Professor Lembit Andresen tänases saates pidime rääkima reformatsioonist ehk usupuhastusest. See on usurahvale lähedaseks muutmisest. Mida see Eesti haridusele kaasa doi. Teatavasti oli roomakatoliiklik kirikuteenistus keskajal. Ladinakeelne ladina keel oli ka piibel ja nagu me juba varem oleme rääkinud. Kooliõpetus. Usuline reformatsioon algas Saksamaal Wittenbergi Is 1500 seitsmeteistkümnendal aastal. Ja uued ideed jõudsid Baltimaadesse. Saksamaa ülikoolides õppinud noorte vahendusel. Martin Lutheri algatatud protestantliku usuliikumine nõudis kirikliku hierarhiaga otamist kiriku ja kloostri maade likvideerimist, kirikutalituse lihtsustamist ja rahvakiriku loomist, see tähendab jutlustamist rahvakeeles. Ja seal tuleb veel üks moment juurde, et kogudus ega jumalateenistusest osa võtaks ja kaasa laulaks. Vana-Liivimaad Lewis protestantism esialgu ainult linnades ja seega siis mõjutastaga linna koole. Reformatsiooni võidukäik algas 1524. aastal. Tallinna eestlased said aga oma koguduse aasta hiljem ja kirikuteenistust hakatigi pidama dominiiklaste poolt maha jäetud Katariina kirikus, aga pihtkonnad jäid püsima ka Oleviste ja Niguliste kiriku juures. Tartus anti eestlastele Jaani kirik. Eesti koguduste olemasolu tähendas muidugi ka sotsiaalset koondumist ja emakeelset suhtlemist. Eestlaste vahel. Võime kujutada ette kui esimestel pühapäevadel, kui oma kirik oli olemas. Eestlased tulevad kirikusse ja nüüd alles nähakse, kui palju ühes või teises või kolmandas linnas eestlasi on. Eestikeelse kirikukirjanduse väljaandmist hakati organiseerima Põhja-Eestile Tallinna ja Lõuna-Eestile Tartu kirikuvõimude kaasabil. Protestantismi kindlust tamisega Eestis jõudsid siia ka Saksamaal eluõiguse omandanud luteri põhimõtted rahvaharidusest. Luteri arvates pidi iga inimene oskama lugeda vaimulikke raamatuid. Teatavasti Martin Luther oli piibli ise saksa keelde tõlkinud. Iga koguduseliikme kohustuste hulka kuulus uuendatud kristliku kiriku tähtsamate õpetuste tundmaõppimine. Martin Luther ther nõudis kõigilt emakeeles 10 käsu usutunnistuse ja meieisapalve päheõppimist, kuid ja sellest arusaamist ja kuuli uut sisu nähtigi kõigepealt usuõpetuse omandamisest. Ja laste teadmiste eest tehti vastutavaks vanemad. Vanemad pidid vastutama laste teadmiste eest laste kasvatamise eest. Nad nii kuni vastutasid, sellel ajal teatavasti keskajast peale kuulusid kirikuteenrite hulka köstrit. Reformatsioonis hakkasid köstriülesanded muutuma ja köster hakkas juhtima koguduse laulu, aga selle kõrval ta pidi hakkama ka õpetama. Lapsi ja katekismus mille Martin Luther 1529. sel aastal oli kirjutanud. Samuti kirikulaul, jäid avatavate koguduse koolide põhisisuks, koguduse koolid avati aga nüüd kirikute juurde. Andekamad võisid omandada ka kirjutamist ja arvutamist. Õppima pidid aga nüüd ka tütarlapsed, see oli jälle üks uus moment. Protestantliku kiriku korra järgi kasutati, nagu ma eespool ütlesin, koolid kirikute juurde. Aga esialgu valiti sinna eriti rohkesti poisse, kes oleksid võimelised laulma ka kirikukooris. Riias töötati välja kirikuteenistuse põhialused 1530. aastal ja selles rõhutati veelgi koorilaulu osatähtsust