Viimases saates nädal aega tagasi jõudsime teiega professor Lembit Andresen sinnamaale, et Eestis rajati seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul talurahvakoolide võrk. See mees, kes selle teoga hakkama sai, oli Forseliuse. Järgnes põhjasõda ja nüüd tahaksin teada, kuidas arenes Eestis edasi hariduspärast seda suurt sõda vene võimu all. Meie rahvakooli ajaloos algas tõepoolest uus etapp pärast Eesti ala ühendamist Venemaaga Baltimaades jäi kehtima senine koolikorraldus, mis allus kubermangu rüütarkonnale. Keskvõim ei seganud esialgu vahele usuasjadesse ega ka kirikuga seotud kooliküsimustesse. Mõisnik, kel avanes võimalus muidugi tagasi võtta koolimaad, mis Rootsi ajal olid õpetajatele antud ja see põhjustas muidugi mõnede koolide sulgemist 10-le sõjaaastale. Meie jaoks sõda ju tähendas 1700 kuni 1710 10-le sõjaaastale järgnes ju katk. Ja see viis rahva väljasuremise äärele. Kumaal jäi ellu ajaloolaste arvates umbkaudu 150000 inimest. Laste koolitamisele muidugi polnud võimalik mõeldagi. Tänu varem aga juurdunud koduõpetusele püsis lugemise oskus edasi sõjast ja katkust vähem puudutatud aladel. Lõuna-Eesti kooliõpetus kulges muidugi sisse käidud rada mööda. Ega pärast Põhjasõda. Seal, kus Forseliuse kasvandikud ellu jäid, jätkus õppetegevus kohe pärast maa toimumist. Ja kirjaoskus ei langenud neis paigus säärasesse madalseisu, nagu Põhja- ja Lääne-Eestis väiteks Jüri kihelkonnas 1713. aastal oli ellu jäänud löönud 221 inimest. Ja nendest ainult viis oskas veel lugeda. Aegamööda kihelkonnad kosusid, algas uuesti laste õpetamine. Kui võtame aasta 1730, siis näiteks koolimajad olid juba olemas, tähendab, olid üles ehitatud Harglas ja Karulas. Palamusel oli oma koolimaja muidugi Tartu Maarja Kihelkonnal oma koolimaja seasusta Tartu linnas aga oli ka mõisakoole, tähendab, mõisate juures töötasid koolid näiteks Mõnistes ja Hellenurmes. Eriti heal järjel seisis õppetöö Aakre koolis. Seal tegutses pikka aega kogenud koolmeister, kes õpetas lastele ka kirjutamiskunsti ja ka muidugi väga hästi Laulmist. Rõuges pidas koolmeistri ametit ja kirjaoskusega Jüri Ignats. Iga pere, kes õppijaid välja saatis, pidi Rõuges kooli tooma kaks koormat puid. Neligo pikad küünlaraha ja ühe külimitu gootori kalja jaoks. Küünlaraha muidugi selleks, et lambarasvast küünlad valmistada. Öelgem, et Berge koolis kasutati vähe suuremalt jaolt lambarasvast küünlaid ja ootari kalja jaoks. Nokali oli tollel ajal leiva kõrvale jook, Kauruvastes õpetati lapsi. Juba seal oli õpetajaks mango Hans, kes on läinud ka eesti kirjanduse ajalukku. Tema köitis ise koolitööks, vajaminevaid raamatuid. Valmistas ka vihikuid ja vajaduse korral remontis ta taluperemeestele Kelly niiet Läheme, 1700 kolmekümnendatel aastatel pidi taludes siis juba kelli olema, kui mango hands neid remontis. Saaremaa ja Hiiumaa jäid sõjast peaaegu kõrvale. Kuidas seal nüüd haridusolud arenesid? Saaremaad puudutas tõepoolest põhjasõda ainult 1710. aastal ja pärast rootslaste kapituleerumist pandi lisaks varasematele Mustjala kihelkonnakoolidele koormised ametisse Well jäämaajasse ja Anija Muhu koolidesse. Tarlas alustati õppetööd 1738. aastal. Armal sai koolimaja valmis aasta hiljem. Läänemaa koosseisu kuulunud Hiiumaa. See on siis reisige mina ja Pühalepa kihelkonnad. Hiiumaa jäi koolideta veel paariks aastakümneks, aga lugemise oskus omandati vanemate abiga. Koduõpetusel oli seal häid tagajärgi. On teada näiteks, et Pühalepa kihelkonnas oskas 1000 seitsmendad 128. aastal