusüsteemide tundmaõppimiseks. Me teame ju, et rooma numbrite süsteemiga arvutamine oli raske, seal puudus kümnendsüsteem. Alles 16. sajandi esimesel poolel hakati kasutama nõndanimetatud araabia numbreid, tegelikult ju araablased laenasid selle süsteemi Indiast kirikute juurde asutati kirikukoore. Me juba eespool rääkisime, et võeti koolidesse poisse, kel oli hea lauluhääl. Ja muidugi ka ka linnades, kus oli ju vähe musikaalseid poisse tuli juurde võtta talupoistest õpilasi. Et kirikutes kõlaks poistekoorilaul. Oreli tulid Eestisse koos saksa immigrantidega kuid maale muidugi jõudsid harva. Ainult üks teade räägib, et 1329.-le aastal olevat leedulased oma sõjaretkel purustanud Paistu ja Helme toredad torelid. Viieteistkümnenda sajandi alguses hakkas rahvamuusikat mõjutama kirikumuusika. 1428. aastast peale sai nõutavaks orelite muretsemine ja organistide väljaõpetamine. Seal, kus oreleid polnud, soovitati välja valitud talu noortele puhkpillimäng selgeks õpetada, nendest bell moodustada ja sellega kirikus koorilaulu saata. Levima hakkas sel ajal ka noodikiri ja muusikaõpetus. Andekamatele tutvustati juba viiulimängu saladusi. Ja on teada, et linnades algas vilgas kontserditegevus kus osalesid ka eestlased. Selliste esinejate kõrval kuulati suure huviga ka rahvamuusikat. Kandle ja torupillimängu. Paistab, et üsna suur osa oli siis eestlastel kirikumuusika ja linna muusika esitamisel. Nagu mujal Euroopas saadeti andekamaid maa noori edasi õppima toomkoolidesse ja 14 10. sajandil tunnistati veel talupoegade liikumisvabadust ja linnavalitsused otsustasid uute kodanike vastuvõtmise küsimused oma äranägemise järgi. Olukord, kus alles järgmisel sajandil, kui linnadele hakati esitama nõudmisi talupoegade väljaandmise kohta aga veel 1536. aastal kirjutas kroonik Russow. Olukord muutus alles järgmisel sajandil, kui linnale hakati esitama nõudmisi taluperede väljaandmise kohta. Veel 1536. aasta kohta kirjutas Balthasar fussa. Aga talupoegi vangis seotult välja anda, nagu neilt nõutakse. Seda ei ole ühegi inimese mälestustes sündinud ja ei või ka edaspidi sel kombel mitte sündida. Pühapäevased kirikuskäimised tehti talurahvale kohustuslikuks. Igivanalinna turule mineku komme taheti kaotada. Linnavalitsustel soovitati pühapäeva hommikuti jutluse ajal linnaväravad hoopis kinni hoida. Aga muidugi see asja ei parandanud ja 1422. aastal Valgas kokku tulnud maapäev nõudis kirikut toetajatelt meie isa Ave Maria 12 peatükk, ehkki ja 10 käsu õpetamist rahvakeeles vaimulikud peed õppima koguduse liikmete keelt ja selles keeles ka jutlustama. Siit alates hakati levitama nõutavaid tekste arvatavasti eesti keeles. Eestikeelne kirjasõna alustas just sellel ajal vaevalist arenguteed maa kirikute juurde võeti ametisse eesti keelt oskavad kaplanid. Uued preestrite abilised võisid keele õpetust saada nüüd juba linnakoolides. Ja tulebki arvata Ta et linnakoolide kaudu valmistad eriti ette kirjaoskajaid. Kaplaneid paljudesse Eesti kihelkondades. 16.-ks sajandiks jagunes talurahvas majandusliku ja õigusliku seisundi poolest mitmesse rühma. Suurima moodustasid adratalupojad, aga soodsamas seisundis olid maavabad. Ajaloolaste arvates oli tolleaegse perekonna suuruseks kuus kaheksa inimest. Arusaadavalt pidi suurte talude peremeeste ja maavabade elulaad ning ka ühiskondlik seisund erinema muidugi väike maapidajatest. Ja teistsugused olid ka hariduse juurde jõudmise võimalused. Vasallseisusesse tõstetud eestlastest aadlike pojad, kes läksid kaasa võõrvõimuga. Muidugi nemad võisid