kirikuteenistuse läbiviimisel. Kogudus hästi ju veel laulda ei osanud ja sellepärast just koor pidinaga toetada. Kogudust nõutavaks sai, et koolipoisid laulaks linnades iga pühapäeva pärastlõunal ja maakirikutes igal teisel pühapäeval suurtes linnakirikutes hakati kasutama kahte oreli. Väike jäi koori saateks, suur ehitati, koorib peale. Ja kui meie Tallinnas või Tartus suuri katoliku kirikuid vaatame, siis pidage meeles, et sellesse aega langesid suurte orelite muretsemised kirikutesse. Mida on teada, kus ja millal rajati esimesed eestikeelsed koolid? Tallinnas asutati Eesti koguduse lastele kool püha vaimu kiriku juurde. Seda kooli kohta enam pole küll säilinud, see hävis kurikuulsa märtsipommitamise ajal muidugi esimesena, kuna võimaldas juba õpetamist eestikeelse katekismuse väljaandmine. Me teame seal laialt levinud, et 1535. aastal anti välja saksa-eestikeelne katekismus. Ka on ka teada, et Vaba uus kategi kismus ilmus hiljemalt 1549. aastal. Tartus hakati eesti koguduse liikmete õpetamist nõudma 1554. aastal. On täpselt teada, nähti ette pastorid vähemalt kaks korda aastas kokku neli nädalat kirikus katekismuse läbi võtaksid ja usina maid ka lugema õpetaksid. Aga tütarlaste kool avati Tartus Katariina kloostri juures 1555. Põhja-Eesti hariduselus oli juhtiv osa Tallinna koolidel. 1528. aastal reformiti Oleviste kiriku juures tegutsenud ladina kool triviaal kooliks. Kirjakeeleks sai Nendel aastatel ülemsaksa keel ja juba erakoolides on nüüd juurdumas ülemsaksa keel. Ja nagu meie eespool rääkisime, tuleb siis juba kirikukoolidesse eesti keel edasiõppimise võimaldamiseks Lääne-Euroopa protestantlik, kes ülikoolides asutati, eriti andekatele aga vaestele koolipoistele linna stipendiumid. Kui me tänapäeval räägime stipendiumitest, siis tundub see meile väga uudsena. Aga kui me nüüd vaatleme ajalugu, siis näeme, et juba pärast reformatsiooni saadeti poisse Eesti linnadest õppima ja Riias hakati maksma toetusraha 1533.-na lastel, see on teada, aga Tallinnas nähtavasti veel varemgi. Juba 1542. aastal arutas Tallinna raad linna laste koolis käimise võimalusi ja leidis, et kodututele ja vaestele poistele tuleb abi muretseda ning nad kooli panna. Siingi mõeldi andekamaid. Arutlusel oli Tallinnas ka tütarlaste haridus ja 1543. aastal rajal tipppüha vaimu kiriku juurde tütarlaste kool, mis peatselt kolis mihkli kloostri ruumidesse, kes tahtsid kõrgkooli piima minna, pidid. Linnaministeeriumi see on konsistooriumi ees avalikud katsed. Eks seegi ole jälle üks tänapäevane mõtte. Tihtipeale meie ei tea, kes ja miks kuskile sõidab õppima, aga näete, Tallinnas kuulutati välja eksam ja kõik võisid pealt kuulata ja tublimad siis saadetigi linna kulul õppima ja kellelgi ei olnud ütlemist, et miks see või teine saadeti Tallinna triviaal koolist. Võrsuski esimene põlvkond mehi, kes hakkasid looma eestikeelset kirjasõna ja rajama eestikeelset algõpetust ja linna kooli võis ju ka sattuda talupoeglik päritoluga noormehi. On teada, et 16. sajandi keskpaiku oli juba Tallinnas õppimas mitmeid linna lähedalt pärit noormehi. Näiteks Jüri kihelkonna vaskjalamatsi talus sündinud Hans kuun õppis 16. sajandi 20.