lugeda koguni 170 inimest. Kihelkond ei olnud eriti suur ja nii me võime öelda, et lugeja oskajaid oli nii Saaremaal kui Hiiumaal. Kas on ka täpsemaid teateid sellest, mida nendest tolleaegsetes koolides õpiti? Ja arhiivimaterjale on säilinud, nendel aastatel kehtestati kindel õppimise kord. Koolis pidi käima seitsmenda ja 12. eluaasta vahel ja iga laps pidi selle seitsme ja 12. eluaasta vahel selgeks saama. Muidugi aabitsa ja katekismuse, see tähendab lugemise ja usutõed. Aga ja kes tahtsid, võisid õppida kirjutamist ja rehkendamist. Iseenesestmõistetav, et õpiti kirikulaule, mida oli vaja kirikus käimisel. Õpilased, jaota Läti tollel ajal kolme rühma peame ju ütlema, et klassi mõiste, see tuleb hiljem kooli õpilased jaotati edasijõudmise järgi. Ühed olid aabitsa õppijad kes õppisid tähti, teised olid veerijad, kes juba harjutasid lugemiskunsti ja kolmandad olid nagu tollel ajal öeldi, suurest raamatust lugejad suure raamata all mõeldi siis lauluraamatut, aga, ja eelkõige uut testamenti. Ja nüüd on ka paras aeg öelda, et 1739. aastal ju anti eestikeelne piibel esmakordselt välja. Ka seda hakati suureks raamatuks hiljem nimetama. Esialgu piibel muidugi koolidesse veel ei jõudnud. Ja ta oli ka selleks liiga suur ja liiga kallistada loeti ikkagi kodus. Seda me kõik teame. Aga testament oli koolis. Pealegi oli koolis veel kodu ja kirikuraamat või üldtuntud käsiraamat. Ja sellest siis loeti, aga veel kord lauluraamat oli tollel ajal lugemikuks, lugemiku veel ei olnud. Koolis käidi mardipäevast lihavõtteni. Nii et nüüd juba lapsed koolis käisid kõrvale hoidvate laste vanemaid ähvardati rahatrahviga, aga oli võimalus. Need, kes kodus said lugemise selgeks, need kooli ei läinud. Nii et ei olnud veel sundus kooli, vaid oli sunduslik õppimine. Kui kirikuõpetaja veendus, et kodus vanemad ei suuda lugemist selleks õpetada, vaat siis saadeti laps kooli. Nimelt kaks nädalat enne lihavõtteid, seega siis kevadel käidi pastori juures katsumisel ja pastor seal otsustas, kes järgmisel sügisel kooli lähevad. Eespool ütlesime kõige andekamate, lõpetati ka kirjutamist ja arvutamist. Muidugi, kirjutamise õpetamine oli tollel ajal veidi raske selleks, et ilukirja teha kivitahvlile. Me ju teame, et kivitahvlid olid kasutusel. See oli vaevanõudev. Ja hiljem, kui tuli hanesulg, millega kirjutati paberile, aga paber oli siiski kallistada, valmistati riide kaltsus, sellel ajal siis mälestustes kirjutatakse, eriti vaevanõudev oli hanesuleteritamine, oli olemas niisugune eriline sulenuga ja kujutame ette, muidugi noortel lastel oli üsna raske ja küllap lehitseda isad kodus juba. Muidugi kirjutamine paberile, see oli juba suur kunst. 18. sajandi keskpaiku hakati kirjaoskuse laiendamise eesmärgil muidugi saatma andekamaid poisse kihelkonnakoolides kihelkonna kooli, siis kihelkonna keskuses kihelkonna kiriku juures teatavasti köster käis laulmist õpetama sedapidi olema ikka kaunis lähedalt. Toome näite Rõngu kihelkonnast. Nimelt seal lausa määrati kirikuõpetaja poolt. Et igast külast pidi minema teatud harv poisse. Koolikeskkond koolis koolimajas ööbisid. Ma tahaksin tänapäeva emadele agaga kõrgetele koolijuhtidele meelde tuletada tollel ajal ja uni vabariigiajani välja noori tüdrukuid kodust välja ei saadetud. Saadeti poisid ja näete, siin meie ütlesime keet. Rõugest valiti välja poisid, kes läksid kihelkonna kiriku juurde Rõuge kihelkonna kooli, kus nad ööbisid. Ja esimest korda kuuleme arhiivimaterjalide põhjal 1700 kolmekümnendatel