kooliharidust saada linnades või isegi kaugemal. Ristiusuõpetust ei teostatud mitte ainult veenmisega, vaid sageli ka ähvarduste ja nuhtlustega. Tuli hoiduda seitsmest surmapatust, nii nagu kirik hoiatas. Millised olid need seitse surmapattu? Need olid uupsakus kaade edus kihtsus, Hiimuurus A pluss viha ja laiskus. Ja nende pahede eest tuli hoiduda vanade kommete vastu vanade vana rahvausu vastu võitles kõik kirikukohtu abil. Kiriku esistele püstitati puust või kivist häbipostid kirikus hambad, nagu rahvas rääkis. Selle külge seoti karistatav. Võis anda ka ihunuhtlust. Ja vanast ajast on ju teada et olid ka olemas jalapakud, mille külge kinnitati süüdlased teatud kordadeks. Et häbistada kirikuliste ees usunõuete täitmata jätjaid. Saare-Lääne piiskopkonnas kehtestati kord, mille järgi 10 käsu ja palvete oskamist kontrolliti Wakustel, see tähendab talupere meeste kokkutulekutel. Kes usuasjadest midagi ei teadnud, see pidi südamekõvaduse ja kangekaelsus pärast kirikupostis ihunuhtlust saama. Nii kirjutati kirikuseaduses. Isegi 300 aastat pärast maa ametlikku risti ohustamist säilitas aga talurahvas oma kujutelmad ümbritsevast loodusest. Vaid aegamööda tuli rahva usundisse katoliiklikke jooni. Esmajoones selliseid, mis meenutasid muinasusundit, kombeid nagu näiteks pühakute ja reliikviad, kultusavaga ohverdamine ebajumalatele ja patukahetsuskirjade ostmine. Ei saanud ristiusk mitme sajandi jooksul Eesti rahvale südamelähedaseks, aga milles väljendus vastupanu? 14. ja 15. sajandil ei ulatunud kirikukultuur. Maarahva hinge. On teada, kodus, metsas ja põllul juhtisid talupoja elu edasi nende maa jumalad. Vakku raamatuis on kirja pandud talupoegade ees ja isanimed. Ja nende alusel võib öelda, et veel 14. sajandi esimesel poolel polnud ristiusk talurahva vaimumaailmale peaaegu mingit mõju avaldanud. Ajaloodoktor Heldur Palli on järeldanud, et üheksa kümnendikku talulaste nimedest olid Eesti tänased. Kiriku mõju võib täheldada nimede panekul 1400 viiekümnendatel 1400 kuuekümnendatel aastatel. Lõuna-Eestis said kristlikud nimed ülekaalu alles 16. sajandil 16 sajandi algul. Seega siis kirikukultuur ei ulatunud maarahva hinge, nagu me ütlesime ja vanad, põlvest põlve pärandatud kasvatust. Traditsioonid jäid püsima ka järgnevatel sajanditel. Tähtsale kohale jäi kasvatuses esivanemate austamine. Moraaliski kinnistusid, need tõekspidamised, esivanemate austamine. Naised kasvatasid ikka sel ajal tüdrukuid ja tutvustasid neile tulevaste emade kohustusi. Aga mehed õpetasid poisse tööd austama. Seega siis ikka ka kasvatuses erinevus. Naised, emad kasvatavad tüdrukuid. Mehed. Isad kasvatavad poisse, mis kuulus tütarlastekasvatuse juurde. Tütarlapsed pidid olema virgad kriipsu alla virgad. Korralikud lahked aga hoidma ka naiseliku väärikust suhtuma tõsiselt ja vastutustundlikult meheleminekus. Need põhimõtted, mis nagu tänapäeval ei olegi võib-olla enam esimesel kohal aga hoolitsema perekonna ja laste eest. Iseenesest mõistetav oli toiduvalmistamise oskus, kudumine ja ketramine. Aga isad kasvatas ist poistes ja sisendasid poistes kohusetunnet au ja õnnepõhimõtteid, aupõhimõtteid, talu, pere seesmist elukorraldust, laste ja vanemate, pereliikmete mehe ja naise vahekorda õigusi ja kohustusi, määrasid tavad ja määrasid tavad üsnagi täpselt. Suurem hulk talupoegi ei tunnustanud ka veel nendel sajanditel. Kristliku abielu. Kui küsiti talupojalt, miks nad nõnda väljaspool abieluseisust elavad. Nadi vastuseks kroonik baldassarussovi sõnul see olla Vana-Liivimaapruuk, ka