-te aastate lõpul reformeeritud linnakoolis ja saadeti ülikooli ja Hans kuunisse jurii kihelkonna pastor. Aga Taani seegi majale kuuluva taluniku poeg Jürgen Kuur omandas hariduse raestipendiaadina. Ja on täpselt teada, et immatrikuleeriti 1554. aastal Rostocki ülikoolis. Ja pärast stuudiumi lõpetamist määrati noormees Jaani seegi kabeli juutlustajaks. Aga huvitav nisukene seik, kui talle taheti anda saksa kogudus, siis keeldus Jürgen kuur ja väitis, et tan koolitatud pastoriks ainult eestlastele. Pärast 1570 teist aastat ta siirduski Saaremaale. Ja muidugi, saarlaste seas laienes selle tõttu ka lugemis oskus. Küllap ta hakkas seal Saaremaa lastele lugemist õpetama. Ja muidugi oleks asi kiiresti edasi läinud, aga uusi hädasid tõi 1558. aastal alanud Liivi sõda. Kolm riiki hakkasid nüüd võitlema Vana-Liivimaa pärast. Kõik tahtsid muidugi siia tuua oma usku. Siia tahtis Poola tuua katolid, sismi Rootsi luterlust aga Venemaa Bütsantsi pärit usku. 25 aastase sõja tulemusena jagati Eesti ala 1523. aasta rahulepingu põhjal kolme võimu vahel. Lõuna-Eesti läks Poola valdusesse. Põhja-Eesti oli juba 1561. aastal Rootsi võimu alla läinud ja Saaremaa ja veelgi varem Taani alla 1559. Nõnda sai siis Eesti jaotatud kolme võimu vahel. Mida see tähendas rahvaharidusele? Talupoegi Taani kirik esialgu oma usuga ei mõjutanud. Saaremaal oli muidugi ka luteri usk. Püha kihelkonna pastori ülestähendused näitavad, et 1576. aastal polevat talupojad lasknud ennast õpetada. Seega siis on seal juurdunud täiesti vanad rahvatraditsioonid. Me teame, et Taanis hakati lugemisoskuse parandamise eesmärgil 16. sajandi lõpukümnenditel juba ladina koolides õpetama ka rahvakeeles. Just alamas klassis. Kuressaare piiskopilinnuse juurde tekkis Alev sisa linnaõigused ja juba 16. sajandi lõpul pandi alus kohalikule kooliõpetusele. Ja kindlasti sattus sinna ka Eesti poisse. On teada, et poisse saada, vähemalt saadeti Taani võimu seal ka õppima Euroopa ülikoolidesse. Kui 1645. aastal Saaremaa läks Rootsi võimu alla siis kiriku viisitatsioonis see on. Kontrollimisel teatati, et talurahvas tundvat kaunis hästi katekismuse need katekismuse levis ja et ka seal mõnedki juba lugeda oskavat. Lõuna-Eesti läks Poola võimu alla ja Tartust kujunes reformatsiooni vastu võitlemise keskus. Katoliku kiriku kaotatud positsioonide tagasivõtmise eest hakkas võitlema jesuiitide ordu jesuiidid. Alustasid rahva keelt oskavate jutlustajad pastorite ettevalmistamisest. Avatud jesuiitide gümnaasiumi esimeses astmes oli viis, teises kolm klassi. Jesuiitide tegevust juhiti Vilniusest ja seal oli avatud 1579. aastal akadeemia. Vilniuses oli avatud ka vaimulik seminar, selles seminaris omandas teadmise teadmisi ligi 40 lätlast ja eestlast. Täpselt on teada, et õpilaste seas leidus Tartu lähedalt pärit talupoisse ja mitmed nendest said hiljem kõrghariduse Vilniuse akadeemias. Jesuiidid said aru, et vanade õppe- ja kasvatusmeetoditega pole võimalik protestantismi vastu võidelda. Kui tahad võita, peab olema parem koolikorraldus, sellepärast avatigi jesuiitide poolt avar ja valgusküllased koolid. Väga palju tähelepanu pöörati mängudele, koolis näitlikule õpetamisele. Aga õpilaste üle oli ka pidev järelvalve. Juba jesuiitidel oli selge, et laste tegevusetus viib üle astumistele. Sellepärast oli koolis õpetaja, aga oli ka järelvaataja karistaja, see kest õpetas, ei karistanud. Jesuiitide vastureformatsiooni tulemusena anti välja mitmeid eestikeelseid raamatuid. Kindlamaid teateid leidub 1585.