aastatel. Et seal oli ka ühistoitlustamine. Tavaliselt oli leivakott kaasa võetud. Seal muretseti suur pada ja iga pere, kust laps õppima saadeti, pidi kooli tooma. Ühe kolmandiku külimitu tähendab siis rukist, sama palju otri ja ühe kannu kuu sama palju herneid või läätsi või ube, üks nael, suitsutatud ja soolatud liha. Ja kaks kopikat küünar. Õige küll, ka süld puid iga kahe aasta kohta. Nii et näeme, oli mida kooli viia. Ja lisati juurde, et iga laps, kes kooli, tuli iga poiss pidiga kaasa tooma magamiskoti söögilusika ja nelja, viie peale kausi. No meil tänapäeva noor kuulaja muidugi seda ei tea, et neli-viis poissi sõidu eest kausist peregi süvestaust. Lugemis oskus, mis Põhjasõja tagajärjel alla käis, tõusis muidugi selleks end hakati koolis käima, saadeti kihelkonna koolidesse poisse ja need tulid koduküladesse tagasi ja õpetasid ka seal oma vendi, õdesid ja naabreid. Ja nii võime öelda, et kirjaoskus oli juba. Mul on käepärast ajaloodoktor Heldur Palli andmed. Ja ta on teinud väga huvitavat statistikat, mismoodi lugemis oskus levis. Ta on võtnud ühe kihelkonna ja Otepää ja nimelt kui me vaatleme seal mehi 35 40 siis nendest oskas 1765. aastal lugeda üle ühe kolmandiku, aga naisi ainult üks viiendik. Vaat seesama, mis me siin rääkisime, et tüdrukuid ei saadetud kaugetesse koolidesse ja sellepärast naiste kirjaoskus on madalam, teisi põhjus ei ole, siin on varasemate ajaloolaste mitmesuguseid mõtteid esile toodud, see oli põhiline. Vaadelgem mehed 30 35, ka nende lugemisoskus on sama kõrge, naistel samuti 30 25, need on juba nooremad, näete 10 aastat nooremad, nende lugemis oskus hakkab poolele lähenema. Ja naistel on ikka sama, umbes üks viiendik, tähendab, see koolivõrk oli praegu kuni 1765. aastani peaaegu muutmata ja sellest me hakkame rääkima. 25 20 aastased, samuti pooled. Aga nüüd juba naiste arv hakkab tõusma. Tähendab siis juba 1700 viiekümnendatel aastatel on põhjasõjast juba toibutud ja naisi on juba üks kolmandik isegi natukene üle juba oskavad lugeda. Ma päris noored, noh, 15 20 ma mõtlen, niisugused elujõulised mehed, neid on juba 51 protsenti ja naisi ka 47. Seega siis 1765. aastal hakkab juba lugemis oskus üldiseks kujunema nooremate seas ja nüüd on juba eesti rahvakool uue etapi Te rääkisite professor Andres ja need olid olemas külakoolid, mõisakoolid, kihelkonnakoolid. Kas need olid ametlikud nimetused, kus need nimetused on tulnud? Muidugi, ametlikud nimetused olid saksa keeles. Need kõlasid veidi teistmoodi, aga rahvakeeles, nii neid Pole nimetati noogu, meie täpsustaksime, kihelkonna kool asus kihelkonna kiriku juures, nii nagu meespool rääkisime ja seda pidas ülal siis kogudus aga mõisakooli seda pidas ülalmõis ja sellepärast teda nimetati ka mõisakooliks. Suurem osa käis seal mõisa lapsi, mõisatööliste lapsi aga muidugi ka mõisale lähemaid lapsi. Külakool sai nimetuse küla järgi. Tänapäevani on veel säilinud vanade koolide nimesid, mis langevad kokku küla nimega. Ja seal külakoolis õpetati tavaliselt ühe või ka mitme külalapsi. Ja, ja need olid küllalt väiksed muidugi ühe õpetajaga. Keelkonna kooli asemel oli ka teise nimetusega koole köstrikoole, nimelt pärast Põhjasõda hakkasid köstri õpetama. Koolmeistrid olid surnud sõjakeerises ja köstri järgi, rahvas hakkas nimetama neid köstrikoolideks. Aga tahaks sedagi öelda, et õite pea kihelkonnakoolid said ikkagi ka oma kooliõpetajad, koolmeistrid ja tavaliselt köster andis kas laulmist, usuõpetust ja ikkagi kihelkonnakoolis oli ka oma