Professor Lembit Andresen. Viimasesse Ottes jõudsime sinnamaani, et vaatlesime ajajärku Eestis, mil meie väike maa oli jagatud kolme võimu vahel ja toimus võitlus jesuiitide ja luterlaste vahel. Selle võitluse tulemusel anti välja uut kirikukirjandust. Aga kuidasmoodi arenesid haridusasjad seitsmeteistkümnenda sajandi Eestis. 1000. 629. aastal sõlmitud altmargi rahulepingu tulemusena läks Mandri-Eesti Rootsi alla ja 1645.-st A vastast ka Saaremaa Rootsi võimu alla. Ja see tähendas kaua kestnud sõdade lõppu. Administratiivselt jagunes Eesti ala nüüd kaheks osaks. Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu Lõuna-Eesti põhjal Läti ja Saaremaa kuulusid Liivimaa kubermangu koosseisu. Kuninga kõrgemaks esindajaks siinses provintsis oli nüüd kindralkuberner. Temale allus sõjavägi, kohalik seadusandlus. Aga temale allus ka kiriku ja koolielu. Kogu Eesti ja Liivimaal kehtestati Rootsi kirikukord ja Rootsi haridussüsteem. Teatavasti Rootsis algas sel ajal koolidele rajamine juba koolide rajamine, ka talurahvale ja laialdane katekismuse õpetamine. 1629. aastal määrati Liivimaa kuberneriks Johan süüte oma asukohaks valista Tartu. Tema esmaste ülesannete hulka kuulus kohaliku administratsiooni ja kohtuümberkorraldamine, kuid selle kõrval ka jesuiitide mõju likvideerimine. Süüte taotles katoliikliku kirjasõna väljatõrjumist maalt, aga ka linnast ning riigi ustavate talupoegade ja linlaste kasvatamist. Ja selleks oligi vaja kooliõpetuse sisseviimist. Liivimaa-aladele. Teatavasti süüte oli saanud hariduse ju Lääne-Euroopas ja Lääne-Euroopa silmapaistvatele. Pärast õpingute lõpetamist Rootsis oli ta üheksa aastat kuulanud loenguid mitmetes ülikoolides ja ta oli ka noore kroonprintsi Gustav Adolfi hilisema kuninga Gustav teise Adolfi kasvatajaks. Pärast süütejõudmist Tartusse oli üks tema esimesi samme uut tüüpi kooli gümnaasiumi peamine varasemad kogemused kergendasid tema tööd. Samasugused koolid olid asutad juba mitmes Rootsi linnas. Liivimaa esimese Gümnaasiumi organiseerimistöödele kulus pool aastat ja augustis 1630 teataski Kindralkuberneri plakat uue kooli avamisest. Ning kuulutati ka, et gümnaasiumis võivad õppida aadlike, linnaelanike ja talupoegade lapsed. Avamisele järgnenud aastal pöördus kindralkuberner süüte Gustav teise Adolfi poole palvega kooli muutmiseks ülikooliks. Kõrgkooli avamise taotlus esitada T kolmekümneaastase sõja ajal teatavasti kolmekümneaastane sõda algas 1618. Ja lõppes 1648. Kuningast toel kas Tartu Ülikooli avamise mõtet? Professorite kutsumine Saksamaalt ja Rootsist algas veel samal aastal ja 30. juunil 1632 kirjutas Gustav teine Adolf alla ülikooli asutamis ürikutele. Pidulikus avakõnes teatas kindralkuberner, kes oli ka ülikooli esimene kantsler. Sellest kõrgest heateost ei pea mitte ainult aadel ja kodanikud kasu saama vaid seda peavad võima kasutada ka vaesed talupojad, kellel seni täiesti keelatud oli midagi õppida. Nüüd aga oleks iseäranis suur heategu kui ka Need alamast seisusest inimesed, kellel puudus on, ihutoidust siiski võiksid omandada vaimuvara. On ilmne, et Schüüti realiseeris olukorda ja ta pidas silmas Rootsit, kus pärisorjust kunagi ei ole olnud ja kauskuss andekamad. Talu noored võisid saada Wanda haridust linnades ja seejärel õppida koolides. Tartu Ülikooli akadeemilises peres peagi üsna hästi tuntuks. Seal said hariduse paljud triviaal koolide õpetajad kes aitasid kaasa hariduse edenemisele linna eestlaste seas Ülikooli ja