-st aastast. Nimelt Vilniuses trükiti siis katekismus eestikeelne katekismus ja seda 997 eksemplari. Raamat oli tõlgitud Tartusse. Lõuna-Eesti luterlikud kirjamehed pidid tunnistama, et need olevat kirjutatud nii puhtas õiges eesti keeles. Et ükski sündinud eestlane ei oskaks praegu paremini kirjutada. Heade raamatute väljaandmine seostati vanade katoliku aegsete õpetus traditsioonidega eriti aga õpetatud munkade tegevusega, kes keelt õppisid kloostrites võetud talupoistelt ja kes koos oma talupoistest õpilastega täiendasid ja uuendasid suulist ning kirjalikku kirikukeelt. Professor Andresen aga kuidasmoodi Põhja-Eesti kirikumehed jesuiitide niisugusele sihikindlale ründavale tegevusele reageerisid. Kahe usuvõitlus viis paratamatult senise luteri usu õpetamise ümberkorraldamisele. Enam ei saanud usutõdesid kuulutada ainuüksi kirikukantslist vaid juba nüüd jesuiitide tegevus nõudis et rahvas hakkaks ise lugema luterlikku raamatuid. Et rahvas juba saaks aru, mis raamatutesse on kirjutatud. Kui varem käisid kirikukoolis ainult poisid ja avati üksikuid tütarlastekoole siis nüüd juba pöörati tähelepanu lugemisoskusele laiemalt. Kui senini koolis õpiti väga palju pähe ja kooliõpetus põhines etteütlemisel ja kooris kordamisel siis nüüd hakati juba lapsi jagama koolis kahte rühma. Nimelt ühed olid ABC lapsed, nii neid nimetatigi, kes õppisid aabitsat ja teised, olid katekismuse lapsed. Need juba, kes õppisid tundma katekismuse Eesti sõnavarassegi juurdusid uued väljendid, need on selleaegsetes sõnaraamatutes see nooruk, kes pärast lugemist õppis veel kirjutamist, aga seda koolides õpiti. See kandis Grehvli poisi nime. Ja tulid ka uued kirjutusvahendid ja eesti keeles. Kivine lauakene ja kivine pulgakene tähendasid seda, et tulid kiltkivist tahvlit kasutusele ja tulid kasutusele trühvlid, millega tahvlile kirjutati. Põhja-Eesti talupoegade lugemis oskust taheti parandada kahe kuue kooli abil, nimelt plaanitseti Narva ja Haapsalusse. Õppima saab Ta andekamaid talu poisse et seal siis välja koolitada pastorite abilisi kirjaoskajaid, Kõstreid, tegelikkuses see täiesti realiseerunud. Ma siiski õpiti juba linnakoolides. Näiteks vereümbruse talupojad käisid linna kirikus ja õppisid ka kirikukoolis. Rakveres määrati koolmeistripalki kindlaks 1596. aastal ja varsti tuli sinna Tallinnast ka koolmeister. Samasugune olukord valitses Pärnus. On teada, et seal eraldati koolimaa 1600. aastal ja veidi varem otsiti koolmeistrid ka näiteks Lihula koolile. Maale alevikesse avaga mõisatesse asus elama käsitöölisi ja Nende käsitööliste kaudu levis lugemis oskus. Mõnigi Maal elav meistrimees saavutas ka säärase jõukused, võis oma bojaat linna saata õppima. On teada näiteks Tallinna lähedal Väo alevis oli sepp kellel olin küllaldaselt trikust, viis hobust, kaks kas 11 härga, 12 