õpetaja. Eesti rahvakuul jõudis uuele arengutasemele 18. sajandi teisel poolel. Ja siin oli põhjuseks muidugi keskvõimu surve. Keskvõim tahtis oma poliitilist mõju suurendada Baltimaade suhtes. Ja muidugi, siin oli ka teine põhjus, et juba hakati kaaluma ka Venemaal koolide asutamist. Aga me rääkisime uusi kaubungi rahust, siin oli ikkagi Balti erikool kord ja siinsed koolid allusid luterlikule kirikule. Ja sellepärast anti igas meil välja oma kooliseadus Tuuli patent 1765. Ja kuna sellele oli alla kirjutanud Werner Braun siis hakati seda nimetama ka Brauni kooli patendiks. 1765 nõuti, et lapsed peavad koolis käima. Vabastatud olid aga endiselt need, kes kodus lugemises Selgeks said. Ja nõuti ka veel, et tuleb mõisate lasutada koole. Viie adramaa suurune mõis pidi asutama kooli. See oli keskmine mõis ja Brauni patendi alates. Juba kihelkonna kool andis juba paremat haridust. Nõuti le küla ja mõisakoolide asutamist. Aga nõuti ka juba, et kihelkonna koolis oleksid koolmeistrid kes soovijatele õpetaksid arvutamist ja kirjutamist kogu Venemaa ulatuses. Alles plaaniti kooli seaduse väljaandmist ja võttis tervelt 20 aastat. See arutelu, kui lõpuks 1786 anti Venemaal välja rahvakoolide määrus. Kahjuks aga see ei jõudnud küladesse, ainult linnades asutati kaheklassilised, alamastme koolid ja neljaklassilised ülemrahvakoolid. Eestit aga mõjutas kooliseadus nii võrdetuvad sisse 87 anti täiendav kindralkuberneri patent välja. Ja nüüd juba nõuti rangemalt. Et seal, kus veel kuul ei ole, tuleb need tingimata asutada. Saaremaal oli juba kolm aastat varem antud välja uus patent 1784 Saaremaa koolipatent. Nii et Saaremaal oli oma Konsistoorium. Oma rüütelkond, jaga oma kooliseadused. Ja selles uues kooli seaduses rõhutati, et talurahvakoole tuleb mõisa poolt asutada ja see peab olema ruumikas tuba või kamber alaliselt korda seatud ja ei tohi kooli pidada tervisevastastes suitsuhoonetes mehe tubades. Siit näeme, et mitmelgi pool hakata takse juba mõtlema koolimajade ehitamisele. Näiteks on Tyoda Urvaste ehitati koolimajad, viis sülda pikk, neli sülda lai akende, ahju ja korstnaga. Kui palju nende patentide järgi nüüd koole rajati Eestis? Näiteks Tartumaal 120 kooli tartlased kui palju tänapäeval Tartumaal koole. Võrumaal 60 Pärnumaal vähem 35 aga Viljandimaal 60 kooli. Kui liita nendele lisaks veel igas kihelkonnas kihelkonnakool siis tuli neid välja 300 ümber. Saaremaal oli igas kihelkonna keskuses kool. Põhja-Eestis oli kokkukoole 242. Ja kui me need koolid kõik liidame, siis me saame ligi 600. Koolimaal oli tollel ajal 460000 talupoja ümber. Ja 600 koolise tähendab, et iga laps võis jala kooli minna. Aga tänapäeval on meie koolivõrk palju, palju hõredam. Seda me kõik teame. Asutati uusi koole ja õpilasi tuli nendesse koolidesse rohkem kui enne, aga kuidasmoodi see mõjutas kõik õppekirjandust. Sead muidugi jäid endisteks välisilmet, ma mõtlen, ikka nimetati teda kuke Aabitsaks, tõsi küll, algselt oli see aabitsakukk olnud viimasel leheküljel seal, kus märgiti ära trükkal. Aga siis ta tuli juba esimesele leheküljele sealt lõpuks kaanele. 