Tallinna gümnaasiumi avamist. Aga Tallinna gümnaasium avati teatavasti 1631. aastal jäid püsima ka varem asutatud keskastme koolid. Edasi tegutsesid linna koolid Pärnus ja Narvas, Kuressaares ja Haapsalus. Ühe õpetajaga kool töötas veel Valgas, Viljandis, Rakveres ja Paides. Et koolides õppis üsna palju eestlaste lapsi, tuli väiksemate linnade koolmeistritel õpetada ka rahvakeeles. Ja nagu Martin Luther nõudis kõigepealt usuõpetust. Aga kuidas Põhja-Eestis valitsev luterlik usk mõjutas talupoegade vaimumaailma? Talurahva vaimumaailma tõi reformatsioonile järgnenud sajand vähe õu, et nii Põhja-Eestis kui ka Lõuna-Eestis. Eesti talurahva arvates oli ümbritsev loodus endiselt täis haldjaid ja igal sammul võisid inimlast oodata imelised juhtumused. Lääne-Euroopas Atkas katoliku kirik muistsete uskumuste vastu võitlema inkvisitsioonikohtute abil. Seal alguse saanud nõiaprotsesside pidamine jõudis ka Eesti alale 16. sajandil ja ägenes eriti seitsmeteistkümnendal sajandil. Kuigi kiriku ja politseivõimud ausujaid kohtus karistasid ning nõiduga tuleriidale saatsid, ei suudetud hirmutamise teel talupoegade teadvust muuta. Sügavale olid juurdunud esivanemate kultus ja endiselt usuti, et teise maailm rännanud hinged käivad hingedepäeval. Me teame, see on teine november. Oma järglasi külastamas tuntud teadlane Harri Moora seostab vana kultuuri ja kasvatustraditsioonide visa püsimist esiisade usundiga mida põlvest põlve kandsid endas edasi rahvatargad. Näiteks abiellumisel peeti kinni vanadest tavadest ja mõnigi kord tõmmati, nagu siis öeldi. Rööviti noormehele meele säärane tütarlaps naiseks endise kombe järgi, ilma et oleks kinni peetud kirikliku abielu nõuetest. Oleaarius kirjutas seitsmeteistkümnenda sajandi keskel. Kui sündis ja seepärast ristimist oli väga rahutu ja palju nuttis, peeti seda halvaks Endeks ja lapsele anti vanemate poolt uus nimi. Pedagoogikas oli juurdunud arusaamine ja seda maksaks ka tänapäeval meeles pidada. Kuidas inimest lapsena kasvatatakse, niida täiskasvanuna käitub lapsi hoiti sõnakuulmises hirmutamisena abil. Juba siis oli selge, et rääkimine lapsele surmast, et see ei mõju. Aga tollel ajal räägiti kollidest, tontidest, näkidest ja haldjatest. Tulevad välja siis, kui laps läheb keelatud kohta. Aga neid keelatud kohti ja ohtlikke kohti oli ju palju. Mets ja järv, jõgi, meri, laev kasvatama hakati Eesti külas maast madalast töö kaudu ja talutöö pakkus igale tema liikmele jõukohast tegevust. Aga lastemõist, mustust ja fantaasiat arendati vaimsete mängude, eriti mõistatuste abil. Mitmed tänapäeva kooli mõistatused ulatuvad gaasi põhjasõjaeelsesse aega. Esitagem mõned näited Anton Thor Helle lühikesest eesti keele õpe näitusest, mis trükiti 1732. aastal. Seal on näiteks kirjutatud mees, raiub öö ja päeva ei saa laastu elades. Või teine üks tamm, kaksteistkümmend, Aro, iga Arro otsas, neli pesa, igas pesas seitse muna. Aastasadade jooksul läbi proovitud kasvatuspõhimõtted formeerusid lühikesteks vanasõnadeks ja need kätkesid rahva elutarkust. Ja need pärandati ühelt sugupõlvel teisele. Esitagemm loetelu vanarahva tarkuste eest. Sama allika põhjal. Ei ükski sünni, targaks, vääna vitsa kui vits nõdero. Härra Minne siis väänama, kui saab suureks kasvanud. Enda, kui minna metsale, siis mets mulle. Ei wanna Carro õppi tantsima. On loodud tööd tegema ja lend lendama. Narri põldu, üks kord, põld narrib sind, üheksa kord. Tee tööd töö ajal aja juttu jutu ajal. Kes valetab, see