lehma, 22, üks noorlooma, 59 siga, 25 lammast. Säärased mehed poisid oma poisse linna kooli saata. Püha vaimu koguduse pastor Georg Moller on kirjutatud ka Müller oma jutlustes räägib 1601. aastal tuli lugemist õppida käsitöölistel ja talupoegadel, karjastel ja kalameestel, ümmardajatel ja sulastel. Kõikidel, kes peremehe juures tööl. Ja selleks ajaks oli ka juba raamatuid trükitud. Vähe on räägitud sellest, et näiteks Taaveti lauluraamat oli juba olemas. Oli kirikukäsiraamat olemas ja see tähendab, et juba suuremahulise eestikeelse raamatu trükkimine näitas kirjaoskuse kasvu aga näitas ka eestikeelse kooli õpetuse edasiarenemist. Aabitsa kirjandus levis ka linnades kaunis laialdaselt. On teada, et 1575. aastal osteti juba linna kooliõpilastele laudseid aabitsaid ja neid aabitsaid kanti külje peal laudsed kaaned sellepärast et raamat oleks vastupidav. Kirikukoolid Põhja-Eesti linnades saavutasid seitsmeteistkümnenda sajandi alguseks Lääne-Euroopa koolide taseme ja siinne kooliraamat. Aabitskatekismus. Lauluraamat sarnanes teiste protestantliku maade omadega. Kirikuraamatute tõlkimisega loodud õigekirjutus oli alles muidugi normeerimat. Ta ja käibel olev ortograafia ei vastanud rahvakeelsele hääldusele. Kirjakeele loomisel lähtuti saksa ja ladina keel eeskujudest. Aga, et ülemsaksa keel graafia oli alles kujunemisjärgus Polnud mõeldav ka eesti kirjakeele vähegi kindlakujuliselt väljaarendamine maha kihelkondades õpetati talu lapsi. Sel ajajärgul muidugi harva, aga Balthasar Russow. Kroonik kirjeldab haridusolusid üsna kujukalt. See kõik ei ole siin mitte selleks räägitud, et keegi peaks siit arvama, nagu ei oleks sel ajal liivimaalaste seas aadlist mitte aadlist mõistlikke mehi ja jumalakartlik ristiinimesi mitte olnud. Seda sugugi mitte. Sest tõepoolest oli siin paljugi häid inimesi igas seisuses, kellel neist nimetatud tegudest ja kommetest mitte head meelt ei olnud, sest mõned aadlimehed pidasid oma vaeste talupoegade hinge õnne ja õnnistuse peale mõteldes omal kulul ise oma õpetajaid, kes mitte saksa keelt mõistsid ja iga pühapäev talupoegadele ja mõisaperele katekismuse pidid õpetama. Need, vooruslikud, vanaprouad ja aadlist lesed ei häbenenud mitte, kus õpetajad kiriku peal ei olnud oma mõisas talupoegadele ja mõisaperele katekismuse viis peatükki mitte saksa keeles ette lugeda ja neid kõigele jumala kartusele manitseda. Ja nõndasama saatsid mõned ka oma lapsed suurte koolide peale ja kaugemalegi isandate ja vürstide kodadesse Saksamaale ja ütlesid avalikult, et nemad ei taha kellelegi nõu anda oma poegi Liivimaal kaua kodu pidada, sest kodu ei õppinud midagi. Ja kui õpivadki midagi, siis olla kodukasvatatud laps ometi harjumatu, kui ta ka ei tea, kui tark oleks. 1600 algas Poola-Rootsi sõda ja kestis 25 aastat. Juba 1601. aastal puhkes näljahäda. Sellele järgnes katk ja palju rahvast pidi oma elu andma. Talurahvaarv langes katastroofiliselt, kolmveerand talu maadest jäi harimata ja elu maal suri peaaegu välja. Talupoeg oli aga ikkagi elujõuline pered, suured võttis aega kaks inimpõlve ja eesti talu taredesse jõudsid juba aabitsaraamatut. Aga sellest räägime kahe nädala pärast.