1786. aastal anti välja juba veidi mahukam aabits ja seal on üks huvitav moment. Nimelt esitati juba seal k eesnimesid. Aabits oli üks kõige levinum raamat ja küllap juba siis inimesed olid hädas, kui lapsed sündisid, et panna üks ilus nimi lastele. Ja selles aabitsas oli 74 nime. Tooksin poiste nimesid Jaak, Jaan, Jaanus, Johann Juhkum, Jüri J tähe all oli, aga nii oli neid. Iga tähe all, oli ka tütarlaste nimesid ja sealt sai ka aabitsast ühe ilusa lapse nime valida. Aga muidugi, murrang toimus aabitsakirjanduses 1795. aastal, kui Otto Wilhelm Masing andis välja ABT ehk lugemise raamatu lastele kes tahavad lugema õppida. Selles raamatus anti juba vaimuliku sisuga lugemismaterjali kõrval ka ilmaliku sisuga lugemist valu. Ja tooksime esile ühe niisuguse ise loomulikuma. Mis kauaks ajaks jäi koolikirjandusse kuulakem. Kes üks kord valetanud, seda ei usuta mitte enam. Väike-Peeter hoidis lambaid rukkikõrrest küla kopli taga hakkas vallatuse pärast hurjotama ja appi hüüdma. Keik, kes tema kisa kuulsid, mõtlesid hunti peas olevat ja jooksid väljale lammastele appi. Aga sinna tulles ei olnud metsialist kuulda ega näha. Vanarahvas sõitles seda poisikest, et ta nende oli teinud ja igaüks läks koju poole tagasi. Pisut aega pärast tuli tõesti hunt pillutas hambad laiali ja murdis, mis kätte sai. Peeter kisendas, hurjutas ja hüüdis kõigest väest. Aga ükski ei tulnud, sest et külarahvas teda jälle ilmaasjata mõtles, kisendavad. Lugemise raamatus Antiga juhiseid lastevanematele, kuidas lapsi lugema õpetada ja seal anti ka juhiseid, kuidas kirjutada kuidas kirjutuse okstaave teha. Nimelt sellel ajal ei öeldud veel täht patsis hoog, seda veel. Ja üks tähelepandav moment, et aabitsas oli esmakordselt ükskord ühe tabel mis siitpeale jäigi püsima kõikidesse kukk Aabitsatesse viimasele leheküljele. Olgu muidugi märgitud, et veel enne Otto Wilhelm Masingut ju arvutamine. Arvude nimetamine käis teistmoodi. Näiteks Heinrich Stahli ajal 1600 kolmekümnendatel aastatel toetati üks, kaks, üks kolmat pideksa kolmat, riis, viiet, üks kolmat 21, viis viiet, 40 5700 kaheksakümnendatel aastatel uuendas Hupel arvude kirjutamist, kuid temagi väitis, et arve loevad eestlased ikka veel kahte moodi. 34 või iga igapäevasemalt neli neljat. Alles Masingust alates hakati juba tänapäevaselt arve juba nimetama ja ka lastele õpetama. Õppimise tegi huvitavamaks Friedrich Gustav arveeliuse üks kaunis jutu ja õpetuse raamat tollel ajal muidugi kirjutati alles ööga õpetu, aga hääldati juba küll kaubetuse raamat. Me teame, et Otto Wilhelm Masing alles 19. bändi 23. aastal tõi sisse õ-tähekooliraamatutesse nii, et siis üks kaunis juttu ja õpetuse raamat anti välja Tallinnas 1782. aastal ja seal oli juba kaheksa lugemis ja mis pakkusid huvi, andsid teavet tervishoiu loodusnähtustega kohta ja seal kirjutati näiteks, et maa on ümmargune kui üks niidikera ja see jaotatakse viiesse. Jausse kirjutati, et Euroopas on inimesed valged, Aafrikas mustad Ameerikas enamasti vasega Narva. Ja jutustati sellestki, et meres on kõige suurem elukas La Scala ja Maal elevant. Nii et koolidesse tuleb juba ka teadmisi. 1007 91 antakse välja juba teine trükk ja need raamatut levivad ka kodudes levinumaks lugemis raamatuks kui nii võiks öelda, oli ju kalender, see oli küll peopesa murule, tema tiraažid olid väga suured. Esimesed kalendrid anti ju välja 1700 kolmekümnendatel aastatel, on teada juba sajandi esimesel poolel Põhja-Eestis kalendreid trükiti 20000. eksemplaris, Lõuna-Eestis omad kalendrid. Ja kõik need mõjutasid ju lugemis oskust ja andsid ka teadmisi. Võimegi öelda, et 18.-st sajandi kaheksakümnendatel aastatel algas murrang meie koduõpetuses ja kooliõpetuses. Nüüd juba Ma ei õpetanud enam mehed lugemiskunsti vaid nüüd õpetasid emad oma lapsi lugema. Ja see kaunis traditsioon, et iga ema õpetab lapsed enne lugema, kui need kooli lähevad on jäänud tänapäevani.