varastab. Täna kuld, homme muld. Kujutluspilti rikastati rahvalauludega kangelaslaulud tuletasid meelde muistset vabadust kättemaksuteemaliste ja pilke lauludega, näidati oma suhtumist mõisa ja mõisnikesse. Tantsud ja mängud õpiti selgeks noorte omavahelistel koos käimistel. Kuigi taolisi kogunemisi peeti jumalavastasteks tegevuseks. Nõndanimetatud mängutoad olid pastorite poolt karmilt keelatud. Hooliti muidugi vooruse poolt sellest vähe. Kullamaal sündinud Heinrich Göseken kirjeldas talu noorte kooskäimiste 1694. aastal järgmiselt. Mängutubasid peavad nemad iga aasta mardipäevast jõuluni laupäeva õhtuti. Seks valivad nad enestele ühe talu, mis küllalt suur on. Sinna tulla peavad nad õhtu, kui pimedaks hakkab minema kokku poisid oma kõige paremates riietes kaelaehetega ehitud nagu läheksime pulma. Et neil ka õlut on, peavad nemad esitama joomapidu. Siis hakkavad poisid ja tüdrukud vanemate inimeste lastesilmal tantsima ja hüppama. Niisugune möll kestab hea tüki aegadel peale keske. Siis läheb igaüks jälle oma koju ja heidab magama. Kesksemateks sündmusteks taluperes olid pulmad ja peied. Need perekondlikult tähtsad sündmused olid paljude kommete söökide ja jookidega ning need tõid kui suurel arvul sugulasi aga ühendasid ka suguvõsa nooremaid liikmeid vanema põlvkonnaga. See on tihti tänapäeval ununenud. Pulmadest võttis osa kogu külarahvas ja neid peeti vähemalt kolm päeva. Suitsetamist ja viina joomist. Neid pidustustega kaasas käivaid pahesid tunti siis alles vähe. Olgu vahemärkusena öeldud, et tubaka suitsetamine algas talumeeste seas alles seitsmeteistkümnenda sajandi kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel. Viina joomine tuli ka Eestisse soldatite kaudu. Liivi sõja aegu. Veel seitsmeteistkümnenda sajandi viimastel aastakümnetel polnud kõrtsides viinale ja tubakale minekut. Ja kui meie rääkisime eespool pulmadest, siis tahaks öelda ka veel seda ja et oma laulude ja tantsude naljade ja mängudega mida ühendasid traditsioonilised rituaalsed tavad. Kujunes ju pulmapidu noortele mõjukaks sündmuseks, mis jäi meelde kogu eluks. Rahva suuline pärand moodustas kasvatuslike põhimõtete raudvara kuni teadusliku pedagoogika võidule pääsuni. Eelmises saates oli meil juttu sellest, et kohe pärast reformatsiooni rajati linnades eestikeelseid koole juba, aga millal hakkas eestikeelne kirjasõna jõudma talu taredesse? Tänu rahva lugema õpetamisega hakkas keskvõim tõsisemalt tegelema seitsmeteistkümnenda sajandi teisel kolmandikul. Uue korralduse kohaselt pidi Konsistoorium teostama valvet koolide juhtimise. Ka haiglate üle. Hakati selgitama, millisel tasemel seniajani lugemise õpetamist pea on viidud ja kuidas mõisnikud on täitnud oma kohustusi kooli vastu. Suuremate kirikute juurde soovitati ametisse palgata saksa Koolmeister köstrid. Väiksemates kihelkondades tuli köstriks seada talupoeg, kes oskas kõige paremini laulda. Katekismuse ja kirikulaulude pähe õppimine muidugi maarahvast ei huvitanud. Seda peeti talupoegade poolt järjekordseks lisakohustuseks, millest igati kõrvale hoiti. Suurimaks ähvarduseks, mida kaape kirikukantslist kuulutati, oli pruutpaaride usuliste teadmiste kontrollimine enne abiellumist. Aga seegi esialgu umbusu tõttu kasu ei toonud. Pärast uue kirikukorralduse väljaandmist pandi siiski mitmel pool Köst vedametisse aga esialgu oli see rohkem pastori sulane kui lastele. Käteaja laiusel märgiti köstri olemasolu juba 1637. aastal kuid tosin aastat