nende isad on nõnda teinud. Edasi elasid ka vanad õigusnormid. Veretasu põhimõtet, Teid tuli karta valitsevale klassile. Ja arvestada kõikidel, kes eesti talupoega läbi käisid. Kui näiteks talupoegadest keegi tapeti, mõistsid selle sugulased või ligemalt sõbrad omakohut ja hukkasid süüdlase. Ja kroonik kirjutab, ei saadud aga mõrtsukat ennast kätte, pidi mõni tema sõber või koguni laps pere süüd tasuma. Argielu vaheldus tähtpäevade pühitsemisega. Värvikaid pilte maarahva pidutsemistest kirmestel. Kirmes oli noorema rahvapidu laulu ja tantsuga aga ka jaanitulelt. Nende laulude tantsu ja torupillimänguga võib leida Balthasar Russovi kroonikast. Neil kolmel ööl Püha Jaani, Peetri, Paavli ja Maarjamäe käiguööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisasega külas muud midagi näha, kui aina rõõmutulesid. Kõigel maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja karati kõige lustiga. Ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. Suvel jälle käidi hoolega igal kirme seal, kus üks naaber, kälimees ja sõber truisti teiste kirmestel käis ja kirmeste vastuvarusid, kõik kihelkonna talupojad ja priid head õlut. Ja oli suur häbi, kui ka kõige vaesem talupoeg kirmesteks õlut ei olnud teinud. Ja kui talupojad oma naiste tüdrukute ja sugulastega laupäeval suurtes hulkades pärale tulid, hakkasid nad kohe oma suurte torupillidega, mis õhtu ajal pea enam kui penikoormamaa peale kuuldav oli omale lõbu tegema. Ja see kestis öö otsa kuni hommiku valgeni. Linnad ajapikku suurenesid, kasvasid ja kutsusid ja mismoodi see linnakultuur võis hakata mõjutama Vana-Liivimaa rahvakultuuri? Linnade suurenemisega kasvas nende osatähtsus kogu Vana-Liivimaa kultuuri ja hariduselule. Hakkas kujunema uus linnakultuur, mis erines feodaalklassikasvatusest ja haridusest, kuid mõjutas ka linnale lähemate talupoegade elu-olu ning teadmisi. Kohalik haritlaskond hakkas kujunema 15. sajandi teisel poolel. Tallinna linnakooli avamise järel suundusid paljud lõpetajad edasi õppima Lääne-Euroopa kõrgkoolidesse. Kui näiteks 14. sajandil õppis ülikoolides seitse tallinlast, siis 15. sajandil oli Rostocki Erafordi, Praha, Kölni, Leipzigi, Pariisi ja Polonia ülikoolides juba 108 Tallinnast 108, Tallinnasse on juba suur arv. Tartust õppis ülikoolides Viieteistkümnenda sajandi esimesel kümnendil kuus noormeest aga esimesel poolel juba 25, teisel poolel koguni 45 tudengit. Need noormehed tõid Euroopast kaasa humanismi, ideid ja uusi haridusideaale Maal äratas talupoja kukelaul linnas reguleeris töid ja toimetusi tornikell. Kõige esimesena muretseti ajanäitaja Tallinna pühavaimu kirikule. See kannab aastaarvu 1433. Tunde löönud kellal seisab alamsaksakeelne tekst, mis tõlkes tähendab. Ma löön õigesti nii teenijale kui sulasele nii emandale kui isandale. Seda ei või mulle keegi heita. Linnasõitudel õppis talupoeg tundma uutmoodi ajaarvamist, kuulas laadapäeval uusi lauluviise, nägi Lääne-Euroopast sisse sõitnud torupilli, mängijaid ja raamatuid, kaupmehi niisiis näemegi, et torupilli ei ole mitte kõige vanem meesterahvapill, vaid Lääne-Euroopast. Sissesõitjad tõid kaasa torupillimängu. Talupoeglik elulaad sai mõjutusi linnadest, kuid linn ise säilitas tihedad sidemed maaga. Linnakodanikel olid omad puuviljaaiad, karjatati lehmi, peeti pudulojused. Linnade rahvastik, käsitööndus ja sisekaubandus said püsida stabiilsena ainult maarahva toetusel. Kuidas eestikeelne kirjasõna hakkas vaevaliselt arenema ja kuidas? Ta jõudis eestikeelsete koolideni. Sellest räägime kahe nädala pärast.