hiljem teatati, et see ei osanud lugeda kuulda. Tema ülesannete hulka kuulus laiusel kaks päeva nädalas kirikumõisas tööl käimine ja muude juhuslik ülesannete täitmine. Paremal järjel oli laste õpetamine nähtavasti Juuru kihelkonnas. Sealt pärit Kuimetsa päris taluniku poeg Johan Berenson seegases Berendi poeg saadeti juba linna kooli nähtavasti selleks, et ta tuleks juurusse tagasi. On teada, et 1635. aastal sai ta vabaduskirja ning pärast seda omandas ta veel kõrghariduse välismaal. Harju ja Virumaa kihelkondades oli aabitsa ja katekismuse õpetus üldnõutav juba 1600 neljakümnendatel aastatel. Pastoraatides tuli ilmunud ABC raamatud, nii nagu neid tollel korral nimetati ABC raamatut kasutusele võtta ja neid ka taluperedele jagada. Aabitsa uustrükk anti välja teatavasti 1641. aastal. Eesti keele ja rahva lugemaõpetamise vastu hakkasid huvi tundma ka akadeemilise haridusega mehed. Segased ajad Lääne-Euroopas meespool juba ütlesime. Kolmekümneaastane sõda tõid Eesti- ja Liivimaale professoreid ning ka üliõpilasi pommerist ja Tšehhist, Austriast, agaga, Rootsist ja Soomest. Baltimaadele jõudis uusi kirjanduslikke tõekspidamisi. Tekkis terve uus põlvkond haritud mehi, kes oma nime on jäädvustanud eesti kirjanduslukku. Nimetagem siin Raine man, Georg, Saaremaal käinud Göseken veel Martingi leos, paljud teisedki. Aga siiski, seitsmeteistkümnest sajandi keskel polnud talupoegade õpetamine kavatsetud tasemele jõudnud. Rüütelkond, kes elas alles keskaja elu ja ise vaevalt lugeda oskas, ei tundnud huvi rahva koolitamise vastu. Ja kui maha päeval esitati arutamiseks köstri ametisse panemise nõue ja sellega seoses köstri maa eraldamise vajadus palgaks, nimelt asus rüütelkond eitavale seisukohale ega soovinud mingeid kohustusi kanda. Rootsis sõda Jakat Klaostasid majanduse lootusrikkalt alanud hariduselu tõusule järgnes paarikümneaastane mõõnaperiood. Vaatamata aga siiski lühikesele tegevusele andis Tartu ülikooli pool küllaltki palju haridussõbralikke mehi. Ja need juba need kirikuõpetajad viisid kirjasõna maarahvani. Rahva lugema õpetamine algas uue hooga pärast seda, kui katku ja sõja tagajärjel kantseks jäänud pastorikohtadele asusid müüdi Tartu Ülikooli kasvandikud. Nendest pooled olid liivimaalased. Jalad tundsid kohalikku keelt. Nad olid seda kas juba varem tulnud või olid selle selgeks õppinud. Pillas aastail siin ja seal hakati lastele õpetust andma kuus seitse, kaheksa nädalat aastas nõndanimetatud leeriõpetuse kaudu. Näib, et kool ja õpetajaamet said talurahva seas tuntuks just nendel aastakümnetel. Kui veel poolsaar, titt varem käibis linna eestlaste seas keskalamsaksa keelest laenatud soole ja soolmeister siis 1660.-teks aastateks oli põhjaeesti keelepruuki juurdunud juba sõna Wool kirjutati küll veel saksapäraselt ühe hooga ja aga kool aga täheldati juba kool ja uueks tööalaks eristunud juba koolmeistri amet on teada. Pikemat aega jagati õpetust Kose talu noortele. 1666. aastal ehitati pastorikooliikka jõudnud laste jaoks koolituba ja pärast seda, kui pastori lapsed olid õpetust saanud hakati seal õpetama ka kihelkonna eesti poisse. Tehti katseid juba koole avada, nii oli seal laiusel. Nii oli see Pilistveres. Koos õppetegevuse laienemisega tekkis suur vajadus kooliraamatute järele ja 1676. aastal hakati Liivima majandusvalitsuse toetusel aabitsaid ja katekismuse raamatuid saatma koolidele tasuta. Kihelkondade visiteerimisel, see tähendab siis kontrollimisel nõuti andmeid ka koolmeistrite tegevuse, teadmiste ja palga kohta. Võimekaid Köstel koolmeistreid oli muidugi vähe. 80. aastal oskas Pärnu-Jaagupi kihelkonna soomlasest köster lugeda ja pidas ka koolmeistri ametit. Räpinas oli 1680.-ks aastaks eraldatud koolimaa laste õppe ning eluruum. Kolm aastat hiljem teatati hallistest, et Tallinnast pärit koolmeister õpetab lapsi ja saab igalt talupojalt sellest külimitu. Vilja. Karksis oskas Helsingist pärit koolmeister eris helson hästi lugeda ja sai laste õpetamise eest ka tasu. Rannub talupojad oleksid tahtnud ka 1683. aastal lapsi lugema õpetada. Kihelkonnas puudus vastavate oskustega inimene. Rõngus oli kohalik talupoeg köstri ametisse pandud, kuid ta veel lugeda ei osanud. Hiiumaal hakkas Käina pastor lapsi õpetama. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskel oli seal juba kirjaoskajaid talupoegi. Jaa, Martingi leos. Käina kihelkonna pastor kirjutab Seitsmeteistkümnenda sajandi seitsmekümnendatel aastatel, et tal on 50 kirjaoskajat ja lugemisoskuse vastu tuntakse huvi veelgi. Palus juurde trükkida uusi aabitsaid. Järvamaa esimese talurahvakooli asutas kroonikuna tuntuks saanud Christian Kelf. Järva-Jaani asutati kool 1685. aastal. Rakvere kihelkonna lapsi ei õpetanud ka enam köster. 1680. aasta paiku asus ametisse koolmeister, kes oma majas lugemis-kirjutuskooli pidas ja kohati omandasid linnalähedased talulapsed lugemisoskuse ka linna noorte kaasabil. Näiteks Kuusalu kihelkonnas. Palkasid jõukamad taluperemehed oma lastele, nii poistele kui tüdrukutele õpetad Tajaks, Tallinna koolide kasvandike omapäraselt algas õpetamine Jõelähtme kihelkonnas. Keegi Prangli saare naine oli Tallinnas teenijaks olles lugemise selgeks õppinud ja kui ta oma kodukohta tagasi tuli, saadeti tema juurde kokkuleppel mõisnikuga virgemaid lapsi kodukooli veel muidugi õpetasid omakorda jälle teisi. Ja nii lugemis oskus levis nii, et loeti isegi lauluraamatust ja õpiti laule iseseisvalt. Tõeline kool maarahval Avatiaga risti kiriku juures. Koolmeistri ametit hakkas seal pidama noor viittenbergis tudeerinud üliõpilane Forseliuse kes oli vaimustatud uutest pedagoogiliste ste ideedest ja proovis neid Eesti oludes ellu rakendada. Meie kuulajad on varemgi teada saanud Forseliuse viljakandvast tegevusest Eesti talurahvakooli rajamisel. On teada, et Forseilius asutas õpetajate seminari. Kui siiamaani kandsid talurahva laste hariduse eest hoolt kestrid, siis millal Forseliuse rajatud seminari õpetajad ka male koolidesse jõudsid? Seminar avati Tartusse 1684. aastal. Seminarist tuli õppida kaks aastat ja 1686 oligi lastaks, kui esimene lendkoolmeistreid läks tööle. Nüüd juba Eestimaal, avati uut tüüpi rahvakoolid. Selles mõttes uut tüüpi, et koolmeistrid olid eriharidusega. Seal õpetati lugemist, Jakategismust ja laulmist, aga soovijatele ka kirjutamist, heegeldamist. Järgmine aasta tuli jälle uusi koolmeistreid. Ja nii Lõuna-Eesti kihelkonnad said igaüks endale vähemalt ühe kooli aga oli ka külasid, kus avati kooli. Ka mõisates avati kuule. Põhja-Eestis oli neid vähem, tollel ajal kogu Eestis elas 350000 talupoega. Ja kahe esimese aastaga oli lugemine selgeks õpetatud ligi 1000-le talu noorele. See oli suur arv. Mõistagi muidugi kõik lapsed veel koolis käia ei saanud. Aga Forseliuse agara tegutsemise tulemusena viisid koolides õppinud noorukid kirjatarkuse oma koduküladesse 18-l sajandil. Juba kujuneb välja uus koolivõrk ja lugemis oskus, muutub sajandi lõpus üldiseks.